Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 31. oktoober 2023, Tartu 3-21-1958
Haldusasi
Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13. augusti 2021. a otsuse nr 15.3-3.1/1347-3 tühistamiseks. Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2022. a otsus Xi apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X esindaja adv Andrei Matvejev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Katrin Kalda
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2022. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. november 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 13. augusti 2021. a otsusega nr 15.3-3.1/1347-3 Xi tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 13. augustist 2021, tegi talle ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas kaebajale Schengeni alale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 13. augusti 2021. a otsuse nr 15.3-3.1/1347-3 tühistamist. Kaebuse kohaselt ei ole elamisloa äravõtmine põhjendatud ega proportsionaalne. Kaebaja on elanud Eestis terve elu ja tal on Eestis püsiv elukoht. Eestis elavad kaebaja lähedased. Elamisloa äravõtmine põhjustab raskeid tagajärgi kaebajale ja tema perele. Kaebaja seob oma tuleviku Eestiga, kavatseb oma elu paremaks muuta, perekonnasuhteid korraldada ning elada
õiguskuulekalt. Kaebaja soovib peale vangistust asuda tööle. Vene kodakondsuse sai kaebaja seetõttu, et tal lihtsalt oleks pass ja kodakondsus. Kaebajal puudub igasugune suhe Venemaaga. Kaebaja töötas vangistuse ajal Viru Vanglas koristajana ja köögitöölisena, samuti ajutiselt traktoristina. Vangla hinnangul on kaebaja hoiakud muutunud prosotsiaalsemaks ja sekkumised on tema puhul saavutanud oma eesmärgi. On alust arvata, et kaebaja suudab edaspidi õiguskuulekat elu elada. Vastustaja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma järeldust, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Otsust tehes ei arvestanud PPA kõigi asjaoludega: elamise kestus Eestis, kaebaja vanus, tagajärjed kaebaja ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga.
3.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et on elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtnud kõik positiivsed ja negatiivsed asjaolud, hinnanud korrektselt pere- ja eraeluriive ulatust ning jõudnud põhjendatud seisukohani, et kaebajast lähtuv oht kaalub üles kaebaja huvi jääda elama Eesti Vabariiki. Eesti riik on kaebajale andnud järjepidevalt võimalusi oma positiivset käitumist demonstreerida, ent kaebaja on jätkanud oma kuritegelikku eluviisi. Eestis viibitud aja jooksul on kaebaja üheksa korda kriminaalkorras karistatud ja seejuures viiel korral kandnud reaalset vanglakaristust. Kaebaja viidatud Viru Vangla koostatud iseloomustuses on esile toodud ka kaebajat negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning asjaolusid kogumis hinnates vangla ei toetanud kaebaja vangistusest vabastamist ennetähtaegselt. Olgugi, et Venemaal ei ole kaebajal lähedasi ega tuttavaid, siis see ei ole väljasaatmist välistavaks asjaoluks, kui isik kujutab endast ohtu turvalisusele. Mis puudutab sotsiaalseid tagatisi, siis vaidlusaluse otsuse leheküljel 24 on viidatud, et kaebajal on võimalik kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks teha ettevalmistusi ning ka Venemaa Föderatsioonil on kohustus toetada oma abivajavaid isikuid.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 30. detsembri 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et enne otsuse tegemist teavitas vastustaja kaebajat tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning selgitas kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Otsuse õigusliku alusena viitas PPA välismaalaste seaduse (VMS) § 135 lg 2 p-le 3, s.o välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebajale ei laiene Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud garantiid pikaajalise elaniku elamisloaga isikutele, sealhulgas ei vaja kaebaja puhul põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
6.Kaebajat on kuuel korral karistatud väärteokorras. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud üheksal korral ning ta on viiel korral viibinud vangistuses. Need hõlmavad ka arhiveeritud süütegusid. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p-st 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid.
