X kaebus Elva Vallavalitsuse sotsiaal- ja terviseosakonna juhataja 13. juuli 2022. a otsuse nr 7-9/343-5 ja Elva Vallavalitsuse 9. augusti 2022. a korralduse nr 361 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Elva vald, seaduslik esindaja vallasekretär Salle Ritso
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. juunil 2023 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X (kaebaja) esitas Elva Vallavalitsusele 4. juulil 2022 nõuetekohaselt allkirjastamata taotluse nr 7-9/343 tema soovitud isiku (õe elukaaslane) hooldajaks määramiseks ja hooldajatoetuse taotlemiseks. Kaebaja allkirjastas taotluse 5. juulil 2022.
3-22-1804
2.Elva Vallavalitsuse sotsiaal- ja terviseosakonna juhataja jättis 13. juuli 2022. a otsusega nr 7-9/343-5 „Hooldaja ja hooldajatoetuse määramisest keeldumine“ taotluse rahuldamata. X esitas 2. augustil 2022 Elva vallale eelnimetatud otsuse peale vaide, mille vastustaja jättis 9. augusti 2022. a korraldusega nr 361 (vaideotsus) rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 24. augustil 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Elva Vallavalitsuse 9. augusti 2022. a korralduse nr 361 peale.
4.Tartu Halduskohus tõlgendas kaebust kaebaja tegelikust tahtest lähtuvalt ja võttis 25. augusti 2022. a määrusega menetlusse X kaebuse Elva Vallavalitsuse sotsiaal- ja terviseosakonna juhataja 13. juuli 2022. a otsuse nr 7-9/343-5 ja Elva Vallavalitsuse 9. augusti 2022. a korralduse nr 361 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks.
5.Vastustaja esitas 23. septembril 2022 vastuse kaebusele, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.
6.Kohus määras 3. aprilli 2023. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks.
7.Vastustaja esitas 5. aprillil 2023 vastuseks kohtunõudele sotsiaaltoetuste ja -teenuste komisjoni 13. juuli 2022. a protokolli nr 28.
8.Kaebaja esitas 17. aprillil 2023 kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid.
9.1.Kaebajal on puuduv töövõime, mis ei hõlma ainult lepingulist tööd, vaid see käib ka kõigi igapäevaste toimingute kohta. Eesti Töötukassa tuvastas 20. juuni 2022. a otsusega nr TVH/22/025185 kaebajal puuduva töövõime. Sotsiaalkindlustusamet (SKA) tuvastas 21. juuni 2022. a otsusega nr P26O-2022-45918 kaebajal raske puude raskusastme kestusega 1. august 2022 kuni 31. juuli 2027. Kaebajal on tuvastatud raske puue, kuna tema igapäevane tegutsemine või ühiskonnas osalemine on piiratud. Seega vajab kaebaja täisväärtuslikuks tegutsemiseks või ühiskonnaelus osalemiseks kõrvalist abi. Vald ei ole nende otsustega piisavalt arvestanud ja on need sisuliselt ümber hinnanud. Vald ei kaasanud kaebaja abivajaduse hindamisel menetlusse tervishoiutöötajat.
9.2.Elva vald viis kaebajaga läbi kaks hooldusvajaduse hindamise testi. Esimesel korral ei selgitanud Elva valla sotsiaaltööspetsialist hindamise läbiviimise reegleid ega näidanud testi, vaid esitas suunavaid küsimusi ning eeldas ainult „jah“ või „ei“ vastust. Sellisel viisil läbiviidud testi kaebaja ei allkirjastanud. Järgmisel korral viis hindamise läbi teine sotsiaaltööspetsilist, kes andis seekord hindamislehed kaebajale täitmiseks, kuid vajalikke selgitusi samuti ei andnud.
9.3.Kaebaja pöördus ühekordse sotsiaaltoetuse ja -teenuse taotlusega Elva valla sotsiaalnõuniku poole, kes väitis kaebajale, et kuna temale Eesti Töötukassast väljamakstav pension on suurem kui kellegi teise pension, siis puudub vallal vajadus kaebaja sotsiaaltoetuse taotlust rahuldada. Sellest võib järeldada, et Elva vallal oli kaebaja suhtes otsus valmis veel enne, kui kaebaja jõudis hooldaja ja hooldajatoetuse määramise avalduse esitada.
