Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. august 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-21-2756
Haldusasi
X kaebus Vabariigi Valitsuse 21. oktoobri 2021. a korralduse nr 368 tühistamiseks ja Vabariigi Valitsuse kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. mai 2022. a otsus
Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse alus ringkonnakohtus
Kaebaja – X Vastustaja – Vabariigi Valitsus, esindajad MS ja KN Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
1.juunil 2023
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12. mai 2022. a otsuse haldusasjas nr 3-21-2756 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.
Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 20. septembril 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). Kassatsioonkaebus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).
1.X (sündinud 1984. aastal Eestis), kes on määratlemata kodakondsusega, esitas Politsei- ja Piirivalveametile avalduse kodakondsuse saamiseks naturalisatsiooni korras.
2.Vabariigi Valitsus keeldus 21.10.2021 korraldusega nr 368 taotlejale Eesti kodakondsuse andmisest kodakondsuse seaduse (KodS) § 21 lg 1 p 4 ja lg 11 alusel. Taotlejat on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlikult toimepandud kuritegude eest (vargus, vargusele kaasaaitamine, relvaga ähvardamine avalikus kohas ning endise elukaaslase tapmisähvardus) ning aastatel 2011–2012 on ta toime pannud kaks väärtegu. Kriminaalkaristuste kustumisest on möödunud vähem kui 3 aastat. Kui tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud ja karistatuse kustumisest ei ole möödunud piisavalt pikk aeg, on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne. Isik pani toime 4 kuritegu, millest kaks olid vägivaldsed ja tekitasid kannatanutele suurt hirmu. Lisaks on isik omanud ilma arsti ettekirjutuseta väikeses koguses kanepit, mille eest karistati teda väärteokorras. Toimepandud süütegudega ohustas taotleja teiste isikute elu, tervist ja vara. Kodakondsuse andmiseks on riik kehtestanud kohustuse kontrollida kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust ja seaduste täitmist, kusjuures korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule on kodakondsuse andmine võimalik üksnes erandina. Tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks peavad kõnealused kuriteod võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja näitama selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Kuna toimepandud süütegude eest mõistetud karistuste kustumisest on möödunud liialt lühikene aeg, siis ei saa teha järeldusi taotleja õiguskuulekuse kohta. Vastuväidetes toodud asjaolu, et kaks kuritegu pandi toime alaealisena ja viimane pärast elukaaslasest lahkuminekut ning et ta on võtnud vastutuse oma tegude eest ja on pea 10 aastat elanud õiguskuulekalt, ei õigusta toimepandud rikkumisi. Eestis sündimine ja elamine ei eelda kodakondsuse olemasolu ning isiku soov siduda end Eestiga on tagatud sellega, et talle on antud pikaajaline elamisluba.
3.X esitas 25.11.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse korralduse nr 368 tühistamiseks ning Vabariigi Valitsuse kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Vabariigi Valitsus ei ole kaebaja taotluse menetlemisel ja kaebajale kodakondsuse andmisest keeldumisel arvestanud kaebaja taotluses välja toodud oluliste asjaoludega. Korraldus on kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne. Kaebaja oli kuritegude toimepanemisel 2001. ja 2003. aastal alaealine ja nende kuritegude toimepanemisest on möödunud ca 20 aastat. 2011. aastal toime pandud kuriteo ohver on kaebajale andestanud. Kaebaja on karistuse kandnud ning sellest õppinud. Määratlemata kodakondsusega isikuna ei ole kaebajal sidet ühegi teise riigiga.
Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.
