Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
21.11.2023, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1169
Haldusasi
X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.04.2023 otsuse nr 12302220012-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.09.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 14.11.2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.09.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-1169 muutmata.
2.Jätta apellandi menetluskulud osas, milles talle on antud menetlusabi, riigi kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega.
Tõlkida otsuse resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.12.2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-23-1169 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tadžikistani kodanik X (kaebaja) lahkus Tadžikistanist 08.05.2019 Venemaale ja saabus sealt xxx Eestisse. Kaebajal oli Eestis viibimiseks viisa kehtivusega 10.11.2020–20.09.2021 ning Eestis lühiajalise töötamise õigus 29.09.2020–20.09.2021. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 10.03.2021 otsusega kaebaja Eestis lühiajalise töötamise registreeringu kehtetuks, sest tööandja teavituse kohaselt oli töösuhe lõppenud. Kaebaja tabati Eestis ebaseaduslikult töötamast ning PPA tunnistas kaebaja viisa kehtetuks ja koostas talle 20.05.2021 ettekirjutuse nr 1052242845 Eestist lahkumiseks.
2.Kaebaja esitas 22.02.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse, mille PPA luges 28.04.2023 otsusega nr 12302220012-1 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, lugedes taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 6 ja 7 alusel; tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel koheselt sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Tadžikistani ning kohaldas VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeeldu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja selgitas, et 1998. või 1999. a-l tapeti tema vend, 2007. a-l sai ta teada, kes venna tappis, ning 2014. a-l esitas ta politseile selle kohta avalduse. Politsei ei võtnud avaldust vastu, vaid süüdistas kaebajat valetamises ja salafismis. Sellise süüdistuse tõttu ähvardab kaebajat vangistus ja teda võidakse tappa. Kaebaja lahkus Kasahstani ja kuna ta leiti sealt üles, siis liikus ta edasi Venemaale. Kui kaebaja sai teada, et venna tapjad otsivad kaebajat taga ka Venemaal ja tahavad teda tappa, põgenes ta 2020. a novembris Eestisse. Kaebaja venna tapjatel on sidemed Tadžikistani ja Kasahstani politseis. Kaebaja ütluste põhjal on tema tagakiusajaks Tadžikistani riigivõim ja tagakiusamise aluseks kaebaja usk. Kaebaja ütlused on üldsõnalised ja ebausutavad, ta ei ole esitanud ühtegi tõendit ja tema ütlustest kumab läbi soovimatus pöörduda tagasi Tadžikistani, mitte võimalik oht tema elule. Kaebaja ütluste põhjal jäävad tema venna tapmise ja sellega seoses politsei poole pöördumise asjaolud ebaselgeks. Kaebaja väitel süüdistati teda salafismis juba 2014. a-l, kuid talle ei kaasnenud sellega päritoluriigis mingeid probleeme. Kaebaja ei osanud täpsemalt selgitada, kuidas on päritoluriigi riigivõim talle ohtlik. Päritoluriigi teabe järgi on salafism islami fundamentalistlik suund, mis on Tadžikistanis alates 2011. a-st keelatud ja ametivõimud vahistavad regulaarselt inimesi, keda kahtlustatakse kuulumises mõnda salafistlikku rühmitusse. Kui kaebaja oleks alates 2014. a-st tõepoolest olnud salafistide nimekirjas, on mõistlik eeldada, et ta oleks vahistatud või oleks ametivõimud teda selle tõttu muul viisil tülitanud. Kaebaja passis olevate templite järgi sai ta regulaarselt ületada Tadžikistani riigipiiri. Seega pole usutav, et kaebajat peetakse tema päritoluriigis salafistiks. Veelgi ebausutavamad on kaebaja väited, et teda mindi taga otsima ka Venemaale ja Kasahstani, mis mõlemad on väga suured riigid ja kust oleks olnud kaebajat väga raske leida. Kaebajat ei saa seetõttu käsitada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Tema taotlus on teadvalt ebaõigete seletuste tõttu selgelt põhjendamatu (VRKS § 201 p 2).
