Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised
Asja läbivaatamine
3-21-1958 30. detsember 2022 Maria Lõbus X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 13. augusti 2021. a otsuse nr 15.33.1/1347-3 tühistamiseks Kaebaja – X esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet esindaja Merit Heinsar Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Tühistada Tartu Halduskohtu 9. novembri 2022. a määrusega kohaldatud esialgne õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. jaanuar 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-1958 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA või vastustaja) tunnistas 13. augusti 2021. a otsusega nr 15.3-3.1/1347-3 X (kaebaja) tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 13. augustist 2021, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks, mis kuulub sundtäitmisele kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemisel, ning kohaldas kaebajale Schengeni alale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja sündis 22. jaanuaril 1956 Venemaal, ta on rahvuselt ukrainlane ja Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebaja kujutab endast ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Kaebajat on korduvalt karistatud väärteokorras. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud üheksal korral, reaalset vangistust on ta kandnud viiel korral. Seejuures on kaebaja uimastikuritegude toimepanemise eest süüdi mõistetud viiel korral, millest kahel korral oli tegu suures koguses narkootikumide ebaseadusliku käitlemisega. Tegemist on esimese astme kuritegudega, millele on omane ette planeerimine. Kaebaja tegutses majandusliku kasu saamise eesmärgil. Narkootikumide levitamisel on ühiskonnale laastav mõju. Samuti on kaebaja alkoholi mõju all ja impulsiivsusest toime pannud vägivallakuritegusid. Ehkki kaebaja läbis sotsiaalprogrammi ning peale seda ei ole tal alkoholi kuritarvitamisega probleeme olnud ja teda ei ole rohkem vägivallakuritegude eest süüdi mõistetud, annavad tema varasemad teod siiski mõista, et kui kaebaja jätkab alkoholi kuritarvitamist, on ta suuteline teiste isikute, sh alaealiste väärkohtlemiseks. 2017. aastal algatati kriminaalmenetlus seoses sellega, et kaebaja lõi baaris naisterahvast rusikaga näkku, kuid menetlus lõpetati poolte leppimise tõttu. Siiski näitab see, et vägivallakuritegude toimepanemise oht ei ole endiselt kadunud. Kaebajat on korduvalt karistatud ka alkoholijoobes sõiduki juhtimise eest. Selliste kuritegudega on kaebaja ohtu pannud kõik parasjagu liikluses osalenud isikud. Kaebaja alustas kuritegude toimepanemisega 1997. aastal ehk 41-aastaselt ning jätkas kuritegelikku eluviisi järgneva 24 aasta jooksul. Kaebaja tegevusest ei ole näha, et vanus oleks retsidiivsusohule mõjunud vähendavalt. Kaebaja toime pandud kuriteod on läinud ajas raskemaks ning kohtu poolt varem mõistetud karistustest hoolimata on kaebaja jätkanud kuritegude toimepanemist ning seda ka katseajal. Kaebajast lähtub jätkuvalt oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Kaebajal on abikaasa, kellel on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, ning kaks täisealist poega, kellest ühel on Eesti kodakondsus ja teisel Venemaa Föderatsiooni kodakondsus. Kuna kaebaja on abielu jooksul üle 20 aasta kuritegusid toime pannud ja korduvalt vangistuses viibinud, peab kaebaja abikaasa vähemalt mõningal määral olema leppinud kaebaja eelistatud eluviisiga, sh asjaoluga, et kaebaja on end pannud olukorda, kus ta ei saa elada täisväärtuslikku pereelu. Arvestades, et kaebaja abikaasal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus ja ta emakeel on vene keel, on tal võimalik soovi korral koos kaebajaga asuda elama Venemaale. Kui abikaasa ei soovi Venemaale elama asuda, saab ta tänu Venemaa Föderatsiooni kodakondsusele lihtsustatud korras kaebajat Venemaal külastada. Samuti saab suhelda e-kirja ja telefoni teel. Ka pojad saavad kaebajaga suhelda digitaalseid vahendeid kasutades või teda Venemaal külastades. Kaebaja on teinud mõningaid püüdlusi Eesti ühiskonda integreerumisel. Kaebaja töötas Siseministeeriumi alluvuses enne ja pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Samuti on ta
