Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. aprill 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-973
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 19. jaanuari 2022. a otsuse nr 51172-1 ja 29. märtsi 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/10926-4 tühistamiseks ning Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks vaadata tema pensioniavaldus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. novembri 2022. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja adv Martin Kirsipuu Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 9. novembri 2022. a otsus haldusasjas nr 3-22-973 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. mail 2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-22-973 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX esitas Sotsiaalkindlustusametile (SKA) 21.12.2021 avalduse määrata talle soodustingimustel vanaduspension. Avalduse kohaselt teenis XX ajavahemikul detsember 1981 kuni aprill 1983 sunniviisiliselt Afganistanis (Kandaharis) ning soovib seetõttu kasutada võimalust jääda varem pensionile, kasutades lubatud soodustusi (üks kuu kolme eest). Isikud, kes suunati sunniviisiliselt Afganistani, tuleks võrdsustada represseeritutega.
2.Sotsiaalkindlustusamet otsustas 19.01.2022 otsusega nr 51172-1 mitte määrata XXle soodustingimustel vanaduspensioni. Sõjaväepileti kohaselt viibis taotleja kohustuslikus ajateenistuses ajavahemikul mai 1981 kuni aprill 1983. XXl on pensioniõiguslikku staaži 21 aastat 11 kuud 15 päeva ja pensionikindlustusstaaži 20 aastat 8 kuud 16 päeva, seega kokku pensionistaaži 42 aastat 8 kuud 1 päev. XX suhtes ei ole kohaldatud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 2 lg-s 1 loetletud repressioone, mistõttu ei ole ta represseeritud isik. Puuduvad andmed, et XX oleks NSV Liidu relvajõududes ajateenijana invaliidistunud, mistõttu ei ole ta ka ReprS § 4 lg 1 p 2 kohaselt represseerituga võrdsustatud isik. Pensioniõigused on sätestatud ReprS 4. peatükis. XX puhul ei kohaldu neist ükski, sh ei ole taotlejal õigust soodustingimustel vanaduspensionile vastavalt ReprS §-le 12. Riikliku pensionikindlustuse seadus (RPKS) ei sätesta õigust soodustingimustel vanaduspensionile XX poolt esitatud tingimustel, samuti ei arvestata kohustusliku sõjaväeteenistuse aega pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt (vt RPKS § 28 lg 5). Teises riigis kehtinud või kehtivad sotsiaalsed garantiid ei ole aluseks soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks Eesti Vabariigis. XXle selgitati võimalust jääda paindlikule vanaduspensionile.
3.Sotsiaalkindlustusamet jättis 29.03.2022 vaideotsusega nr 5.2-3/10926-4 rahuldamata XX 18.02.2022 vaide SKA 19.01.2022 otsuse kehtetuks tunnistamiseks. ReprS § 12 alusel soodustingimustel vanaduspensioni õiguse olemasolu kindlaksmääramiseks tuleb selgitada, kas pensioni taotlev isik on represseeritu. XX puhul ei esine ühtegi ReprS § 2 lg-s 1 loetletud alust ja ta ei ole ka ReprS § 2 lg-s 2 sätestatud isik. SKA-l puudub pädevus represseeritute isikute loetelu täiendada või võrdsustada pensioni taotlejat mõne ReprS §-s 2 märgitud isikuga. Riigikohtu 25.03.2021 otsus nr 3-20-715 ei ole asjassepuutuv. ReprS § 2 lg-s 1 toodud loetelu on ammendav ja selles puudub sõjapiirkonnas viibinud isiku mõiste või sellesarnane mõiste, mida saaks laiemalt tõlgendada. Kuna puuduvad andmed, et XX oleks ajateenistuses olles invaliidistunud, siis ei saa teda ReprS § 4 lg 1 p 2 alusel ka represseeritud isikuga võrdsustada. Kuna XX ei vasta ReprS §-s 12 sätestatud tingimustele, puudub tal õigus soodustingimustel vanaduspensionile. See õigus puuduks XXl ka siis, kui teda saaks ReprS § 4 lg 1 kohaselt represseeritud isikuga võrdsustada (vt ReprS § 11).
