OÜ Forestgreen kaebus Keskkonnaameti 29.11.2022 korralduse punkti 1.2. ja 10.02.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning Keskkonnaameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ Forestgreen, lepingulised esindajad v.adv. Indrek Leppik ja v.adv. abi Mari Kelve-Liivsoo Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Signe Lehtme Kolmas isik – MTÜ Eikla Jahiselts, esindaja Aadu Sepp
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaameti 29.11.2022 korralduse nr 1-3/22/584 punkt 1.2. ja 10.02.2023 vaideotsus nr 1-7/22/280-4.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.01.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnaamet (KeA) pikendas 29.11.2022 korraldusega Aste, Eikla, Kärla, Kihelkonna, Lümanda, Mustjala, Salme ning Torgu jahipiirkonna kasutusõiguse lube. Korralduse p-ga 1.2. pikendas KeA MTÜ-le Eikla Jahiselts väljastatud Eikla jahipiirkonna
3-23-577 (JAH1000207) kasutusõiguse luba nr 2 järgmiseks 10 aastaks, s.o kuni 29.11.2032. KeA avaldas 02.12.2022 Ametlikes Teadaannetes teate Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamise kohta.
2.OÜ Forestgreen esitas 16.11.2022 vaide korralduse kehtetuks tunnistamiseks, leides, et korralduse p 1.2. on materiaalselt ja formaalselt õigusvastane, kuna sellega on jahipiirkonna kasutusõiguse luba antud isikule, kes ei täida jahiseaduse (JahiS) nõudeid ning KeA jättis läbi viimata avaliku haldusmenetluse ja teostamata kaalutlusõiguse.
3.KeA jättis 10.02.2023 vaideotsusega vaide rahuldamata ning luges vaideotsuse p-s 5 esitatud selgitused seoses Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisega KeA 29.11.2022 korralduse punkti 1.2. täiendavateks selgitusteks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
1.OÜ Forestgreen esitas 13.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA 29.11.2022 korralduse punkti 1.2., selle alusel väljastatud Eikla jahipiirkonna (JAH1000207) kasutusõiguse loa nr 2 ja 10.02.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning KeA kohustamiseks Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise menetlust uuesti läbi viima. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Vaideotsus ja vaidlustatud korralduse p 1.2. välistavad JahiS § 17 lg 2 p 4 piirangu tõttu kaebaja võimaluse taotleda jahipiirkonnas ise kasutusõiguse luba. Kaebaja on huvitatud oma põhitegevuse (s.o metsamajandust toetavad tegevused) raames ise kasutusõiguse luba taotlema. Kaebaja vastab JahiS nõuetele. 2) Eikla Jahiselts esitas taotluse rohkem kui 6 kuud enne olemasoleva loa kehtivuse lõppu, sellise taotluse menetlemiseks puudus vastustajal õigus. Ka õiguskantsler on leidnud, et liiga vara esitatud taotlus tähendab, et liiga suur osa loa kestusest jääb hindamisperioodist välja. See aga tähendab JahiS § 18 lg 2 p-ga 3 sätestatud kohustuse rikkumist. Õigus taotluse esitamiseks tekkinuks alles 30.11.2022, kuid selleks ajaks oli luba juba pikendatud. Kasvõi ainuüksi seetõttu tuleks korraldus tühistada. Vastustaja tõlgendus JahiS § 18 lg 1 tähtaja osas on liiga laiendav. 