X, Y ja StroiBat OÜ kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.12.2022 ning 23.12.2022 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiste otsuste nr 15.3-3.2/918-4 ja 15.3-3.2/921-3 tühistamise-, samuti uute otsuste tegemise- ja vastavate elamisloakaartide väljastamise kohustamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – X, Y ja StroiBat OÜ, esindajad vandeadvokaadid Ramil Pärdi ja Sandor Elias; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina-Marita Alliksoo
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 23.11.2023. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Halduskohtule saabus 02.01.2023 X (kaebaja 1), Y (kaebaja 2) ja StroiBat OÜ (kaebaja 3) ühiskaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 22.12.2022 ja 23.12.2022 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuste nr 15.3-3.2/918-4 ja 15.3-3.2/921-3 peale. Koos kaebusega esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid vaidlustatud otsuste kehtivuse ja täitmise peatamist. Samuti palusid kaebajad esialgse õiguskaitse korras pikendada X ja Y tähtajalise elamisloa kehtivust töötamiseks StroiBat OÜ-s kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas ning kohustada PPA-d väljastama X ja Y seda tõendav elamisloakaart või alternatiivselt kohustada PPA-d 3 tööpäeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest pikendama X ja Y tähtajalist elamisluba töötamiseks StroiBat OÜ-s kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas ning väljastama neile seda tõendav elamisloakaart.
2.Tallinna Halduskohus jättis 06.01.2023 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
3.Tallinna Halduskohtu 16.03.2023 määrusega võeti kaebus menetlusse. Vastustaja esitas oma seisukoha 19.04.2023 ja täiendava seisukoha 06.11.2023.
4.Tallinna Halduskohtu 11.09.2023 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses. Kohus andis protsessiosalistele tähtajad täiendavate taotluste või menetlusdokumentide esitamiseks. Ühtlasi määrati kindlaks ka kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebajad on seisukohal, et PPA on taotluste rahuldamata jätmisel jätnud sisuliselt kaalutlusõiguse teostamata, olulised asjaolud on jäetud arvesse võtmata. Rikutud on põhjendamise kohustust.
6.Kaebajate 1 ning 2 peamine töökoht on Eesti, sest tööandjaks on Eesti äriühing, kes vahendab renditööjõudu. Asjaolu, et praegu on kaebaja 1 ja kaebaja 2 renditöötajatena tööl Soomes sealse kasutajaettevõtte juures, ei muuda nende peamist töökohta Soomes olevaks. Ent isegi kui see peaks nii olema, ei ole see käesoleval juhul aluseks keelduda kaebaja 1 ja kaebaja 2 elamisloa pikendamisest.
6.1.Kaebajatele 1 ja 2 on antud 23.01.2018 tähtajaline elamisluba töötamiseks kaebaja 3 juures renditöötajatena. Kaebajad ei ole tähtajaliste elamislubade tingimusi rikkunud ning nende tähtajaliste elamislubade pikendamisest keeldumine põhineb kunstlikel põhjendustel. VMS ei keela mitte kuidagi välismaalast, kes on saanud elamisloa töötamiseks renditöötajana, lähetada tööle ka teises Euroopa Liidu liikmesriigis asuva kasutajaettevõtte juurde. Vastustaja väide, et kirjeldatud tegevus olevat vastuolus VMS-i „mõttega“, ilmestab, et vastustajal ei ole viidata ühelegi õigusnormile, mis vastavat tegevust keelaks. Vastustaja ei ole põhistanud, millel põhineb väide, justkui lubatud oleks üksnes renditöötajate lühiajaline lähetus teistesse Schengeni liikmesriikidesse (90 päeva 180 päevase perioodi jooksul). Viide VMS-i mõttele on eksitav ka seetõttu, et kaebajate 1 ja 2 tööandjaks on Eesti ettevõte (kaebaja 3) ning kaebajate 1 ja 2 eest tasutakse siia sotsiaalmaksu.