2(6)
3-23-1169 Kaebaja esitas taotluse eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada (VRKS § 201 p 6), s.o vältida 20.05.2021 lahkumisettekirjutuse täitmist. Kaebaja ütles lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses, et ei soovi Tadžikistani naasta, sest tal on kuus last, raha teenib ainult tema ja Tadžikistanis ei ole tööd. Pärast lahkumisettekirjutuse koostamist varjas kaebaja end pikalt PPA eest ning ei osanud seda mõistlikult põhjendada. Kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult ja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel (VRKS § 201 p 7). Ta ei osanud selgitada, millised asjaolusid muutusid 22.02.2023 seisuga, kui ta taotles rahvusvahelist kaitset. Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Üldine olukord Tadžikistanis ei ole selline, et kaebajat ähvardaks sinna tagasi pöördumisel tõsine oht. Kaebaja on pärast 2014. a-t korduvalt ületanud Tadžikistani piiri. Kaebajale tuleb teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, sest tema rahvusvahelise kaitse taotlus on selgelt põhjendamatu ja tema puhul esineb põgenemise oht VSS § 68 p 6 tähenduses. Kaebaja ei täitnud varasemat lahkumisettekirjutust ja varjas end PPA eest. Kaebaja võib seda teha ka edaspidi, sest ta on PPA-le öelnud, et ei soovi päritoluriiki tagasi pöörduda. Kaebajal ei ole tervislikke, sotsiaalseid või majanduslikke põhjusi, mis välistaksid koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise. Kaebaja on viibinud Eestis alates xxx, kuid seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppes 20.05.2021, sest tema viisa tunnistati kehtetuks. Sellest ajast kuni rahvusvahelise kaitse taotlemiseni 22.02.2023 viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult. Kaebajal ei ole Eestis sugulasi või vara. Kaebaja töötas Eestis viimati väidetavalt siis, kui tal oli kehtiv viisa. Kaebaja ei valda eesti keelt. Ta ei ole vajanud psühholoogilist abi ja tal pole teadaolevaid erivajadusi. Sihtriigi määramisel eelistatakse isiku kodakondsuse järgset riiki. Kaebaja väljasaatmine ei ole vastuolus VSS § 171 lg-s 1 nimetatud põhimõtetega. Samadel põhjustel tuleb kohaldada sissesõidukeeldu. Puuduvad humaansed vms põhjused, mille tõttu tuleks jätta sissesõidukeeld kohaldamata või lühendada selle kestust.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.04.2023 otsuse nr 12302220012-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti sisuliselt läbi. Kaebajat tuleks tunnustada pagulasena põhjustel, mida kaebaja selgitas haldusmenetluses. Kaebaja ei saanud pöörduda venna surmaga seoses Tadžikistani politsei poole enne 2014. a-t, tulenevalt riigis valitsenud olukorrast ja eriteadmiste ning tõendite puudumisest. PPA küsimused ei võimaldanud kaebajal oma tagakiusamise ohtu piisavalt selgitada, PPA surus oma seisukohti peale. Haldusmenetlus oli formaalne ja pealiskaudne. PPA keskendus venna tapmise teemale, mitte usust põhjustatud tagakiusamisele, mis oli tegelik rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjus. Usulise tagakiusamise kohta tõendite esitamine on keeruline. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebajal on üksnes kolmeklassiline haridus. Kaebaja vastas ausalt ja selliselt, nagu ta PPA küsimustest aru sai. Päritoluriigi võimude silmis kuulub kaebaja äärmuslikku rühmitusse. Salafiste peetakse ohuks riigi julgeolekule ja selliseid inimesi karistatakse vangistusega. Vanglas võidakse kaebajat väärkohelda. Kaebajal ei ole tõendeid selle kohta, et ta on tagaotsitav. Kaebaja sai Tadžikistani piiri korduvalt ületada seetõttu, et andis piirivalvuritele altkäemaksu.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.