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 28.04.2022 kaebuse SKA 19.01.2022 otsuse nr 511721 ja 29.03.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/10926-4 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks vaadata tema 21.12.2021 pensioniavaldus uuesti läbi. Kaebaja viibis 19.11.1981–29.04.1983 sunniviisiliselt sõjaväelasena Afganistanis ning vastab represseeritud isiku mõistele. ReprS-i 2(8)
3-22-973 tuleb tõlgendada laiemalt ja ReprS § 2 lg 1 sätestab lahtise loetelu. Seda kinnitab Riigikohtu 25.03.2021 otsus nr 3-20-715, mille kohaselt tuleb iga juhtumit eraldi kaaluda. Kaebaja viidi vastu tema tahtmist aktiivsesse sõjapiirkonda, kus viibimine võib teadaolevalt tekitada isikule tõsiseid vaimseid pingeid ja üleelamisi. Kaebaja oli sõjategevuse tõttu pidevas pingeseisundis. ReprS-i eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt õigusvastaselt represseeritud isikutele tekitatud ülekohut. Kaebaja sunniviisilist Afganistanis viibimist tuleb samuti käsitada tema represseerimisena või vähemalt tuleks kaebaja represseeritud isikuga võrdsustada. Kuna üks kaebaja kohustustest oli Kandaharis asuva lennujaama kaitsmine, sai tema kõrvakuulmine pideva lennumüra ja tulevahetuse tõttu pöördumatult kahjustada. Kuulmislangust ja pidevat kõrvade kohisemist saab käsitada invaliidistumisena ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses. Kaebajal tekkisid sõjakoldes viibimise tõttu hilisemal eluperioodil lisaks une- ja ärevushäired. Vaimse tervise langus on samuti asjaolu, mis viitab invaliidsusele ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses.
5.Sotsiaalkindlustusamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja on sündinud xxx ja tema vanaduspensioniiga saabub RPKS § 7 kohaselt 65-aastaselt ehk 30.01.2026. Kaebaja ei ole ReprS § 2 tähenduses represseeritud isik, millest tulenevalt ei ole tal ReprS § 12 alusel õigust soodustingimustel vanaduspensionile. Haldusmenetluses väitis kaebaja, et ta on represseeritu või vähemalt represseerituga võrdsustav põhjusel, et ta teenis sunniviisiliselt aega NSV Liidu relvajõududes Afganistanis. Kaebaja ei väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks NSV Liidu relvajõududes ajateenijana invaliidistunud ja tuleks selle tõttu ReprS § 4 lg 1 p 2 alusel represseerituga võrdsustada. Kohtumenetluses on kaebaja tuginenud asjaoludele ja tõenditele, mida vastustajal ei olnud võimalik vaidlustatud otsuste tegemisel arvesse võtta. Samuti ei selgu kaebusele lisatud tõenditest, kas (ja mis põhjusel) kaebaja on invaliidistunud. Isegi kui leiaks tõendamist, et kaebaja tuleb ReprS § 4 lg 1 p 2 alusel võrdsustada represseeritud isikuga, ei laieneks ReprS § 11 kohaselt temale ReprS 4. peatükis sätestatud pensioniõigused. Vastustaja pädevuses ei ole laiendada ReprS §-s 12 sätestatut isikule, kes teenis NSV Liidu relvajõududes Afganistanis. Samuti ei ole NSV Liidu relvajõududes (sh Afganistanis) teenimise aega nimetatud ReprS § 13 lg 1 p-des 2–5, mis näevad ette juhtumid, mil represseerimise aeg arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka kolmekordselt.
