2.Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Integratsiooni Sihtasutuselt Alfa-Omega Communications OÜ kasuks välja hankes „Eesti keele aktiivset kasutamist toetavad spordi- ja kultuuritegevused Ida-Virumaa lastega peredele“ (viitenumber 212150) pakkumuse esitamisega seotud kulud summas 3 169,46 eurot ning seadusjärgne viivis alates 27.04.2023.
3.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
4.Mõista Integratsiooni Sihtasutuselt Alfa-Omega Communications OÜ kasuks välja menetluskulud summas 227 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.05.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.02.08.2019 avaldas Integratsiooni Sihtasutus riigihangete registris hanketeate, millega algatas sotsiaal- ja eriteenuste erimenetlusega hanke „Eesti keele aktiivset kasutamist toetavad spordi- ja kultuuritegevused Ida-Virumaa lastega peredele“ (viitenumber 212150).
2.Pakkumuste esitamise tähtpäevaks laekusid pakkumused: Õppekeskus OÜ-lt (reg 14543951) MTÜ Reinar Halliku Korvpallikoolilt (reg 80411993), Osaühingult Alfa-Omega Communications (reg 10639849), Sihtasutuselt Vaba Lava (reg 90003858) ning OÜ-lt WOW Events (reg 10687587). Kõik pakkumused tunnistati vastavaks, kvalifitseeriti ja kedagi ei kõrvaldatud hankemenetlusest.
3.25.09.2019 tegi Integratsiooni Sihtasutus pakkujatele nähtavaks otsuse, millega tunnistati edukaks MTÜ Reinar Halliku Korvpallikool (reg. 80411993) pakkumus kui majanduslikult soodsaim.
4.Integratsiooni Sihtasutuse erinevatele eksimustele viitasid mitmed pakkujad, mistõttu sekkus Rahandusministeeriumi riigihangete järelevalve. 09.10.2019 edastas Rahandusministeerium Integratsiooni Sihtasutusele kirja, küsides selgitusi järelevalvemenetluse alustamise otsustamiseks neile laekunud kahe järelevalveteate valguses. 14.10.2019 andis Rahandusministeerium Integratsiooni Sihtasutusele teada kõnealuse hanke üle juhtumipõhise järelevalvemenetluse alustamise kohta.
5.25.10.2019 tunnistas Integratsiooni Sihtasutus käskkirjaga nr 5.2/63 hankemenetluse hankes viitenumbriga 212150 kehtetuks põhjendusel, et järelevalve alustamise tõttu ei olnud võimalik hanget enam läbi viia hanketingimustes ettenähtud perioodil. Hankelepingulised tööd oleks pidanud algama 2019. a oktoobri teises pooles.
6.29.10.2019 saatis Rahandusministeerium Alfa-Omega Communications OÜ-le kirja järelevalvemenetluse lõpetamise kohta. Järelevalve käigus tuvastati, et hindamiskomisjon tegi punktide liitmisel matemaatilisi vigu, ja et tegelikult oli riigihanke alusdokumentides kehtestatud hindamiskriteeriumide alusel antud kõige suurem arv punkte Osaühingu AlfaOmega Communications pakkumusele nr 232985 ning Riigihanke alusdokumentide kohaselt pidi hankija tunnistama nimetatud pakkumuse edukaks.
