3-22-2154 Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 30. septembri 2022. a pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuse nr 15.33.4/747-1 tühistamiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks
Haldusasi
Menetlusosalised ja nende Kaebaja – X, lepingulised esindajad Jelena Karžetskaja ja esindajad Sofja Pevzner-Belošitski Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet, volitatud esindajad Karel Virks ja Teele Reedi Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Jätta Xi kaebus rahuldamata. Jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X. Hoida 29. novembri 2022. a määruse punktis 2 nimetatud teavet kohtutoimikust eraldi, kaasatud haldusorgani juures.
Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5. mail 2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-22-2154
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 30. septembri 2022. a otsusega nr 15.3-3.4/747-1 alates 30. septembrist 2022 kehtetuks Xi (edaspidi ka kaebaja) pikaajalise elaniku elamisloa nr EL39S992185 ning sama otsusega tegi talle koheselt sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Eestist Venemaa Föderatsiooni ning kohaldas viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest sissesõidukeeldu Schengeni alale.
1.1.PPA tunnistas elamisloa kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel (välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule). PPA märkis vaidlustatud otsust tehes kokkuvõtvalt järgmist.
1.1.1.PPA on Kaitsepolitseiameti (KAPO) 30. septembri 2022. a teatisele nr 7784 ja memole nr 7957 (SALAJANE) tuginedes kindlaks teinud, et X kujutab endast tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti julgeolekule ning avalikule korrale. Ta on süstemaatiliselt pika aja vältel osalenud Eestivastases Vene Föderatsiooni (VF) mõjutustegevuses. KAPO poolt fikseeritud kontaktid VF diplomaatiliste esindajatega Eestis ning VF eriteenistustega annavad põhjendatud aluse seostada isiku mõjutegevuses osalemist VF julgeolekulastes huvides ja ülesandel.
1.1.2.KAPO teatise kohaselt on isik pika aja vältel koostöös teiste VF mõjutegevuse võrgustiku liikmetega avalikult levitanud ja toetanud VF vaenulikku propagandat eesmärgiga luua Balti riikidest ja Ukrainast väärkujutelm kui natslikest ja militariseeritud riikidest, kelle valitsuste tegevust asukohariigi rahvas ei toeta. Sellise süsteemse tegevuse ohtlikkust demonstreerib Venemaa provotseerimata ja põhjendamatu sõjaline agressioon Ukraina vastu. Ukrainas toimuva agressiooni näitel on ilmne, et selline pikaajaline ja süsteemne tegevus on otseseks ja vahetuks ohuks Eesti Vabariigi julgeolekule. Ukraina näitel võib VF pikaajaline vaenulik mõjutegevus käesolevas julgeolekuolukorras eskaleeruda Eesti põhiseaduslikku korda ja territoriaalset terviklikkust ohustavaks julgeolekukriisiks, mille vältimiseks on põhjendatud rakendada proportsionaalseid meetmeid.
1.1.3.VF peab Eestit NATO liikmesriigina sõjaliseks ohuks ja ähvarduseks ning VF sõjalise doktriini kohaselt valmis ka Eesti vastu relvajõudude ennetavaks kasutamiseks ja hübriidmeetmeteks, mille puhul kandev roll on informatsioonilisel mõjutustegevusel.
1.1.4.Mõjutustegevuse eesmärkide saavutamiseks kasutab VF aktiivselt Teise maailmasõjaga seotud ajaloopropagandat. Nõukogude Liidu kui maailma natsismist vabastaja kuvandi loomiseks kasutatakse VF relvajõudude, võidupüha (9. mai, „Surematu polgu“ marsid) ning Eesti linnade vallutamise tähtpäevi ning VF sümboolikat, sh punamonumentide juures. Ajaloonarratiivi kaudu soovitakse endiste NSVL okupeeritud riikide sisepoliitilist ja ühiskondlikku lõhestamist. Eestis VF Teise maailmasõja ajaloonarratiivi propageerivate avalike ürituste korraldamine ja neil osalemine koos agressorriiki toetavate sümbolite eksponeerimisega on otseselt suunatud VF kirjeldatud eesmärkide saavutamisele. Selles osalevad isikud (sh kaebaja) on kaasosalised VF tegevuses, et luua Eestist väärkujutelma, millega õigustada VF sõjalist agressiooni. Tegelikkust moonutava infovälja mõju toob pingeid rahvusvahelistes suhetes, teatud gruppide radikaliseerumist ja ühiskonna sidususe kahjustamist.
1.15.Arvestades muutunud julgeolekuolukorda ja sellest lähtuvat ohtu, on ennetava meetme rakendamine VF mõjutegevust ellu viiva isiku suhtes proportsionaalne, möödapääsmatu ja vältimatult vajalik ka enne, kui tema tegevus täidab riigivastase süüteo koosseisulised tunnused. KAPO on tuvastanud, et isik on alates 2015. a tegutsenud vene kogukonna juhtfiguuri ja eestkõnelejana lõhestuspoliitika elluviimisel Ida-Virumaal, omades autoriteeti, kuid talle on samas 2(18)
3-22-2154 omane oma organisatoorse rolli ja panuse varjamine. Aastate jooksul on tema juhtimisel või osalusel toimunud pidevalt avalikke üritusi VF diplomaatiliste esindajate osavõtul, koos NSVL okupatsiooni ja agressiooni Ukrainas õigustava sümboolika kasutamisega. Ürituste meediakajastustes luuakse Ida-Virumaast mulje kui keskvõimule vastanduvast Eesti regioonist, kasutatakse ähvardavat retoorikat. Isik on organiseerinud alates 2015. aastast üritusi VF jaoks olulistel tähtpäevadel (Meriküla dessandi aastapäev, 9. mai võidupüha, Narva „vabastamise“ aastapäev 26. juulil, Venemaa relvajõudude aastapäevad, kandnud provokatiivselt VF lippe, sõjaväevormi ja muud sümboolikat. Samuti organiseerinud VF propagandistlikke aktsioone (Surematu Polk, Avtoprobeg).
1.16.Isiku kontaktid VF diplomaatiliste ja julgeolekutöötajatega kinnitavad varjatud sekkumist Eesti sisepoliitikasse ning VF välis- ja julgeolekupoliitikat toetava lõhestustegevuse elluviimist mõjuisikute kaudu. KAPO kogutud teave näitab, et isiku vastav tegevus on teadlik, kontaktid pikaajalised ning tegevus kooskõlastatud. Isiku süsteemset osalemist mõjutustegevuses, tuleb pidada ohuks Eesti julgeolekule. Tema tegevusest tulenevat julgeolekuohtu tuleb hinnata arvestades VF viimase aja eskaleerivat tegevust (Ukraina territoriaalse terviklikkuse rikkumine 2014. a Krimmi annekteerimisel; iseseisvate üksustena väljaspool Ukraina valitsuse kontrolli Donetski ja Luganski oblastite tunnustamine; sõjaline agressioon Ukrainas alates 24. veebruarist 2022; VF ametnike ähvardused NATO riikide suhtes ja VF julgeolekunägemus NATO suunal; diplomaatiliste suhete vähenemine).
1.17.Isikust tulenev oht avalikule korrale ja riigi julgeolekule kaalub üles tema soovi viibida riigis, kus ta on elanud enamuse oma elust, kuid mille kodanik ta ei ole. Tal on kõik eeldused edukalt VFs hakkama saada. Elamisloa kehtetuks tunnistamise ja sellega kaasneva Eestist väljasaatmisega kaasnev era- ja perekonnaelu riive on ühiskonna turvalisuse, avaliku korra ja julgeoleku kaitse eesmärki arvestades proportsionaalne. Isiku lähedastel säilib võimalus teda VF-s külastada või sinna elama asuda ning suhelda sidevahendeid kasutades.
1.18.Isikust lähtuv oht on reaalne, jätkuv ja tõsine, et tema elamisluba viivitamatult kehtetuks tunnistada. Avalikes huvides on vaja viivitamatult tegutseda. Isikul ei ole õigust tutvuda riigisaladuseks oleva otsustamisel aluseks võetud dokumendiga ning ta ei saa selles osas oma arvamust avaldada.
1.2.Kuna elamisloa kehtetuks tunnistamise järel puudus isikul riigis viibimise õiguslik alus, tegi PPA väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 lg 1 ja § 72 lg 2 p 4 alusel sama otsusega koheselt täidetava lahkumisettekirjutuse, kuna isik kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA on tuvastanud, et isikust tuleneb tegelik, jätkuv ja piisavalt tõsine oht Eesti Vabariigi avalikule korrale ja riigi julgeolekule. KAPO hinnang on piisav, et jätta andmata lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täimise tähtaeg ning koostada sundtäidetav ettekirjutus Eestist lahkumiseks.
