Roby Koik Tsuba Invest OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 25. septembri 2020. a otsuse nr 1330.2/20/965 ja 4. detsembri 2020. a vaideotsuse nr 1330.2/20/1058-1 tühistamiseks Kaebaja – Tsuba Invest OÜ, esindajad Tarmo Tomikas ja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, esindaja Anne Lepik
Kohtuasi
Menetlusosalised
Kohtustungi kuupäev Resolutsioon
22. veebruar 2022
1.Rahuldada Tsuba Invest OÜ kaebus haldusasjas nr 320-2619.
2.Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 25. septembri 2020. a otsus nr 13-30.2/20/965.
3.Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 4. detsembri 2020. a vaideotsus nr 1330.2/20/1058-1.
4.Välja mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt Tsuba Invest OÜ kasuks 5 310 (viis tuhat kolmsada kümme) eurot menetluskulude katteks.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 23. mai 2022. a. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Tsuba Invest OÜ esitas 2019. aastal Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse taotluse summas 14 400 eurot, et soetada tatra kasvatamisele spetsialiseerumiseks põllumajandustoodete pakendamisliin (tl 39-41).
PRIA rahuldas taotluse 13.05.2019. a otsusega nr 13-30.2./19/508 ja määras taotlejale 14 400 eurose toetuse pakendamisliini soetamiseks (tl 42p-44), millest maksti määramisel välja 10 800 eurot. PRIA 10.12.2019. a otsuse nr 13-30.2/19/1210 ( tl 45p-46) alusel on toetus taotlejale täies ulatuses välja maksnud.
2.PRIA viis 2020. aasta juunis toetuse andmiseks sätestatud nõuete kontrollimiseks läbi kohapealse kontrolli, mille tulemuste kohta koostati 03.06.2020. a kontrolli protokoll nr 1330.2/20/456 (tl 47-50).
3.PRIA 25.09.2020. a otsusega nr 13-30.2/20/965 nõuti taotlejalt toetus tagasi (tl 20-23). Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole taotleja tõendanud, et põllumajandustoodang, mille müügist ta tulu sai, on tema enda toodetud. Turustatud tatar on toodetud LeMai OÜ poolt. Otsuse õigusliku alusena tugineti põllumajandusministri 20.01.2015. a määruse nr 7 § 2 lõikele 1 ja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) nr 1306/2013 artikli 63 lõigetele 1 ja 3. Tsuba Invest OÜ vaide eelnimetatud otsusele jättis PRIA kohustuslikus kohtueelses vaidemenetluses PRIA 04.12.2020. a vaideotsusega nr 13-30.2/20/1058-1 rahuldamata (tl 24-25).
4.Tsuba Invest OÜ esitas 29.12.2020. a Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 25.09.2020. a otsuse nr 13-30.2/20/965 ja PRIA 04.12.2020. a vaideotsuse nr 13-30.2/20/1058-1 tühistamiseks (tl 1-6).
5.Tartu Halduskohtus kohaldas 13.01.2021. a määrusega esialgset õiguskaitset ja peatas esialgse õiguskaitse korras Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 25.09.2020. a otsuse nr 1330.2/20/965 ja PRIA 04.12.2020. a vaideotsuse nr 13-30.2/20/1058-1 kehtivuse ja täitmise, kuni asjas tehtava lõpliku lahendi jõustumiseni (tl 33). Kaebaja nõue
6.Tsuba Invest OÜ tegevusalaks on tatra koorimine ja jahvatamine ning tatra kruubist, tangust ja mannast jahu tootmine, pakendamine ja turustamine. Kaebuse kohaselt, vaidlust ei ole, et Tsuba Invest OÜ ei ole kunagi tatart kasvatanud, sh ei ole ta seda ka PRIA-le kunagi deklareerinud. Tsuba Invest OÜ pikaajaline koostööpartner Lemai OÜ tegeleb aga üksnes tatra kasvatamisega. Kusjuures 100% kogu Lemai OÜ poolt kasvatatud tatrast läheb Tsuba Invest OÜ-le jahu valmistamiseks. Lemai OÜ ei müü tema poolt kasvatatud tatart kellelegi teisele peale Tsuba Invest OÜ. Tsuba Invest OÜ aga omakorda ei osta tatart kelleltki teiselt kui Lemai OÜ. Nii Tsuba Invest OÜ kui Lemai OÜ asuvad samas asukohas Tsuba talus. Sisuliselt on tegemist ühe leibkonna ettevõttega (majapidamisega).