6.2.Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (direktiiv 96/71/EÜ) artikkel 1 lg 1 sätestab, et käesolevat direktiivi kohaldatakse liikmesriigis asuvate ettevõtjate suhtes, kes seoses riikidevahelise teenuste osutamisega lähetavad töötajaid lõike 3 kohaselt liikmesriigi territooriumile. Sama artikli lg 3 p c) sätestab, et käesolevat direktiivi kohaldatakse, kui lõikes 1 nimetatud ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja vahendab töötaja liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale ettevõtjale, kui ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on töötajaga lähetamise ajaks sõlminud töösuhte. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EÜ) nr 883/2004 (Määrus 883/2004) sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta artikkel 2 lg 1 sätestab, et käesolevat määrust kohaldatakse liikmesriigi kodanike, liikmesriigis elavate kodakondsuseta isikute ja pagulaste suhtes, kes on või on olnud sotsiaalkindlustusalaste õigusaktidega hõlmatud ühes või mitmes liikmesriigis, samuti nende pereliikmete ning nende ülalpidamisel olnud isikute suhtes. Määruse 883/2004 artikli 12 lg 1 kohaselt kohaldatakse isiku suhtes, kes töötab liikmesriigis tööandja heaks, kes tavaliselt seal tegutseb, ning kelle tööandja lähetab teise liikmesriiki selle tööandja nimel tööd tegema, jätkuvalt esimese liikmesriigi õigusakte, tingimusel et sellise töö eeldatav kestus ei ületa 24 kuud ning teda ei saadeta teist lähetatud isikut asendama. Seega vastustaja käsitlus, mille kohaselt võiks kaebaja 3
lähetada kolmandatest riikidest pärit töötajaid teise liikmesriiki (Soome) üksnes kuni 90-ks päevaks, on ekslik ning vastuolus Euroopa Liidus kehtiva teenuste vaba liikumise tagamise põhimõttega.
6.3.Vastustaja ei ole viidanud, et kaebajad oleks Soomes kehtivate õigusaktide vastu eksinud. Kaebaja 3 on selgitanud ja vastustaja on ka ise tuvastanud, et kaebajatel 1 ja 2 on elamisluba Soomes töötamiseks lähetatud töötajana. Soome elamislubadega on kaebajad täitnud Direktiiviga 96/71/EÜ Soomele antud õiguse nõuda kolmandast riigist pärit välismaalaselt elamisluba seal viibimiseks ja töötamiseks.
6.4.Kaebajate 1 ja 2 tähtajaline elamisluba anti juba jaanuaris 2018. Kaebajad 1 ja 2 töötavad Soome kasutajaettevõtte juures alates 2021. aasta sügisest. Kaebajate 1 ja 2 tööandjaks on endiselt Eesti ettevõte. Kaebaja 3 on selgitanud, et kui kaebajate 1 ja 2 töö Soome kasutajaettevõttes lõpeb, naasevad nad ka faktiliselt Eestisse tööle. Ainuüksi asjaolu, et Soome ettevõte soovib kaebajaid 1 ja 2 kasutada renditööjõuna, mitte püsivate töötajatena, näitab, et Soome kasutajaettevõtte heaks töötamise põhjal ei saa väita, et kaebajad 1 ja 2 töötavad püsivalt (sh pikendatud tähtajalise elamisloa kehtivusperioodil) Soomes, mitte Eestis. Asjaolu, et käesoleval juhul on kaebajate 1 ja 2 töötamise asukoht renditöötajatena Soomes asuva kasutajaettevõtte juures, ei muuda olematuks ega lõpeta nende töösuhet kaebajaga 3. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja 3 on deklareerinud kaebajate 1 ja 2 töötasu ning neilt tasumisele kuuluvad maksud Eestis, st nad on kaebaja 3 töötajad.
6.5.Asjaolu, et kahe kasutajaettevõtte töötamise perioodi vahele võib jääda ajutisi pause (mida VMS mitte kuidagi ei keela), ei tähenda, et kaebajal 3 ei oleks tööd pakkuda. Kaebaja 3 ei ole mitte kordagi senises suhtluses väitnud, et tal ei ole kaebajatele 1 ja 2 tööd pakkuda.
6.6.Vaidlus puudub selles, et kaebajate 1 ja 2 registreeritud elukoht (VMS § 121 lg 3) on Eestis. Kaebajate 1 ja 2 näol tegemist renditöötajatega, kes on ajutiselt lähetatud tööle Soome sealse kasutajaettevõtte juurde, st tegemist on ajutise Eestist eemalolekuga. Lähetus on olemuselt ajutine, mitte püsiv. Kaebajate hinnangul on seaduse (nii VMS kui muude seaduste) eesmärgiga ja õiguse üldpõhimõttega vastuolus selline käsitlus, justkui peaks kolmandast riigist pärit renditöötaja, kes on ajutiselt (nt kuni 24 kuuks) lähetatud teise riiki renditöötajana tööle, kandma suurt rahalist koormust ning tasuma üüri eluruumi eest, mida ta ei saa kasutada. Selline käsitlus/tõlgendus on ebaproportsionaalne meede elamisloa pikendamise taotluse mitterahuldamise alusena. VMS § 117 lg 1 p 2 tegeliku elukoha nõuet ei saa tõlgendada nii, et kaebajatel 1 ja 2 oleks keelatud Eestist lahkumine või ka Eesti piires teises maakonnas töötamine.