7.Tallinna Halduskohtusse saabus 21.10.2022 Alfa-Omega Communications OÜ kaebus nõudes mõista Integratsiooni Sihtasutuselt välja Alfa-Omega Communications OÜ kasuks kahjuhüvitis 65 503,60 eurot või alternatiivselt kohtu äranägemisel õiglane hüvitis ning viivis väljamõistetavalt summalt alates otsuse tegemise päevast võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
8.Tallinna Halduskohus uuendas 02.03.2023 määrusega haldusasja nr 3-22-2256 arutamise HKMS § 130 lg 2 alusel. Kohus pidas otstarbekaks anda kaebajale võimalus kaebuse täiendamiseks ja pooltele täiendavate tõendite esitamiseks. Pooled said õiguse esitada täiendavad seisukohad, taotlused ja tõendid hiljemalt 16.03.2023 ja vastuväited teise poole esitatu kohta hiljemalt 23.03.2023.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
9.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Rahandusministeerium tuvastas järelevalve käigus, et hindamiskomisjon tegi punktide liitmisel matemaatilisi vigu, ja et tegelikult oli riigihanke alusdokumentides (edaspidi: RHAD) kehtestatud hindamiskriteeriumide alusel antud kõige suurem arv punkte Osaühingu Alfa-Omega Communications pakkumusele nr 232985 ning riigihanke alusdokumentide kohaselt pidi hankija tunnistama nimetatud pakkumuse edukaks. Seepärast ei olnud 25.09.2019 tehtud edukaks tunnistamise otsus lisaks selles esinevatele põhjendamispuudustele (otsuse formaalne õiguspärasus) ka materiaalselt (sisuliselt) õiguspärane. Hanke tegelik võitja oli kaebaja. 2) Kui hankija oleks taganud hindamispunktide korrektse liitmise, oleks hankeleping sõlmitud kaebajaga. Kuna leping jäi sõlmimata, jäi kaebaja ilma tulust, mille hüvitamist ta nõuab riigihangete seaduse (RHS) § 202 lg 1 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 8 lg 1
alusel. Kaebaja pakkumuse hind oli 139 000,00 eurot, millele lisandus käibemaks. Kaebaja otsesed kulud projekti elluviimiseks olid eelarvestatud 66 582,00 eurot. Kaebaja töölepinguga töötavate projektijuhtide töötasud seoses projektiülesannete täitmisega oleks olnud 6 914,40 eurot. Seega, kui hankeleping oleks olnud sõlmitud kaebajaga, oleks kaebaja tulu olnud 65 503,60 eurot. 3) Lihtsas matemaatilises tehtes, millest aga sõltub eduka pakkumise tuvastamine, vea tegemise tagajärg on ilmselgelt ettenähtav. Pakkuja, kelle kahjuks viga tehakse, jääb ilma sellest hüvest, mille nimel ta ettevõtjana hankes osales ja millele tal hankija õiguspärasel käitumisel olnuks õigus. Hindamise õigsuse üle elementaarse kontrolli puudumine on vähemalt raske hooletus VÕS § 104 lg 4 tähenduses (koostoimes RvastS §-ga 7 lg 4), mis välistab hankija vastutuse piiramise. Arvutusvea puhul on võimatu tagantjärgi tuvastada vea põhjust ‒ tahtlikkust või hooletust. Seetõttu on lisaks arvutusvea tegemisele endale etteheidetav hankijale riigihanke korraldamine viisil, kus kontroll pakkumuste hindamistulemuste kinnitamisel kas puudub või on puudulik. Seda enam, et arvutusvigade avastamise kohustus on hankijal juba pakkumuste endi hindamisel (RHS § 117 lg 3). 4) Kui vastustaja oleks 25.09.2019 teinud koheselt õiguspärase otsustuse ja tunnistanud kaebaja pakkumuse edukaks, pidanuks seaduse alusel ja saanuks hanketingimuste kohaselt sõlmida hankelepingu kaebajaga. Seda sõltumata enne ja pärast nimetatud kuupäeva asetleidnud muudest asjaoludest. Et vastustaja oli sunnitud hankemenetluse kehtetuks tunnistama, on ainult selle asjaolu tagajärg, et kaebaja pakkumus jäi õigusvastaselt edukaks tunnistamata. Kuna hankemenetluse kehtetuks tunnistamise vaidlustamine ‒ arvestades hanke ajalist eesmärki, ei oleks ühelgi juhul võimaldanud saavutada hanke sisulist eesmärki, ei võimaldanud vaidlustamine käesoleval juhul vältida kahju tekkimist. 5) Kui menetluse käigus peaks osutuma keeruliseks täpse kahju välja arvutamine, siis palub kaebaja mõista välja mõistlik kahjutasu kohtu äranägemisel (VÕS § 127 lg 6). Kaebaja on valmis ka kompromissiks kahjutasu suuruse kokkuleppimisel.