3-21-1958 Eestis omandanud kutseharidust. Eesti keelt kaebaja ei räägi, kuid on korduvalt alustanud eesti keele õpet algtasemel. Eesti kodakondsust ta taotlenud ei ole. Pärast pikka töötamist Eestis alustas kaebaja kuritegude toimepanemist, jätkates sellega üle 20 aasta. Sellist käitumist ei saa vabandada varasema riigi heaks töötamisega. Kaebaja on Eestis elanud tähtajaliste elamislubade alusel, kuid kuritegude toimepanemise tõttu on talle neid väljastatud maksimaalselt lubatust lühemateks perioodideks. Sellega andis Eesti riik selgelt mõista, et kaebaja siinviibimine ei ole tähtajatu ja kuritegude toimepanemine ei ole tolereeritav. Pärast viimase tähtajalise elamisloa andmist jõustus kaebaja suhtes uus süüdimõistev kohtuotsus. Kaebajal on sotsiaalsed ja ühiskondlikud sidemed Venemaa Föderatsiooni ja Ukrainaga. Kaebaja on koos abikaasaga korduvalt Venemaad külastanud nii pikemalt kui ka lühiajaliselt. Seega on Venemaa Föderatsioon ja selle korraldus kaebajale tuttav. Venemaa ühiskonda integreerumist hõlbustavad kaebaja vene keele oskus, varasem töökogemus ja kvalifikatsioonid. Kaebaja on Ukrainas elanud lapsena ja omandanud hariduse, mistõttu on tal võimalik soovi korral elama asuda ka sinna. Kaebajast lähtuv oht kaalub üles tema pere- ja eraelu puutumatuse riive ning soovi jätkata elamist Eestis. Lahkumisettekirjutus tuleb kohe pärast kaebaja vabanemist sundtäita, sest ta kujutab endast tõsist ja jätkuvat ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule ning on vaja ära hoida tema poolt uute süütegude toimepanemine. Samuti tuleb arvestada seda, et kaebaja on varem kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoidnud. Arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga, tema vanust, tema abikaasa ja täisealiste poegade elamist Eestis ning seda, et tal puuduvad sidemed teistes Schengeni õigusruumi riikides, on põhjendatud kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu Schengeni alale.
2.Tartu Halduskohtusse saabus 26. augustil 2021 kaebaja kaebus vastustaja 13. augusti 2021. a otsuse tühistamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja 13. augusti 2021. a otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Elamisloa äravõtmine ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Elamisloa äravõtmise otsustamisel ei saa piirduda üksnes ühelauselise oletusega, et ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane. Vastupidi, Viru Vangla koostatud iseloomustus karakteriseerib kaebajat positiivsest küljest. Viru Vangla märkis, et ehkki kaebajal puudub töökohustus, soovib ta töötada. Kaebaja töötas vanglas koristajana ja köögitöölisena, samuti ajutiselt traktoristina. Vangla hinnangul on kaebaja hoiakud muutunud prosotsiaalsemaks ja sekkumised on tema puhul saavutanud oma eesmärgi. Vangla leidis, et kaebaja puhul on alust arvata, et ta suudab edaspidi õiguskuulekat elu elada. Kaebajal puudusid distsiplinaarkaristused ning tema käitumine oli positiivne. Kaebaja on ilmselgelt õiguskuulekusele orienteeritud. Vastustaja ei ole põhjendanud ega tõendanud oma järeldust, et kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaebaja leiab, et ta ei kujuta ohtu avalikule korrale ega riigi julgeolekule. Elamisloa äravõtmise otsus ei tohi rajaneda oletustel. Kui isiku käitumine vangistuse ajal on positiivne, tuleks PPA-l alati anda isikule võimalus demonstreerida, et tema käitumine jääb
3-21-1958 positiivseks ka vabanemisel. Kui isik ei käitu vabaduses seaduskuulekalt, on PPA-l alati võimalus menetlus uuendada. Otsust tehes ei arvestanud PPA kõikide asjaoludega: elamise kestus Eestis, kaebaja vanus, tagajärjed kaebaja ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Elamisloa äravõtmise, väljasaatmise ja pikaajalise sissesõidukeeluga kaasneb kaebaja era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebaja on elanud Eestis terve elu ja tal on Eestis püsiv elukoht. Eestis elavad kaebaja lähedased. Elamisloa äravõtmine põhjustab raskeid tagajärgi kaebajale ja tema perele. Kaebaja seob oma tuleviku Eestiga, kavatseb oma elu paremaks muuta, perekonnasuhteid korraldada ning elada õiguskuulekalt. Kaebaja soovib peale vangistust asuda tööle. Vene kodakondsuse sai kaebaja seetõttu, et tal lihtsalt oleks pass ja kodakondsus. Kaebajal puudub igasugune suhe Venemaaga. Seal ei ole lähedasi ega tuttavaid. Venemaal puudub kaebajal nii elukoht kui ka raha ja sotsiaalgarantiid.
Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et PPA on piirdunud otsuses üksnes ühelauselise oletusega, et ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane. Vaidlusaluses otsuses on põhjalikult analüüsitud kõiki toimepandud kuritegusid, nende korduvust ja tingimisi karistuste ja reaalsete vanglakaristuste mõju kaebaja hilisemale käitumisele. PPA on elamisloa kehtetuks tunnistamisel arvesse võtnud kõik positiivsed ja negatiivsed asjaolud, hinnanud korrektselt pere- ja eraeluriive ulatust ning jõudnud põhjendatud seisukohani, et kaebajast lähtuv oht kaalub üles kaebaja huvi jääda elama Eesti Vabariiki. Arusaamatu on kaebaja viide sellele, et talle oleks pidanud positiivse käitumise korral andma võimaluse demonstreerida, et tema käitumine jääb positiivseks ka vabanemisel. PPA ja Eesti riik on kaebajale andnud järjepidevalt võimalusi oma positiivset käitumist demonstreerida, ent kaebaja on jätkanud oma kuritegelikku eluviisi. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud taas uue võimaluse andmine. Kaebaja on esitanud oma seisukohtade tõendamiseks Viru Vangla 5. juuli 2021. a iseloomustuse, mis on koostatud tingimisi ennetähtaegse vabastamise arutamiseks. Kaebaja ei ole iseloomustust lugenud tervikuna, vaid on viidanud positiivsetele asjaoludele ja jätnud tähelepanuta, et negatiivseid ja positiivseid asjaolusid kogumis hinnates ei ole Viru Vangla ennetähtaegset vabastamist toetanud. Vaidlusaluses otsuses on aluseks võetud Viru Vangla 5. juuli 2021. a iseloomustus nr 2-6/18684-3 ja otsuse tegemisel on kõiki asjaolusid arvesse võetud. Kohus jättis kaebaja 3. augusti 2021. a määrusega nr 1-19-2083 tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. Kohus leidis, et kaebajat iseloomustavad mitmed positiivsed asjaolud, kuid kohus arvestas ka kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ja uue kuriteo toimepanemise riski vähendavas tegevuses osalemist ning leidis, et karistuse eesmärk ei ole täidetud ja ta tuleb jätta ennetähtaegselt vabastamata. Vastustaja ei nõustu kaebajaga, et ainult distsiplinaarkaristuste puudumise ning vanglas üldiselt eeskujuliku käitumise alusel saab teha nii resoluutselt järelduse, et tegemist on ilmselgelt õiguskuulekusele orienteeritud isikuga, kui kaebaja on oma Eestis viibitud aja jooksul üheksa korda kriminaalkorras karistatud ja seejuures viiel korral kandnud reaalset vanglakaristust.
