Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuni 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 25. mai 2022. a käskkirjaga nr 6-2/272 määras kaebajale Tartu Vangla direktori
11.veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukord“ (Tartu Vangla kodukord) p 20.7 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks kartserisse paigutamise neljaks ööpäevaks kahekuulise katseajaga. Käskkirja kohaselt 26. aprillil 2022 õhtuse loenduse ajal kaebaja ei allunud korduvale korraldusele avada suu pärast ravimi manustamist.
2.Pärast edutut kohtueelselt menetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 25. mai 2022. a käskkirja tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla kodukorra p 20.7 tühine vastuolu tõttu põhiseadusega. Inimväärikust alandav on nõuda kinnipeetavalt suu avamist ja keele liigutamist pärast rohu manustamist. Kaebajalt nõutakse suu avamist üksnes siis, kui soovitakse teda karistada. Kaevatav käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud.
3.Vastuses kaebusele palus Tartu Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et õiguskantsler on tõesti oma kontrollkäigu kokkuvõttes väljendanud seisukohta, et arsti määratud ravimeid peavad andma üksnes tervishoiutöötajad. Samas tuleneb
ravimite jagamise korraldus justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 38 lg-st 1 ja on vastustajale kohustuslik. Ravimite manustamise kontrollimise nõue on seatud eesmärgiga vältida ravimite väärkasutust. Kodukorra asjakohane säte on kehtiv ja kaebajale täitmiseks kohustuslik. Isegi, kui mõni ametnik varem ei ole piisaval määral kontrollinud ravimi manustamist, siis ei anna see alust keelduda ravimi manustamist põhjalikumalt kontrolliva ametniku korralduse täitmisest.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 11. oktoobri 2022. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus asus seisukohale, et vastustaja on põhjendatult leidnud, et kaebaja pani toime vaidlustatud käskkirjas nimetatud distsiplinaarsüüteo, on lähtunud karistuse määramisel kohastest kaalutlustest ega ole jätnud välja selgitamata asja lahendamise seisukohast olulisi asjaolusid.
6.Määruse nr 44 § 38 lg-te 1 ja 3 kohaselt jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele ravimeid, järgides vangla tervishoiutöötaja poolt ettenähtud kogust ja aega. Vanglateenistuse ametnik on kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. Tartu Vangla kodukorra p 20.7 sätestab: „Ravimeid annavad kinnipeetavatele vangla poolt ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on kohustatud võtma kätte veekruusi ning ravimid manustama koheselt vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Ravimi manustamisest keeldumisel edastab valvur informatsiooni meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja teeb vastava märke tervisekaarti.“
7.Vaidlust ei ole selles, et 26. aprillil 2022 õhtuse loenduse ajal pärast ravimi manustamist jättis kaebaja täitmata talle antud korralduse suu avamiseks. Selline korraldus ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja oli seega kaebajale täitmiseks kohustuslik. Korralduse täitmata jätmist ei õigusta ka kaebaja väited, et korraldus on vastuolus õiguskantsleri seisukohaga nr 7-7/202136/2103141, korraldus esitati eesmärgiga kaebajat karistada, Tartu Vangla kodukorra p 20.7 on tühine või, et kaebaja ei ole kunagi sellist korraldust täitnud.
8.Kaebaja inimväärikust ei saa alandada olukord, mil talle on spetsialist ravimi määranud ja ametnik selle ravi talle tagab ning kontrollib, et kaebaja eeskirjade kohaselt käitub.
9.Vangla on nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 3 esimese lausega distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke. Vangla karistas kaebajat kartserisse paigutamisega neljaks ööpäevaks kahekuulise katseajaga põhjendades, et tegemist oli teadliku ja korduva rikkumisega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et halduskohus alusetult jättis kõrvale õiguskantsleri seisukoha. Kui vastustaja ametnikul ei ole pädevust ravimi andmiseks, siis ei ole tal pädevust ka ravimi manustamise kontrollimiseks. Tartu Vangla kodukord on tühine vastuolu tõttu vangistusseaduse ja põhiseadusega. 7. mai 2023. a menetlusdokumendis taotleb kaebaja eksperdi kaasamist arvamuse andmiseks küsimuses, kas kaebajal on võimalik igapäevaste toimetustega toime tulla valuravi saamata. Nimelt ei saa kaebaja valuravi alates 2022. aasta oktoobrist, kuna ravimi manustamisel alandatakse kaebaja inimväärikust.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus selgitas, miks kaebajale antud korraldused olid täitmiseks kohustuslikud, nende täitmata jätmine tuleb kvalifitseerida distsiplinaarrikkumiseks ning kaebajale rikkumise eest määratud karistus ei ole ülemäärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
13.Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et Tartu Vangla kodukorra p 20.7 on tühine ning kaebajal oli õigus keelduda vangla ametniku korralduse täitmisest, sest ravimite jagamisel vangla ei järginud õiguskantsleri seisukohta nr 7-7/202136/2103141, rikkudes sellega kaebaja inimväärikust. Ringkonnakohus kaebaja ei nõustu.
