Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi
Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-23-360 17. oktoober 2023 Eesistuja Heiki Loot, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi Alutaguse Jahimajand MTÜ kaebus Keskkonnaameti korralduse p 1.16 ja pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa tühistamiseks Kaebaja Alutaguse Jahimajand MTÜ, esindaja vandeadvokaat Hannes Toodu Vastustaja Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme Kolmas isik Ida-Viru Jahimeeste Selts MTÜ, esindaja Marko Vinni Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2023. a määrus Alutaguse Jahimajand MTÜ määruskaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada määruskaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2023. a määrus. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2023. a määruse resolutsiooni p 1, muutes määruse põhjendusi vastavalt praeguse määruse põhjendustele.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Ida-Viru Jahimeeste Selts MTÜ esitas Keskkonnaametile (KeA) taotluse, milles soovis muu hulgas Remniku jahipiirkonna (JAH1000073) kasutusõiguse loa nr 19-IV pikendamist järgmiseks kümneks aastaks.
KeA pikendas 3. oktoobri 2022. a korralduse nr 1-3/22/492 p-ga 1.16 Remniku jahipiirkonna kasutusõiguse luba kuni 1. oktoobrini 2032.
3.Alutaguse Jahimajand MTÜ pöördus 22. detsembri 2022. a e-kirjaga KeA poole päringuga Remniku jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise kohta. KeA vastas samal päeval, et luba on pikendatud, lisades kirjale vastava korralduse koos pikendatud loaga.
4.Alutaguse Jahimajand MTÜ esitas 19. jaanuaril 2023 vaide KeA 3. oktoobri 2022. a korralduse peale. KeA tagastas vaide 20. jaanuari 2023. a kirjaga nr 1-7/23/8-2 haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 3 alusel. KeA selgitas, et teade loa pikendamise kohta avaldati ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded (AT) 14. oktoobril 2022, mistõttu on vaie esitatud HMS §-s 75 sätestatud tähtaega rikkudes.
3-23-360
5.Alutaguse Jahimajand MTÜ esitas 18. veebruaril 2023 kaebuse KeA 3. oktoobri 2022. a korralduse p 1.16 ja sellega pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa tühistamiseks. Kaebaja leidis, et vaie oli tähtaegne. Kaebaja sai haldusaktist teada 22. detsembril 2022. Vaidlustatud korralduse kohta AT-s avaldatud teatesse ei märgitud jahipiirkonna nimetust, mis on oluline puudus, arvestades otsinguvõimalusi sellel veebisaidil. KeA valitud teavitusmeetod pole piisav. Huvitatud isikuid tulnuks teavitada seaduses sätestatust intensiivsemalt. Ka õiguskantsleri hinnangul on senine jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise menetlus ebaseaduslik ning avalikkust tuleb teavitada võimalusest esitada taotlusi jahipiirkonna kasutusõiguse saamiseks. Alternatiivselt taotles kaebaja kaebetähtaja ennistamist. Haldusaktist teada saama pidamise osas lähtuti AT-s avaldatud teatest, mis oli vormilt tähelepandamatu ja raskesti tuvastatav. Ka teate avaldamise aeg (enam kui pool aastat enne senise loa kehtivusaja lõppu (1. juuni 2023)) muutis teadma pidamise küsitavaks. Kaebaja ei pidanud eeldama, et KeA teeb pikendamise otsuse sedavõrd vara, vaid pöördus mõistlikul ajal KeA poole. Avalik ressurss tuleb jagada kõigile avatud ausas menetluses.
