Keskkonnaõigus › Jahindus

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

hiljemalt

19.05.2025

3-23-577 Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Eikla Jahiselts Eikla jahipiirkonna (JAH1000207) kasutusõiguse luba nr 2 järgmiseks 10 aastaks, s.o kuni 29.11.2032. Jahimaa heaperemeheliku kasutamise jätkamiseks ning jahindusliku kasutuse edasiseks võimaldamiseks on otstarbekas pikendada kehtivat jahipiirkonna kasutusõiguse luba jahiseaduse (JahiS) § 18 lg 1 alusel, et tagada jahimaa kasutamise stabiilsus ning jätkuv koostöö piirkonna maaomanikega. Puuduvad JahiS § 18 lg-s 2 toodud asjaolud, mille esinemisel loa kehtivust ei pikendata.

rahuldamata.

korralduse p 1.2 ja 10.02.2023 vaideotsuse tühistamiseks ning KeA kohustamiseks kaasama kaebaja kasutusõiguse loa andmise menetlusse või andma kaebajale võimalus uues menetluses taotluse esitamiseks. Vaidlustatud haldusaktid välistavad kaebaja võimaluse taotleda ise Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Kaebaja on huvitatud jahitegevuse korraldamisest selles jahipiirkonnas ja täidab JahiS-ga taotlejale esitatavad nõuded. JahiS ei võimaldanud MTÜ-le Eikla Jahiselts väljastatud jahipiirkonna kasutusõiguse luba veelkord pikendada. MTÜ Eikla Jahiselts ei vasta JahiS § 18 lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatud tingimustele, sest esitas menetluses teadlikult valeandmeid ja on rikkunud mitmel korral kasutusõiguse loa tingimusi.

korralduse p 1.2 ja 10.02.2023 vaideotsuse ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebajal on kaebeõigus KeA 29.11.2022 korralduse p 1.2 vaidlustamiseks. Kaebaja ei ole esitanud kaebust maaomanikuna, vaid on selgitanud enda huvi taotleda ise jahipiirkonna kasutusõiguse luba. JahiS § 17 lg 2 p 4 kohaselt keeldub loa andja jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmisest, kui jahipiirkond on juba kasutusel. Senise kasutaja loa kehtivuse pikendamine välistab niisiis kaebaja õiguse taotleda selle jahipiirkonna kasutusõiguse luba, sest sellisel juhul jahipiirkond ei vabane. Kaebaja õigusi puudutab küsimus, kas jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse pikendamine on toimunud õiguspäraselt ning tal on õigus nõuda selles osas KeA tegevuse kohtulikku kontrolli (vt nt Riigikohtu 21.06.2022 määrus nr 3-212(8)