6.Tallinna Halduskohus jättis 09.11.2022 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli ajateenistuses Nõukogude Armees ja viibis 19.11.1981–29.04.1983 Afganistanis. Puudub ka vaidlus, et kaebajal on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž. Vaidluse all on kaebaja õigus saada ReprS § 12 alusel soodustingimustel vanaduspensioni. On usutav, et kaebaja ei läinud Nõukogude Armeesse vabatahtlikult ja ta ei saanud takistada enda suunamist Afganistani. Sellele vaatamata ei saa kaebajat pidada represseerituks ReprS § 2 lg 1 tähenduses. Säte sisaldab kinnist loetelu. Seadusandja on teinud (poliitilise) valiku, keda lugeda represseerituks. Selles loetelus ei ole märgitud Eestit okupeerinud riigi ajateenistusse sundimist või sellise riigi sõjaväe koosseisus sõjakoldesse saatmist. Loetelu detailsust arvestades ei nähtu, et seadusandja soovinuks jätta loetelu lahtiseks. Kui seadusandja on konkreetselt ja täpselt kindlaks määranud, keda tuleks ReprS-i tähenduses represseerituks pidada, ei ole haldusorganil pädevust seda loetelu laiendada. Riigikohtu 25.03.2021 otsuses nr 3-20-715 tõlgendati ReprS § 2 lg 1 p 13 sisu, mitte ei lisatud tõlgendamise kaudu loetellu täiendavat alust. ReprS-i ei tule tõlgendada laiendavalt. Kuigi Eestit okupeerinud riigi sõjaväeteenistusse sundimine ei olnud õiguspärane, ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks lugeda kõiki Nõukogude Armees aega teeninuid ja selle raames aktiivse sõjategevuse piirkonda suunatud isikuid ReprS-i tähenduses represseerituteks. Kaebaja on lisaks leidnud, et ta tuleks vähemalt ReprS § 4 lg 1 p 2 alusel represseeritud isikuga võrdsustada, kuna ta on NSV Liidu relvajõududes ajateenijana invaliidistunud. Tõendid oma võimaliku invaliidistumise kohta esitas kaebaja alles koos kaebusega halduskohtule. Haldusakti 3(8)
3-22-973 õiguspärasuse kontroll on olemuselt järelkontroll, mille raames hinnatakse õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Kuna esialgses avalduses puudus viide võimalikele tervisehädadele ja vaides oli vaimse tervisega seonduvat mainitud üldsõnaliselt ning SKA-le ei esitatud ühtegi tõendit, ei saanud vastustaja nende asjaoludega arvestada. SKA ei pidanud vaide põhjal järeldama, et isik soovib (või üldse saaks) tugineda ReprS § 4 lg 1 p-le 2. Vaide koostas õigusteadmistega esindaja, mistõttu ei saa heita vastustajale ette uurimispõhimõtte rikkumist või passiivsust täiendavate tõendite kogumisel. Mõistlik on eeldada, et kui advokaadist esindaja hinnangul vastab isik mõnele seaduses sätestatud alusele (nt ReprS § 4 lg 1 p 2), siis esindaja sellele ka viitab ja esitab vastavad tõendid. Vastustaja arvestas vaidlustatud otsuste tegemisel nende asjaoludega, mis olid talle haldusaktide andmise aja seisuga teada. Halduskohus ei võta seisukohta, kas kaebaja terviseandmeid kajastavatest tõenditest nähtub kaebaja invaliidistumine ReprS-i tähenduses. Kaebaja saab tõendid soovi korral esitada SKA-le koos uue taotlusega ja vajaduse korral pöörduda SKA otsuse vaidlustamiseks uuesti kohtusse. Kohus juhib siiski tähelepanu, et ReprS § 11 kohaselt ReprS 4. peatükis sätestatud pensioniõigused represseerituga võrdsustatud isikule üldjuhul ei laiene. Tühistamisnõude rahuldamata jätmisest tulenevalt jääb rahuldamata ka sellega seotud kohustamisnõue.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX palub 28.11.