X kaebus Tallinna Vangla 12.06.2022 käskkirja nr 5-8/22/10707-2 ja 19.08.2022 vaideotsuse nr 5-15/22/191-2 tühistamise- ning vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X; Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter
RESOLUTSIOON
1.Jätta vastustaja 30.10.2023 menetlusdokumendis sisalduv kaebuse läbi vaatamata jätmise taotlus rahuldamata;
2.Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 12.12.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vanglas vanglakaristust kandev kinnipeetav X esitas taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks üheks ööpäevaks (kella 09.00-18.00) (reg nr 5-8/22/10707-1) seoses sooviga vaadata koos õega vabanemisjärgset eluaset ja töökohta.
Tallinna Vangla keeldus 12.06.2022 otsusega nr 5-8/22/10707-2 kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu loa andmisest arvestades Xi käitumist vanglas, tema poolt varasemalt toime pandud kuritegusid, nende toimepanemise asjaolusid ning muid vaidlustatavas otsuses kajastatud asjaolusid. Vangla hinnangul ei kaalunud kinnipeetava väljasõidu eesmärk üles väljasõiduga kaasnevaid riske, mistõttu keelduti lühiajalise väljasõidu loa andmisest. Kinnipeetav X esitas 12.06.2022 otsuse nr 58/22/10707-20 peale vastava vaide.
3.Tallinna Vangla jättis 19.08.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/191-2 Xi vaide rahuldamata. Vaideotsuse põhjenduste kohaselt on otsus tehtud justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 83 p 4 alusel, tuginedes veendumusele, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Sellise järelduseni on jõutud kaaludes VSkE § 82 lõike 1 järgi nii toimepandud kuritegude laadi, kinnipeetava isikuomadusi või kriminogeenseid riske, kinnipeetava käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, individuaalse täitmiskava järgimist ning väljasõidu eesmärki ja väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. Seejuures tuleb arvestada, et väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal kontrollida ei saakski, sest vaide esitaja ei ole varem väljasõitudel käinud.
4.Tallinna Halduskohtule laekus 29.07.2022 Xi kaebus seonduvalt Tallinna Vangla 12.06.2022 käskkirjaga nr 5-8/22/10707-2, mida täpsustati 26.09.2022 menetlusdokumendiga. Kaebaja taotles ka riigilõivu tasumisest vabastamist.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 27.09.2022 määrusega menetlusabi taotluse ja vabastas Xi täielikult kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest ning võttis kaebuse menetlusse Tallinna Vangla 12.06.2022 käskkirja ja 19.08.2022 vaideotsuse tühistamise- ning vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes. Vastustaja esitas oma seisukoha 27.10.2022.
6.Tallinna Halduskohus määras 28.09.2023 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ning andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.
7.Tallinna Vangla esitas 30.10.2023 oma täiendava seisukoha ja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, kuna X on 03.10.2023 vanglast karistuse ärakandmise tõttu vabanenud.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja ei nõustu Tallinna Vangla 12.06.2022 käskkirjaga nr 5-8/22/10707-2 ega ka 19.08.2022 vaideotsusega nr 5-15/22/191-2. Kaebaja kinnitab, et tal ei ole põgenemiskalduvust. Lisaks rikkus vangla vaidemenetluse läbiviimise tähtaega.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus on õiguspärased ja kaalutlusvigadeta ning kaebuse rahuldamiseks puudub alus.
10.Vangla otsustab lähtuvalt VangS §-st 32 kinnipeetavale lühiajalise väljasõiduloa andmise kaalutlusõiguse alusel. Lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel on vanglal suur kaalutlusruum. Kuivõrd lühiajalise väljasõidu lubamisel võtab vangla teatud riski, on põhjendatud otsuse tegemisel analüüsida kinnipeetavat puudutavaid olulisi asjaolusid, sh tema käitumist vangistuses viibides, ning hinnata lühiajalise väljasõidu kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Isik, kellele on kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistus, peab arvestama võimalusega, et tal tuleb kogu vangistus kanda vanglas ilma sealt vahepeal väljumata. Vastustaja juhib tähelepanu, et TEV protsessi raames kriminaalhooldaja teostas kodukülastuse kinnipeetava vabanemisjärgses elukohas aadressil xxxxxxxx, Tallinn, mida kinnipeetav soovis külastada. Kinnipeetava sõnul tema õde maksab korteriarveid ja hoolitseb korteri eest, millest nähtub, et puudub vältimatu vajadus korteri külastamiseks ning õe vahendusel on võimalik teostada korteris vajalikke toiminguid ning ta võib
vajadusel paluda õel saata talle korterist pilte, ehk korteri „vaatamiseks“ ei pea ilmtingimata toimuma väljasõit. TEV protsessi raames kinnipeetavale oli tagatud vabanemise korral võimalus asuda tööle ettevõttesse VITALIGHT PROJEKT OÜ. Äriregistrist kontrollimisel selgus, et antud ettevõtte ainsaks osanikuks ja juhatuse liikmeks on kaebaja õde O. K. Seega vajadus töökoha külastamiseks puudub, kuna eeldusliku tööandjaga (kaebaja õde) on kinnipeetaval võimalik vahetult suhelda kokkusaamiste raames, saata kirju või teha kõnesid saamaks vajalikke andmeid. Tallinna Vangla hinnangul ei kaalu kinnipeetava väljasõidu eesmärk üles väljasõiduga kaasnevaid riske ning Xilt võib endiselt lähtuda tõsine oht õiguskorrale.