3-23-577 2230, p 9). Kaebaja on selgitanud, et ta on huvitatud jahitegevuse korraldamisest Eikla jahipiirkonnas ja täidab JahiS-ga taotlejale esitatavad nõuded. Jahipiirkonna kasutamist reguleerib JahiS 2. ptk, mis näeb ette, et jahipiirkonna kasutusõigus antakse jahipiirkonna kasutusõiguse loaga (§ 14 lg 1). Loa andjaks on KeA ning luba antakse 10 aastaks (§ 14 lg-d 3–4). Loa taotlemine, taotluse avalikustamine ning loa andmine ja sellest keeldumine, sh kasutusõiguse loa avalikult teatavakstegemine on reguleeritud §-des 15–17. JahiS § 18 lg 1 näeb ette, et jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust pikendatakse järgmiseks 10 aastaks, kui jahipiirkonna senine kasutaja on esitanud 6 kuud enne jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivuse lõppemist jahipiirkonna kasutusõiguse loa andjale taotluse koos jahindusnõukogu seisukohaga. 25.04.2013 vastu võetud ja 01.06.2013 jõustunud JahiS § 67 lg 2 nägi rakendussättena ette, et seaduse jõustumisel kehtinud jahipiirkonna kasutusõiguse luba kehtib 10 aastat pärast selle seaduse jõustumist ulatuses, milles see ei ole vastuolus seaduses sätestatuga. JahiS § 18 lg 1 ei saa olla aluseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele olukorras, kus jahipiirkonna kasutusõiguse luba on üleminekusättest tulenevalt automaatselt pikenenud. JahiS § 67 lg 2 eesmärk oli reguleerida enne uue JahiS jõustumist antud jahipiirkonna kasutusõiguse lubade kehtivust. Sättega määratleti, et uue seaduse jõustumise hetkel kehtinud load kehtisid edasi veel 10 aastat, st kuni 31.05.2023. JahiS § 20 lg 1 p 3 kohaselt lõpeb jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivus, kui selle kehtivuse tähtaeg on möödunud. JahiS § 18 lg 1 näeb küll ette võimaluse pikendada jahipiirkonna kasutusõiguse loa kehtivust järgmiseks kümneks aastaks, kuid see säte ei saa olla aluseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamisele olukorras, kus loa kehtivus on üleminekusättest tulenevalt ühekordselt automaatselt pikenenud. Kohtu seisukoht ühtib õiguskantsleri 11.03.2022 arvamusega. Loa pikendamise eelduseks JahiS § 18 lg 1 alusel saab seega olla eelnevalt JahiS §-des 14– 17 sätestatud tingimustel ja korras tähtajalise jahipiirkonna kasutusõiguse loa väljastamine, mitte varasemas seaduses sätestatud eeldustel väljastatud ja ainuüksi üleminekusättest tulenevalt veel 10 aastat kehtinud load. Seega pole 29.11.2022 korralduse p 1.2 kehtiva õigusega kooskõlas ning on materiaalselt õigusvastane. Kaebaja esitas alternatiivse kohustamisnõude enda kaasamiseks jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmise haldusmenetlusse juhuks, kui kohus tühistab 29.11.2022 korralduse p 1.2 oluliste kaalutlusvigade või olulise menetlusõiguse rikkumise tõttu (vt kaebuse p 77). Kohus tühistab vaidlustatud korralduse p 1.2 selle sisulise õigusvastasuse tõttu. Seega puudub vajadus alternatiivse kohustamisnõude eraldiseisvaks lahendamiseks (vt kaebuse p 76). Ka vastustaja on selgitanud, et loa pikendamise menetluses ei saa kaebajale anda taotluse esitamise võimalust, ent uue kasutaja otsimise menetluses kui avatud menetluses on ka kaebajal võimalik taotlus esitada. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule kirjalikus menetluses kohtu poolt määratud tähtaja jooksul (praegusel juhul kuni 20.11.2023) menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja esitas 20.11.2023 taotluse mõista välja menetluskulud 2720 eurot (esindajakulu 2700 eurot ilma käibemaksuta ja riigilõiv 20 eurot). Taotlusele oli lisatud ajaaruanne ja 4 arvet Greenevent OÜ-le. Kaebaja põhjendab, et arved on esitatud Greenevent OÜ-le ja tasutud Greenevent OÜ poolt tulenevalt sõlmitud kokkuleppest. HKMS § 109 lg 5 kohaselt ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Menetluskulud on siiski väljamõistetavad vaid juhul, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus, s.o kohustus õigusabikulud tema 3(8)

3-23-577 eest tasunud isikule hiljem hüvitada (HKMS § 109 lg 1 1; vt Riigikohtu 09.06.2023 otsus nr 320-2247, p 27 ja 15.12.2022 otsus nr 3-20-1310, p 37.1). Ehkki kaebaja on viidanud, et kulud kandis Greenevent OÜ tulenevalt sõlmitud kokkuleppest, ei ole ta väitnud ega tõendanud, et kaebajal oleks tekkinud kohustus need kulud Greenevent OÜ-le hiljem hüvitada. Seega ei ole kaebaja menetluskulud vastustajalt väljamõistetavad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

jätta kaebus rahuldamata. OÜ Forestgreen palus 09.02.2024 vastuses jätta KeA apellatsioonkaebus rahuldamata. MTÜ Eikla Jahiselts toetas 12.02.2024 vastuses apellatsioonkaebust. KeA loobus 06.03.2025 avalduses apellatsioonkaebusest, viidates Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2024 otsusele nr 3-22-2414.

ning tagastada OÜ Forestgreen kaebus läbivaatamatult või jätta uue otsusega OÜ Forestgreen kaebus rahuldamata. Kaebajal puudub kaebeõigus, sest ta ei vasta JahiS § 17 lg-s 2 nimetatud tingimustele ega oleks seetõttu saanud ise kandideerida jahipiirkonna kasutusõiguse loale. Puuduvad tõendid, et kaebajal oleks kunagi olnud mingit majandustegevust, rääkimata jahipidamise korraldamisest. Kaebaja ei oma Eikla jahipiirkonnas ühtki kinnisasja ja on tõendamata, et ta on sõlminud mõne selle piirkonna maaomanikuga lepingu jahindustegevuse korraldamiseks. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane. Halduskohus eksis JahiS § 18 lg 1 ja § 67 lg 2 tõlgendamisel. KeA arusaam JahiS sätetest on kooskõlas seadusandja tahtega. Ka Riigikohus leidis 17.10.2023 määruses nr 3-23-360 sarnastel asjaoludel, et kohaldada tuleb JahiS §-i 18. Kolmas isik ei ole esitanud jahindusnõukogule või KeA-le valeandmeid ning ei ole jätnud täitmata kasutusloas ettenähtud kohustusi.