3) Kolmanda isiku luba oleks tulnud jätta pikendamata JahiS § 18 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel. Kokkulepped maaomanikega olid jäetud esitamata. Vastustajale esitati valeandmeid. Kokkulepete olemasolu ja ulatust tuleb hinnata taotluse esitamise seisuga. Hiljem sõlmitud lepinguid ei saanud arvesse võtta. Pole teada, kas ja milliseid lepinguid Eikla Jahiselts Saare maakonna jahindusnõukogule kontrollimiseks esitas. Lepingute kontrollimist ei nähtu. Vastustaja teab, et jahindusnõukogu ei kontrolli enamasti lepingute olemasolu ega mahtu. Seda kinnitab Saare maakonna jahindusnõukogu liikme e-kiri (kaebuse lisa 11). JahiS § 20 lg 2 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud: Eikla Jahiselts jättis loa pikendamise menetluses andmed lepingute sõlmimise kohta esitamata ning ei olnud kõiki vajalikke lepinguid taotluse esitamise seisuga veel sõlminud. See on võrdsustav valeandmete esitamisega JahiS § 18 lg 2 p 1 tähenduses. 4) Kolmas isik rikkus viimase 3 aasta jooksul kolmel korral seireandmete kogumise ja esitamise kohtustust – kahel korral jäeti esitamata metssea vaatluskaart ja ühel korral metskitse vaatluskaart (JahiS § 18 lg 2 p 3 ja JahiS § 21 lg 2 rikkumine). Vastustaja küsis kolmanda isiku selgitusi seireandmete esitamata jätmise kohta alles vaidemenetluses. Ei ole usutav, et kolm kirja läksid kaduma. Vastustaja ei püüdnudki nõuete täitmist kontrollida ja samas möönis, et kõik seireandmed polnud temani jõudnud, kuid leidis, et rikkumine polnud tahtlik. 2(8)
3-23-577 5) Lisaks peab jahipiirkonna kasutusõiguse lubade menetlus olema avalik ja kaasata tuleb huvitatud isikud, ent praegusel juhul avalikku menetlust korralduse vastuvõtmisele ei eelnenud. Vastustaja ei kaasanud kaebajat ega teinud kaalutletud otsust. Korralduse p 1.2. rikub kaebaja võrdsuspõhiõigust – ta on kehtiva loa lõppemisel oluliselt ebasoodsamas olukorras kui kehtiva loa omanik. Jahipiirkonna kasutusõiguse loa omanikul ei ole JahiS-st tulenevat ootust, et loa pikendamise menetlust ei viida läbi avalikus haldusmenetluses. 6) Korraldus on oluliste kaalutlusvigadega, kaalutlusõigust ei teostatudki. Pole põhjendatud, miks on kolmanda isiku loa pikendamine kõige otstarbekam võimalus jahimaa heaperemeheliku kasutuse jätkamiseks, jahindusliku kasutuse edasiseks võimaldamiseks, jahimaa kasutuse stabiilsuse ning jätkuva koostöö tagamiseks piirkonna maaomanikega. Samuti ei põhjendatud, miks on korralduse p 1.2. taotletava eesmärgi suhtes proportsionaalne. Vastustaja ei saa kõigi asjast puudutatud isikute huve kaaluda jahindusnõukogu seisukoha alusel, mille esitab loa pikendamist taotlev isik. Rikutud on uurimis- ja põhjendamiskohustust.
KeA palub 19.05.2023 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist.
1) Olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse luba (JKL) pikendati JahiS § 18 alusel, saab kaebaja õiguste riivet pidada üksnes väga kaudseks. Kaebeõigust tuleb täiendavalt kontrollida. Korralduse p 1.2. ei ole kaebaja suhtes koormav haldusakt. See on suunatud olemasoleva õiguse pikendamisele, mitte tekitamisele. Puudub vaidlus, et juba olemasolevale jahipiirkonnale ei saa JKL taotleda (JahiS § 17 lg 2 p 4). 2) Jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele ei kohaldata loa andmise kohta käivaid, sh avatud menetlust puudutavaid sätteid. Tegemist on erinevate eesmärkidega haldusmenetlustega. 3) JKL pikendamise taotlus tuleb JahiS § 18 lg 1 järgi esitada 6 kuud enne seda, kui olemasoleva loa kehtivus lõppeb, mitte 6 kuu jooksul enne olemasoleva loa kehtivuse lõppu. 4) Vastustajal ei tule JKL pikendamise menetluses kontrollida maaomanikega sõlmitud lepinguid. Vastustaja hinnangul ei esitanud kolmas isik teadlikult valeandmeid. Õigusaktid ei näe ette 50% lävendit. Saare maakonna jahindusnõukogu otsustas konsensuslikult toetada vaidlustatud JKL pikendamist. 