7.Kaebaja alustas kuritegude toimepanemist 41-aastaselt ning viimase kuriteo pani toime 62aastaselt. Seega on kaebaja kuritegusid toime pannud rohkem kui 20 aasta jooksul. Kaebaja on osalenud grupis toime pandud väljapressimises ja isiku tapmisega ähvardamises, ta on rusikaga näkku löönud alaealist neiut, kõrvale hoidnud kohtuotsusega määratud karistuse täitmisest, korduvalt toime pannud narkokuritegusid ning korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Kaebaja poolt toime pandud narkokuriteod on läinud ajas raskemaks: kui algselt seondusid tema kuriteod väikeses koguses narkootiliste ainetega, siis aja jooksul on ta hakanud käitlema suures koguses narkootilisi aineid. Kaebaja on korduvalt kuritegusid toime pannud katseajal. Ka
lähedaste inimeste olemasolu pole suutnud kaebajat motiveerida süütegude toimepanemisest ja vanglasse sattumisest hoiduma. Vastustaja ei saa ega peagi esitama tõendeid selle kohta, et kaebaja kindlasti paneb toime uue kuriteo. Ohtlikkuse hindamise näol on tegu prognoosotsusega, mille tegemise raames hinnatakse tuvastatud asjaolude põhjal üksnes seda, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht on tõenäoline. Vastustaja on õigesti ära näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute elu ja tervise kui kaitstavate õigushüvede kahjustamine on tõenäoline.
8.Kaebaja hea käitumine vangistuses on kahtlemata positiivne, kuid tuleb arvestada sellega, et vangistuses viibib kaebaja kontrollitud keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega narkootikumidele ehk ainetele, mis on peamiselt seondunud tema poolt toime pandud kuritegudega. Kaebaja on ka varem suutnud mitme aasta jooksul õiguskuulekalt käituda, kuid on sellest hoolimata mõne aja möödudes jälle kuritegelikule teele astunud. Kaebaja ei ole oma käitumisega tõestanud, et on oma mõtteviisi muutnud ega kujuta enam ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
9.Haldusasja nr 3-22-2461 materjalide põhjal on teada, et kaebaja esitas pool aastat pärast vaidlusaluse otsuse tegemist ehk 28. veebruaril 2022 Venemaa Föderatsiooni saatkonnale avalduse Vene kodakondsusest loobumiseks ning samal ajal Ukraina saatkonnale avalduse Ukraina kodakondsuse saamiseks. Avalduste menetlused on pooleli. Kohus ei saa arvesse võtta pärast otsuse tegemist ilmnenud asjaolusid. Kui PPA peaks üritama kaebajat Venemaale välja saata ning kaebaja leiab, et pärast otsuse tegemist toimunud muudatuste tõttu ei ole võimalik tema Venemaale väljasaatmine, saab kaebaja kohtule esitada kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega tema Venemaale väljasaatmise keelamiseks.
10.Kaebaja on küll Eestis elanud pikka aega, ent tema sidet Eestiga ei saa muus osas pidada kuigi tugevaks. Kaebaja ei räägi eesti keelt. Kaebaja on vangistuses omandanud eesti keele A1 taseme, kuid A2 taseme eksamit ei sooritanud. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et oleks jätkanud eesti keele õpingutega vabaduses. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Seega ei ole kaebaja näinud vaeva selle nimel, et Eesti ühiskonda integreeruda.