Kodakondsuse andmine korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule on võimalik erandina ning tegemist on Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsusega. Seejuures ei kuulu välismaalase põhiõiguste hulka kodakondsuse saamine ning selline õigus ei ole tuletatav ka Euroopa Liidu ning rahvusvahelisest õigusest. Kodakondsuse saamiseks on riigil õigus seada piiranguid ja võtta arvesse isiku senist ja eeldatavat tulevast käitumist. Kodakondsus on privileeg, mitte põhiõigus. Ehkki kaebajal on Eestis laps, kes on Eesti kodanik, siis kodakondsuse andmisest keeldumine 2(7)
3-21-2756 ei riiva kaebaja õigust era- ja perekonnaelule, sest nende õiguste teostamiseks ei pea perekonnaliikmed olema sama kodakondsusega. Eesti kodakondsuse omamine ei ole hädavajalik Eestis elamiseks ja töötamiseks. Alaealisena toime pandud kuriteod ei ole olematud. Lisaks on kaebaja ka täisealiselt koduvalt kuritegusid toime pannud. Tahtlike kuritegude toimepanemise eest kriminaalkorras korduvalt karistatud isikule Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks hinnatakse: 1) kas kõnealused kuriteod võimaldavad erandi tegemist ning 2) kas kodakondsuse taotleja näitab selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt. Seadusandja eesmärk ei olnud võimaldada kodakondsuse andmist karistuse kustumise järgselt kõigile isikutele, mistõttu on proportsionaalne, et kui tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud ja karistatuse kustumisest ei ole möödunud piisavalt pikk aeg, on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne. Kuritegude eest mõistetud karistatuse kustumisest oli otsuse nr 368 andmise seisuga möödunud alla kolme aasta, mis on liialt lühike aeg, et teha järeldusi kaebaja õiguskuulekuse kohta. Kaebaja tõi esile küll leppimise tütre emaga, kuid kodakondsuse erandina andmise menetluses ei võeta arvesse taotleja poolt toime pandud kuriteo ohvri seisukohta, kas taotlejale võiks kodakondsuse anda või mitte.
5.Tallinna Halduskohtu 12.05.2022 otsusega rahuldati kaebus, tühistati Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korraldus nr 368 ja kohustati vastustajalt vaatama kaebaja taotlus kodakondsuse saamiseks uuesti läbi. Halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 15 eurot. Kaebaja sündis Eestis ja on elanud kogu oma elu siin. Kaebaja pani aastatel 2001 ja 2003 alaealisena toime kaks kuritegu ning aastatel 2011 ja 2012 täisealisena samuti kaks kuritegu. Kaebajat on kahel korral karistatud väärtegude toimepanemise eest. Kaebaja väärteokaristused kanti arhiivi 12.06.2016 ning kriminaalkaristused 22.03.2019. Kaebaja on kokku taotlenud Eestis kodakondsust 3 korda ning tal on sooritatud kodakondsuseksam. Vabariigi Valitsusel on KodS § 21 lg 11 alusel kodakondsuse andmise otsustamisel suur kaalutlusruum, mis ei välista kontrollikohustust kaalutlusõiguse reeglitest kinnipidamisel. Ehkki kaebajal ei ole põhiõigust kodakondsusele ning tal ei ole subjektiivset õigust nõuda kodakondsuse andmist, on tal subjektiivne õigus nõuda, et tema suhtes läbi viidud haldusmenetlus oleks õiguspärane ning kodakondsuse andmata jätmine ei toimuks meelevaldselt. Tallinna Ringkonnakohus märkis hiljutises lahendis, et kohtul on õigus piiramatult kontrollida, kas arvesse on võetud kõik asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud, s.o kas järgitud on kaalutlusreegleid (vt jõustumata 21.04.2022 otsus 3-21-508). Vastustaja on KodS § 21 lg 11 rakendamisel teinud olulisi kaalutlusvigu ning jätnud piisavalt täitmata haldusakti põhjendamise kohustuse. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene loetelu kuritegudest, mille toimepanemise korral on vastustajal kaalutlusruum otsustamaks, kas erandi tegemine on võimalik või mitte. Kuriteo kirjelduse ning kvalifikatsiooni välja toomine ei ole samaväärne KodS § 21 lg-s 11 sätestatud kohustusega võtta arvesse toime pandud kuritegude asjaolusid. 2011. ja 2012. aastal toime pandud tegude osas ei ole vastustaja märkinud, kas ja kuidas kaebaja teosse suhtus. Seejuures nähtub nt 2012. a kohtuotsusest, et kaebaja tunnistas oma süüd ja kinnitas, et on kokkuleppest aru saanud. Samuti oleks tulnud otsuse tegemisel arvesse võtta asjaolu, et kaebaja ei ole toime 3(7)
