X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.04.2023 otsuse nr 12302220012-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja RL
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 13.09.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 13.09.2023 määruse peale haldusasjas nr 3-23-1169.
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus osaliselt.
3.Muuta Tallinna Halduskohtu 13.09.2023 määruse resolutsiooni. Asendada halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ning uue abinõuna peatada Politseija Piirivalveameti 28.04.2023 otsuse nr 12302220012-1 resolutsiooni p-s 3 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmine kuni lõpliku lahendi jõustumiseni siinses haldusasjas.
Tõlkida määruse resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 235 lg 1, § 252 lg 7).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tadžikistani kodanik X (kaebaja) lahkus Tadžikistanist 08.05.2019 Venemaale ja saabus sealt 13.11.2020 Eestisse. Kaebajal oli viisa kehtivusega 10.11.2020–20.09.2021 ning Eestis lühiajalise töötamise õigus 29.09.2020–20.09.2021. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 10.03.2021 otsusega kaebaja Eestis lühiajalise töötamise registreeringu kehtetuks, sest tööandja teavituse kohaselt oli töösuhe lõppenud. Kaebaja tabati Eestis ebaseaduslikult töötamast ning
3-23-1169 PPA tunnistas kaebaja viisa kehtetuks ja koostas talle 20.05.2021 ettekirjutuse nr 1052242845 Eestist lahkumiseks.
2.Kaebaja esitas 22.02.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA luges 28.04.2023 otsusega nr 12302220012-1 kaebaja taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta, lugedes taotluse selgelt põhjendamatuks VRKS § 201 p-de 2, 6 ja 7 alusel (resolutsiooni p-d 1 ja 2); tegi kaebajale väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Tadžikistani (resolutsiooni p 3) ning kohaldas kaebajale VSS 74 lg 2 alusel sissesõidukeelu 5 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni p 4). Kaebaja selgitas, et 1998. või 1999. a-l tapeti tema vend, 2007. a-l sai ta teada, kes venna tappis, ning 2014. a-l esitas ta politseile selle kohta avalduse. Politsei ei võtnud avaldust vastu, vaid süüdistas kaebajat valetamises ja salafismis, mille tõttu ähvardab kaebajat vangistus. Kaebaja lahkus seejärel Kasahstani, siis Venemaale ja lõpuks tuli Eestisse, sest sai teada, et venna tapjad otsivad taga ka kaebajat. Need kaebaja ütlused on üldsõnalised ja ebausutavad, ta ei ole esitanud ühtegi tõendit ja tema ütlustest kumab läbi soovimatus pöörduda tagasi Tadžikistani, mitte võimalik oht tema elule. Kaebajat ei saa seetõttu käsitada pagulasena ja tema taotlus on teadvalt ebaõigete seletuste tõttu selgelt põhjendamatu (VRKS § 201 p 2). Kaebaja esitas taotluse eesmärgiga rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada (VRKS § 201 p 6), s.o vältida 20.05.2021 lahkumisettekirjutuse täitmist. Ta varjas end pikalt PPA eest ega osanud seda mõistlikult põhjendada. Kaebaja ei esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel (VRKS § 201 p 7). Kaebaja ei vaja ka täiendavat kaitset. Üldine olukord Tadžikistanis ei ole selline, et kaebajat ähvardaks sinna tagasi pöördumisel tõsine oht. Kaebajale tuleb teha koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus, sest tema rahvusvahelise kaitse taotlus on selgelt põhjendamatu ja tema puhul esineb põgenemise oht VSS § 68 p 6 tähenduses. Kaebaja ei täitnud varasemat lahkumisettekirjutust ja varjas end PPA eest. Kaebaja võib seda teha ka edaspidi, sest ta on PPA-le öelnud, et ei soovi päritoluriiki tagasi pöörduda. Kaebajal ei ole tervislikke, sotsiaalseid või majanduslikke põhjusi, mis välistaksid koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemise. Kaebaja on viibinud Eestis alates 13.11.2020, kuid tema seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppes 20.05.2021, kui tema viisa tunnistati kehtetuks. Sellest ajast kuni rahvusvahelise kaitse taotlemiseni 22.02.2023 viibis kaebaja Eestis ebaseaduslikult. Kaebajal ei ole Eestis sugulasi või vara. Kaebaja töötas Eestis viimati väidetavalt siis, kui tal oli kehtiv viisa. Kaebaja ei valda eesti keelt. Ta ei ole saanud psühholoogilist abi ja tal pole teadaolevaid erivajadusi. Sihtriigi määramisel eelistatakse isiku kodakondsuse järgset riiki. Kaebaja väljasaatmine ei ole vastuolus VSS § 171 lg-s 1 nimetatud põhimõtetega. Samadel põhjustel tuleb kohaldada sissesõidukeeldu. Puuduvad humaansed vms põhjused, mille tõttu tuleks jätta sissesõidukeeld kohaldamata või lühendada selle kestust.