11.Vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, tehes kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p 4). VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas vastustaja kaebaja suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsusest nähtuvalt kaalus vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud asjaolusid ning kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning leidis, et arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga, tema vanust, tema abikaasa ja täisealiste poegade elamist Eestis ning seda, et tal puuduvad sidemed teistes Schengeni õigusruumi riikides, on põhjendatud kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu Schengeni alale.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
12.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohtu järeldus, et kaebaja ei ole käsitatav pikaajalise elanikuna, vastuolus nii Euroopa Nõukogu direktiivi kui ka kujunenud kohtupraktikaga. Euroopa Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv 2003/109/EÜ, defineerides pikaajalise elaniku mõistet, kehtestab, et direktiivi valguses käsitletakse pikaajalise elanikuna isikut, kes ei ole liikmesriigi
kodanik, elab liikmesriigis seaduslikult ja pidevalt 5 aasta jooksul. Seega ei ole õige ka kohtu seisukoht, et kaebaja suhtes ei tohi kohaldada pikaajalise EL elanike tagatisi. Kaebaja ohtlikkust hinnates tuleb siiski hinnata ka isiku käitumist vangistuses. Kaebaja esitatud iseloomustuses (samuti kui ka PPA esitatud iseloomustuses) on toodud välja, et kaebajal puuduvad vangistuse ajal distsiplinaarkaristused. Kaebaja ise esitas soovi töötada vangistuse ajal. Rõhutatud on, et arenguvestluste põhjal on kaebaja hoiakud muutunud prosotsiaalsemaks ja sekkumised on saavutanud oma eesmärgi, mistõttu on alust arvata, et kaebaja suudab edaspidi õiguskuulekat elu elada. Juhul, kui kohus viitab vangla hinnangule, ei tohi kohus põhjendada oma arvamust uue kuriteo toimepanemise riisiko kohta üksnes vangla protsentuaalse hinnanguga. Kaebaja vangistus lõppes 21. novembril 2022. Vangistuse ajal esitas kaebaja Vene Föderatsiooni saatkonnale avalduse kodakondsusest loobumiseks. Kuna kaebaja on ukrainlane, siis soovib kaebaja saada Ukraina Vabariigi kodakondsuse. Eesti iseseisvuse taastamise ajal, olles kaitseorgani töötaja, toetas kaebaja Eesti iseseisvuse taastamist ja julgeolekut. Kohus peab arvesse võtma elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi kaebajale. Meedias on avaldatud artikleid, mis näitavad, et Vene Föderatsiooni võimuorganid reageerivad väga järsult, kui kodanikud väljendavad mittenõustamist rünnakuga Ukraina vastu. Juhul, kui PPA otsus jääb jõusse, siis kaotab kaebaja sideme oma perekonnaga.
13.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et kaebaja on elanud Eestis tähtajalise elamisloa alusel ega ole kunagi omanud pikaajalise elaniku elamisluba, mistõttu on asjakohatu väide direktiivis 2003/109/EÜ tuleneva väljasaatmise kõrgendatud kaitse osas. Kaebaja on uimastikuritegusid pannud toime korduvalt majandusliku kasu teenimise eesmärgil. Ta on kokku uimastikuritegude eest süüdi mõistetud viiel korral, millest kahel korral suures koguses narkootikumide ebaseadusliku käitlemise eest. Tegemist on esimese astme kuritegudega, millele on omane teadlik ette planeerimine. Seetõttu omistas PPA uimastikuritegudele suure tähtsuse ja on veendunud, et isikust lähtuv oht on piisavalt tõsine. Kaebaja ei ole välja toonud, millised konkreetsed kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud on jäetud õigusvastaselt kaalumata ning millised neist on toonud kaasa otsuse ebaproportsionaalsuse. Kaebaja õiguskuuleka elu perioodid kuritegude toime panemise vahel ja vabaduses viibimise ajal on olnud lühikesed (maksimaalselt paar aastat), suurenev vanus ei ole tema retsidiivsust vähendanud. Vastustaja võttis kaebaja positiivse käitumise arvesse, kuid asjaolusid kogumis hinnates leidis siiski, et isikust tulenev oht on tegelik ja jätkuv. On üsna tõenäoline, et viimase karistuse kandmise järel korrektne käitumine vabaduses ei peegelda kaebaja tegelikku ellusuhtumise muutust, vaid selle eesmärk on saavutada kohtuasjas soovitud lõpptulemus. Kuivõrd Ukraina ei ole Schengeni õigusruumi kuuluv riik, siis on kaebajal võimalik otsustada, millisesse riiki ta soovib elama asuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
14.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus selgitas, miks PPA vaidlustatud otsuse tegemisel on tuginenud kohasele õiguslikule alusele, samuti kontrollis vastustaja ohuhinnangut kaebajale ning põhjendas, miks kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsustused on õiguspärased. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
15.Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vaidlustatud otsuste tegemisel jättis vastustaja õigusvastaselt arvestamata kaebaja pikaajalise elaniku staatusega, samuti hindas valesti kaebaja ohtlikkust. Lisaks heidab kaebaja halduskohtule ette pärast vaidlustatud otsuste tegemist muutunud asjaoludega arvestamata jätmist. Kaebaja hinnangul jättis PPA olulised asjaolud arvestamata ja ka halduskohus ei ole otsust selles osas piisavalt põhjendanud. Kaebaja leiab, et tema poolt toime pandud kuriteod ei olnud vahetult seotud avaliku korra rikkumisega karistusseaduse mõttes. Ka leiab kaebaja, et kuna ta pärast vanglast vabanemist 2022 aasta lõpus ei ole uusi kuritegusid toime pannud, siis saab sellest järeldada, et ta on muutnud oma suhtumist ega kujuta ohtu avalikule korrale. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohtadega.
