Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk 17.07.2023, Tartu 3-23-946 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla vastu kahju hüvitamiseks Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a määruse peale Kirjalik menetlus Kaebaja - Juri Kolesnikov Vastustaja - Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale rahuldamata.
2.Jätta Juri Kolesnikovi määruskaebus Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a määruse resolutsiooni punktide 3 ja 4 peale rahuldamata.
3.Jätta rahuldamata Juri Kolesnikovi taotlus koopiate saamiseks.
4.Jätta rahuldamata Juri Kolesnikovi taotlus riigi õigusabi saamiseks määruskaebemenetluses.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 4 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav (HKMS § 119 lg 1 ja § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Juri Kolesnikov esitas 29.04.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise nõudes. Kaebuse kohaselt esitas kaebaja Tartu Vanglale mitmeid kahju hüvitamise taotlusi, mida vangla ei lahendanud. Kaebaja viitas 24.11.2021. a taotlusele nr 1-13/370-1, 19.01.2022. a taotlusele nr 1-13/22-1, 23.03.2022. a taotlusele nr 1-13/82-1 ja 12.05.2022. a taotlusele nr 1-13/144-1. Kaebaja soovis nendes taotlustes toodud alustel esitada kohtule hüvitamiskaebuse. Samuti palus kaebaja määrata riigi õigusabi korras talle esindaja ning vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.
2.Tartu Vangla teatas vastuseks kohtunõudele, et kaebaja poolt viidatud kahju hüvitamise taotlused on sisuliselt lahendamata, st vangla ei ole neid jätnud läbi vaatamata ega ka sisuliselt lahendanud.
3.Tartu Halduskohus jättis kaebuse käiguta ja andis kaebajale kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks tähtaja.
4.Kaebaja esitas 15.06.2023 kaebetähtaja ennistamise taotluse, milles selgitas, et tema tervislik seisund on halb ning tähtaja ennistamise avalduse lahendamisel tuleb seda arvesse võtta. Kaebaja ei suuda uskuda, et vangla üldse ei tegele tema kahjunõuetega ja nüüd on tekkinud kaebetähtaja järgimises probleem. Vangla tegevusetust tuleb tähtaja ennistamise taotluse lahendamisel arvestada. Kaebaja on teadlik, et kui ta saab vanglalt otsuse, siis on tal kohtule kaebuse esitamiseks aega 30 päeva. Täiendavalt märkis kaebaja, et kui ta pöörduks kohtusse enne vanglalt otsuse saamist, siis kohus tagastab kaebuse. Seetõttu ootab kaebaja kannatlikult vangla otsust. Kaebaja eesmärk on, et kohus menetleks tema kahjunõudeid või vangla neid lahendaks.
5.Tartu Halduskohus jättis 20.06.2023. a määrusega kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata (resolutsiooni punkt 1), lõpetas menetluse haldusasjas nr 3-23-946 (resolutsiooni punkt 2) ning jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata ja riigilõivust vabastamise taotluse läbi vaatamata (resolutsiooni p-d 3 ja 4).
5.1.Halduskohus leidis, et HKMS § 124 lg 1 kohaselt kontrollib kohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab kaebetähtaja ennistamise taotluse. Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et 24.11.2021. a taotluse nr 1-13/370-1 osas oleks vangla pidanud tegema otsuse hiljemalt 24.01.2022, hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 25.01.2022 ja lõppes 23.02.2022. 19.01.2022. a taotluse nr 1-13/22-1 osas oleks vangla pidanud tegema otsuse hiljemalt 21.03.2022, hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 22.03.2022 ja lõppes 20.04.2022. 23.03.2022. a taotluse nr 1-13/82-1 jättis vangla 13.04.2022 käiguta ja määras puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Kaebaja esitas 25.04.2022 vanglale puuduste kõrvaldamise avalduse. Vangla pidi taotluse osas otsuse tegema seega hiljemalt 27.06.2022. Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 28.06.2022 ja lõppes 27.07.2022. 12.05.2022. a taotluse nr 1-13/144-1 osas oleks vangla pidanud tegema otsuse hiljemalt 12.06.2022, hüvitamiskaebuse esitamise tähtaeg hakkas kulgema 13.07.2022 ja lõppes 11.08.2022. Kaebaja esitas kaebuse 29.04.2023. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja järginud hüvitamiskaebuse esitamisel kaebetähtaega ning on seda ületatud olulisel määral (ca 8-14 kuud olenevalt taotlusest). HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus. Üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja isikust ja tema kogemustest. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009. a määrus asjas nr 3-3-1-7508, p-d 16-17; 21.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12; 11.05.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13).
