Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X.X.i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks
Asja läbivaatamine
Lihtmenetluses, kohtuistungil 19. novembril 2022
Istungil osalenud isikud
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Kristjan Pikhof Puudutatud isik – X.X. esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Kohtuistungisekretär – Käthlin Uustal
RESOLUTSIOON
1.Jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotlus rahuldamata.
2.Asendada avaldatavas määruses puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte taotlejale ja puudutatud isiku esindajale.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 18. novembril 2022 Tartu Halduskohtule taotluse X.X.i (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa saamiseks. PPA hinnangul esinevad puudutatud isiku osas väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.
18.novembril 2022 vabanes puudutatud isik Viru Vanglast. Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Puudutatud isikul puudub peale vangistusest vabanemist seaduslik alus Eestis viibimiseks. PPA tunnistas 13. augusti 2021. a otsusega nr 15.3-3.1/1347-3 kehtetuks puudutatud isiku tähtajalise elamisloa, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas sissesõidukeelu Schengeni territooriumile 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Tartu Halduskohtu menetluses on puudutatud isiku kaebus PPA otsuse tühistamiseks (haldusasi nr 3-21-1958). Tartu Halduskohus rahuldas selles asjas 9. novembri 2022. a määrusega osaliselt puudutatud isiku esialgse õiguskaitse taotluse ja keelas PPA-l puudutatud isiku väljasaatmise Eesti Vabariigist kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-21-1958. Seega praegu ei ole
PPA-l võimalik puudutatud isikut Eesti Vabariigist välja saata. Lahkumisettekirjutuse täitmise peatamine ei välista siiski isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist. Puudutatud isiku suhtes esineb VSS § 23 lõike 1 punktis 1 nimetatud alus. VSS § 68 punkti 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. Puudutatud isik on korduvalt pannud toime kuritegusid ja teinud seda ka grupis. Teda on korduvalt karistatud narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest suures koguses grupis ning mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Samuti on teda karistatud vägivaldse komponendiga kuritegude toimepanemise eest. Kokku on puudutatud isikut kriminaalkorras karistatud üheksal korral, millest reaalset vangistust on kandnud viiel korral. Varem isiku poolt korduvalt toimepandud kuriteod näitavad isiku valmidust seaduse rikkumiseks. Puudutatud isiku puhul on tegemist eneseteadliku rikkujaga, kes on võimeline oma tegevusi ette planeerima ja need lõpule viima. Kuritegude toimepanemise tõendamisest ja karistamisest hoolimata ei ole puudutatud isik oma süüd tunnistanud. Kuritegude toimepanemise ja puudutatud isiku eitava hoiaku tõttu ei ole võimalik teda usaldada. Puudutatud isik võib küll väita, et ta on kättesaadav kogu menetluse käigus, kuid on tõenäoline, et kui kohus leiab, et PPA tunnistas õigesti isiku elamisloa kehtetuks, siis isik ei pruugi ta PPA-le olla kättesaadav väljasaatmistoimingute läbiviimiseks. VSS § 68 punkti 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht tema väljaütlemistest, hoiakutest ja käitumisest tulenevalt, kuna ta ei soovi lahkumiskohustust täita. 