1.3.PPA kohaldas VSS § 74 lg-st 2 lähtudes sissesõidukeeldu Schengeni alale viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. PPA arvestas, et isikust lähtuv oht on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus. Isiku tegevust arvestades on viieaastane sissesõidukeeld proportsionaalne – isik on oma süstemaatilise tegevusega õhutanud pikka aega rahvuslikku vihkamist ning ohustanud lisaks Eestile ka teiste Schengeni riikide julgeolekut. PPA hindas sellega kaasnevat perekonnaelu riivet proportsionaalseks – abikaasal ja teistel lähedastel ning sõpradel on võimalik teda külastada ning suhtlust lähedaste ja sõpradega saab jätkata sidevahendeid kasutades.
3(18)
3-22-2154
2.X esitas 10. oktoobril 2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 30. septembri 2022. a pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu otsuse tühistamiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks.
3.Tallinna Halduskohus edastas kaebuse 12. oktoobri 2022. a määrusega vastavalt kohtualluvusele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 alusel Tartu Halduskohtule, kuna vaidlustatud haldusakti andnud PPA struktuuriüksus Ida prefektuur asub Ida-Viru maakonnas. Kaebus saabus Tartu Halduskohtusse 31. oktoobril 2022.
4.Tartu Halduskohus võttis kaebuse 31. oktoobri 2022. a määrusega menetlusse. Sama määrusega kaasas kohus HKMS § 24 lg 1 p 4 alusel menetlusse arvamuse andmiseks Kaitsepolitseiameti. PPA vastustajana esitas vastuse kaebusele 28. novembril 2022. Samal päeval esitas arvamuse Kaitsepolitseiamet.
5.Kohus kuulutas 29. novembri 2022. a määrusega (resolutsiooni p 2) menetluse kaasatud haldusorgani esitatava salajase tasemega riigisaladust sisaldava tõendi (Kaitsepolitseiameti 30. septembri 2022. a memo nr 7957) ning sellega tutvumisel läbiviidavate menetlustoimingute osas kinniseks. Sama määruse resolutsiooni p-ga 3 piiras kohus kaebaja ja vastustaja ning nende esindajate juurdepääsu määruse resolutsiooni p-s 2 nimetatud teabele, keelas kaebajal ja vastustajal ning nende esindajatel vastava riigisaladust sisaldava dokumendiga tutvumise ning sellest ärakirjade saamise ning otsustas eemaldada kaebaja ja vastustaja ning nende esindajad menetlustoimingutelt osas, milles kohus riigisaladusega tutvub. Kohtumäärus jõustus resolutsiooni p 3 osas edasi kaebamata.
6.Kohus määras 29. novembri 2022. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning 6. jaanuari 2023. a määrusega tähtajad kirjalikus menetluses seisukohtade, tõendite ja taotluste ning vastuväidete esitamiseks. Menetlusosalised ei ole täiendavaid kirjalikke seisukohti esitanud.
7.Kohus on tutvunud juurdepääsupiiranguga tõendiga 30. jaanuaril 2023 Kaitsepolitseiametis.
8.1.Isikul peab tema õigusi piirava otsuse põhjal olema võimalik hinnata, kas selle tegemisel arvestati kõiki asjas tähtsust omavaid faktilisi asjaolusid ning milliste õigusnormide alusel otsus on tehtud. Kaebaja ei mõista, mille põhjal saab arvata, et tema Eestis viibimine võib ohustada Eesti Vabariiki.
8.2.Kaebaja on pikaajalise elaniku elamisloa alusel Eestis püsivalt elav isik, kelle tegevus ei ole kunagi olnud suunatud Eesti Vabariigi vastu. Kaebaja ei kujuta ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule ega ähvarda reaalselt ja piisavalt tõsiselt ühiskonna põhihuve. Kui PPA teeb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ka lahkumisettekirjutuse ja kohaldab sissesõidukeeldu, tuleb direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht avalikule korrale või julgeolekule.
8.3.Kaitsepolitseiameti 30. septembri 2022. a teatisel nr 7448 ja selles viidatud salajases memos esitatu ei vasta tõele. Kaebaja ei ole kunagi õhutanud vihkamist ega ole tegutsenud Eesti Vabariigi
4(18)
3-22-2154 vastu, vaid vastupidi oli seisukohal, et elab demokraatlikus ning vabas riigis, kus iga seisukoht on väärt avaldamist, kui see ei ohusta või ei riiva kelle õigusi.
8.4.Kaebaja on Narva Tšernobõli AEJ Avarii Likvideerijate liidu esimees ning kogu tema tegevus on sisuliselt seotud ainult Tšernobõli tuumajaama likvideerijate õiguste esindamise ning kaitsega. Puuduvad tõendid, et kaebaja elamine Eestis saab tuua kaasa Vene Föderatsioon agressiooni Eesti vastu. Samuti, ei ole otsuses kordagi mainitud, milline isiku tegevus sisuliselt ohustab Eesti ning Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekut. Kaebaja on sõja vastu ning mõistab kategooriliselt hukka Venemaa sõjategevuse Ukrainas.
8.5.Kõik üritused, kust kaebaja osa võttis, olid kooskõlastatud ametiasutustega, need olid rahulikud ega toonud kaasa konflikte ega korratusi. Viimati osales kaebaja üritusel 2019. aastal. President kuulutas vaenusümbolite eksponeerimist keelava seaduse välja alles aprillis 2022. Enne seaduse jõustumist aset leidnud tegevusi ei saa käsitleda kuriteona või Eesti vastu suunatud tegevusena.
8.6.Kaebaja ise ei käsitle Nõukogude Liidu sõjaväevormi Vene Föderatsiooni (VF) või selle agressiooni sümbolina, tema jaoks on see ajaloomälestus. Vene armee riietuse kandmisel ei olnud muud tähendust, kui ajaloolise mälestuse taastamine ning ajalooliste teadmiste üleandmine. Riietuse eesmärk on anda uuele põlvkonnale visualiseeritult teadmised Teisest maailmasõjast. Riiete kandmine ei ole iseenesest riigivastane tegevus. Kaebaja aktiivne tegevus vastavate organisatsioonide liikmena kuni 2019. a ei saanud olla seotud Ukraina sõjaga.
8.7.Teise maailmasõja võidu tähistamisel ei kasutanud kaebaja seda püha VF mõjutegevuse eesmärkide saavutamiseks, vaid austas kõigi Teises maailmasõjas hukkunute mälestust. Erinevad inimesed samastavad Teise maailmasõja tulemusi ja 9. maid erinevalt. Otsusest ei selgu, kas PPA on proovinud tuvastada, kuidas suhtub kaebaja 9. mai tähistamisesse, ning mida tähendavad tema jaoks punamonumendid ja võidupüha 9. mail.
8.8.Kaebaja ei nõustu, et osalemist üritusel Surematu polk või Avtoprobeg saab käsitleda Venemaale lojaalsuse tunnusena. Tegemist on ajaloolise mälestuse meenutamisega. Sarnased üritused on olemas erinevatel Teise maailmasõja ohvritel (juudid, mustlased jne).
8.9.Vastustaja ei ole otsuses tõendanud, et tegemist on avalikku korda ja julgeolekut ohustava tegevusega – vaenukõnega. Vaidlustatud otsus ei ole põhjendatud ega kontrollitav, kas PPA on kaalunud otsuse tegemisel sõnavabadusõiguse piiramise proportsionaalsust. Vead kaalumisel võisid mõjutada asja sisulist otsustamist
8.10.Otsuse koostamisel ei ole kaebajale antud võimalust esitada arvamusi ja vastuväiteid. Väljasaatmine toimus viivitamata pärast otsuse tegemist, jättes isiku ilma võimaluseta teha korraldusi oma vara ja asjade osas. Direktiiv 2003/109 art 12 kaitseb isikut väljasaatmise vastu, sätestades, et enne väljasaatmist peab isikul olema võimalus otsus kohtus vaidlustada. Sama põhimõtet sisaldab ka Euroopa Inimõiguste konventsiooni (EIÕK) protokoll nr 7 art 7, mille kohaselt välismaalast, kes elab riigi territooriumil õiguspäraselt, ei või välja saata teisiti kui seaduse alusel tehtud otsuse täitmiseks ning selles normis sätestatud õigusi järgides. Vastustaja ei ole otsuses esitanud ühtegi tõendit, et kaebaja väljasaatmine oleks vajalik avaliku korra huvides.
8.11.PPA otsus ettekirjutuse tegemisest ja sissesõidukeelu kohaldamisest ei ole põhjendatud. Sissesõidukeeld ei ole riigi julgeoleku kaitse eesmärki saavutamiseks tõhus vahend, mistõttu ei ole see keeld mõõdukas abinõu. Sissesõidukeeld ei pruugi suunata kaebajat muutma oma veendumusi
5(18)
3-22-2154 või nendest loobuda. Vastustaja jättis analüüsimata, et kehtiv sissesõidukeeld välistab omakorda tähtajalise elamisloa taotluse rahuldamise.
Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
9.1.PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega, ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse. Vastustaja on oma seisukohti põhjendanud.
9.2.Kaebaja ei ole väitnud, et PPA otsuses esitatud info oleks väär. Järelikult ei ole vaidlust selles, et kaebaja osales kõikidel üritustel nagu KAPO on tuvastanud ja PPA otsuses kajastanud. Vaidlus on vaid hinnangus kaebaja tegevusele. Kaebajal ei ole pädevust hinnata temast lähtuvat ohtu Eesti riigi julgeolekule.
9.3.Arvestades VF riigiametnike NATO-vastaseid põhjendusi Ukraina agressiooni õigustamiseks ning üha eskaleeruvat sõjalist retoorikat NATO riikide suhtes, aitab ka kaebaja tegevus Eestis kaasa VF inforuumis Balti riikide kohta väärkujutelmade süvenemisele, millele tuginedes saavad VF riigiametnikud luua näilise legitiimsuse selliste otsuste vastuvõtmisele, mis võivad kujuneda Eesti Vabariigi julgeolekule eksistentsiaalseks ohuks, st otseselt ohustada Eesti iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust. VF Ukraina agressioon näitab ilmekalt, et säärased VF riigiametnike otsused võivad tuua kaasa taaskord sõjakuritegude ja genotsiidi toimepanemise Eesti rahva suhtes ning ohustada Eesti iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust. Sellist poliitikat imetlevad või toetavad inimesed on nii otseselt kui ka kaudselt ohuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale. Kui ka selline oht pole käegakatsutav või vahetu, loovad Kremli poliitikat toetavad inimesed Venemaale ettekäände sekkumiseks. Venemaa Föderatsiooni Ukraina agressiooni valguses on üheselt selge, et kaebaja süsteemne ja pikaajaline tegevus väärkujutelmade loomisel kujutab endast eksistentsiaalset ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Nagu PPA otsuse p-s 14 on välja toodud, on kaebaja pika aja vältel koostöös teiste Venemaa Föderatsiooni mõjutegevuse liikmetega, avalikult levitanud ja toetanud Venemaa Föderatsiooni vaenulikku propagandat, mille eesmärgiks on luua väärarusaam Balti riikidest ja Ukrainast kui natslikest ja militariseeritud riikidest, kelle valitsuste tegevust asukohariikide rahvas ei toeta. Sellise süsteemse tegevuse ohtlikkust demonstreerib Venemaa provotseerimata ja põhjendamatu Ukraina vastane sõjaline agressioon, mille õigustamiseks kasutab Venemaa Föderatsioon enda loodud ja Venemaa Föderatsiooni mõjutustegevuse võrgustiku toel võimendanud väärkujutelmadest lähtuvat vajadust Ukraina demilitariseerida, denatsifitseerida ja tõkestada NATO sõjalise infrastruktuuri laienemist.
9.4.Kaebaja on alates 2015. aastast silma paistnud Venemaa Föderatsiooni lõhestuspoliitika elluviimisel Ida-Virumaal. Kaebaja on Ida-Virumaal pikka aega tegutsenud vene kogukonna juhtfiguuri ja eestkõnelejana, ta omab Venemaa Föderatsiooni mõjusfääris olevate lõhestuspoliitika aktivistide seas autoriteeti ja austust. Seetõttu on ta vaieldamatult sealseks mõjuisikuks. Samas on kaebajale iseloomulik mõjutustegevuse ja lõhestuspoliitika üritustel osalemine, kuid oma organisatoorse rolli ja panuse varjamine. Kaebaja juhtimisel või osavõtul on aastate jooksul pidevalt toimunud avalikke üritusi Venemaa Föderatsiooni diplomaatiliste esindajate osavõtul koos Nõukogude Liidu okupatsiooni Eestis ja Venemaa Föderatsiooni agressiooni Ukrainas õigustava sümboolika kasutamisega. Sellistest üritustest tehakse meediakajastusi, millega luuakse kuvand Ida- Virumaast kui Venemaa Föderatsioonile lojaalsest ja keskvõimule vastanduvast Eesti regioonist.
9.5.Kaebaja suhtes ei olegi alustatud süüteomenetlust ega ole kaebajat otseselt süüteos süüdistatud, kuid see ei välista kaebaja pikaajalisest tegevusest lähtuvat ohtu Eesti julgeolekule. 6(18)
3-22-2154
9.6.Vene armee riietuse kandmisele ei saa omistada vaid uuele põlvkonnale teadmiste edastamist Teises maailmasõjast. Lisaks on ajalooliste teadmiste omandamiseks ja edasi andmiseks teised viisid (nt võimalik ajalooga visualiseeritult tutvuda muuseumides). Kaebaja positsioon seoses tähtpäevade tähistamisega ja punamonumentidega on tuvastatav tema tegevuse kaudu, mille Kaitsepolitseiamet on aastate jooksul dokumenteerinud. Kaebaja püüab oma rolli pisendada.
9.7.Vastustaja on elamisloa kehtetuks tunnistamist põhjendades tuginenud KAPO teatises sisalduvale teabele, mille puudub alus kahelda.
9.8.Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Tegemist oli olukorraga, kus avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 1).
9.9.Julgeolekukaalutlustel pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei ole vajalik jätta kaebajale võimalust taotleda tähtajalist elamisluba pikaajalise elaniku elamisloa asemel. Isikust lähtuv julgeolekuoht on imperatiivne alus elamisloa andmisest keeldumiseks.
9.10.Kuna kaebaja tegevus kujutab otsest ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule, on sellises olukorras põhjendatud sekkuda tema tegevusse ennetavalt. Sissesõidukeeld tõkendina on ennetav meede julgeoleku ja avaliku korra kui vaieldamatult ühiskonna ühe põhihuvi kahjustamise ärahoidmiseks. Riigil on suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte, ning kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale või riigi julgeolekule.
Kaasatud haldusorgan on esitanud järgmised seisukohad.
10.1.Kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule on Kaitsepolitseiamet kirjeldanud nii PPA-le 30. septembril 2022 saadetud teatises nr 7784, kui ka teatises viidatud salajasel tasemel salastatud 30. septembri 2022. a memos nr 7957 (SALAJANE). Kaebaja on süstemaatiliselt pika aja vältel osalenud Eesti-vastases VF-i mõjutustegevuses. Kaitsepolitseiamet on fikseerinud tema kontaktid VF diplomaatiliste esindajatega Eestis ja VF eriteenistusega, millest tulenevalt on põhjendatud alus seostada kaebajat mõjutustegevuses osalemisega VF eriteenistuste ning julgeolekuasutuste huvides ja ülesannetel tegutsevate isikutega (kajastatud viidatud Kaitsepolitseiameti memos).
10.2.VF kodanike tegevuse puhul tuleb alates 24. veebruarist 2022 arvestada oluliselt suurema tõenäosusega tekkida võivaid ohte Eesti Vabariigi julgeolekule. Nende Eesti Vabariiki sisenemine ja Eestis viibimine pärast Venemaa põhjendamatut sõjalist agressiooni Ukrainale on teravdatud tähelepanu all, sest VF alustatud ja senini jätkuv sõjategevus Ukraina vastu mõjutab negatiivselt nii Eesti Vabariigi, NATO liikmesriikide kui ka Euroopa Liidu julgeolekut.
10.3.VF kodanikest lähtuvate võimalike ohtude ennetamisel tuleb võtta arvesse, et avalike allikate kohaselt toetab valdav osa VF elanikest käimasolevat sõda ja selle laiendamist. Kaebaja (rahvuselt venelane ja VF kodanik) puhul tuleb ohtude hindamisel ja ennetamisel arvestada VF konstitutsiooni § 59 lõiget 1 („isamaa kaitse on iga VF kodaniku kohus ja kohustus“).
10.4.Viidatud teatises on välja toodud, et kaebaja on süstemaatiliselt õhutanud rahvuslikku ja poliitilist vihkamist ning on pika aja vältel koosöös teiste VF-i mõjutustegevuse võrgustiku liikmete ja siinsete VF riigivõimu esindajatega avalikult levitanud ja toetanud VF-i vaenulikku propagandat, õigustanud ja ülistanud NL kuritegeliku kommunistliku režiimi poolt Eesti 7(18)
3-22-2154 okupeerimist ning Eestis toime pandud inimsuse ja rahu vastaseid kuritegusid. See tekitab Eesti elanike seas pingeid ja loob soodsa pinnase poliitiliseks ja rahvuslikuks vihkamiseks.
10.5.Kaasatud haldusorganil on põhjendatud alust arvata, et kaebaja on olnud seotud VF julgeolekuasutuste huvides ja ülesandel tegutsevate isikutega (täpsemalt asjaolud memos nr 7957).