5.Tallinna Halduskohus jättis 08.09.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. PPA leidis õigesti, et kaebaja taotlus on VRKS § 201 p-de 6 ja 7 alusel selgelt põhjendamatu. On alust arvata, et kaebaja ei lahkunud Tadžikistanist tagakiusamise ohu, vaid tööotsingute tõttu. Rahvusvahelise kaitse süsteem ei ole aga mõeldud isikute majanduslike murede lahendamiseks, vaid viimase abinõuna riigivõimu poolsest tagakiusust (vt VRKS § 4 lg 1 ja § 19 lg 1) pääsemiseks. Kaebaja ei ole suutnud ka kohtumenetluses täpsemalt selgitada oma taotluse aluseks olevaid asjaolusid, kuid püüab näidata teda varitsevaid ohte järjest suuremana. Kuigi kõik 3(6)
3-23-1169 üksikasjad ei pruugi meenuda ja tõlkes võib esineda ebatäpsusi, annab eeltoodu siiski alust kahelda kaebaja seletuste usaldusväärsuses. Päritoluriigi teabe järgi ei ole olukord Tadžikistanis selline, et kaebajal oleks ohtlik sinna tagasi pöörduda. Seega ei vaja kaebaja ka täiendavat kaitset (VRKS § 4 lg 3). Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased PPA 28.04.2023 otsuses toodud põhjendustel. PPA ei teinud kaalutlusvigu ning tulemus on proportsionaalne. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja jääb varem avaldatud seisukohtade juurde. Kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust kohe, sest tal oli politsei ees hirm, arvestades kaebaja varasemaid kogemusi päritoluriigis ning PPA poolt viisa tühistamist ja lahkumisettekirjutuse tegemist. Kaebaja kartis, et PPA ei suhtu temasse erapooletult. Selle juures mängis rolli ka kaebaja vähene haridus ja puudulikud teadmised rahvusvahelise kaitse süsteemist. Eeltoodu, samuti tööotsingud välisriigis ei välista kaebaja rahvusvahelise kaitse vajadust, sest Tadžikistanist lahkumise põhjuseks oli tagakiusuoht. Halduskohus ei täitnud nõuetekohaselt uurimiskohustust, et välja selgitada tagakiusuohu aluseks olevad asjaolud. Halduskohus ei tuvastanud olulisi vastuolusid kaebaja haldus- ja kohtumenetluses antud ütluste vahel. On loogiline, et kohtumenetluses püüdis kaebaja oma seisukohti täpsemalt selgitada. Sissesõidukeeld on asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne. Kaebaja pole ohtlik isik, kelle reisimist Eestisse või Euroopa Liitu tuleks keelata maksimaalse seadusest tuleneva tähtaja jooksul. Kaebaja on oma alghariduse ja vähese kirjaoskuse tõttu eriti haavatav isik, kes langes Eestis tööandja pettuse ohvriks. Kaebaja ei ole olnud pahatahtlik ning ei ole teadlikult varjupaigasüsteemi kuritarvitanud.
7.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde ja nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).
9.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Tagakiusamine (tegu või teod) võib seisneda füüsilises või vaimses vägivallas, seadusandliku, täidesaatva või kohtuvõimu diskrimineerivates meetmetes, ebaproportsionaalses või diskrimineerivas süüdimõistmises või karistamises jms (vt VRKS § 19 lg 2). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus. Igasugune õiguste riive või ka rikkumine, mis ei ole piisava raskusastmega ega mõjuta isikut märkimisväärselt, ei ole tagakiusamine VRKS § 4 lg 1 mõistes (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p-d 13 ja 15). 4(6)
3-23-1169
10.Kaebaja selgitas 14.03.2023 intervjuul (dtl 42 jj) ning halduskohtu ja ringkonnakohtu istungitel, et ta kardab Tadžikistani tagasi pöörduda, sest tema vend tapeti 1998. või 1999. a-l, kaebajale said tapjate nimed teatavaks 2007. a-l ning 2014. a-l pöördus kaebaja oma venna tapmisega seoses politseisse, kes süüdistas kaebajat valetamises ja salafismis. Kaebaja selgitas, et politseis löödi teda paar korda, kuid hiljem ei ole teda Tadžikistanis kinni peetud. Seejärel läks kaebaja Kasahstani, kus ta leidsid üles paar tadžikki, kes peksid teda. Seejärel läks kaebaja Venemaale, kus sai teada, et teda otsitakse salafismis süüditatuna taga. Siis otsustas kaebaja edasi liikuda mõnda Euroopa Liidu liikmesriiki. Kaebaja kardab, et Tadžikistani tagasi pöördudes võidakse ta salafismi süüdistuse tõttu vangistada või tappa.
