X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 18.11.2021 kirja ja 20.12.2021 otsuse nr 15.2-8/29-1 peale ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks väljastada kaebajale Eesti Vabariigi pass
Menetlusosalised ja esindajad
Kaebaja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad v.adv-d Virge Murak ja Ramil Pärdi Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MS
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 06.06.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus osaliselt.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 06.06.2022 otsuse resolutsiooni p 4. Teha selles osas uus otsus, millega kohustada Politsei- ja Piirivalveametit tegema uus otsustus Xle Eesti Vabariigi kodaniku passi väljastamise kohta.
Muus osas jätta Tallinna Halduskohtu 06.06.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt menetluskulude katteks 4000 eurot.
X
kasuks
välja
apellatsiooniastme
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.01.2024. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-21-2643 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 15.11.2021 Tallinna Halduskohtusse kaebuse ja 03.01.2022 kaebuse täienduse, milles palus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 20.12.2021 Eesti kodakondsuse omandanuks lugemisest keeldumise otsus nr 15.2-8/29-1; tuvastada, et PPA 1994. aastal tehtud tuvastav haldusakt kaebaja Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendatuse kohta on kehtiv ja kaebaja on Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik, või alternatiivselt tuvastada, et kaebajal on Eesti Vabariigi kodakondsus kodakondsusseaduse (KodS) § 32 lõikest 1 tulenevalt. Kaebuse põhjenduste kohaselt taotles kaebaja Eesti kodaniku passi esmakordselt 1994. aastal. Passi taotlemisel esitas kaebaja Eesti Vabariigi rahvastiku arvestuse kaardi (RAK). Sellel oli märgitud isa Y sünniajaks 20.05.1940 ja sünnikohaks Nõukogude Liit, Ivanovo, ning ema C (sünnijärgne perekonnanimi C/C) sünniajaks 08.07.1935 ja sünnikohaks Eesti Vabariik, Petseri linn, Laura küla. RAK-i täitis PPA ametnik ja kaebaja lisas RAK-ile andmete kinnitamiseks oma allkirja. Kuna RAK-i täitis PPA ametnik isiklikult, kontrolliti alusdokumentide õigsust põhjalikult. RAK-il on kaebaja ema andmete juures ametniku märge „kontrollitud originaali järgi“ ja ametniku allkiri. Kaebajale väljastati Eesti kodaniku passid ka 2004. ja 2014. aastal. Kaebaja esitas 16.07.2019 uue taotluse Eesti kodaniku passi saamiseks. PPA teavitas 18.11.2019 kaebajat, et talle väljastatakse Eesti kodaniku pass kehtivusajaga 2 aastat (kuni 18.11.2021) ning kaebaja Eesti kodakondsusesse kuulumise väljaselgitamiseks alustatakse eraldi menetlus. 20.12.2021 tegi PPA otsuse nr 15.2-8/29-1, millega keeldus kaebajat Eesti kodakondsust omandatuks lugemast. Kaebaja on Eestis elanud kodanikuna 28 aastat, tal on siin pere ja lapsed. Kaebajalt kodakondsuse äravõtmiseks puuduvad mõjuvad põhjused. PPA ei ole hinnanud, mis on otsuse mõju kaebaja, tema pere ja laste jaoks. Kaebaja jääb ilma elatise teenimise võimalusest. PPA ei ole tuvastanud, et kaebaja oleks esitanud teadlikult valeandmeid. Puudub alus arvata, et RAKi täitnud ametnik eiras oma kohustust kontrollida, et esitatud sünnitunnistus on kehtiv ja ehtne. Kaebaja arvab, et ta ema sünnitunnistus oli A4-suuruses, kõval paberil, sinakas/rohelist värvi ning kalligraafilises kirjas eesti keeles. Sünnitunnistusel olid ema õiged andmed ehk sünniaasta 1935 ja sünnikoht Petseri linn Laura küla. Ema juttude järgi teab kaebaja, et ema andmeid muudeti, sest vanaisa sõdis valgete poolel ja oli majanduslikult heal järjel. Järelikult kartis perekond repressioone ja kaebaja ema andmeid muudeti. Sellest räägiti vähe ja kaebaja ei tea täpselt ema andmete muutmise asjaolusid. Kaebajal ei olnud põhjust esitada 1994. aastal ema võltsitud sünnitunnistust ja tal puudus motivatsioon PPA-d eksitusse viia. PPA otsus on vormistatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-de 55 ja 56 nõudeid eirates, sest otsuses pole kirjas, milliseid valeandmeid ja/või milliseid valeandmeid sisaldava dokumendi esitamist kaebajale ette heidetakse.
2.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebajat ei saa KodS § 32 lg 1 alusel Eesti kodakondsust omandatuks lugeda. Kaebaja ema on tegelikult sündunud 1943. aastal Venemaal Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas. Seda tõendab kaebaja vanemate abieluakti märgitud ema sünniaeg ja -koht, kaebaja ema surmaakti märgitud sünniaeg ja -koht ning Pihkva oblasti arhiivis 1935. aastal Petseri linnas või Laura külas sündinud C sünniakti puudumine. Kaebaja ema õiget sünniaastat (1943) kinnitab ka asjaolu, et 1993. aastal, mil kaebaja ema oli 50-aastane, vahetati kaebaja ema passis pilt (tollel ajal oli kohustus vahetada 50-aastaselt 2(16)
3-21-2643 passipilt). Kui kaebaja ema oleks sündinud 1935. aastal, aga sünniaeg oleks muudetud 1943. aastaks, oleks kaebaja ema pidanud 1950. aastal minema 1. klassi 15-aastaselt, saama esimese passi 24-aastaselt (passikohustus oli alates 16. eluaastast) ja minema pensionile 8 aastat hiljem. Kuna kaebaja ema ise oma eluea jooksul sünniaega nn õigeks muuta ei soovinud, siis järelikult pidas ta oma sünniaega õigeks. Kaebaja ei esitanud PPA-le 2019. aastal ema surmatunnistust, vaid viivitas selle esitamisega, sest teadis, et ema pole 1935. aastal Eestis sündinud. Kuna kaebaja esindaja palvel oli talle edastatud kaebaja RAK, kus olid ema andmed erinevad tegelikest andmetest, tekkis vajadus ema andmete muutmiseks tema surmatunnistusel. Selleks pöörduti Venemaa Föderatsiooni kohtu poole. Kaebaja ema andmed muudeti Venemaa Föderatsiooni kohtuotsuse alusel ema surmaaktis ja abieluaktis. See viitab kaebaja tahtlusele. Kui kaebaja oleks esitanud 1994. aastal esmakordse Eesti kodaniku passi taotlemisel oma ema kohta õiged andmed, ei oleks teda Eesti kodanikuna määratletud ning talle ei oleks Eesti kodaniku passi välja antud. HMS ega KodS ei sätesta, et valeandmete esitamise puhul peaks väljastatud dokument kestvalt kehtima jääma. Isiku heausksuse ja õiguspärase ootusega ei ole tegu juhul, kui isik on ise viinud riigi eksitusse.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 06.06.2022 otsusega kaebuse, tühistas PPA 20.12.2021 otsuse nr 15.2-8/29-1; tunnistas õigusvastaseks Politsei- ja Piirivalveameti 18.11.2021 e-kirjaga tehtud menetlustoimingu, millega pikendati kaebaja passitaotluse menetlust kuni 20.12.2021; kohustas PPA-d väljastama kaebajale Eesti Vabariigi kodaniku pass 30 päeva jooksul kohtulahendi jõustumisest arvates ning mõistis PPA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Kohtu hinnangul pole PPA piisaval määral tõendanud, et 1994. aastal esitatud sünnitunnistus oli võltsitud. Kaebaja väitel sai ta sünnitunnistuse oma ema käest ja tagastas selle hiljem. See sünnitunnistus ei ole kaebajal säilinud. Pihkva oblasti arhiivis puudub 1935. aastal Petseri linnas või Laura külas sündinud C sünniakt. Ei ole välistatud, et sünniakt ei ole ligikaudu 85 aastat hiljem ja arvestades ka teise maailmasõja ajal ning pärast seda toimunud korduvat okupatsiooni- ja riigivõimude vahetumist lihtsalt säilinud. Erinevatel põhjustel dokumentide hävitamine või hävimine ei ole välistatud (nt ei ole säilitatud ka kõiki kaebaja passitaotluseid (dtl 334). Kohtule ei ole