3.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.04.2023 otsuse nr 12302220012-1 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti sisuliselt läbi. Kaebajat tuleks tunnustada pagulasena põhjustel, mida kaebaja selgitas haldusmenetluses. Kaebajal ei olnud võimalik varem politsei poole pöörduda, tulenevalt päritoluriigis valitsevast olukorrast ja eriteadmiste ning tõendite puudumisest. PPA küsimused ei võimaldanud kaebajal oma tagakiusamise ohtu piisavalt selgitada, PPA surus oma seisukohti peale. Haldusmenetlus oli formaalne ja pealiskaudne. PPA keskendus venna tapmise teemale, mitte usust põhjustatud tagakiusamisele, mis oli tegelik rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjus. Usulise tagakiusamise kohta tõendite esitamine on keeruline. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebajal on üksnes kolmeklassiline haridus. Kaebaja vastas ausalt ja selliselt, nagu ta PPA küsimustest aru sai. 2(5)
3-23-1169 Päritoluriigi võimude silmis kuulub kaebaja äärmuslikku rühmitusse, salafiste peetakse ohuks riigi julgeolekule ja selliseid inimesi karistatakse vangistusega. Vanglas võidakse kaebajat väärkohelda. Kaebajal ei ole tõendeid selle kohta, et ta on tagaotsitav.
4.X esitas 07.06.2023 taotluse peatada esialgse õiguskaitse korras PPA 28.04.2023 otsuse kehtivus ja keelata selle täitmine või kohaldada muud asjakohast esialgse õiguskaitse abinõu juhul, kui kohus jätab kaebuse rahuldamata. Esialgse õiguskaitse rakendamine on vajalik, et kaebaja saaks osaleda isiklikult enda kohtuasja arutamisel. Kui kaebaja saadetakse riigist välja enne menetluse lõppu, oleks tal võimatu enda õigusi piisavalt kaitsta. Haldusasja lahendamine kulgeks kiiremini, kui kaebajal oleks võimalus viibida kohtumenetluse lõpuni Eestis.
PPA palus 03.07.2023 seisukohas jätta kaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu vaidlustatud haldusaktis toodud põhjustel. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/32/EL ega VRKS ei näe ette, et rahvusvahelise kaitse taotleja peaks viibima kohtumenetluse lõpuni Eestis. Kaebajal on võimalik osaleda kohtumenetluses Eestis viibiva esindaja kaudu, samuti arvuti vahendusel Tadžikistanist.
Tallinna Halduskohus jättis 08.09.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.
PPA leidis õigesti, et kaebaja taotlus on VRKS § 201 p-de 6 ja 7 alusel selgelt põhjendamatu. Kaebaja ei ole suutnud ka kohtumenetluses täpsemalt selgitada oma taotluse aluseks olevaid asjaolusid, samas püüab kaebaja näidata teda varitsevaid ohte järjest suuremana. Kuigi kõik üksikasjad ei pruugi meenuda ja tõlkes võib esineda ebatäpsusi, annab eeltoodu siiski alust kahelda kaebaja seletuste usaldusväärsuses. Päritoluriigi teabe järgi ei ole olukord Tadžikistanis selline, et kaebajal oleks ohtlik sinna tagasi pöörduda. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld on õiguspärased PPA 28.04.2023 otsuses toodud põhjendustel. PPA ei teinud kaalutlusvigu ning tulemus ei ole ebaproportsionaalne.