10.6.VF sõjategevuse tõttu Ukrainas, tuli ja tuleb ennetavalt maandada VF kodanikest lähtuvaid ohte Eesti julgeolekule, sest VF-st lähtuv potentsiaalne sõjaline ja mittesõjaline oht mõjuks realiseerumisel väga kahjustavalt Eesti Vabariigi suveräänsusele, kultuurile, majandusele ja riigi rahvusvahelisele mainele. Võttes arvesse eelnevalt viidatud teatises ja salajases memos toodud asjaolusid, oli kaebaja suhtes ennetavate meetmete rakendamine proportsionaalne.
10.7.Kaasatud haldusorgan esitas PPA-le edastatud teatises peamised põhjused, miks ameti hinnangul kujutab kaebaja tegevus Eesti Vabariigi julgeolekule ohtu. Kaebajat saab pidada IdaVirumaal VF-i Eesti-vastases mõjutustegevuses osalevaks isikuks ja selles seisneb ka tema tegevusest tõusetuv oht Eesti julgeolekule.
10.8.PPA otsus kaebajale elamisloa kehtetuks tunnistamiseks oli õiguspärane ja puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
10.9.Kaitsepolitseiamet on Eesti Vabariigi pädev asutus, kes julgeolekuasutuste seaduse §-st 6 tulenevatest ülesannetest hindab ohtu riigi julgeolekule. Kaebajal endal ei ole pädevust hinnata ohtu Eesti riigi julgeolekule.
10.10.PPA ei ole vaidlustatud otsust teinud ühepoolselt KAPO järelduste alusel ega ole tuginenud pelgalt KAPO teatisele ja salajasele memole. PPA on otsuses hinnanud KAPO välja toodud julgeolekuohte ja VF viimase aja eskaleerivat tegevust ning Venemaa ametnike ähvardusi NATO riikide suhtes, mis võivad tuua kaasa VF sõjalise agressiooni eskaleerimise NATO, sh ka Eesti vastu.
10.11.Kaebajale ei ole küll ette heidetud ühegi süüteo toimepanemist, kuid see ei välista, et tema pikaajaline tegevus kujutab endast ohtu Eesti julgeolekule. Ohtu riigi julgeolekule ei tekita üksnes süütegude toimepanemine. Pikaajaline VF Eesti-vastases mõjutustegevuses osalemine, IdaVirumaal koostöös VF riigivõimu esindajatega kohaliku elanikkonna seas poliitilise ja rahvusliku vihkamise õhutamine, vene kogukonna vastandamine Eesti riigivõimule ja selle otsustele ei täida karistusseadustiku süütegude koosseisulisi tunnuseid, kuid on riigi julgeoleku aspektist vaadelduna kahtlemata ohuks. Haldusmenetluses on ohtude hindamine prognoosotsus, kus ohte hinnatakse ex ante printsiibist lähtuvalt.
10.12.Eesti rahvale aastakümneid kannatusi toonud okupatsioonivõimu sümboleid kasutades on Teises maailmasõjas kõigi hukkunute mälestamise siirus enam kui kaheldav. Kuigi elame tolerantses ühiskonnas, kui kõik austavad teiste pühasid ja tavasid, ei tolereeri Eesti riik eestlastele kannatusi toonud kuritegelikku okupatsioonivõimu ning selle vägivalda külvanud sümbolite ülistamist. Kuigi PPA ei tuvastanud selles küsimuses kaebaja positsiooni, on see tuvastatav tema tegevuse kaudu, mille Kaitsepolitseiamet on aastate jooksul dokumenteerinud.
10.13.Kaebaja ei vaidlusta ega lükka ümber oma tegevust kui faktilisi asjaolusid, st nõustub, et ta osales nimetatud tegevustes. Seega tugineb Kaitsepolitseiameti hinnang julgeolekuohu kohta tõestel faktilistel asjaoludel.
8(18)
3-22-2154
10.14.Välismaalase Eestis viibimine on hüve, mitte õigus. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt on igal riigil suveräänne õigus otsustada nende isikute, kes ei ole selle riigi kodanikud, riiki saabumist, riigis viibimist ja riigist lahkumist, arvestades endale võetud rahvusvahelisi kohustusi. Isikul, kes ei ole selle riigi kodanik, puudub inimõigus mittekodakondsusjärgsesse riiki saabuda ja seal viibida. Aastatepikkusest Eestis elamisest hoolimata ei ole kaebaja Eesti ühiskonda integreerunud, ei ole edenenud eesti keele omandamises ega ole astunud samme Eesti kodanikuks saamiseks. Eestis viibivad teiste riikide kodaniku on kohustatud järgima Eesi põhiseaduslikku korda (PS § 55, VMS § 11). Kaebaja suhtes ennetavate meetmete rakendamine oli põhjendatud ja proportsionaalne Vajadus kaitsta riigi julgeolekut välismaalasest tingitud võimaliku ohu eest kaalub üles välismaalase õiguse viibida Eestis.
10.15.Viibides juba mitmendat kuud oma kodakondsusjärgses riigis, on kaebaja lasknud avaldada avaliku intervjuu, milles näeb tema suhtes tekkinud olukorrale lahendust üksnes Eesti Vabariigis võimu vahetamisega.
10.16.PPA on elamisloa kehtetuks tunnistamise otsust piisaval määral ja veenevalt põhjendatud. PPA otsuses on põhjalikult koos eraldiseisvate vahejäreldustega esitatud kaebaja tegevus ning lõppjäreldus selle kohta, et kaebaja selline tegevus on tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ohuks avalikule korrale ja riigi julgeolekule. PPA ei ole rikkunud kaebaja ärakuulamisõigust. Riigi julgeolekukaalutlustel oli ärakuulamisõiguse realiseerimata jätmine põhjendatud – arvestades kaebaja varasemat käitumist kogumis ei saanud välistada, et kaebaja oleks võinud ärakuulamisõiguse realiseerimise ajal korraldada mõne protestiaktsiooni või muul viisil rahvuslikku vihkamist ja vaenu õhutada. Kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus tehti 2022. a septembrikuu lõpus, mil jätkuvalt, eriti Ida-Virumaal ja Narvas, oli aktuaalne nn punamonumentide eemaldamine.
KOHTU SEISUKOHT
11.Kaebaja on vaidlustanud PPA 30. septembri 2022. a otsuse nr 15.3-3.4/747-1 (dtl 10-23) millega vastustaja on tunnistanud kehtetuks tema pikaajalise elaniku elamisloa, teinud koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist Vene Föderatsiooni lahkumiseks ning kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. VSS § 11 lgst 31 ja §-st 74 tulenevalt võib nimetatud otsustused teha samas haldusaktis.
12.Kaebaja väitel ei olnud tal võimalik hinnata, kas vaidlustatud otsuse tegemisel on arvestatud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ning milliste õigusnormide alusel on otsus tehtud. Kohus mõistab seda etteheitena põhjendamiskohustuse täitmisele, kuid ei nõustu sellega. Vaidlustatud otsuses on kohtu hinnangul piisava põhjalikkusega esitatud asjaolud ja tõendid, millele vastustaja on tuginenud, ning välja toodud nende põhjal tehtud järeldused. Otsus sisaldab viiteid otsuse aluseks olevatele õigusnormidele ja faktilistele asjaoludele ning kaalutlusi nii elamisloa kehtetuks tunnistamise, lahkumisettekirjutuse kui ka sissesõidukeelu kohaldamise osas. Kohtu hinnangul on haldusakti põhjendamisnõuded vastavalt HMS §-le 56 täidetud. Kohus kontrollib otsuses viidatud õigusnormide kohaldamist ning kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasust alljärgnevalt.
13.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on Vene Föderatsiooni kodanik, kes elas Eestis pikaajalise elaniku elamisloa alusel. Ta on elanud Eestis suurema osa oma elust, kuid pole omandanud siinset kodakondsust.
14.Vastustaja tunnistas kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Selle sätte kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa tunnistada kehtetuks, kui
9(18)
3-22-2154 välismaalane kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule. Vaidlustatud otsuse kohaselt on tuvastatud kaebajast lähtuv otsene ja vahetu oht Eesti Vabariigi ja teiste Euroopa Liidu liikmesriikide julgeolekule. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et pikaajalise elaniku elamisloaga seotud riigisisese õiguse sätteid tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, eeskätt direktiiviga 2003/109 (vt Riigikohtu 26. jaanuari 2022. a otsus nr 3-20-915/47, p 16 ja seal viidatud lahendid).
