Xi kaebus Tartu Vangla 12. detsembril 2021 jõu kasutamise, kehavigastuste tekitamise ning arstiabi andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Edasikaebamise kord
1.Jätta Tartu Vangla taotlus kaebuse tervikuna läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
2.Jätta kaebus läbi vaatamata Tartu Vangla meditsiiniosakonna 21. novembri 2021 ja 23. novembri 2021 arstiabi andmata jätmine õigusvastase tuvastamise nõuetes.
3.Jätta kaebus ülejäänud osas, s.o Tartu Vangla poolt
12.detsembril 2021 jõu kasutamise, kehavigastuste tekitamise ning arstiabi andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, rahuldamata.
5.Jätta Eesti Vabariigi kanda kaebajale antud menetlusabi kulud, s.o kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot ja kohtulahendite tõlkimise kulud.
6.Asendada kohtuotsuse avaldamisel füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
Kohtuotsuse peale saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. märts 2023. Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui apellant ei taotle asja läbivaatamist kohtuistungil (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Asjaolud ja menetluse käik
1.Tartu Vanglas kinni peetav X esitas 15.12.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt kasutasid Tartu Vangla ametnikud 12.12.2021 umbes kella 20-21 ajal kambris nr 3074 kaebaja suhtes ülemäärast jõudu, teda pekstes ja tekitades talle kehavigastusi. Pärast jõu kasutamist ilmus kaebaja kambrisse meditsiiniõde, kes pildistas kaebaja nägu, kuid kaebaja tervist ei kontrollinud. Hiljem kaebaja kutsel õde ei tulnud ja kinnipeetava kaebustele ei reageerinud.
2.Kohus võttis 08.02.2022. a määrusega Xi kaebuse Tartu Vangla vastu 12.12.2021 jõu kasutamise, kehavigastuste tekitamise ning arstiabi andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõuetes menetlusse.
3.Tartu Vangla meditsiiniosakond esitas 12.01.2022 kohtule väljavõtte kaebaja meditsiinikaardile alates 12.12.2021 kuni 21.12.2021 tehtud kannetest ning sama ajavahemiku psühhiaatri kanded kaebaja meditsiinikaardile. Tartu Vangla esitas 12.01.2022 vastuseks kohtunõudele intsidendiga seotud dokumendid – Xi venekeelne taotlus nr 6-24/6231-1, Tartu Vangla 04.01.2022. a teade nr 6-24/6231-2 kriminaalmenetluse alustamata jätmisest, Xi märgukiri nr 2-3/3612-1 koos tõlkega eesti keelde; Tartu Vangla kolmanda üksuse vanemvalvur R. M. 12.12.2021. a ettekanne nr 6-38/2411.
4.Tartu Vangla esitas 14.03.2022 vastuse kaebusele koos täiendavate tõenditega, sealhulgas edastas kohtule 12.12.2021. a ja 13.12.2021. a tehtud fotod (vastuse lisad nr 13-14).
5.Kaebaja esitas 25.04.2022 avalduse, milles kordas taotlust kuulata tunnistajatena üle kinnipeetavad, keda ta nimetas esialgses kaebuses. Lisaks taotles kaebaja vanglalt värviliste fotode esitamist, kuivõrd must-valgetelt fotodelt ei ole kõike näha. Kaebaja pöördus kohtu poole 27.04.2022 täiendava avaldusega, milles avaldas rahulolematust tema ümberpaigutamisega vangla 3. osakonda E-2 sektorisse nr 1081.
6.Kohus selgitas kaebajale 19.05.2022. a vastuses, et vastustaja vastuse lisana esitatud fotod on elektrooniliselt edastatud värvilisena. Kohus selgitas, et vaidlus ümberpaigutamise õiguspärasuse üle ei oma puutumust käesoleva haldusasja vaidluse esemega.
7.Kaebaja esitas 03.11.2022 uue taotluse koguda täiendavaid tõendeid. Kaebaja palus kohtul välja nõuda Justiitsministeeriumi määrus, mille tegi audit vanglate kontrollimisel seoses meditsiiniabiga ja üksikvangistusega.
