X. X.i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.04.2023 otsuse nr 12302220012-1 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks vaadata kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti sisuliselt läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X., esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 22.08.2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Avaldada kohtuotsuse resolutsioon, menetlusosaliste seisukohad ja kohtuotsuse põhjendav osa. Kaebaja nimi ning päritoluriigi informatsioon ja samuti riik, kust kaebaja Eestisse saabus, tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada läbivalt tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 09.10.2023. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS § 52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
4.PPA on ebaõigesti tuvastanud pagulasseisundi puudumise. Kaebajal on põhjendatud kartus, et päritoluriiki naastes hakatakse teda usulistel põhjustel taga kiusama. Kaebaja tagakiusu
hirmu allikaks on riik, kuid ei saa välistada ahistamist ka eraisikute poolt, mida riik tolereerib, kiidab heaks või isegi annab ülesandeks.
5.Haldusmenetluses tuvastatud asjaoludest nähtub, et kaebaja on pöördunud politsei poole avaldusega tema venna tapmise kohta u 7 aastat peale seda, kui sai teada, kes tema venna tappis. Kaebaja mõistab, et üldiselt tuleb pöörduda politseisse võimalikult kiiresti pärast kuriteo toimepanemisest teada saamist. Kaebaja on haldusmenetluses selgitanud, et tal tekkis politseisse pöördumise võimalus alles siis, kui pärast 2007. a oli riigis kõik rahunenud. Xxxxxxxxxxxi kodusõda (mille käigus osalesid ka mõned xxxxxxxxxx rühmitused) leidis aset aastatel 1992-1997, kuid see on toonud kaasa ulatuslikke sotsiaalseid pingeid. Ehkki kodusõda oli formaalselt läbi, konflikti süvendasid etnilised ja usulised erinevused, millel oli väga pikaajaline mõju ühiskonnale üldiselt. Pingeid on vaja leevendada ka tänapäeval. Seega pöördus kaebaja politsei poole siis, kui pidas seda lõplikult turvaliseks. Kaebajal puudusid eriteadmised selle kohta, et kuritegu võib näiteks aeguda. Samuti mõjutas politseisse pöördumisega viivitamist asjaolu, et kaebajal ei ole palju tõendeid venna tapmise asjaolude kohta. Kaebajal on ainult ühe tunnistaja ütlused, edasine pidigi selguma kriminaalmenetluse käigus. PPA kommentaarid selle kohta, et kaebaja ütlused venna tapmise kohta on üldised või puuduvad, on kohatud. Samuti on vale PPA väide, et ei selgunud, millised olid need tõendid, millega kaebaja politsei poole pöördus.
6.Kaebajale ei ole etteheidetav see, et ta on pöördunud politsei poole liiga hilja. Antud asjaolu ei oma kaebaja tagakiusukartuse tuvastamisel tähtsust. Tagakiusukartuse seisukohast on oluline hoopis see, mis on toimunud kuriteokaebuse esitamise tagajärjel. PPA ei keskendunud vestluse raames sellele oluliselt, vaid esitas kohatuid kommentaare selle kohta. PPA küsimused ei keskendunud sellele, et anda kaebajale võimalus detailseilt rääkida temaga seotud asjaoludest, mis on tema varjupaiga taotluse aluseks. Mõni küsimus oli püstitatud väite vormis. Kaebaja ütluste väidetavat üldisust on mõjutanud PPA puudulik küsitlustehnika. Kaebaja on vestlusel palunud PPA-l teda aidata, kui PPA heitis kaebajale ette ütluste ebausutavust ja üldisust. Haldusmenetluses on kaebajaga läbi viidud vaid üks sisuline vestlus. Haldusmenetlus ei ole korrektselt läbi viidud olukorras, kus PPA soovib vestluse käigus leida üksnes vastuolusid isiku ütlustes, et seda isiku vastu ära kasutada. 14.03.2023 toimunud vestlusel surus PPA oma seisukohti peale, mis ei saa olla kaebaja korrektse ärakuulamise eesmärk.