5) Kolmandale isikule ei saa ette heita tahtlikku kohustuste täitmata jätmist, seda nii küttimismahtude kui ka seireandmete esitamise osas. Saare maakonna jahindusnõukogu on seni kõik Eikla Jahiseltsile pandud suursõraliste küttimiskohustused konsensuslikult heaks kiitnud ega ole teinud KeA-le ettepanekuid kohustuste täitmata jätmise eest JKL kehtetuks tunnistamiseks JahiS § 9 lg 3 p 3 alusel. Eikla Jahiselts on vaidemenetluses selgitanud, et on seirearuanded Keskkonnaagentuurile (KAUR) esitanud paberkandjal, kuid need ei ole vaides nimetatud põhjustel andmete kogujani jõudnud. Seireandmeid kogub KAUR, kes ei ole vastustajat teavitanud seirearuannete esitamata jätmisest. Formaalselt ei ole jahiulukite seirearuannete esitamise kohustus jahipiirkonna kasutusõiguse loas sätestatud kohustus. See on JKL-ga kaasnev kohustus. Isegi kui seda kohustust pidada JKL loas sätestatud kohustuseks ja leida, et seda rikuti tahtlikult, ei oleks loa pikendamata jätmine üksikute seirearuannete esitamata jätmise tõttu proportsionaalne. 6) KeA-l ei ole õigust ümber hinnata jahindusnõukogu otsuseid. KeA ei teosta jahindusnõukogu tegevuse üle sisulist järelevalvet. KeA osaleb jahindusnõukogu töös riigi esindajana võrdsetel alustel teiste liikmetega. Olemasoleva jahipiirkonna kasutaja jätkamise toetamine on toimunud laiapõhjaliselt ja kõigi jahindusnõukogus osalenud huvigruppide heakskiidul. Ka jahindusnõukogudel puudub seadusest tulenev kohustus kontrollida
3(8)
3-23-577 maaomanikega sõlmitud lepingute mahtu ja ulatust. Kaebaja viidatud juhis ei ole jahindusnõukogudele täitmiseks kohustuslik – see ei ole õigusakt. 7) Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et JahiS § 18 alusel ei saa pikendada 10 aastaks neid lube, mis ei ole välja antud 01.06.2013 uue JahiS alusel. Vastustaja jääb õiguskantslerile esitatud seisukoha juurde. JahiS § 67 lg 2 näeb ette ühekordse automaatpikenemise, pärast mida toimub pikendamine üldreeglite alusel. Ka JahiS eelnõu menetlusest (351 SE) järeldub, et lausalist JKL-de vahetust ei plaanitud. 8) JKL pikendamiseks ei tulnud läbi viia avatud haldusmenetlust. Läbiviidud haldusmenetlus oli avalik. Avatud haldusmenetlus toimub JKL andmisel. JKL pikendamise menetluses ei otsita konkureerivaid taotlejaid, vaid otsustatakse selle üle, kas olemasolev ja kehtiv JKL kuulub pikendamisele või esinevad alused pikendamisest keeldumiseks. 9) Kuna kaebaja ja kolmas isik ei olnud JKL pikendamise menetluses võrdses olukorras olevad isikud, ei saa vaidlustatud korraldus rikkuda kaebaja suhtes võrdse kohtlemise põhiõigust. Kuna vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi ei puuduta, ei olnud vastustajale ära tuntav kaebaja huvi JKL pikendamise menetluse vastu. 10) Kaebusest nähtuvalt olid vastustaja kaalutlused kaebajale arusaadavad. Neid ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et kaebaja kaalutlustega ei nõustu. 11) Tühistamisnõude rahuldamisel ja vaidlustatud korralduse p 1.2. tühistamisel jätkab vastustaja Eikla Jahiseltsi taotluse menetlust, lähtudes analoogia korras HMS §-st 44. Arvestades käesolevat kohtumenetlust, st et vastustajale on kaebaja huvi menetluse vastu teada, tuleb ka kaebaja haldusmenetlusse kaasata. JKL pikendamise menetluses ei saa kohus kohustada vastustajat andma kaebajale võimalust Eikla jahipiirkonna JKL taotlemiseks. Kui vastustaja otsustaks luba mitte pikendada, algatatakse vabanevale jahipiirkonnale uue kasutaja otsimise menetlus, mis viiakse läbi JahiS § 15-17 alusel ja sel juhul on ka kaebajal õigus esitada taotlus jahipiirkonna kasutusõiguse loa saamiseks, sest tegemist on avatud menetlusega.