15.Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamiseks tuleb esiteks kindlaks teha isikust lähtuv oht, ning teiseks tuleb otsustada, kas tuvastatud oht kaalub üles isiku huvi säilitada elamisluba (Riigikohtu 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, p 15). Kaalumisel arvestatakse välismaalase toime pandud õigusrikkumise raskust ja laadi, asjaomase isikuga seotud ohte, võttes arvesse välismaalase Eestis elamise kestust, välismaalase vanust, pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise tagajärgi välismaalase ja tema perekonnaliikmete jaoks ning sidemeid Eesti ja päritoluriigiga (VMS § 241 lg 3). Kohtupraktika on rõhutanud vajadust silmas pidada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas väljakujunenud kriteeriumeid (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-2-16, p-d 16 ja 22 ning seal viidatud EIK praktika). Nende hulgas on rõhutatud ka vajadust arvestada vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevust ning et isikute puhul, kes on seaduslikult veetnud riigis kas kogu oma lapsepõlve või suurema osa sellest, saavad väljasaatmist õigustada ainult väga kaalukad põhjused.
16.Olukorras, kus PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha ka koheselt lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, on kohtupraktika pidanud oluliseks direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht (viidatud otsus asjas nr 3-17-1545, p 19). Pikaajalise elaniku elamisluba on võimalik tunnistada kehtetuks ka ilma, et sellega kaasneks isikule lahkumisettekirjutuse tegemine (viidatud otsus asjas nr 3-17-1545, p 18), kuid lahkumisettekirjutuse saab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha üksnes juhul, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale või julgeolekule (viidatud Riigikohtu otsus asjas nr 3-20-915, p 16 ja seal osundatud praktika). Pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist võimaldav ohulävend peab eristuma ohulävendist, mille puhul on võimalik teha pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutus. PPA-l tuleb esitada selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud (Riigikohtu 3. mai 2019. a otsus asjas nr 3-18-89, p 12; 26. jaanuari 2022. a otsus asjas nr 3-20-915, p 22). Ohu hindamine hõlmab nii tõendite hindamist kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist ning see on kohtulikult kontrollitav. Kohtulikult piiratud ulatuses kontrollitav (HKMS § 158 lg 3) on aga ohu tuvastamise järel kaalutlusotsus, milles kaalutakse omavahel ohtu ja VMS § 241 lg-s 3 nimetatud asjaolusid (viidatud otsus asjas nr 3-18-89, p 10).
17.Praegusel juhul on vastustaja vaidlustatud otsuses analüüsinud kaebajast lähtuva ohu olemasolu ja selle tõsidust, lähtudes seejuures ka KAPO 30. septembri 2022. a teatisest nr 7784 (dl 54-59), mis omakorda tugineb KAPO memol nr 7957 (SALAJANE). Viimati nimetatud tõendi osas on kohus 29. novembri 2022. a määrusega piiranud kaebaja ja vastustaja ning nende esindajate juurdepääsu ning sellega on saanud tutvuda üksnes kohus (vt 30. jaanuari 2023.a menetlustoimingu protokoll; dl 76). Menetlusosalised ei ole tõendile juurdepääsu piiramist vaidlustanud.
18.Vaidlustatud otsusest ning vastustaja ja kaasatud haldusorgani seisukohtadest tulenevalt seisneb kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht julgeolekule järgnevas.
10(18)
3-22-2154
18.1.Kaebaja on süstemaatiliselt pika aja vältel osalenud Eesti-vastases VF-i mõjutustegevuses. Selline järeldus tugineb muu hulgas Kaitsepolitseiameti poolt fikseeritud kaebaja kontaktidel VF diplomaatiliste esindajatega Eestis ja VF eriteenistusega, mis annab põhjendatud aluse seostada kaebajat mõjutustegevuses osalemisega VF eriteenistuste huvides ja ülesannetel tegutsevate isikutega (täpsemalt kajastatud viidatud Kaitsepolitseiameti memos).
18.2.Kaebaja on süstemaatiliselt õhutanud rahvuslikku ja poliitilist vihkamist ning on pika aja vältel koosöös teiste VF-i mõjutustegevuse võrgustiku liikmete ja siinsete VF riigivõimu esindajatega avalikult levitanud ja toetanud VF-i vaenulikku propagandat, õigustanud ja ülistanud NSVL kuritegeliku kommunistliku režiimi poolt Eesti okupeerimist ning Eestis toime pandud inimsuse ja rahu vastaseid kuritegusid. Selline tegevus tekitab Eesti elanike seas pingeid ja loob soodsa pinnase poliitiliseks ja rahvuslikuks vihkamiseks.
18.3.Kaebaja tegevus Eestis aitab kaasa VF inforuumis Balti riikide kohta väärkujutelmade süvenemisele, millele tuginedes saavad VF riigiametnikud luua näilise legitiimsuse selliste otsuste vastuvõtmisele, mis võivad kujuneda Eesti Vabariigi julgeolekule eksistentsiaalseks ohuks, st otseselt ohustada Eesti iseseisvust, sõltumatust ja territoriaalset terviklikkust.
18.4.Kaebajat saab pidada Ida-Virumaal VF-i Eesti-vastases mõjutustegevuses osalevaks isikuks ja selles seisneb ka tema tegevusest tõusetuv oht Eesti julgeolekule. Kaebaja on alates 2015. aastast silma paistnud Venemaa Föderatsiooni lõhestuspoliitika elluviimisel Ida-Virumaal. Olles Ida-Virumaal pikka aega tegutsenud vene kogukonna juhtfiguuri ja eestkõnelejana, omab ta VF mõjusfääris olevate lõhestuspoliitika aktivistide seas autoriteeti ja austust. Kaebajale on iseloomulik mõjutustegevuse ja lõhestuspoliitika üritustel osalemine, kuid oma organisatoorse rolli ja panuse varjamine. Kaebaja juhtimisel või osavõtul on aastate jooksul pidevalt toimunud avalikke üritusi VF diplomaatiliste esindajate osavõtul koos NSVL okupatsiooni Eestis ja Venemaa Föderatsiooni agressiooni Ukrainas õigustava sümboolika kasutamisega. Vastavate meediakajastustega luuakse kuvand Ida-Virumaast kui Venemaa Föderatsioonile lojaalsest ja keskvõimule vastanduvast Eesti regioonist.
18.5.Viibides juba mitmendat kuud oma kodakondsusjärgses riigis, on kaebaja lasknud avaldada avaliku intervjuu, milles näeb tema suhtes tekkinud olukorrale lahendust üksnes Eesti Vabariigis võimu vahetamisega.
19.Kohus ei nõustu kaebaja etteheitega, et vastustaja pole tegeliku ja piisavalt tõsise ohu olemasolu välja selgitanud. Kohtu hinnangul on vastutaja küllaldase põhjalikkusega välja selgitanud ning vaidlustatud otsuses kajastanud kaebaja tegevusest lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu Eesti Vabariigi ja teiste Euroopa Liidu riikide julgeolekule. Otsuses väljendatut kinnitavad ka vastustaja seletused kohtumenetluses ning kaasatud haldusorgani selgitused ning otsustamisel aluseks olnud memo.
20.Kaebaja väitel ei vasta Kaitsepolitseiameti 30. septembri 2022. a teatisel nr 7448 ja selles viidatud salajases memos esitatu tõele. Kohus märgib esmalt, et kaebaja ja tema esindajate jaoks on olnud piiratud juurdepääs kaebaja nimetatud memole, mistõttu ei saa kaebaja ka seada kahtluse alla seal sisalduvat teavet suuremas ulatuses, kui see on kajastatud 30. septembri 2022. a teatises nr 7448 ning mis on kõigile menetlusosalistele ja nende esindajatele ühtviisi teada. Kohtul puudub alus kahelda teatises ning selle aluseks olevas memos esitatud teabes ja hinnangutes. Kaitsepolitseiamet on Eesti Vabariigi pädev asutus, kes julgeolekuasutuste seaduse §-s 6 sätestatud ülesannetest tulenevalt hindab ohtu riigi julgeolekule. Eesti Vabariigil suveräänse riigina on õigus ise otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna 11(18)
3-22-2154 avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule. Isikust tuleneva ohu suurust ei saa hinnata isik ise, sest tema teada on vaid faktilised asjaolud ning enda kavatsused ja tegevuse eesmärgid. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis, on riigi otsustada1.