5.2.Kohtu hinnangul ei ole kaebaja olnud kaebetähtaja järgimisel ise piisavalt hoolikas ning tema väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. Kohus möönis, et vangla tegevus ei olnud eelviidatud nelja kahjunõude lahendamisel korrektne, sest vangla ei ole neid senini sisuliselt lahendanud. Seda tegevusetust saab arvestada tähtaja ennistamise avalduse lahendamisel kaebaja positsiooni tugevdava asjaoluna. Samas tuleb arvestada sellega, et kaebajal
on ulatuslik haldus- ja kohtumenetlustes osalemise kogemus (kaebaja on esitanud aastate jooksul ainuüksi Tartu Halduskohtule ligikaudu 350 kaebust (millest paljud on olnud ka hüvitamiskaebused), neist 9 kaebust esitas ta 2023. a enne käesoleva kaebuse esitamist), mistõttu pidi ta olema hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja regulatsioonist ja sellega kaasnevatest tagajärgedest ilmselgelt teadlik. Kaebaja pidi mõistma, et ta ei saa vangla vastuseid lõputult ootama jääda ega kaebusega halduskohtu poole pöördumisel arvestada kaebetähtaega alati vangla otsuse saamisest. Lisaks võttis halduskohus arvesse kaebetähtaja ületamise pikkust. Vangla tegevusetus võis küll tähtaja järgimist raskendada ja teatud ulatuses on seega tähtaja ületamine vabandatav, kuid arvestades, et praegusel juhul on tähtaega ületatud olenevalt konkreetsest vanglale esitatud kahjunõudest ca 8-14 kuud, siis ei ole tähtaja ennistamiseks alust. Samuti ei tingi tähtaja ennistamist kaebaja tervislik seisund. Tähtaja ennistamise avalduses ei ole esitatud veenvaid põhjendusi, mis moel täpsemalt viidatud terviseprobleemid tähtaja järgimist raskendasid. Kuigi kaebaja rõhutab, et tal on aja jooksul tervis halvenenud ning taotlusele lisatud tervisekaardist nähtub, et kaebaja kurdab võimetust kohtuasju ajada, ei ole need asjaolud takistanud kaebajal kohtumenetlustes osalemist määral, mis õigustaks tähtaja ületamist. Kaebaja on sama ajavahemiku jooksul (s.o veebruar 2022 kuni august 2022) esitanud halduskohtule kokku 18 kaebust ning ka hiljem jätkanud kaebuste esitamist. Seega ei ole kaebaja tervislik seisund takistanud tal kaebuste esitamist aastatel 2022 ja 2023, mistõttu ei ole usutav, et praeguses asjas kaebetähtaja ületamise tingis just kaebaja tervislik seisund ja selles toimunud muutused. Kohtu hinnangul ei olnud kaebuse tähtaegne esitamine seega võimatu või ülemääraselt raske. Eelnevast tulenevalt ei lugenud halduskohus kaebaja esitatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid mõjuvateks ning jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
5.3.HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja § 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel käesoleva haldusasja menetluse. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.
5.4.Kaebaja esitas koos kaebusega ka riigi õigusabi taotluse. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Samas ei ole taotleja majanduslik seisund ainuke riigi õigusabi saamise tingimus. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kaebaja puhul on tegemist isikuga, kellel on väga ulatuslik kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varasemalt korduvalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Kaebaja on halduskohtus varasemalt vaidlustanud põhiliselt Tartu Vangla tegevust, millise kaebusega on tegemist ka praegusel juhul. Eeltoodule tuginedes ei ole kohtul kahtlust selles, et kaebaja saab enda õiguste kaitsmisega vaidluses Tartu Vanglaga iseseisvalt hakkama ning ei vaja advokaadi abi. Halduskohtumenetluses selgitab vajalikud asjaolud, seadusesätted ja asjakohase kohtupraktika välja kohus enda initsiatiivil ning isiku õigusalaste teadmiste puudumist kompenseerib halduskohtus kohalduv uurimisprintsiip. Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
5.5.Kuna kohus lõpetas haldusasja menetluse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jättis taotluse läbi vaatamata.
6.26.06.2023 esitas J. Kolesnikov Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu määrus tühistada ja ennistada kaebuse esitamise tähtaeg. Kaebaja leiab, et halduskohus ei andnud talle alusetult advokaati ja tema kaebust tuleks sisuliselt menetleda. Ei ole õige, et vangla jätab oma kohustuse täitmata ja kaebaja kannatab. J. Kolesnikov taotleb määruskaebuses veel, et talle saadetaks koopiad tema poolt halduskohtule
esitatud kaebusest ja lisadest ning palub anda talle advokaat, et esitada kaebus ringkonnakohtule ja osaleda menetluses.