8.Vastustaja vaidles täiendavate tõendite asja juurde võtmisele vastu.
9.Kohus jättis 15.12.2022. a määrusega kaebaja taotluse täiendavate tõendite kogumiseks rahuldamata ja keeldus haldusasja materjalide juurde kaebaja taotletud täiendavate tõendite (Justiitsministeeriumi audit) võtmisest. Sama määrusega otsustas kohus jätta kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata. Kohus ei pidanud põhjendatuks asjas kohtuistungi korraldamist ja tunnistajate ülekuulamist. Samuti leidis kohus, et teiste isikute või üldiselt üksikvangistuse kohta tehtud aruanne, ei oma puutumust käesoleva vaidlusega, selgitades, et praeguses asjas hindab kohus, kas kaebaja suhtes 12.12.2021 füüsilise jõu kasutamine oli õiguspärane, kas kaebajale tekitati õigusvastaselt tervisekahjustusi ning kas pärast 12.12.2021 intsidenti jäeti kaebaja ilma kohasest meditsiiniabist.
10.Kohus leidis, et haldusasja on kohane lahendada kirjalikus menetluses ja teatas 15.12.2022. a määrusega menetlusosalistele kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Poolte seisukohad
11.Kaebaja väitel lebas ta 12.12.2021 umbes kell 20.00-21.00 oma kambris rahulikult voodil ja oli täiesti passiivne. Kui kambrisse tungisid vanglaametnikud, jätkas ta lamamist, käed keha kõrval, kuid ametnikud lähenesid voodile ja lõid kaebajale kohe kaks lööki näkku, seejärel hakkasid lööma pealt kilbiga. Pärast viskasid kaebaja põrandale, mille tõttu lõi ta väga tugevasti vastu põrandat pea ja keha ära. Kaebaja käed pandi selja taha käeraudadesse, misjärel hakati teda lööma vastu keha jalgade ja kätega. Kaebaja karjus valu pärast. Kaebaja lõi otsaesise tugevalt ära vastu põrandat. Kaebajat löödi rusikaga kuklasse, keerati selili ning lämmatati käte ja põlvega. Lämbumise tõttu kaotas kaebaja ajutiselt teadvuse. Kui ta teadvusele tuli, lebas näoga allapoole, jalad olid väänatud, samal ajal tiriti teda käeraudadest üles, tekitades tugevat ja piinavat valu. Põrand oli näo ümber verine, sest nägu oli katki. Seejärel sisenes kaebaja kambrisse kaks meditsiiniõde. Vanglaametnikud pöörasid kaebaja nende poole näoga ja panid istuvasse asendisse, üks ametnik seisis pidevalt kaebaja selja taga. Meditsiiniõde pildistas ainult kaebaja nägu ja küsis, mis juhtus. Kaebaja hakkas rääkima, kuid ametnikud hakkasid karjuma: „Suu kinni“, laskmata rääkida. Täielikku läbivaatust meditsiiniõde teha ei saanud, kuna kaebaja istus põrandal, kampsun seljas, käed selja taga käeraudades. Ametnikud ei lasknud täielikku läbivaatust teha. Kui meditsiiniõde väljus kambrist, pandi kaebaja uuesti põrandale pikali näoga allapoole ja hakati vajutama põlvega koljule, et tekitada tugevat valu. Kaebaja tundis lööke selga, ribidesse ja rindu. Kaebaja tiriti seejärel seljaga ukse juurde, käed tõmmati toiduluugist välja, uks suleti ning sihilikult tugevat valu tekitades, võeti käerauad ära. Kaebaja arvates ametnike agressiivsus ja nende tegevused viitavad sellele, et neile meeldib tekitada valu ja see on patoloogiline sadism. Kaebajat oleks võidud tappa.