7.PRIA on asunud seisukohale, et kaebajale välja makstud toetuse puhul on tegemist Korra § 2 lg 1 ja määruse nr 1306/2013 alusel väikse põllumajandustootja toetusega. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et Eesti Vabariigi siseriiklikus õiguses ei saa sätestada Euroopa struktuurifondidega seoses erinevaid põllumajandustootja, põllumajandustoote jms. mõisteid, kui need on sätestatud vastavates Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes, kuna vastavad määrused on otsekohaldatavad ja nendes sellist võimalust liikmesriikidele jäetud ei ole. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 1306/2013 ei ole sätestatud ei põllumajandustootja
ega põllumajandustoote mõisteid. Samas määruses nr 1306/2013 ja selle alusel antud toetuste puhul lähtutakse samadest mõistetest, mis on toodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1307/2013, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 637/2008 ja (EÜ) nr 73/2009. Tulenevalt ülaltoodust tuleb Korra § 2 lg-s 3 toodud „põllumajanduslikud tooted“ mõiste sisustada läbi määruse nr 1307/2013 artiklis 4 lõikes 1 punktis (d) sätestatud „põllumajandustooted“ mõiste. Samuti tuleb Korra § 2 lg-s 1 toodud „toetust võib taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja“ mõiste sisustada läbi määruse nr 1307/2013 artiklis 4 lõikes 1 punktis (a) sätestatud „põllumajandustootja“ mõiste, kuna Korra § 2 lg 1 sätestab sisuliselt üksnes „väikse“ põllumajandustootja mõistet. Kusjuures ei määruses nr 1305/2013, nr 1306/2013 ega nr 1307/2013 ega Euroopa toimise lepingu I lisas ei ole sätestatud nõuet, et tegemist peaks olema omatoodetud tootega ega Euroopa toimise lepingu I lisas nimetatud toodete tootmiseks peab kasutama omatoodetud toorainet ega põllumajandustooted on ka omatoodetud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud toodete töötlemisel saadud tooted. Seega on põllumajandustooted üksnes Euroopa toimise lepingu I lisas loetletud tooted. Selliselt tuleb sisustada ka Korra § 2 lg-s 3 nimetatud põllumajanduslikud tooted. Vastavale seisukohale on jõudnud ka Euroopa Kohtu kohtujurist oma ettepanekus asjas nr C-663/18. Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas on viidatud muu hulgas ka jahutoodetele. Samas vaadates Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisa ka inglise- ja saksakeelseid versioone tuleb selguse mõttes märkida, et jahutoodete all on mõeldud jahvatustööstuse tooteid (inglise - products of the milling Industry, saksa – Müllereierzeugnisse, prantsuse - produits de la minoterie), mis on laiem ja selgem mõiste kui lihtsalt „jahutooted“. Tulenevalt ülaltoodust ja arvestades asjaoluga, et määrus nr 1307/2013 ega ükski teine Euroopa Ühenduse määrus ei sätesta põllumajandustoote mõistele täiendavaid nõudeid, tuleb asuda seisukohale, et põllumajandustoode on muu hulgas ka jahvatustööstuse tooted, sh. jahutooted ehk muu hulgas ka üksnes (tatra)jahu.
8.Kaebaja kordab, et vaidlust ei ole selles, et kaebaja põhitegevusalaks, mille raames ta toetus taotles, on tatra jahvatamine ning tatrast jahu tootmine. Seega on kaebaja tegevuseks jahvatustööstuse toodete tootmine, mis määruse nr 1307/2013 artikkel 4 lõige 1 punkt (d), Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisa ja seega määruse nr 1306/2013 ja ka Korra mõistes on käsitletavad põllumajandustoodetena. Vaidlust ei saa olla selles, et jahvatustööstuses on tavapärane, et selles kasutatud toorainet ostetakse sisse. Kuna jahu tekib alles jahvatamise tulemusena ehk jahu üksnes toodetakse ja mitte kasvatatakse, siis on jahu puhul tegemist igal juhul omatoodetud tootega, sõltumata sellest, kas selleks kasutatakse enda kasvatatud või sisse ostetud toorainet. Nimelt, kui Tsuba Invest OÜ jahvatab tatart, siis selle tulemusena toodab kaebaja (tatra)jahu ning kuna Tsuba Invest OÜ ise oma seadmetega jahvatab tatart ehk loob (toodab) jahu, siis ongi tegemist Tsuba Invest OÜ poolt omatoodetud jahuga.