esitatud sünniakti, mis tõendaks kaebaja ema sündimist Venemaal 1943. aastal või sellise sünniakti alusel koostatud sünnitunnistust. Seega puuduvad kaebaja ema sünniaega ja -kohta otseselt tõendavad dokumendid. PPA ei ole pidanud kaebaja ema õige sünniaja väljaselgitamiseks ka vajalikuks kaebaja küsitlemist. RAK-ilt nähtub, et sünnitunnistust on kontrollinud RAK-i täitnud ametnik. Muid sünnitunnistuse andmeid peale kaebaja ema sünniaja ja -koha ei ole üles tähendatud, samuti ei tehtud sünnitunnistusest koopiat. Kaebaja on selgitanud, et tema mälu järgi oli sünnitunnistus A4-formaadis, sinakas-halli värvi ja kalligraafilises kirjas. PPA on sellele väitele vastanud, et selliseid sünnitunnistusi ei andnud tol ajal välja Eesti Vabariik. PPA on selgitanud, et 1994. aastal väljastati passe usalduse alusel. Kaebajale ei antud 1994. aastal passi siiski tema suuliselt esitatud andmete, vaid ka ema sünnitunnistuse kui dokumentaalse tõendi alusel. Kuigi võimalik, on kohtu hinnangul ebausutav, et ametnik 1994. aastal väljastas ilmselgelt võltsitud sünnitunnistuse kui kaebaja Eesti Vabariigi kodakondsusesse kuulumist tõendava dokumendi alusel kaebajale passi. Seejuures oleks kaebaja kirjeldatud kujundusega sünnitunnistuse (mida 1935. aastal Eestis ei väljastatud) ebaehtsus pidanud olema ametniku jaoks ilmselge. PPA ei ole tõendanud, et kaebaja esitas 1994. aastal oma ema sünniaja ja -koha kohta teadlikult valeandmeid. Seejuures on oluline mitte kaebaja ema õige sünniaeg ja -koht, vaid see, kas kaebaja teadis, et ema sünnitunnistusel olevad andmed olid valed. Seetõttu puudub vajadus kontrollida, kas kaebaja ema sündimine 1935. aastal on eluliselt usutav ning kas ja millistel põhjustel kaebaja ema sünniandmeid Venemaale kolides muudeti. PPA pidi 20.12.2021 otsuses 3(16)
3-21-2643 tõendama, et kaebaja läks 1994. aastal passi taotlema ema sünnitunnistusega, millel olevat ema sünniaega ja -kohta ta teadis vale olevat. Koolikohustuse olemasolust ei saa järeldada selle täitmist. Kuigi lapseeas on vanusevahe märgatav, ei ole see niivõrd äratuntav täiskasvanueas, mistõttu ei pidanud kaebaja oma ema väljanägemisest tema eluajal järeldama, et ema on kaebajale teadaolevast 8 aastat noorem või vanem. Kaebaja käitumine haldusmenetluses on inimlikult mõistetav. Kui isik, kes on olnud endale teadaolevalt 25 aastat Eesti Vabariigi sünnijärgne kodanik, saab teada, et tema vanema sünniandmed võivad olla valed, võib eeldada nii PPA tõenditest nähtuva seadusjärgset kummutamist (s.o Venemaa kohtusse pöördumist) kui ka alternatiivina õiguslikule alusele tuginemist, et ka valeandmete olemasolul tuleb kodakondsus säilitada (KodS § 32). Kui kaebaja oleks juba 1994. aastal teadnud, et RAK-ile esitatud ema sünniaja ja -koha andmed on valed, oleks kaebajale olnud kasulikum alustada andmete muutmise protsessiga esimesel võimalusel, s.o vahetult pärast ema surma 2011. aastal või ema kaasabil ka varem. Kohtu jaoks on eluliselt usutav, et kaebaja ei teadnud 2019. aastal passi taotlemisel peast oma vanemate täpseid sünniandmeid, ei pruukinud olla teadlik ka Venemaa registrites olevatest andmetest ega sellest, et RAK-il esitatud andmed Venemaa registrites olevate andmetega ei kattu. Kaebaja esitas 2019. aastal andmed, et tema ema sündis 08.07.1939/1940 XXX külas Pärnu rajoonis ja selgitas, et küsimus ema sünniaja ja -koha kohta tuli ootamatult ja ta ei suutnud sel hetkel meenutada (dtl 319). RAK-ile märgiti eelduslikult kaebaja öeldu alusel isa sünniajaks 20.05.1940 (dtl 277), kuid abieluakti koopialt nähtub sünniaeg 01.01.1940 (dtl 200). Seega on usutav, et kaebaja pidas oma vanemate sünniajaks aegasid, mis erinesid Venemaa registrites olevatest. Isa kohta RAK-ile teadvalt ebaõigete andmete esitamiseks puudus kaebajal ajend, kuna isa andmed ei olnud kaebaja kodakondsuse aluseks. Ei ole välistatud, et kaebaja ema elas teades, et tema kohta Venemaa registrites ja dokumentides märgitud andmed ei ole õiged, kuid ei avaldanud seda teavet kellelegi teisele. Kaebaja ema teadmisi ei saa aga ilma asjaomaste tõenditeta omistada kaebajale endale. Kaebaja passitaotluse menetlustähtaja pikendamine ei olnud kooskõlas haldusmenetluse efektiivsuse ega hea halduse põhimõtetega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
4.Politsei- ja Piirivalveamet esitas halduskohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uue otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et kui isikut ei saa lugeda KodS § 32 alusel Eesti kodakondsuse omandanuks, siis ei ole tal võimalik taotleda Eesti kodakondsust ka naturalisatsiooni korras. KodS § 21 lg 1 p 1 kehtib vaid isikute kohta, kes naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust taotledes on esitanud valeandmeid. PPA ei ole nimetanud kaebaja ema sünnitunnistust võltsitud dokumendiks. Tegemist on ebaõigeid andmeid sisaldava dokumendiga. Ebaõige on kohtu järeldus, et kaebaja ema sünniakt ei pruugi olla säilinud, kuna akti koostamisest on möödunud ligikaudu 85 aastat. Pihkva arhiivi vastusest nähtub, et arhiivis puudub C sünniakt, kes on sündinud 08.07.1935 Petseri linnas või Laura külas. Vastusest nähtub, et kaebaja ema sünniakt puudub põhjusel, et sellist sünniakti ei ole koostatud. Juhtudel, kui arhiivides ei ole mingite üksuste või piirkondade sünniaktid täielikult säilinud, siis perekonnaseisuasutused märgivad selle info ka oma vastustes. PPA ei teinud menetluse käigus päringut kaebaja ema sünniakti kohta Sverdlovski oblasti Verhnjaja Salda linna seetõttu, et algselt puudus PPA-l teadmine, kus kaebaja ema võis sündida. 4(16)
3-21-2643 PPA-l oli võimalik kaebaja ema sünniaeg ja sünnikoht välja selgitada tema abieluakti ja endise Nõukogude Liidu passi avalduse alusel. Kaebaja ema sünniaja ja sünnikoha andmed olid tema abieluaktis ja surmaaktis (kuni kaebaja poolt andmete muutmiseni) sünniajaga 08.07.1943 ja sünnikohaga Sverdlovski oblast Verhnjaja Salda. Sama info oli ka emale välja antud passidel. Seega pidid samad andmed olema ka kaebaja ema sünni registreerimisel 1943. aastal koostatud sünniaktis ning sünniakti alusel välja antud sünnitunnistusel. Kaebaja on haldusmenetluses väitnud, et mälu pole tema tugevaim külg. Seetõttu tugines PPA menetluses pigem dokumentaalsetele tõenditele. PPA-l on õigus kontrollida dokumente iga kord dokumendi väljastamisel. Kui kaebaja 1994. aastal esitas avalduse Eesti kodaniku passi saamiseks, oli Eesti kodaniku passe välja antud alles 2 aastat. Passimäärustik nägi ette üksnes RAK-i esitamist, mis oli täidetud vajalike andmetega. Algusaastatel ei olnud ametnikel kogemusi ega teadmisi, kuidas tuvastada valeandmeid sisaldavaid või võltsitud dokumente. Ei ole võimalik, et Eesti territooriumil elanud ühestki kaebaja pereliikmest ei ole Rahvusarhiivis ühtegi jälge. Kaebaja ema sünniaasta ja koha muutmise ajastus langeb ajale, mil PPA teostas täiendavat kontrolli kaebaja Eesti kodakondsusesse kuulumise küsimuses. PPA hinnangul muutis kaebaja isa andmeid vastavalt ema andmetele, et vanusevahe ei oleks liiga suur. Kohtu seisukoht, et isa andmete muutmiseks puudus kaebajal vajadus, on väär. Pole usutav, et kaebaja ema soovis pensioniea saabumist 8 aasta võrra edasi lükata. Kuna kaebaja ema oma andmeid parandada ei soovinud, siis järelikult pidas ta oma sünniaastat 1943 õigeks. Asjakohatu on kohtu selgitus kaebaja ema vanusevahe kohta.