6.KeA leidis vastuses, et kaebus pole tähtaegne, ning palus jätta ennistamise taotluse rahuldamata. Korraldust ei saadetud kaebajale, kuna ta polnud menetlusosaline. Avalikustamine AT-s vastas jahiseaduse (JahiS, siin ja edaspidi KeA korralduse andmise ajal kehtinud redaktsioon) § 18 lg 5 nõuetele. Lisaks saatis KeA korralduse teadmiseks Eesti Jahimeeste Seltsile, kes avaldas
4.oktoobril 2022 Ida-Virumaal kõigi kasutusõiguse lubade pikendamise kohta artikli. Sellega on huvitatud isikuid teavitatud intensiivsemalt, sest seltsi kaudu peaks info jõudma valdava osa Eesti jahimeesteni. JahiS § 16 lg 2 ei laiene kehtiva loa pikendamise menetlusele ning sel juhul ei tule avaldada ka teadet loa lõppemise kohta (JahiS § 20 lg 4). Kaebajal oli võimalik tellida oma e-postile teavitusi teda huvitavate AT teadete kohta. Kaebaja pole välja toonud ennistamist tingivat mõjuvat põhjust. MTÜ peab oma põhikirjas toodud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks olema kursis tema tegevust reguleerivate õigusaktidega. Teda ei saa võrrelda õigusküsimustes kogenematu inimesega.
7.Tallinna Halduskohus luges 18. aprilli 2023. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse tähtaegseks, põhjendades seda järgmiselt.
7.1.Kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb lähtuda halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg-st 2. Kaebaja pöördus kohtusse 30 päeva jooksul vaide tagastamisest teadasaamisest. Määrav on seega, kas vaie esitati tähtaegselt.
7.2.KeA ei selgitanud kolmanda isiku taotluse menetlemisel välja, kas 31. mail 2023 vabaneva jahipiirkonna kasutamisest on huvitatud ka mõni teine jahiselts. Seda on õiguskantsler tauninud. Kui KeA ei selgitanud teiste huvitatud jahiseltside olemasolu välja, polnud tal ka alust eeldada, et kaebaja pole huvitatud isik.
7.3.Kaebaja ei pidanud teadma, et KeA teeb juba umbes kaheksa kuud enne kolmanda isiku loa kehtivuse lõppemist otsuse loa pikendamise kohta – seda enam, et õiguskantsler on korduvalt selgitanud, et loa pikendamine enam kui kuus kuud enne loa kehtivusaja lõppemist pole lubatud. Talle ei saa seega ette heita, et ta ei asunud juba 2022. a oktoobris jälgima teateid AT-s. Kaebaja pöördus veidi enam kui kuus kuud enne loa kehtivusaja lõppu KeA poole ning esitas pärast haldusakti saamist 30 päeva jooksul vaide. Seega oli vaie esitatud tähtaegselt.
2(6)
3-23-360
7.4.Eeltoodut ei väära asjaolu, et KeA teavitas Eesti Jahimeeste Seltsi, ega kolmanda isiku viide, et kaebaja juhatuse liige on ka MTÜ Remniku Jahiselts liige. Ei ole tõendatud, et Eesti Jahimeeste Selts või viidatud isik oleks kaebajat loa pikendamisest teavitanud.
8.KeA esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 tühistada.
9.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 16. juuni 2023. a määrusega määruskaebuse, luges kaebuse esitatuks tähtaega rikkudes, jättis kaebetähtaja ennistamata, tühistas halduskohtu määruse resolutsiooni p 1, lõpetas haldusasja menetluse, tagastas kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu ning jättis ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus leidis järgmist.
9.1.JahiS § 18 lg 4 nõudis loa kehtivuse pikendamise otsuse teatavakstegemist taotluse esitajale. Kaebaja ei olnud menetlusosaline ning seadus ei nõudnud talle haldusakti isiklikult teatavakstegemist.
9.2.JahiS § 18 lg 5 järgi avalikustatakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise otsus 14 päeva jooksul otsuse tegemisest arvates AT-s ning KeA veebilehel. KeA avaldas teate AT-s
14.oktoobril 2022. Kaebaja hinnangul ei vastanud teade JahiS § 16 lg 2 p-s 1 sätestatud tingimustele (teates puudus jahipiirkonna nimetus). See säte reguleerib aga üksnes jahipiirkonna kasutusõiguse loa taotluse kohta teate avaldamist. JahiS § 18 lg 5 ei täpsusta teate sisu. Seega tuleb lähtuda justiitsministri 30. märtsi 2015. a määruse nr 13 „Ametlike Teadaannete põhimäärus“ (edaspidi AT põhimäärus) § 8 lg-st 1, mis sätestab AT-s avaldatava teadaande andmekoosseisu. KeA avaldatud teade vastab neile nõuetele.