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. ReprS-i tuleb tõlgendada laiemalt ja ReprS § 2 lg-s 1 toodud represseeritud isikute loetelu ei ole kinnine. Sellele viitab Riigikohtu 25.03.2021 otsus nr 3-20715, milles tõlgendati ReprS § 2 lg 1 p 13 laiendavalt. Seega tuleb iga juhtumit eraldi kaaluda, eriti olukorras, kus isik ei pruugi grammatilise tõlgenduse järgi mahtuda seaduse kohaldamise alasse. ReprS-i eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt tekitatud ülekohut ning sisuliselt on riik võtnud endale kohustuse leevendada isikute olukorda, keda okupatsioonivõim on represseerinud. Seadust tulebki tõlgendada selliselt, et represseeritud isikud saaksid riigilt leevendust. Ka Afganistani sõjas viibinud isikud on okupatsioonivõimu poolt represseeritud. NSV Liidu ja Afganistani sõda algas 1979. a-l ja kestis kokku üheksa aastat. Konfliktis hukkus üle 100 000 sõjaväelase ja ca 2 000 000 tsiviilelanikku. Kaebaja saadeti Afganistani 1981. a-l sunniviisiliselt. Vastu tahtmist aktiivses sõjapiirkonnas viibimine tekitab isikule arusaadavalt tõsiseid vaimseid pingeid ja üleelamisi. Kaebaja oli sõjategevuse tõttu pidevas pingeseisundis. Aktiivses sõjatsoonis viibinud kaebaja tuleks vähemalt võrdsustada represseeritud isikuga. Seonduvalt ReprS § 4 lg 1 p 2 kohaldamisega selgitas kaebaja halduskohtu istungil, et mainis oma kõrvakuulmise halvenemist kohtumisel SKA töötajatega. Järelikult on kaebaja asjaolusid selgitanud juba enne vaidemenetlust. Kuna tegemist oli suulise vestlusega, ei ole tal selle kohta võimalik esitada kirjalikke tõendeid. Kaebaja sai Afganistanis sõjaväeteenistuses viibimise ajal terviserikke. Kaebaja kõrvad said Kandaharis asunud lennuvälja kaitsmisel esinenud pideva lennumüra ja tulevahetuse tõttu pöördumatult kahjustada. Tervisekaardi kohaselt on kaebajal 2011. a-l tuvastatud kuulmislangus kuni 60 dB, samuti on märgitud, et kaebajal juba pikka aega kõrvades kumiseb. Ka 11.09.2003 tervisetõendi kohaselt peab kaebaja kõrvade probleemi tõttu töötama kõrvaklappidega. Kuulmislangust ja kõrvade pidevat kohisemist saab käsitada ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses invaliidsusena. Afganistanis viibimise tõttu on ilmselgelt kannatanud mh kaebaja vaimne tervis. Tervise mõistet tuleks sisustada Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) põhikirja preambulist lähtudes (st täielik füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund). Afganistani sõjakoldes viibimise tõttu esinevad kaebajal unehäired ja ärevushäired. See viitab samuti invaliidsusele ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses. Kaebaja on Afganistani sõjaveteranide tunnustamise ja represseerimise küsimusega tegelenud juba ligi kümme aastat ning juhtis halduskohtu istungil mh tähelepanu, et ReprS võib vajada 4(8)
3-22-973 põhiseaduslikkuse kontrolli. Küsimus taandub võrdse kohtlemise põhimõttele, nt võrreldes Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonnas viibinud isikutega. Uuringud on näidanud, et viimati nimetatud ei saanud suuremat kiiritust, vaid neil olid sarnased psühholoogilised probleemid nagu sõjaveteranidel. Seega võiks sarnaselt ka sõjaveteranid arvata represseeritud isikute hulka. Afganistani sõjaveteranidel oli kunagi soodustingimustel sanatooriumi külastamise võimalus, kuid praegusel ajal ei tunnustata selles sõjas viibinuid üldse. Pigem jääb mulje, et Afganistani saadetud isikud olid seal viibimises ja sõjas osalemises ise süüdi. Kaebaja ei ole kunagi tahtnud sellest sõjast osa võtta ega konfliktikoldes viibida. ReprS peaks hõlmama ka kaebajat kui isikut, keda nõukogude võim on represseerinud. Kaebaja möönab, et ReprS-s ei ole sätestatud normi, mis võimaldaks anda temale represseeritud isiku staatuse. Küll peaks sellise ebaõigluse saama kõrvaldada seaduse tõlgendamise kaudu. Kui tõlgendamine sellist võimalust ei anna, tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve.