12.Pärast seda, kui ametnikud lahkusid, helistas kaebaja kõneseadmesse, kus kõnele vastas E. V.. Kaebaja palus meditsiinilist abi, et ta vaadatakse täielikult läbi, kuna tal on vigastused kehal, samuti et pildistatakse kambrit. E. V. ütles, et õde juba käis ja teist korda ei tule, keegi ametnikest hakkas kaebaja peale karjuma otse kõneseadmest. Kaebaja näitas oma vigastusi kehal ametnik K. R.S.. Kaebaja ei maganud terve öö 12.12.2021 vastu 13.12.2021. Kaebajal hakkas pea valutama, ringi käima ja süda läks pahaks, ta oksendas, kõrvus helises. Kaebaja pöördus ametnik K. R. S. poole abi järele, kes teatas kaebustest meditsiiniõele, kuid õde ei tulnud. Ametnik andis kaebajale ibumetiini ja paratsetamooli. Kell 08.00 hommikul näitas kaebaja oma vigastusi ametnik J. H.le, kaevates, et pea käib ringi, süda on paha jt probleemid. Ametnik edastas kaebused arstidele, vangla peakorrapidajale ja osakonnaülemale, kuid kaebaja sai aru, et kõik ütlesid, et ei hakka tulema, sest nad ei tea, millal need vigastused tekkisid ja neid ei hakka keegi registreerima. Kell 20.00 palus kaebaja uuesti arstiabi. Umbes kell 22.00 tuli õde, kes pildistas kaebajat, fikseeris vigastused ning andis tableti ketoprofeeni.
13.Kaebuse kohaselt ei viidud kaebajat 14.12.2021 plaanilisele arsti vastuvõtule.
14.Kaebuse kohaselt ründavad Tartu Vanglas ametnikud kaebajat juba mitmendat korda, kasutades ülemäärast jõudu, mida tõendab Euroopa Inimõiguste Kohtu 29.05.2012. a Julin vs Estonia otsus ja Tartu Halduskohtu 15.11.2021. a määrus asjas nr 3-21-253. Vanglaametnikud rikkusid oluliselt VangS § 41 lg 1, 2, EV PS § 18, Inimõiguste konventsiooni art 3.
15.Kaebaja leiab, et meditsiiniosakond rikub oluliselt VangS § 41 lg 1, 2, EV PS § 18, § 28 lg 1; Inimõiguste konventsiooni art 3. Vangla arstid on kohustatud andma meditsiinilist abi vanglas ja registreerima kõiki vigastusi kinnipeetava kehal sõltumata sellest, kus need tekkisid, eriti pärast jõu kasutamist.
16.Kaebaja taotles kaebusega tunnistada õigusvastaseks ametnike poolt 12.12.2021 alates 20.00-21.00 E-10 kambris 3071 ülemäärase füüsilise jõu kasutamine, tugeva füüsilise valu ja traumade tekitamine karistusena ning meditsiinilise abi mitteosutamine pärast seda, kui kaebaja suhtes kasutati jõuvõtteid. Kaebaja taotles ka tunnistada õigusvastaseks meditsiinilise abi mitteosutamine kaebaja taotluste ja avalduse järgi, mis ta saatis 21.11.2021 ja 23.11.2021, ning 14.12.2021 arsti vastuvõtule viimata jätmine. Kaebaja põhjendatud huvi on preventiivne, et taolised rikkumised vanglas ei korduks.
17.Vastustaja vaidles vastu tuvastamisnõude menetlusse võtmisele, leides, et kaebajal puudub preventiivne huvi.