3.Kolmas isik palub 17.05.2023 vastuses jätta kaebus rahuldamata, leides järgmist. 1) Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisel lähtus kolmas isik menetluse ajal kehtinud KeA vastavast juhendist „Juhis jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamiseks“, kinnitatud 21.06.2021, muudetud 10.09.2021. 2) Jahindusnõukogu koosolekul olid kolmanda isiku esindajal kaasas nii sõlmitud lepingud kui ka väljatrükk lepingute koondist. Jahindusnõukogu kontrollis lepingute olemasolu ega tuvastanud puudusi. 3) Seireandmete osas selgitas kolmanda isiku esindaja jahindusnõukogule, et on esitanud puudulikuks märgitud aruanded KAUR-ile paberkandjal posti teel. Kolmas isik ei oska öelda, miks need kuskil ei kajastu.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Esmalt selgitab kohus seoses vastustaja 09.11.2023 ettepanekuga menetluse peatamiseks, et ehkki õige on seisukoht asjakohase halduskohtu (jõustumata) kohtupraktika lahknevusest, ei ole antud hetkel haldusasja menetluse peatamine menetlusökonoomia kaalutlustel põhjendatud, arvestades ka praeguse asja menetlusstaadiumit ning asjaolu, et kaebaja on menetluse peatamisele vastu vaielnud. 4(8)
3-23-577 Kohtuasju, milles on küsimuse all ka selles asjas määravat tähtsust omavate õigusnormide (JahiS § 18 ning § 67 lg 2) tõlgendamine, ei ole kohtule teadaolevalt halduskohtu menetluses enam kuigi palju. Seejuures on praegune kaebus esitatud 13.03.2023 ning kohtul tuleb tagada asja läbi vaatamine mõistliku aja jooksul. Vastustaja viidatud kohtumenetluses haldusasjas nr 3-22-2414 on apellatsioonkaebus võetud menetlusse 02.06.2023 ning sellele on esitatud vastus ja seisukoht 14.08.2023 ja 17.08.2023. Võrreldavasse menetluslikku staadiumi on jõudnud ka haldusasi nr 323-63. Apellatsioonkaebused haldusasjades nr 3-22-2418 ja 3-22-2692 on ringkonnakohtu menetlusse võetud novembris ning vastused neile ei ole veel saabunud. Praegusel hetkel ei ole ettenähtav, milline viidatud haldusasjadest lõppeb esimesena jõustunud lahendiga ja millal. Arvestades edasikaebevõimalusi, ei pruugi see toimuda lähema poole aasta jooksul ning tõenäoliselt võtab jõustunud lahendini jõudmine kauemgi. Kohtu arvates on seega otstarbekam jätkata asja menetlusega vastavalt 07.11.2023 määratud ajakavale.
5.Selles asjas on vaidluse all KeA 29.11.2022 korralduse õiguspärasus osas, mis puudutab jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist Eikla jahipiirkonnas ehk korralduse punkti 1.2., millega KeA vastavalt MTÜ Eikla Jahiselts taotlusele otsustas pikendada MTÜ-le Eikla Jahiselts väljastatud Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks 10 aastaks, so kuni 29.11.2032. Nagu selgitatud 07.11.2023 määruses, ei ole kasutusõiguse luba nr 2 kui haldusakti andmise kohta väljastatud tõend ise haldusakt ega ole seega ka tühistamisnõude esemeks. Vaidlustatud korralduse p 1.2. ja selle alusel välja antud luba on vaadeldavad lahutamatu tervikuna ning juhul, kui vaidlustatud korralduse p 1.2. tühistatakse, kaotab automaatselt kehtivuse ka pikendatud luba nr 2 (vt ka Riigikohtu 17.10.2023 määrus nr 3-23-360, p 20). Lisaks korralduse punkti 1.2. tühistamisele on kaebaja nõudnud ka asjas tehtud vaideotsuse tühistamist. Samuti on esitatud alternatiivne taotlus vastustaja kohustamiseks kaebajat jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise menetlusse kaasama ja/või andma kaebajale võimalus taotluse esitamiseks.