8.Sotsiaalkindlustusamet palub 02.01.2023 vastuses jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega ja jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde. ReprS § 2 sätestab kinnise loetelu isikutest, keda loetakse ReprS kohaselt represseeritud isikuteks ning kellele laienevad ReprS-s ettenähtud soodustused ja hüvitised. Samuti on ReprS §-s 4 ammendavalt nimetatud isikud, keda saab ReprS-i tähenduses represseeritud isikutega võrdsustada. Riigikohtu 25.03.2021 otsusega nr 320-715 ei antud vastustajale võimalust ReprS §-s 2 toodud loetelu laiendada, vaid üksnes leiti, et viidatud asjas kaebuse esitanud isik on represseeritud isikuks ReprS § 2 lg 1 p 13 alusel. Seaduses toodud loetelu täiendamine või laiendamine ei ole vastustaja pädevuses. Kaebaja ei tuginenud haldusmenetluses tervisekahjudele ning tegemist on uue asjaolu ja uute tõenditega, mis ei olnud vaidlustatud otsuse ega vaideotsuse tegemise hetkel vastustajale teada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebaja puhul ei esine ühtegi ReprS §-s 2 märgitud alust, mis võimaldaksid ta lugeda represseeritud isikuks ReprS-i tähenduses. Kaebaja on sisuliselt leidnud, et NSV Liidu relvajõududes ajateenistuses viibimise ajal tema saatmine Afganistani sõjategevuse piirkonda ajavahemikul 19.11.1981–29.04.1983 kujutab endast ReprS § 2 lg-tes 1 ja 2 loetletutega samaväärset õigusvastast represseerimist Eestit okupeerinud riigivõimu poolt, mistõttu tuleks ka tema lugeda represseeritud isikuks ning laiendada temale mh ReprS §-s 12 ettenähtud õigus soodustingimustel vanaduspensionile.
10.Tallinna Ringkonnakohus on 05.11.2009 otsuses nr 3-09-848 märkinud, et kohustuslikku ajateenistust NSV Liidu relvajõududes võib küll käsitada isiku represseerimisena okupeeriva riigi poolt, kuid see ei tähenda, et kõik õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikud tuleks lugeda ReprS § 2 alusel represseerituteks või nendega võrdsustada. Praegusel juhul on erinevus selles, et kaebajat sunniti osa ajateenistusest läbima aktiivse sõjategevuse piirkonnas. Kahtlust ei saa olla selles, et okupantriigi (ReprS § 3) relvajõudude koosseisus sunniviisiline osalemine sõjategevuses seadis kaebaja elu ja tervise (sh vaimse) vahetusse ohtu ning üleelamistega võisid talle kaasneda pikaajalised kahjulikud tagajärjed. Eeltoodule vaatamata on asja lahendamiseks oluline silmas pidada, et ReprS-i eesmärgiks ei ole ega pea olema kõikvõimalike õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikutele tehtud ülekohtu heastamine. Ühestki rahvusvahelisest või Euroopa Liidu õigusaktist ei tulene Eesti Vabariigile kohustust tunnistada represseerituteks või nendega võrdsustada kõik õigusvastaste repressioonide all kannatanud isikud ja näha ette meetmed neile tekitatud ülekohtu heastamiseks. Kaebajat ei ole represseerinud Eesti Vabariik. Eesti seadusandja on pädev kaalutlusõiguse alusel otsustama, kas üldse ning kui jah, siis millist laadi ja millise intensiivsusega repressioonide all kannatanud isikute olukorda leevendada.
5(8)
3-22-973
11.Erinevalt kaebaja seisukohast ei saa ringkonnakohtu hinnangul Riigikohtu 25.03.2021 otsusest nr 3-20-715 tuletada, et ReprS § 2 lg-s 1 toodud loetelu ei ole ammendav, vaid avatud. Halduskohus ja vastustaja on õigesti rõhutanud, et viidatud asjas mitte ei laiendatud ReprS § 2 lg 1 p-s 13 sätestatut kaebajale analoogia alusel, vaid Riigikohtu arvates hõlmab selles sättes märgitud tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimine lisaks likvideerimistöid vahetult teinud inimestele ka need inimesed, kes sunniviisiliselt saadeti neid oma tööga toetama (nt kokad, meditsiinipersonal ja ka meelelahutajad), sõltumata katastroofipiirkonnas töötamise kestusest. Praegusel juhul ei mahu kaebaja sunniviisiline Afganistani sõjapiirkonda saatmine ühegi ReprS § 2 lg-s 1 loetletud represseerimisjuhtumi alla, vaid kaebaja on sisuliselt taotlenud selle loetelu laiendamist.