rahuldamata. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebajal on kaebeõigus. See põhineb asjaolul, et kaebaja soovib taotleda Eikla jahipiirkonna kasutusõiguse luba, kuid kolmanda isiku loa pikendamise tõttu ei olnud võimalik KeA-le sellist taotlust esitada. Kaebaja peab vastama JahiS § 17 lg-s 2 ettenähtud nõuetele alles taotluse esitamise ajal, kuigi kaebaja vastab neile nõuetele ka praegu. Halduskohus ei nõudnud maaomanikega sõlmitud lepingute esitamist, mistõttu kaebaja neid ka ei esitanud, kuid lepingud on olemas. Kaebaja ei ole saanud tegeleda jahipidamise korraldamisega KeA õigusvastase tegevuse tõttu. JahiS ei välista kasutusõiguse loa andmist äriühingule, mis alles alustab tegevust. Kõik kolmanda isiku uued väited tuleb jätta tähelepanuta, sest need oleks saanud esitada juba halduskohtule. Kui ringkonnakohus hindab kolmanda isiku väiteid sisuliselt, siis ei ole need põhjendatud. Halduskohus tõlgendas JahiS-i sätteid õigesti ning ei läinud vastuollu seadusandja tahte või Riigikohtu praktikaga. Kolmas isik ei ole lükanud ümber kaebaja väiteid, et kolmas isik esitas jahindusnõukogule valeväiteid ega täitnud kasutusloaga temale pandud kohustusi.

osas, millega kohus jättis kaebaja menetluskulud KeA-lt välja mõistmata, ning uue otsusega kohustada KeA-d hüvitama OÜ Forestgreen menetluskulud või alternatiivselt saata asi tühistatud osas uueks otsustamiseks halduskohtule.

4(8)

3-23-577 Halduskohus kohaldas vääralt HKMS § 109 lg-t 5. See norm ei välista menetluskulude hüvitamist, kui need on menetlusosalise eest kandnud muu isik. Kaebaja selgitas kohtule, et arved on esitatud Greenevent OÜ-le ja tasutud tema poolt, tulenevalt kaebajaga sõlmitud kokkuleppest. Kaebaja kohustus hüvitada menetluskulud need tasunud isikule tekib seaduse alusel, sest menetluskulud tasunud isik on tasunud menetluskulud kaebaja eest käsundi täitmisel. Seega pole vajalik eraldi kulude hüvitamise kokkuleppe sõlmimine ja selle kohtule esitamine. Kui kohus eelnevaga ei nõustu, siis on oluline, et kaebaja on kokkuleppe olemasolule viidanud ning seda piisavalt põhistanud. Greenevent OÜ on kaebaja seotud isik – mõlemal äriühingul on sama osanik, tegelik kasusaaja ja juhatuse liige. Juhatuse liige oleks saanud kinnitada, et kaebaja peab menetluskulud nende väljamõistmisel Greenevent OÜ-le hüvitama. Halduskohus pidanuks andma kaebajale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid.

nõustudes menetluskulude jaotamise küsimuses halduskohtu otsuse põhjendustega.

põhjendatud. Asjaolu, et kaebaja kohtuvaidlust rahastab kolmas isik, näitab, et kaebajal tegelikult puudub õiguslikult kaitstav huvi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

apellatsioonkaebusest asja arutamise lõpetamiseni, kirjaliku menetluse puhul aga kuni avalduste esitamiseks antud tähtaja möödumiseni. Ringkonnakohus leiab, et KeA apellatsioonkaebusest loobumise avaldus on tähtaegne ja puuduvad alused keelduda selle vastuvõtmisest.

menetlustoiminguid teinud, samuti ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta (HKMS § 191 lg 2). Seega loetakse, et KeA ei ole Tallinna Halduskohtu 08.12.2024 otsuse peale apellatsioonkaebust esitanud.