18. novembril 2022 peale Viru Vanglast vabanemist viidi läbi puudutatud isiku küsitlemine, mille käigus isik selgitas, et ta ei ole PPA otsusega nõus, vajadusel vaidlustab seda Riigikohtuni. Lisas, et igal juhul kavatseb oma perekonnaga kokku jääda, ning leidis, et ta ei kujuta kõrgendatud ohtu riigile. Veel väitis isik, et ei taha olla Venemaa Föderatsiooni kodanik. Nende väidete põhjal on võimalik järeldada, et isik ei kavatse lahkuda Venemaa Föderatsiooni. Isik selgitas ka seda, et tema abikaasa töötab Saksamaal. Isik tõi välja, et võib-olla hakkab taotlema Saksamaa elamisluba. Seega otsib isik teisi võimalusi Euroopa Liitu jäämiseks. On tõenäoline, et isik võib tema jaoks negatiivse otsuse korral lahkuda Saksamaale, et hoiduda väljasaatmisega seotud toimingutest Eesti Vabariigis. Isik on keeldunud vanglasse organiseerimast oma Venemaa Föderatsiooni passi, samuti on ta keeldunud täitmast tagasipöördumistunnistuse taotlust. Sellest võib järeldada, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita. Isik on varem hoidnud kõrvale vanglakaristuse kandmisest (29. märtsist 2010 kuni 18. augustini 2011, kui ta kinni peeti). Arvestades isiku varasemat käitumist ja seda, et ta ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda, on tõenäoline, et ta ei ole PPA-le kättesaadav, kui tema elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus jääb kohtus jõusse. Isikul on kõik võimalused (materiaalsed vahendid, kehtiv dokument), et põgeneda mõnda teise Euroopa Liidu riiki, sest Schengeni liikmesriikide sisepiiridel dokumendi kontroll puudub. Tõenäoline on, et isik põgeneb Saksamaale, kus elab ja töötab tema abikaasa. Samuti ei ole välistatud, et isik põgeneb mõnda kolmandasse riiki, näiteks Türki, kus tal oleks võimalik viisavabalt viibida tulenevalt tema Venemaa Föderatsiooni kodakondsusest. Puudutatud isiku suhtes esineb ka VSS § 23 lõike 1 punktis 3 nimetatud alus. VSS § 264 lõike 1 punktide 2 ja 3 järgi on väljasaadetav kohustatud kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele, sh esitama kõik andmed ja dokumendid ning muud tema valduses olevad tõendid, mis omavad väljasaatmismenetluses tähtsust, ning aitama kaasa väljasaatmiseks vajalike dokumentide muretsemisele. PPA-l on alus arvata, et isik ei täida talle pandud kaasaaitamiskohustust, kuivõrd ta on vanglas olles keeldunud dokumenti vanglasse organiseerimast, samuti on keeldunud täitmast tagasipöördumistunnistuse taotlust. PPA andmetel omab isik kehtivat Venemaa Föderatsiooni kodaniku passi nr 530979071, välja antud 13. oktoobril 2015 kehtivusega kuni 13. oktoobrini 2025. Pärast isiku vanglast vabanemist 18. novembril 2022 sõidutasid PPA ametnikud isiku tema Kohtla-Järvel asuvasse koju. Isikule selgitati passi kättesaamise vajalikkust, kuid isik väitis, et ta ei tea täpselt, kus pass asub ja seega ei saa seda
PPA-le anda. Isiku sõnul võib pass olla hävitatud. PPA hinnangul ei ole tõenäoline, et nii tähtis dokument nagu pass on kadunud või hävitatud, tavapäraselt inimesed hoiavad oma dokumente kindlas kohas. Kuna korter kuulub isiku abikaasale, siis on vähetõenäoline, et abikaasa võis dokumendi kogemata hävitada või ära kaotada. Seega tõlgendab PPA isiku selliseid väiteid kui kaasaaitamiskohustuse eiramist, kuna isik võib sedasi oma võimalikku väljasaatmist pikemaks venitada. VSS §-s 10 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine baseerub usaldusel. Isik ei ole oma senise käitumisega tekitanud PPA-s sellisel määral usaldust, et PPA-l oleks alust arvata, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid lahkumiskohustuse täitmise. Samuti on põgenemisohu eksisteerimine välistavaks asjaoluks järelevalvemeetmete kohaldamisel.
Kohtuistungil jäi PPA oma taotluse juurde.