7.Ehkki PPA on õigesti tuvastanud kaebaja tagakiusukartuse aluse, milleks on usk, on PPA vestluse käigus keskendunud venna tapmise episoodile, kuid mitte kaebaja religiooni küsimustele. PPA ei ole küsinud, milline on kaebaja tegelik religioon ehk vestluse raames ei ole konkreetseid usutunnistuse küsimusi üldsegi esitatud. Kaebaja on rääkinud vaid omaalgatuslikult sellest, et tema isa oli lugupeetud mullah. Religioosne aspekt on kõige raskemini tõendatav asjaolu. Ka selle tõttu on kaebajal sisuliselt võimatu oma tõelisi usulisi veendumusi kaitsta. Küsimuste püstitamisel oleks PPA pidanud arvestama ka sellega, et kaebajal on 3 klassi haridust. PPA ei palunud vestlusel selgitada kaebaja religiooni üksikasju ning kaebaja on vastanud kõikidele PPA küsimustele ausalt ja täpselt nii nagu küsimuse püstitus eeldas.
8.PPA on rikkunud uurimiskohustust (HMS § 6). Kaebaja on vestlusel selgitanud, et teda on 2014. aastal kinni peetud peale seda, kui ta tegi politseisse avalduse. Kaebajal on reaalne hirm ka seetõttu, et tema vend, naabrimees ja sõber ka tembeldati xxxxxxxxxx ning sõber kannab hetkel vanglakaristust. Kaebaja on korduvalt väljendanud, et kui ta kirjutas avalduse politseisse, siis algasid tal probleemid.
9.Üheks kaebaja tagakiusukartuse aluseks on karistusähvardus. PPA on päritoluriigi info kogumisel õigesti tuvastanud, et Xxxxxxxxxxxis on xxxxxxxx seotud radikaalse ja äärmusliku ideoloogiaga. See on riigi silmis oht riigi julgeolekule. Seega vaidlust ei saa olla selles, et Xxxxxxxxxxxs on xxxxxxxxxx olukord raske, sest neid peetakse riiklikul tasandil ohuks julgeolekule, stabiilsusele ja ühiskonnale. PPA ise oma otsuses jaatab vanglakaristuse mõistmist xxxxxxxx islami pooldajatele,
sh olukorras, kus süüdistatavad ise eitavad sidemeid xxxxxxxx liikumise või mõne muu usulise äärmusrühmitusega. Seega on kaebajal reaalne hirm karistuse ees oma päritoluriigis.
10.PPA poolt mainitud piiriületus ei ole olnud n-ö probleemivaba. Kaebaja on põhjendanud, et sai piiri ületada üksnes selle tõttu, et ta andis piirivalvurile altkäemaksu. Kui inimene paneb passi vahele sularaha, siis ei ole piirivalvuril inimesele piiri ületamise kohta küsimusi. Põhjaliku kontrolli käigus, mis on reeglina ka piirivalvuri teenistuskohustus, oleks selgunud kaebajaga seotud asjaolud ning ta ei oleks saanud piiri ületada. Kaebaja valis teadlikult maismaapiiripunkti. Lennukiga või rongiga minnes ei ole inimesel võimalik ametnikku ära osta, kuivõrd nendel transpordivahenditel on olemas digitaalne süsteem ja kogu protsess on läbipaistev. Kaebaja ei mäleta, kui palju ta pani passi vahele sularaha, kuid see summa oli vahemikus 50-100 oooooi, mis on arvestades kaebaja sissetulekut ja Xxxxxxxxxxxi elustandardeid märkimisväärne summa.
11.Kaebaja väljendas selgelt, mida ta kardab ehk surma ja vanglakaristust, millest üks ei välista teist. Päritoluriigi politsei heidab kaebajale ette xxxxxxxxxx olemist, mis tähendab, et riigi silmis on kaebaja äärmusliku rühmituse osa, mis kujutab suurt ohtu Xxxxxxxxxxxi julgeolekule. Vanglasse sattudes on xxxxxxxx suurema järelevalve all ning on sihtmärgiks väärkohtlemisele. Xxxxxxxxxxxi vanglad on endiselt halvasti varustatud ja ülerahvastatud ning vangid puutuvad regulaarselt kokku väärkohtlemisega, hoolimata kestvatest vanglate reformidest. Kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olev tagakiusukartuse alus ei ole kaebaja poliitilised veendumused ning kaebaja ei ole kunagi sellele ka tuginenud.
12.Kaebaja on selgitanud, et tal ei ole dokumente, et ta on riigi poolt tagaotsitav, kuid ta võib leida inimese, kes võib neid tuua. PPA käitumine on eksitav ja vastuolus haldusmenetluse eesmärkidega, kuivõrd PPA on selgitanud kaebajale, et tõendi esitamine ei ole kohustuslik, kuid samas heitnud kaebajale ette tõendite esitamata jätmist. Kaebajal ei olnud põhjust PPA uurijat mitte usaldada. Lisaks on kaebajal 3-4 klassi haridust ning rahvusvahelise kaitse taotlejana on ta ilmselgelt nõrgemas positsioonis, mistõttu saigi ta uurijast aru selliselt, et tõenditena dokumentide esitamine ei ole vajalik.