10.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Mitte ükski norm ning normi eelduste kogum ei võimalda kaebaja poolt nimetatud kahju väljamõistmist vastustajalt, kuna kaebajal ei ole kahju hüvitamise nõuet RHS § 202 lg 1 ega RVastS § 7 ja § 8 alusel. 1) Kaebaja nõue on ebaselge, sisustamata ja tuleb seetõttu tagastada. Kaebaja poolt esitatud kaebusest ei ole tuvastatavad kaebuse asjaolud, st kuidas on täidetud kaebuse kohase nõude esitamise eeldused ning millised tõendid ja millises osas esitatud nõuet tõendavad. Tervikuna on näiteks ebaselge see, millistele eeldustele tugineb kaebaja kahju hüvitise nõude esitamisel ning millised asjaolud tõendavad seda, et kaebajaga oleks hanke tulemusel leping sõlmitud ja/ või kuidas on kaebaja jõudnud kahju suuruseni. Nimetatust johtuvalt on vastustajal äärmiselt keeruline kaebaja kaebusele üheselt vastata ning oma õiguste kaitsmiseks peab vastustaja käsitlema kõiki võimalikke aspekte. Vastustaja hinnangul tuleks kaebus kaebajale tagastada HKMS § 121 lg-st 2 nähtuvalt. 2) RVastS § 7 lõike 1 alusel on kahju hüvitamise nõude eelduseks (i) hankija, kui haldusorgani õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; (ii) kaebaja subjektiivse õiguse rikkumine; (iii) kahju tekkimine; (iv) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; (v) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Kaebaja ei ole tõendanud mitte ühegi eelnimetatud eelduse täidetavust ega ka nõude esitamist välistavate piirangute puudumist. ‒ Kaebaja subjektiivseid õigusi ei ole rikutud, kuna oletuslik on kaebaja seisukoht, et juhul, kui vastustaja oleks teostanud korrektse hindamispunktide liitmise, oleks hankeleping sõlmitud kaebajaga. Kaebaja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit sellise väite tõendamiseks. Kaebaja ei esitanud vaidlustust hankija 25.09.2019 otsusele, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kaebaja hinnangul Integratsiooni Sihtasutuse 25.09.2019 otsus kaebaja õiguseid ei
rikkunud. Ajal, mil Rahandusministeerium teatas 14.10.2022 juhtumipõhisele järelevalvemenetlusele üleminekust, oli möödunud oluline ajahulk sotsiaal- ja eriteenuse menetlusena läbiviidava hanke viitenumbriga 212150 lepingujärgse täitmise ajast, mistõttu oli vastustaja sattunud olukorda, kus RHAD-ile vastava hankelepingu sõlmimine ja täitmine oli muutunud võimatuks. Sellest lähtuvalt ei jäänud muud üle, kui tunnistada sotsiaal- ja eriteenuse menetlusena läbiviidav hange nr 212150 kehtetuks RHS § 73 lg 3 p 6 alusel. Hankijal on lai otsustusruum hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Objektiivne on ka asjaolu, et vaidlustuste tõttu võib hankelepingu sõlmimine viibida seni, kuni RHAD-ile vastava hankelepingu sõlmimine muutub võimatuks. Viidatud olukord Õppekeskus OÜ vaidlustuse ning Rahandusministeeriumi poolt järelevalvemenetluse algatamise tõttu realiseerusid. Kuna kaebaja vastustaja 25.10.2019 otsust hankemenetluse kehtetuks tunnistamisest ei vaidlustanud, tuleb asuda seisukohale, et kaebaja hinnangul vastustaja 25.10.2019 otsus kaebaja õiguseid ei rikkunud. Seega ei sõlminud vastustaja menetluse tulemusena hankelepingut mitte ühegi menetluses osalenud ettevõtjaga, mistõttu menetluse tulem ei realiseerunud. Seega on ekslik ja otseselt ebaõige kaebaja väide, et hanke võitja oli kaebaja. ‒ Vastustaja 25.09.2019 otsus ei saa olla kahju hüvitamise nõude aluseks, kuna avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju kuulub hüvitamisele üksnes juhul, kui kahju tekkis avaliku võimu kandja õigusvastase teo tagajärjel. Käesoleval juhul sellist olukorda aga ei esine. Kaebaja vastustaja 25.09.2019 otsust hindamistulemuste osas ei vaidlustanud. Sellele vaatamata, hankemenetluse eesmärk, st hankelepingu sõlmimine aga edasiste protsesside tõttu ei realiseerunud, kuna lühikese ajaraami tõttu ei olnud RHAD-ile vastava hankelepingu sõlmimine ja täitmine enam võimalik. RHS § 185 lg 2 p 8 võimaldab ettevõtjal seaduses ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustada iga hankija otsust, mis ettevõtja hinnangul rikub tema õiguseid või kahjustab tema huvisid. Vastustaja 25.10.2019 otsust menetluse kehtetuks tunnistamise kohta ei ole vaidlustatud. Seega on kaebaja kinnitanud vastustaja otsusega nõustumust ja selle õiguspärasust. Otsuse tähtaegselt vaidlustamata jätmise tagajärjeks on sellise otsuse kui haldusakti jõustumine. Seega ei esine käesoleval hetkel mitte ühtegi kehtivat vastustaja otsust, mis kaebaja õiguseid rikuks. Hankemenetluse kehtetuks tunnistamine ei saanud