Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 28. veebruar 2023, Tartu 3-20-1864
Haldusasi
N.R. Energy Osaühingu kaebus Tapa Vallavalitsuse
31.augusti 2020. a otsuse peale.
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. märts 2022. a otsus N.R Energy OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja N.R Energy OÜ esindaja v.adv Piret Kergandberg Vastustaja Tapa vald esindaja Margit Halop
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde N.R Energy apellatsioonkaebuse ja 15. veebruari 2023. a a menetlusdokumendi lisana esitatud tõendid.
2.Rahuldada osaliselt kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks ja lubada kaebajal minna kaebuse senistelt nõuetelt üle Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse õigusvastasuse tuvastamise nõudele.
Mõista Tapa vallalt N.R Energy OÜ kasuks menetluskulude katteks välja kokku kolm tuhat kolmsada kaheksakümmend kuus (3386) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. märts 2023.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja eest esitati 9. aprillil 2020 Tapa Vallavalitsusele projekteerimistingimuste taotlus detailplaneeringu koostamise kohustuse puudumisel nr 2011002/04204, et projekteerida liitumistorustik Tapa vallas Pikk 18 asuva hoone liitumiseks Tapa linna kaugküttesüsteemiga.
2.Tapa Vallavalitsus pikendas taotluse lahendamise tähtaega kirjaga 12. mail 2020. a ja uuesti
11.juunil 2020. Tapa Vallavolikogu võttis 22. juunil 2020 vastu otsuse nr 186, millega otsustas korraldada soojusenergia edastamist, jaotamist ja müüki Tapa linna kaugküttepiirkonna tarbijatele Tapa valla 100%-lise osalusega võrguettevõtja OÜ Tapa Vesi kaudu alates 1. augustist 2020 ning andis OÜ-le Tapa Vesi ainuõiguse Tapa linna kaugküttepiirkonna kaugküttevõrgu haldamiseks.
3.Tapa Vallavalitsus tagastas 31. augusti 2020. a otsusega projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata, viidates sellele, et Tapa Vallavolikogu 22. juuni 2020. a otsusega on antud OÜ-le Tapa Vesi ainuõigus Tapa linna kaugküttepiirkonna kaugküttevõrgu haldamiseks.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse peale. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud otsus haldusakt. Seetõttu taotleb kaebaja otsuse tühistamist ja vastustaja kohustamist taotluse uuesti läbi vaatamiseks. Ehitusseadustiku (EhS) § 30 kohaselt saab projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätta ning tagastada koos põhjendustega, kui nende väljastamine on ilmselgelt võimatu. Kaalutlused, millele vastustaja vaidlusaluses otsuses tugines, ei seondu aga projekteerimistingimuste andmise aluse puudumisega, vaid võivad äärmisel juhul olla seotud taotletud projekteerimistingimuste õigusaktidele vastavusega. Õigusvastane oli ka otsuse andmiseni viinud menetlus. Nõuetele vastavuse kontrolli jaoks EhS küll selget tähtaega ette ei näe, ent on ilmselge, et see ei saa võtta ligi pool aastat, vaid peaks toimuma viivitamatult pärast taotluse saamist. Vastustaja oli tegelikult taotluse nõuetele vastavuse (esmase) kontrolli juba lõpetanud ning asunud taotlust sisuliselt läbi vaatama. Sellele viitavad ka vastustaja kirjad, millega teatati menetlustähtaja pikendamisest. Viivitus omab praegusel juhul olulist tähtsust. Vastustaja menetluse lõpetamise alusena välja toodud sündmus – Tapa Vallavolikogu 22. juuni 2020. a otsus – leidis aset alles pärast projekteerimistingimuste andmiseks ette nähtud tähtaja möödumist, mis saabus mai alguses. Vale on vastustaja arusaam, nagu oleks võrguettevõtja staatust võimalik valla poolt otsustuskorras üle anda. Kaugkütteseaduse (KKütS) regulatsiooni kohaselt on võrguettevõtja tunnuseks kas võrgu omamine või valdamine. Vähemalt osa Tapa kaugküttevõrgust kuulub kaebajale. Projekteerimistingimusi võib taotleda sisuliselt ükskõik kes, sh ka isik, kes ei ole kinnisasja omanikuks (vt EhS § 31 lõige 3). Praktikas on tavapärane, et projekteerimistingimusi taotlevad mitte ehitiste hilisemad omanikud ja valdajad, vaid projekteerimisega tegelevad eksperdid ja ettevõtjad. Kaebaja jäeti ära kuulamata.