9.Vaidlust ei ole selles, et Tsuba Invest OÜ poolt kasutatud tatar ei ole omakasvatatud (omatoodetud), kuid sellest saadav jahu on omatoodetud. Tatar ja sellest tehtud jahu on kaks iseseisvat (põllumajandus)toodet määruse nr 1307/2013 artikkel 4 lõige 1 punkt (d) ja Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisa (ja seega ka Korra § 2 lg 3) tähenduses. Määruse nr 1307/2013 artikkel 4 lg 1 p (c) kohaselt on „põllumajanduslik tegevus“ kas põllumajandustoodete kasvatamine või tootmine. See tähendab seda, et „põllumajandusliku tegevusena“ käsitletakse ka
üksnes põllumajandustoodete tootmist. Ülaltoodu viitab selgelt sellele, et isik, kes ei oma maad ega kasvata midagi on, näiteks, enda poolt jahu tootmise puhul sisse ostetud tatrast käsitletav põllumajandustootjana määruse nr 1307/2013 artikkel 4 lõige 1 punkt (a) tähenduses. Tulenevalt ülaltoodust ja lähtuvalt määruse nr 1307/2013 artikkel 4 lõikes 1 toodud mõistest tuleb asuda seisukohale, et põllumajandustootja on juriidiline isik (Tsuba Invest OÜ) või juriidiliste isikute rühm (Tsuba Invest OÜ ja LeMai OÜ koos), kelle kõik juhitavad ja põllumajanduslikuks tegevuseks kasutatavad üksused (sh, ka Tsuba talu, Lemai OÜ üksused jms) asuvad Euroopa Ühenduse territooriumil, st Eestis, ning kes tegeleb jahutoodete ehk sh jahu tootmisega. Seega on Tsuba Invest OÜ puhul, kas üksinda või koos Lemai OÜ-ga, tegemist põllumajandustootjaga määruse nr 1307/2013 artikkel 4 ja seega ka määruse nr 1306/2013 ja Korra § 2 lg 1 tähenduses.
10.Kaebaja rõhutab, et ta ei pakenda ega turusta mitte lihtsalt sisse ostetud tatart, vaid ta toodab jahutooteid, sh (tatra)jahu. Seega on vastav PRIA seisukoht, nagu pakendaks ja turustaks kaebaja üksnes Lemai OÜ-lt ostetud tatart, ekslik. Kaebaja ei ole kunagi (edasi)müünud ega vahendanud lihtsalt sisse ostetud tatart. Tsuba Invest OÜ möönab, et kui kaebaja tegevus seisneks üksnes tatra soetamises Lemai OÜ-lt ja üksnes tatart töötlemata selle pakendamises ja (edasi)võõrandamises ja/või vahendamises, siis võiks tõesti rääkida sellest, et kaebaja ei ole tatart ei kasvatanud ega tootnud mh. kuna tatra tootmine ei ole võimalik.
11.Toetuse tagasinõudmise eesmärgiks on nõuda sellise toetuse tagastamist, mida ei kasutatud nõuetekohaselt või millel puudub positiivne taotletav mõju, sh. toetusega taotletavat eesmärki ei ole saavutatud ja/või ellu viidud. Samas olukorras, kui isegi esinevad mingid formaalsed alused toetuse tagasinõudmiseks, mida käesolevas asjas siiski ei esine, kuid toetust on kasutatud nõuetekohaselt, vastavalt taotletule, toetuse abil soovitu on ellu viidud ja toetusel on olnud positiivne mõju vastava valdkonna väikeettevõtjale ning ei oma tegelikult mingeid negatiivseid tagajärgi, ei täida toetuse tagasinõudmine enam oma eesmärki ja sellest tuleb hoiduda. Seda eriti olukorras, kus toetuse tagasinõudmisega kõrvaldatakse kõik saadud toetuse reaalsed positiivsed mõjud ja see omab üksnes negatiivset mõju valdkonna, konkurentsi ja väikeettevõtjate arengule. See ei saa kuidagi olla vastavate õigusaktide väljendiks. Vastustaja vastuväited
12.PRIA ei ole määrust nr 7 valesti tõlgendanud. Määruse nr 7 § 2 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 - 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust.