3-22-1804
9.4.Hooldaja ja hooldajatoetuse määramise avaldus on esitatud nõuetekohaselt. Hooldajaks soovitud isik viibib sageli Elvas ning on abistanud ka varem kaebajat olmetingimuste korraldamisel (erinevate esemete toomine kaebaja elukohta ja seadmete soetamine). Samuti on isik teinud kaebaja elukohas remonti ja aidanud muude elukorraldust mõjutavate toimingute tegemisel (toidu valmistamine, riiete ja jalanõude soetamine jms). Viimasel ajal on õde ja tema elukaaslane tasunud ka kaebaja kommunaal- ja elektriarveid.
9.5.Kaebaja ei ole pidanud õigeks vastata vastustaja 7. septembri 2022. a tugiisikuteenust puudutavale e-kirjale, kuna vastustaja on selgelt väljendanud, et asja ei ole võimalik lahendada kompromissiga.
10.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
10.1.Elva vald ei ole hooldaja määramisest keeldumise otsuses SKA ja Eesti Töötukassa otsuseid ümber hinnanud. Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) §-st 15 lähtuvalt selgitab kohalik omavalitsus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi saamiseks vajalikes tegevustes. Abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest inimese abivajadusele, arvestades tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid. Hindamine viiakse läbi vastavalt inimese arusaamisvõimele ning võimekusele ise vastata. Hooldusvajaduse hindamise testide eesmärgiks oli anda hinnang kaebaja kõrvalabi vajaduse ulatusele ning seadus ei näe ette, et hooldusvajaduse hindamise menetlusse tuleks igal juhul kaasata tervishoiuteenuse osutaja. Kaebaja viide SHS §-le 62 ei ole asjakohane, sest sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajadust hindab SKA, mitte kohalik omavalitsus.
10.2.Kaebajale on osutatud sotsiaalnõustamise teenust ja tema abivajadust on hinnatud õiguspäraselt. Kahe hooldusvajaduse hindamise testiga tehti kindlaks kaebaja tegelik olukord ja reaalne abivajadus. Hindamiseks kasutati ankeetküsimustikku, milles on kaetud erinevad isiku toimetulekut puudutavad valdkonnad. Sotsiaaltööspetsialist viis pärast hooldaja määramise taotluse saamist 4. juulil 2022 läbi esimese hooldusvajaduse hindamise testi. Sotsiaaltööspetsialist sai abivajaduse hindamise tulemusel punktisummaks 23 punkti, mida tutvustas ka kaebajale ja selgitas talle, miks antud juhul ei ole hooldaja määramine põhjendatud. Kuna kaebaja ei olnud saadud punktisummaga rahul ning märkis, et ei mõistnud kõiki küsimusi ning talle ei tutvustatud piisavalt testi läbiviimise reegleid, siis võimaldati kaebajal teha test uuesti teise sotsiaaltööspetsialisti juures. Teine sotsiaaltööspetsialist viis hooldusvajaduse hindamise läbi 7. juulil 2022. Sel korral täitis kaebaja testi omakäeliselt. Sotsiaaltööspetsialist sai teise abivajaduse hindamise tulemusel punktisummaks 55 punkti. Mõlemad testid ei kinnitanud kõrvalabi vajadust määral, mis õigustaks hooldaja määramist.