5.X vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Arhiivi tervikuna säilimine pole varasema kohtumenetluse kestel küsimuse alla tulnud, kuid Pihkva arhiiv on kinnitanud, et arhiivifond ei ole täielikult säilinud. Seetõttu on eluliselt võimalik, et kaebaja ema sünniakt on hävinud. PPA väide, et kaebaja ema sünniaktis peab olema märgitud sünniajaks ja -kohaks 08.07.1943 Sverdlovski oblast Verhnjaja linn, on oletuslik. Sünniaja ja -koha tõendamiseks ei piisa ajaliselt palju hiljem ja Nõukogude Liidus välja antud dokumentidest. Sünniakti, mis ütleks, et kaebaja ema on sündinud Sverdlovski oblastis Verhnjaja linnas, ei eksisteeri. Seetõttu tuleb pidada kaebaja emale väljastatud Nõukogude Liidu dokumente mitteehtsateks. Kaebaja on elanud Eestis alates 1991. aastast ning on tuvastatud kui sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik alates 1994. aastast. Ligi 30 aastat tagasi ei pakkunud Eesti Vabariigi kodanikuks olemine hüvesid. Kuivõrd 1994. a-l ei olnud passi väljastamiseks vajalik esitada kaebaja ema sünnitunnistust, jääb selgusetuks, miks oleks kaebaja pidanud sünnitunnistust võltsima, kui sünnitunnistuse esitamine ei olnud passi väljastamise eelduseks. Kaebaja rõhutab, et ei täitnud 1994. a-l RAK-i kaarti ise, vaid pöördus PPA poole, esitades ema sünnitunnistuse. RAK-i täitis ametnik. PPA tegevus on vastuolus hea halduse tavaga. Haldusaktid, millega riik on inimest kodanikuna tunnustanud, ei saa muutuda automaatselt kehtetuks. Vastasel juhul võiks riik aastakümneid hiljem teavitada inimesi sellest, et kunagised otsused kodanikuna tunnustamise kohta pole õiguslikult üldse eksisteerinud. See oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. PPA tegevus riivab õigusrahu põhimõtet. Menetluskäik ringkonnakohtus
5(16)
3-21-2643
6.PPA esitas apellatsioonimenetluse käigus täiendavaid seisukohti, mis on kokkuvõtlikult järgmised.
6.1.Kaebaja sai ema sünnitunnistuse väidetavalt 1992. a-l, mil ta ema käis tal Eestis külas. Sünnitunnistuse kaotsimineku kohta esitas kaebaja erinevaid versioone (ei tea, kuhu kadus või andis emale kohe tagasi; tõenäoliselt oli sünnitunnistus pandud raamatu vahele, mis visati pärast ema korteri koristamist minema; õde arvas, et kuna ema hoidis osa oma dokumentidest töökohas ja see hoone on praeguseks lammutatud, siis ilmselt on ema dokumendid kaduma läinud). Samuti kirjeldab kaebaja oma suhteid emaga vastuoluliselt.
6.2.Haldusmenetluse ajal väitis kaebaja, et ei tea, kes ema asjus Venemaa kohtusse pöördus. Kohtumenetluses kinnitas aga kaebaja, et kohtusse pöördus tema õde sooviga teda aidata. Kaebaja isikuandmetega RAK ei saa olla ainukeseks dokumendiks kaebaja ema isikuandmete muutmiseks. Kaebaja pole esitanud Sankt-Peterburi kohtu toimikuid ega otsuste täistekste, nagu nõudis ringkonnakohus. PPA-le on teistes menetlustes esitatud Venemaa Föderatsiooni tsiviilasjade kohtutoimikuid.
6.3.Venemaa Föderatsiooni kohtus on seoses kaebaja ema andmete muutmise taotlustega olnud menetluses kolm tsiviilasja (2-2375/19 ja 2-903/21 ning üks tsiviilasi veel aastal 2020. PPA on 2020. aastal saanud vastuse C abieluaktis 31.07.2020 tehtud muudatuste kohta SanktPeterburi Dzeržinski rajooni kohtu 27.02.2020 otsuse alusel. Seega saab selle tsiviilasja numbri lõpus kaldkriipsu taga olla 20). Asja nr 2-903/21 osas puudub selgus, milliste andmete muutmist selles taotleti. Tegemist võib olla asjaga, kus taotleti ema sünniaktis andmete muutmist.
6.4.Petseri linna elanike registreerimisraamatu lk-l 336 märgitud isik W ei saa olla kaebaja vanaisa. Isikute vanuse ja ühe isiku sünniaja alusel on võimalik välja selgitada, millal on kanded sellele lehele tehtud. Tegemist on ilmselt P ja tema seitsme lapsega, kelle hulgas on märgitud poeg W, kes oli kande tegemise ajal 10-aastane. W ei saa olla kaebaja vanaisa ka põhjusel, et Venemaa kodusõja ajal lapsed ei sõdinud rindel, kuid kaebaja kinnitusel sõdis tema vanaisa valgete poolel.
6.5.Kaebaja esitatud uus tõend, Pihkva arhiivi 10.10.2019 vastus, ei tõenda Petseri linnavalitsuse ja Laura vallavalitsuse koostatud sünniaktide mittetäielikku säilimist.
6.6.05.04.2023 esitas kaebaja kohtule uue asjaolu, et ta tuli Eestisse koos abikaasaga ning esimest korda Eestisse 1991. aasta oktoobris ja ostis siin korteri. 1991. a-l ei tehtud Eestis korterite müügitehinguid. PPA-le selgitas kaebaja 14.11.2019, et saabus Eestisse 1991. a talvel.
6.7.Elukoha registreerimisteatelt nähtub, et kaebaja elukoht oli Pärnu maakonnas Vändra vallas XXX külas alates 19.08.1994 ning Eestis elab kaebaja alates 1991. aastast, eelmine elukoht oli alates 1991. aastast Tallinnas. Arvestuskaardilt nähtub, et kaebaja sündis 30.06.1968 Venemaal. Ta oli kutsutud NSVL sõjaväe tegevteenistusse Pärnusse 04.07.1990. Tema tegevteenistuse aeg NSVL väeosas nr 52515 oli autojuhi ja tankijana alates 1990. aasta juulist kuni 19.10.1991, mil arvati reservi. Kaebaja väited sõjaväes mitteteenimise kohta ei vasta tõele. Kaitseressursside ameti vastuses kinnitatakse, et kaebaja oli kaitseväekohuslaste registri andmetel ajateenistuses Nõukogude armees ajavahemikul 04.07.1990–19.10.1991. 20.02.1995 kanti tema isikuandmed Nõukogude armee kaardilt Pärnumaa riigikaitse osakonna poolt arvestuskaardile ning Pärnumaa riigikaitse osakonna ülema 28.02.1995 käskkirjaga nr D-4/10 omistati kaebajale Eesti sõjaväeline auaste reamees.
6.8.Arvestuskaardi punktis 23 on märgitud NSVL sõjaväepileti number, väljaandmise aeg ja koht (sõjaväepilet nr 3404847, välja antud 04.07.1990 Pärnus sõjaväeosas nr 52515). Arvestuskaardi andmetest võib järeldada, et NSVL sõjaväeosa nr 52515 asus Pärnus ning kaebaja teadmine Eestist ja Pärnust oli tegelikult seotud sõjaväeteenistusega Eesti NSV-s
6(16)
3-21-2643 Pärnus, mitte ema soovitusega. Kaebaja on RAK-il märkinud, et ta saabus Eestisse Rostovi oblastist Volga-Doni linnast 04.11.1991 ning elas alates 04.11.1991 Vändra vallas XXX külas.
6.9.Kuigi kaebaja väidab, et talle on välja antud sõjaväepilet nr 7807475, ei esitanud ta seda arvele võtmisel Pärnumaa riigikaitse osakonnas. Olenemata asjaolust, et sõjaväepiletil nr 7807475 puuduvad tehnilise võltsimise tunnused, jääb kahtlus dokumendi vormistamise tegeliku aja, koha ja põhjuse osas.