9.3.Praegusel juhul ei olnud haldusaktist puudutatud isikute väljaselgitamine ja isiklik informeerimine seaduses sätestatust intensiivsema teavitamise eesmärgil vajalik ega lisakuludeta võimalik. KeA edastas korralduse Eesti Jahimeeste Seltsile kui jahimeeste katusorganisatsioonile, kes avaldas selle kohta artikli. KeA sõnul oli jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivuse pikendamise protsess avalikult teada ning sellesse oli huvigruppidena kaasatud nii maaomanike kui ka jahimeeste esindajaid. Protsessi alguse kohta avaldati ajakirjanduses ja Eesti Jahimeeste Seltsi kodulehel mitmeid teateid. Protsess ei saanud seega olla kaebajale üllatuslik.
9.4.Eeltoodut arvestades esitas kaebaja vaide tähtaega ületades. Pole ka alust tähtaja ennistamiseks. Kuigi igapäevast AT teadete jälgimist võib pidada koormavaks, võimaldab AT tellida e-postile teavitusi isikut huvitavate teadaannete avaldamise kohta nii pealiigi (jahinduse ja kalanduse teated), alaliigi (jahipiirkonna kasutusõiguse kehtivuse pikendamise teade) kui ka avaldaja (KeA) järgi, mis hõlbustab kaebeõiguse õigeaegset realiseerimist. Kaebajat kui jahimehi koondavat ja jahindusega tegelevat MTÜ-d ei saa pidada isikuks, kes ei ole võimeline ise välja selgitama vaidluse algatamise korda või otsima asjatundlikku õigusabi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Kaebaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse ja jätta jõusse halduskohtu määruse või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha uue määruse, millega rahuldada tähtaja ennistamise taotlus. Kaebaja hinnangul lähtus ringkonnakohus ekslikult ainult JahiS § 18 lg-st 5 ja AT põhimäärusest. Täitmata on üks põhimääruse § 8 lg 1 nõudeid - teadaande sisu ei ole esitatud korrektselt. Kuna JahiS § 18 lg 5 teate sisu ei reguleeri, tuleks lähtuda sama seaduse § 16 lg-st 2, mis eeldab mh jahipiirkonna nimetuse esitamist. Lisaks pidanuks KeA teavitama asjast huvitatud isikuid seaduses sätestatust intensiivsemalt (Riigikohtu halduskolleegiumi määrused asjades nr 3-3-1-57-02, p 13 ja nr 3-3-1-31-03, p 26). Näiteks teavitamine maakonna või üleriigilise levikuga ajalehes ei oleks ülemääraseid kulusid kaasa toonud. 3(6)
3-23-360 Eesti Jahimeeste Selts ei ole organisatsioon, mis hoolitseks haldusaktide jahimeestele teatavakstegemise eest. Kasutusõiguse lubade pikendamine oli küll avalik protsess, aga sellega hakati pihta mitu aastat enne lubade lõppemise tähtaega ning kogu selle protsessi jooksul pöördusid jahimehed korduvalt õiguskantsleri poole. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta lubade liiga varase pikendamise ja selle seose kohta haldusaktist teada saama pidamisega. Igal juhul ei saa kaebajale ette heita õigusküsimustes teadmatust. Kaebaja lähenemine tugineb õiguskantsleri seisukohtadele. Ta ei pidanud loa pikendamist eeldama ka põhjusel, et tal oli sõlmitud ca 71% jahimaa ulatuses, mis kuulub eraomanikele, lepingud maa jahinduslikuks kasutamiseks.