18.Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu ja leiab, et selle rahuldamiseks puudub alus. Ajavahemikul 03.12.2021–31.01.2022 oli kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ja selle raames ka ohjeldusmeetmena käeraudu. Käskkiri täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta oli kehtiv ja täitmiseks kohustuslik. Kaebaja ei allunud 12.12.2021 ametnike korraldustele ja vastas ametnikele ebaviisakate väljendite kasutamisega. Kuivõrd loenduse läbiviimine on oluline järelevalvetoiming, mille raames teostatakse ka kambri kontrolli, siis oli ametnikel vajalik loenduse läbiviimiseks siseneda kambrisse. Kuna kaebaja suhtes oli aga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena käeraudade kasutamist, siis tuli enne kambrisse sisenemist paigaldada kaebajale käerauad. Kaebaja ei nõustunud vabatahtlikult käeraudade paigaldamisega ka peale hoiatusi jõu kasutamise kohta. Füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise 12.12.2021. a protokollist nr 119 nähtuvalt tingis jõu kasutamise asjaolu, et kaebaja ei allunud ametnike korraldustele ega tulnud käeraudade paigaldamiseks kambri ukse juurde, et ametnikud saaksid kambris loendust läbi viia. Seega ametnikud täitsid teenistusülesandeid ja kaebaja allumatus takistas loenduse läbi viimist. Seetõttu oli ametnikel nii õiguslik alus kui põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Füüsilise jõu kasutamisel osutas kaebaja ametnikele aktiivset vastupanu. Protokollist nr 119 nähtuvalt ei kasutanud ametnikud kaebaja suhtes rohkem jõudu kui oli vajalik kaebajale käeraudade paigaldamiseks ning ametnike jaoks ohutult loenduse läbiviimiseks. Seetõttu ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks.
19.Jõu kasutamise järgselt vaatas tervishoiutöötaja kaebaja üle. Visuaalselt tuvastas tervishoiutöötaja kaebajal marrastuse vasakul suunurgas ja alahuulel, vähese veritsuse ja randmetel käeraudade muljumisjäljed. Arvestades, et kaebaja suhtes kasutati jõudu ja käeraudu, on mõistetav, et selle raames võib kinnipeetav saada vigastusi. Seda eriti olukorras, kus ta ise osutab aktiivset vastupanu. Selliste vigastuste tekkimist jõu kasutamise järgselt ei ole siiski alust pidada õigusvastaseks. Vastustajale on ebaselge, millist arstiabi oleks pidanud tervishoiutöötajad peale jõu kasutamist kaebajale osutama. Vahetult peale jõu kasutamist tuvastatud vigastused ei vaja eraldiseisvalt meditsiinilist sekkumist ega eraldiseivat ravi. Pärast tervishoiutöötajate lahkumist hakkas kaebaja nõudma tervishoiutöötaja naasmist, kuna tema hinnangul ei fikseeritud kõiki vigastusi. Asjaolu, et kaebaja vigastuste täiendavaks ülevaatamiseks tervishoiutöötajat ei tulnud, ei saa pidada arstiabita jätmiseks. Tegemist ei ole kaebaja ravimise või tervishoiuteenuse osutamisega seonduv küsimus.
Kuivõrd jõu kasutamisest oli möödunud juba aega, siis hilisem vigastuste fikseerimine ei pruugi olla objektiivne, kuna aja möödudes ei ole võimalik enam tõsikindlalt hinnata, kas vigastused on tekkinud ikka jõu kasutamise tagajärjel või muul viisil. Siiski fikseeris 13.12.2021 õde L. R. veelkord kaebaja vigastusi ja tegi neist ka fotod. Kuigi 12.12.2021. a ei olnud õel võimalik kaebajat üle terve keha läbi vaadata kaebaja agressiivsest käitumisest tulenevalt, siis vastuse lisa 13 fotodelt nr 1, nr 2 ega ka nr 3 ei ole näha sellist vigastust ega selle enam märgatavat osa. Kuivõrd 12.12.2021. a oli kaebajal seljas olnud jakk eest lahti, siis ei ole usutav, et sellise vigastuse ega jalavigastuse olemasolul õde seda ei märganud. 13.12.2021 kaebaja kaelal tuvastatud hematoomid (vastuse lisa 14 fotod 7 ja 8) annavad alust kahelda, et tegemist on eelmise päeva tegevusest tekkinud vigastustega. Kaebajal täheldatud kollakat värvi hematoomid viitavad pigem vanale vigastusele, mistõttu ei saa kindel olla selles, et vigastused on tekkinud just 12.12.2021 jõu kasutamise tagajärjel.