12.ReprS § 4 lg 1 p 2 kohaselt võrdsustatakse represseerituga Eesti kodanik, kes invaliidistus mobiliseerituna või ajateenijana NSV Liidu relvajõududes ega võtnud osa Eesti territooriumil repressioonide läbiviimisest, tingimusel, et ta ei saa ega ole saanud selle eest kompensatsiooni välisriigilt. Ringkonnakohtu arvates järeldub eeltoodust, et seadusandja on mh hinnanud seda, kas vastu tahtmist NSV Liidu relvajõududes ajateenistuses viibimist tuleks käsitleda sarnaselt ReprS § 2 lg-tes 1 ja 2 loetletud represseerimise juhtumitega, kuid on pidanud põhjendatuks näha üksnes ette, et ReprS-i tähenduses represseeritud isikuga tuleb võrdsustada Eesti kodanik, kes on ajateenijana invaliidistunud. See hõlmab ka isikud, keda sunniti ajateenistuses viibides osalema Afganistani sõjas ja kes on selle tagajärjel invaliidistunud. Seadusandja ei ole pidanud põhjendatuks lugeda ReprS-i tähenduses represseerituteks ega nendega võrdsustatuteks kõiki inimesi, kes viibisid NSV Liidu relvajõududes ajateenistuses, sh Afganistanis. Sellele viitab nt Riigikogu täiskogu 03.12.2003 istungil tollase justiitsministri K-M. Vaheri vastus R. Randveri küsimusele, kas Eesti kodanikest mh Afganistani sõjaveteranid peaksid olema represseeritutega võrdsustatud isikuteks, millele eelnõu (Riigikogu X koosseisu 187 SE, pärast ühendamist vastu võetud kui Riigikogu X koosseisu 1113 SE) algataja esindaja vastas, et need isikud peaksid minema eelnõu § 3 lg 1 p 2 alla. Nimetatud sättele vastab kehtiva ReprS § 4 lg 1 p 2 ja seejuures sisaldas juba eelnõu algtekst tingimust, et represseeritutega võrdsustatakse üksnes isikud, kes on NSV Liidu relvajõududes mobiliseerituna või ajateenijana invaliidistunud.
13.Sotsiaalpoliitiliste otsuste langetamisel on seadusandjal avar otsustusruum, tingimusega, et seejuures tuleb järgida proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid (nt Riigikohtu 18.12.2019 otsus nr 5-19-42, p-d 46–47; 08.11.2017 otsus nr 5-17-9, p 34; 11.05.2017 otsus nr 3-4-1-17-16, p 52; 07.06.2011 otsus nr 3-4-1-12-10, p 58). Kohus ei saa asuda seadusandja asemel teostama sotsiaalpoliitikat, mistõttu tuleb kohtul rangelt lähtuda seaduses sätestatust ja normide laiendav tõlgendamine ei ole seega õigustatud. Isikute erinevat kohtlemist õigustavaks legitiimseks eesmärgiks võib mh olla riigi rahaliste vahendite otstarbekas ja säästlik kasutamine ning sotsiaalsete õiguste tagamisel tuleb arvestada ühiskonna tegelikke (sh tulevasi) võimalusi. Riigi rahalised kohustused peavad olema prognoositavad ja neil peavad olema katteallikad. NSV Liidu relvajõudude koosseisus sõdis Afganistanis teadaolevalt 1652 toonasest Eesti NSVst pärit kutsealust (nt K. Arjakas. „Afganistani sõjas hukkus 36 Eestist pärit meest“ – Eesti Päevaleht, 11.02.2006), mistõttu oleks potentsiaalne pikaajaline kulu riigieelarvele küllalt suur.