6.7.Kaebaja 3 ei ole vastustaja ette heidetavates episoodides õigusaktide nõudeid rikkunud ega ole ebausaldusväärne. Kaebajale 3 on arusaamatu, milles tema rikkumised seisnevad. PPA ei ole seejuures viidanud õigusnormile, mida kaebaja 3 on rikkunud. Stroibat OÜ on renditööjõu vahendaja ja tema äri seisnebki teistele tööandjatele töötajate rentimises, samas ei ole keelatud samade omanike teistele äriühingutele töötajate rentimine.
7.Täiendavas 13.10.2023 seisukohas toovad kaebajad välja, et vastustaja ei ole ka oma 19.04.2023 menetlusdokumendis mõistlikult ja arusaadavalt põhjendanud, millisel õiguslikul alusel siiski jäeti kaebajate 1 ja 2 elamisloa pikendamise taotlused rahuldamata. Samas on vastustaja oma 19.04.2023 menetlusdokumendis esitanud uusi tõendamata ja põhistamata väiteid ning avaldanud mõttekäike ja seisukohti. Kaebajad on selgelt esitanud kõikvõimalikud põhjendused ja selgitused, et kaebajad 1 ja 2 soovivad Eestis elada ja töötada, mitte Eestit vaid külastada. Seejuures ei ole ju vaidlust selles, et kaebajad 1 ja 2 on Eestis seni kehtinud elamislubade alusel ka elanud ja töötanud. Alates 2021. aasta hilissuvest viibisid nad ajutiselt Soomes, kuna kaebaja 3 lähetas nad renditöötajatena ajutiselt Soome sealse kasutajaettevõtte juurde. Kaebajate 1 ja 2 eesmärk ei ole mitte kunagi olnud asuda püsivalt
elama või töötama Soome, ammugi mitte Eestit vaid lühiajaliselt külastada. Kaebajate tööandjaks on kaebaja 3 (st Eesti äriühing), kaebajate 1 ja 2 majanduslik side on oluliselt tugevam Eestiga, kui Soomega. Kaebajatel 1 ja 2 on Eestis olemas ka tegelik elukoht. Vastustaja seisukohad justkui oleks kaebajate 1 ja 2 Soomes renditöötajatena töötamine püsivalt Soomes töötamine ning et seetõttu sisuliselt igasugune side Eestiga puudub, on otsitud ja põhjendamata. Kui kaebajatel 1 ja 2 oleks tõepoolest eesmärk asuda püsivalt elama ja töötama Soome, siis nad ei oleks taotlenud endale Eesti elamisloa pikendamist. Kaebajatele on täiesti arusaamatu, millistele elulistele asjaoludele vastustaja tugineb, kui põhjendab, et kaebajad 1 ja 2 on näidanud oma käitumisega, et neil puudub vajadus Eesti elamisloa järele, või et kaebajal 3 ei ole kaebajatele 1 ja 2 tööd pakkuda. Ka on kaebaja 3 seisukohal, et kahe välismaalase töötamine KaDe Holding OÜ’s ei olnud kehtiva õigusega vastuolus.
8.Kaebajad esitasid 06.11.2023 menetluskulude taotluse paludes mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja kaebajate kasuks vastava menetluskulu.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
9.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleks jätta rahuldamata. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme.