6.10.Arvestuskaardile on märgitud kood nr 837037A, mis tähistas nõukogude armees kaebaja sõjalist eriala autojuhina. See oli märgitud kaebajale välja antud NSVL sõjaväepiletis nr 3404847. Seega oli kaebaja sõjaväe tegevteenistuses autojuht, mitte tankist, nagu kaebaja nüüd kinnitab. Samas soovib kaebaja kohtule esitatud sõjaväepiletiga tõendada, et ta ei ole nõukogude armees teeninudki. Arvestuskaardile on märgitud punktis 15 elukutseks erialaks remondilukksepp, mis tõenäoliselt oli märgitud ka tema sõjaväepiletis nr 3404847 esimesel leheküljel punktis 6 selleks ettenähtud väljal. Nimetatud elukutse ja eriala lukksepp omamist kinnitab kaebaja poolt kohtule esitatud diplomi koopia, mis omakorda kinnitab arvestuskaardi punktis 15 elukutse erialana märgitud andmete (remondilukksepp) õigsust. Kohtule esitas kaebaja aga sõjaväepileti nr 7807475, kus esimesel leheküljel punktis 6 on märgitud, et kaebaja eriala ei oma.
6.11.Kaebaja pöördus vastavalt Eesti Vabariigi kaitseteenistuse seadusele elukohajärgsesse (tema elukoht oli alates 19.08.1994 Pärnu maakond Vändra vald XXX küla) Pärnumaa riigikaitse osakonda end arvele võtma. Seal tuvastati kõigepealt tema isik ja tema elukoha andmed talle välja antud Eesti kodaniku passi nr K0620973 alusel, kus oli märgitud isikukood ja elukoha andmed. Kaebajale välja antud sõjaväepileti nr 3404847 alusel täideti aga arvestuskaardi teised ettenähtud andmete väljad. Kui kaebaja ei oleks ilmunud Pärnumaa riigikaitse osakonda ennast arvele võtma, ei oleks tema kohta kõnealust arvestuskaarti 20.02.1995 eespool nimetatud andmetega koostatud, sest kaebaja nõukogude armees sõjaväeteenistusega seonduvad andmed sisaldusid üksnes tema sõjaväepiletis nr 3404847. Samuti ei oleks kaebajale omistatud ka tema eelmise sõjaväelise auastme nooremseersant asemel Pärnumaaa riigikaitse osakonna ülema 28.02.1995 käskkirjaga nr D-4/10 Eesti kaitseväelase auastet reamees, nagu arvestuskaardil olevalt templilt nähtub.
X esitas apellatsioonimenetluses täiendavaid seisukohti.
7.1.Kaebajale ei ole teada, kes ja mis asjaoludel koostas registreerimisteate ja arvestuskaardi. Nendes dokumentides olev info on osaliselt väär. Kaebaja pole õpetajaametit pidanud, vaid on erialalt aatomielektrijaama montaažiluksepp. Kaebaja esitas sõjaväepileti nr 7807475. Sellelt nähtub, et kaebaja arvati Rostovi oblasti Volgodonski sõjakomissariaadi otsusega reservi 10.04.1991. Arvestuskaardi punktis 22 on märgitud kaebaja väidetavaks pikkuseks 180 sentimeetrit, kuid kaebaja on 194 sentimeetrit pikk. Arvestuskaardi punkti 23 järgi on kaebaja kaitseväeteenistuse tunnistuse number 340847, kuid kaebaja sõjaväepileti number on hoopis 7807475. Sõjaväepiletilt nähtub, et see on välja antud Rostovi oblasti Volgodonski linna sõjakomissariaadi poolt 10.04.1991 ning sellel puudub seos Pärnuga. Sõjaväepiletilt nähtub ka see, et kaebaja pole kunagi teeninud nõukogude armees. PPA väidab, et kaebaja on käinud sõjaväepiletiga nr 3404847 end arvele võtmas, kuid see pole tõsi. Sõjaväepileti nr 7807475 autentsust on kinnitanud kaks riiklikult tunnustatud eksperti.
7.2.Venemaa Föderatsiooni kohus on usaldanud Eesti Vabariigi ametniku kinnitust RAK-il ja on muutnud kaebaja ema andmed Venemaa Föderatsioonis õigeks. Eesti ja Venemaa andmed kinnitavad nüüdseks, et kaebaja ema sündis 08.07.1935. aastal Petseris.
7.3.PPA ei ole kaalunud, kas ja millistel alustel on kaebaja kodakondsusest omandanuks lugemisest keeldumine põhjendatud 29 aastat peale sünnijärgse kodanikuna tunnistamist. Kaebaja Eesti sünnijärgse kodanikuna mittetunnustamine on vastuolus õiguspärase ootuse ja 7(16)
3-21-2643 õigusselguse põhimõttega (PS § 10). Kaebaja eraelu ja perekonna puutumatuse põhiõigust on rikutud.
7.4.Rahvusarhiiv on väitnud, et XXXde nime Petseris ei eksisteeri. Kaebaja on suutnud leida tõendi, et Petseri külas on elanud isik, kes võis olla kaebaja ema isa. Petseri linna elanike registreerimise raamatu kohaselt on Petseris elanud W, kes võis olla kaebaja vanaisa. Arhiiv kinnitab, et kanne nr 48 leheküljel 336 tähendab, et W on registreeritud kui Petseri linna elanik. Täiendava info saamiseks soovitab arhiiv uuesti pöörduda Pihkva arhiivi poole, mida on kaebaja juba teinud ning saanud vastuseks, et arhiiv ei ole säilinud tervikuna (dtl 420). Rahvusarhiiv on pädeva ametiasutusena kinnitanud, et ei ole võimalik öelda, mis aastal on kanded tehtud ning kannete põhjal pole võimalik leida otseseid seoseid isikute vahel.
7.5.Kaebaja esitas uue tõendina foto 1935. a sünnitunnistusest, mis langeb kokku kaebaja mälu järgi kirjeldatud kaebaja ema sünnitunnistusega. PPA on apellatsioonimenetluses esitanud erinevate isikute korduvad sünnitunnistused, kuid need ei tõenda, et kaebaja ema sünniakti ei ole 1935. aastal Laura vallavalitsuses koostatud.
7.6.Kaebaja Eestisse saabumise asjaolud ei puuduta sünnijärgse kodakondsuse tuvastamise eeldusi. Kuna kaebaja ema andis kaebajale oma sünnitunnistuse sünnijärgse kodaniku passi taotlemiseks, puudus kaebajal põhjus kahelda selle autentsuses. Sellest, et kaebajal olid oma emaga head suhted, ei saa tuletada, et nad oleksid omavahel kõigest rääkinud.
7.7.PPA ei näe põhjust kahelda, et Kaitseressursside amet oleks eksinud kaebajaga seotud dokumentide vormistamisel, kuid samas peab PPA reaalseks, et 1994. a-l ametnik eksis. PPAl puudub alus seada kahtluse alla Venemaa kohtuotsuste usaldusväärsust. PPA järeldused Vene dokumenteerimissüsteemi kohta on asjakohatud. Nõukogude Liidus eksisteeris 16-aastaseks saanud isikul kohustus taotleda Nõukogude Liidu sisepassi, kuid seda alates 1974. aastast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus mõistab apellatsioonkaebust nii, et PPA on vaidlustanud Tallinna Halduskohtu 06.06.2022 otsuse osas, millega halduskohus rahuldas kaebaja taotluse PPA 20.12.2021 otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus ei sisalda põhjendusi, millest nähtuvalt vaidlustaks PPA halduskohtu järeldust, et PPA 18.11.2021 menetlustoiming on õigusvastane.
9.Kaebajale väljastati 1994. a-l esmakordne Eesti kodaniku pass kui sünnijärgsele Eesti Vabariigi kodanikule. Passi taotlemisel oli tõendamiskoormus kaebajal. Haldusorgani otsustus passi väljastamise kohta põhines kaebaja ütluste ja kaebaja ema sünnitunnistuse alusel koostatud rahvastiku arvestuse kaardil (RAK), mille järgi kaebaja ema C (sünnijärgne perekonnanimi C/C) sünniajaks oli 08.07.1935 ja sünnikohaks Eesti Vabariik, Petseri linn, Laura küla (dtl 31–32, 277–278). RAK-il on kaebaja ema andmete juures ametniku märge „kontrollitud originaali järgi“ ja ametniku allkiri. Haldusorgan luges RAK-i alusel 1994. a-l tõendatuks, et kaebaja on sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Haldusorgan väljastas kaebajale ka 2004. ja 2014. ning 2019 a-l Eesti kodaniku passi.
10.Vastustaja luges 20.12.2021 otsusega, et kaebaja pole Eesti kodakondsust omandanud. Vastustaja hinnangul on kaebaja ema sündinud 08.07.1943 Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas.
11.Kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas on tõendatud, et kaebaja ema pole Eesti kodanik kunagi olnud; kas kaebaja esitas Eesti kodaniku passi taotlemisel 1994. a-l haldusorganile KodS § 32 lg 3 mõttes valeandmeid sisaldava dokumendi ja teadvalt valeandmeid ning kas haldusorgani 20.12.2021 otsus on proportsionaalne.