16.Vastustaja ja halduskohus leidsid põhjendatult, et kaebajat ei saa pidada pikaajaliseks elanikuks ning talle ei laiene tugevdatud kaitse riigist väljasaatmise vastu vastavalt nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-le 1. VMS § 230 kohaselt on pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. VMS § 231 lg 1 järgi annab just pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta III peatükis sätestatud õigused. Vastavalt on pikaajalise elaniku staatus sõltuv sellest, kas isikut on tunnustatud pikaajalise elanikuna VMS §-s 230 nimetatud elamisloa andmisega. Faktiline elamine Eestis ka korduvalt pikendatud tähtajalise elamisloa alusel aga ei anna isikule pikaajalise elaniku staatust. Seetõttu ei ole asja lahendamisel määrav, et kaebaja on lapseeast alates Eestis elanud. Vaidlust ei ole, et kaebajal ei olnud pikaajalise elaniku elamisluba Eestis elamiseks, vaid tähtajaline elamisluba. Vastustaja kinnitusel ei ole kaebajal kunagi olnud pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja ei ole sellelegi vastustaja väitele vastu vaielnud. Seega vaidlustatud otsusega ei tunnistanud PPA kehtetuks VMS §-s 230 nimetatud elamisluba ega pidanud seega arvestama nõukogu direktiivis 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanikele ettenähtud garantiidega.
17.Praeguse vaidluse lahendamisel ei saa avaliku korrana kaitstava õigushüve tähenduses mõista KarS-i 16. peatüki 2. jao kohaselt karistatavate tegudega riivatavaid hüvesid. KorS § 4 lg 1 järgi on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, nagu peaksid tema kuriteod olema seotud konkreetselt avaliku korra rikkumisega KarS mõttes. Kaebaja teod, mis on ohustanud isikute vara, tervist ja elud kujutavad endast ühiskonnale suuremat ohtu kui KarS-i järgi karistatav avaliku korra rikkumine. Seetõttu ei ole põhjendatud lähtuda avaliku korra mõiste kitsendatud tõlgendusest.
18.PPA tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3 alusel, st välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. PPA analüüsis otsuses põhjalikult kaebaja kuritegusid, nende toimepanemise asjaolusid, tegevuse muutumist ajas, samuti karistuste ja lähedaste mõju puudumist kuritegelikule käitumisele. Vastustaja on vaidlustatud otsuses selgitanud, miks ta peab kaebajat ohuks avalikule korrale. Vastustaja hinnangu põhjal võib pidada tõenäoliseks, et lähitulevikus võib kaebaja panna toime uusi õigusrikkumisi. Kaevatavas otsuses on kirjeldatud nii kaebaja poolt toime pandud kuritegude raskust, laadi kui ka võimaliku kordumise tõenäosust. Kaebajat on karistatud kuuel korral väärteo toimepanemise eest. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud üheksal korral ning ta on viiel korral viibinud vangistuses. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et karistuse oht iseenesest või vangistus suudab kaebajat õiguskuulekal rajal hoida. Kaebaja hoolimatu suhtumine õiguskorda nähtub ka kaebaja arvukatest liiklusalastest väärtegudest. Kaebaja kuriteod on eriliigilised ja rasked, teod on ajas
muutunud ühiskonnaohtlikumaks. Viimased kuriteod on olnud seotud narkootiliste ainete käitlemisega suures ulatus. Kaebaja tegevus on olnud planeeritud, mitte toime pandud hetkeimpulsi ajel. Erinevate kuritegude toimepanemise ajendiks on materiaalse kasu saamise lootuse kõrval siiski olnud ka sõltuvusprobleemid, impulsiivsus, mõtlematus oma tegude tagajärjele ning puudulik probleemide lahendamise oskus. Kaebajaga seotud positiivsed asjaolud olid olemas ka varasemalt, kuid ta on siiski jätkanud kuritegude toimepanemisega.