13.Kaebajal ei olnud kunagi eesmärki rahvusvahelise kaitse süsteemi kuritarvitada. Kaebajal oli täiesti inimlik ja eluliselt usutav hirm. Arvestades kaebaja kogemust politseiga päritoluriigis, oli kaebajal hirm ka PPA ees. Kaebaja ei osanud oma vähese hariduse ja haavatava olukorra tõttu orienteeruda rahvusvahelise kaitse süsteemi toimimises.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
14.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatav otsus on põhjalik ning sisaldab PPA kaalutlusi ja põhjendusi, miks kaebaja ei vasta rahvusvahelise kaitse vajadusele. PPA on vaidlustatava otsuse p-des 6.3.–6.4. selgitanud, miks kaebajale ei saa Xxxxxxxxxxx VRKS § 4 lg 1 mõttes tagakiusu osaliseks. Vastustaja jääb vaidlustavas otsuses antud põhjenduste juurde.
15.Rahvusvahelise kaitse menetluses toimuvate vestluste eesmärk ei ole taotlejate ütlustes võimalike vastuolude leidmine. PPA hindab taotlusi individuaalselt ja erapooletult ning kontrollib esitatud tõendite ja andmete õigsust ning taotleja väidete usutavust. Kui aga isiku ütlustes või isiku ütlustes ja esitatud tõendites esineb vastuolusid, ei saa PPA neid vastuolusid tähelepanuta jätta.
16.Kaebaja selgitused politsei tagakiusu kohta, mis järgnes kuriteoteate esitamisele, ei ole usaldusväärsed. Kaebaja selgitused piirdusid üksnes sellega, et teda on nimetatud xxxxxxxxxx, kuid kuidas see on seadnud tema elu ja tervise ohtu, ta selgitada ei osanud. Kui riigivõim soovib kellelegi omistada teatud vaateid, siis peab see teenima teatud eesmärki. Riik ei teinud kaebajale takistusi elamiseks, ringiliikumiseks ega riigist lahkumiseks ja sinna naasmiseks.
17.Kaebaja selgitused juhtunust olid väga üldised ning PPA pidi korduvalt paluma kaebajal rääkida juhtunust detailselt. Kui taotlejal on põhjendatud tagakiusuhirm, siis selle väljatoomine ei sõltu
sellest, mitu vestlust taotlejaga läbiviidud on. Paljasõnalistest ütlustest tagakiusu põhistamiseks ei piisa (VRKS § 11 lg 2 ja § 14 lg 5, Euroopa Kohtu otsus asjas C-473/16 (p 33)). PPA ei pea kaebaja seletuste vähest konkreetsust, vastuolulisust, vähest elulist usutavust, ebaloogilisust arvesse võttes võimalikuks pidada kaebaja väidetavaid asjaolusid tõendatuks.
18.Kaebaja ei saa mõistlikult eeldada, et kõik Xxxxxxxxxxxi riigivõimu esindajad altkäemaksu võtavad. Asjaolu, et kaebaja otsustas naasta kodakondsusejärgsesse riiki ja ka turvaliselt seal viibida ning ka lahkuda näitab ilmekalt, et kaebaja ei ole tagakiusu sihiks olnud ja puudub alus arvata, et see võib muutuda ka tema naasmisel.
19.Pole loogiline, et kaebaja ei suutnud selgitada, kas ta on tagaotsitav või mitte, küll aga oskab leida inimese, kes võib seda asjaolu kinnitavaid dokumente hankida. Kõige olulisemad allikad on taotleja ütlused ning dokumendid ja tõendid saavad tema ütlusi tõendada, mitte neid asendada.
20.Kaebajat ei ähvarda päritoluriiki naasmisel ebaproportsionaalne karistus ja väide süüdistuse koostamiseks ebaseaduslike võtete kasutamisest on hüpoteetiline. Sissesõidukeelu kohaldamisel ning tähtaja määramisel juhindub PPA VSS § 31 lg-s 3 sätestatust ning arvestab kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine 5 aastaks on põhjendatud.