21.Kaebaja ei eita enda osalemist vastustaja ja kaasatud haldusorgani nimetatud üritustel, kuid ei nõustu selle põhjal antud ohuhinnanguga ega talle omistatud juhtiva rolliga. 21.1.Kaebaja eitab enda rolli lõhestustegevust ja agressorriigi propaganda levitamist eest vedava isikuna ning rõhutab, et on aktiivselt tegutsenud vaid Narva Tšernobõli AEJ Avarii Likvideerijate liidu esimehena ning kogu tema tegevus on sisuliselt seotud ainult Tšernobõli tuumajaama likvideerijate õiguste esindamise ning kaitsega. Vaidlust ei ole tõepoolest selles, et kaebaja on nimetatud mittetulundusühingu üks kolmest juhatuse liikmest2. Aktiivne tegevus mittetulundusühingu põhikirja p-s 1.33 nimetatud eesmärgil ei eelda aga ilmselgelt tegevusi ja kontakte, millega kaebajat vaidlustatud otsuses ning selle aluseks olnud teatises ning seal viidatud memos seostatakse. Elektrijaama avarii likvideerimisel kahjustusi saanud isikute abistamine sotsiaalses, meditsiinilises ja sotsiaalhoolduse valdkonnas ning neile materiaalse abi osutamine ei seondu poliitilise tegevuse ega kontaktidega, mis kaebaja puhul on tuvastatud.
21.2.Vastustaja ja kaasatud haldusorgan on kogutud tõendite põhjal jõudnud aga järeldusele, et kaebaja on teadlikult püüdnud oma juhtrolli talle omistatud käitumises, sh VF mõjutustegevuses tegelikust väiksemana näidata. Kaasatud haldusorgani kogutud tõenditest ja neile antud hinnangutest saab teha ühese järelduse tema tegevuse kauaaegsusest ja süstemaatilisusest ning juhtrollist.
21.3.Asjaolu, et üritusest, mille korraldamist ja aktiivset osavõttu neist vastutaja ja kaasatud haldusorgan on tuvastanud, olid korrakohaselt registreeritud ning toimusid avaliku võimu teadmisel ning loal, ei muuda olematuks nende ürituste suunitlust ja suunatust sellisele meelestatusele ja teabele vastuvõtlikele sihtgruppidele. Ka asjaolu, et kaebaja tegevuse suhtes ei ole alustatud süüteomenetlusi (sh karistusseadustiku (KarS) § 151 alusel), ei tähenda, et tema tegevust ei saaks hinnata haldusõiguslikus tähenduses ega tuvastada elamisloa kehtetuks tunnistamise ning lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise eelduste täidetust. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane kaebaja väide, et otsuses kirjeldatud üritustega ei kaasnenud konflikte ega korrarikkumisi – selliste vahejuhtumite puudumine ei mõjuta asjas kogutud tõenditel põhinevat hinnangut kaebajast lähtuvale julgeolekuohule.
22.Kaebaja enda käsitlus NSVL-i sõjaväevormi kandmisest ja sümboolika kasutamisest ei väära kuidagi vastustaja ja kaasatud haldusorgani järeldusi, et arvestades kaebaja käitumist tervikuna iseloomustavaid asjaolusid on ka sümboolika eksponeerimine, sh Teise maailmasõja ja NSVL relvajõudude seisukohast oluliste tähtpäevade tähistamisel, osa agressiooni õigustavast ja agressorriigi ideoloogiat propageerivast tegevusest. Tõendeid ja menetlusosaliste seisukohti kogumis hinnates ei nõustu kohus ka kaebaja väitega nagu ei saaks tema osalemist üritustel nagu
Vt ka nt Õiguskantsleri 03.02.2011 ettepanek nr 7-4/101208/1007649; https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_ettepanek_sissesoidukeelu_koha ldamine.pdf
3-22-2154 Surematu polgu marsid4 või liikumine Avtoprobeg5 seostada talle tervikuna ette heidetava käitumisega ning pidada lojaalsusavalduseks VF-le. Kohtu hinnangul kinnitavad just tõendid kogumis, sh kaasatud haldusorgani memos kajastatu vastustaja ja kaasatud haldusorgani järeldusi, mis lõpptulemusena on viinud käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemiseni. Sel taustal ei oma ka tähendust, kas vastustaja on püüdnud ükshaaval välja selgitada kaebaja suhtumise erinevatesse sündmustesse nagu 9. mai võidupühana tähistamisse või nn punamonumentidesse. Järeldused kaebaja tegevuse kohta ongi kujunenud erinevate episoodide ja ürituste ning kontaktide pinnalt. Kaebaja tegevust kogumis hinnates ei ole veenvad tema väited, et nõukogudeaegse sümboolika kasutamise ja eelnevalt mainitud tähtpäevade tähistamise eesmärk on olnud pelgalt ajalooteadmiste jagamine järeltulevate põlvedega ning kõigi Teises maailmasõjas hukkunute mälestuse austamine. Eeltoodud hinnangut ei muuda ka kaebuse väide, et kaebaja on käimasoleva sõja vastu.
23.Vastustaja on põhjendatult analüüsinud kaebaja tegevust ka sündmuste konteksti ning ajastatust silmas pidades ning arvestades kujunenud poliitilist olukorda ning kajastanud VF tegevuste mõjusid nii Eesti Vabariigile kui ka maailma julgeolekuolukorrale laiemalt. Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorgani lähenemisega, et kaebaja tegevuse ohtlikkuse hindamisel on olnud oluline arvesse võtta VF sõjalist agressiooni Ukrainas, millega seoses on põhjendatud tähelepanu suunatud VF kodanike Eestisse sisenemisele ja siin viibimisele eesmärgil takistada neist lähtuvat negatiivset mõju Eesti Vabariigi, aga ka NATO liikmesriikide ja Euroopa Liidu riikide julgeolekule laiemalt. Vastustaja on oma seisukohti ilmestanud muu hulgas aktuaalsete meediakajastustega, mis näitavad VF hoiakuid ning sealhulgas ähvardusi Balti riikide suunal ja seoses toetusega Ukrainale (vaidlustatud otsuse allmärkused 9-14; dtl 16-17).
24.Võttes arvesse VMS § 241 lg-s 3 sätestatut ning EIÕK artiklit 8, on vastustaja analüüsinud ka elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnevat eraelu riivet. Nagu ilmneb varasemast kohtupraktikast, ei ole pikaajalise elaniku elamisloa vältimatuks eelduseks hõimlaste ja sugulaste olemasolu välisriigis ning riigil on kaalukatel põhjustel õigus välja saata välismaalane isegi juhul, kui ta on selles riigis sündinud. Selliseks kaalukaks põhjuseks on ka välismaalasest lähtuv oht riigi julgeolekule (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-2-16, p-d 15 ja 16 ja seal viidatud praktika).
24.1.Vastustaja on oma kaalutlustes märkinud, et kuigi kaebaja on elanud Eestis pikka aega ning enamuse oma elust (alates 8. eluaastast), ei ole ta teinud erilisi püüdlusi, et Eesti ühiskonda lõimuda – mh ei ole ta avaldanud soovi taotleda Eesti kodakondsust. Otsuses viidatud kohtupraktika kohaselt ei tekita riigi territooriumil elamine automaatselt olulist sidet riigiga. Nõukogu
25.novembri 2003. a direktiivist 2003/109/EÜ nähtub, et pikaajalise elaniku staatuse ja sellest tulenevad garantiid omandab isik vaid juhul, kui riik selle staatuse välismaalasele annab (vt art 7 lg 3, art 6). Tegu ei ole pelgalt riigis sündimise või pikaajalise elamise tulemusel n-ö iseenesest tekkiva seisundiga (Riigikohtu 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2436, p 11). Samuti ei välista elamisloa kehtetuks tunnistamist ega sellega kaasnevat riigist väljasaatmist igal juhul eraeluliste sidemete olemasolu. Kaebajal on Eesti kodanikust abikaasa, kuid puuduvad muud isikud, keda käsitada perekonnaliikmetena VSS § 29 lg 4 tähenduses.
24.2.Vastustaja on analüüsinud ka eraelu riive intensiivsust, hinnates kaebaja võimekust VF-s oma elu korraldada ja seal hakkama saada Vastustaja on toonud välja rea järgnevalt kirjeldatud asjaolusid, mille osas kaebaja ei ole vastuväiteid esitanud. Kaebaja emakeel on vene keel, mis loob head eeldused riigis hakkama saamiseks. Kaebajal on alates 2021. aastast sissekirjutus Tveri linnas ning tal on sugulased, kes elavad Tveris, Mitšurinskis ja Rjazanis. Kaebaja majandusliku toimetuleku kohta selgub otsusest, et kaebaja on pensionär, kes saab Eestis pensioni 645,09 eurot
https://et.wikipedia.org/wiki/Surematu_polk Vt ka vaidlustatud otsuse lk-l 5allmärkused; dtl 14
13(18)
3-22-2154 kuus ning VF-lt igakuist pensioni 15 378 rubla ning Tšernobõli katastroofi likvideerijatele mõeldud toetust igakuiselt 2800 rubla. Lisaks on vastustaja märkinud, et Venemaale ümberasuvaid kaasmaalasi toetatakse riikliku Venemaale ümberasumise programmi raames. Kaebaja ei ole ühtki neist väidetest ümber lükanud ega vastupidist tõendanud.