ringkonnakohus määrusega apellatsioonimenetluse (HKMS § 191 lg 3). Kuna apellatsioonkaebused on esitanud ka kaebaja ja kolmas isik, ei ole alust asja menetlust tervikuna lõpetada. II

apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 (OÜ Forestgreen ja Greenevent OÜ 07.01.2024 kokkulepe ja äriregistri väljavõte, dtl 387–390). Kuigi neil tõenditel ei ole tähtsust kaebaja apellatsioonkaebuse sisulisel lahendamisel, on need asjakohased ja esitatud tähtaegselt apellatsiooniastme menetluskulude jaotamise otsustamiseks (vt täpsemalt allpool). Korduvalt esitatud sama sisuga tõendid tuleb tagastada (dtl 514–515 ja 522–523).

lisad 1–3 (kaebaja sõlmitud kinnisasjade jahindusliku kasutamise leping, õiguskantsleri 01.07.2023 kiri ja jahiseaduse eelnõu 351 SE seletuskiri, dtl 456–491). Kaebaja esitas need vastuseks MTÜ Eikla Jahiselts apellatsioonkaebusele eesmärgiga lükata ümber kolmanda 5(8)

3-23-577 isiku väiteid seoses kaebajal kaebeõiguse puudumise ja JahiS-i asjakohaste sätete tõlgendamisega. Kaebaja 09.02.2024 seisukoha lisad 1 ja 2 (dtl 410–443), mis on esitatud vastuseks KeA apellatsioonkaebusele, tuleb tagastada. Need kattuvad eespool nimetatud lisadega 2 ja 3, mis on juba võetud asja juurde. III

halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).

eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne. Kaebaja on selgitanud, et ta on huvitatud jahitegevuse korraldamisest Eikla jahipiirkonnas, mistõttu sooviks ta taotleda jahipiirkonna kasutusõiguse luba. Kolmanda isiku kasutusõiguse loa pikendamine JahiS § 18 lg 1 alusel välistas kaebaja võimaluse osaleda kasutusloa andmise menetluses. See on piisav, et jaatada kaebaja subjektiivsete õiguste riivet ja kaebeõigust KeA 29.11.2022 korralduse p 1.2 vaidlustamiseks.

korraldamisega. Kaebaja märgib õigesti, et JahiS ei välista jahipiirkonna kasutusõiguse loa andmist äriühingule, kes alles alustab oma tegevust (vt JahiS §-d 14–17). Seda, kas taotleja puhul on kasutusloa andmise eeldused täidetud, sh kas tal on olemas samas jahipiirkonnas kinnisasi või kinnisasja omava maaomanikuga kirjalik kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks tema kinnisasjal (JahiS § 14 lg 5), kontrollib KeA haldusmenetluse käigus. Kaebaja on siiski esitanud 22.10.2022 sõlmitud lepingu Eikla jahipiirkonna maaomanikuga, mille järgi on tal olemas õigus kasutada lepingus loetletud kinnisasju jahipidamise korraldamiseks. HKMS § 109 lg-t 5 arvestades ei välista kaebeõigust ka asjaolu, et kaebaja õigusabikulud katab mõni teine isik. Asja materjalide põhjal ei ole alust arvata, et kaebajal puudub tegelik huvi kasutusõiguse loa vastu ja kaebus on esitatud mõne teise isiku huvides.

üleminekusätte alusel antud lubade kehtivusaja lõppemisel ei saa neid pikendada JahiS § 18 alusel, vaid kõik jahipiirkonna kasutusõiguse load tuleb anda välja 01.06.2013 jõustunud JahiS-i kohaselt (p-d 9–10). Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Õige pole kolmanda isiku väide, et see tõlgendus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Kaebaja märgib õigesti, et Riigikohus ei analüüsinud 17.10.2023 määruses nr 3-23-360 sisuliselt jahipiirkonna kasutusõiguse loa pikendamist JahiS § 18 alusel, vaid lahendas üksnes kaebuse tähtaegsuse küsimust, selgitades, millisel viisil tuli KeA-l JahiS § 18 alusel antud korraldus teatavaks teha.