3-21-2756 pandud kuritegude eest kordagi pidanud kandma reaalset vanglakaristust, ehkki sellise karistuse määramine oleks olnud võimalik, ning lisaks ei karistatud kaebajat kordagi võimaliku karistuse ülemmääraga. Ei nähtu, et otsuses oleks hinnatud kaebaja soovi käituda õiguskuulekalt või vastustaja oleks kaebaja õiguskuulekust sisuliselt hinnanud. Otsuse tegemise ajaks oli kaebaja viimase kuriteo toimepanemisest möödas ca 10 aastat, mida ei saa pidada õiguskuulekuse hindamisel liialt lühikeseks ajaks. Otsuses ei ole arvesse võetud ka seda, et kaebaja on endisest elukaaslasest kuriteoohvriga ära leppinud. Need asjaolud kirjeldavad nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut. Isiku õiguskuulekust kinnitab see, et karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi. Kui andmete arhiivi kandmine ei ole piisav kodakondsuse andmiseks, peab Vabariigi Valitsus keeldumist eriliselt põhjendama. Kaebajal on alaealised lapsed, kes on Eesti kodanikud ja kelle ülalpidamiskohustus tal on. Seda oleks tulnud otsuse tegemisel arvestada, nagu ka asjaolu, et kaebaja on elanud kogu elu Eestis. Kaebaja ei ole välismaalane selle tavatähenduses (Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on välismaalane välisriigi kodanik või võõramaalane), vaid tegemist on kodakondsuseta isikuga, kellel ei ole ühegi riigi kodakondsust. KodS § 21 lg 11 kaalumisel ei ole lubatud arvestada isiku kustunud väärteokaristustega, kuivõrd seadusandja eesmärk ei olnud arhiiviandmetele juurdepääsu andmisel lubada arvestada KodS § 21 lg 11 kohaldamisel ka kustunud väärteokaristustega. Võimalus saada KodS § 21 lg 1 p 4 kohaldamiseks, s.o kuritegude korduvuse tuvastamiseks, andmeid ka karistusregistri arhiivist, lisati karistusregistri seadusesse kodakondsuse seaduse, karistusregistri seaduse ja sellest tulenevalt riigilõivuseaduse muutmise seadusega 2006. aastal. Seletuskirjas on märgitud, et tähtsust ei oma mitte kõik karistusregistri arhiivi kantud andmed, vaid üksnes konkreetsetel juhtudel andmed korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise kohta. Olukorras, kus kaebaja on pöördunud õiguskuulekale teele, on tema pikaks ajaks teadmatusse jätmine ‒ vastustaja ei ole välistanud kaebajale kodakondsuse andmist millalgi tulevikus ‒ probleemne ka põhiseaduslike väärtuste nagu õiguskindlus ja õiguspärane ootus seisukohast. Kuna kohus kohustab vastustaja kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama, siis peab kohus vajalikuks märkida, et praktikas väljakujunenud ärakuulamisõiguse realiseerimine ei ole kooskõlas ärakuulamisõiguse mõttega. Ärakuulamisõiguse teostamiseks edastati kaebajale kiri, kus on kokku võetud KodS § 21 lg 11 ning nenditud fakti, et kaebaja on sooritanud 4 kuritegu ja 2 väärtegu, mis on kantud arhiivi ning seejärel mööndakse, et kaebajale võidakse keelduda Eestis kodakondsuse andmisest ning lõpliku otsuse kodakondsus anda või selle andmisest keelduda teeb Vabariigi Valitsus. Ärakuulamisõigus peaks võimaldama isikul põhjendada oma taotlust ning esitada võimalikke vastuargumente haldusorgani seisukohtadele. Isik saab oma õigust kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik tutvuda just akti projektiga (Riigikohtu 28.04.2014 otsus nr 3-3-1-52-13, p 34). Politsei- ja Piirivalveameti kirjast ei nähtu, millised on vastustaja võimalikud põhjendused ning milline on otsuse resolutsioon.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4(7)
3-21-2756