14.Vastavalt VangS § 67 p-le 1 on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kaebaja väidetest ilmneb, et tema hinnangul ei olnud vastustaja ametniku korraldus avada suu pärast ravimi manustamist seaduslik ja kaebaja ei pidanud korraldust täitma. Kaebaja arusaamine on paraku vastuolus VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse olemusega. Riigikohus on selgitanud, et VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Isegi, kui hiljem tuvastatakse, et kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.1
15.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebajale 26. aprillil 2022 õhtuse loenduse ajal antud korraldused ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Vaidlust ei ole, et korraldus oli suunatud kaebajale, talle arusaadav, antud selleks õigustatud ametniku poolt ja kaebajale arusaadav, täidetav ega kohustanud kaebajat panema toime õigusrikkumist. Kaebaja ise ei ole täpsemalt selgitanud, miks tuleks talle antud korraldusi tühiseks pidada. Pigem saab kaebaja väidetest järeldada, et kaebaja peab talle antud korraldust õigusvastaseks, korralduse õigusliku aluse puudumise või õigusvastasuse tõttu. Kuid nagu Riigikohus selgitas, siis ei isegi olukorras, kui korralduse õiguslik alus puudunuks, olnuks kaebaja siiski kohustatud korralduse täitma. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et korralduse täitmata jätmine oli õigusvastane ja kaebaja pani sellega toime distsiplinaarrikkumise, s.t rikkus vangistusseaduses sätestatud kohustust. Korralduse õigusvastasus võib omada tähendust distsipliaarkaristuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel. Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne.2
16.Praegusel juhul oli kaebajale antud korralduse aluseks määruse nr 44 § 38 lg-d 1 ja 3 ja Tartu Vangla kodukorra p 20.7. Mõlemad olid korralduse andmise ajal kehtivad. Nii määrus üldaktina kui ka kodukord üldkorraldusena panid ametnikule kohustuse veenduda, et kaebaja suukaudsena võetava ravimi tegelikult manustas. Teisalt nägid samad aktid ette kaebaja kohustuse alluda selleks
Vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18 ja seal viidatud praktika). Sealsamas (p 24).
ametniku korraldusele ja võimaldada ametnikul veenduda, et ravim on võetud. Vaidlust ei ole selles, et nii määrus kui ka kodukord on antud selleks pädeva organi poolt ja mõlema puhul on täidetud nende kehtivuse eeldused. Õiguse üldakti ega üldkorralduse kehtivuse lõppemist ei too kaasa isiku, kellele õigusi ja kohustusi pannakse kahtlus, et kohustus on vastuolus kõrgemalseisva õigusega. Kaebaja seisukoht, et nii määrus kui kodukord on vastuolus vangistuseseadusest tuleneva inimväärikuse austamise nõude ning ka põhiseadusega ei ole ka sisuliselt põhjendatud. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et ravimi manustamises veendumine on oluline kinnipeetavate tervise, samuti vangla üldise julgeoleku kaitseks. Kõrvalekalded arsti poolt määratud ravimi võtmise režiimist (näiteks tablettide kogumine ja korraga suuremas koguses manustamine) ilmselt võivad ohustada kinnipeetava tervist. Samuti võib osutuda võimalikuks ravimi edasiandmine teisele kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka teisi kinnipeetavaid ja/või võimaldab kasutada ravimeid kauba ja/või maksevahendina. Seetõttu on ravimi manustamise visuaalne kontrollimine eesmärgipärane ning vajalik meede. Suu avamise kohustus kahtlemata riivab kaebaja isiku puutumatust ja privaatsusõigust, kuid riive intensiivsus ilmselt ei ole sedavõrd suur, et pidada kohustust kaebaja inimväärikust riivavaks ja seetõttu ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus ei näe, et leiduks eesmärgi saavutamiseks sama tõhusat, kuid leebemat meedet. Seetõttu ei pea ringkonnakohus määrust nr 44 ega Tartu Vangla kodukorda vangistusseaduse või põhiseadusega vastuolus olevaks.
17.Vastavalt ei ole alust pidada kaebajale rikkumise eest määratud karistust ebaproportsionaalseks. Halduskohus märkis põhjendatult, et tahtliku ja korduva allumatuse eest katseajaga määratud kartserikaristus ei ole rikkumise raskust ega muid asjaolusid arvestades ülemäärane. Kokkuvõttes on seega vaidlustatud käskkiri ja vaideotsus õiguspärased ja halduskohtul puudus alus tühistamiskaebuse rahuldamiseks.
18.7. mai 2023. a menetlusdokumendis taotles kaebaja eksperdi kaasamist, et viimane hindaks kaebaja tervislikku seisundit. Asja lahendamisel kogub kohus ainult selliseid tõendeid, millel on tähtsus asja lahendamisel (HKMS § 62 lg 2). Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas ta vajab valuravi või see, kuidas valuravi puudumine mõjutab tema igapäevast hakkamasaamist. Seetõttu jääb rahuldamata kaebaja taotlus täiendava tõendi kogumiseks.
19.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.