Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-20-2619 25. oktoober 2023 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Heiki Loot ja Nele Siitam Tsuba Invest OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 25. septembri 2020. a otsuse ja
4.detsembri 2020. a vaideotsuse tühistamiseks Kaebaja Tsuba Invest OÜ, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Anne Lepik Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2023. a otsus Tsuba Invest OÜ kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Tsuba Invest OÜ kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. aprilli 2023. a otsus ja jätta jõusse Tartu Halduskohtu
21.aprilli 2022. a otsus.
3.Mõista Tsuba Invest OÜ apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude katteks Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt välja 3680 (kolm tuhat kuussada kaheksakümmend) eurot.
1.Tsuba Invest OÜ taotles Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetust 14 400 eurot, et soetada põllumajandustoodete pakendamisliin. PRIA rahuldas taotluse 13. mai 2019. a otsusega nr 13-30.2/19/508 ning maksis toetuse välja.
2.PRIA nõudis 25. septembri 2020. a otsusega nr 13-30.2/20/965 toetuse tagasi, sest kontrollimisel selgus, et kaebaja ei täida toetuse saamiseks kehtestatud nõudeid: taotleja ei tõendanud tulu saamist omatoodetud tatra müügist ning tatar, millest oli toodetud müügitulu andnud jahu, oli sisse ostetud. Otsuse õigusliku alusena tugineti põllumajandusministri 20. jaanuari 2015. a määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja kord“ (edaspidi määrus nr 7) § 2 lg-le 1 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse (EL) nr 1306/2013 art 63 lg-tele 1 ja 3. Tsuba Invest OÜ vaide jättis PRIA 4. detsembri 2020. a vaideotsusega nr 13-30.2/20/1058-1 rahuldamata.
3.Tsuba Invest OÜ (kaebaja) taotles halduskohtule esitatud kaebuses PRIA otsuse ja vaideotsuse tühistamist. Kaebaja tegevusalaks on tatra koorimine ja jahvatamine ning tatrakruubist, -tangust
3-20-2619 ja -mannast jahu tootmine, pakendamine ja turustamine. Kaebaja ei kasvata tatart, vaid ostab selle sisse pikaajaliselt koostööpartnerilt. Kaebaja deklareeritud tulu oli saadud tatrajahu müügist ning arvestades Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruste (EL) nr 1305/2013, nr 1306/2013 ja nr 1307/2013 sätteid, millest tuleb määruse nr 7 mõistete sisustamisel lähtuda, ning asjaolu, et jahutooted on nimetatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) I lisas põllumajandustoodete hulgas, täitis kaebaja toetuse saamise tingimused. Toetust ei tohi tagasi nõuda ka seetõttu, et seda kasutati nõuetekohaselt ja toetuse andmise eesmärgid on täidetud, toetusel on olnud positiivne mõju vastava valdkonna väikeettevõtjale.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 21. aprilli 2022. a otsusega kaebuse ning tühistas PRIA otsused. Halduskohus leidis, et PRIA on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Vastustajal on õigus, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. detsembri 2013. a määruse (EL) nr 1305/2013 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta (määrus nr 1305/2013) art 19 lg 1 punkti a alapunkti iii kohaselt on liikmesriigil õigus määrata kindlaks kriteeriumid, millele peavad vastama toetust taotlevad väikeettevõtjad. Asudes seisukohale, et vaidlusalune meede on mõeldud just nendele väikeettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete (esma)tootmisega, pole PRIA lähtunud väiketootja määratlemisest, vaid asunud põllumajandustoote mõistet sisustama. See pole kooskõlas Euroopa Liidu õigusnormidega. Määruse nr 7 § 2 lg-test 1 ja 3 koostoimes ei tulene, et omatoodetud toote töötlemisel saadud müügitulu võetakse arvesse üksnes juhul, kui sisendiks on omatoodetud põllumajandustooted. Määruse nr 7 § 2 lg 3 kohaselt on põllumajandustooted selle määruse tähenduses ELTL I lisas nimetatud omatoodetud tooted ning kaebaja toodetud ja turustatud tatrajahu täidab selle tingimuse.