11.Keskkonnaamet palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. KeA täitis oma kohustuse isikuid haldusaktist teavitada täies ulatuses teate avaldamisega AT-s ja oma veebilehel. JahiS § 18 lg 5 ei sätesta AT teate andmekoosseisu. Kohaldatav ei ole JahiS § 16 lg 2 - kasutusõiguse loa andmine ja olemasoleva loa pikendamine ei ole omavahel võrreldavad menetlused. Pikendamine ei toimu avatud ega võistlevas menetluses. Konkurss toimub alles siis, kui luba jääb pikendamata. KeA-l ei olnud kohustust vaidlustatud haldusakt kaebajale isiklikult kätte toimetada. Haldusaktist puudutatud isikute väljaselgitamine ja isiklik informeerimine polnud praegusel juhul vajalik ega täiendavate kuludeta võimalik. Ka ajalehes avaldamist pole alust nõuda. Puuduvad alused kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebajal oli võimalik tellida AT teavitus. Kaebajale oli teada, et KeA on asunud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise taotlusi menetlema. Õiguskantsleri seisukohtadel pole kaebetähtaja vaidluse lahendamisel tähendust. Loa pikendamise menetluses ei nõua JahiS maaomanikega sõlmitud lepingute kontrolli.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kaebaja määruskaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 jääb jõusse, kuid Riigikohus muudab määruse põhjendusi (HKMS § 234 ning § 230 lg 5 p-d 4 ja 6). Asja menetlus jätkub halduskohtus.
13.HKMS § 47 lg 2 kohaselt, kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti. Kaebaja pöördus halduskohtu poole pärast vastustajale vaide esitamist, tehes seda vaide tagastamisest teadasaamisest 30 päeva jooksul. Vaieldakse üksnes selle üle, kas kaebaja pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ehk kas ta järgis vaide esitamise tähtaega.
14.Vaie haldusakti või toimingu peale tuleb esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama (HMS § 75). Kaebaja sai vaidlusaluse haldusakti e-kirja teel kätte 22. detsembril 2022 ja esitas vaide 19. jaanuaril 2023 ehk vähem kui 30 päeva jooksul. Ringkonnakohus leidis aga, et kaebaja pidanuks haldusaktist teada saama juba 14. oktoobril 2022, kui teade selle andmisest avaldati AT-s.
15.HMS § 62 lg 3 p 3 järgi teeb haldusorgan haldusakti avalikult teatavaks muu hulgas juhul, kui haldusakti avalik teatavakstegemine on ette nähtud seaduse või määrusega. JahiS § 18 lg 5 järgi avalikustatakse jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise otsus 14 päeva jooksul loa kehtivuse pikendamise otsuse tegemisest arvates AT-s ning KeA veebilehel. Seega ongi praegu seadusega ette nähtud haldusakti avalik teatavakstegemine, täpsemalt avaldamine AT-s ja KeA 4(6)
3-23-360 veebilehel. Sarnaselt planeerimisseaduse § 91 lg 2 järgsele avalikule teatavakstegemisele mitme allika koosmõjus leiab kolleegium, et ka praeguses olukorras tuleb isik tavajuhul lugeda haldusakti andmisest teadasaanuks ja seega peaks korralduse vaidlustamise tähtaeg hakkama kulgema teate avaldamisel viimases seaduses nimetatud allikatest, st praegusel juhul AT-s avaldamise päevast (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-21-2678/13, p 13).
16.JahiS §-s 18 ei ole reguleeritud teate sisu. HMS § 62 lg 6 räägib haldusakti resolutiivosa avaldamisest. AT teadaannete sisu on reguleeritud AT põhimääruse § 8 lg-s 1, mille p 4 nõuab, et avaldataks teadaande sisu, milles ei tohi olla rohkem teavet, kui teadaande avaldamise eesmärgi täitmiseks on vajalik. Säte väljendab isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõtet (põhimääruse eelnõu seletuskiri, lk 7). Teistpidi peab teate sisu aga olema siiski piisav selleks, et täita teadaande avaldamise eesmärk. Teadet avaldades tuleb hea halduse põhimõttest lähtudes hoolitseda selle eest, et teate lugeja päriselt mõistaks, mis on antud haldusakti sisu. Sellest tuleb lähtuda juba haldusakti resolutsiooni sõnastades. Haldusakti vaidlustamise tähtaeg ei saa üldjuhul hakata kulgema enne, kui teave haldusakti kohta edastatakse isikule viisil, mis võimaldab tal anda haldusaktile igakülgse hinnangu otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse tema õigusi või mitte (kolleegiumi määrus nr 3-20-999/37, p 19 ja määrus asjas nr 3-3-1-52-00, p 2). Kui isik ei saa avaldatud teate põhjal aru, kas haldusakt võib tema õigusi rikkuda, siis ei ole täidetud eesmärk tagada tõhus kaebeõigus (põhiseaduse § 15 lg 1; vt ka kolleegiumi määrus nr 3-22-348/19, p 9).