3-21-1958 Vaidlusaluse otsuse leheküljel 18 on analüüsitud kaebaja vanust ning seda, kuidas kaebaja vanus võib mõjutada kodakondsusjärgses riigis toimetulekut, samuti on seda arvesse võetud tema ohtlikkuse hindamisel. Lehekülgedel 20−21 on analüüsitud vaidlusaluse otsuse tagajärgi kaebaja ja tema pereliikmete jaoks. Kaebaja küll rõhutab, et temal puudub igasugune suhe Venemaaga, ent otsuse leheküljel 22 on analüüsitud sidemeid Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooniga. Samuti on õigesti hinnatud, et kodakondsuse olemasolu on juba ilmselgeks seoseks sihtriigiga. Olgugi, et Venemaal ei ole kaebajal lähedasi ega tuttavaid, siis see ei ole väljasaatmist välistavaks asjaoluks, kui isik kujutab endast ohtu turvalisusele. Mis puudutab sotsiaalseid tagatisi, siis vaidlusaluse otsuse leheküljel 24 on viidatud, et kaebajal on võimalik kodakondsusjärgsesse riiki elama asumiseks teha ettevalmistusi ning ka Venemaa Föderatsioonil on kohustus toetada oma abivajavaid isikuid. Enne lahkumisettekirjutuse täitmist on võimalik taotleda Eesti riigilt lahkumistoetust, mis on abiks esmasel hakkamasaamisel.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
5.Vaidluse all on, kas vastustaja poolt kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine, kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine ja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine oli õiguspärane.
6.Vaidlust ei ole selle üle, et enne otsuse tegemist teavitas vastustaja kaebajat tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise menetluse alustamisest ning selgitas kaebajale, et elamisloa kehtetuks tunnistamisega võib kaasneda lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine. Vastustaja andis kaebajale võimaluse oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja vastuväidetest nähtub, et ta mõistis, et teda ähvardab oht elada väljaspool Eestit. See tähendab, et ta sai aru väljasaatmise ja sissesõidukeelu tagajärgedest ning tal oli võimalus selles osas vastuväiteid esitada. Niisiis on kaebaja nõuetekohaselt ära kuulatud.
7.Vastustaja tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks välismaalaste seaduse § 135 lõike 2 punkti 3 alusel, mis sätestab, et tähtajaline elamisluba tunnistatakse kehtetuks, kui välismaalase tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule.
8.Kuna kaebaja elas siiani Eesti Vabariigis tähtajalise elamisloa alusel, siis ei laiene talle tagatised, mis on Eesti ja Euroopa Liidu õiguses ette nähtud pikaajalise elaniku elamisloaga isikutele, sealhulgas ei vaja kaebaja puhul põhistamist see, et ta kujutab endast reaalset ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis viibinud isiku õigusliku positsioon on eelduslikult tugevam kui isikul, kes viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel, sest esimesse gruppi kuuluvat isikut saab riigist välja saata üksnes juhul, kui ta kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule, samal ajal kui teise grupi puhul piisab ohust. Tähtajalise elamisloaga isikul ei ole direktiivi 2003/109/EÜ artikli 12 lõikest 1 tulenevat tugevdatud kaitset väljasaatmise vastu. (Vt Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, punkti 36 viimane lause; Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2019. a otsus asjas nr 3-19-416, punkt 23; Tartu Halduskohtu 3. aprilli 2020. a otsus asjas nr 3-19-832, punkt 10.)
9.Kaebajat on kuuel korral karistatud väärteokorras. Kriminaalkorras on kaebajat karistatud üheksal korral ning ta on viiel korral viibinud vangistuses. Need hõlmavad ka arhiveeritud süütegusid. Karistusregistri seaduse § 20 lõike 1 punktist 4 tulenevalt oli vastustajal õigus kasutada kaebajast lähtuva ohu kindlakstegemisel ka arhiveeritud andmeid. Seda õigust
3-21-1958 kinnitab ka kohtupraktika. Samuti võib arvesse võtta väärteokaristusi, ehkki nendel on menetlusotsuste tegemisel väiksem kaal kui kuritegudel, kuid need näitavad siiski isiku suhtumist Eesti Vabariigi õiguskorda. (Vt nt Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2021. a otsus asjas nr 3-20-915, punkt 11.)