10.3.Enne esimese testi läbiviimist tutvustati kaebajale testi ülesehitust. Sotsiaaltöötaja luges kaebajale ette hindamist vajava teema ning kõik vastusevariandid, andes seejuures kaebajale valida, milline väide kirjeldab kõige paremini tema olukorda. Testi täitmise ajal selgitas sotsiaaltööspetsialist testi täitmise viisi ja tähendust ning küsis vajadusel kaebajalt täiendavaid küsimusi. Seda kinnitab näiteks see, et esmalt leidis kaebaja, et vajab abi pesemisel. Kui sotsiaaltööspetsialist palus välja tuua, milles see abivajadus seisneb ning kuidas hooldaja teda abistada saaks, tõi kaebaja välja, et abivajadus seisneb koos hooldajaga vahepeal SPA saunades käimises. Seejärel selgitas sotsiaaltööspetsialist kaebajale, mida peetakse hooldusvajaduse testi mõttes abivajaduseks hügieenitoimingutes. Peale selgituse kuulmist leidis kaebaja, et ta ei vaja abi pesemisel. Sotsiaaltööspetsialist palus kaebajal selgitada ka seda, milles seisneb abivajadus sisseostude tegemisel. Kaebaja põhjendas, et hooldajat oleks vaja olukordades, kus midagi suuremat on poest vaja ära tuua (näiteks televiisor Tartust). Seega ei ole tõene kaebaja väide, et protseduurireegleid talle ei tutvustatud ning test viidi läbi vaid „jah“ või „ei“ vastust oodates. Esimese testi punktide kogusumma teadasaamisel väitis kaebaja, et tal on diagnoos ning ta ei saanud osadest küsimustest aru. Sotsiaaltööspetsialisti sõnade kohaselt ei andnud kaebaja testi
3-22-1804 läbiviimise ajal kordagi märku, et ta teemade sisu või valikvastuseid ei mõista. Ka teise testi tegemisel andis sotsiaaltöötaja selgitusi testi täitmise kohta ja tutvustas protseduurireegleid ning lubas teha täiendavaid kirjeid testile.
10.4.Kaebaja märkis vallale esitatud sotsiaalabi avalduses, et vajab abi transporditeenustel. Samas teise hooldusvajaduse hindamise testi ajal täitis kaebaja kliendikaardi nr 7-9/343-2, milles märkis, et transpordi kasutamisel ta abi ei vaja ning et ta omab transpordi kasutamise võimalust. Avalduses tõi kaebaja välja, et vajab abi oma teenusvajaduste rahuldamiseks Eesti Vabariigi riigiasutustes, samas ei nähtu tema kirjeldustest, et tal oleks ametiasutuste poole pöördumise ja seal hakkama saamisega probleeme. Elva Vallavalitsuses käis kaebaja kõikidel vastuvõttudel üksinda ning sai vajalike dokumentide täitmisega iseseisvalt hakkama, samuti suudab kaebaja edukalt üles leida asutused erinevate toimingute tegemiseks ning oma õiguste kaitsmiseks. Lisaks oli avalduses märgitud abivajadus seoses keerulisemat laadi majapidamistöödega, kuid hooldusvajaduse hindamise testides selline abivajadus kinnitust ei leidnud.
10.5.Kaebaja ei ole olnud rahul erinevate ametnike poolt tehtud otsustega ning on selle osas väljendanud korduvalt pahameelt. Sotsiaalnõunik, kelle väitele kaebaja kaebuses tähelepanu juhtis, ei ole kaebajaga kunagi kohtunud ega vestelnud. Kaebaja on talle küll kirju saatnud energiahüvitise taotlemiseks, kuid kõik kirjad on edasi saadetud hüvitise saamist menetlevatele sotsiaaltööspetsialistidele. Kaebajaga tegelenud Elva Vallavalitsuse spetsialistid on oma tööd teinud korrektselt ning kindlasti ei ole rõhutatud midagi sellist, mida kaebaja kaebuses märkis.
10.6.Kaebajale on pakutud erinevaid teenuseid (koduteenus, sotsiaaltransport), mis aitaksid tema abivajadust leevendada, kuid kaebaja on neist keeldunud. Kaebaja on huvitatud ainult sellistest valla poolt pakutavatest teenustest ja toetustest, mis on seotud raha maksmisega. Ka kohtumenetluse ajal tehtud teise teenuse kasutamise võimalust kirjeldavale e-kirjale ei ole kaebaja vastanud.
KOHTU SEISUKOHT
11.Vaidluse all on, kas Elva Vallavalitsuse sotsiaal- ja terviseosakonna juhataja 13. juuli 2022. a otsusega nr 7-9/343-5 jäeti õiguspäraselt kaebajale tema soovitud isik hooldajaks määramata ja hooldajatoetus maksmata. Kaebaja hinnangul on Elva vald sisuliselt ümber hinnanud SKA ja Eesti Töötukassa otsused ning ei ole abivajaduse hindamise menetlusse kaasanud tervishoiuteenuse osutajat, samuti oli abivajaduse hindamine ebakorrektne. Vastustaja kaebaja hinnanguga ei nõustu ning leiab, et on kaebaja abivajadust hinnanud korrektselt ja menetlus vastas õigusaktides sätestatud nõuetele.