20.Valvur K. R. S. seletusest nähtuvalt andis tema kaebajale öösel peavalurohtu. Kaebaja kaebused ei viidanud kuidagi sellele, et kaebajal võiks esineda vältimatu abi ja erakorralise sekkumise vajadus. Öisel ajal osutatakse kinnipeetavatele üksnes vältimatut abi. T. M. on oma seletuses kinnitanud, et 12.12.2021 nähtud vigastuste pinnalt ei saanud küll järeldada, et kaebajal võiks neist tekkida selliseid tervisekaebusi, mis vajaksid vältimatut ja viivitamatut sekkumist. Vangla meditsiiniosakonnast on juhendatud peavalvekeskuse ametnikke ära tundma viivitamatu sekkumise vajadust ning neid juhte, mis vajavad erakorralist ja kiireloomulist sekkumist. 13.12.2021 käis õde L. R. kaebaja kambri juures – kaebaja vererõhk oli normipärane, samuti ei viidanud südame löögisagedus millelegi erakordsele ning kaebaja kurtis õele üksnes seda, et tema vigastusi on vaja uuesti fikseerida. Muid konkreetseid tervisekaebusi kaebaja ei esitanud. Seetõttu ei ole kaebajat jäetud ilma arstiabita ja järgmisel päeval ülevaatust ei saa pidada ebamõistlikult pikaks viivituseks.
21.Vastab tõele, et 14.12.2021 oli kaebajal planeeritud nii üldarsti kui ka psühhiaatri vastuvõtt, kuhu kaebajat ei viidud. Tegemist oli plaanilises korras ravijärjekorra alusel määratud vastuvõttudega. Kuna 14.12.2021. a toimus vanglas õppus, siis kaebajat arstide vastuvõttudele ei viidud. Siiski ei saa seda pidada kaebaja arstiabita jätmiseks, sest tervisekaardist nähtub, et kaebajale määrati mõlemal juhul uueks ajaks 21.12.2021 ja nimetatud kuupäeval toimusid nii üldarsti kui ka psühhiaatri vastuvõtt. Seega, kuigi kaebajat ei viidud 14.12.2021 arsti vastuvõttudele, siis tagati temale see võimalus 21.12.2021, mistõttu ei ole võimalik rääkida arstiabita jätmisest.
22.Kaebaja on kaebuses seisukohal, et õigusvastane on meditsiiniabi mitteosutamine tema taotluste ja avalduste järgi, mille ta saatis 21.11.2021 ja 23.11.2021. Tartu Vangla saab aru, et selline etteheide ei ole seotud füüsilise jõu kasutamisega 12.12.2021 ega selle võimalike tagajärgedega. Kohtu seisukoht
23.Kohus määratleb esmalt vaidluse eseme.
24.Kaebaja ei ole täpsustanud oma nõuet seoses meditsiiniabi mitteosutamisega tema taotluste ja avalduste järgi, mis ta saatis 21.11.2021 ja 23.11.2021. Kohus kohustas kaebajat esitama seisukoht vastustaja vastusele kaebusele ja taotlusele kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Vastustaja palus vastuses kaebusele kaebajal mh täpsustada oma nõuet nimetatud avaldustega meditsiiniosakonnale. Järgnenud kaebaja vastustes kohtule aga kaebaja oma nõuet seoses nimetatud avaldustega ei täpsustanud. Kuna kaebaja avaldused on tehtud enne kaebuse aluseks olevat 12.12.2021 intsidenti, siis ei oma kohtu hinnangul need puutumust käesoleva vaidluse esemesse.