24.3.Vastustaja möönab, et teise riiki elama asumine võib olla emotsionaalselt keeruline, kuid leiab, et kaebaja puhul on olemas head eeldused VF-s hakkama saamiseks. Kohus nõustub vastustajaga. Kuigi kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamine ja sellega kaasnev lahkumisettekirjutus mõjutavad kaebaja kooselu tema abikaasaga ning muud eraelulist suhtlust, ilmneb eelnevast, et tal on VF-s toimetulekuks olemas nii püsiv sissetulek kui ka elamiskoht ja sotsiaalne võrgustik sugulaste näol ning vene keele oskus ja VF kodakondsus, mis võimaldab riigis takistusteta oma elu korraldada. Vastustajaga tuleb nõustuda ka selles, et kaebaja suhtlus abikaasa ja teiste lähedaste ning sõpradega saab jätkuda kas sidevahendeid kasutades või viisil, et nad saavad kaebajat VF-s külastada. Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorganiga, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine ei ole, arvestades ülekaalukat avalikku huvi ja riigi julgeoleku ning avaliku korra tagamise eesmärki, kaebaja õigusi ülemääraselt piirav. Vastustaja on kohtu hinnangul piisava põhjalikkusega kaalunud kaebaja õiguste riive intensiivsust ja tema huvi elamisloa kehtima jäämise suhtes võrrelduna avaliku huviga julgeoleku tagamiseks, hinnates avaliku huvi ülekaalukaks.
25.Kaebaja väitel ei ole kontrollitav, kas vastustaja on kaalumisel arvestanud ka kaebaja sõnavabaduse piiramise proportsionaalsust. Kohtu hinnangul ei ole sõnavabaduse piiramine, isegi juhul kui avalik võim oleks seda tõesti õigusvastaselt teinud, käesoleva vaidluse lahendamisel määrav. Kohus märgib siiski, et põhiseaduse §-s 45 sätestatud igaühe õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni ei ole piiramatu. Põhiseaduse samas normis on ette nähtud, et seda õigust võib seadus piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning hea nime kaitseks. Põhiseaduse kommentaaridest ilmneb, et väljendusvabadust tuleb sisustada Euroopa kultuuri- ja õigusruumis tunnustatud demokraatiaarusaamade ja -praktika valguses6. PS § 12 lg 2 kohaselt on rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine seadusega keelatud ja karistatav. Asjaolu, et kaebajale ei ole esitatud KarS §-s 151, milles on kriminaliseeritud vaenukõne, alusel süüdistust, ei välista VMS § 241 lg 1 p 2 kohaldamist. Kohus on kokkuvõtvalt arvamusel, et vastustaja on enda kaalumisruumi kasutades arvestanud erinevaid asjaolusid nii kaebaja kui avalike huvide seisukohast kui ka vastanduvaid huvisid erinevaid aspekte arvesse võttes asjakohaselt kaalunud ning esitanud argumendid, miks ta peab julgeoleku tagamist kaebaja eraelu riivega võrreldes ülekaalukaks huviks. Eelneva põhjal järeldab kohus, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt ning elamisloa kehtetuks tunnistamine on olnud sisuliselt õiguspärane.
26.Vastustaja on vaidlustatud otsusega teinud kaebajale ka koheselt sundtäidetava ettekirjutuse Eestist lahkumiseks Vene Föderatsiooni (vt vaidlustatud otsuse p 16, dtl 20-21). Ettekirjutus tugineb VSS § 7 lg-l 1, § 72 lg 2 p-l 4 ja § 14 lg-l 1.
27.VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). VSS § 72 lg 2 p-st 4 tulenevalt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Seega ei ole
3-22-2154 lahkumisettekirjutuse kohene täitmine kohustuslik. Ülal viidatud kohtupraktikast tulenevalt peab selleks olema tuvastatud tegelik ja piisavalt tõsine oht. Vastustaja on vaidlustatud otsuses analüüsinud kohese sundtäitmise vajadust ning on leidnud, et kaebaja puhul on täidetud VSS § 72 lg 2 p-s 4 sätestatud eeldused – PPA on tuvastanud tema tegevusest lähtuva tegeliku, jätkuva ja piisavalt tõsise ohu riigi julgeolekule. Kohus on nõustunud vastustaja järeldustega tegelikust ja piisavalt tõsisest ohust. Vastustaja viitas seejuures ka kaasatud haldusorgani hinnangule, mis kajastab kaebajast lähtuvat ohtu. Vastustaja on põhjendatult asunud seisukohale, et riigi julgeolekut ohustava tegevuse tõkestamise eesmärgil on vajalik jätta andmata tähtaeg lahkumisettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks ning koostada ettekirjutus Eestist lahkumiseks, mis on sundtäidetav koheselt pärast tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist. Vastustaja on seejuures põhjendatult rõhutanud, et otsustamine toimub arvestades kujunenud poliitilist olukorda VF ja Ukraina vahel. Kohus nõustub, arvestades ka ülaltoodud põhjendusi, et tegemist on proportsionaalse abinõuga, mille puhul on ülekaalukas vajadus kaitsta riigi julgeolekut ja avaliku korda võrreldes kaebaja era- ja perekonnaelu riivega.
28.VSS § 14 lg 1 kohaselt saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel, st praegusel juhul oli selleks pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsuse tegemine.
29.Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ art 12 kohaldamisel tuleneb, et liikmesriigi kohtul on väljasaatmise kohta tehtud otsuse, s.t ka lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kontrollides kohustus võtta arvesse asjaolusid, mis ilmnesid pärast lahkumisettekirjutuse tegemist ja millega võib kaasneda olukord, kus isiku käitumisest tulenev olemasolev oht avalikule korrale või riigi julgeolekule kaob või märkimisväärselt väheneb (C-371/08, Ziebell, p 84). Selline võib olukord olla eelkõige siis, kui ajavahemik lahkumisettekirjutuse tegemise ja selle õiguspärasuse kohtuliku hindamise vahel on pikk (vrd nt liidetud kohtuasjad C-316/16 ja C-424/16, B, p 94). Kohtule ei ole ilmnenud lahkumisettekirjutuse tegemise ja käesoleva kohtuotsuse tegemise vahepealse aja kohta selliseid asjaolusid, mis annaks aluse lahkumisettekirjutust selle tegemise aja seisuga võrreldes erinevalt hinnata. Üldteadaolevalt ei ole toimunud pöördelisi muutusi VF sõjalise agressiooni osas Ukrainasse ega VF suhetes Eestiga või laiemalt Euroopa Liidu ja NATO või teiste riikidega, kes taunivad VF sõjalist tegevust Ukrainas. Kohtule ei ole esitatud ka mingit kaebajast endast lähtuvat teavet, mis võiks mõjutada hinnangut koheselt sundtäidetavale lahkumisettekirjutusele. Kaebaja ei ole ka kasutanud 6. jaanuari 2023. a kohtumääruses antud võimalust esitada kohtu määratud tähtajal täiendavaid tõendeid või kirjalikke seisukohti. Seevastu selgub aga kaasatud haldusorgani selgitustest kohtumenetluses, et viibides juba mitmendat kuud oma kodakondsusjärgses riigis, on kaebaja lasknud avaldada avaliku intervjuu, milles ta näeb tema suhtes tekkinud olukorrale lahendust üksnes Eesti Vabariigis võimu vahetamisega. Seega on ilmnenud, et ka kaebaja hoiak Eesti riigi ja siinse riigikorra suhtes ei ole vahepealsel ajal muutunud ning puuduvad mistahes tõendid kinnitamaks, et temast lähtuv oht oleks vähenenud.
30.Kaebaja väitel jäeti ta koheselt sundtäidetava ettekirjutuse tõttu ilma võimalusest teha korraldusi oma vara ja asjade osas. Ainuüksi sel põhjusel ei saaks kohtu hinnangul pidada koheselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust õigusvastaseks. Kaebaja abikaasa on Eestis elav Eesti Vabariigi kodanik ning tal on kaks täisealist poega. Kaebajal ei ole takistatud nendega ka Eestist väljapool viibides ühendust võtta ja oma varaga seotud tegevusi korraldada ning ta ei ole suhtlemisvõimaluste puudumist ka kohtumenetluses väitnud.