8(16)
3-21-2643
12.Apellatsioonkaebuse lahendamiseks hindab ringkonnakohus esmalt, kas haldusorgan on menetletavas asjas välja selgitanud kõik olulise tähendusega asjaolud, mis annaksid alust järelduseks, et kaebajale väljastati Eesti kodaniku pass KodS § 32 lg 3 mõttes valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu (I) või teadvalt valeandmete esitamise tõttu (II). Seejärel lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse (III) ning jaotab menetluskulud (IV). I
13.Eesti kodakondsuse saab omandada sünni või naturalisatsiooniga, mitte Eesti passi saamisega. Passi väljastamine ei asenda juriidilist fakti (sünd või naturalisatsioon), mis annab Eesti kodakondsuse. Otsus, millega tuvastatakse sünnijärgse kodakondsuse mitteomandamine, ei võta kelleltki kodakondsust. See otsus omab vaid tuvastavat iseloomu.
14.Kaebaja omandas kodakondsuse väidetavalt sünniga (KodS § 2 lg 1 p 1). Ringkonnakohus jääb Tallinna Ringkonnakohtu 14.04.2020 otsuses asjas nr 3-19-1238 võetud seisukoha juurde, et sünniga omandatakse kodakondsus automaatselt KodS § 5 lg-s 1 nimetatud eelduste esinemisel ning mingit täiendavat haldusmenetlust pole selleks ette nähtud. Sünniga omandatud kodakondsus on isikul ka siis, kui ta pole selle realiseerimiseks mingeid samme astunud (nt taotlenud Eesti kodaniku isikutunnistust). Eeltoodu kehtib ka vastupidi. Kui isikule on Eesti kodaniku isikut tõendav dokument väljastatud ekslikult, ei tähenda see, et faktiliste eelduste puudumisest olenemata on ta omandanud kodakondsuse sünniga. Sellisel juhul loetakse isik sünniga Eesti kodakondsuse omandanuks PPA tuvastava haldusaktiga KodS § 32 alusel, arvestades selles sättes toodud erisusi. Küsimust, kas isik on kodakondsuse omandanud sünniga, ei tule lahendada eraldi haldusaktiga. Seetõttu ei ole välistatud, et PPA kontrollib Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljastamise menetluses kodakondsuse olemasolu korduvalt. Eesti kodakondsuse puudumise kohta ei pea PPA tegema eraldi otsust, vaid seda vaadeldakse Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi väljastamise tingimusena.
15.Vastustaja on haldusakti p-s 33 märkinud, et kaebaja määratleti sünnijärgse Eesti Vabariigi kodanikuna valeandmeid sisaldava dokumendi (ema sünnitunnistuse) esitamise tõttu. KodS § 32 lg 3 sõnakasutus "võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise tõttu" viitab sellele, et isikule väljastatud Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise ja uue isikut tõendava dokumendi väljaandmisest keeldumise otsustuse tegemiseks peab haldusorgani eelnev Eesti kodaniku passi taotlejat soodustava otsustuse tegemise põhistus olema tagasiviidav võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendini, milleta haldusorgan ei oleks saanud sellist otsustust teha (Riigikohtu 11.02.2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14, p 19).
16.1994. a-l kehtinud passimäärustik nägi ette, et passi saamiseks tuleb esitada vormikohane avaldus, rahvastiku arvestuse kaart (RAK) ja registreerimisteade. Kui passi taotleja esitas Eesti kodakondsusesse kuulumise tõendamiseks lisaks RAK-ile ka oma vanema sünnitunnistuse, mille esitamine ei olnud nõutav, võrdles ametnik RAK-ile märgitud andmeid sünnitunnistuse andmetega (dtl 406). Praegusel juhul on tuvastatud, et RAK-i täitis kas kaebaja ise või ametnik kaebaja ütluste alusel ning kaebaja esitas lisaks oma ema sünnitunnistuse, millest väidetavalt nähtus, et kaebaja ema sündis 08.07.1935 Eestis, Petseri linnas, Laura külas (dtl 31–32). Kuigi lisadokumentide (sünnitunnistuse) esitamine ei olnud nõutav, siis puudub vaidlus, et praegusel juhul kaebaja sellise dokumendi esitas ning ametnik märkis kaebaja ema andmete juurde „kontrollitud originaali järgi“ ja ametniku allkirja. Seega väidetavalt tuvastati 1994. a-l kaebaja Eesti kodakondsusesse kuulumine tuginedes dokumendile, mille osas nüüd vaieldakse, kas see võis sisaldada valeandmeid.
17.KodS § 5 lg 1 p 1 kohaselt omandab sünniga Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses. PPA on järelkontrolli käigus saadud andmete alusel tuvastanud, et kaebaja poolt Eesti kodaniku passi taotlemisel esitatud andmed olid ebaõiged, 1994. a-l esitatud sünnitunnistusele kantud andmed ei saanud vastata 9(16)
3-21-2643 tegelikkusele ning sünnitunnistus pidi sisaldama KodS § 32 lg 3 mõttes valeandmeid. Seda kinnitab vastustaja hinnangul surmaakti kohta esitatud Venemaa Föderatsiooni Interpoli vastus (dtl 193–195); kaebaja ema ja isa abieluakt (dtl 200–201); kaebaja ema endise Nõukogude Liidu kodaniku passi väljastamisega seotud avalduse koopia (dtl 207–210); Pihkva oblasti arhiivi 30.09.2020 vastus ema sünniakti puudumise kohta (dtl 205–206) ning Rahvusarhiivi vastus (dtl 202). Kaebaja tugineb ema sünni tõendamisel enda ütlustele, Eesti Vabariigi rahvastiku arvestuse kaardile (dtl 31–32); Pihkva arhiivi 10.09.2019 vastusele (dtl 420–421); Peterburi Dzeržinski rajoonikohtu otsusele (dtl 193); Rahvusarhiivi 18.05.2023 vastusele (dtl 573–5741), Rahvusarhiivi kirjele (dtl 546). Kaebaja ema sünnitunnistust (ei 1943. a ega 1935. a oma) ei ole menetlusosalised kohtule esitanud.
18.HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on tõendamiskoormus haldusorganil, kes peab tõendama vaidlusaluse haldusakti põhjendustes sisalduvaid väiteid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.2013 määrus haldusasjas nr 3-3-1-16-12, p 19; 19.12.2006 otsus haldusasjas nr 3-3-1-80-06, p 21). Olukorras, kus kogutud tõendid ei võimalda teha kindlat järeldust vaidlusaluse asjaolu kohta ega ole võimalik koguda mõistlikult ka täiendavalt tõendeid, määrab asja lahenduse tõendamiskoormus (Riigikohtu 10.02.2023 otsus asjas nr 320-1058, p 23). Kuigi kaebaja nõuet ümberlükkavate tõendite esitamise koormus on ennekõike vastustajal, saab kohus nõuda ka kaebajalt tõendite esitamist, mille puhul võib eeldada, et just temal on nendele juurdepääs (HKMS § 59 lg 1, vt Riigikohtu 11.08.2020 otsus asjas nr 3-18830, p 18).
19.Ringkonnakohtu hinnangul ei toeta asjas kogutud tõendid kogumis kaebaja väidet, et kaebaja ema võis sündida 08.07.1935 Eestis. Halduskohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, jättes hindamata tõendid, mis puudutavad kaebaja ema sündimist Venemaal. Ringkonnakohus saab selle rikkumise apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
20.Ainus tõend, mis viitab sellele, et kaebaja ema C (sünnijärgne perekonnanimi C/C) sünniajaks oli 08.07.1935 ja sünnikohaks Eesti Vabariik, Petseri linn, Laura küla, on RAK-i kaart (dtl 31–32). Ema väidetavat sünnitunnistust kaebajal esitada ei ole ning arhiivides see sünnitunnistus puudub. Ka puuduvad arhiivides muud tõendid, millest nähtuks, et kaebaja ema võis Eestis sündida. Sellises olukorras ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada 1994. a-l koostatud RAK-i piisavaks dokumendiks, et tõendada kaebaja ema Eestis sündimist. Seda sõltumata asjaolust, et RAK-il on märgitud, et ametnik oli andmete õigsust kontrollinud. On ebatõenäoline, et kui kaebaja ema sündis Eestis, siis selle kohta (ning ka tema pere Eestis elamisest ja Eestist lahkumisest) võivad puududa arhiivides mistahes muud tõendid. Kohtul pole võimalik teha kogutud tõendite pinnalt ka järeldust, et kaebaja ema sünnitunnistus võib olla arhiividest kadunud või hävinenud. Pihkva arhiiv on vastuseks PPA päringule 30.09.2020 selgitanud, et C sünniakt puudub Petseri linnavalitsuses ja Laura vallavalitsuses (dtl 206–206). Selles vastuses puudub märge, et Petseri linnavalitsuses ja Laura vallavalitsuses on aktid mittetäielikult säilinud. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja tõendi, millega soovis tõendada, et arhiivid ei ole täies ulatuses säilinud. Kaebaja esitas 2019. a-l päringu Pihkva arhiivile Petseri vallas ema sünniakti olemasolu kontrollimiseks. Pihkva oblasti arhiiv vastas kaebaja päringule 10.09.2019, et küsitud kanne puudub ning et selle perioodi arhiivifond ei ole täielikult säilinud (dtl 420–421). Kuivõrd kaebaja päring puudutas Petseri valda, mitte Petseri linna või Laura valda, ei ole sellest võimalik järeldada, et ka Petseri linnas või Laura vallas pole aktid osaliselt säilinud. Aastatel 1920–1940 kuulusid Eesti Vabariigi koosseisu Petseri linn, Petseri vald ja Laura (alates 1938. aastast Lõuna) vald. PPA leiab õigesti, et halduskohtu võrdlus kaebaja passitaotluste mitte säilitamisega on praegusel juhul asjakohatu, sest passitaotluste hävitamine toimub seaduses sätestatud tingimustel ja korras, seoses
Kanne nr 48 leheküljel nr 336 – W on registreeritud kui Petseri linna elanik.