12.Kaebaja esitas 4. juulil 2022 Elva Vallavalitsusele taotluse tema soovitud hooldaja määramiseks ja hooldajatoetuse maksmiseks. Taotluse kohaselt vajab kaebaja abi transporditeenustes, keerulisemates majapidamistöödes ning Eesti Vabariigi riigiasutustes. Kaebaja tõi avalduses välja konkreetse isiku (kaebaja õe elukaaslane), keda ta hooldajaks soovib.
13.Kohus ei nõustu esmalt kaebaja seisukohaga, et Elva vald jättis haldusmenetluses ebaõigesti tervishoiutöötaja kaasamata. Erinevalt töövõime hindamise ja puude raskusastme hindamise menetlusest (vt töövõimetoetuse seaduse § 7 lg 1 ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus § 23 lg 1) ei näe sotsiaalhoolekande seadus isiku abivajaduse hindamisel tervishoiuteenuse osutaja menetlusse kaasamise kohustust ette. Ekslik on ka kaebaja seisukoht, et otsuse tegemisel oleks tulnud arvestada SHS § 62 regulatsiooniga. Nimetatud norm reguleerib sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse vajaduse tuvastamist, mille hindamine on täisealise isiku puhul SKA
3-22-1804 pädevuses ning see ei seondu kuidagi kaebaja taotletud hooldaja määramise menetluse ja selle raames abivajaduse hindamisega. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus on teenuse vajaduse kindlaks määramisel koostatud tegevuskava, rehabilitatsiooniplaani või rehabilitatsiooniprogrammi alusel ja SHS § 62 lõikes 2 nimetatud eesmärkidel osutatavate rehabiliteerivate teenuste kogum. Tegemist on riigi korraldatava abiga, mille raames võtab riik üle sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse eest tasu maksmise kohustuse (SHS 3. peatükk 2. jagu).
14.SHS § 26 lg 1 järgi seab kohaliku omavalitsuse üksus isiku taotluse alusel hoolduse täisealisele isikule, kes vaimse või kehalise puude tõttu vajab abi oma õiguste teostamiseks ja kohustuste täitmiseks. Hoolduse seadmisel määratakse kindlaks hooldava isiku ülesanded. Kohaliku omavalitsuse üksus selgitab välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi saamiseks vajalikes tegevustes (SHS § 15 lg 1). Seda rõhutab ka haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sõnastatud uurimispõhimõte, mille järgi on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. SHS § 15 lg 2 kohaselt lähtutakse abivajaduse väljaselgitamisel terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid ning isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid. Asjaolude arvestamisel tuleb tagada puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2 lõike 1 tähenduses puudega isikule tema abivajadusest tingitud takistuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks vastav abi, sealhulgas vajaliku tugi- või tõlketeenuse korraldamine (SHS § 15 lg 3).
15.Kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda (SHS § 14 lg 1). Elva vallas korraldatavate sotsiaalteenuste ja vallaeelarvest makstavate sotsiaaltoetuste taotlemist, määramist ja maksmist reguleerib Elva Vallavolikogu
18.detsembri 2017. a määrus nr 6 „Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord Elva vallas“ (määrus nr 6). Määruse nr 6 § 4 lg 4 kohaselt on vallavalitsus kohustatud isiku pöördumisel või abivajajast teada saamisel isiku abivajadust hindama, lähtudes eelkõige isiku vajadusest ning selgitama välja parima asjakohase abi (sotsiaalteenuse osutamine, sotsiaaltoetuse andmine, teise sotsiaalkaitse korraldamisega tegelevasse asutusse suunamine), toetamaks abivajaja iseseisvat toimetulekut ning suutlikkust korraldada iseseisvalt oma elu. Täisealise isiku hooldus on eelkõige hooldaja igapäevane füüsiline tegevus hooldatavale kõrvalabi osutamiseks, sh hooldatava juhendamine söömisel, hügieenitoimingutes, riietumisel, liikumisel või suhtlemisel ning ohutuse tagamine inimese suhtes, kes oma tegevuse või tegevusetusega võib tekitada kahju iseenda või teiste inimeste elule, tervisele või varale (määrus nr 6 § 25 lg 2). Teenuse taotlemisel hinnatakse abivajaja toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid ning füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid (määrus nr 6 § 28 lg 1 ja § 8 lg 1 kuni 13. veebruarini 2023 kehtinud redaktsioonis).