6.Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 12.05.2022 otsus ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus on üllatuslik, sest selles käsitleti küsimusi, mida menetluse kestel ei arutatud. Kustunud väärteoandmetega arvestamise võimalus on ette nähtud karistusregistri seaduse (KarRS) § 5 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi. Vastustaja seisukohta toetavad Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus asjas nr 3-17-1233 ja 21.04.2022 otsus asjas nr 3-21-508. Vabariigi Valitsuse poolt võimalikuks pidamine anda kaebajale kodakondsus tulevikus ei ole vastuolus õiguskindluse ega õiguspärase ootuse põhimõttega. Kodakondsuse andmine korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule on Vabariigi Valitsuse kaalutlusotsus. Kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus. Kaebajale ei olnud võimalik erandina kodakondsust anda, kuna toimepandud süütegudega on ta ohustanud teiste isikute elu, tervist ja vara ning karistatuse kustumisest oli korralduse andmise aja seisuga möödunud vaid alla kolme aasta. Kuna tahtlike kuritegude ohtlikkus ja mõju ei ole tänapäeva ühiskonnas vähenenud ja karistatuse kustumisest ei ole möödunud piisavalt pikk aeg, on kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne. Neljast toime pandud kuriteost kaks olid vägivaldsed ja tekitasid kannatanutele suurt hirmu. Kaebaja omas ilma arsti ettekirjutuseta väikeses koguses narkootilist ainet (kanepit), mille eest teda karistati väärteokorras. Seaduse järgi ei oma tähtsust kuritegude toimepanemisest möödunud aeg. Oluline on, et karistusandmed oleksid kantud karistusregistri arhiivi. Vaidlustatud haldusakti andmisel võeti arvesse, et kaebaja oli kuritegude toimepanemisel alaealine. Kaebaja soovi käituda õiguskuulekalt ei ole võimalik arvesse võtta muul viisil kui karistusregistri andmete põhjal. Vaidlustatud korraldus on piisavalt põhjendatud. Halduskohtu otsus kaldub kõrvale varasemast kohtupraktikast (Tallinna Halduskohtu 10.06.2021 otsus asjas nr 3-20-2479, 04.04.2022 otsus asjas nr 3-21-2183; Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus asjas nr 3-17-1233, 23.08.2018 otsus asjas nr 3-17-1866 ja 22.03.2022 otsus asjas nr 3-21-731).
7.Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jääb varasemate seisukohtade juurde. KodS § 21 lg 1 p 4 sõnastus, mille kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, seob kodakondsuse andmisest keeldumise vabaduskaotusliku karistusega ja karistatuse kustumise või korduvate tahtlike kuritegudega. Kaebajat ei ole kordagi karistatud vangistusega. KodS § 21 lg 11 sätestab, et Eesti kodakondsus võidakse erandina anda või taastada isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Kaebaja puhul ei ole sellist kaalumist toimunud. Kaalumisel tuli arvestada kaebaja isikuga seotud asjaolusid kodakondsuse taotluse esitamise ajal. Üksnes süüteo iseloomu arvestamine ei ole piisav. Korraldusest ei ilmne, milliseid kaebajat iseloomustavaid andmeid on arvesse võetud. Kaebaja soovib käituda õiguskuulekalt ja ta on kuriteoohvriga praeguseks heades suhetes.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5(7)
3-21-2756
8.Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige, ent ringkonnakohus muudab kohtuotsuse põhjendusi.
9.Vastavalt KodS § 21 lg-le 11 võidakse Eesti kodakondsus erandina anda isikule, kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut. Erandi tegemise otsustab vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlused, millest vastustaja lähtus, tuleb välja tuua haldusakti põhjenduses (HMS § 56 lg 3). Kohus saab kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3).
10.KodS § 21 lg-t 11 ei saa mõista selliselt, et määratlus „võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid“ tähendab vaid kuriteo kvalifikatsiooni ning teo tagajärje hindamist. Asjakohased on ka teo toime pannud isikut sel ajal iseloomustavad näitajad, muu hulgas vanus. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvestada ka kodakondsuse taotleja isikut. See ei tähenda vaid negatiivsete asjaolude välja toomist, vaid ka näiteks kuritegude toimepanemisest möödunud aja hindamist, Eestis olevaid sotsiaalseid suhteid ja isiku käitumist kodakondsuse taotluse lahendamise ajale eelneval perioodil.