11.PPA 28.04.2023 otsuses viidatud päritoluriigi teabe järgi on salafism Tadžikistanis alates 2011. a-st keelatud. Salafismis süüdistatud isikuid vahistatakse, neid võidakse ülekuulamisel piinata ja karistada vangistusega. Kaebaja ei ole aga väitnud, et temal endal või tema perel on olnud pärast 2014. a-l politseile avalduse esitamist mingeid kokkupuuteid või probleeme Tadžikistani riigivõimuga seoses sellega, et kaebajat peetakse salafistiks. Kuigi kaebaja väitis ringkonnakohtu istungil, et ta lahkus kohe pärast politseile avalduse esitamist Kasahstani, külastas ta hiljem korduvalt oma lähedasi, kes jäid elama Tadžikistani. Kaebaja selgitas, et Kasahstanis leidsid kolm tadžikki ta 4–5 aasta pärast üles ja peksid läbi, kuid kaebaja ütluste alusel ei saa seda juhtumit seostada asjaoluga, et Tadžikistani riigivõim peab kaebajat salafistiks ja kiusab teda selle tõttu taga. Kokkuvõttes on kaebaja ütlused tagakiusamise ohu kohta üldsõnalised ja ebamäärased, mistõttu ei ole need usaldusväärsed. Kaebaja on heitnud ette uurimispõhimõtte rikkumist, kuid ei ole välja toonud, millised konkreetsed asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud on jäänud välja selgitamata. Kokkuvõttes ei ole alust arvata, et kaebajat peetakse Tadžikistanis salafistiks ja hakatakse päritoluriiki tagasi pöördumise korral sellel põhjusel taga kiusama. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta oleks salafist või toetaks salafiste.
12.Kaebaja ei ole andnud mõistlikku selgitust, miks ta viivitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisega (22.02.2023) nii kaua pärast tema viisa kehtetuks tunnistamist ja lahkumisettekirjutuse tegemist (20.05.2021) ning varjas end pikalt PPA eest. Kaebaja väidab, et ta kartis PPA-d ega uskunud, et teda koheldakse õiglaselt, kuid kaebaja ei ole välja toonud mingit konkreetset PPA poolset halba kohtlemist vms asjaolusid, mis objektiivselt selgitaks tema hirmu PPA ees. Sellise halva kohtlemisena ei saa käsitada kaebaja viisa kehtetuks tunnistamist ja talle lahkumisettekirjutuse tegemist põhjusel, et kaebajal puudus seaduslik alus Eestis viibimiseks, sest see on PPA seadusest tulenev ülesanne. Samuti ei ole kaebaja välja toonud konkreetseid asjaolusid, mis muutusid lahkumisettekirjutuse tegemise ja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise vahelisel ajal, s.o mille põhjal kaebaja ületas oma väidetava hirmu PPA ees. Enda PPA eest varjamise ja taotlusega esitamise viivitamise õigustuseks ei saa olla ka kaebaja vähene haridus, sest ta pidi saama aru, et viibib Eestis ebaseaduslikult ja tal on kohustus Eestist lahkuda. Neil asjaoludel järeldas halduskohus õigesti, et kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel ega selleks, et saada kaitset teda päritoluriigis ähvardava tagakiusamise eest, vaid vältimaks Eestist väljasaatmist (VRKS § 201 p-d 6 ja 7).
13.VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid 5(6)
3-23-1169 füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
14.Kaebaja tugineb täiendava kaitse puhul samadele asjaoludele, mis pagulase staatuse puhul. Ringkonnakohtule ei nähtu kaebaja selgituste ja PPA 28.04.2023 otsuses toodud päritoluriigi teabe põhjal, et kaebajat ähvardaks Tadžikistani tagasipöördumise korral reaalne risk sattuda tõsisesse ohtu. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja ei kvalifitseeru ka täiendava kaitse saajaks.
15.Kuna kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelise kaitse saajaks, on praeguse vaidluse asjaoludel õiguspärane ka koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus (VSS § 72 lg 2 p 2).
16.Kaebajale kohaldatud sissesõidukeeld on samuti õiguspärane (VSS § 74 lg 2). Sissesõidukeelu tähtaja määramine on kaalutlusotsus (VSS § 74 lg-d 3 ja 4). Kaebaja pole esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks kui viis aastat. Kaebajal puuduvad kaitsmisväärsed sidemed ja huvid Eestis ning teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Kaebusest ega apellatsioonkaebusest ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud tähelepanuta mõne olulise asjaolu, mis toonuks kaasa sissesõidukeelu tähtaja lühendamise humaansetel kaalutlustel. Piisav pole see, et kaebaja ei ohusta avalikku korda või julgeolekut ning soovib jääda elama Eestisse. Asjaolude muutumise korral saab taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist või peatamist (VSS §-d 32 ja 321).
17.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Kaebajale on antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks ning tõlkimise kulude kandmiseks (vt halduskohtu 20.06.2023 määrus), samuti riigi õigusabi kohtus esindamiseks. Need kulud jäävad HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Esindaja tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega. Muud võimalikud menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 109 lg 1).
18.Kaebaja identifitseerimise vältimiseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja Eestisse saabumise kuupäev tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.