13.Taotlusel on ajavahemikus 01.01.2018 – 31.12.2018 majandusaasta müügituluks märgitud teravilja kasvatamine (tatar), müük summas 5199 eurot ja koguses 2080 kg. 01.01.2017 – 31.12.2017 majandusaasta müügituluks on taotlusel märgitud teravilja kasvatamine (tatar) müük summas 4059 eurot ja koguses 1692 kg. Kuna toetuse saaja näitas toetuse taotlemisel teravilja kasvatamisest ja selle müügist saadud tulu nõutavas suuruses, siis oli toetuse määramine õiguspärane.
14.Väikeste põllumajandusettevõtete toetust võib anda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 art 19 lõike 1 punkti a alapunkti iii kohaselt väikestele põllumajandusettevõtetele, mille kriteeriumid määrab kindlaks liikmesriik. Meede on suunatud just nendele ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete (esma)tootmisega. Töötlejatele on
MAK 2014-2020 raames eraldi loodud meede 4.2.1 „Mikropõllumajandustoodete töötlemise ning turustamise investeeringutoetus“.
ja
väikeettevõtjate
15.Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse § 65 lg 1 kohaselt antakse Euroopa Komisjoni otsusega heakskiidetud programmi „Eesti maaelu arengukava 2014-2020“ alusel ja korras. § 67 lg 2 näeb ette, et maaelu arengu toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning korra kehtestab kooskõlas arengukavas sätestatuga valdkonna eest vastutav minister oma määrusega.
16.30.03.2017. a muudetud määruse nr 7 seletuskirja (lk 4) kohaselt peab olema tagatud, et toetust saavad vaid põllumajandusliku tootmisega tegelevad ettevõtjad, kelle müügitulust suurema osa moodustab omatoodetud EL toimimise lepingu I lisas nimetatud toodete või nende töötlemisel saadud toodete müük. Töötlemisel saadud põllumajanduslikul tootel peab olema ilmne seos taotleja põllumajandusliku tootmistegevusega. Käesoleval juhul töödeldakse kolmanda isiku poolt kasvatatud tatart toetuse saaja poolt tatrajahuks.
17.Põllumajanduslike toodete hulka ei saa lugeda ka töötlemisel saadud tooteid, mis sisaldavad toorainena vaid vähesel määral omatoodetud ELTLi I lisas nimetatud tooteid. Jahu on tõepoolest kaebaja enda toodetud, kuid vajalik tooraine on toodetud kolmanda isiku poolt. Omatoodetud toote töötlemisel saadud müügitulu võetakse arvesse üksnes juhul, kui sisendiks on omatoodetud põllumajandustooted. ELTL I lisas on välja toodud muuhulgas veel piimatooted, köögi- ja puuviljast tooted jms, kuid määruse mõistes läheb omatoodetud põllumajandustoodete müügitulu alla nt omatoodetud piimast valmistatud kohupiima müügist saadud tulu. Kui piim ostetakse sisse kolmandalt isikult ja sellest valmistatud kohupiim müüakse maha, siis ei ole see määruse nr 7 § 2 lg 1 mõistes aktsepteeritav müügitulu (vt ka TrtRK otsus asjas 3-18-1541 p 16). Toetust ei või antud meetmes taotleda juriidiliste isikute rühm (olgugi, et nad on koostööpartnerid – üks neist toodab teisele toorainet või siis tegelevad nn koostootmisega). § 2 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja ning ühele ettevõtjast taotlejale on sätestatud määruses ka maksimaalne toetuse suurus. Tsuba Invest OÜ ja LeMai juriidiliste isikute rühmana ei oleks saanud antud meetmes toetust taotleda ning ettevõtja mõistet põllumajandustootja mõiste läbi kaebaja arutluse põhjal sisustada ei saa.
18.Toetust ei ole võimalik tagasi nõuda osaliselt, sest tegemist on abikõlblikkuse nõude rikkumisega (Komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 640/2014, 11.03.2014 art 35 lg 1).