tekitada kaebajale kahju. Hankemenetluses osalejad peavad alati arvestama hankemenetluse kehtetuks tunnistamise võimalusega ning sellise otsuse vastuvõtmisel ei pea hankija kaaluma mitte ühtegi hankes osalenud ettevõtja huvi. ‒ Puudub kahju ning põhjusliku seose element. Kahju suurusega seonduvad asjaolud ei ole selged ning puudub mistahes seotus ka väidetava kahju ja asjaolude vahel. Olukord, kus hankemenetlus tunnistati kehtetuks, st menetluses ei sõlmitud hankelepingut ning kaebajal oli võimalus osaleda uues algatatud riigihankes, ei saa kuidagi kaebaja õiguseid rikkuda ning kaebajal ei saa kahju tekitada. Hüpoteetiliselt saaks kahju tekkimisest rääkida üksnes olukorrast, kus vastustaja oleks hankelepingu sõlminud mõne ettevõtjaga, kelle suhtes tehtud otsustus oli ebaõige. Sellist olukorda aga käesoleval juhul ei esine. Juhul, kui asendada 25.09.2019 hindamisotsuses edukas pakkuja MTÜ Reinar Halliku Korvpallikool kaebajaga, ei oleks sellele vaatamata menetluses nr 212150 jõutud lepingu sõlmimiseni. Seega puudub väidetava kahju ja tagajärje vahel põhjuslik seos. ‒ Kaebaja kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik oleks pidanud mõistma, et kui mõni vastustaja otsustest on kaebaja hinnangul õigusvastane, oleks kaebaja pidanud otsuste andmisest 10 päeva jooksul pöörduma vaidlustusega VAKO poole. Väidetava rikkumise perioodil ei ole kaebaja kasutanud vastustaja vastu aga mitte ühtegi esmast õiguskaitsevahendit. Seega ei ole kõnealune kahju hüvitamise nõude eeldus täidetud. ‒ Lisaks on kaebuses nõutava kahju täielik hüvitamine vastustaja poolt välistatud ka seetõttu, et esinevad ka vastutust piiravad asjaolud. Praktikas on tunnustatud, et hankemenetluse
kehtetuks tunnistamise otsuse õigusvastasuse korral, saab nõutavaks kahjuks olla üksnes pakkumuse esitamisega seotud kulud, mitte aga saamata jäänud tulu. Sellist nõuet kaebaja aga esitanud ei ole, mistõttu ei ole kaebaja poolt esitatud nõue tervikuna üldse ettenähtav ja kuulub seetõttu vähendamisele määrani 0. Ka kaebaja enda tegevus on olnud põhjuseks, miks pakkumuste kontrollmenetlus nõnda pikalt kestis ning menetlusaeg tervikuna hankelepingu täitmise perioodi ja seega täitmise võimatuseni jõudis. Nimelt on vastustaja enda 25.10.2019 otsuses muuhulgas kirjeldanud, et puudused pakkuja osas esinesid ka kaebajal endal. Nimelt esines kaebajal maksuvõlg, millise likvideerimiseks pidi vastustaja andma kaebajale täiendava tähtaja. Seega on kaebaja ka ise põhjustanud olukorra menetluslikust venimisest. Kahju tekkimist ei olnud antud juhul võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Pakkujad esitasid vastustajale sedavõrd puudulikud pakkumused, et menetluslikku venimist vältida ei olnud võimalik. Mistahes võimalik hüvitatav kahju (millist vastustaja hinnangul ei eksisteeri) redutseerub kahju ettenägematuse, kahju tekkimisel kaebaja osaluse ja ka kahju vältimise võimatuse tõttu sisuliselt nullini ning kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Kaebaja taotleb kahju hüvitamist RHS § 202 lg 1, RVastS § 7 lg 1 ja § 8 lg 1 alusel. RHS § 202 lg 1 kohaselt riigihanke korraldamisel, hankelepingu sõlmimisel või muutmisel hankija tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse hankijale RVastS-s sätestatud korras, taotluse VAKO-le RHS-s sätestatud korras või kaebuse halduskohtule HKMS-s sätestatud korras. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikutud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RvasTS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lg 1 kohaselt Varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud.
12.Esmalt leiab vastustaja, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg-st 2 lähtuvalt, kuna kaebaja nõue on ebaselge ja sisustamata. Kohus märgib, et juba menetlusse võetud kaebust on HKMS §-s 151 toodud alustel võimalik jätta läbi vaatamata, mh põhjusel, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud (HKMS § 151 lg 2 p 1). HKMS § 121 lg-s 2 puuduvad aga alused, mis võimaldaksid kaebust tagastada põhjusel, et kaebuse nõue on ebaselge või sisustamata. Kaebuse tagastamiseks peaks kaebajal puuduma ilmselgelt kaebeõigus (p 1), kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärke (p 2) või oleks kaebusega kaitstava õiguse riive väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt kaebuse rahuldamine ebatõenäoline (p 3). Neid aluseid käesoleval juhul ei esine ning kuna ei esine ka teisi HKMS § 121 lg-ga 2 hõlmatud olukordi, tuleb vastustaja taotlus kaebus tagastada jätta rahuldamata.