19.PPA on põhjendatult leidnud, et juba asjaolu, et kaebajat on üheksal korral karistatud kriminaalkorras ja lisaks korduvalt ka väärteokorras, ilmestab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austuse puudumist teiste isikut õigustesse ja vabadustesse. Kaebaja käitumine minevikus võib anda piisava aluse arvamuseks, et ta jääb ohtlikuks ka tulevikus. Kaebaja on tema poolt toime pandud kuritegude eest karistuseks mõistetud vangistuse kandmiseks viibinud kinnipidamisasutustes olulise osa oma elust pärast neljakümnendat eluaastat. Ka viimase toime pandud kuriteo eest karistati kaebajat reaalse vangistusega. Sellest nähtuvalt ei motiveerinud kaebajat õiguskuulekale käitumisele isegi reaalse vangistuse oht. Samuti ei ole kaebajat õiguskuulekale käitumisele kallutanud perekondlikud sidemed ega lähedaste olemasolu. Samuti on kaebaja korduvalt katseajal kuritegusid toime pannud, millega ta on usaldust kuritarvitanud ja oma üleolevat suhtumist näidanud. Kaebaja on tegusid toime pannes olnud hoolimatu teiste inimeste suhtes, kahjustades olulisi õigushüvesid, nagu inimese tervis ja vara. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vastustaja on detailselt analüüsinud kaebaja varasemaid tegusid ning teda iseloomustavaid andmeid, võttes seejuures arvesse ka kaebajat positiivsest küljest näitavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsuses on oluline osa pühendatud kaebaja ohtlikkuse hindamisele ning põhjendatud, miks oma eale vaatamata tuleb kaebajat endiselt ohtlikuks pidada. Seejuures on PPA arusaadavalt ja jälgitavalt seostanud oma järelduse asjas kogutud tõendite ja nende alusel tuvastatud asjaoludega.
20.Vaatamata sellele, et halduskohus tõi esile vaidlustatud otsuse järelduste põhjendatuse ja seostatuse kaebaja kohta teada olevate asjaoludega, ei ole kaebaja vastustaja seisukohtadele sisuliselt vastu vaielnud. Apellatsioonkaebuses on kaebaja piirdunud üldsõnalise etteheitega, et halduskohus ei ole kaebaja ohtlikkust piisavalt põhjendanud. See aga ei olegi halduskohtu ülesanne. Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel pidi halduskohus kontrollima, kas PPA on otsust nõuetekohaselt põhjendanud ja tõendanud. Ringkonnakohus nõustub, et vastustaja on selle ülesande täitnud. Vastustaja on veenvalt põhjendanud järeldust, et kaebaja on loonud ohu avalikule korrale, mis korduvalt ka realiseerus kuritegude ja väärtegude toime panemise kaudu. Varasemalt on kaebaja toime pannud vägivalla kasutamisega seotud tegusid. Hiljem on kaebaja käitumine muutunud ning tegude üldohtlikkus on suurenenud. Nii liiklusrikkumiste, s.h kuriteona kvalifitseeritud sõiduki juhtimise joobeseisundis, kui ka grupis toime pandud suures koguses narkootilise aine käitlemise iseloomujooneks on teiste ühiskonnaliikmete elu ja tervise ohustamine. Sellest võib järeldada, et teiste inimeste tervis ei ole kaebaja jaoks oluline kaitsmist vääriv väärtus. Seejuures on kaebaja tegevuse motiiviks olnud varalise kasu teenimine uimastikuritegude toimepanemise kaudu. Kuigi ei ole teada, et kaebaja kuritegude tõttu oleks saabunud raskeid tagajärgi, on kaebaja siiski ohustanud paljusid isikuid. Sugugi ei saa välistada, et kaebaja uimastite müügiga on aidanud kaasa isiku surmale üledoosi tõttu või uimasti tarvitamisest tingitud olulise tervisekahju tekkimisele. Kuigi ohtlikkus on isiku omaduste kogum, mis võib ajas muutuda, siis teatav käitumine minevikus võib anda siiski piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks 1. Uute kuritegude toimepanemise riski on hinnatud suuremaks just narkokuritegude, aga ka muude sõltuvuskuritegude puhul. Nõustuda tuleb sellegagi, et kaebaja vanusele vaatamata ei ole narkokuritegude risk oluliselt vähenenud, kuna narkootiliste ainete käitlemisel osalemine on võimalik erinevatel viisidel, mis ei nõua suurt füüsilist pingutust. Kaebajast lähtuvat ohtu
Vt RKHK 4. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03 (p 51).