10.Kaebaja alustas kuritegude toimepanemist 41-aastaselt ning viimase kuriteo pani toime 62-aastaselt. Seega on kaebaja kuritegusid toime pannud rohkem kui 20 aasta jooksul. Kaebaja on osalenud grupis toime pandud väljapressimises ja isiku tapmisega ähvardamises, ta on rusikaga näkku löönud alaealist neiut, kõrvale hoidnud kohtuotsusega määratud karistuse täitmisest, korduvalt toime pannud narkokuritegusid ning korduvalt juhtinud mootorsõidukit joobeseisundis. Kaebaja poolt toime pandud narkokuriteod on läinud ajas raskemaks: kui algselt seondusid tema kuriteod väikeses koguses narkootiliste ainetega, siis aja jooksul on ta hakanud käitlema suures koguses narkootilisi aineid. Kohtupraktika kohaselt on korduvalt narkokuritegusid toime pannud isikute puhul uue kuriteo toimepanemise tõenäosus suur. Kuna kaebaja on korduvalt ka mootorsõidukit alkoholijoobes juhtinud, tuleb ka selle kuriteo uuesti toimepanemise tõenäosust tema puhul suureks pidada. Kaebaja käitumist analüüsides ilmneb, et tal on välja kujunenud kriminogeenne käitumisviis ning ta ei ole kuigi motiveeritud õiguskuulekalt elama. Kaebaja õiguskuuleka elu perioodid kuritegude toimepanemise vahel ja vabaduses viibimise ajal on olnud lühikesed (maksimaalselt paar aastat). Seejuures on tähelepanuväärne see, et kaebaja suurenev vanus ei ole tema retsidiivsust vähendanud. Kaebaja on viimati raske narkokuriteo toime pannud 62-aastaselt.
11.Kaebajale on korduvalt antud võimalusi tõestada, et ta on oma tegudest ja karistustest järeldusi teinud ning soovib asuda õiguskuulekale teele, kuid kaebaja ei ole neid võimalusi kasutanud. Korduvad vangistused ei ole suutnud kaebajat õiguskuulekale käitumisele suunata, mis näitab üheselt, et kaebajat ei hoia kuritegusid toime panemast ka reaalne võimalus vanglasse sattuda. Samuti on kaebaja korduvalt katseajal kuritegusid toime pannud, millega ta on usaldust kuritarvitanud ja oma üleolevat suhtumist näidanud. Ka lähedaste inimeste olemasolu pole suutnud kaebajat motiveerida süütegude toimepanemisest ja vanglasse sattumisest hoiduma. Kaebaja ei ole hoolinud oma süütegude tagajärgedest ning on teiste inimeste suhtes näidanud üles erilist ükskõiksust ja hoolimatust. Kaebaja on oma kuritegudega korduvalt ohtu pannud suure hulga inimeste elu, tervise ja vara. Aastakümnete pikkune kriminaalne käitumisviis tõestab, et ta ei austa Eesti Vabariigi õiguskorda ega teiste isikute õigusi ning ei soovi ennast muuta. Ükski riigi poolt kasutatud meede (sh korduvad vangistused) ei ole kaebajat sundinud oma elustiilis korrektuure tegema.
12.Kuna kaebaja kriminaalne eluviis on kestnud aastakümneid (seejuures on viimase kuriteo toimepanemisest möödunud üksnes mõned aastad) ja kaebaja käitumine ei kinnita, et ta plaaniks oma elu õiguskuulekamaks muuta, on õige vastustaja järeldus, et kaebaja kujutab endast jätkuvalt ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale ja julgeolekule. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja ei ole põhjendanud oma järeldust kaebaja ohtlikkuse kohta ning on piirdunud ainult ühelauselise oletusega, et ei ole alust uskuda, et kaebaja oma elustiili muudab ning rohkem kuritegusid toime ei pane. Vastustaja on oma järeldust kaebaja ohtlikkuse kohta piisavalt põhjalikult põhjendanud ning vastavad põhjendused sisalduvad vaidlustatud otsuse lehekülgedel 8−19. Vastustaja on osutanud faktilistele asjaoludele ja neid kinnitavatele tõenditele, millele tuginedes ta on sellise järelduse teinud. Vastustaja ei saa ega peagi esitama tõendeid selle kohta, et kaebaja kindlasti paneb toime uue kuriteo. Ohtlikkuse hindamise näol on tegu prognoosotsusega, mille tegemise raames hinnatakse tuvastatud asjaolude põhjal üksnes seda, kas kaitstava õigushüve kahjustamise oht on tõenäoline. Vastustaja on õigesti ära näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute elu ja tervise kui kaitstavate õigushüvede kahjustamine
3-21-1958 on tõenäoline. Vastustaja on põhjendatult arvestanud sellega, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute puhul, keda on varem kuritegude toimepanemises süüdi tunnistatud ja karistatud. Ka kohtupraktikas on sellele tähelepanu juhitud (Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-1-14 ja 3-17-1545). Kaebaja on toime pannud süütegusid, mille korduva toimepanemise tõenäosus on kohtupraktika järgi suur. Kaebaja pole kohtule esitanud asjaolusid, mis võimaldaksid anda PPA hinnangust kaebaja võimalikule tulevasele käitumisele teistsuguse hinnangu.