19.Neil asjaoludel palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ning jätta menetluskulud kaebaja kanda. Kohtu põhjendused
20.Kaebaja on kaebuse põhistamiseks tõenditena esitanud: äriregistri väljavõtte Tsuba Invest OÜ kohta, PRIA 25.09.2020. a otsuse nr 13-30.2/20/965, 02.11.2020. a vaide PRIA 25.09.2020. a otsusele nr 13-30.2/20/965, PRIA 04.12.2020 vaideotsuse nr 13-30.2/20/1058-1 ja äriregistri väljavõtte Lemai OÜ kohta. Menetluse käigus on lisatud PRIA 06.01.2021. a meeldetuletus tagasinõude kohta.
21.PRIA on kaebusele esitatud vastusega vaidlustatud haldusaktide põhistamiseks tõenditena esitanud: Tsuba Invest OÜ taotluse nr 13-30.2/19/412, PRIA 13.05.2019. a otsuse taotluse rahuldamise kohta, PRIA 10.12.2019. a otsuse toetuse II osa maksmise kohta, PRIA 03.06.2020. a kontrolli protokolli, PRIA 07.07.2020. a teavituse kavandatavast otsusest, Tsuba Invest OÜ 21.07.2020. a vastuse teavitusele ja väljavõtte Tsuba Invest OÜ 2017. a pearaamatust.
22.Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele.
23.Tsuba Invest OÜ 2019. aasta väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse taotlusega (tl 37–41) on tõendatud, et kaebaja esitas PRIA-le taotluse haldusmenetluse algatamiseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 14 lg 1 mõttes, mis oli ühtlasi esimeseks menetlustoiminguks PRIA toimetatud haldusmenetluses (HMS § 35 lg 1 p 1), mis päädis PRIA 13.05.2019. a otsuse (tl 42p-44) kohaselt taotluse 14 400 euro suuruse toetuse saamiseks rahuldamisega.
24.Kohus märgib esimese vahemärkusena vastuseks kaebajale, et PRIA otsusega on tõendatud, et kaebajale määrati toetus toetustaotluses kirjeldatud äriplaani elluviimiseks.
25.Kaebaja äriplaani kohaselt deklareeris kaebaja PRIA-le, et viib taotluses kavandatavad tegevused ellu teravilja-, kaunvilja- ja õlitaimeseemnete kasvatuses 10–20 hektaril ja esitas toetuse saamiseks 2018. aasta ja 2017. aasta majandusaastate andmed, mille kohaselt sai kaebaja nendel aastatel teravilja, õliseemnete ja valgurikaste taimede kasvatamisest müügitulu, mis vastas põllumajandusministri 20.01.2015 määruse nr 7 „Väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (määrus nr 7) § 2 lõikes 1 sätestatud põllumajanduslike toodete müügitulu kriteeriumidele.
26.Määrus nr 7 § 2 lõige 1 (07.04.2017–13.07.2020 kehtinud redaktsioonis) sätestas kaebaja poolt PRIA-le taotluse esitamise ajal, et: Toetust võib taotleda äriseadustiku tähenduses ettevõtja, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000 – 14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50,00 protsendi kogu müügitulust. [RT I, 04.04.2017, 4 - jõust. 07.04.2017]
27.Äriplaani kohaselt võttis kaebaja toetustaotluse rahuldamise korral kohustuse saavutada toetuse abil taotlemise aastale vahetult järgneval teisel majandusaastal teravilja-, kaunvilja- ja õlitaimeseemnete kasvatuses koguse suurenemine 2018. majandusaasta 2 080 kilogrammilt 7 000 kilogrammile ja müügitulu suurenemine 5 199 eurolt 18 900 eurole spetsialiseerudes tatra kasvatusele.
28.Poolte vahel puudub vaidlus kaebaja poolt toetusega pakendamisliini soetamise, s.o investeeringu tegemise üle, kuid kohtule ei ole kaebaja poolt esitatud tõendeid kaebaja poolt toetuse abil taotlemise aastale vahetult järgneval teisel majandusaastal teravilja-, kaunvilja- ja õlitaimeseemnete kasvatamise äriplaanis võetud kohustuse täitmisele nii kasvatamise koguses kui müügitulus, s.o toetustaotluse kohase äriplaani realiseerimises.