6.Kohtu hinnangul on kaebajal kaebeõigus KeA 29.11.2022 korralduse osaliseks vaidlustamiseks. Kaebaja ei ole esitanud kaebust maaomanikuna, vaid on selgitanud enda huvi oma põhitegevuse raames ise jahipiirkonna kasutusõiguse luba taotleda ehk osaleda kasutusõiguse loa taotlemise menetluses. JahiS § 17 lg 2 p 4 kohaselt keeldub loa andja jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest, kui jahipiirkond on juba kasutusel. Senise kasutaja loa kehtivuse pikendamine välistab niisiis kaebaja õiguse selle jahipiirkonna kasutusõiguse luba taotleda, sest sellisel juhul jahipiirkond ei vabane. Kaebajal on seega õigus nõuda asjakohastest sätetest kinni pidamist ja kohtulikku kontrolli KeA tegevuse õiguspärasuse osas (nt RKHKm 21.06.2022, nr 321-2230, p 9), sest tema õigusi puudutab küsimus, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt. Kaebaja on selgitanud, et ta on huvitatud jahitegevuse korraldamisest jahipiirkonnas ja täidab JahiS-ga taotlejale esitatavad nõuded.
7.Jahipiirkonna kasutamist reguleerib JahiS 2. ptk, mis näeb ette, et jahipiirkonna kasutusõigus antakse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga (§ 14 lg 1). Loa andjaks on KeA ning luba antakse kümneks aastaks (lg-d 3-4). Loa taotlemine, taotluse avalikustamine ning loa andmine ja sellest keeldumine, sh kasutusõiguse loa avalikult teatavakstegemine on reguleeritud §-des 15–17. JahiS § 18 lg 1 näeb ette, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendatakse järgmiseks kümneks aastaks, kui jahipiirkonna senine kasutaja on esitanud kuus kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale vastava 5(8)
3-23-577 taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga. 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahiS § 67 lg 2 nägi rakendussättena ette, et seaduse jõustumisel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib 10 aastat pärast selle seaduse jõustumist ulatuses, milles see ei ole vastuolus seaduses sätestatuga.
8.Kohtul tuleb vaidlustatud korralduse punkti 1.2. õiguspärasuse hindamisel kontrollida, kas korralduse on andnud pädev haldusorgan kehtival õiguslikul alusel ja sellega kooskõlas (HMS § 54). Asja lahendamine sõltub sellest, kas JahiS § 18 lg 1 võimaldas õiguspäraselt pikendada ka sellist kolmanda isiku jahipiirkonna kasutusõiguse luba, mille kehtivus oli üleminekusätte (JahiS § 67 lg 2) kohaselt 10 aastat pärast seaduse jõustumist 01.06.2013.
9.Kohus selgitas 07.11.2023 määruses, et asus haldusasjades nr 3-22-2418 ja 322-2692 samasisulist õigusküsimust lahendades (22.09.2023 ja 28.09.2023 otsused; jõustumata) seisukohale, et JahiS § 18 lg 1 ei saa olla aluseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse luba on üleminekusättest tulenevalt automaatselt pikenenud.
10.Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et 01.06.2013, mil kehtiv jahiseadus jõustus, omas Eikla Jahiselts Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Järelikult pikenes loa kehtivus 2013. a automaatselt 10 aastaks (vt kaebuse p 49 ja vastustaja vastuse p 14) üleminekusättest (JahiS § 67 lg 2) tulenevalt, so kuni 31.05.2023. Käesolevas asjas vaidlustatud korralduse p-ga 1.2. pikendati loa kehtivust omakorda veel 10 aastaks, kuni 29.11.2032. Loa kehtivuse pikendamisel on õigusliku alusena tuginetud JahiS § 18 lg-tele 1 ja 2.
11.Menetlusosaliste vahel on vaidlus selles, kas või kuidas saab toimuda üleminekusätte alusel juba pikenenud kehtivusega lubade pikendamine.