13.Kaebuse asjaoludest nähtuvalt tegi Integratsiooni Sihtasutus 25.09.2019 riigihankes viitenumbriga 212150 edukaks tunnistamise otsuse (dtl 14‒15), millega tunnistas hankes edukaks MTÜ Reinar Halliku Korvpallikooli pakkumuse kui majanduslikult soodsaima. 14.10.2019 kirjaga nr 12.2-1/6151-3 alustas Rahandusministeerium juhtumipõhist järelevalvemenetlust, et kontrollida nimetatud riigihankemenetluse korraldamise õiguspärasust. Integratsiooni Sihtasutuse 25.10.2019 käskkirjaga nr 5.2/63 (dtl 21‒23) tunnistati hankemenetlus hankes viitenumbriga 212150 kehtetuks RHS § 73 lg 3 p 6 alusel. Rahandusministeerium teavitas 29.10.2019 kirjaga nr 12.2-1/6151-5 vastustajat (dtl 6‒13), et lõpetab RHS § 126 lg-st 3, § 73 lg 3 p-st 6, § 205 lg 4 p-st 1, § 206 lg 1 p-st 4 ja lg-st 3 tulenevalt järelevalvemenetluse. Järelevalvemenetluse lõpetamise põhjuseks oli hankemenetluse kehtetuks tunnistamine. Rahandusministeerium tõi siiski 29.10.2019 kirjas nr 12.2-1/6151-5 välja, et: „/.../tegelikult oli Riigihanke alusdokumentides kehtestatud
hindamis- kriteeriumide alusel antud kõige suurem arv punkte Osaühingu Alfa-Omega Communications pakkumusele nr 232985 ning Riigihanke alusdokumentide kohaselt pidi Hankija tunnistama nimetatud pakkumuse edukaks. Seepärast ei olnud 25.09.2019 tehtud edukaks tunnistamise otsus lisaks selles esinevatele põhjendamispuudustele (otsuse formaalne õiguspärasus) ka materiaalselt (sisuliselt) õiguspärane.“ (p 3.15).
14.Järgnevalt tuleb tuvastada nõude materiaalõiguslik alus. RHS § 185 lg 6 kohaselt pärast hankelepingu sõlmimist võib kahju hüvitamise taotluse esitada VAKO-le ettevõtja, kellega jäi hankeleping sõlmimata hankija õigusvastase otsuse või hanke alusdokumentide tõttu, välja arvatud juhul, kui ta ei ole õigeaegselt hankija otsuseid või riigihanke alusdokumente vaidlustanud, kuigi tal oli see võimalus olemas. RHS § 185 lg 6 näeb seega ette kahju hüvitamise olukorras, kus sõlmitud on hankeleping, kitsendades kahju hüvitamise taotlemist veel seeläbi, et eelnevalt peab puudutatud isik õigeaegselt vaidlustama hankija otsuseid või riigihanke alusdokumente, kui see võimalus on olemas. RHS § 217 sätestab kahju hüvitamise erikoosseisu, mööndes teatud tingimustel õigust esitada hankija vastu nõue pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamiseks. Üldreeglina ei ole pakkujatel õigus taotleda hankijalt pakkumuse esitamisega seotud kulude hüvitamist, välja arvatud juhul, kui pakkuja tõendab, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid, sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks, ja ilma rikkumiseta oleks temaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Erinevalt RHS § 185 lg-st 6 hõlmab RHS § 217 ka olukordi, kus hankelepingu sõlmimiseni ei ole jõutud ‒ näiteks on hankija enne hankelepingu sõlmimist hankemenetluse kehtetuks tunnistanud.