29.Äriplaanis võetud kohutustuste täitmise asemel on kaebaja alates 03.06.2020. a alustatud toetuse andmiseks sätestatud nõuete kontrollimise kontrolli protokolli (tl 47–50) ja PRIA 07.07.2020. a kavandatavast otsusest teavituse (tl 61–63) saamisest, asunud PRIA-le selgitama, et kaebaja ei kvalifitseeru omatoodangu kasvatamise toetusele.
Nimelt on kaebaja 21.07.2020. a e-kirjas (tl 64) kinnitanud, et põllumaa puudumisel ta toetusele ei kvalifitseeru ja toetust taotledes esitas ta kiirustamise tõttu ekslikud andmed müügitulu kohta. Tatra mittekasvatamist on kaebaja kinnitanud 21.07.2020. a kirjas PRIA-le (tl 65–66, 68), mille tõendamiseks on kirjale lisatud Lemai OÜ 2015. a arve tatra müümise kohta (tl 67). Vaide kohaselt (tl 12) palub kaebaja jätta toetuse tagasi nõudmata, sest investeering võimaldab toodangu kiiremini pakendamise, müüki suunamise ja müüki 20-50% suurendamise. Samuti poleks Lemail 2020. a kasvatatud mahetatart kuhugi panna.
30.Eelpool uuritud tõendite alusel loeb kohus tõendatuks kaebaja poolt PRIA poolt toetuse andmisel äriplaanis võetud kohustuste rikkumise. Nimelt, Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EL) määruse nr 1306/2013 alusetuid makseid käsitlev artikli 63 lõige 1 sätestab, et kui toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult või osaliselt ja vajaduse korral vastavaid määruse (EL) nr 1307/2013 artiklis 21 osutatud toetusõigusi ei määrata või nende määramine tunnistatakse kehtetuks. Artikli 63 lõige 3 sätestab, et ilma et see piiraks artikli 54 lõike 3 kohaldamist, nõutakse tagasi lõikes 1 osutatud toetuse maksmise lõpetamisega ja lõikes 2 osutatud karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde kuuluvad intressid ja toetusõigused.
31.Vaidlustatud haldusaktidega ei ole PRIA aga kaebajalt otsustanud toetust tagasi nõuda taotluses võetud kohustuste rikkumise tõttu, vaid määruse nr 7 § 2 lg 1 toetuse taotlejale esitatud nõuete rikkumise tõttu toetuse taotlemisele eelnenud kahel majandusaastal. Nimelt, vaidlustatud otsuse (tl 21–21p) põhjenduste kohaselt: „Toetuse saaja poolt on tõendamata, et põllumajandustoodang, mille müügist ta tulu sai, on tema enda toodetud. Tatar, mida Tsuba Invest OÜ pakendab ja turustab on LeMai OÜ poolt kasvatatud. Seega ei ole tegemist toetuse saaja omatoodetud põllumajandusliku toodanguga, mille müügist tulu saadi.“. Vaideotsuse (tl 24–25) põhjendustes on PRIA vaidlustatud esialgse otsuse kaalutlusi täpsustanud: “ Määruse nr 7 § 2 lg 1 kohaselt võib toetust taotleda äriühing või füüsilisest isikust ettevõtja, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu oli taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal vahemikus 4000-14 000 eurot ja taotluse esitamisele vahetult eelnenud teisel majandusaastal vähemalt 1200 eurot ning see moodustas mõlemal taotluse esitamisele vahetult eelnenud majandusaastal üle 50% kogu müügitulust. Määruse seletuskirja kohaselt peab olema tagatud, et toetust saavad vaid põllumajandusliku tootmisega tegelevad ettevõtjad, kelle müügitulust suurema osa moodustab omatoodetud põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müük. Seega on välistatud toetuse määramine taotlejale, kes ei ole põllumajandussaadusi ise kasvatanud, vaid ostab need kolmandalt isikult, töötleb need ja saab siis selle toodangu müügist tulu. Määruse § 2 lg 1 pole võimalik teisiti tõlgendada. Esitatud taotluses (p 2.1) näitab Tsuba Invest OÜ, et põllumajanduslik müügitulu on saadud just tatar, hirss jms kasvatamisest, mitte aga töötlemisest. Tatar on aga tegelikult kasvatatud Lemai OÜ poolt ja müüdud Tsuba Invest OÜ-le. Tatrast toodete valmistamisel ei muutu Tsuba Invest OÜ tatra kasvatajaks (ostu-müügitehingu tulemusena saab ta tatra omanikuks).“.