13.Järeldust kaebajast lähtuva ohu kohta avalikule korrale ja riigi julgeolekule ei muuda ka see, et kaebaja on viimase vangistuse jooksul käitunud hästi ja tal ei ole olnud distsiplinaarrikkumisi. Kaebaja hea käitumine vangistuses on kahtlemata positiivne, kuid tuleb arvestada sellega, et vangistuses viibib kaebaja kontrollitud keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega narkootikumidele ehk ainetele, mis on peamiselt seondunud tema poolt toime pandud kuritegudega. Kaebaja senine käitumine näitab, et vabaduses alkoholi tarvitades ei pruugi ta suuta piisavalt oma käitumist juhtida, et vältida alkoholijoobes mootorsõiduki rooli istumist. Samuti nähtub kaebaja senisest tegevusest, et tal on huvi, kontaktid ja kogemused narkootikumide käitlemiseks ning ta võib sellega vabaduses jätkata. Kuna kaebaja ei ole ka üles näidanud erilist huvi õiguspärasel viisil sissetuleku teenimise vastu, on tema puhul eriti suur tõenäosus, et vabaduses majanduslikesse raskustesse sattudes läheb ta uuesti tema jaoks lihtsamat teed ehk hakkab jälle raha teenima narkootikumidega kaubitsedes. Seega ei saa kaebaja positiivne käitumine viimase vangistuse jooksul n-ö tühistada kaebaja eelnevat aastakümnete pikkust kriminaalset elustiili. Kaebaja ei ole veenvalt tõestanud, et suudab vabaduses viibides olla piisavalt motiveeritud ja tahtejõuline, et igal juhul vältida uute kuritegude toimepanemist. Kaebaja on ka varem suutnud näiteks mitme aasta jooksul õiguskuulekalt käituda, kuid on sellest hoolimata mõne aja möödudes jälle kuritegelikule teele astunud. Kaebaja ei ole oma käitumisega tõestanud, et on oma mõtteviisi muutnud ega kujuta enam ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.
14.Eelnevat arvestades ei ole põhjendatud kaebaja seisukoht, et PPA oleks pidanud andma talle veel kord võimaluse tõestada, et ta suudab pärast vanglast vabanemist õiguskuulekalt käituda. Riik on kaebajale niisuguseid võimalusi andnud korduvalt, kuid kaebaja on jätkuvalt riigi usaldust kuritarvitanud. Ka siis, kui kaebaja oli vabanenud juba neljandast vangistusest, jätkas ta mõne aasta möödudes kuritegude toimepanemist. Selle taustal ei ole kohtul ega PPA-l alust arvata, et pärast viiendast vangistusest vabanemist toimuks kaebaja mõttemaailmas pöördeline muutus ja ta loobuks täielikult kriminaalsest elust. Sellises olukorras ei pea PPA jääma ootama kaebaja poolt uute kuritegude toimepanemist, et saaks tema tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistada.
15.Kaebaja paljasõnalised kinnitused, et ta soovib oma elu paremaks muuta ja õiguskuulekalt elada, ei ole kõige eelneva taustal usutavad.