9.1.PPA tõi vaidlustatud otsustes välja, et keeldub kaebajatele 1 ja 2 tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 123 punktide 1-3 ja § 180 lõike 2 punkti 5 alusel ning esitas nende osas oma põhjendused. Asjaolu, et kaebajad ei nõustu PPA järelduste ja põhjendustega, ei tähenda, et PPA oleks asunud vääratele seisukohtadele. PPA otsustes esitatud põhjendused ei ole kunstlikud. Tähtajalise elamisloa andmiseks ning pikendamiseks peab välismaalasel olema tegelik elukoht Eestis (VMS § 117 lõige 1 p 2). Kaebajatel 1 ja 2 oli tähtajalise elamisloa pikendamise taotluses märgitud Eestis nii tegelik elukoht, kui ka kontaktaadress, mis omavahel kattusid. Lisaks on kaebajatel olemas registreeritud elukoht. Tegeliku elukoha tingimuse puhul ei ole tegemist formaalse nõudega, mis peab täidetud olema, vaid tegelikkusega. Tegelik elukoht Eestis ei ole samastatav elukoha registreeringu nõudega. Ka kohtupraktikas on selgitatud, et VMS § 117 lõike 1 punkt 2 ei nõua elukoha registreeringut, vaid selle mõte on, et taotleja elaks päriselt Eestis, mitte kuskil mujal. Kuna kaebajad 1 ja 2 ei ela tegelikkuses Eestis, siis keeldus PPA põhjendatult kaebajatele tähtajalise elamisloa pikendamisest, sest tähtajalise elamisloa andmise tingimus ei ole täidetud.
9.2.VMS erinevate sätete koosmõjust saab selgelt järeldada, et tähtajaline elamisluba antakse töötamiseks Eestis, mitte kuskil mujal. Ka kohtupraktikas on selgitatud, et VMS § 117 lõike 1 punktis 1 sätestatud põhjendatuse all on silmas peetud seda, et esinevad faktilised asjaolud, mis õigustavad konkreetsel VMS §-s 118 nimetatud alusel tähtajalise elamisloa andmist, antud juhul töötamiseks. VMS §-s 118 on tähtajalise elamisloa andmise alused defineeritud lähtudes välismaalase Eestisse elama asumise eesmärgist (elama asumine abikaasa juurde, õppimiseks, töötamiseks, ettevõtluseks jne). Tähtajaline elamisluba antakse isikule konkreetsel eesmärgil. On igati loogiline, et Eesti väljastab tähtajalise elamisloa VMS § 118 loetletud alustel Eestis elamiseks ja töötamiseks. Elamisloa saamiseks, omamiseks ja pikendamiseks peab olema täidetud seaduses sätestatud tingimused, sh välismaalase elu- ja peamine töökoht peavad olema Eestis. PPA on oma otsuses sedastanud, et töötamine ei saa toimuda välisriigi kasutajaettevõttes ja välisriigis (antud juhul Soomes), vaid peab toimuma Eestis. Vastupidine tegevus on vastuolus VMS mõttega. Tõsi on, et renditöö puhul võib tulla ette lähetusi, kus töökoht asub teises liikmesriigis, aga sellisel juhul ei saa see töötamine olla püsiva iseloomuga. Antud juhul on kaebajate 1 ja 2 puhul ilmselge, et töötamine toimub püsivalt Soomes ning Eestiga seob kaebajaid üksnes nende tööandja ehk kaebaja 3.
9.3.Vastustaja selgitab, viidates seejuures ka juba otsuses toodule, et renditöötajate lühiajaline lähetus teistesse Schengeni liikmesriikidesse on lubatud (kaebaja 1 ja 2 osas tehtud otsuste p-d 13). Seejuures on PPA põhjendatult viidanud perioodile, mil võib seda teha, kuid kaebajate 1 ja 2 puhul asus PPA seisukohale, et tegemist ei ole lühiajalise lähetusega. Kaebajad 1 ja 2 on Soomes kasutajaettevõtte juures töötanud juba alates pärast 2021. aasta augustit ning nagu haldusmenetluse materjalidest nähtub, siis töötavad kaebajad seal ka edasi ning Eestis tööle ei asuta. Tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse juurde esitatud tööandja kutse kohaselt pidid kaebaja 1 ja 2 jätkama tööd Soome kasutajaettevõttes Soomes. Kuna tähtajaline elamisluba väljastatakse töötamiseks Eestis ning kuna kaebajate 1 ja 2 peamine töökoht on Soomes ning Eestis ei töötata, siis on tähtajalise elamisloa andmise alus ära langenud (VMS § 123 punkt 1). Antud juhul on aga tegemist töötamisega kasutajaettevõttes, mis on Soome ettevõte ning töökoha aadress on Soomes ning töökohustuse lõpuks on märgitud 02.01.2028. Seda, et kaebajad 1 ja 2 ei saanud pikemaajaliselt töötada Soomes Eesti elamisloa alusel, kinnitab ka tõsiasi, et neil on olemas Soome elamisload, et töötada Soomes lähetatud töötajatena. Antud juhul ei ole küsimuseks see, kas direktiiv lubab pikemaajaliselt lähetatud töötajana töötada või mitte, vaid VMS-s sätestatu, et välismaalasele antakse tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks ja töötamiseks. PPA on põhjendatult asunud seisukohale, et tähtajalise elamisloa pikendamiseks ei ole täidetud tähtajalise elamisloa andmise tingimused.