32.Määrus nr 7, mis sätestab toetuse andmise tingimused, on kehtestatud ELÜPS § 67 lõikest 2 tuleneva volitusnormi alusel. Kusjuures vastustaja on vastuses kaebusele (tl 34p) osundanud, et vaidlustatud haldusaktid on kooskõlas siseriikliku kohtupraktikaga.
33.Halduskohus vastustajaga ei nõustu. Nagu eelpool osundatud võib määruse nr 7 § 2 lõike 1 kohaselt toetust taotleda ettevõtja, kelle põllumajanduslike toodete müügitulu vastas taotluse esitamisele eelnenud kahel majandusaastal selles lõikes toodud kriteeriumidele. Kohus on seisukohal, et toetuse taotlejale määruse nr 7 § 2 lõikes 1 kehtestatud tingimuste tõlgendamisel tuleb arvestada ka määruse nr 7 § 2 lõikes 3 sätestatut. Määruse nr 7 § 2 lõike 3 kohaselt, põllumajanduslikud tooted selle määruse tähenduses on omatoodetud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud tooted, välja arvatud kalandus- ja vesiviljelustooted, ning nende töötlemisel saadud I lisaga hõlmatud või I lisaga hõlmamata tooted.
34.Nende määruse nr 7 sätete koosmõjus kohaldamisel nõustub kohus kaebaja hinnanguga, et PRIA on kohaldanud kehtivat materiaalõigust vääralt. Määruse nr 7 § 2 lõigete 1 ja 3 koostoimes ei jaga kohus vastustaja seisukohta, et omatoodetud toote töötlemisel saadud müügitulu võetakse käesolevas kaasuses tõendatud faktilistel asjaoludel arvesse üksnes juhul, kui sisendiks on omatoodetud põllumajandustooted.
35.Kohus nõustub vastustajaga selles, et väikeste põllumajandusettevõtete toetust võib anda Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 art 19 lõike 1 punkti a alapunkti iii kohaselt väikestele põllumajandusettevõtetele, mille kriteeriumid määrab kindlaks liikmesriik. Nõustuda ei saa aga kaebusele esitatud vastuses (tl 34p) nimetatud määruse tekstile tehtud PRIA lisandusega, mille kohaselt:“ Meede on suunatud just nendele ettevõtjatele, kes tegelevad põllumajandustoodete (esma)tootmisega.“. Samuti ei saa liikmesriigi täitevvõimu õigustloovate aktide kohaldamine minna vastuollu EL-i aluslepingute ja otsekohaldatavate määrustega.
36.PRIA lisandus ei käsitle seejuures sisuliselt toetuse taotlejale toetuse saamiseks esitatud nõudeid, vaid käsitleb põllumajandusliku toote mõistet määruse nr 7 tähenduses.
37.Euroopa Ühenduse Asutamislepingu artikli 32 lõike 1 kohaselt, ühisturg hõlmab ka põllumajandust ja põllumajandustoodetega kauplemist. Põllumajandustooted tähendavad põllundus, loomakasvatus- ja kalandustooteid ning nende toodetega otseselt seotud esmatöötlemissaadusi. Sama artikli lõike 3 kohaselt, tooted, mille suhtes kohaldatakse artiklite 33–-38 sätteid, on loetletud käesoleva lepingu I lisas. Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisa aluslepingu artiklis 38 osutatud nimekirja Brüsseli nomenklatuuri rubriigi 11. rühm sisaldab toote kirjelduse lahtris jahutooteid ja 10. rühm sisaldab toote kirjelduse lahtris teravilja.
38.Kohtu hinnangul teeb Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisa seega ühisturu määratlemisel sõnaselget vahet jahutoodetel ja teraviljal.