5.Vastuses kaebusele Tapa vald vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et vaidlustatud otsus ei ole haldusakt, vaid toiming. Kuna kaebaja ei ole alates 1. augustist 2020 enam Tapa linna võrguettevõtja, ei ole talle projekteerimistingimuste väljastamine kolmandate isikute võrguga liitmiseks võimalik. Kaebajal oli õigus kasutada OÜ-le Tapa Vesi kuuluvat kaugküttetorustikku rendilepingute alusel üksnes kuni 31. juulini 2020.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
6.31. märtsi 2022. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
7.Halduskohus sedastas, et pärast projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmise otsuse tegemist ei ole taotlejal võimalik saavutada taotluse esitamise eesmärki – projekteerimistingimuste andmist. Sellisena on taotluse läbi vaatamata jätmisel regulatiivne toime taotleja õiguste suhtes, mistõttu taotluse läbi vaatamata jätmise otsusel on haldusakti tunnused.
8.31. augusti 2020. a otsuses pole projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmise õiguslikule alusele viidatud. Siiski on selge, et vastustaja on soovinud tugineda EhS §-le 30. Ka kaebaja on kaebuses analüüsinud vastustaja tegevust muu hulgas EhS § 30 kontekstis. EhS §-s 30 kasutatud termin „ilmselgelt võimatu“ on määratlemata õigusmõiste, mille sisustamise õigus oli vastustajal.
9.Vastustaja 22. juuni 2020. a otsusest tulenevalt ei olnud kaebajal vaidlustatud otsuse tegemise ajaks enam õiguslikku alust tegeleda uute tarbijate liitmisega Tapa linna kaugküttevõrku, sh taotleda selleks projekteerimistingimusi. Vastustaja 31. augusti 2020. a otsuse tegemise ajal oli vastustaja 22. juuni 2020. a otsus kehtiv, st seda ei olnud vastustaja kehtetuks tunnistanud või selle kehtivust peatanud. Seega ei olnud kaebajal enam alust ennast võrguettevõtjaks pidada. Vastustaja ei ole projekteerimistingimuste taotlust jätnud läbi vaatamata eraõiguslikule aspektile, vaid avalik-õiguslikule asjaolule tuginedes. Projekteerimistingimused on ehitusloa eelhaldusakt ning nende väljastamine kaebajale hoolimata vastustaja 22. juuni 2020. a otsusest võinuks kaebajale anda ootuse, et ta saab ka ehitusluba taotleda ja selle alusel ehitada. Samuti kaasnenuks projekteerimistingimuste alusel projekti koostamisega ja ehitusloa taotlemisega kaebajale kulud. Projekteerimistingimuste taotluse sisuline menetlemine kulutab ka vastustaja ressurssi. Kui vastustajale oli teada, et kaebajal ei ole mingit alust osaleda Tapa linnas Pikk 18 asuva hoone kaugküttesüsteemiga liitumise korraldamisel, oli vastustajal õigus seda arvestada juba projekteerimistingimuste taotluse menetluses, vältimaks kaebajal eksliku ootuse tekkimist ning kaebaja ja vastustaja ressursside eesmärgipäratut kulutamist.
10.Vastustaja 12. mai 2020. a ja 11. juuni 2020. a kirjades selgitatud asjaolusid arvestades võib pidada taotluse lahendamise menetlustähtaega kuni 10. juulini 2020 põhjendatuks. Edasist viivitust aga õigustatuks pidada ei saa, sest vastustaja pole viivituse põhjust selgitanud ega kaebajat teavitanud tähtaja pikendamise vajadusest. Seega oli vastustaja alates 11. juulist 2020 otsuse tegemisega õigusvastases viivituses. Kui vastustaja oleks teinud otsuse lubatud ajal, s.o 10. juulil 2020, oleks otsuse sisu olnud ikka sama, sest selleks ajaks oli vastustaja juba teinud 22. juuni 2020. a otsuse.
11.Alusetu on kaebaja väide, justkui vaatas vastustaja taotluse sisuliselt läbi ja jättis selle rahuldamata. Taotluse rahuldamata jätmist ei saa järeldada taotluse menetlemisele kulunud ajast ega vastustaja 12. mai 2020. a ja 11. juuni 2020. a kirjadest.