9.4.Kaebajad on näidanud oma käitumisega, et kaebajatel 1 ja 2 puudub vajadus Eesti elamisloa järele kuivõrd Eestis ei ole alates 2021. aasta sügisest töötatud ja tähtajalise elamisloa pikendamise taotluste menetluse käigus ka ei ilmnenud, et lähiajal Eestisse elama ja töötama asutakse. Kaebajad 1 ja 2 ei ela ega tööta Eestis ning kui nad võtavad palgata puhkuse vms, mille tõttu ka nende töösuhe peatub, siis nad lähevad oma pere juurde kodakondsusjärgsesse riiki, mitte ei tule Eestisse. Järelikult puudub kaebajatel vajadus Eesti tähtajaliste elamislubade järele. VMS § 123 punkti 3 puhul on PPA otsustes ka põhjendatud, et tähtajaliste elamislubade väljastamine töötamiseks ei ole põhjendatud juhul, kui tööandjal ei ole välismaalastele tööd pakkuda (PPA otsuste p 15). Ka ei ole tõsiselt võetav ega tingi PPA otsuste tühistamist väide selles osas, et kaebaja 3 on panustanud aega ja raha kaebajate 1 ja 2 värbamisse ja neile töö leidmisse.
9.5.PPA on oma otsustes välja toonud, et kaebaja 3 ja ettevõtte juhatuse liikmete tegevus välismaalaste tööandjana on andnud alust kahelda tööandja usaldusväärsuses. Kaebaja 3 välismaalastest töötajate tasustamata puhkusel viibimiste puhul ei ole tegemist mõne üksiku erandiga ning kaebaja 3 ei ole sellele vastu vaielnud. Seejuures on PPA põhjendatult viidanud seadusest tulenevale õigusele võimaldada töötajatele tasustatud puhkust. See õigus rakendub ka välismaalastest töötajatele ehk töötajad ei pea võtma tasustamata puhkust, kuid kaebaja 3 töötajad seda teevad ning tegemist ei ole üksikjuhtumitega. Teine asjaolu, mis tekitab kahtlust kaebaja 3 usaldusväärsuses, on seotud välismaalase A, kelle tööle mitte asumisest kaebaja 3 PPA-d ei teavitanud ning selle kohta puudusid ka andmed töötamise registris. Vastustaja on seisukohal, et kui välismaalane mingil põhjusel ei saabu Eestisse ning ei asu tähtajalist elamisluba realiseerima ehk sellel eesmärgil seda kasutama, siis olenemata põhjusest, on tegemist tööle asumata jätmisega. Seda, kas tööle asumata jätmine on põhjendatud, hindab PPA vastava teavituse alusel.
10.Täiendavas 06.11.2023 vastuses jäi vastustaja seisukoha juurde, et vaidlustatud PPA otsused on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Kaebajate 1 ja 2 tähtajaliste elamislubade pikendamiseks ei olnud tingimused täidetud, nende pikendamise taotlused ei olnud põhjendatud ning lisaks oli alust kahelda kaebaja 3 usaldusväärsuses. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada ega pikendada Eestis elamisluba. Tähtajaline elamisluba antakse eesmärgiga elada ja töötada Eestis. Kaebajate 1 ja 2 töötamine Soomes ei ole kooskõlas VMS mõttega, sest kasutajaettevõtteks on Soome ettevõte ning töö asukohaks on Soome.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 22.12.2022 ning 23.12.2022 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiste otsuseid nr 15.3-3.2/918-4 ja nr 15.3-3.2/921-3 ning taotletud nende tühistamist, samuti uute otsuste tegemise- ja vastavate elamisloakaartide väljastamise kohustamist. Põhivaidlus väljendub siiski tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta tehtud otsuste 15.3-3.2/918-4 ja nr 15.3-3.2/921-3 õiguspärasuse küsimuses, sest taotluste uuele läbivaatamisele ja vastavate elamisloakaartide väljastamisele suunatud kohustamisnõude saab rahuldada üksnes siis kui vaidlustatavad otsuseid nr 15.3-3.2/918-4 ja nr 15.3-3.2/921-3 tähtajaliste elamislubade pikendamisest keeldumise kohta osutuvad õigusvastaseks. Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta tehtud otsustuste õiguspäraseks osutumise korral vastupidistel eeldustel baseeruvaid kohustamisnõudeid rahuldada ei saa.