suurendab kaebaja suhtlusringkond, mis on olnud olulise tähendusega kaebaja kuritegeliku käitumismustri väljakujunemisel. Jätkuv pikaajaline kriminaalne käitumisviis näitab, et kaebaja ei austa Eesti Vabariigi õiguskorda ega teiste isikute õigusi. Avaliku võimu poolt kasutatud meetmed ega perekondlikud sidemed ei ole suutnud suunata kaebajat oma elustiili muutma. Vastustaja on selgelt näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute elu ja tervise kui kaitstavate õigushüvede kahjustamine on jätkuvalt tõenäoline. Seega on põhjendatud järeldus, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
21.Kaebaja hea käitumine viimase vangistuse ajal ei muuda oluliselt hinnangut kaebaja ohtlikkuse kohta. Kaebaja käitumine vangistuses, s.h sotsiaalprogrammi läbimine ja töökohustuse täitmine iseloomustab kaebajat positiivselt, kuid tuleb arvestada, et vangistuses viibis kaebaja kontrollitud keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega majanduslikku survet kuritegevusega tulu teenimiseks. Vangla riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele kõrgohtlikuks (risk ühiskonnas), ohustatud on kogu ühiskond. Oht seisneb narkootikumide levitamises ühiskonnas, võimalike liiklusõnnetuste põhjustamises olles alkoholi tarvitanud. Samuti on võimalik, et isik võib oma eesmärgi saamiseks või tekkinud probleemi lahendamiseks teist isikut ähvardada või kasutada teise isiku suhtes vägivalda. Kuigi kaebajat ei ole viimase 15 aasta jooksul karistatud vägivallakuriteo eest, ei ole oht ka selles osas ära langenud. Seda ilmestab asjaolu, et 2017. aastal algatati, kuid lõpetati kriminaalmenetlus poolte leppimise tõttu, asjas, kus kaebaja lõi baaris naisterahvast rusikaga näkku.
22.Kaebaja senine käitumine näitab, et vabaduses alkoholi tarvitades ei pruugi ta suuta piisavalt oma käitumist juhtida, et vältida alkoholijoobes mootorsõiduki rooli istumist. Samuti nähtub kaebaja senisest tegevusest, et tal on huvi, kontaktid ja kogemused narkootikumide käitlemiseks ning ta võib sellega vabaduses jätkata. Pärast kuritegeliku elulaadi omaks võtmist ei ole kaebaja üles näidanud huvi seaduslikult sissetuleku teenimise vastu. Seda vaatamata asjaolule, et tal on kõrgharidus ja ka kutseharidus ning 1990-ndatel on kaebaja Eesti seaduslikult töötanud. Seega on arvestatav tõenäosus, et vabaduses majandusliku surve tõttu kaebaja uuesti üritab teenida sissetulekut narkootikume käideldes. Seetõttu ei muuda kaebaja positiivne käitumine viimase vangistuse jooksul üldist hinnangut kaebajast lähtuvatele riskidele. Kaebaja on ka varem suutnud mitme aasta jooksul õiguskuulekalt käituda, kuid seejärel ikkagi uue kuriteo toime pannud. Kaebaja ei ole oma käitumisega näidanud, et on oma mõtteviisi muutnud ega kujuta enam ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vastustaja on põhjendatult osutanud, et varasemalt ei suutnud kaebajat positiivselt mõjutavad asjaolud (perekond, töökoht) hoida teda uute kuritegude toimepanemisest. Narkokuritegusid on kaebaja toime pannud korduvalt ja järeldusi sellest senine elukäik ei näita.