5.Tartu Ringkonnakohus tühistas 5. aprilli 2023. a otsusega halduskohtu otsuse ja jättis kaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus pidas PRIA tõlgendust õigeks ja märkis, et määruse nr 1305/2013 art 19 lg 1 punkti a alapunkt iii ei piira liikmesriigi pädevust üksnes väikeettevõtja määratlemisega. Liikmesriik võib kehtestada toetuse saamise tingimused nii, nagu käesoleval juhul on määrusega nr 7 tehtudki. Määruse nr 7 § 2 lg 1 seob toetuse taotlemise õiguse ettevõtja omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügituluga. Kuigi määrus nr 7 ega selle seletuskiri ei avanud täiel määral „omatoodetud põllumajandustoote müügitulu“ mõistet, on seda mõistet avatud kohtupraktikas (vt nt jõustunud kohtulahendid asjades nr 3-12-1063, nr 3-18-1541 ja nr 3-21-581). Põllumajanduslike toodete hulka ei saa lugeda töötlemisel saadud tooteid, mis sisaldavad toorainena vaid vähesel määral ELTL I lisas nimetatud omatoodetud tooteid. 30. märtsil 2017. a muudetud määruse nr 7 seletuskirja kohaselt peab olema tagatud, et toetust saavad vaid põllumajandusliku tootmisega tegelevad ettevõtjad, kelle müügitulust suurema osa moodustab omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müük. Eeltoodust tulenevalt on välistatud toetuse määramine taotlejale, kes ei ole põllumajandussaadusi ise kasvatanud, vaid ostab need sisse kolmandalt isikult, müüb või töötleb neid ja saab siis nende müügist tulu. Tatrajahu on kaebaja enda toodetud, kuid vajaliku tooraine jahu tootmiseks ehk tatra on kasvatanud LeMai OÜ, mitte kaebaja. Omatoodetud toote müügitulu võetakse määruse nr 7 kohaselt arvesse üksnes juhul, kui selle sisendiks on olnud taotleja enda toodetud ja ELTL I lisas loetletud põllumajandustooted.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
6.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kaebaja on endiselt seisukohal, et määrus nr 7 ega Euroopa Liidu õigusaktid ei nõua, et toetuse 2(4)
3-20-2619 saamise tingimuseks kehtestatud müügituluna läheb arvesse vaid omakasvatatud tatrast jahvatatud jahu müügitulu.
7.PRIA toetab ringkonnakohtu otsust.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
8.Kohtuasja peamiseks vaidlusküsimuseks on, kuidas sisustada määruses nr 7 terminiga „omatoodetud põllumajanduslik toode“ tähistatud mõistet. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, mistõttu ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ja halduskohtu otsus jõusse jätta (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 4).
9.Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (kuni 31. detsembrini 2022 kehtinud seadus) § 67 lg 1 näeb ette, et maaelu arengu toetust võib taotleda isik, kes vastab asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides, arengukavas ning samas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud toetuse saamise nõuetele. Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise tingimused on kehtestatud sama paragrahvi lg 2 alusel määrusega nr 7. Määruse nr 7 § 2 lg 1 sätestas kaebaja taotluse esitamise ajal (ajavahemikul 7. aprill 2017 kuni 13. juuli 2020), et toetust võib taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 - 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50% kogu müügitulust. Sama paragrahvi lg 3 nägi ette, et põllumajanduslikud tooted selle määruse tähenduses on ELTL I lisas nimetatud omatoodetud tooted, välja arvatud kalandus- ja vesiviljelustooted, ning nende töötlemisel saadud I lisaga hõlmatud või I lisaga hõlmamata tooted.