16.Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vastustaja on ümber hinnanud puude raskusastme tuvastamise otsuse ja töövõime hindamise otsuse seisukohad ning pole vaidlustatud otsuste tegemisel nendega arvestanud. Vaidlustatud otsusest nähtub, et vastustaja võttis abivajaduse hindamisel neid otsuseid arvesse, sh seda, et kaebajal võib esineda kõrvalabi vajadus. Hooldaja määramise otsustamisel tuli vastustajal aga teha kindlaks abivajaduse täpne ulatus (määrus nr 6 § 28 lg 1). Sotsiaalkindlustusameti koostatud juhendis „Täisealisele isikule hooldaja
3-22-1804 määramine“1 on samuti selgitatud, et puude tuvastamine on küll oluline asjaolu, kuid see ei ole ainsaks teenuse saamise aluseks. Inimese abivajaduse ulatus tuleb välja selgitada lähtuvalt tema tegelikust olukorrast. Abivajaduse hindamise järel saab kohalik omavalitsus otsustada, milline abi tagab inimese toimetuleku kõige paremini.
17.SHS ei reguleeri täpsemalt, milliseid hindamisvahendeid kohalik omavalitsus kasutama peab, selles osas on haldusorganil lai otsustusruum. Hindamisvahendina tuleks kasutada sellist küsimustikku, mis võimaldab hinnata terviklikult inimese abivajadust. Vastustaja on hindamiseks kasutanud ankeetküsimustikku, milles on kaetud erinevad isiku toimetulekut puudutavad valdkonnad: motoorika ja käimine; hügieen ja riietumine; sisseostude tegemine, toidutegemine ja söömine; tasakaaluvõime ja kukkumine; aistingud ja kommunikatsioon; teadvuse seisund ja orienteeritus; meeleolu, mälu ja initsiatiiv; ravimite võtmine; järelevalve ja juhendamise vajadus. Kaebaja ei ole välja toonud veenvaid põhjendusi, mis seaks ankeetküsimustiku kasutamise kohasuse kahtluse alla. Kohtu hinnangul ankeetküsimustiku kasutamist välistavaid asjaolusid või selle usaldusväärsust kahtluse alla seadvaid asjaolusid ei esine.
18.Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et hooldaja eesmärgiks on abistada isikut neis toimingutes, mida inimene ilma kõrvalise abita teha ei suuda, kuid mis on vajalikud igapäevaseks toimetulekuks. Vastustaja selgitas kaebaja abivajaduse ulatuse välja kahe hooldusvajaduse hindamise testiga. Ankeetküsimustikus nimetatud valdkondade maksimaalne punktisumma kokku oli 178 punkti. Hooldusvajadust hinnati punktide kogusumma alusel järgmiselt: 0-12 punkti – ei vaja hooldust; 13-60 punkti – minimaalne kõrvalabi, tagatakse koduteenusega; 61-80 punkti – kõrvalabi elukohas (hooldaja), vajadusel lisaks koduteenused; 81-100 punkti – ulatuslik kõrvalabi elukohas (hooldaja), vajadusel ajutine hooldusravi; 101-178 punkti – ulatuslik kõrvalabi ja põetuse vajadus elukohas (hooldaja) või hooldekodus.
19.Asja materjalidest nähtuvalt viis vastustaja pärast taotluse saamist 4. juulil 2022 kaebajaga läbi esimese hooldusvajaduse hindamise testi (dtl-d 122-124). Selle testi andmete kohaselt liigub kaebaja väljas ilma kõrvalabita ning siseruumides ilma abivahenditeta ehk siis motoorika ja käimise eest on kokku saadud 0p. Hügieeni ja riietumise osas on punktisummaks 5, sealjuures tuleb kaebaja pesemisega toime iseseisvalt, kuid riietumisel tuleb toime siis, kui need on valmis pandud. Sisseostude tegemisega tuleb toime kõrvalabiga, mis annab kokku 2p. Kaebajal esineb aeg-ajalt peapööritust ja tasakaaluhäireid (2p). Aistingud ja kommunikatsiooni eest sai kaebaja kokku 5 punkti, sh nägemine prillidega korrigeeritult normaalne (1p), kuulmine kergelt nõrgenenud (2p), kõne osaline afaasia aga arusaadav (2p). Teadvusetase on selge, kuid desorienteeritud, harjumuspärases keskkonnas rahulik (3p). Meeleolu negatiivne, mälu eagrupile vastav (kokku 5p). Kaebaja saab ravimite võtmisega iseseisevalt hakkama (1p), järelevalve ja juhendamise vajadus puudub (0p). Seega saadi testi tulemuseks kokku 23 punkti, mis viitas minimaalsele kõrvalabi vajadusele, mida tagatakse koduteenusega.