17.Praegusel juhul oli avaldatud teate (dtl 66) põhisisu järgmine: „Keskkonnaamet teatab, et pikendas IDA-VIRU JAHIMEESTE SELTS [---] väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr 19-IV, kehtivusega kuni 01.10.2032. Jahipiirkond asub Ida-Virumaal.“ Kuigi järgnevalt viitas KeA veebilehtedele, kus on võimalik tutvuda jahipiirkonna piiride ja loa endaga, ei olnud teates mingit infot selle kohta, mis jahipiirkonnast on jutt. Kuigi kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et JahiS § 16 lg 2 ei kohaldu JahiS § 18 lg 5 alusel avaldatavatele teadetele, viitab selles esitatud andmestik sellele, millist teavet pidas seadusandja jahipiirkonna kasutusõigust puudutavate teadete puhul oluliseks. Jahipiirkonna nimetus on ilmselgelt kasutusõiguse loa määrav element ning ei ole mingit põhjust jätta seda teavet välja loa pikendamise teatest. Konkreetses piirkonnas tegutsevatelt jahimeestelt ei saa eeldada enda igaks juhuks kursis hoidmist kogu maakonna jahipiirkondade kasutusõigustega. Isegi kui pidada põhjendatuks nõuda kaebajalt MTÜ-na AT-st vastavasisuliste teadete tellimist oma e-postile, ei saanuks ta sellise teksti põhjal aru, kas tegemist on talle huvipakkuva teatega.
18.Seadusjärgse teavitamiskohustuse täitmist ei asenda KeA poolt teate saatmine Eesti Jahimeeste Seltsile. Ei ole tõendatud, et kaebaja oleks Eesti Jahimeeste Seltsi veebisaidil vastavat artiklit näinud. Pole põhjust eeldada, et kaebaja, kellel on huvi Remniku jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamise vastu, oleks teate nägemise korral viivitanud vaidlusaluse korralduse väljanõudmiseks KeA poole pöördumisega 22. detsembrini 2022.
19.Neil põhjustel leiab kolleegium, et puuduste tõttu teate sisus ei hakanud kaebetähtaeg kulgema teate avaldamisel AT-s. Kuna pole teavet selle kohta, et kaebaja oleks korraldusest teada saanud muul viisil, tuleb lugeda ta korraldusest teada saanuks 22. detsembril 2022. Seega oli vaie tähtaegne ja KeA tagastas selle alusetult, mistõttu ka kaebus on tähtaegne.
20.Kolleegium peab vajalikuks selgitada veel järgmist. Kaebaja taotles kaebuses nii KeA
3.oktoobri 2022. a korralduse kui ka pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse loa nr 19-IV tühistamist. Halduskohus võttis kaebuse sellisel kujul menetlusse. HMS § 55 lg 5 kohaselt ei ole haldusakti andmise kohta väljastatud tõend haldusakt. Praegusel juhul on haldusaktiks KeA korraldus loa pikendamise kohta, luba ise aga üksnes tõend haldusakti andmise kohta. Korraldus ja selle alusel 5(6)
3-23-360 välja antud luba on vaadeldavad lahutamatu tervikuna (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-22-08, p 10 kasutusloa kohta). Pikendatud luba nr 19-IV seega eraldi tühistada ei saa, vaid see kaotab kehtivuse automaatselt KeA korralduse tühistamisel. Tühistamisnõue loa nr 19-IV peale ei ole järelikult lubatav. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.