23.Sarnase hinnangu andis kaebajale ka Viru Maakohus jättes 23. novembri 2020. a ja 3. augusti 2021. a määrustes, jättes kaebaja ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. Maakohus märkis, et kaebaja varasem elukäik ei tingi positiivset prognoosi katseaja edukast läbimisest. Seda ei tekita ka kaebaja eeskujulik käitumine kinnipidamiskohas, kuna ta on korduvalt juba vangistuses viibinud, kuid pärast seda siiski jätkanud kuritegude toimepanemist. Kaebaja ei tunnista oma süüd viimase kuriteo teo ega varasemate süüdimõistvate kohtuotsuste aluseks olevate tegude puhul. Kaebaja on avaldanud, et ta on süüdi lavastatud.
24.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et teadaolevalt ei ole kaebaja pärast vangistusest vabanemist 2020. aasta lõpus uusi kuritegusid toime pannud. Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et on tõenäoline, et isik, keda ähvardab Eestist väljasaatmine, järgib õiguskorda ja talle tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kehtestatud reegleid hoolsamini, kui isik, keda selline tagajärg ei ähvarda. Niisugusel juhul püüab isik lisaks süütegude eest määratavale karistusele hoida ära enda väljasaatmist Eestist, mis võib olla tema jaoks negatiivsemgi tagajärg kui karistus süüteomenetluses. Seepärast ei saa kaebaja käitumisest vabaduses teha absoluutset järeldust, et
kaebaja on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult õiguskuulekaks muutnud.2 (Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615, p 11).
25.Arusaamatu on kaebaja väide, et peaks arvestama, et olles kaitseorgani töötaja, toetas kaebaja iseseisvuse taastamist ja Eesti julgeolekut. Asjaolu, et kaebajal oli Eestis töö ja seaduslik sissetulek, kuid seejärel kaebaja pöördus kuritegeliku eluviisi poole, näitab pigem seda, et ka seadusliku elukorralduse ja perekonna olemasolu ei vähenda kaebajast lähtuvat ohtu.
26.Kaebaja väitel kaasnevad elamisloa kehtetuks tunnistamisega talle rasked tagajärjed. Nimelt on kaebaja elanud Eestis pikaajaliselt, siin elab tema perekond. Kaebaja selgitusel kuuluvad tema lähedaste hulka kaebaja abikaasa, kaks poega ning nende abikaasad ja lapselapsed. Juhul, kui PPA otsus jääb jõusse, siis kaotab kaebaja sideme oma perekonnaga. Kaebaja perekonnaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes on neist ainult abikaasa. Teiste isikutega puudub kaebaja eriline sõltuvussuhe. Abielu on kestnud aastakümneid. Seega on abikaasa teadlik kaebaja kriminaalsest taustast ning kodakondsusest, mistõttu tuleb jaatada abikaasa valmisolekut elada vajadusel pereelu teises riigis. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kaebajale määratud karistuste tõttu on ta juba olnud olulise osa ajast lähedastest eemal. See osutab, et lähedastega igapäevase sideme hoidmine ei ole olnud kaebaja jaoks prioriteet. Kaebaja elama asumisel Vene Föderatsiooni säilib tema lähedastel võimalus teda seal külastada, suhelda elektrooniliste kanalite vahendusel või soovi korral samuti elukohta vahetada. Kokkuvõttes ei muutu kaebaja võimalused suhelda lähedastega oluliselt võrreldes kaebaja vangistuses viibitud ajaga. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamist oleks alus pidada ebaproportsionaalseks. Nõustuda saab vastustajaga, et elamisloa kehtetuks tunnistamine on ja vajalik Eesti avaliku korra ja julgeoleku kaitse eesmärgil. Kaebajast lähtuv oht Eesti Vabariigi avalikule korrale on piisavalt tõsine ning õigustab elamisloa kehtetuks tunnistamist vastuolus kaebaja sooviga viibida riigis, milles ta on aastakümneid elanud, kuid mille kodanik ta ei ole.