KOHTU PÕHJENDUSED
21.PPA on lugenud kaebaja 22.02.2023 rahvusvahelise kaitse taotluse VRKS § 201 p 6 alusel õigesti selgelt põhjendamatuks. Ka kohus leiab, et taotlus on esitatud eesmärgiga vältida lahkumiskohustuse täitmist. Lisaks on taotleja esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus selgelt põhjendamatu VRKS § 20 1 p 7 alusel, kuna taotleja viibis Eesti territooriumil ebaseaduslikult ja ta ei ole esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel.
22.Kohus leiab sarnaselt PPA-ga, et kaebaja ei lahkunud Xxxxxxxxxxxist mitte tagakiusuohu, vaid tööotsingute tõttu. Rahvusvahelise kaitse süsteem ei ole aga mõeldud isikute majanduslike murede lahendamiseks, vaid äärmusliku abinõuna isikutele tagakiusust pääsemiseks. Tagakiusamiseks peaks esinema vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/95/EL nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise (või tagakiusamise vastu puuduva kaitse) ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1). Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema: 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1, direktiivi 2011/95/EL art 9 lg 1).
23.Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel ei ole siiski alati vaja rangelt eristada, millist õigust või õiguse elementi (nt n-ö õiguse tuuma) rikutakse, vaid eeskätt on määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13). Tagakiusamise allikatena käsitatakse muu hulgas mitteriiklikke ühendusi, kui riik ei saa või ei taha pakkuda kaitset tagakiusamise või tõsise ohu eest (VRKS § 19 lg 5). 11. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise (p 1), tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise (p 2) või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (p 3). Ka täiendava kaitse andmiseks peab väärkohtlemine ületama teatava raskuse künnise, mis reeglina eeldab tegelike kehavigastuste tekitamist või intensiivseid füüsilisi ja psüühilisi kannatusi (vrd nt
Euroopa Kohtu otsus C-353/16, p-d 38–43 ja sealsed viited). Euroopa Kohtu praktika järgi peab risk tõsisesse ohtu sattuda olema reaalne (vt nt otsused C-465/07, C-285/12 ja C-542/13).
24.Kaebaja väidete järgi pöördus ta Xxxxxxxxxxxis politsei poole avaldusega tema venna tapmise kohta u 7 aastat peale seda, kui sai teada, kes tema venna tappis. Isegi kui kaebaja vend tõepoolest tapeti, ei nähtu, et sellest oleks saanud alguse sündmuste jada, mis kvalifitseeruks kaebaja tagakiusuna ja et see oleks riigist lahkumise põhjus. Esiteks toimus väidetav tapmine 24 aastat tagasi, teiseks sai kaebaja sellest väidetavalt teada 2007. aastal ja kolmandaks tegi kaebaja selle kohta politseisse avalduse 2012. aastal. Istungil väitis kaebaja, et 2012. aastal (peale venna tapmise kohta avalduse esitamist) süüdistas teda riigivõimu esindaja Kxxxxxxxxl. Kohtu täpsustavatele küsimustele avalduse tegemise kohta vastas kaebaja istungil väga ebamääraselt ning selle põhjal ei olnud võimalik aru saada, millal, kellele ja mille kohta avaldus tehti ja mis siis edasi sai. Kirjeldatud sündmuste käik (eriti nende ajajoon) on kohtule sama ebausutav kui PPA-le ning selle pinnalt ei saa asuda seisukohale, et Xxxxxxx riigivõim kiusab kaebajat taga.
25.Kohtuistungil esitatud selgitused peksmisjuhtumist Xxxxxxxxx (protokollis alates kl 11.28) ei ole samuti usaldusväärsed, kuna selgitused on võrreldes PPA-le antud intervjuudega märgatavalt progresseerunud. On näha, et kaebaja püüab kirjeldada oma olukorda Xxxxxxxxxxxis ja ka Xxxxxxxxx järjest ohtlikumana. Kuigi on mõistetav, et kõik üksikasjad ei pruukinud kaebajale kohe meenuda (nt stressi või mäluprobleemide tõttu), samuti võis olla tõlkes mõningaid ebatäpsusi (PPA intervjuud toimusid kahe tõlgi vahendusel), annab seisukohtade selline progresseerumine aluse kahelda kaebaja hilisemate väidete usaldusväärsuses. Seda eriti arvestades, et kaebaja taotles rahvusvahelist kaitset üle kahe aasta pärast Eestisse saabumist, kui oli politsei poolt kinni peetud. Ei ole ka usutav, et aastatetaguse tapmisjuhtumi uurimise palve oleks põhjustanud kaebajale peksmist välisriigis (juhtum ise leidis aset Xxxxxxxxxxxis, peksmine aga ca 20 aastat hiljem Xxxxxxxxx). Kaebaja väidetel oli tema isa küll mullah, kuid ühestki selgitusest ei nähtu, et kaebaja ise oleks usuliselt aktiivne olnud (samas väidab ta, et teda kiusatakse vahabiidiks ja xxxxxxxxx olemise tõttu) veelvähem usulistel põhjustel tagakiusu kogenud. Kui kohus küsis, millal peksmine toimis, sattus kaebaja segadusse, öeldes algul, et see oli suvel, siis veidi hiljem, et talvel, soovimata lõpuks üldse enam midagi lisada. Kui kaebaja eksiks aastaarvuga, oleks see paremini mõistetav kui see, et ta ei mäleta aastaaega. Kuna kõik need selgitused on kaebaja esitanud peale kaheaastast Eestis viibimist ja seadusliku viibimisaluse kadumist, on kaebaja lihtsalt üritanud oma rahvusvahelise käiste taotlust mingisuguse tagakiusuga põhjendada. See ei ole kohtule usutav.