16.Vastustaja on kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel, lahkumisettekirjutuse tegemisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel analüüsinud kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatuse riivet eelkõige sellest aspektist, kui kaebaja saadetakse välja tema kodakondsusjärgsesse riiki ehk Venemaa Föderatsiooni. Kohtule on haldusasja nr 3-22-2461 materjalide põhjal teada, et kaebaja esitas pool aastat pärast vaidlusaluse otsuse tegemist ehk
28.veebruaril 2022 Venemaa Föderatsiooni saatkonnale avalduse Vene kodakondsusest loobumiseks ning samal ajal Ukraina saatkonnale avalduse Ukraina kodakondsuse saamiseks. Avalduste menetlused on pooleli. Venemaa Föderatsiooni saatkonnale esitatud avalduses rõhutas kaebaja oma Ukraina päritolu ja sidemeid Ukrainaga ning mõistis selgelt hukka
3-21-1958 Venemaa sõjategevuse Ukrainas. Kohus leidis 22. novembril 2022 haldusasjas nr 3-22-2461 tehtud määruses, et võttes arvesse, et kaebaja on ukrainlane ja Venemaa Föderatsiooni võimudele saatkonna kaudu oma kriitilise seisukoha sõja kohta avaldanud, võivad teda Venemaale saatmise korral tabada repressioonid ning välistatud ei ole oht tema elule ja tervisele. Kohus leidis, et kujunenud olukorras ei oleks kaebaja väljasaatmine Venemaale inimväärikuse põhimõttega kooskõlas. Praeguses asjas tuleb kohtul vaidlustatud otsuse õiguspärasust kontrollida otsuse tegemise aja seisuga (vt HKMS § 158 lõike 2 teine lause). See tähendab, et kohus ei saa arvesse võtta pärast otsuse tegemist ilmnenud asjaolusid. Kui PPA peaks üritama kaebajat Venemaale välja saata ning kaebaja leiab, et pärast otsuse tegemist toimunud muudatuste tõttu ei ole võimalik tema Venemaale väljasaatmine, saab kaebaja kohtule esitada kaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega tema Venemaale väljasaatmise keelamiseks. Haldusasjas nr 3-22-2461 väljendas kaebaja soovi, et ta saadetaks välja hoopis Ukrainasse ning vastustaja on vaidlustatud otsuses seda samuti võimalikuks pidanud. Seega võib vaidlustatud otsuse täitmine tähendada ka kaebaja Ukrainasse väljasaatmist. Vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb kohtul aga lähtuda nendest asjaoludest, mis olid vastustajale teada otsuse tegemise aja seisuga. Kuna kaebaja ei olnud sel ajal veel Vene kodakondsusest loobumise avaldust esitanud, on asjakohane, et vastustaja analüüsis kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatuse riivet just Venemaale väljasaatmise kontekstis. Sellest aspektist lähtudes tuleb ka kohtul vaidlustatud otsuse õiguspärasust kontrollida.
17.Kaebaja on osutanud sellele, et tema elamisloa äravõtmise, väljasaatmise ja sissesõidukeeluga kaasneb tema era- ja perekonnaelu tugev riive. Kaebaja märkis, et ta on elanud Eestis terve elu ja tal on Eestis püsiv elukoht. Eestis elavad kaebaja lähedased. Elamisloa äravõtmine põhjustab raskeid tagajärgi kaebajale ja tema perele. Kaebaja seob oma tuleviku Eestiga. Kaebaja soovib peale vangistust asuda tööle. Vene kodakondsuse sai kaebaja seetõttu, et tal lihtsalt oleks pass ja kodakondsus. Kaebajal puudub igasugune suhe Venemaaga. Seal ei ole lähedasi ega tuttavaid. Venemaal puudub kaebajal nii elukoht kui ka raha ja sotsiaalgarantiid.