12.Vaidlustatud otsustega nr 15.3-3.2/918-4 ja nr 15.3-3.2/921-3 keelduti X ja Y tähtajaliste elamislubade pikendamisest, sest tähtajalise elamisloa andmise tingimused ei oleksid olnud enam täidetud. Seega esinesid elamisloa pikendamisest keeldumise alused ja elamisubade pikendamine ei olnud enam põhjendatud. Nähtuvalt vaidlustatud haldusaktide punktidest 2 ja 5 oli X ja Y alates 23.01.2018 tähtajaline elamisluba töötamiseks ehitajana Stroibat OÜ-s ning 15.09.2022 olid nad esitanud Politsei- ja Piirivalveametile taotlused tähtajaliste elamislubade pikendamiseks, et töötada OÜ-s Stroibat betoneerijatena.
13.Vaidlustatud haldusaktide andmisel ja tähtajaliste elamislubade pikendamisest keeldumisel on lähtutud välismaalaste seaduse (edaspidi ka – VMS) paragrahvi 123 punktidest 1, 2 ja 3, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui tähtajalise elamisloa andmise alus on ära langenud, välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Samuti on lähtutud välismaalaste seaduse § 180 lg 2 punktist 5, mille kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest töötamiseks keelduda kui on põhjendatult alust kahelda tööandja või kasutajaettevõtte või vastuvõtva üksuse usaldusväärsuses. Viidatud on ka välismaalaste seaduse § 188 lõikele 2, kuid selles selgitatakse seda mida elamisloaga kindlaks määratud töötamise tingimuse muutumiseks ei peeta. Lisaks eelnimetatule on toimunud tähtajaliste elamislubade pikendamisest keeldumine veel ka koosmõjus välismaalaste seaduse § 129 lõikega 1 ning § 131 lõikega 1, mille kohaselt peavad tähtajalise elamisloa nõuded olema täidetud mis tahes alusel tähtajalise elamisloa pikendamiseks, kusjuures tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiste alustena kohaldatakse tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid. Välismaalaste seaduse § 129 lõikes 2 on veel sätestatud, et tähtajalise elamisloa pikendamiseks peavad elamisloa saamise tingimused olema jätkuvalt täidetud.
14.Tähtajalise elamisloa andmine ja ka tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine on vastustaja kaalutlusotsus ning vastustaja pädevuses. Vastavalt välismaalaste seaduse § 12 lg 1 kohaldatakse eelnimetatud seaduses sätestatud haldusmenetlusele ka haldusmenetluse seaduse nõudeid. Haldusakti õiguspärasuse põhilised eeldused on välja toodud haldusmenetluse seaduse §-s 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Elamisloa andmise või selle andmisest või pikendamisest keeldumisega seonduvate vaidluste puhul on põhirõhk üldjuhul kaalutlemise küsimusel ning esmajärjekorras on see haldusorgani funktsioon. Kohtu roll taoliste vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud. Kohus saab hinnata menetlusosaliste seisukohti ning seda eelkõige vastava õigusliku aluse olemasolu ning kaalutluste piisavuse ja asjakohasuse kontekstis. Kaalutlusvigade ilmnemise korral
on vaja muuhulgas hinnata kas vastava küsimuse uuel läbivaatamisel võiks haldusorgani seisukoht ka teistsuguseks kujuneda, sest kui viga või teatav vaieldavus asja otsustamist nagunii mõjutada ei võinud, siis ei pruugi haldusakti tühistamine mingisuguse vormi- või väiksemat laadi kaalutlusvea tõttu põhjendatuks osutuda. Mis puutub vorminõuete järgimisse, siis sellega seonduvalt ei ole kaebajad tegelikult etteheiteid ka teinud. Kohus lähtub eelnimetatust. Etteheited ja kogu vaidluse olemus seostub pigem küsimustega sellest kas vastustaja võis Eestis (tegelikult) elamise nõude täitmatajätmisele tugineda, kas ja kuivõrd on vaja seejuures hinnata Soome kasutajaettevõtte juures töötamise aspekti ning ka osaühingu õiguste riivet või võimalikku riivet olukorras, kus tööandja ei saa elamislubade pikendamata jätmise tõttu kogu tööjõuga enam arvestada.