Kuna määruse nr 7 § 2 lõige 3 sätestab sõnaselgelt, et põllumajanduslikud tooted selle määruse tähenduses on omatoodetud Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud tooted, s.o käesoleva vaidluse kontekstis jahutooted, siis on vastustaja määruse nr 7 § 2 lõike 1 eiramise kaebajale omistanud vääralt ja vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1305/2013 art 19 lõike 1 punkti a alapunktiga iii, sest lõike 1 punkti a alapunkti iii kohast toetust antakse liikmesriikide poolt kindlaks määratud väikestele põllumajandusettevõtetele. Põllumajandusministri määruse nr 7 § 2 lõige 3 teeb sõnaselge viite Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisas nimetatud toodetele. Liikmesriigi ministri pädevuses ei ole vaieldamatult ELÜPS § 67 lõikest 2 tuleneva volitusnormi alusel ümber hinnata Euroopa Ühenduse Asutamislepingu ühisturu kaupade ja teenuste vaba liikumise maksiimi alla jäävate toodete nimekirjast mõne põllumajandusliku toote välja jätmine, mida ühisturg hõlmab, sest põllumajandustooted, mida ühisturg hõlmab on põllundustooted ning nende toodetega otseselt seotud esmatöötlemissaadused. Seda eriti olukorras, kus vastav suunis määruse kohaldajale sisaldub määruse kehtimise ajal täiendatud seletuskirjas, mitte aga sõnaselgelt määruse enda tekstis.
39.Kaebaja poolt tatra koorimine ja jahvatamine ning tatra kruubist, tangust ja mannast jahu tootmine, pakendamine ja turustamine vastab kohtu hinnangul nendele tunnustele, sest on nimetatud Euroopa Ühenduse Asutamislepingu artikli 32 lõigete 1 ja 3 alusel Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisa aluslepingu artiklis 38 osutatud nimekirja Brüsseli nomenklatuuri rubriigi 11. rühmas.
40.Kohtu seisukohta määruse nr 7 § 2 lõigete 1 ja 3 koostoimes kohaldamiseks toetab ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 1307/2013 mõisteid defineeriv artikli 4 lõike 1 punkt d, mille kohaselt loetakse põllumajandustoodeteks – aluslepingute I lisas loetletud tooted. Samuti kaebaja viidatud Euroopa Kohtu kohtujuristi ettepanek kohtuasjas nr C-663/18, mille kohaselt on aluslepingute I lisas toodud tooteloetelu ammendav. Ka on kohtujurist sedastanud, et määruses nr 1307/2013 on sõnaselgelt sätestatud, et neid kohaldatakse üksnes aluslepingute I lisas loetletud põllumajandustoodete suhtes ja see ei hõlma I lisas nimetamata töötlemissaadusi ning et vastupidine tõlgendus läheks vastuollu Euroopa Kohtu senise kohtupraktikaga. Kohtu hinnangul, vastustaja viidatud Tartu Ringkonnakohtu otsuse nr 3-18-1541, punkt 16, samuti punktis 15 viidatud kohtupraktikas, on määruse nr 7 kohaldamist käsitletud käesolevas asjaga võrreldes erinevast aspektist ja erinevatel asjaoludel. Vastustaja kaebusele esitatud vastuses (tl 34p) viidatud piim ja piimatooted on Euroopa Liidu toimimise lepingu I lisa nomenklatuuris kajastatud erinevalt teraviljast ja jahust.
41.Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel rahuldab kohus kaebuse ja tühistab vaidlustatud haldusaktid, sest kaebaja vastab põllumajandusministri 20.01.2015. a määruses nr 7 toetuse saamiseks toetuse taotlejale esitatavatele nõuetele.
42.Seoses kaebuse rahuldamisega peab poolte menetluskulud kandma vastustaja (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on kaebaja kandnud menetluskulu õigusabile 5 280 eurot, millele lisandub käibemaks ja riigilõiv 30 eurot. Lillo ja Lõhmus Advokaadibüroo on kaebajale õigusabi osutanud 40 tundi tunnihinnaga 110 eurot. Kohus on seisukohal, et arvestades ajakulu ja ühikuhinda ning kohtuasja mahukust, on tegemist põhjendatud ja vajaliku menetluskuluga (HKMS § 109 lg 6), mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.
Neil asjaoludel tuleb seoses kaebuse rahuldamisega vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 5 310 (viis tuhat kolmsada kümme) eurot menetluskulu (tl 70-74) katteks, sellest 5 280 eurot õigusabikulud (sh käibemaks) ja 30 eurot riigilõiv.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.