20.Kuna kaebaja ei nõustunud esimese testi tulemusega ja keeldus testi allkirjastamisest, viis teine sotsiaaltööspetsialist kaebajaga läbi täiendava hindamise 7. juulil 2022 (dtl-d 95-97). Sel korral täitis kaebaja testi omakäeliselt, lisaks on kaebaja teinud testile erinevaid lisamärkuseid. Võrreldes mõni päev varem läbi viidud esimese testiga, on kaebaja märkinud teise
3-22-1804 hooldusvajaduse hindamise testis, et vajab abi ka vannis või duši all käimisel (5p) ning sisseoste ei tee, kuid toitu valmistab ise (3p). Samuti esineb pidev tasakaaluhäire (5p), kaebajal on diagnoositud mäluhäire (5p) ja raskekujuline mälu nõrgenemine (8p), kaebaja on võõras kohas aeg-ajalt desorienteeritud (7p). Järelevalve ja juhendamise vajadus on 1 kord nädalas (3p). Seega saadi seekord testi tulemuseks kokku 55 punkti, kuid ka see vastas minimaalsele abivajadusele, mida on võimalik tagada koduteenusega. Seega on mõlema hooldusvajaduse hindamise testi tulemuseks, et kaebaja vajab minimaalset kõrvalabi, mis tagatakse koduteenuse osutamisega.
21.Kohtu hinnangul ei anna kaebaja kirjeldus oma seisundi ja abivajaduse kohta seetõttu alust arvata, et tegemist on hooldajat vajava isikuga. Testide tulemused kinnitavad minimaalse kõrvabi vajadust. Vastustaja ei ole ümber hinnanud SKA 21. juuni 2022. a otsust nr P26O2022-45918 ja Eesti Töötukassa 20. juuni 2022. a otsust nr TVH/22/025185, vaid on andnud hinnangu kaebaja abivajaduse ulatusele sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses. Kuivõrd kaebajal on minimaalne kõrvalabi vajadus, mida saaks tagada koduteenuse osutamisega, siis ei ole hooldaja määramine ning hooldajatoetuse maksmine põhjendatud.
22.Kaebaja heidab vastustajale ette, et sotsiaaltööspetsialist ei selgitanud hindamise läbiviimisel protseduurireegleid ning testid viidi läbi kallutatult. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vastustaja on kohtule esitanud sotsiaaltööspetsialistide seletuskirjad (dtl-d 126-129), mis kinnitavad, et kaebajale selgitati testi ülesehitust ja selle täitmise reegleid nii esimese kui teise testi tegemise ajal, samuti vastasid sotsiaaltööspetsialistid testide täitmise ajal kaebaja küsimustele ning selgitasid küsimuste tähendust. Asjaolu, et esimese testi tegemisel ei täitnud kaebaja testi ise, vaid sotsiaaltöötaja täitis testi kaebaja vastustest lähtuvalt, ei oma määravat tähendust. Sotsiaaltööspetsialist luges kaebajale ette hindamist vajava teema ning kõik vastusevariandid, andes seejuures kaebajale valida, milline väide kirjeldab kõige paremini tema olukorda. Miski ei kinnita, et sotsiaaltööspetsialist oleks irdunud testi küsimustest ja esitanud suunavaid või muul moel asjakohatuid küsimusi. Teise testi täitis kaebaja ise. Kaebajat abistati testi täitmisel ning anti selgitusi, lisaks võimaldati kaebajal märkida testile täiendavaid märkmeid, mis tema seisundit paremini kirjeldavad. Testi tulemuste hindamisel on neid ka arvestatud. Kohtul ei ole põhjust kahelda seletuskirjadest nähtuva teabe tõelevastavuses. Kaebaja vastuväited on üldsõnalised ega ole piisavad seadmaks selgituskohustuse täitmist kahtluse alla. Samuti ei kinnita asja materjalid protseduurireeglite rikkumist ja kaebaja abivajaduse hindamise ebakohasust.