15.Kaebaja aga tugineb nõude esitamisel lisaks RVastS-le ka RHS §-le 202. Tekib küsimus, kas RHS § 202 on iseseisev materiaalõiguslik kahju hüvitamise nõude alus või pelgalt menetlusõiguslik norm, reguleerides kuhu ja millise seaduse alusel on võimalik kahju hüvitamise taotlusega pöörduda. RHS § 202 lg 1 esimene pool „riigihanke korraldamisel, hankelepingu sõlmimisel või muutmisel hankija tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse.../.../“ viitab sellele, et tegemist võiks olla iseseisva materiaalõigusliku alusega, sättes on loetletud, millistes hankemenetluse faasides tekitatud kahju norm hõlmab. Lõike teine pool ja sama paragrahvi lg-d 2 ja 3 viitavad pigem sellele, et seadusandja eesmärgiks on olnud reguleerida nõude esitamise menetluslikku korda, st et kahju hüvitamise taotluse võib esitada hankijale RVastS-s sätestatud korras, VAKO-le RHS-s sätestatud korras ning halduskohtule HKMS-s sätestatud korras. Reguleeritud on seegi, et VAKO tekitatud kahju hüvitamiseks esitatakse taotlus Rahandusministeeriumile (lg 2). RHS § 202 lg 3 kohaselt võib isik hankija, VAKO või Rahandusministeeriumi otsusega mittenõustumisel esitada halduskohtule kaebus hüvitise väljamõistmiseks. Seegi on menetluslik norm. Nõude aluse määratlemise praktiline tähendus on selles, et erinevate seaduste alusel on isikute õiguste maht ja ning nõude maksmapaneku tingimused erinevad. Näiteks HKMS alusel on hüvitamisnõuet võimalik kombineerida ka tuvastamisnõudega ‒ tuvastamis- ja kahjuhüvitamise nõude esitamise tähtaeg on 3 aastat. RHS aga tuvastamisnõude esitamist ette ei näe ning hankija tegevuse vaidlustamiseks on ette nähtud lühemad tähtajad võrreldes HKMS-ga. Ka seab RHS § 156 lg 6 piirava tingimuse, et kahju hüvitamise taotluse esitamine on lubatav üksnes siis, kui isik on eelnevalt õigeaegselt hankija otsuseid või riigihanke alusdokumente vaidlustanud. Kui lähtuda samast eeldusest, ei oleks kahjunõude esitamine RHS § 202 alusel lubatav ‒ isegi kui lähtuda sellest, et RHS § 202 on iseseisev materiaalõiguslik alus nõude esitamiseks ‒, sest kaebaja ei ole vaidlustanud ei õigusvastaseks osutunud edukaks tunnistamise otsust ega ka hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsust, mis õigusvastase edukaks tunnistamise otsuse toime lõpetas. Kohtu arvates tuleks RHS regulatsiooni tõlgendada selliselt, et üheks kahju hüvitamise koosseisuks on RHS § 185 lg 6 ning kui hankelepingut ei ole sõlmitud, siis saab pakkuja taotleda üksnes pakkumuse esitamisega seonduvate kulude hüvitamist RHS § 217 kohaselt. Mööndes aga mõnetist
õiguslikku ebaselgust, leiab kohus, et kui ka RHS § 202 on käsitletav eraldiseisva materiaalõigusliku nõude alusena, kohalduvad ka sellele RHS § 185 lg 6 eeldused, st hankija otsuste eelnev RHS kohane vaidlustamise nõue. Puudub mistahes alus eeldada, et seadusandja on soovinud RHS § 202 alusel luua sisuliselt kaks erinevat menetlust, kus isiku võimalused RHS alusel kahjunõude esitamisel oleksid rohkem piiratud võrreldes sellega, kui isik pöördub otse kohtu poole. Seega kohus arvab, et hankija otsuste vaidlustamata jätmine välistab kahju hüvitamise taotluse sisulise läbivaatamise ja rahuldamise analoogselt RHS § 185 lg-le 6.
16.Kohtu arvates pole kahju hüvitamise eeldused täidetud siiski ka juhul, kui lähtuda RvastS ja HKMS regulatsioonist. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsust, ei ole kaebajale kahju RVastS mõttes tekkinud. Kaebaja on väitnud temale kahju tekkimist seoses edukaks tunnistamise otsuse õigusvastasusega ‒ MTÜ Reinar Halliku Korvpallikooli asemel tulnuks edukaks tunnistada kaebaja pakkumus. Selle üle polegi vaidlust, et kaebaja pakkumus tulnuks hankes edukaks tunnistada. Ent hankemenetluse kehtetuks tunnistamisega on kaebaja nõude õiguslik alus ära langenud. Peale hankemenetluse kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumist ei saa olla ühelgi hankes osalejal nõudeõigusi hankija vastu, sh õigust nõuda hankelepingu sõlmimist ning õigustatud ootust hankelepingu täitmisest saadavale tulule. Kaebajale saamata jäänud tulu kompenseerimiseks puudub õiguslik alus, kuna hankemenetlus jäi pooleli ning kellelegi väljamakseid ei tehtud. Keegi ei saanud õigusvastaseid eeliseid. Ainus võimalus vastava nõudeõiguse tekkimiseks olnuks vaidlustada hanke kehtetuks tunnistamise otsust, mida kaebaja aga ei teinud. Nagu kohus märkis, tulnuks seda teha RHS-s sätestatud korras.