11.Vastustaja ei ole seda praegusel juhul teinud, sest hindas vaid süütegude laadi, mitte aga nende eest määratud karistuse raskust, kuritegude toimepanemise asjaolusid või muid kaebaja isikuga seotud asjaolusid. Kaebaja on kodakondsuseta ja elanud kogu elu Eestis. Kaebajal elavad Eestis ka alaealised lapsed, kellel on Eesti kodakondsus. Kaebajat ei ole karistatud vangistusega ja vaidlustatud haldusakti andmise ajaks oli viimasest kuriteost möödunud ca 9 aastat. Kuigi varasemate kuritegude toimepanemine toimus pikema perioodi kestel, tuli vastustajal välja selgitada, kui suur on oht, et kaebaja võib toime panna uusi süütegusid, kas ta on tegutsenud selle nimel, et edaspidi süütegudest hoiduda ja kuidas iseloomustavad hilisemad sotsiaalsed suhted kaebaja isikut. Neid kaalutlusi vaidlustatud haldusaktist ei nähtu. Vastustajal tuli hinnata ka kaebaja keeleoskust ja lõimumist ühiskonda, sest ka need andmed iseloomustavad kaebaja isikut. Selliste asjaolude analüüsimist vaidlustatud haldusaktist ei nähtu.
12.Kaalutlusotsus ei ole õiguspärane, kui vastustaja piirdub erandina kodakondsuse andmise otsustamisel taotleja toime pandud kuritegude kvalifikatsiooni ja tagajärje hindamisega. Vaatamata sellele, et seaduseelnõu seletuskirjas toodi erandi tegemiseks võimaluse andmise õigustamisel välja sellised teod, mille toimepanemise ajal oli tegu kvalifitseeritav süüteona, ent kodakondsuse taotluse lahendamisel ajal enam mitte või on süüteo olulisus märgatavalt vähenenud, ei ole KodS § 21 lg-s 11 erandi tegemise võimalust sellise olukorraga piiratud. Seetõttu tuleb taotluse lahendamisel hinnata kõiki sättes nimetatud asjaolusid.
13.Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu otsuse põhjendustega osas, mis puudutab isiku ärakuulamise nõudeid. Kodakondsuse taotlejal on võimalik oma isikuga seotud asjaolusid välja tuua juhul, kui kavandatava haldusakti põhjendused on vähemalt põhijoontes talle teada. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei olnud.
14.Ringkonnakohus on korduvalt selgitanud, et väärteokaristuse andmeid, mis on kantud karistusregistri arhiivi, võib võtta kodakondsuse naturalisatsiooni korras andmisel arvesse. Ringkonnakohus selgitas 21.04.2022 otsuses asjas nr 3-21-508 (p 10) järgmist: „Vastustajal on võimalik arvestada karistusregistri arhiivi kantud väärtegudega. Sama seisukohta on ringkonnakohus väljendanud ka 16.02.2018 otsuses nr 3-17-1233 ning 22.03.2022 otsuses nr 3-21-731. KarRS § 5 lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik tähendus muu hulgas KodS-s sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja 6(7)
3-21-2756 kuriteo korduvuse arvestamisel. Seega mõistetakse karistatusena nii karistatust kuritegude kui ka väärtegude toimepanemise eest ning isikut iseloomustava teabena on väärtegude toimepanemise ning karistatusest möödunud aja arvesse võtmine KodS § 21 lg 11 alusel erandi üle otsustamisel asjakohane.“ See seisukoht on asjakohane ka praegusel juhul. Halduskohus leidis ekslikult, et kustunud väärteokaristuste arvesse võtmine ei olnud õiguspärane.
15.Halduskohus eksis ka, asudes seisukohale, et õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõttega on vastuolus, kui vastustaja pidas võimalikuks kaebajale kodakondsuse andmist tulevikus, kuid ei määranud kindlaks kindlat tähtaega, mille järel see on võimalik. Kuna erandina kodakondsuse andmine toimub kaalutlusõiguse alusel ja selle tegemisel tuleb arvesse võtta kõiki isikuga seotud asjaolusid kogumis, ei ole võimalik määrata ka kindlat tähtaega, mil isikuga seotud asjaolud võimaldaksid kodakondsuse anda. Kindla tähtaja määramine oleks etteruttav, sest ei võimaldaks piisavalt arvestada isikuga seotud asjaolusid tulevikus tähtaja määramisele järgneval ajal.
16.Kuna vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega ja ebapiisavalt põhjendatud, rahuldas halduskohus kaebuse õigesti. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
17.Kuna halduskohus rahuldas kaebuse õigesti, tuleb menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja kanda. Kuna kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses menetluskulude nimekirja esitanud ega kulude kandmist väitnud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.