Eeltoodu tõttu jätab kohus läbi vaatamata Xi kaebuse tunnistada Tartu Vangla meditsiiniosakonna 21.11.2021 ja 23.11.2021 avalduste järgi arstiabi andmata jätmine õigusvastaseks, sest kaebaja ei ole kohtule selgitanud, miks on vastav tuvastamisnõue kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning kuidas see nõue omab puutumust käesoleva vaidlusega. Kohus võib jätta HKMS § 151 alusel kaebuse läbi vaatamata, kui ilmnevad HKMS § 121 lg 1 või 2 asjaolud. Käesoleval juhul ei kõrvaldanud kaebaja vastava tuvastamisnõude osas puudusi (HKMS § 121 lg 1 p 2) ega selgitanud enda kaebeõigust (HKMS § 121 lg 2 p 1), seega esineb alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Kohus ei või sisustada kaebust kaebaja asemel ega ületada vaidluse piire (HKMS § 2 lg 3, § 41 lg 1).
25.Kohus pidas praeguses asjas lubatavaks tuvastamiskaebuse füüsilise jõu kasutamise ja sellega seoses kehavigastuste tekitamise ning arstiabi osutamise osas menetlusse võtta, sest Tartu Halduskohus suunas 21.12.2021. a otsuses (p 9) haldusasjas nr 3-21-253 Xit esitama eraldiseisva kaebuse seoses 12.12.2021 toimunud intsidendiga ja pidas tuvastamisnõudeid lubatavaks, vaadates varasemate jõu kasutamise intsidentide osas tuvastamiskaebused sisuliselt läbi. Nagu kohtuasjas nr 3-21-253, ei saa kaebaja preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks välistada. Kaebajal puudub tõhusam õiguskaitsevahend vaidlustada Tartu Vangla tegevust 12.12.2021 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisel ja arstiabi andmisel. Vaidluse all on vangla toimingud.
26.Eeltoodust lähtudes, vaatab kohus tuvastamiskaebuse vastavas osas sisuliselt läbi. Kohus jätab vastustaja taotluse (tl 39) kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.
27.Käesolevas asjas hindab kohus, kas kaebaja suhtes 12.12.2021 füüsilise jõu kasutamine oli õiguspärane, kas kaebajale tekitati õigusvastaselt tervisekahjustusi ning kas pärast 12.12.2021 intsidenti jäeti kaebaja ilma kohasest meditsiiniabist.
28.Kaebaja väitel kasutasid valvurid tema suhtes käeraudade paigaldamisel ülemäärast füüsilist jõudu.
29.Vastustaja kinnitab jõu kasutamist 12.12.2021, kuid ei pea jõu kasutamist õigusvastaseks.
30.Asjas on tuvastatud, et kaebaja suhtes kohaldati Tartu Vangla 03.12.2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/323 täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis-ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamist kinnipeetava liikumisel väljaspool elukambrit ning ametnike sisenemisel kinnipeetava kambrisse (tl 42). Käskkirja kohaselt on ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamine vajalik kinnipeetava saatmisel ning kinnipeetava kambrisse sisenemisel, sest kinnipeetav on näidanud oma käitumisega, et ta võib ohtu kujutada ka vanglateenistuse ametnikele, mistõttu rünnakute ennetamiseks on ohjeldusmeetmete kasutamine vajalik ja põhjendatud (tl 42p). Tartu Vangla 31.01.2022. a käskkirjaga nr 2-22/1-2/33 lõpetati alates 31.01.2022 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine sh ohjeldusmeetmetena käeraudade kasutamine (tl 43). Seega oli ajavahemikul 03.12.2021–31.01.2022 kaebaja suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ja selle raames ka ohjeldusmeetmetena käeraudu.
31.Vastustaja leiab kohtu hinnangul õigesti, et käskkiri täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta oli kehtiv ja vanglaametnikele täitmiseks kohustuslik 12.12.2021 sündmuse ajal. Vanglaametnikel oli kohustus loenduse ajaks kaebajale käerauad paigaldada.