12.Vastustaja oleks pidanud HMS § 40 lõikest 1 tulenevalt kaebaja enne vaidlustatud otsuse tegemist ära kuulama. Miski ei viita aga sellele, et juba haldusmenetluses kaebaja seisukohtade väljendamine oleks tinginud teistsuguse otsuse tegemise. Seetõttu ei ole ainuüksi ärakuulamiskohustuse rikkumise tõttu alust vaidlustatud otsust tühistada (HMS § 58).
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses on kaebaja jätkuvalt seisukohal, et vastustaja ei saanud vaidlustatud otsuse tegemisel tugineda EhS §-le 30, kuivõrd ta oli juba asunud taotlust läbi vaatama. Isegi kui nõustuda kohtu hinnanguga, et taotluse läbi vaatamata jätmise vajadus võib ilmneda ka hiljem, ei saa see ilmneda pärast sisulise menetlusega alustamist ja läbiviimist ega mitu kuud pärast vastustaja tähtaja pikendamise kirjasid. Halduskohus asus seisukohale, et 22. juuni 2020. a otsuse tegemine tõi tingimata kaasa võrguettevõtja vahetuse. Kohus ei ole oma sellist seisukohta mistahes moel põhjendanud, ega selgitanud, miks ta ei nõustu kaebaja ja Konkurentsiameti vastupidise arusaamaga ning kaebaja väiteid kinnitavate tõenditega.
Taotluse lahendamisega viivitamine omab antud juhul olulist tähtsust, sest taotluse läbi vaatamata jätmise tinginud asjaolu, s.o vastustaja 22. juuni 2020. a otsus, tekkis alles pärast vastustaja poolt pikendatud tähtaja möödumist. Õigusvastase viivituseta oleks vastustaja pidanud paratamatult tegema teistsuguse otsuse. Nõustuda ei saa kohtu hinnanguga, et mõistlikuks tuleb antud juhul pidada menetlustähtaja pikendamist kuni 10. juulini 2020. Taotluse läbi vaatamata jätmise otsustamine ei saa võtta kauem aega, kui on vastustajale seadusega ette nähtud sisulise menetluse läbiviimiseks. Vastustaja on jäänud vaidlustatud otsuses väljendatud seisukohale kogu kohtumenetluse kestel. Kohus ei või aga ainuüksi sellele tuginedes leida, et kuivõrd vastustaja pole oma positsiooni menetluse käigus muutnud, ei oleks ka kaebaja ärakuulamine menetluse tulemust võinud mõjutada. Ärakuulamisõiguse eesmärgist tulenevalt ei ole võimalik põhjendada isiku ära kuulmata jätmist üksnes sellega, et haldusorgan on oma otsuses kindel.
15.veebruari 2023. a menetlusdokumendis selgitas kaebaja, et 17. jaanuaril 2023 esitas DEM Projekt OÜ kaebaja huvides vastustajale uue projekteerimistingimuste taotluse Pikk 18 Tapa linnas asuva hoone ühendamiseks Tapa linna kaugküttevõrguga. Vastustaja rahuldas taotluse ja väljastas projekteerimistingimused 25. jaanuari 2023. a korraldusega. Projekteerimistingimuste andmise tõttu soovib kaebaja muuta kaebuse nõuet ning palub tuvastada Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse õigusvastasus ning mõista Tapa vallalt välja kahjuhüvitis 3765 eurot. Ühtlasi taotleb kaebaja võtta asja juurde täiendavate tõenditena 17. jaanuari 2023. a projekteerimistingimuste taotlus ja Tapa Vallavalitsuse 25. jaanuari 2023. a korraldus nr 37 ühes lisadega.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
23.veebruari 2023. a menetlusdokumendis selgitab vastustaja selgitab, et 25. jaanuari 2023. a korraldusega nr 37 on kaebaja oma soovitud eesmärgi saavutanud. Lähtuvalt kaebusega taotletud eesmärgi saavutamisest puudub vajadus vastustaja 31. augusti 2020. a otsuse tühistamiseks. Kaebuse muutmine ei ole vastustaja hinnangul lubatav, kuna sel juhul tekib juba lahendatud asja järel uus vaidlus, mis ei ole kooskõlas menetlusökonoomia põhimõtetega. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aeg on ülepaisutatud väljamõistetavate menetluskulude suurust tuleb vähendada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Apellatsioonimenetluse ajal on kaebaja saavutanud kaebusega taotletava eesmärgi, kuna vastustaja andis projekteerimistingimused Pikk 18 Tapa linnas asuva hoone liitmiseks Tapa linna kaugküttevõrguga. Ringkonnakohus nõustub, et sellega on käesolevas asjas tühistamiskaebusega vaidlustatud Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse mõju ammendunud, s.t vaidlustatud otsusel ei ole enam mõju kaebaja õigustele ja kohustustele. Samuti puudub vajadus kohustada vastustajat kaebaja taotlust uuesti lahendama. HKMS § 152 lg 2 p 4 järgi sarnases olukorras esineb alus menetluse lõpetamiseks. Täpsemalt on sättes ette nähtud menetluse lõpetamine, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Praegusel juhul on tegemist normis reguleeritule sarnase olukorraga. Kuigi vastustaja ei ole kaebuses vaidlustatud haldusakti otsesõnu kehtetuks tunnistanud, siis 25. jaanuari 2023. a korralduse andmisega on algselt vaidlustatud otsuse mõju ammendunud, see ei takista enam kaebaja õiguste realiseerimist ning kaebaja ongi saavutanud eesmärgi, milleni jõudmiseks ta vaidlustas Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020. a otsuse ja taotles vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemist. Ka selles olukorras ei ole menetluse jätkamine kaebusega taotletava eesmärgi saavutamiseks enam vajalik.
16.Samas näeb HKMS § 152 lg 2 ette, et kohus ei lõpeta menetlust HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata
jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kaebaja taotlusest kaebuse muutmiseks ilmnebki kaebaja soov minna üle tuvastamiskaebusele ning ühtlasi täiendada kaebust hüvitamisnõudega kohtumenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks. Seega on kaebaja huviks tuvastamisnõudele üleminekul soov saada vastustajalt hüvitist kohtumenetluses kantud kulude eest.
17.Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine halduskohtumenetluses on reguleeritud HKMS §-des 108 ja 109. Halduskohtumenetluse seadustik reguleerib seda küsimust ammendavalt, mistõttu ei saa kohtumenetluses menetluskulude kandmisest tekkida kahju hüvitamise õigussuhet kohtumenetluse poolte vahel. HKMS § 109 lg-s 7 on otsesõnu sätestatud, et menetlusosaline ei või teise menetlusosalise vastu, kellelt kohus on menetluskulud välja mõistnud, esitada nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine tuleb lahendada haldusasja lõpetava lahendiga ning sellest ei saa tekkida uut iseseisvat vaidlust menetlusosaliste vahel. HKMS § 108 lg 6 järgi vastustaja kannab menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Praeguses asjas andis vastustaja kaebaja taotletud haldusakti uues menetluses ega lahendanud kaebaja algset taotlust projekteerimistingimuste saamiseks. Seetõttu on ebaselge, kas projekteerimistingimuste väljastamine on seostatav kaebuse esitamisega. Ometi oleks halduskohtumenetluse põhimõtetega vastuolus jätta menetluskulud kaebaja kanda, kui ta algselt vaidlustas õigusvastast haldusakti, kuid selle toime ammendus kohtumenetluse ajal vastustaja poolt uue haldusakti andmise tõttu, mille osas ei ole selge, kas see toimus reaktsioonina kaebuse esitamisele või mitte. Nendel asjaoludel peab ringkonnakohus kaebaja eesmärki saada hüvitist kohtumenetluses kantud kulude eest asjakohaseks ning seetõttu lubatavaks ja vajalikuks jätkata menetlust tuvastamisnõudes. Taotlus kaebuse täiendamiseks hüvitamisnõudega jääb aga rahuldamata, sest hüvitamisnõue menetluskulude hüvitamiseks ei ole lubatav ning kaebaja huvid on kaitstud juba tuvastamisnõude lahendamise kaudu. Ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde kaebaja apellatsioonkaebuse lisana esitatud Tapa Vallavalitsuse 6. aprilli 2022. a korralduse nr 158 ühes lisaga ning 15. veebruari 2023. a menetlusdokumendi lisana esitatud 17. jaanuari 2023. projekteerimistingimuste taotluse ja Tapa Vallavalitsuse 25. jaanuari 2023. a korralduse nr 37 ühes lisadega, kuna need tõendavad asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.