23.Kohus möönab, et vastustaja on piirdunud vaidlustatud 13. juuli 2013. a otsuses nr 7-9/3435 peaasjalikult hooldusvajaduse testi tulemustele viitamisega ja ei ole toetuse rahuldamata jätmisel otsust detailsemalt põhjendanud. Samas on vastustaja vaideotsuses põhjalikumalt selgitanud ankeetküsimustiku kasutamise eesmärki ja korda ning abivajaduse hindamisel arvestatud asjaolusid. Kohtu hinnangul on hooldusvajaduse testi tulemustest ja vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse põhjendusest koosmõjus piisavalt arusaadav, miks kaebaja taotlus jäeti rahuldamata. Kuigi testidel saadud punktide kogusumma varieerus (23 vs 55), oli mõlemal juhul kaebaja kõrvalabi vajadus selline, mis hooldaja ja hooldetoetuse määramist ei õigustanud.
24.Meelevaldne on kaebaja seisukoht, et vallal oli enne hooldaja ja hooldajatoetuse määramise avalduse esitamist juba teada, et avaldust ei rahuldata ning et vastustaja on olnud seetõttu sisuliselt erapoolik. Tegemist on paljasõnalise väitega, mille tõelevastavust ei kinnita ükski kohtule esitatud tõend. Asjaolu, et vastustaja on teinud kaebaja suhtes talle mittesobiva otsuse, ei kinnita vallaametnike erapoolikust. Samuti ei ole toetustaotluse rahuldamata jätmist tinginud kaebaja majanduslik seisund, vaid asjaolu, et tema kõrvalabi vajadus ei olnud selline, mis
3-22-1804 õigustaks hooldaja määramist. Samuti ei viita kohtule esitatud tõenditest miski sellele, et mõni vallaametnik oleks kaebajale kaebuses väidetud lause üldse öelnud.
25.Kohus juhib kaebaja tähelepanu ka sellele, et vastustaja ei ole jätnud testist nähtuvat kõrvalabi vajadust tähelepanuta ning on pakkunud kaebajale erinevaid teisi sotsiaalteenuseid vastavalt tema abivajaduse ulatusele. Sotsiaaltööspetsialisti 16. septembri 2022. a seletuskirjast nähtub, et kaebajale on tutvustatud ja pakutud muid Elva vallas pakutavaid sotsiaalteenuseid (koduteenus, sotsiaaltransport), kuid kaebaja ei ole neid soovinud. Samuti pakkus vastustaja kohtumenetluse ajal kaebajale tugiisikuteenust. Kaebaja ei ole vastustaja ettepanekule vastanud ning ka kohtule esitatud selgituses märkis üksnes üldsõnaliselt, et vastamise vajadus puudus, sest vastustaja ei olnud kompromissiga asja lahendamisest huvitatud. Asjaolu, et kaebaja ei ole teiste valla pakutavatest sotsiaalteenustest huvitatud, ei tingi hooldaja määramata jätmise otsuse õigusvastasust.
26.Kuna kaebaja hooldusvajadus ei olnud selline, mis õigustaks hooldaja määramist, siis ei pidanud vald hindama hooldajaks soovitud isiku sobivust. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kuna hooldajaks soovitud isik ei ela alaliselt Elva vallas ja on seni külastanud ning abistanud kaebajat olmetoimingute tegemisel ebaregulaarselt, siis ei pruugi ta kõigi hooldaja ülesannete täitmiseks siiski sobiv olla (vt määrus nr 6 § 25 lg 2).
27.Kokkuvõtlikult on kohus seisukohal, et vaidlustatud otsus nr 7-9/343-5 on materiaalselt õiguspärane ning selle tühistamiseks ei ole alust. Kuna vaide esemeks olnud otsus nr 7-9/3435 on õiguspärane, siis on vastustaja õigesti jätnud vaide korraldusega nr 361 rahuldamata. Samuti ei ole alust valla kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi. Sellest lähtuvalt jätab kohus X kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.