26.EUAA statistikast ei nähtu, et üldine olukord Xxxxxxxxxxxis oleks selline, mis tõstataks rahvusvahelise kaitse vajaduse üldise olukorra tõttu Xxxxxxxxxxxis.
27.Taotleja on viibinud Eestis alates 13.11.2020, kuid tema seaduslik alus Eestis viibimiseks lõppes talle väljastatud viisa kehtetuks tunnistamisega 20.05.2021. Ajavahemikul 20.05.2021 kuni rahvusvahelise kaitse taotlemiseni 22.02.2023 viibis isik teadlikult ebaseaduslikult Eestis. Kaebajal ei ole Eestis sugulasi ega vara. Viimati töötas ta väidetavalt Eestis siis, kui tal veel kehtiv viisa oli. Kaebaja eesti keelt ei valda ning psühholoogilist abi ta saanud ei ole. Ei nähtu, et kaebajal oleks erivajadusi. Taotleja on Xxxxxxxxxxxi kodanik ja sihtriigi määramisel eelistatakse esmajärjekorras isiku kodakondsusjärgset riiki, milleks on Xxxxxxxxxxx.
28.PPA järeldas seega õigesti, et kaebaja taotlus rahvusvahelise kaitse saamiseks ei ole taotluses toodud asjaoludel põhjendatud ning lükkas taotluse õigesti tagasi.
29.Kohus leiab, et kaebaja ei vasta pagulasena tunnustamise ja täiendava kaitse andmise eeldustele.
30.VSS § 2 lg 1 kohaselt Eestis viibimiseks peab välismaalasel olema seaduslik alus. Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. VSS § 3 lg 2 näeb ette, et vahetult seadusest tulenevalt on väljasõiduks kohustatud välismaalane, kellel ei ole seaduslikku alust Eestis viibida. VSS § 7 lg 1 alusel tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist
lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 72 lg 2 p 2 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasele ei anta elamisluba või rahvusvahelist kaitset seetõttu, et elamisloa või rahvusvahelise kaitse saamise taotlus on põhjendamatu. Kuivõrd PPA luges õigesti kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks, on ettekirjutuse tegemine õiguspärane.
31.Kaebajale oli enne ettekirjutuse tegemist tagatud õigus olla ärakuulatud. Vastustaja on ettekirjutuses piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma seisukohti selgitanud ning asjaolusid kirjeldanud. Kohtule ei nähtu kaalutlusõiguse rikkumist vastustaja poolt. Vastustaja leidis õiguspäraselt, et kaebajal puuduvad Eestis kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud või muud sidemed.
32.PPA on rakendanud VSS § 74 lg 3 alusel kaalutlusõigust, kohaldades kaebajale sissesõidukeelu 5 aastaks. Sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega kaasnev otsustus, mida tehes on haldusorganil üldjuhul kaalutlusõigus. Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed ning see eeldab mh isiku ärakuulamist (nt Riigikohtu 01.10.2019 otsus nr 3-18-1891, p 16; 23.09.2019 otsus nr 3-16-2088, p-d 12 ja 15; 27.06.2019 otsus nr 3-17-1927, p 12; 19.02.2019 otsus nr 3-17-1545, p-d 32–34).
33.Kuivõrd tühistamisnõue ei kuulu rahuldamisele, ei rahulda kohus ka kohustamisnõuet.
34.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad menetlusosaliste kulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.