18.Halduskohus leidis kaebust rahuldamata jättes, et Tapa Vallavolikogu 22. juuni 2020. a otsusega, millega määrati Tapa Vesi OÜ kaugkütte võrguettevõtjaks Tapa linnas, kujunes olukord, kus kaebajale ei olnud võimalik väljastada projekteerimistingimusi Pikk 18 Tapa linnas asuva hoone liitmiseks Tapa linna kaugküttevõrguga. Seega oli lubatav projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata jätmine EhS § 30 alusel. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
19.Iseenesest ei ole asjas tõepoolest vaidlust, et vaidlustatud otsuse õiguslikku alust ära näitamata tugines vastustaja kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmisel EhS § 30 ls-le 2, mille kohaselt, kui projekteerimistingimuste andmine on ilmselgelt võimatu, jätab pädev asutus taotluse läbi vaatamata ja tagastab selle koos põhjendusega. Ilmselgelt võimatu on määratlemata õigusmõiste, mida vaidlustatud otsuse tähenduses ei ole vastustaja avanud ka kohtumenetluses. Võimatu tähendab
teostamatu, mõeldamatu1. Ringkonnakohus arusaamisel tähendab võimatu seega, et tegevus või toiming on välistatud, seda ei saa ellu viia ühelgi juhul. Ilmselge aga tähendab väga selge 2, s.o arusaadav pikema põhjendamise või veenmiseta. Vastavalt saab EhS §-s 30 otse viitamata juhtudel jätta projekteerimistingimuste taotluse läbi vaatamata üksnes neis olukordades, kus pikema põhjendamiseta on selge, et projekteerimistingimusi ei saa anda.
20.Ringkonnakohus märgib siinkohal, et kuigi haldusmenetluse põhimõtete kohaselt pidanuks vastustaja hindama võimalikult varajases menetlusetapis, kas kaebaja taotluse alusel üldse võiks tulla kõne alla projekteerimistingimuste väljastamine, ei välista EhS ega haldusmenetluse seadus taotluse läbi vaatamata jätmist juhul, kui alus selleks ilmneb hiljem menetluse käigus, näiteks asjaolude muutumise tõttu. Sel juhul ei ole nõutav, et kohaliku omavalitsuse üksus jätkab sisulise menetlusega ja lahendab taotluse sisuliselt ainuüksi seetõttu, et menetluse etapp, mil võinuks jätta taotluse läbi vaatamata on juba läbitud.
21.Vastavalt EhS § 29 lg 1 ls-le 1 esitatakse projekteerimistingimuste taotlus ja sellega seonduvad dokumendid pädevale asutusele elektrooniliselt ehitisregistri kaudu. Seejuures ei sätesta EhS piiranguid isikute ringile, kes võivad taotleda projekteerimistingimuste väljastamist. EhS § 31 lg-s 3 on ette nähtud üksnes kohustus kaasata menetlusse taotluses märgitud kinnisasja omanik, kui taotlust ei ole esitanud omanik, ja vajaduse korral kinnisasjaga piirneva kinnisasja omanik. Kaugküttevõrguga liitumisega seoses ei näe siinkohal piiranguid ette ka KKütS. Pigem saab KKütS § 10 lg-st 1 koostoimes § 13 lg-ga 1 järeldada, et seadusandja on soovinud teha andmed kaugküttevõrgu kohta avalikult kättesaadavaks ja soodustada võrguga liitumist, pannes võrguettevõtjale kohustuse võimalusel liita võrguga kõik selleks soovi avaldanud isikute tarbijapaigaldised. Seetõttu on ilmne, et muu hulgas kaitseb regulatsioon võrguga liituda soovivate isikute õigusi. Vastavalt ei ole alust pidada võrguettevõtjat ainuõiguse omajaks ka võrguga liitumise ettevalmistamise toimingute tegemisel. Selles olukorras ei näe ringkonnakohus põhjust tõlgendada kaugküttevõrguga liitumiseks vajalike rajatiste projekti koostamiseks projekteerimistingimuste taotlemise regulatsiooni selliselt, et projekteerimistingimusi saab taotleda ja need võib anda üksnes konkreetse piirkonna võrguettevõtjale. Sarnaselt EhS § 31 lg-s 3 sätestatule saanuks vastustaja kaasata isiku, keda ta peab piirkonnas võrguettevõtjaks, projekteerimistingimuste menetlusse ning arvestada tema seisukohaga taotluse sisulisel lahendamisel.