11.Täiendavas 30.10.2023 seisukohas toob vastustaja välja, et käesolevaks hetkeks muutunud faktiliste asjaolude tõttu esineb alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Nimelt on X 03.10.2023 vanglast karistuse ärakandmise tõttu vabanenud. Vastustaja on seisukohal, et ka haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõudes menetluse jätkamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Vastustajale ei nähtu, et praegusel juhul esineks kaebajal preventiivne huvi, mis õigustaks tuvastamiskaebuse esitamist ja selle menetlemist kohtu poolt. Preventiivne eesmärk tuvastamiskaebuse esitamiseks on aktsepteeritav üksnes erandina ning see eeldaks, et vaidlusaluse olukorra kordumine on tõenäoline ja see kahjustaks oluliselt isiku õigusi ning samas poleks kaebajal hiljem kohase kaebuse esitamisega võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta. Vanglast vabanedes on kaebaja ja vangla vaheline avalik-õiguslik suhe lõppenud ning õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine ei aitaks kuidagi kaasa kaebaja õiguste edaspidisele kaitsele. Eelnevat arvesse võttes on vastustaja seisukohal, et lähtudes kaebaja õiguste kaitsmise aspektist, puudub vajadus tuvastada vaidlusaluse haldusakti õigusvastasust.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Tallinna Vangla 12.06.2022 käskkirja nr 5-8/22/10707-2 ja 19.08.2022 vaideotsust nr 5-15/22/191-2 ning taotletud nende tühistamist, samuti vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamist. Nimetatud käskkirjaga nr 5-8/22/10707 keelduti kaebajale lühiajalise väljasõidu võimaldamisest. Seejuures tugines vastustaja vangistusseaduse § 32 lõikele 4, mille kohaselt arvestab vanglateenistuse ametnik lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Samuti juhindus vastustaja justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskirja § 83 punktist 4, mille kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda ka siis kui muudel (samas paragrahvis loetlemata) põhjustel on alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. Tallinna Vangla 19.08.2022 vaideotsusega, mida kaebaja samuti vaidlustab, jäeti eelnevalt nimetatud 12.06.2022 käskkirja nr 5-8/22/10707 peale esitatud vaie rahuldamata. Põhivaidlus väljendub siiski 12.06.2022 käskkirja nr 5-8/22/10707 õiguspärasuse küsimuses. Vaideotsuse võib õigusselguse huvides tühistada sel juhul kui 12.06.2022 käskkiri lühiajalise väljasõidu võimaldamisest keeldumise kohta peaks osutuma õigusvastaseks. 12.06.2022 käskkirja õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa ning samuti ei ole üldjuhul alust taolistes situatsioonides vaideotsust tühistada kui kaebaja õigusi ei ole rikutud mingisugusel muul moel peale selle, et vastustaja ei nõustunud vaides esitatud seisukohtadega ning ei pidanud vaide rahuldamist põhjendatuks. Kaebaja on nimetanud vaideotsuse väljastamise viibimist ning selle tähendust või siis sisulise tähenduse puudumist on võimalik hinnata peale seda kui 12.06.2022 käskkirja õiguspärasuse osas on tekkinud selgus. Eraldi on vaja veel hinnata vastustaja esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmise taotlust, sest kaebaja on käesolevaks ajaks vanglast vabanenud.