15.Vastustaja on hinnanud elamisloa saamise täidetavuse tingimusi küllalt põhjalikult ning viidanud mitmele õiguslikule alusele, millest lähtuvalt ei saanud elamislubade pikendamise taotlusi rahuldada. Samas võib lugeda elamisloa pikendamisest keeldumise puhul piisavaks ka tuginemist ühele konkreetsele alusele, mille puhul võib asuda seisukohale, et elamisloa saamise (sellest lähtuvalt ka pikendamise) tingimused ei ole enam täidetud. Vastavalt välismaalaste seaduse § 129 lg 2 peavad tähtajalise elamisloa pikendamiseks olema elamisloa saamise tingimused jätkuvalt täidetud ning sama seaduse § 117 lg 1 punkti 2 kohaselt oli välismaalasele antava tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks isiku tegelik elukoht Eestis. Selles, et kaebajad 23.01.2018 elamislubade kehtivuse perioodil Eestis praktiliselt ei elanud, menetlusosaliste vahel iseenesest vaidlust ka ei ole, kuid kaebajate arvates ei saanud sellest juhinduda taolises situatsioonis, kus X ja Y ei ole kavatsenud Soome elama asuda, kus tegemist oli Eestis registreeritud tööandjaga ning pelgalt renditöötajatena töötamise võimaldamisega kasutajaettevõtte juures.
16.Menetlusosaliste seisukohti ja haldusasja juurde esitatud materjali hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et kaebus ei ole põhjendatud. Vastustaja positsioonis olulisi kaalutlusvigu täheldada ei saa. Välismaalaste seaduse § 117 lg 1 punktis 2 sisaldub selge ning üheselt tõlgendatav nõue tegeliku elukoha kohta. Olenemata sellest, et vastustaja on toonud taustsituatsioonina välja erinevaid etteheiteid, nähtub haldusasja materjalist, et kõige sisulisemaks etteheiteks või põhjuseks elamislubade pikendamata jätmisel oli tegeliku elukoha puudumine. Samas vastustaja ei eitagi, et renditöötajate lühiajaline lähetus teistesse Schengeni ala riikidesse on võimalik, kuid see ei saa olla peamine tegevus, sest vastasel korral puuduks kooskõla VMS § 117 lõikega 1. Kaebuse punktis 3.22 toodud viidetest EÜ direktiividele ja määrustele ei järeldu seda, et tegeliku elukoha nõue tähtajaliste elamislubade väljastamise korral oleks vastavate sätetega vastuolus. Pigem on tegemist nõuetega ettevõtjate suhtes. Seoses eelnimetatuga on kaebajad ka ise kaebuse punkti 3.22.4 lõpus märkinud, et nimetatud direktiiv ei piira liikmesriikidel selliste õigusaktide kohaldamist, mis käsitlevad kolmandate riikide töötajate sissesõitu, elamist ja töösaamist. Vastustaja on õigesti osundanud veel ka välismaalaste seaduse § 185 lõigetele 1 ja 21, mille kohaselt määratakse töötamiseks antavas tähtajalises elamisloas kindlaks välismaalase Eestis töötamise tingimused ja kui välismaalane taotleb tähtajalist elamisluba töötamiseks renditöötajana, määratakse kindlaks ka kasutajaettevõtja. Seega saab rääkida Eestis töötamise tingimustest. Vaidlustatud haldusaktide punktidest 5 nähtuvalt oli antud X ja Y tähtajaline elamisluba nimelt töötamiseks ehitajatena Stroibat OÜ-s. Kaebuse punktis 3.17 osundatakse küll veel asjaolule, et tähtajaline elamisluba oligi antud töötamiseks renditöötajana eelnimetatud osaühingus. 23.01.2018 elamislubadel on vastav viide kasutajaettevõtjale ka olemas, kuid sellest ei saa siiski järeldada nagu võiks seetõttu tegelikult (peamiselt) Eestis elamise tingimust eirata.