3.Puudutatud isik selgitas kohtuistungil, et ta ei ole neli aastat kodus olnud ja seetõttu ta ei teadnud, kus pass asub. Isik palus korteris võimalust helistada abikaasale või pojale, et küsida kus pass on, aga seda isikule ei võimaldatud. Politseiametnik ütles, et isikut ootab konvoi, tuleb veel viia läbi küsitlus ja aega ei ole. Hiljem politseijaoskonnas tegi isik uuesti ettepaneku helistada abikaasale ja sõita korterisse, et otsida passi abikaasa juhiste järgi. Politseiametnik ütles aga, et ei ole aega, et uuesti sõita korterisse, sest konvoi ootab ja on vaja sõita Tallinnasse. Isik ei põgene kuhugi, sest Eestis on tema perekond, samuti ei soodusta isiku vanus ega tervis põgenemist. Isiku suhtes on Viru Maakohtus käimas konfiskeerimismenetlus ja istungid toimuvad järgmise aasta aprillis ning isik soovib selles menetluses kaitsta oma õigusi ega põgene seetõttu kuhugi. Isik ei soovi sõita Venemaale. Isik on teeninud Eestis 10 aastat miilitsas ja politseis, sh 90-ndatel toetas ta Eesti taasiseseisvumist, milles võidakse teda Venemaal süüdistada. Isik on ukrainlane ning kasvas Ukrainas, käis seal koolis ja teenis seal armees. Isik esitas Venemaa Föderatsiooni saatkonnale avalduse Vene kodakondsusest loobumiseks ja Ukraina saatkonnale avalduse Ukraina kodakondsuse saamiseks. Venemaa võimude silmis on isik vaenlane. Isik kirjutas Venemaa saatkonnale, et soovib seoses sõjaga kodakondsusest loobuda ja selle pöördumise tõttu võivad isikut Venemaal tabada ebamugavad tagajärjed. Isik on nõus, et ta saadetakse välja Ukrainasse ja ta on nõus täitma Ukrainasse tagasipöördumise tunnistuse. Isik on nõus sellega, et ta peab menetluse ajal elama oma korteris ning ilmuma määratud aegadel PPA-sse.
KOHTU SEISUKOHT
4.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lõike 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa. HKMS § 264 lõike 2 kohaselt esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan (praegusel juhul PPA) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
5.VSS § 23 lõige 1 sätestab: „PPA või Kaitsepolitseiamet taotleb halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on eelkõige lubatud juhul, kui: 1) esineb välismaalase põgenemise oht; 2) välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või 3) välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib.“
VSS § 23 lõige 11 sätestab: „Halduskohus annab loa välismaalase kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud alusel, kui käesolevas seaduses sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.“
6.PPA tunnistas 13. augusti 2021. a otsusega nr 15.3-3.1/1347-3 kehtetuks puudutatud isiku tähtajalise elamisloa, tegi talle ettekirjutuse Eestist lahkumiseks ja kohaldas sissesõidukeeldu. Puudutatud isik on selle otsuse kohtus vaidlustanud ja kohtumenetlus on pooleli (haldusasi nr 3-21-1958). Tartu Halduskohus keelas 9. novembri 2022. a määrusega puudutatud isiku Eesti Vabariigist väljasaatmise kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni asjas nr 3-21-1958. Lahkumisettekirjutuse sundtäitmise keeld ei välista aga isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist (vt Riigikohtu 15. septembri 2015. a määrus asjas nr 3-3-1-32-15 ja 13. novembri 2020. a määrus asjas nr 3-20-349, punkt 13).
7.PPA taotleb puudutatud isiku kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist VSS § 23 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud alustel.