7.Tallinna Halduskohus rahuldas 13.09.2023 allkirjastatud määrusega (määruse sissejuhatuses 12.09.2023) kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 28.04.2023 otsuse kehtivuse kuni haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Arvestades VRKS § 251 lg-t 2 ja § 31 lg 1 p-i 2, on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kuna kohus jättis kaebuse rahuldamata, saab PPA alustada kaebaja riigist väljasaatmise toimingutega. Kaebaja riigist väljasaatmise tagajärgi ei pruugi olla võimalik hiljem kõrvaldada. Kõrgemalseisev kohtuaste võib asuda kaebuse perspektiivi osas teistsugusele seisukohale. Kaebaja saatmisel Tadžikistani muutuks tema osalemine edasises kohtumenetluses keerukamaks. Kaebaja Eestis viibimine ei ohusta avalikku korda või julgeolekut, samuti ei lähtu temast mõni muu oht, mis õigustaks tema kohest tagasisaatmist päritoluriiki.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.PPA palub 24.09.2023 määruskaebuses tühistada halduskohtu 13.09.2023 määrus ning teha uus määrus, millega jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Halduskohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Esialgse õiguskaitse kohaldamisel ei tohi kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu. PPA ega halduskohus ei ole tuvastanud reaalset ohtu kaebaja päritoluriigis. Tagakiusamise ohu puudumist näitab ainuüksi see, et kaebaja on saanud naasta oma kodakondsusjärgsesse riiki pärast väidetavaid intsidente ning teda ei ole seal taga kiusatud. Tegemist on ilmselgelt perspektiivitu kaebusega. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasaatmise vältimiseks. Ta saabus Eestisse 13.11.2020 ja kui talle koostati 20.05.2021 ettekirjutus Eestist lahkumiseks, otsustas ta lahkumiskohustust vältida ning asus ennast PPA eest varjama. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitas ta alles 22.02.2023 ning see osutus selgelt põhjendamatuks. Ilmselgelt on kaebajal soov jääda Euroopa Liidu territooriumile, kasvõi 3(5)
3-23-1169 ebaseaduslikult. PPA ja halduskohus on tuvastanud kaebaja selgitustes selgeid vastuolusid, on pidanud kaebajat ebausaldusväärseks ning tema taotlust selgelt põhjendamatuks. Seega võimaldaks esialgne õiguskaitse kohaldamine kaebajal jätkata varjupaigasüsteemi kuritarvitamist rahvusvahelise kaitse taotlejatele ette nähtud hüvede kasutamise näol.
X palub 02.10.2023 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.
Kaebajal on ülekaalukas esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Kõrgemalseisev kohtuaste võib asuda kaebuse perspektiivi osas teistsugusele seisukohale. PPA on kaebuse ilmselge perspektiivituse sisustamisel tuginenud enda üldisele subjektiivsele arusaamale. Kuigi kaebusel võib olla vähene perspektiiv, ei tähenda see, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu esialgse õiguskaitse kohaldamise kontekstis. PPA on rebinud rahvusvahelise kaitse menetluses tuvastatud faktilised asjaolud kontekstist välja ja kasutanud neid kaebaja kahjuks. Kui kaebaja saadetakse kohtumenetluse ajal Eestist välja, võib tema õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskemaks või lausa võimatuks. See muudaks poolelioleva kohtumenetluse sisutühjaks. Kaebajal oleks keeruline distantsilt oma õigusi piisavalt kaitsta. Lisaks kulgeks haldusasja lahendamine kiiremini, kui kaebajal oleks võimalus viibida kohtumenetluse lõpuni Eestis. Halduskohus hindas õigesti haldusakti täitmise peatamise tagajärgi ja avalikku huvi ning jõudis õigele järeldusele.