10(16)
3-21-2643 säilimistähtaja möödumisega, mis ei ole sünnitunnistuse kadumise või juhusliku hävinemisega võrreldav.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei saa Rahvusarhiivi vastusest ega kaebaja poolt esitatud Rahvusarhiivi säilikust (dtl 546 ja 573) järeldada, et kaebaja vanaisa elas Petseri linnas. Rahvusarhiivi kinnitusel Petseri Linnavalitsuse arhiivifondis säilitatavas linnaelanike (valijate) dateerimata nimekirjas aastatest 1937–1938 W ei märgita (dtl 202). Arhiivi säilikust (dtl 546) nähtub kanne nr 48, mille kohaselt on Petseri linna elanike registreerimise raamatusse kantud Petseris elanud W. Olukorras, kus ei ole võimalik üheselt järeldada, millal ja kelle kohta kanne on tehtud, ei saa ainuüksi sellest kandest (s.o ees- ja perekonnanime sarnasusest) tuletada, et tegemist oli kaebaja vanaisaga. Kaebaja on kinnitanud, et tema vanaisa sõdis valgete poolel. Asjakohane on PPA märkus, et arhiivi säilikus märgitud Alexandr ei saa olla kaebaja vanaisa mh põhjusel, et kandes märgitud Alexandr oli kande tegemise ajal 10-aastane, kuid lapsed ei sõdinud Venemaa kodusõja ajal (1917–1921) rindel.
22.Asjas kogutud tõendid viitavad ringkonnakohtu hinnangul kogumis sellele, et kaebaja ema sündis tegelikult siiski 08.07.1943 Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas. Seda toetavad ringkonnakohtu hinnangul nii Venemaa Föderatsiooni Interpoli keskbüroo vastus (dtl 193– 195); kaebaja ema ja isa abieluakt (dtl 200–201); kaebaja ema endise Nõukogude Liidu kodaniku passi väljastamisega seotud avalduse koopia (dtl 207–210); Pihkva oblasti arhiivi vastused (dtl 205–206 ja dtl 420–421) ning lisaks ka kaebaja enda vastuolulised ütlused ema sünnikoha, -aja ja vanuse kohta. Halduskohus on otsuses märkinud, et täiskasvanueas ei ole 8aastane vanusevahe niivõrd märgatav kui lapseeas. Ringkonnakohtu hinnangul on kohus siiski põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et pole eluliselt usutav, et kaebaja ema oleks läinud 8 aastat hiljem ettenähtust 1. klassi või 8 aastat hiljem pensionile. Selle kohta ei ole kaebaja suutnud menetluses veenvaid selgitusi esitada ning neid ei nähtu kogutud materjalidest ka ringkonnakohtule.
23.Vaidlus puudub, et kaebaja emale oli väljastatud Nõukogude Liidu kodaniku sisepass ning passil uuendati kaebaja ema fotot 50-aastaseks saamisel (dtl 208). Puudub mõistlik põhjendus, miks tuleks pidada kaebaja ema passi (mida ta oma terve elu isikut tõendava dokumendina teadlikult ja vabatahtlikult kasutas) ning kaebaja ema ja isa abieluakti ebausaldusväärseteks dokumentideks. Puudub alus eeldada, et kaebaja ema sünnitunnistust Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas ei eksisteeri, nagu väidab kaebaja. Sellele ei viita ükski asjas kogutud tõend. Venemaa Föderatsiooni pädev asutus on oma vastuses selgitanud, et on kontrollinud ning ei ole tuvastanud, et Sverdlovski oblastis oleks dokumenteeritud selline isik nagu 08.071935. a-l sündinud C (C), kuid on tuvastanud, et samanimeline isik sündis Sverdlovski oblastis Verhnjaja Saldas 1943. a-l (dtl 209).
24.Kodakondsuse omandamise tingimuste määratlemine on rahvusvahelise õiguse kohaselt riigi suveräänsuse väljendus. Kodakondsuse kaudu määratleb riik oma rahva. Selle abil moodustatakse riigi ühiskond ja seetõttu on selge, et liikmesriik võib vabalt tõmmata sellele piirid ja määratleda isikud, keda ta peab oma kodanikeks. Seetõttu ei ole asjaolu, et teise riigi kohus on otsustanud kaebaja RAK-i kaardi alusel muuta kaebaja ema sünniaega, piisavaks, et lugeda kaebaja põlvnevaks Eestis sündinud isikust. Arvestades kodakondsuse olulisust, on riigil õigus nõuda, et sünniaeg ja -koht oleks tuvastatud tegelike asjaolude ja tõendite alusel, mitte formalistlikult, iseäranis välisriigi võimude poolt.
25.Kodakondsuse sünniga omandamine on oluline juriidiline fakt, mida saab üldjuhul tõendada dokumentaalsete tõenditega. Samuti ei oma tähtsust, et kaebajat on Eesti sünnijärgse kodanikuna käsitatud alates 1994. a-st. Määrav on, et kogutud andmed ei kinnita, et kaebaja ema oleks Eestis sündinud. Arhiiviandmete ebapiisavusega ei ole võimalik põhistada kaebaja ema poolt Eesti kodakondsusesse kuulumist, sest kogutud andmed annavad põhjendatud aluse 11(16)
3-21-2643 kahtlustada vastupidist. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA piisavalt täitnud HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tulenevat nõuet selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid oma algatusel.
26.Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul PPA õigesti leidnud, et kaebaja ema sünnitunnistus, mille kaebaja esitas koos RAK-i kaardiga 1994. a-l Eesti Vabariigi kodaniku passi taotlemisel, sisaldas KodS § 32 lg 3 mõttes valeandmeid. II
27.KodS § 32 lg 3 sätestab, et võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise kõrval võib jätta isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata ka juhul, kui on tuvastatud, et isik määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna teadvalt valeandmete esitamise tõttu. Erinevalt eespool hinnatud valeandmeid sisaldava dokumendi esitamise alustest on valeandmete esitamise korral sellest teadlik olemine KodS § 32 lg 3 kohaldamise eeltingimuseks.
28.Riigikohus on selgitanud, et seda, kas valeandmeid on esitatud teadlikult, tuleb hinnata sageli vaid kaudsetest tõenditest ja asjaolude kogumist ning elulise usutavuse kriteeriumist lähtudes (vt Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-62-14, p 22). Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel on oluline muu hulgas hinnata ka ütlustes väljendatud asjaolude elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude üldine tõenäosus (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.2009 otsus asjas nr 3-3-1-32-09, p 19).
29.Seega tuleb praegusel juhul hinnata, kas kaebaja esitas haldusorganile 1994. a-l RAK-i kaarti täites valeandmeid oma ema sünnikoha kohta teadlikult. Halduskohus on jõudnud vaidlustatud kohtuotsuses järeldusele, et kaebaja ema 1935. a-l Eestis sündimise usutavust ja kaebaja ema pere Venemaale kolimise asjaolusid ei tule hinnata. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu ning hindas neid asjaolusid otsuse eelmistes punktides.