17.Lähtuvalt välismaalaste seaduse § 117 lg 1 punktist 2 on välismaalasele antava tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks isikute tegelik elukoht Eestis ning selle tingimuse täitmata jätmine on haldusasja materjalide põhjal küllalt selgelt ilmnenud. Vastustaja on toonud vaidlustatud haldusaktides ka teisi asjaolusid esile, kuid tähtajalised elamisload võis jätta pikendamata ainuüksi
põhjusel, et tegelikult ei oldud Eestisse elama asutud. Töötamiseks väljastatud tähtajalised elamisload ei ole mõeldud kasutamiseks muudel eesmärkidel. Kokkuvõttes peab tõdema, et vaidlustatud haldusaktid nr 15.3-3.2/918-4 ja nr 15.3-3.2/921-3 on antud kehtiva õiguse alusel ning kaalutlusvigu seonduvalt tegeliku elukoha nõude täitmata jätmisega nendest ei ilmne. Seega ei ole muid kaalutlusi vaja enam üksikasjalikult hinnata, sest tegeliku elukoha esinemise nõude täitmata jätmine oli vastavate taotluste rahuldamata jätmisel piisav argument. Elamisloa andmisest või pikendamisest keeldumine ei riiva ka taotlejate põhiõigusi, sest välismaalastel, kes taotlevad elamislubasid, ei saa olla sellist õiguspärast ootust, et iga järgnev taotlus ilmtingimata rahuldamisele peaks kuuluma. Vaidlustatud haldusaktides on tuginetud veel ka välismaalaste seaduse § 180 lg 2 punktile 5 seonduvalt tööandja usaldusväärsuse küsimusega, kuid situatsioonis, kus elamisloa pikendamisest võis keelduda teatava olulise üldtingimuse täitmata jätmise tõttu, ei ole tööandja usaldamist või mitteusaldamist või tööga kindlustamise võimet puudutavad aspektid enam olemuslikud ning ei vaja edaspidist analüüsimist. Osaühingu kui tööandja suhtes on tõusetunud veel ka kaebeõiguse temaatika, mida on lühidalt käsitatud Tallinna Halduskohtu 06.01.2023 määruses õiguskaitse taotluste lahendamisel ja mille puhul võiks tekkida kaebuse läbi vaatamata jätmise küsimus, sest õiguste tagamise tähenduses on olulised haldusaktide resolutsioonid. OÜ-l Stroibat seonduvalt vaidlustatud haldusaktide resolutsioonidega puutumust ei ole. Samas, mõni vaidluste tekkimist või erinevaid seisukohti või erinevat tõlgendamist võimaldav lause haldusakti tekstis ei peaks olema see, mille pinnalt võiks teiste isikute õigusi puudutava haldusakti tühistamist nõuda. Käesolevas asjas esitatud kaebuses on põhjendatud kaebeõigust või võimalikku kaebeõigust küll veel ka viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.04.2021 otsuse punktile 49, milles selgitati, et isikute viibimistähtaja ennetähtaegne lõpetamine võib riivata nende tööandjate ettevõtlusvabadust. Antud juhul ei olnud aga tegemist viibimistähtaegade ennetähtaegse lõpetamisega ja tööandja jaoks ei saanud olla tegemist täiesti ettenägematute otsustustega. Erinevate kokkulepete sõlmimisel peaks tööandjad samuti arvestama, et tähtajaliste elamislubade puhul on nende pikendamata jätmise võimalus olemas. Olenemata eelnimetatud käsitusest seonduvalt osaühingu kaebeõigusega või selle puudumisega, ei peaks praeguses menetlusjärgus kaebust enam läbi vaatamata jätma. Vastavalt HKMS § 151 lg 2 p 1 võib kohus pärast HKMS § 121 lg 2 sätestatud asjaolude ilmnemist jätta kaebuse läbi vaatamata, kuid ei pea seda ilmtingimata tegema. Kohtupraktikas on taolistes situatsioonides ning hilistes menetlusjärkudes eelistatud pigem kaebuste sisulist lahendamist. Küll aga ei ole OÜ Stroibat nõude rahuldamiseks alust, sest otsustused, mis võeti vastu X ja Y suhtes, osutusid õiguspärasteks. Seega ei saa rahuldada ka vastupidisel eeldusel baseeruvaid kohustamisnõudeid ning kaebus jääb tervikuna rahuldamata.
18.HKMS § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.