17.Kaebaja on väitnud, et hanke kehtetuks tunnistamise otsuse vaidlustamine ei oleks andnud tulemusi, kuna hankelepingu täitmise periood oleks saanud tõenäoliselt vaidluse toimumise ajal läbi. See aga polegi määrav. Oluline on see, et tähtaegselt esitatud vaidlustuse raames oleks VAKO saanud kontrollida, kas hankija teostas oma kaalutlusõigust õiguspäraselt ‒ RHS annab hankijale võimaluse hankemenetlus kehtetuks tunnistada ning hankijal on selles oluline kaalutlusruum (vt RHS § 73 lg 3 p 6). Muuhulgas võib hankija tunnistada hankemenetluse kehtetuks põhjusel, et hankija on ise on teinud vigu ning vigade kõrvaldamise tõttu võib hankelepingu sõlmimine viibida seni, kuni RHAD-ile vastava hankelepingu sõlmimine muutub võimatuks. Seega iseenesest asjaolu, et vale pakkuja on edukaks tunnistatud, ei välista, et hanke kehtetuks tunnistamine võiks siiski olla õiguspärane. Praeguses menetluses ent ei saa enam asuda hindama, kas hankija on hankemenetluse õiguspäraselt või õigusvastaselt kehtetuks tunnistanud ja sellest tulenevalt, kas hankija oleks pidanud kaebaja edukaks tunnistama ja temaga lepingu sõlmima. Selle küsimusega pole võimalik käesoleva kahjunõude raames tegeleda, kuna hankemenetluse kehtetuks tunnistamise haldusakt on jõustunud ning seda pole ettenähtud korras vaidlustatud. Möödunud on ka 3 aastane tuvastamisnõude esitamise tähtaeg, kui ka asuda seisukohale, et kaebajal oleks võimalik taotleda kahju hüvitamist RVastS ja HKMS alusel. Küsimus, kas hankija oli hanke kehtetuks tunnistamise otsuse ajal teadlik tehtud vigadest hindepunktide arvutamisel ning kas hankemenetluse kehtetuks tunnistamisel esitas hankija eksitavaid või valesid põhjendusi, pole käesoleval ajal relevantne, sest ei saa kuidagi väärata asjaolu, et hange on kehtetuks tunnistatud ning vastav õigusakt on ammu jõustunud. Seega tuleb jätta kaebus rahuldamata põhjusel, et kahju RHS ega RvastS mõttes pole kaebajale tekkinud. Saamata jäänud tulu kompenseerimist ei saa pidada põhjendatuks olukorras, kus hankelepingut ei sõlmitud ühegi pakkujaga, kaebaja ressursid jäid vabaks ning kaebaja sai keskenduda teistele projektidele. Kuna kaebajale ei ole kahju tekkinud, ei ole vajalik hinnata, kas täidetud oleksid teised RVastS § 7 lg 1 kahju hüvitamise eeldused ning kas kahju tekkimine väidetud ulatuses on tõendatud.
18.Järgnevalt tuleb kontrollida seda, kas on täidetud RHS §-s 217 toodud kulude hüvitamise eeldused. RHS § 217 kohaselt võib pakkuja nõuda pakkumuse esitamisega seotud kulude
hüvitamist, kui pakkuja tõendab, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid, sealhulgas tunnistas riigihanke põhjendamatult kehtetuks, ja ilma rikkumiseta oleks temaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Vaidlust ei ole selles, et tulenevalt hindepunktide valest kokku arvutamisest tunnistas hankija edukaks vale pakkuja ‒ edukaks oleks tulnud tunnistada kaebaja. Ka vastustaja on 16.03.2020 menetlusdokumendis kinnitanud, et ei lükka ümber Rahandusministeeriumi järeldust, et riigihankes nr 212150 arvutati hindepunktid valesti kokku ning hanke alusdokumentide kohaselt pidanuks hankija 25.09.2019 otsusega edukaks tunnistama kaebaja pakkumuse eeldusel, et kaebaja suhtes ei oleks esinenud RHS § 95 lõikes 1 ja lõikes 4 sätestatud kõrvaldamise aluseid (vastustaja 16.03.2023 menetlusdokument). Vastustaja pole välja toonud ja see pole teada ka kohtule, et kaebaja suhtes esineks mõni RHS § 95 lg-s 1 või lg-s 4 esinev kõrvaldamise alus. Seega on tõendatud, et vastustaja rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid. Ühe näitena, kuidas hankija võib riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid rikkuda, on see, kui hankija tunnistab riigihanke põhjendamatult kehtetuks. See aga pole RHS § 217 kohustuslik element, see võib olla üheks viisiks, kuidas hankija on riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid rikkunud. Kohtu arvates on RHS § 217 kohaldamise eeldused võrreldes RHS § 185 lg-ga 6 leebemad, st nõude sisulise läbivaatamise ega rahuldamise eelduseks ei ole, et pakkuja oleks hankija