10.Kaebaja esitas halduskohtu 08.09.2023 otsuse peale 02.10.2023 apellatsioonkaebuse.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele.
12.Halduskohus rahuldas 13.09.2023 allkirjastatud määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas PPA 28.04.2023 otsuse kehtivuse. Ringkonnakohus leiab, et esialgse õiguskaitse kohaldamine oli põhjendatud, kuid asendada tuleb halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu. PPA määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
13.Esialgset õiguskaitset kohaldatakse, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks (HKMS § 249 lg 1). Kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).
14.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Halduskohus jättis 08.09.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Selle tulemusel ei olnud kaebaja enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatuses (vt VRKS § 251 lg 2 ja § 31 lg 1 p 2), talle ei laienenud sellest staatusest tulenevad õigused, sh ei olnud tal enam viibimisõigust (vt VRKS 251 lg 2, aga ka §-des 34 ja 64 sätestatud õigused) ning tal tekkis kohustus Eestist lahkuda. Kaebajale on tehtud koheselt sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kui kaebaja lahkub või saadetakse välja Tadžikistani, on tal keerulisem osaleda edasises kohtumenetluses.
15.Praeguses menetlusstaadiumis ei saa apellatsioonkaebust pidada ilmselgelt perspektiivituks. Kuigi halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ei tähenda see, et apellatsioonkaebusel puuduvad igasugused edulootused. Kõrgema astme kohus võib saada juhtumi asjaoludest teisiti aru ja anda neile teistsuguse õigusliku hinnangu. Pole ka välistatud, et menetluse käigus muutub olukord kaebaja päritoluriigis. Rahvusvahelise kaitse kohta tehtud PPA otsuse õiguspärasust hinnatakse kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 31).
16.Riigikohus on rahvusvahelise kaitse vaidluses märkinud, et esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid niipalju, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Kui isiku Eestis viibimise 4(5)
3-23-1169 õiguslik alus on ära langenud, piisab eeskätt sellest, kui kohus keelab lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. Ajal, mis isiku väljasaatmine on edasi lükatud, on tal õigus vältimatule sotsiaalabile, mis tagab vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiv 2008/115/EÜ art 14, sotsiaalhoolekande seaduse § 8 ja § 5 lg 5; Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p-d 11–13).
17.Kaebaja ei ole toonud välja asjaolusid, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamist suuremas ulatuses kui lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keelamine. Sellega saab kaebaja ajutise õiguse viibida kohtumenetluse ajal Eestis, s.o kaitse Eestist väljasaatmise vastu enne kohtumenetluse lõppu, kuid tal ei säili rahvusvahelise kaitse taotleja staatust koos sellest tulenevate õigustega. Avaliku huvi riive ei ole sellises ulatuses esialgse õiguskaitse kohaldamise korral ülemäärane. Eelduslikult ei kesta kohtumenetlus väga pikalt, sest kohus vaatab rahvusvahelise kaitse asja läbi eelisjärjekorras (HKMS § 126 lg 3). Kaebajal on olemas kehtiv reisidokument, mis kehtib kuni 17.05.2026. Pole teada, et kaebaja ohustaks Eestis avalikku korda või julgeolekut.
18.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus PPA määruskaebuse osaliselt, muudab halduskohtu 13.09.2023 määruse resolutsiooni ja asendab halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu selliselt, et peatab PPA 28.04.2023 otsuse nr 12302220012-1 resolutsiooni p-s 3 tehtud lahkumisettekirjutuse täitmise (s.o kaebaja väljasaatmise) kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni praeguses haldusasjas.
19.Menetlusabi jätkuvuse korras tuleb tõlkida ringkonnakohtu määruse resolutsioon ja põhjendused vene keelde.
20.VRKS § 13 lg 1 ning HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.