12.Nagu ülal selgitatud, omab asja lahendamisel määravat tähtsust küsimus, kas JahiS § 18 lg 1 võimaldas pikendada ka sellist kolmandale isikule antud jahipiirkonna kasutusõiguse luba, mille kehtivus oli üleminekusätte (JahiS § 67 lg 2) kohaselt 10 aastat pärast seaduse jõustumist 01.06.2013. Kohus jääb eelnevalt väljendatud seisukoha juurde. Kohtu hinnangul oli JahiS § 67 lg 2 eesmärgiks reguleerida enne uue JahiS jõustumist antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust. Sättega määratleti, et uue seaduse jõustumise hetkel kehtinud load kehtisid edasi veel 10 aastat, st kuni 31.05.2023. JahiS § 20 lg 1 p 3 kohaselt lõppeb jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivus, kui selle kehtivuse tähtaeg on möödunud. JahiS § 18 lg 1 näeb küll ette võimaluse pikendada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks kümneks aastaks, kuid kohtu arvates ei saa see säte olla aluseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele olukorras, kus loa kehtivus on üleminekusättest tulenevalt ühekordselt automaatselt pikenenud.
13.Kohtu seisukoht ühtib kaebaja viidatud õiguskantsleri 11.03.2022 arvamuses toodud seisukohaga, et JahiS § 67 lg 2 kohaselt juba automaatselt 10 aastaks pikenenud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade lõppemisel ei saa neid pikendada JahiS § 18 lg 1 alusel, kuna need load ei ole välja antud kehtiva JahiS tingimusi ja korda arvestades (vt §-d 14–17). Üleminekusätetest nähtuvalt reguleeriti nendega üksnes tol hetkel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust. Ehkki keeleliselt võimaldaks JahiS sätted ka vastustaja kasutatud tõlgendust, toetab eeltoodud seisukohta JahiS sätete süstemaatika, kus loa pikendamise säte järgneb loa andmise ja selleks ette nähtud avatud menetluse regulatsioonile ja moodustab sellega loogilise terviku, samas kui pikendamise võimalusele pole viidatud rakendussätete juures. 6(8)
3-23-577
14.Loa pikendamise eelduseks JahiS § 18 lg 1 alusel saab seega olla eelnevalt JahiS §-des 14–17 sätestatud tingimustel ja korras tähtajalise jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamine, mitte aga varasemas seaduses sätestatud eeldustel väljastatud ja ainuüksi üleminekusättest tulenevalt veel 10 aastat kehtinud load.
15.Samuti on põhiseadusega enam kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt tekib kõigil jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikutel perioodiliselt võimalus avatud menetluses jahipiirkonna kasutusõiguse loale konkureerida. Vastupidine tõlgendus, mis võimaldaks praegusel juhul juba automaatselt ja mistahes kontrollimiseta pikendatud jahipiirkonna kasutusõiguse lube taas ilma avatud menetlust läbi viimata märkimisväärselt pikaks ajaks pikendada, kujutaks kohtu arvates endast ebaproportsionaalset võrdsus- ja vabaduspõhiõiguse riivet. Seaduse tekstis puuduvad muud normid, mis JahiS § 18 alusel jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetluses – erinevalt loa andmise avatud menetlusest – tagaksid teiste jahipiirkonna kasutusõiguse loast huvitatud isikute õiguste kaitse. Praegusel juhul ei nähtu, et avatud menetlust oleks üldse läbi viidud. Ka eelnõu (351 SE, XII Riigikogu) menetlemisel Riigikogus muudeti algselt tähtajatuna kavandatud jahipiirkonna kasutusloa väljastamise regulatsioon teise lugemise käigus tähtajaliseks (muudatusettepanek nr 5), tuginedes just põhiseaduspärasuse argumendile, ning alles seejuures lisati teksti ühtlasi üleminekusätted (muudatusettepanek nr 33). Asjaolu, et eelnõu seletuskirja kohaselt on kavandatud jätta seaduse jõustumisel jahipiirkondade kasutusõigus samaks, ei kinnita kohtu hinnangul seadusandja soovi laiendada jahipiirkonna kasutusõiguse lubade pikendamise võimalust ka nendele lubadele, mida üleminekusätete alusel juba 10 aastaks pikendati.