vastavad otsused vaidlustanud. Nõutav on see, et pakkuja tõendaks, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid ja ilma rikkumiseta oleks pakkujaga hankelepingu sõlmimine olnud tõenäoline. Käesoleval juhul on pakkuja tõendanud, et hankija rikkus riigihanke korraldamist reguleerivaid sätteid ja on tõenäoline, et hankeleping oleks sõlmitud just kaebajaga, kuna tema esitas majanduslikult soodsaima pakkumuse. Hüvitamisnõue tuleks kohtu arvates jätta rahuldamata siis, kui oleks ilmselge, et hankijal ei olnud muud valikut, kui hankemenetlus kehtetuks tunnistada. Käesoleval juhul seda väita ei saa, sest ka oktoobri keskpaigas, mil hankijale sai teatavaks punktide vale kokku lugemine, oleks hankija jõudnud teha uue edukaks tunnistamise otsuse ja teoreetiliselt sõlmida lepingu kaebajaga. Hankeleping oleks olnud täidetav ka juhul, kui tegevustega oleks alustatud näiteks novembri alguses. Kuna hankija tehtud vead olid olulisteks põhjusteks hankelepingu sõlmimise venimisel ‒ nende tõttu käivitati järelevalvemenetlus, mille käigus leidsid vead ka kinnitust ‒ ja seetõttu hankemenetluse hilisemal kehtetuks tunnistamisel, on RHS regulatsiooni ja selle aluseks oleva EL õiguse mõttega kooskõlas hüvitada pakkujale hankija tegevuse tulemusel tekitatud kulud, mis seonduvad pakkumuse esitamisega.
19.Kaebaja on välja toonud, et pakkumuse koostamise kulud olid 3 169,46 eurot. Kulud seonduvad peamiselt kaebaja töötajate, kes valmistasid ette pakkumuse esitamist, töötasudega. Kaebaja on esitanud töötajate tööaja arvestused 16.03.2023 menetlusdokumendi lisas 2. Kohus leiab, et kaebaja saab nõuda töötajate palgakulude hüvitamist. Kohus möönab, et töötundide arvestus on mõnevõrra hinnanguline, kuna täpselt ei ole võimalik kontrollida ega tõendada, kui palju tööajast kulus just konkreetse pakkumuse tegemisele. Kohus saab hinnata seda, kas taotletud kulud on eeldatavat töömahtu arvestades mõistlikud. Ehkki kokku on töötunde nelja töötaja peale kokku 278, mis on suur hulk, peab kohus esitatud nõude summat tervikuna mõistlikuks ja põhjendatuks. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista pakkumuse esitamisega seotud kulud summas 3 169,46 eurot. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni selle kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivis on kohaldatav ka avalik-õiguslikes kahju hüvitamise suhetes (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3- 3-1-66-14, p 19). Kaebaja on taotlenud viivise määramist alates kohtuotsuse langetamisest, s.o 27.04.2023.
20.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 3 169,46 eurot ja seadusjärgne viivis. Muus osas jääb kaebus rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse nõue oli 65 503,60 eurot. Kohus mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise summas 3 169,46 eurot, st nõue rahuldati 4,84% ulatuses. Kaebaja menetluskuludeks on 23.03.2023 menetlusdokumendi kohaselt riigilõiv summas 1050 eurot ja õigusabikulud summas 3 637,50 eurot (käibemaksuta), st kokku on kaebaja menetluskulud 4 687,50 eurot. Vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja menetluskulud 4,84% ulatuses, st 227 eurot. Halduskohus leiab, et vastustaja õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt ei ole põhjendatud. Tegemist on vaidlusega, mis ei välju vastustaja igapäevase põhitegevuse raamest, kuna Integratsiooni Sihtasutuse põhikirja järgi on üheks tema tegevusvaldkonnaks toetuste jagamisega seonduv, sh riigihangete korraldamine. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et haldusorganil ei ole keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi, kuid kulutuste väljamõistmiseks vastaspoolelt peab kohtuasi olema üldjuhul haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Vastustaja enda avalik-õiguslike ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusi ei ole alust pidada tema põhitegevuse raamidest väljuvaks. Haldusorgan peab olema kohtus ise suuteline oma tegevust ja haldusakte selgitama ning kaitsma. Seetõttu jäävad vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.