10.ELTL art 38 deklareerib, et liit määratleb ja viib ellu ühist põllumajandus- ja kalanduspoliitikat, mis tähendab muu hulgas põllumajandustoodetega kauplemist; põllumajandustooted tähendavad põllundus-, loomakasvatus- ja kalandustooteid ning nende toodetega otseselt seotud esmatöötlemissaadusi ning tooted, mille suhtes kohaldatakse ühist põllumajanduspoliitikat, on nimetatud lepingu I lisas. ELTL I lisa eristab põllumajandustootena teravilja (10. rühm) ja jahutooteid (11. rühm). Kuna määruse nr 7 § 2 lg 3 kohaselt läheb arvesse omatoodetud põllumajandustoote müügist saadud tulu ja jahu on põllumajandustoode määruse nr 7 mõttes, sest on nimetatud I lisas, saab määruse nr 7 § 2 lg-test 1 ja 3 järeldada, et jahu müügist saadud tulu läheb määruse nr 7 § 2 lg 1 nõude täitmisel arvesse, kui toetuse taotleja on jahu ise jahvatanud. Määruse nr 7 § 2 lg-te 1 ja 3 grammatilisel tõlgendamisel ei ole võimalik jõuda järeldusele, et jahu tootmiseks peab taotleja kasutama enda kasvatatud teravilja. Sellist nõuet viidatud sätted ei sisalda.
11.Vastustaja ja ringkonnakohus selgitavad, et kuigi määruse nr 7 tekst ja esialgne seletuskiri ei ava täiel määral omatoodetud põllumajandustoote mõistet, avab seda selgemini maaeluministri
30.märtsi 2017. a määruse nr 7 muutmise määruse seletuskiri. Kolleegium rõhutab, et õigusakti seletuskiri võib küll olla abiks õigusnormi tõlgendamisel, kuid õigust ta iseseisvalt ei loo. Seega, kui omatoodetud põllumajandustoote mõiste oleks määruses ebaselge, saaks seletuskirjale tuginedes seda mõistet selgitada. Siiski tuleneb ka ringkonnakohtu viidatud määruse nr 7 muutmise määruse seletuskirjast, et põllumajandustooteks, mida määrus nr 7 silmas peab, on ELTL I lisa nimekirjas sisalduv toode, mille toetuse taotleja ise on tootnud. Seletuskiri nagu määruski ei sea nõudeid toote valmistamiseks/tootmiseks kasutatavale toorainele. Nõuded toote valmistamiseks kasutatavale toorainele on määruses seatud juhuks, kui I lisas nimetatud tooteid töödeldakse. Sellisel juhul läheb määruse nr 7 § 2 lg-s 1 nimetatud müügituluna arvesse vaid sellise I lisas nimetatud või nimetamata toote müügitulu, mis on valminud I lisas nimetatud toote töötlemise tulemusel. Seletuskiri toob siin 3(4)
3-20-2619 ka mitmeid sellekohaseid näiteid, mis näitlikustavad just I lisas nimetatud toote töötlemisel saadavaid tooteid ja mille puhul seletuskiri rõhutab, et arvestada ei saa tooteid, mis sisaldavad toorainena vaid vähesel määral ELTL I lisas nimetatud omatoodetud tooteid.
12.Ei vaielda selle üle, et kaebaja on saanud toetuse taotlemisel näidatud tulu enda toodetud tatrajahu müügist. Määruse nr 7 § 2 lg-te 1 ja 3 kohaselt on tegemist omatoodetud põllumajandustootega, mille müügitulu läheb toetuse taotlejana kvalifitseerimisel arvesse. Seega on PRIA eksinud toetust tagasi nõudes ning halduskohus on vastavad otsused õigesti tühistanud.
13.Kuna kolleegium teeb käesolevas asjas lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohus mõistis kaebaja kasuks välja 5310 eurot menetluskulude katteks. Apellatsiooniastmes taotles kaebaja 1254 euro õigusabikulude väljamõistmist. Kaebaja menetluskulud kassatsiooniastmes on riigilõiv 50 eurot ja õigusabikulud 2376 eurot. Kulud on põhjendatud ja tuleb lisaks halduskohtu välja mõistetud kuludele koos käibemaksuga välja mõista vastustajalt. (allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.