7.04.07.2023. a vastuses määruskaebusele ei nõustunud Tartu Vangla sellega ja selgitas, et nende hinnangul on halduskohus põhjendatult jätnud rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Halduskohus märkis õigesti, et kaebaja ei ole olnud kaebetähtaja järgimisel ise piisavalt hoolikas ning tema väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. Arvestades, et kaebajal on arvestatav haldus- ja kohtumenetlustes osalemise kogemus, siis pidi ta mõistma tähtaegade järgimise vajadust ja sellega kaasnevaid tagajärgi. J. Kolesnikov avaldab määruskaebuses jätkuvat soovi temale advokaadi määramiseks. Tartu Vangla hinnangul on halduskohus jätnud põhjendatult kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata. Tartu Vangla nõustub halduskohtuga, et kaebaja puhul on tegemist isikuga, kellel on väga ulatuslik kohtumenetlustes osalemise kogemus ja ta on varasemalt korduvalt suutnud iseseisvalt halduskohtumenetluses kaebusi ja muid menetlusdokumente esitada. Kaebaja saab enda õiguste kaitsmisega vaidluses Tartu Vanglaga iseseisvalt hakkama ning ei vaja advokaadi abi. Eeltoodust tulenevalt ei ole J. Kolesnikovi määruskaebuse rahuldamine põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohus jättis vaidlustatud määrusega rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ja lõpetas asja menetluse, võttes aluseks HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 ning jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata ja riigilõivust vabastamise taotluse läbi vaatamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Kaebaja ei ole määruskaebuses välja toonud asjakohaseid põhjendusi seoses halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuse nii suures ulatuses (8-14 kuud) hilinenult esitamisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest kaebaja puhul ka muid mõjuva põhjusena käsitletavaid asjaolusid, mis oleks saanud takistada tal kaebuse tähtaegselt esitamist halduskohtule seonduvalt kaebuses välja toodud 2021. ja 2022. a hüvitamistaotlustega. Kuna halduskohus on oma 20.06.2023. a määruses piisaval määral põhjendanud, miks kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu, siis sellest tingituna halduskohus õigustatult ka lõpetas asja menetluse. Käesolevas haldusasjas on HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 kohaldamise eeldused täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus igati põhjendatult ka kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata ning olukorras, kus haldusasja menetlus lõpetati, puudus halduskohtul igasugune vajadus lahendada sisuliselt kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 20.06.2023. a määruse muutmata.
9.J. Kolesnikov taotleb määruskaebuses, et talle saadetaks koopiad tema poolt halduskohtule esitatud kaebusest ja selle lisadest. Menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad HKMS §-d 88 ja 89. Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Kohtupraktikas on selgitatud, et HKMS § 88 kohaldamisel tuleb arvestada täiendavalt HKMS § 28 lg-ga 2. Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada. Ka see säte piirab menetlusosalise õigust saada menetlusdokumentidest ärakirju. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. Õigus ärakirja saada on piiratud, kui vajadus selleks puudub või on sedavõrd väike, et taotlust võib pidada ilmselgelt pahatahtlikuks või läbimõtlematuks. Lisaks puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakiri (Riigikohtu 08.09.2015. a määrus nr 3-7-1-502-15). Ringkonnakohtu hinnangul puudub kaebajal käesoleval juhul vajadus enda õiguste kaitseks saada koopiat halduskohtule esitatud kaebusest. Tegemist on kaebaja enda poolt koostatud dokumendiga. Ka nähtub asja materjalidest, et Tartu
Halduskohus on 20.06.2023. a määruses (asjaolude p-s 1) kaebaja kaebuses väidetu kirja pannud. Halduskohtule käesolevas asjas esitatud kaebusele ei olnud lisatud ühtegi lisadokumenti. Lisad (vangla vastused kaebaja taotlustele ja tervisekaardi väljavõte) esitas kaebaja üksnes kaebetähtaja ennistamise avaldusele, kuid ka nende sisust peab kaebaja ise olema teadlik, kui ta pidas vajalikuks need materjalid oma avaldusele lisada. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja sellekohane taotlus läbimõtlematu ja koopiate saamise vajadus tal tegelikult puudub, mistõttu jääb koopiate saamise taotlus rahuldamata.
10.Kaebaja palub määruskaebuses anda talle advokaat, et esitada kaebus ringkonnakohtule ja osaleda menetluses. Ringkonnakohus käsitleb kaebaja taotlust anda talle advokaat taotlusena saada riigi õigusabi määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi andmise eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järgi vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. HKMS § 110 lg-st 2 tulenevalt tuleb riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda RÕS-st ning HKMS-i 12. peatükis sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd RÕS-is ei ole sätestatud teisiti. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. KIS-ist nähtuvalt on kaebaja aastate jooksul esitanud märkimisväärse hulga kaebusi ja taotlusi erinevatele kohtutele ja erinevates kohtuastmetes ning talle on korduvalt selgitatud riigi õigusabi saamise tingimusi. Eelnevates kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma. Ka käesolevas haldusasjas esitas kaebaja kaebuse halduskohtule, lisaks erinevaid taotlusi, ka määruskaebuse ringkonnakohtule, olles koostanud eelnimetatud dokumendid ise. Kaebaja on käesolevas asjas kokkuvõttes ise esitanud kohtule arusaadava määruskaebuse ning HKMS § 210 lg 4 järgi lahendatakse määruskaebused üldjuhul kirjalikus menetluses. Kõike eeltoodut arvestades ei pea ringkonnakohus vajalikuks määrata kaebajale riigi õigusabi korras esindajat määruskaebemenetluses. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.