22.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et vastustajal ei olnud alust jätta läbi vaatamata kaebaja taotlust projekteerimistingimuste andmiseks. Seadus ei keela väljastada projekteerimistingimusi isikule, kes ei ole kohaliku omavalitsusüksuse otsusega määratud või tunnustatud võrguettevõtjana konkreetses võrgupiirkonnas. Vastupidine tõlgendus kahjustaks muuhulgas oluliselt isikute huve, kes soovivad liita kaugküttevõrguga oma tarbijapaigaldise. Ammugi ei saa nn valest taotlejast lähtuvalt takistust projekteerimistingimuste väljastamiseks pidada ilmselgeks. Seetõttu on Tapa Vallavalitsuse 31. augusti 2020 otsus materiaalselt õigusvastane.
23.Ringkonnakohtu seisukohta kinnitab ilmekalt seegi, et vastustaja ise on nüüdseks pidanud võimalikuks anda projekteerimistingimused Pikk 18 kui ka Põllu 6 hoone liitmiseks Tapa linna kaugküttevõrguga. Ka Põllu 6 hoone osas esitatud taotluse jättis vastustaja algselt läbi vaatamata põhjendusega, et kaebaja ei ole enam võrguettevõtja ning kaebaja vaidlustas sellegi otsuse haldusasjas nr 3-20-1862. Kummagi hoone kaugküttevõrguga liitumiseks kaebajale projekteerimistingimuste andmine oli võimalik seetõttu, et vastustaja leidis samuti, et vallavolikogu otsusega OÜ Tapa Vesi määramine võrguettevõtjaks Tapa linnas siiski ei takista kaebaja taotluste läbivaatamist ega rahuldamist. Vastustaja tegevuse tähendust ei muuda see, kui projekteerimistingimuste väljastamisega soovis vastustaja leida kompromissi kaebajaga. Sõltumata
soovist väljendada kaebaja suhtes head tahet, ei oleks saanud projekteerimistingimusi anda, kui vastustaja olnuks endiselt seisukohal, et hoone kaugküttevõrguga liitumiseks projekteerimistingimuste väljastamine on lubatav üksnes vallavolikogu otsusega võrguettevõtjaks määratud isikule.
24.Asja lahendamist ei mõjuta seega hinnang kaebaja väidetele menetluslike minetuste kohta tema taotluse lahendamisel ja vaidlustatud otsuse andmisel. Samuti ei ole asja lahendamisel määravat tähendust sellel, kas Tapa Vallavolikogu 22. juuni 2020 otsusega õiguspäraselt määras OÜ Tapa Vesi võrguettevõtjaks kogu Tapa linna kaugküttepiirkonnas või kas selle otsuse toimel kaebaja üldse sai kaotada võrguettevõtja staatuse. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi käesolevas otsuses ei analüüsi.
25.Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse.
26.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 4 järgi muudab ringkonnakohus halduskohtu otsuse tühistamise tõttu ka halduskohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust. Kaebaja taotles halduskohtus vastustajalt menetluskuludena kokku 3765 euro, millest riigilõiv moodustas 15 eurot ja õigusabikulude käibemaksuta summa 3750 eurot, väljamõistmist. Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja kokku 1865 euro väljamõistmist vastustajalt. Sellest summast moodustab riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulude käibemaksuta summa 1845 eurot. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta, et õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel (HKMS § 109 lg 6) tuleb arvestada nii asja keerukuse ja mahuga kui praegusel juhul ka sellega, et samade poolte vahel toimus teinegi analoogne vaidlus asjas nr 3-20-1862. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlus tavapärasest keerukam, tõendamismenetlus ja asja lahendamiseks vajalik olnud menetlustoimingute maht on aga tavapärasest pigem väiksem. Seetõttu ei saa osa kaebaja õigusabikuludest pidada vajalikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja 50% halduskohtus kantud õigusabikuludest, s.o 1875 eurot ja 80% apellatsioonimenetluses kantud õigusabikuludest, s.o 1476 eurot, samuti mõlemas kohtuastmes tasutud riigilõivu, kokku 35 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.