8.Puudutatud isik on Venemaa Föderatsiooni kodanik. Puudutatud isik esitas 28. veebruaril 2022 Venemaa Föderatsiooni saatkonnale avalduse Vene kodakondsusest loobumiseks järgmise sisuga: „Seoses Venemaa Föderatsiooni kohatu poliitikaga, millega ma isiklikult ei saa nõustuda ja ei saa vaadata, kuidas nn sõjaline operatsioon, mis on kasvanud täiemahuliseks sõjaks, ja hävitab suveräänse riigi Ukraina terviklikkust. Andes raketi- ja pommilööke Venemaa Föderatsiooni poolt, tuues surma ja purustusi. Mul on valus vaadata, kuidas sellised linnad, nagu Herson ja Mõkolajiv, kus möödus minu lapsepõlv ja noorus, kuhu on maetud minu sugulased ja lähedased, kelle kalmudel praegu lõhkevad Venemaa relvajõudude mürsud. Mul on väga valus vaadata, kuidas lõhatakse sildasid üle minu lemmik Dnepri, mida ülistas Ukraina luuletaja Tarass Ševtšenko: /ukrainakeelne tekst/ jne. Mul on väga valus ette kujutada, et minu sõbrad, klassikaaslased ja lihtsalt tuttavad praegu hukkuvad, kaitstes oma kodumaad! Lemmiklinnu! Ja külasid! Mul on väga valus vaadata, kuidas käib Ukraina linnade okupeerimine ja viiakse läbi Ukraina rahva genotsiidi. Olen rahvuselt ukrainlane ja uhkusega kannan oma ukraina perekonnanime X! Seepärast tahan surra ka mitte agressorriigi kodanikuna, vaid Ukraina kodanikuna! Lähtudes eeltoodust, loobun Venemaa kodakondsusest ja mitte ei palu, vaid nõuan! Et tühistatakse kõik Venemaa Föderatsiooni kodakondsusega seotud dokumendid, kuna Venemaa on agressorriik, kes tekitab valu, kannatusi ja külvab hävingut, kaost kogu inimkonnale ja ähvardab alustada kolmandat maailmasõda. Sellise riigiga ei ole mul midagi ühist, veelgi enam, ma ei saa andestada nende kannatuste ja valu eest, mille tekitasid selle riigi juhid. Mul on valus ja häbi, et olen sellise riigi kodanik, mis ähvardab kogu inimkonda, aga käesoleval ajal tapab tervet rahvast! Lähtun kõigest kirjutatust, nõuan! Viivitamatult võtta vastu otsus minu Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse tühistamiseks, vastasel juhul pean pöörduma selle avaldusega rahvusvahelisse kohtusse minu kodakondsuse kehtetusega seoses.“ Isik esitas samal ajal Ukraina saatkonnale avalduse Ukraina kodakondsuse saamiseks. Isik selgitas istungil, et ta on rahvuselt ukrainlane, ta on kasvanud ning koolis ja armees käinud Ukrainas. Isik selgitas istungil ka seda, et ta ei soovi Venemaale minna, sest Vene võimude silmis on ta vaenlane ning Venemaa Föderatsiooni saatkonnale esitatud avalduse tõttu võivad teda tabada ebamugavad tagajärjed. Isik osutas ka sellele, et 90-ndatel toetas ta Eesti taasiseseisvumist ning selle asjaolu võib FSB välja uurida ja isikut selles süüdistada. Isik selgitas, et Venemaaga tal
sidemeid ei ole. Vene kodakondsuse võttis ta seetõttu, et see oli lihtsam ja tollal Eestis Ukraina saatkonda ei olnud. Kuna Vene ega Ukraina saatkonnad ei ole isiku avalduste kohta veel otsuseid teinud, on isikul jätkuvalt üksnes Vene kodakondsus. Seega saaks praegusel hetkel kõne alla tulla isiku väljasaatmine ainult Venemaale.
9.Kohus ei välista, et isiku suhtes võivad Venemaale väljasaatmise kontekstis esineda VSS § 23 lõike 1 punktides 1 ja 3 sätestatud alused. Samas ei piisa üksnes nende aluste esinemisest isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Arvestada tuleb ka sellega, et kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS § 23 lõige 11). Seejuures tuleb arvesse võtta ka direktiivi 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Selle direktiivi artikli 15 lõikest 4 tuleneb, et kui ilmneb, et väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel, ei ole kinnipidamine enam õigustatud ning asjaomane isik vabastatakse viivitamatult. Sellest normist tuleb juhinduda ka siis, kui kohus otsustab esmakordselt isiku kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamise üle. Direktiivi 2008/115/EÜ artikkel 15 omab vahetut õigusmõju (vt Riigikohtu 30. märtsi 2021. a määrus asjas nr 3-20-2004, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Puudutatud isik on ukrainlane ja Ukrainas üles kasvanud ning tema selgituste kohaselt tunneb ta sidet Ukrainaga. On üldteada, et Venemaa Föderatsioon alustas 24. veebruaril 2022 Ukraina vastu täiemahulist sõda. Isik on paar päeva pärast sõja algust saatnud Venemaa Föderatsiooni saatkonnale kirja, kus on Venemaa tegevuse selgelt hukka mõistnud. Seejuures on isik nimetanud