30.Kaebaja on menetluses väitnud, et nende perekonnas ei räägitud Eesti päritoluga seotud asjaoludest. Samuti ei osanud kaebaja kohtuistungil vastata, kui vana ema oli, kui ta suri. Kaebaja kinnitusel ei tähistatud nende perekonnas ka juubeleid. Lisaks väitis kaebaja kohtuistungil, et tuli ema soovitusel Eestisse 1991. a oktoobris koos oma endise abikaasaga. Esmalt elasid nad hotellis kuu aega ning seejärel ostis kaebaja korteri. 1994. a-l elas kaebaja Pärnus XXX külas ning Tallinnasse tuli kaebaja elama 1994. a lõpus. Ema tõi kaebajale sünnitunnistuse 1992. a-l kodakondsuse taotlemiseks. See oli ainus kord, kui ema Eestis kaebajal külas käis. Kaebaja väitel ei ole ta Nõukogude armees teeninud ning seda tõendavad kaebaja hinnangul eksimused arvestuskaardile ja registreerimisteatele kantud andmetes ning lisaks kaebaja sõjaväepilet numbriga 7807475 (dtl 447–451, 453–454; 501) ja diplom (dtl 452 ja 455). PPA esitas ringkonnakohtule kaebaja elukoha registreerimisteate koopia (dtl 438–439) ja Kaitseressursside Ameti elektroonilises kartoteegis oleva sõjaväeteenistuse arvestuskaardi koopia (dtl 440–441).
31.Ringkonnakohtu hinnangul omavad kaebaja Eestisse saabumise ja sõjaväes teenimisega seotud asjaolud vaidlusaluse asja lahendamisel kaudset tähendust ning mõjutavad eeskätt kaebaja ütluste üldist veenvust.
32.Kaebaja soovis sõjaväepiletiga nr 7807475 tõendada, et PPA poolt esitatud andmed ei vasta tõele. See sõjaväepilet on välja antud Rostovi oblasti Volgodonski linna sõjakomissariaadi poolt 10.04.1991 ning samal kuupäeval arvati kaebaja pileti kohaselt reservi. Pileti kohaselt pole kaebaja kunagi nõukogude armees teeninud ning piletil on märgitud, et kaebaja oli tegevteenistuse ajal tankist. Eesti Kohtuekspertiisi Instituut on seisukohal, et sõjaväepileti puhul 7807475 võltsimisele viitavad tunnused puuduvad, kuid dokumendi
12(16)
3-21-2643 käsikirjaliste sissekannete tegemise aega ei ole võimalik määrata (dtl 512–513). Sõjaväepiletile nr 7807475 tehtud kannete aega ei olnud ekspertiisi käigus võimalik kindlaks teha.
33.HKMS § 61 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu, kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ringkonnakohus on seisukohal, et sõjaväepilet nr 7807475 ei ole veenvaks tõendiks, et kaebaja ei läbinud sõjaväeteenistust Eesti NSV ajal Pärnus. Asjas kogutud tõendid viitavad ringkonnakohtu hinnangul kogumis sellele, et kaebaja saabus Eestisse seoses sõjaväeteenistusega ning otsustas pärast tema reservi arvamist siia elama jääda. Arvestades kaebaja Eestisse saabumise ja algusaastatel siinviibimise kohta koostatud dokumentide sisu ning tema ema Eestis sündimist ja ta perekonna Eestis elamist puudutavate dokumentide arhiivides puudumist, on eluliselt usutav, et kaebaja ei esitanud RAK-i täitmisel tõeseid andmeid oma saabumise ega ka oma ema päritolu kohta ning tegi seda teadlikult.
34.Kaitseressursside Amet on kinnitanud (dtl 519), et kaebaja oli kaitseväekohustuslaste registri andmetel ajateenistuses Nõukogude armees ajavahemikul 04.07.1990–19.10.1991 ning praegu on ta selles registris arvel kui reservis olev isik. 20.02.1995 kanti tema isikuandmed Nõukogude armee kaardilt Pärnumaa riigikaitse osakonna poolt arvestuskaardile. Pärnumaa riigikaitse osakonna ülema 28.02.1995 käskkirjaga nr D-4/10 omistati kaebajale Eesti sõjaväeline auaste reamees. Puudub mõistlik põhjus kahelda korraga nii Kaitseressursside Ameti kinnituses kui ka elukoha registreerimisteatele ja arvestuskaardile kantud andmete õigsuses. Kuigi nii registreerimisteates kui ka arvestuskaardil esineb osaliselt vasturääkivaid või tegelikkusele mittevastavaid andmed (nagu kaebaja pikkus või tema amet õpetajana), on nende andmete tähtsus kõrvaline. Tõended kogumis hinnates pole ringkonnakohtu arvates võimalik jõuda järeldusele, et nii Kaitseressursside Ameti kinnitus, kaebaja elukoha registreerimisteade ja arvestuskaardile märgitud andmed ei käi kaebaja isiku kohta ja/või on fabritseeritud. Sellel puudub loogiline seletus.
35.1994. a-l pidi isik pöörduma passi saamiseks kohaliku omavalitsuse täitevorgani passiametniku poole, kes kontrollis isiku avaldusel ja RAK-il näidatud andmete vastavust andmetega isikut tõendavas dokumendis ning elukoha andmeid. Kohaliku omavalitsuse ametnik vormistas elukoha registreerimisteate. Registreerimisteatelt nähtub, et kaebaja kohta vormistas 14.09.1994 Vändra Vallavalitsuse ametnik registreerimisteate kaebaja isikuandmetega. Vaidlus puudub, et kaebaja pöördus 1994. a-l pädeva asutuse poole passi saamiseks (dtl 277–278). Registreerimisteade oli vaja esitada koos avalduse ja RAK-iga Eesti kodaniku passi saamiseks. Seega esitas kaebaja 14.09.1994 esmakordse Eesti kodaniku passi taotluse ning tema kohta vormistati ka registreerimisteade.
36.Kaebaja kohta koostatud registreerimisteatelt nähtub, et alates 1991. aastast oli tema elukohaks Tallinn ning alates 19.08.1994 Pärnu maakond Vändra vald XXX küla. Seega on usutav, et kaebaja sõjaväeline arvestuskaart täideti 20.02.1995 seoses tema elukoha vahetusega. Arvestuskaardi andmetest nähtub, et kaebaja oli tegevteenistuses Pärnus ning seega on tõenäoline, et kaebaja teadmine Eestist ja Pärnust oli seotud sõjaväeteenistusega Eesti NSV-s Pärnus.
37.Tuleb arvestada, et pärast Eesti taasiseseisvumist algas endise NSVL sõjaväe Eestist väljaviimine. Sellest tulenevalt on loogiline, et kaebaja võis tunda 1994. a-l vajadust seadustada oma Eestis viibimine ning valis selleks Eesti passi taotlemise tee.
38.Dokumentaalsete tõendite kõrval tuleb arvestada ka kaebaja väidete üldist veenvust ning seda mõjutavad ringkonnakohtu hinnangul kogumis nii kaebaja ebamäärased vastused ema vanuse kohta ja kaebaja erinevad selgitused Eestisse saabumise aja kohta.
39.Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutav, et isikul puudub igasugune taju oma vanema ka vähemalt ligikaudse vanuse kohta ning et kaebaja ema ei pidanud ka hiljemalt 13(16)
3-21-2643 1992. a-l vajalikuks mainida võimalikke märkimisväärseid vastuolusid seonduvalt tema sünniaja ja -kohaga, iseäranis arvestades, et kaebaja kinnitusel tema perekonnas neid küsimusi varem ei arutatud. 1992. aastal kehtis C Venemaa Föderatsiooni kodaniku pass, milles oli tema sünniajaks märgitud 08.07.1943 ja sünnikohaks Sverdlovski oblast Verhnjaja Salda linn. Kaebaja kinnitusel tõi ema talle oma sünnitunnitunnistuse Eestisse ära 1992. a-l just selleks, et poeg saaks taotleda Eesti passi.
40.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et isikule ei saa reeglina ette heita, et ta asub talle teatavaks saanud ebaõigeid andmeid muutma talle teadaolevalt õigete vastu siis, kui andmed teda mõjutama hakkavad. Samas tuleb ringkonnakohtu arvates vaadelda Venemaa kohtu poole pöördumist kogumis kaebaja käitumise ja menetluse käigus antud info ning ütlustega. Kohtumenetluses on tuvastatud, et kaebaja õde pöördus Sankt-Peterburgi linna Dzeržinski rajooni kohtu poole avaldusega perekonnaseisuakti kandes muudatuste tegemiseks ning see kohus tegi muudatused kaebaja ema surma kohta koostatud perekonnaseisuaktis nr
311.Kuigi PPA väited sünnitunnistuse andmete võimaliku muutmise kohta kohtuasjas nr 2903/21 on oletuslikud, ei räägib kaebaja positsiooni vastu asjaolu, et kaebaja pole, sõltumata ringkonnakohtu nõudest, esitanud Venemaa kohtu menetluses olnud kohtuasjade materjale. Asjas kogutud tõenditest on ilmne, et kaebaja oli algusest peale teadlik Venemaa kohtu poole pöördumisest, kuid ei olnud selle osas PPA-ga avameelne. Kaebaja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kohtusse pöördus tema õde kaebaja aitamiseks. Kaebaja on jätnud kõnealused Venemaa kohtu otsused esitamata väitega, et tegemist oli kinnise menetlusega. Samas ei ole menetluses esitatud mõistlikku põhjendust, miks ei saanud kaebaja õde kui menetlusosaline kohtumenetluse materjale välja nõuda ja oma vennale edastada. Kohtuasja materjalid pidid koosnema peaasjalikult kaebaja õe esitatud dokumentidest. 12.06.2023 ringkonnakohtule esitatud tõenditest nähtub, et Venemaa kohus oli valmis avaldama kaebajale kohtuasja sisu puudutavaid andmeid, s.o asja materjale ei loeta täielikult salastatuks.