13.Vastustaja on oma 30.10.2023 menetlusdokumendis taotlenud kaebuse läbi vaatamata jätmist käesolevaks ajaks muutunud faktiliste asjaolude tõttu, sest X on seisuga 03.10.2023 vanglast vabanenud. Kaebuse läbi vaatamata jätmist reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku § 151. Nimetatud taotlus jääb rahuldamata, sest vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 võib kohus pärast HKMS § 121 lg 2 sätestatud asjaolude ilmnemist kaebuse läbi vaatamata jätta, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Kaebus oli esitatud tähtaegselt ning kaebaja ei ole oma nõudeid muuta soovinud. Kohtupraktikas on taolistes situatsioonides ning suhteliselt hilistes menetlusjärkudes eelistatud siiski kaebuse sisulist lahendamist. Antud juhul oleks kaebuse (tervikuna) läbi vaatamata jätmine küsitav või vaieldav veel seetõttu, et kaebaja on vaidlustanud ka vastavat vaideotsust ning osundanud seejuures ka sellele, et vaie lahendati hilinemisega. Menetluslikult vaadelduna on tegemist erinevate nõuetega, kusjuures formaalselt käsitatuna otsest seost protsessuaalses mõttes neil ka ei ole, sest vaidlustatud käskkirja võimalikust tühistamata jätmisest või selle õigusvastasuse tuvastamata jätmisest, või siis vastupidi, õigusvastasuse tuvastamisest, ei järeldu automaatselt vaideotsuse õigusvastasust või õiguspärasust. Ei saa välistada ka seda, et käskkirja võimaliku õigusvastasuse tuvastamine võib olla vajalik kaebaja õiguste hilisemaks kaitseks mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise korral. Käskkirja võimaliku õigusvastasuse ilmnemisel oleks kaebajatel võimalik sarnastes või võrreldavates situatsioonides taotleda ka menetluskulude (nende olemasolul) vastustajatelt väljamõistmist, kuid kaebuse läbi vaatamata jätmisel tulenevalt HKMS § 151 lg 2 p-st 1 seda võimalust enam ei oleks. Taoliste teoreetiliste võimalustega (iseäranis kartserikaristuste vaidlustamise korral) õiguste hilisema kaitse eesmärgil on kohtupraktikas arvestatud mõnikord näiteks esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise kohta tehtud määrustes. Kokkuvõttes võib asuda vastustaja 30.10.2023 taotluse puhul seisukohale, et kaebuse läbi vaatamata jätmine või menetluse lõpetamine ei oleks praeguses menetluslikus situatsioonis enam põhjendatud.
14.Lähtuvalt eeltoodust peab kohus põhjendatuks lahendada vaidluse sisuliselt. Küll aga ei ole antud juhul kaebuse rahuldamiseks alust. Kohus põhjendab seda järgnevalt.
15.Vastustaja on kaebuse kohta esitatud 27.10.2022 kirjaliku vastuse punktis 2.6. õigesti märkinud, et lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamisel on vanglal suur kaalutlusruum. See on kooskõlas ka justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskirja § 83 punktiga 4, mille kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda kui väljasõit võib osutuda vangistuse täideviimise eesmärkidega vastuolus olevaks. Vastustaja leidis, et lühiajalisele väljasõidule lubamise korral oleks õiguskorra kaitse kui üks vangistuse täideviimise eesmärkidest ohus ja et väljasõidutaotluses toodud eesmärki oleks võimalik saavutada ka vangla pakutavaid alternatiive kasutades. Vaidlustatud käskkirjas on vastavad kaalutlused küllalt põhjalikult esile toodud ning nendega ei ole põhjust mitte nõustuda. Kaebaja on märkinud oma kaebuses, et tal ei ole põgenemiskalduvust, kuid see ei ole ainus kriteerium võimaliku vastuolu hindamisel vangistuse täideviimise eesmärkidega. Sisuliselt ei ole kaebaja Tallinna Vangla erinevatele kaalutlustele vastu vaielnud. Mis puutub taolistesse vaidlustesse, siis on kohtulik kontroll sarnaste kaasuste puhul üldse mõnevõrra piiratud ning kohus saab kontrollida põhiliselt seda kas vaidlustatud haldusakti puhul ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ja kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 loetakse haldusaktid õiguspärasteks kui nad on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Antud juhul võib haldusakti õiguspärasuse eelduslikud tingimused täidetuks lugeda. Ei saa asuda taolisele seisukohale, et vastustaja käsitlus oleks ilmselgelt põhjendamatu või ilmselgete kaalutlusvigadega. Teatavate aspektide ja nende tähenduse osas võib alati vaielda, kuid vastustaja kokkuvõtliku seisukohaga selles, et lühiajalisele väljasõidule lubamise korral oleks vangistuse täideviimise eesmärk ohus võinud olla, ei ole alust mitte nõustuda.
16.Lähtuvalt eeltoodust ei ole Tallinna Vangla 12.06.2022 käskkirja nr 5-8/22/10707-2 tühistamiseks ega ka õigusvastasuse tuvastamiseks alust. 12.06.2022 käskkirja õiguspäraseks osutumise korral ei ole vastava vaideotsuse tühistamiseks samuti alust. Ka ei ole vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse korral alust rahuldada vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet. Mis puutub vaideotsuse koostamisse hilinemisega, siis on vastustaja vaideotsuses selle viibimise pärast ka vabandanud. Kaebaja on hilinemise asjaolu lakooniliselt küll nimetanud, kuid ei ole välja toonud seda, kuidas vaideotsuse viibimine teda mõjutas. Samas, eesmärgi kontekstis, mida kaebaja saavutada soovis, sellel väga suurt tähendust enam ei olekski, sest haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid (näiteks hilineti) või et haldusakt ei vasta vorminõuetele kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saanud see lühiajalist väljasõitu puudutavas osas asja otsustamist mõjutada. Seega ei ole antud juhul kaebuse rahuldamiseks alust.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.