16.Neil põhjustel leiab kohus, et KeA 29.11.2022 korralduse nr 1-3/22/584 p 1.2. ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning on materiaalselt õigusvastane. Seega tuleb vaidlustatud korralduse p 1.2. ja ka sellega lahutamatult seotud 10.02.2023 vaideotsus tühistada ning puudub vajadus vastata menetlusosaliste muudele väidetele seoses jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamise menetluse sisulise läbiviimisega.
17.Kaebaja esitas ka alternatiivse kohustamisnõude enda kaasamiseks jahikasutusõiguse loa andmise haldusmenetlusse juhuks, kui kohus tühistab punkti 1.2. oluliste kaalutlusvigade või oluliste menetlusõiguste rikkumise tõttu (vt kaebuse p 77). Kohus tühistab vaidlustatud korralduse punkti 1.2. selle sisulise õigusvastasuse tõttu, seega puudub vajadus alternatiivse kohustamisnõude eraldiseisvaks lahendamiseks (vt kaebuse p 76). Ka vastustaja on kaebusele vastates selgitanud, et loa pikendamise menetluses kaebajale taotluse esitamise võimalust anda ei saa, ent uue kasutaja otsimise menetluses kui avatud menetluses on ka kaebajal ja teistel huvitatud isikutel võimalik avatud menetluses taotlus esitada. Menetluskulud
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab kaebuse, kannab menetluskulud vastustaja. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 1 tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule kirjalikus menetluses kohtu poolt määratud tähtaja jooksul (praegusel juhul kuni 20.11.2023) menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.
19.Kaebaja esitas 20.11.2023 taotluse menetluskulude väljamõistmiseks summas 2720 eurot (esindajakulu 2700 eurot ja riigilõiv 20 eurot). Taotlusele oli lisatud ajaaruanne ja 4 arvet Greenevent OÜ-le (13849,92 eurot; 20 eurot; 4579,20 eurot; 7(8)
3-23-577 453,60 eurot). Kaebaja põhjendab, et arved on esitatud Greenevent OÜ-le ja ka tasutud Greenevent OÜ poolt tulenevalt sõlmitud kokkuleppest. Kaebaja taotleb menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta.
20.Vastustaja leiab 22.11.2023 seisukohas, et menetluskulude kandmine kaebaja poolt ei ole tõendatud. Arved on esitatud Greenevent OÜ-le, kes ei ole kohtuasjas menetlusosaline. Arvetelt ei selgu ka näiteks see, millise riigilõivustatud tegevusega on olnud tegu, millise vaideotsuse analüüsi ja millist nõupidamist lisatud spetsifikatsioon sisaldab. Lisaks on menetluskulud põhjendatud vaid osaliselt ja ajakulu ülehinnatud. Kaebaja on samadel argumentidel esitanud kolm kaebust (haldusasjad nr 3-23-558, 323-577 ja 3-23-1008). Kohtumenetluses sarnastel argumentidel tuginevate kaebuste ajakulu kokku 31,2 h (s.o 3-23-558 ja 3-23-577) on ebamõistlikult suur. Vaide esitamisel on samad argumendid läbi analüüsitud ja nende kordamine kohtumenetluses ei saa võtta nii palju aega. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu (1 h) on liiga suur.
21.HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Riigikohtu praktikas on selles osas siiski selgitatud, et kulud on väljamõistetavad vaid juhul, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus, s.o kohustus õigusabikulud tema eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 1 1 – vt Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 3-20-2247, p 27; ja 15.12.2022 otsus asjas nr 3-20-1310, p 37.1). Ehkki kaebaja on viidanud, et kulud kandis Greenevent OÜ tulenevalt sõlmitud kokkuleppest, ei ole ta väitnud ega tõendanud, et kaebajal oleks tekkinud kohustus need kulud Greenevent OÜ-le hiljem hüvitada. Seega ei ole eelnevat arvestades menetluskulud väljamõistetavad ja menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.