18.Kohtu hinnangul on vastustaja nõuetekohaselt omavahel kaalunud nii kaebajast lähtuvat ohtu kui ka kõiki tema era- ja perekonnaelu seisukohalt tähtsust omavaid asjaolusid. Vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et kaebaja esile toodud asjaolud ei ole sedavõrd kaalukad, et õigustaksid kaebajale tähtajalise elamisloa allesjätmist. Kaebaja ja tema lähedaste vahel ei esine erakorralist sõltuvussuhet. Kuna kaebaja abikaasal on Venemaa Föderatsiooni kodakondsus, saab ta soovi korral juriidiliste takistusteta asuda elama kaebaja juurde Venemaale või kaebajat seal sagedasti külastada. Ka kaebaja poegadel on võimalik kaebajat Venemaal külastada või sinna elama asuda. Samuti on erinevates riikides elamise korral kaebajal võimalik oma abikaasa ja poegadega suhelda sidevahendite teel.
19.Vastustaja on õigesti osutanud sellele, et kuna kaebajal on Vene kodakondsus ja tema emakeel on vene keel, ei saa tal olla ülemääraseid raskusi Venemaal hakkama saamiseks. Samuti ei ole kaebaja vanus selline, et see takistaks tal Venemaale elama asumist ja seal toime tulemist. Kaebaja on korduvalt käinud Venemaal, viibides seal nii lühemalt kui ka pikemalt. Seega peab Venemaa elukorraldus kaebajale teatud ulatuses juba tuttav olema. Vastustaja selgitas ka seda, et kaebajal on võimalik taotleda väljasaadetavale mõeldud rahalist toetust, mille eest saab ta endale hankida elukoha Venemaal, et seejärel leida endale töökoht ja vajaduse korral taotleda Vene riigilt sotsiaalabi.
3-21-1958
20.Kaebaja on küll Eestis elanud pikka aega, ent tema sidet Eestiga ei saa muus osas pidada kuigi tugevaks. Kaebaja ei räägi eesti keelt. Kaebaja on vangistuses omandanud küll eesti keele A1 taseme, kuid A2 taseme eksamit ei sooritanud. Kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud, et oleks jätkanud eesti keele õpingutega vabaduses. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti kodakondsuse taotlemiseks. Seega ei ole kaebaja näinud vaeva selle nimel, et Eesti ühiskonda integreeruda.
21.Vastustaja asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et kuna kaebaja kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule, on vajalik teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lõike 2 punkt 4). Otsuses on asjakohaselt märgitud, et tegemist on vastustaja kaalutlusotsusega. Kohus leiab, et vastustaja on kõiki olulisi asjaolusid lahkumisettekirjutuse tegemisel kaalunud, vastustaja kaalutlused on asjakohased ning lahkumisettekirjutuse kohene sundtäitmine seetõttu ka põhjendatud.
22.VSS § 74 lõikest 2 tuleneb, et olukorras, kus välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vaidlustatud otsusega kohaldas vastustaja kaebaja suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu kolmeks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. VSS § 74 lõikest 3 tuleneb, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu ka lühemaks ajaks. Otsusest nähtuvalt kaalus vastustaja kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajaga seotud asjaolusid ning kaebajast lähtuvat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule ning leidis, et arvestades kaebaja pikaajalisi sidemeid Eestiga, tema vanust, tema abikaasa ja täisealiste poegade elamist Eestis ning seda, et tal puuduvad sidemed teistes Schengeni õigusruumi riikides, on põhjendatud kohaldada kolmeaastast sissesõidukeeldu Schengeni alale. Kohus on seisukohal, et kaebaja suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kestus on kaebajaga seotud asjaolusid arvestades piisavalt kaalutletud ja proportsionaalne. Kaebaja esile toodud asjaolud ei ole käsitatavad humaansete asjaoludena, millest tingituna tulnuks sissesõidukeeld jätta kohaldamata.
23.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustaja 13. augusti 2021. a otsus kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise kohta on õiguspärane. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.
24.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
25.HKMS § 253 lõike 3 esimene lause näeb ette, et kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Arvestades seda, et praegusel juhul jääb kaebus rahuldamata, tühistab kohus Tartu Halduskohtu 9. novembri 2022. a määrusega seatud esialgse õiguskaitse. Esialgse õiguskaitse tühistamine jõustub koos kohtuotsusega (HKMS § 253 lõike 3 kolmas lause).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.