14.Kaebaja on leidnud, et Afganistani sõjaveterane tuleks eelkõige käsitada represseeritutena sarnaselt nt Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonnas viibinud isikutega (ReprS § 2 lg 1 p 13) ning praegune normistik rikub võrdsuspõhiõigust, kuivõrd tegemist on sarnases olukorras olnud isikutega. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Iseenesest on küll õige, et hilisemates teadusuuringutes on tuvastatud, et Tšernobõli tuumakatastroofi piirkonnas viibinud isikud said varem oletatust ligi viis korda väiksema kiirgusdoosi ning Balti riikide (sh Eesti) Tšernobõli veteranide vähirisk ja suremus olid samal tasemel riigi meesrahvastiku üldise vähiriski ja suremusega. Mõnevõrra tõusis vaid kilpnäärmevähki haigestumine esimeste (1986. a aprillis– 6(8)
3-22-973 mais) Tšernobõli lähetatute hulgas (kokku osales Eestist avarii tagajärgede likvideerimisel 4831 meest). Samas on leitud, et Eesti Tšernobõli veteranide seas esines suhteliselt enam enesetappe, mis viitab probleemidele vaimse tervisega (K. Rahu. Morbidity and mortality among Baltic Chernobyl cleanup workers: a register-based cohort study. Doktoritöö. Tartu 2014, lk 79; K. Rahu, M. Rahu. Tšernobõli veteranide Eesti kohortuuring: vähihaigestumus 1986–2012 ja suremus 1986–2014 – Eesti Arst 2016, 95(9), lk 575–580; M. Rahu, K. Rahu, M. Sisask. Tšernobõli veteranide mured ja kõhklused: Vastus internetikommentaaridele – Akadeemia 2016, nr 4, lk 635–669).
15.Asjaolust, et ReprS § 2 lg 1 p 13 kehtestamise ajal võidi tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimistöödel saadud ioniseeriva kiirguse doosi (ja eeldatavaid terviseriske) mõnevõrra üle hinnata, ei saa järeldada, et võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb represseerituteks lugeda ka nt Afganistani sõjaveteranid, sest neil võivad esineda sarnased traumajärgsed psühholoogilised probleemid. Tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisel või sõjategevuses osalemine ei ole üheselt võrreldavad. Tšernobõli avarii puhul lisandus katastroofi- ja kriisiolukorra tunnustele (ootamatus, ohtlikkus, laiahaardelisus) mitmeid eriomaseid stressi tekitavaid seiku: ootamatu sunniviisiline värbamine, ajuti tarbetu töö ja viletsad olmetingimused saastunud keskkonnas, ebapiisav tähelepanu ohutusele, teadmatus saadud kiirgusdoosist ja info puudumine kiirgusest tingitud võimalikest tervisekahjustustest (M. Rahu, K. Rahu, M. Sisask. Tšernoboli veteranide mured ja kõhklused: Vastus internetikommentaaridele – Akadeemia 2016, nr 4, lk 656). Seega ei ole alust väita, et ka uuemate teadmiste valguses oleks seadusandja soodustuste ettenägemisel kohelnud Tšernobõli ja Afganistani veterane meelevaldselt erinevalt.
16.Kaebaja ei esitanud SKA-le mingeid väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta võiks vastata ReprS § 4 lg 1 p-s 2 sätestatud represseerituga võrdsustatud isiku tunnustele, vaid taotles üksnes soodustingimustel vanaduspensioni määramist vastavalt ReprS §-le 12. Väite invaliidistumise kohta (kuulmislangus ja kõrvade pidev kohisemine) on kaebaja esitanud alles kohtumenetluses koos tervisekaardi 26.04.2022 väljavõttega (mis kajastab 14.06.2011 audioloogiliste uuringute tulemusi) ja 11.09.2003 tervisekontrolli tõendiga (mis kajastab samuti kuulmise langust, mida on seostatud eelneva tööga). Isegi kui kaebaja tõi kuulmislanguse välja SKA töötajatega peetud suulises vestluses, on halduskohus jätnud kaebaja esitatud uued tõendid õigesti tähelepanuta, sest see ei mõjutaks asja lahendamist. ReprS §-dest 11 ja 12 tulenevalt ei oleks ReprS § 4 lg 1 p 2 alusel represseerituga võrdsustatud isikul õigust soodustingimustel vanaduspensionile ning seega ei oleks SKA saanud kaebaja 21.12.2021 pensioniavaldust rahuldada, sõltumata sellest, kas kaebaja puhul on tuvastatav ajateenijana NSV Liidu relvajõududes invaliidistumine. Siiski võib märkida, et invaliidistumisena ReprS § 4 lg 1 p 2 tähenduses ei saa käsitada sugugi mitte iga terviseriket, vaid isiku puhul peab olema tuvastatud puude raskusaste (vt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2).
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.11.2022 otsus muutmata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. XX on apellatsioonkaebuse esitamisel olnud riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2) ja ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetluses muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. SKA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda. 7(8)
3-22-973
19.Kuna otsus kajastab kaebaja terviseandmeid, tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.