luba JahiS § 18 alusel, on halduskohus vaidlustatud korralduse p 1.2 õigesti tühistanud. Seetõttu puudub vajadus kontrollida, kas kolmandale isikule tulnuks kasutusõiguse loa andmisest keelduda mõnel JahiS § 18 lg-s 2 nimetatud alusel, samuti ei tule hinnata menetlusosaliste muid väiteid. IV

kaebaja eest ei tohtinud menetluskulusid kanda muu isik, vaid leidis, et kaebaja pole tõendanud, et tal on tekkinud kohustus kulud Greenevent OÜ-le hüvitada. HKMS § 109 lg 1 1 sätestab selgelt, et kulud on väljamõistetavad vaid siis, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus, ning HKMS § 109 lg 1 neljanda lause kohaselt tuleb selle kohta esitada kohtule tõendid. Üksnes menetluskulude nimekirjas sisalduv väide, et „arved on esitatud Greenevent OÜ ja tasutud tema poolt tulenevalt sõlmitud kokkuleppest“ ei ole 6(8)

3-23-577 ringkonnakohtu hinnangul piisav (vrd Riigikohtu 25.04.2016 otsus nr 3-3-1-10-16, p 16.3; 09.03.2009 otsus nr 3-3-1-94-08, p 21).

võlaõigusseaduse § 78 lg-le 4, mille järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Asjaolu, et seadus võimaldab tekitatud kulusid kaebajalt välja mõista, et näita, et sellist õigust ka tegelikult kasutatakse. Seetõttu on kohtupraktikast tulenevalt vajalik esitada tõend kulude kandmise kohustuse tekkimise kohta.

menetluskulude taotlus on puudustega. Kaebajat esindab kohtumenetluses kogemustega vandeadvokaat ning kohtul puudus alus eeldada, et kaebaja on jätnud ekslikult vajalikud dokumendid esitamata (vrd Riigikohtu 29.04.2015 otsus nr 3-3-1-15-15, p 17). Esindaja pidi aru saama, et kulude tasumise kohustust ei saa tõendada ainuüksi asjaoluga, et Greenevent OÜ ja OÜ Forestgreen on seotud äriühingud. V

avalduse ning jätab kaebaja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.

menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 8). Apellatsioonkaebusest loobumise korral kannab apellant apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud (HKMS § 191 lg 2). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

104 lg 10) ning ei ole esitanud kuludokumente muude menetluskulude kohta. Kolmas isik on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot, kuid ei ole samuti esitanud kuludokumente muude menetluskulude kohta. Vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad seetõttu nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11, § 191 lg 2).

(ilma käibemaksuta). Taotlusele on lisatud kaebaja ja Greenevent OÜ juhatuse liikme allkirjastatud kinnitus seoses kaebaja ja Greenevent OÜ kokkuleppega menetluskulude tasumise kohta (dtl 388), mis tõendab piisavalt kaebaja kohustust menetluskulud hüvitada, ning õigusabiteenuse osutajate aruanne ja Greenevent OÜ-le esitatud arved (dtl 508 jj).

üldisemalt arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane (Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16). Menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel ei ole asjakohane hinnata üksikute menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu suurust. Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-181570, p 17; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1527, p 38).

7(8)

3-23-577

käiku, kaebaja menetlusdokumentides sisalduvaid kordusi võrreldes halduskohtule esitatud menetlusdokumentidega ning asjaolu, et vastustaja apellatsioonkaebus puudutas üksnes JahiS §-de 18 ja 67 tõlgendamist, kuid kolmas isik esitas ringkonnakohtus uusi sisulisi väiteid (vrd kolmanda isiku 17.05.2023 vastus), millele kaebajal tuli vastata, aga ka seda, et kaebaja apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jäävad tema enda kanda, tuleb kaebaja kasuks välja mõista vastustajalt 750 eurot ja kolmandalt isikult 1300 eurot (mõlemad summad on ilma käibemaksuta). Kaebaja muud menetluskulud jäävad tema enda kanda.

asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja ärinimi tähemärgiga ning mitte avaldada muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata. Halduskohtumenetluses lahendatakse avalik-õiguslikke vaidlusi, mille vastu on eelduslikult avalik huvi. Menetlusosaliste andmete varjamisel avaldatavas kohtulahendis tuleb leida konkreetseid asjaolusid arvestades isiku õiguste ja kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte vahel kohane tasakaal. Kaebaja ei ole oma taotlust põhjendanud ja ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et käesolev kohtuotsus sisaldaks selliseid kaebaja ärialaseid, kaebaja juhatuse liikme eraelulisi vms andmeid, mille varjamiseks esineks mõjuvaid põhjusi, mis kaaluvad üles kohtumenetluse avalikkuse põhimõtte (HKMS § 2 lg 7; vt ka Riigikohtu 04.04.2022 määrus nr 3-21-2196, p 15.3). (allkirjastatud digitaalselt)

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.