31.Õigusvastasusele viitavaid aluseid ei tulene ka kaebuses osundatud direktiivi 2003/109 art-st 12 ega Euroopa Inimõiguste konventsiooni protokoll nr 7 art-st 7. 15(18)
3-22-2154 Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 sätestab: „Kui pikaajalise elaniku staatuse tühistamine või kaotamine ei too kaasa riigist lahkumist, lubab liikmesriik asjaomasel isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule.“ Praegusel juhul ei ole tegemist selles sättes kirjeldatud olukorraga, vaid kaebaja puhul on pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega kaasnenud ka koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine, mis on lubatav VSS § 72 lg 2 p-s 4 sätestatud eelduste täidetuse korral. Direktiivi kõnealune norm ei kohusta aga liikmesriiki lubama väljasaadetaval isikul liikmesriigis viibida ettekirjutuse vaidlustamise ajal. Eesti õiguse järgi ei ole kaebajal võimatu ettekirjutust vaide- või kohtumenetluse vaidlustada ka kodakondsusjärgses riigis viibides. Ka praegusel juhul on kaebaja realiseerinud oma võimaluse halduskohtus vaidlustada nii elamisloa kehtetuks tunnistamist, lahkumisettekirjutust kui ka sissesõidukeeldu, kasutades selleks esindajate abi. Kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste konventsiooni protokoll nr 7 art 7 kohaselt ei või välismaalast, kes elab riigi territooriumil õiguspäraselt, välja saata teisiti kui seaduse alusel tehtud otsuse täitmiseks ning selles normis sätestatud õigusi järgides. Kohtu hinnangul on ka praegusel juhul tegemist lahkumisettekirjutusega, mis tugineb seaduses sätestatud alustel (VSS § 7 lg 1, § 72 lg 2 p 4.), mida vastustaja on kohtu hinnangul õigesti sisustanud ja kohaldanud (vt ka käesoleva otsuse põhjenduste punktid 27 ja 30).
32.Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et kaebajale koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine oli sisuliselt õiguspärane.
33.PPA tegi koheselt sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Eestist Venemaa Föderatsiooni mitte hiljem kui 30. septembril 2022 ning kohaldas sissesõidukeeldu Schengeni alale viieks aastaks. VSS § 74 lg-st 2 tuleneb, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu (VSS § 74 lg 41).
34.VSS § 74 lg-test 3 ja 4 tuleneb sissesõidukeelu kohaldajale kaalumisruum. Lahkumisettekirjutuses võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne (lg 3) ning humaansetel kaalutlustel võib jätta sissesõidukeelu kohaldamata (lg 4).
35.Vastustaja on kaalumisel ühelt poolt arvesse võtnud kaebaja tegevusega loodud realaset ohtu riigi julgeolekule ning rahvusliku ja poliitilise vihkamise õhutamist süstemaatiliselt, samuti kujunenud julgeolekuolukorda lähipiirkonnas. Vastustaja on rõhutanud lisaks Eesti Vabariiki puudutavale ohule ka ohtu teiste Schengeni riikide julgeolekule ning et võimalik on kaebajast tuleneva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu realiseerumine ka tulevikus. Teisalt on vastustaja arvestanud eraelulist aspekti. Vastustaja on välja toonud kaebaja pikaajalise elamise Eestis ning abielu Eesti Vabariigi kodanikuga. Kaebaja kaht täisealist last ei saa VSS § 29 lg 4 tähenduses välismaalase perekonnaliikmeks lugeda. Kohtu hinnangul on vastustaja ka sissesõidukeelu kohaldamisel teostanud oma kaalutlusõigust õiguspäraselt. Vastustaja möönis kaebaja perekonnaelu riivet sisenemiskeelu kohaldamise korral selle maksimaalses ulatuses, kuid on asjakohaselt välja toonud ka ülekaaluka huvina vajaduse riigi julgeolekut ähvardava ohu tõttu 16(18)
3-22-2154 kaitsta riigis viibivate inimeste õigushüvesid ja õiguskorda. Asjakohane on ka vastustaja seisukoht, et kaebajal on jätkuvalt võimalik oma lähedaste ja sõpradega suhelda sidevahendeid kasutades ning nad saavad kaebajat VF-s külastada.
36.Kohtu hinnangul ei ole asjakohane kaebaja väide, et sissesõidukeeld pole tõhus abinõu riigi julgeoleku tagamiseks, kuna ei suuna kaebajat muutma oma veendumusi ega neist loobuma. VSS § 6 lg 1 kohaselt on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist. Kaebajaga, võib iseenesest nõustuda, et veendumustest loobumine või nende muutmine ei pruugi olla õiguslike abinõudega võimalik. Sissesõidukeeld on aga ennetav meede, et ära hoida võimalikku rünnet muu hulgas sellistele kaitstavatele hüvedele nagu riigi julgeolek, avalik kord või ühiskondlik turvalisus. Sissesõidukeelu kohaldamine tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt on riigil suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või mitte7. Nagu eelpool juba märgitud, on Eesti Vabariigil suveräänse riigina õigus ise otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale ja Eesti Vabariigi julgeolekule.
34.Kaebaja heidab vastustajale ette ärakuulamiskohustuse rikkumist. HMS § 40 lg 1 sätestab tõepoolest üldreeglina, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Vastustaja on vaidlustatud otsuses selgitanud, et isikule ei antud võimalust esitada arvamusi ja vastuväiteid elamisloa kehtetuks tunnistamise kohta tulenevalt HMS § 40 lg 3 p-st 1. See säte võimaldab haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Vastutaja on ärakuulamiskohustusest kõrvale kaldumist põhjendades tuginenud KAPO 30. septembri 2022. a teatises toodud teabele, mis tingis viivitamatu vajaduse reageerida kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamisega ning sellele kaasnevalt koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutusega ning sissesõidukeelu kohaldamisega. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et kaebaja tegevus kujutab endast reaalset, jätkuvat ja tõsist ohtu. KAPO-l viidatud teatise ja selle aluseks olnud memo koostajana ning PPA-l vaidlustatud otsuse andnud haldusorganina on neile asutustele seatud ülesannete täitmiseks vajalik pädevus ja valdkondlik kogemus ohtude hindamisel ning hinnangutel põhinevate prognooside tegemisel, muu hulgas selleks, et hinnata kiire reageerimise vajadust. Kohtu hinnangul on kaasatud haldusorgan ohuhinnangus põhjendatult arvesse võtnud ka ajalist aspekti – vaidlustatud otsuse tegemine on langenud ajale, mil Eestis aktualiseerus nn punasümboolika (sh Narvas asunud tankimonumendi) teisaldamise teema ja sellega seonduvad reaktsioonid ühiskonnas. Arvestades ohuhinnangul põhinevat argumentatsiooni koosmõjus sündmustega, millega kaebaja tegevus seondub, tuleb nõustuda vastustajaga, et HMS § 40 lg 3 p 1 kohaldamise eeldused olid praegusel juhul kaebaja suhtes täidetud. Nagu ülal juba märgitud, ei ole ka kaebaja ise eitanud tõendites ja ohuhinnangutes kajastatud suhtlust ega tegevusi ning tema enda hinnang neile määrav. Kohus tunnustab kujunenud olukorras haldusorgani kiire reageerimise vajadust ning sellest tulenevat .
35.Kaebaja on palunud kohtul teha ka ettekirjutus kaebaja nime kustutamiseks sissesõidukeelu registrist.
Vt nt ka Õiguskantsleri 03.02.2011 ettepanek nr 7-4/101208/1007649
17(18)
3-22-2154 Kuna kohus on arvamusel, et vaidlustatud otsus tervikuna on õiguspärane, sh sissesõidukeelu osas, ei ole sellega saanud kaebajale ka tekkida õigusvastaseid tagajärgi, mille kõrvaldamist kaebaja saaks nõuda. Kohutu hinnangul on tegemist heastamisnõudega HKMS § 37 lg 2 p 5 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 tähenduses, mille rahuldamise esmaseks eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus (RVastS § 11 koostoimes § 7 lg-ga 1). Kuna praegusel juhul kohtu hinnangul haldusorgani õigusvastast tegvust ei esine, pole ka heastamisnõude rahuldamise eeldused täidetud.
36.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud otsus on tervikuna sisuliselt õiguspärane ning selle tegemisel ei esine vormi- ega menetlusnormide rikkumist, mis võiks tingida otsuse tühistamise. Kaebus tuleb seega jätta rahuldamata nii tühistamis- kui ka heastamisnõude osas.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
37.HKMS § 108 lg 1 ls-st 1 tulenevalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 20 eurot. Muude menetluskulude kandmist asjas ei nähtu. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb kaebaja menetluskulu HKMS § 108 lg 1 ls 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud, kui neid on tekkinud, jäävad samuti tema enda kanda (HKMS § 109 kg 1 ls 4).
38.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tema eraelu kaitse eesmärgil tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3).
39.Haldusasja toimiku materjalide hulka kuulub ka kaasatud haldusorgani esitatud tõend, millega kohus tutvus kaasatud haldusorgani asukohas (vt dtl 76). Tegemist on riigisaladust sisaldava dokumendiga, mida kohus ei lisa HKMS § 87 lg 3 ls-st 2 lähtudes toimikusse, vaid hoiab tõendit toimikust lahus kaasatud haldusorgani juures. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik
18(18)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.