27.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane. Ka halduskohus on selgitanud, miks ta vastustaja otsusega selles osas nõustub. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, nagu oleks halduskohtu otsus kaebuse rahuldamata jätmise osas põhjendamata.
28.Apellatsioonkaebuse kohaselt vaidlustab kaebaja halduskohtu otsust ka PPA vaidlustatud otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Selgeid põhjendusi ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses samas halduskohtu tühistamiseks esile toonud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et halduskohus oleks otsuse tegemisel materiaalõigust valesti kohaldanud või menetlusnorme rikkunud, kui leidis, et PPA otsus on ka lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas õiguspärane. Ainsa konkreetse asjaoluna rõhutab kaebaja apellatsioonkaebuses, et esitas Vene Föderatsiooni saatkonnale avalduse, milles süüdistab Vene Föderatsiooni agressioonis Ukraina vastu ja soovib loobuda Vene Föderatsiooni kodakondsusest. Avaldus esitati hulk aega pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Kaebaja on teadlik sellest, et on võimalik tema väljasaatmine Vene Föderatsiooni, samuti ka sellest, et avalduses esitatud kaebaja väide ja vaated võivad põhjustada kaebaja tagakiusamise. Kaebaja hinnangul tuleks seda asjaolu asja lahendamise arvesse võtta. Riigikohus on VSS regulatsiooni analüüsides pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega seotult lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kehtestamise kontekstis Euroopa Kohtu seisukohtade alusel selgitanud, et VSS 2. peatüki alusel väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides on kohtutel kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist3. Praegusel juhul ei laiene
Vt Trt Rngk 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615 (p 11). RKHK 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2088 (p 18)
kaebajale direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevad pikaajalise elaniku tagatised. Seetõttu ei alust kalduda kõrvale HKMS § 158 lg 2 ls-s 2 sätestatust, et haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga.
29.Kuid ka juhul, kui arvestada kaebaja sooviga vahetada Vene Föderatsiooni kodakondsus Ukraina kodakondsuse vastu, ei muudaks see asja lahendamist. Kodakondsuse vahetamiseks tehtud toimingud ei mõjuta hinnangut kaebaja ohtlikkusele. Samuti ei saa toimingutest järeldada, et kaebaja väljasaatmine Vene Föderatsiooni oleks muutunud lubamatuks. Kaebaja väited tema võimaliku tagakiusamise kohta on oletuslikud. Kui ilmneb, et kaebaja väljasaatmisega kaasneb tegelik oht kaebajale, saab seda arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. Lisaks on halduskohus põhjendatult selgitanud, et vastustaja on kohtule esitatud kirjalikus seisukohas aktsepteerinud kaebaja soovi, et ta saadetaks välja hoopis Ukrainasse. Seega võib vaidlustatud otsuse täitmine tähendada ka kaebaja Ukrainasse väljasaatmist.
30.VSS § 74 lg 2 järgi, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumine on oluline, kuna vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Ka on leitud, et igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Vaidlustatud otsusega kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks, mis on lühem kui seaduses ettenähtud, märkides, et pärast seda võib kaebaja taotleda Eesti Vabariigis tähtajalist elamisluba. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ei saa kolmeaastast sissesõidukeeldu pidada ebamõistlikult pikaks.
31.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaevatav otsus on õiguspärane ka lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastavalt ei ole alust PPA
13.augusti 2021. a otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
32.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seega menetluskulusid tema kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
33.Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.