Venemaa tegevust sõjaks olukorras, kus Venemaal on olnud keelatud seda sõna kasutada ja on nõutud sõna „erioperatsioon“ kasutamist. Isik on rõhutanud, et Ukraina on suveräänne riik, mille territoriaalset terviklikkust Venemaa rikub. Isik kirjeldas, millist õigusvastast hävitustööd Venemaa relvajõud Ukrainas teevad. Isik toonitas, et Venemaa viib läbi Ukraina territooriumi okupeerimist ja Ukraina rahva genotsiidi. Isik nimetas Venemaad agressorriigiks. Isik rõhutas oma Ukraina päritolu ja väljendas selget poolehoidu Ukrainale. Isik märkis, et ei soovi Venemaaga midagi ühist omada ega andesta iial Venemaale. Isik lisas, et tal on häbi Venemaa tegevuse pärast. Isik kritiseeris Venemaa juhtide tegevust. Isik soovis kõige eelneva tõttu Vene kodakondsusest loobuda. Kohtu hinnangul on üldteada, et Venemaal on selliste avalduste tegemine Venemaa juhtide, relvajõudude ja sõjategevuse kohta keelatud ja karistatav. Võttes arvesse, et isik on ukrainlane ja Venemaa Föderatsiooni võimudele saatkonna kaudu oma kriitilise seisukoha sõja kohta avaldanud, võivad ka teda Venemaale saatmise korral tabada repressioonid. Välistatud ei ole oht isiku elule ja tervisele. Samuti ei saa välistada, et oma sõjakriitilise avalduse tõttu Vene võimude huvisfääri sattudes võidakse isiku tausta põhjalikumalt kontrollida ning siis võib ka tema väidetav tegevus Eesti taasiseseisvumise toetamisel isikule täiendavaid kahjulikke tagajärgi kaasa tuua. Kohtule ei nähtu, et puudutatud isiku poolt Venemaa Föderatsiooni saatkonnale kodakondsusest loobumise avalduse kirjutamine oleks kantud eesmärgist manipuleerida ja vältida üksnes väljasaatmist Venemaale. Kui isik oleks soovinud oma väljasaatmist kodakondsusest loobumise kaudu takistada, oleks ta vastava avalduse saanud esitada kohe peale PPA 13. augusti 2021. a otsuse nr 15.3-3.1/1347-3 tegemist. Isik esitas aga kodakondsusest loobumise avalduse pool aastat hiljem, s.o vahetult pärast sõja puhkemist ja sidus selle konkreetselt sõjategevusega. Võttes arvesse, et isik on ukrainlane ja Ukrainas kasvanud ning omab seeläbi tugevaid sidemeid Ukrainaga, ei ole alust pidada tema Venemaa Föderatsiooni
saatkonnale esitatud avaldust ebasiiraks. Isik selgitas ka seda, et 2014. aastal, kui Venemaa eestvõttel teatud Ukraina territooriumid okupeeriti, ei esitanud ta avaldust Vene kodakondsusest loobumiseks, sest siis polnud tegu täiemahulise sõjaga. Kohtu arvates on see põhjendus usutav, sest 2022. aastal alanud sõja mastaabid ja mõjud on oluliselt suuremad võrreldes 2014. aastal alanud sõjategevusega. Kohtu hinnangul ei ole kujunenud olukorras inimväärikuse põhimõttega kooskõlas isiku väljasaatmine Venemaale. Kohtu arvates on tegu olukorraga, kus isiku väljasaatmine ei ole enam mõistlik õiguslikel või muudel kaalutlustel direktiivi 2008/115/EÜ artikli 15 lõike 4 tähenduses. Kuna isiku väljasaatmist Venemaale ei saa pidada inimväärikuse põhimõttega kooskõlas olevaks ja mõistlikuks, ei ole ka eesmärgipärane ega proportsionaalne isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine.
10.Ehkki praeguseks ei ole teada, kas ja millal isik Ukraina kodakondsuse saab, märgib kohus täiendavalt, et Ukrainasse väljasaatmise tagamise eesmärgil isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks ei esine praegusel juhul VSS § 23 lõikes 1 nimetatud aluseid. Isik kinnitas kohtuistungil, et kui ta Eestisse jääda ei saa ja on vaja ta välja saata, on ta nõus minema Ukrainasse. Isik oli ka nõus kohe täitma Ukrainasse tagasipöördumise tunnistuse. Kohtu hinnangul ei saa sellises olukorras rääkida põgenemisohust ega kaasaaitamiskohustuse rikkumisest väljasaatmiseks vajalike dokumentide hankimisel.
Eeltoodust tulenevalt jätab kohus PPA taotluse rahuldamata.
12.HKMS § 175 lõike 3 ja § 178 lõike 3 kohaselt asendab kohus omal algatusel avaldatavas määruses puudutatud isiku nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.