41.Kaebaja esitas apellatsioonimenetluses vastuse Pihkva arhiivilt, märkides, et arhiivide täielikkuse küsimus pole varasemalt vaidluse all olnud. Samas oli PPA juba halduskohtule esitanud seisukohtades selgitanud, et kui kaebaja ema oleks sündinud 1935. aastal Petseri linnas või Laura külas, siis peaks PPA hinnangul kaebaja ema sünniakt olema olemas Pihkva oblasti arhiivis (dtl 185). Lisaks teatas kaebaja PPA-le 27.11.2019, et ei ole arhiividelt vastuseid saanud, kui tegelikult vastas arhiiv kaebajale 10.10.2019 (dtl 420–421). Need asjaolud (lisaks eespool märgitule) viitavad sellele, et kaebaja ei ole olnud oma väidetes lõpuni järjekindel. Seetõttu ei oma veenvat tähendust ka kaebaja kirjeldus ema 1935. a sünnitunnistusest, sest nagu kaebaja on ise välja toonud, on selline sünnitunnistus saadaval internetis, mistõttu puudub ka mõistlik võimalus veenduda, et kaebaja mälestus põhineb originaaldokumendil.
42.Eespoolmärgitu tõttu on ringkonnakohus kokkuvõttes seisukohal, et asjas esitatud tõendid ei lükka ümber PPA vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolu, et kaebaja esitas 1994. a-l teadvalt ebaõigeid andmeid nii oma saabumise aja kui ka oma ema Eesti päritolu kohta. III
43.KodS § 32 lg 3 jätab haldusorganile kaalutlusõiguse otsustamaks selle üle, kas jätta isik Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata, kui on tuvastatud, et ta määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu. Haldusorgani otsus isiku Eesti kodakondsuse omandanuks lugemata jätmise kohta peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kui on tuvastatud, et ta määratleti isikut tõendava dokumendi väljaandmise menetluses ekslikult Eesti kodanikuna võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu.
14(16)
3-21-2643
44.Kaalutlusõigus on haldusorganile antud volitus valida õigusnormi rakendamisel erinevate õiguslike tagajärgede vahel (otsustus- või valikudiskretsioon, HMS § 4 lg 1). See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4 lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaalutlusveaga on tegemist juhul, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta (Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-54-03, p 40). Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.
45.Praegusel juhul on vastustaja küll tuvastanud asjas tähtsust omavad asjaolud, kuid pole kaebaja õigusi enim piirava otsustuse tegemisel diskretsioonivolitust sisuliselt kasutanud ega oma otsust selles osas põhjendanud. Haldusorganil tuleb HMS § 4 lg 2 kohaselt diskretsiooni teostades arvestada kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine peab toimuma ratsionaalselt, tasakaalustades erinevaid kaalukaid huve (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-02, p 11; 28.04.2014 otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-13, p 31). Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb haldusorganil arvestada, et kodakondsus toob kaasa kohustusi nii riigile kui isikule. Kodakondsussuhtele on iseloomulik, et see põhineb erilisel solidaarsussuhtel asjaomase riigiga ning õiguste ja kohustuste vastastikkusel (EKo C-135/08, Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, kohtujurist M. Poiares Maduro ettepanek, 30.09.2009, p 17). Riigi ja kodaniku vaheline püsiv side tugineb muu hulgas sellele, et haldusakti andmisel järgitakse õiguspärase ootuse, võrdse kohtlemise ja õiguskindluse põhimõtteid ning kodanik järgib Eesti põhiseaduslikku korda ja seadusi (vt Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-62-14, p 26).
46.Ringkonnakohus märgib, et kui seadusandja oleks soovinud valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise korral igal juhul välistada kodakondsuse omandatuks lugemise, nagu võib järeldada PPA otsuse p-dest 81–83, siis oleks norm olnud selliselt ka sõnastatud. Kuid seadusandja jättis lahtiseks võimaluse, et teatud olukordades võib olla on põhjendatud lugeda kodakondsus omandatuks ka siis, kui taotleja on esitanud valeandmeid sisaldava dokumendi või on koguni teadvalt esitanud valeandmeid. PPA otsusest nähtub, et sisuliselt on välistatud sellisel juhul taotleja suhtes positiivse otsuse tegemine. Sellele viitab ka otsuse ekslik põhjendus, et võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt tuleb kõigi isikute puhul teha ühtviisi negatiivne otsus. Seega on PPA ekslikult mõistnud ja kohaldanud KodS § 32 lg-t 3 ja teinud kaalutlusvea.
47.Seadus ei näe ette kodakondsuse puhul aegumise instituudi kohaldamise võimalust, kuid KodS § 32 lg-s 3 ettenähtud kaalutlusõiguse teostamisel haldusakti proportsionaalsuse hindamisel tuleb võtta arvesse haldusakti tegemisest möödunud aega. Euroopa Kohus on naturalisatsiooni korras saadud kodakondsuse äravõtmise küsimuse hindamisel selgitanud, et otsuse uurimisel tuleb võtta liidu kodaniku õiguste kaotamist puudutavas osas arvesse võimalikke tagajärgi, mida see otsus toob kaasa huvitatud isikule ja sõltuvalt olukorrast tema perekonnaliikmetele. Kontrollida tuleb eelkõige seda, kas arvestades isiku poolt toime pandud õigusrikkumise raskust, kodakondsuse andmise ja selle äravõtmise otsuste vahele jäänud ajavahemikku ning asjaomase isiku võimalust taastada algne kodakondsus, on kodakondsuse kaotamine õigustatud (vt EKo C-135/08, Janko Rottmann vs. Freistaat Bayern, p 56). Kuigi siinses asjas pole tegemist kodakondsuse äravõtmisega, on osundatud põhimõtted vähemalt osaliselt laiendatavad ka siinses asjas vastustaja otsuse proportsionaalsuse hindamisele.
48.Eespool märgitust tulenevalt on kokkuvõttes õige halduskohtu järeldus, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada. Kuna vastustaja peab kohaldama KodS § 32 lg 3 kohase otsuse tegemiseks kaalutlusõigust ja kohus ei saa seda teha haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3), siis kohustab 15(16)
3-21-2643 ringkonnakohus vastustajat kaebaja taotlust passi väljastamiseks uuesti lahendama (HKMS § 41 lg 3; riigivastutuse seaduse § 6 lg-d 4 ja 5). Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega kohus kohustas haldusorganit väljastama kaebajale Eesti Vabariigi kodaniku pass, tuleb eespool märgitu tõttu tühistada. Ringkonnakohus kohustab PPA-d tegema kaebajale passi väljaandmise kohta KodS § 32 lg 3 alusel uue kaalutletud otsuse.
49.Muus osas jätab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni jõusse, kuid muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuste põhjendustele. Kuna vastustaja positsioon paraneb ringkonnakohtu otsuse tulemusel, tuleb apellatsioonkaebus lugeda rahuldatuks osaliselt. IV
50.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). PPA apellatsioonkaebust ei rahuldata täies ulatuses ja ringkonnakohtu otsuse tulemusel peab PPA asja uuesti läbi vaatama. Seega on lahend tehtud kaebaja kasuks ning menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda.
51.Kaebaja on esitanud ringkonnakohtule 02.12.2022, 04.04.2023 ja 02.10.2023 avaldused, millest nähtuvalt on kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes kokku 12 684 eurot (60 tundi ja 24 minutit tunnihinnaga 175 eurot, millele lisandub käibemaks).
52.HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Arvestades asjaolu, et PPA apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt ning kaebaja peamine eesmärk tuvastada tema Eesti kodanikuks olemine jääb saavutamata, samuti arvestades asja keerukust ja mahtu, peab ringkonnakohus põhjendatuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude katteks 4000 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.