32.Sündmuse kohta on ettekande koostanud vanemvalvur R. M., kelle 12.12.2021. a ettekande nr 6-38/2411 (tl 31) kohaselt ei allunud 12.12.2021 kella 20.12 paiku õhtuse loenduse ajal X kambrist 3074 valvur M. M. antud korduvatele korraldustele tulla käeraudade selja taha paigaldamiseks kambri ukse juurde. Ettekande kohaselt kasutas isik valvuriga suhtlemisel ebatsensuurseid solvavaid vene keelseid väljendeid. Kinnipeetavale selgitati, et käerauad paigaldatakse selja taha. Kinnipeetav selgitustest aru ei soovinud saada. Valvurid M. M. ja J. H. teostasid lõpuni E9 ja E10 loenduse peale mida kutsus valvur M. M. kolmandast üksusest endale appi vanemvalvurid K. K., R. M. ja valvur A. K., kellega koos mindi kambri 3074 juurde, kus kilbi varjus avati kambri 3074 toiduluuk, mille käigus andis vanemvalvur R. M. kinnipeetavale veelkord korraldusi tulla käeraudade paigaldamiseks toiduluugi juurde, millest isik keeldus. X vastas vanemvalvuri korraldustele ebatsensuurset solvavat vene keelset väljendit kasutades. Seejärel hoiatas vanemvalvur kinnipeetavat, et allumatuse korral on õigus kasutada tema suhtes füüsilist jõudu ning ründe tõrjumiseks teenistusrelvi, millele isik vastas ebatsensuurset solvavat vene keelset väljendit kasutades. Seejärel avasid ametnikud kambri ukse ning kilbi (valvur M. M. hoidis kilpi) varjus mindi kambrisse ja füüsilist jõudu kasutades tõmmati isik voodist põrandale pikali, füüsilist jõudu kasutades tõmmati isiku käed seljale, kus talle paigaldati käerauad. Voodis olles, osutas X aktiivset vastupanu, üritades pidevalt käsi ametnike haardest lahti saada. Samuti sülitas isik, istuli olles, vanemvalvuri jalanõude suunas, sülg valvurit ei tabanud. Valvur teostas kambris 3074 õhtuse loenduse ning meedik vaatas isiku vigastused üle. Seejärel suunasid ametnikud isiku kambri toiduluugi juurde, kus temalt eemaldati käerauad, mille käigus isik vastupanu ei osutanud. Ettekande kohaselt osutati isiku peal füüsilist jõudu ajavahemikus 20:26-20:33. Ametnikud intsidendis viga ei saanud.
33.12.12.2021. a sündmuse kohta on koostatud ka füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll nr 119 (tl 44), milles on detailselt kirjeldatud võtteid, mida kaebaja suhtes kasutati, kes kasutas ning millal. Protokollist nähtuvalt kasutati kaebaja suhtes vahetut sundi kell 20.26 kuni 20.33, seega 7 minuti vältel. Protokollist nr 119 selgub, et kaebaja ja vanglaametnike vahel tekkis 12.12.2021 kella 20.12 paiku õhtuse loenduse ajal vaidlus selle üle, kas käerauad paigaldatakse ette või selja taha. Kaebaja kasutas ametnikuga suhtlemisel üleolevat tooni ja ebatsensuurseid väljendeid ning ütles, et tema tahab, et käerauad läheksid loenduse ajal ette. Valvur M. M. selgitas, et käerauad käivad loendusel seljale. Kaebaja keeldus käeraudade seljale paigaldamisest. Protokolli kohaselt sisenesid ametnikud kaebaja kambrisse kilbi varjus. Kilbi tagant liikus ametnik A. K. kinnipeetava jalgade juurde ja võttis need haardesse, vanemvalvur K. K. võttis haardesse isiku pea ning valvur M. M. pani kilbi kõrvale pärast seda, kui ametnikud olid saanud isiku haardesse. M. M. võttis haardesse isiku parema käe, peale mida tõmbasid K. K., M. M. ja A. K. isiku füüsilist jõudu kasutades voodist pikali maha, mille käigus sai R. M. haardesse isiku vasaku käe. Intsidendi käigus avaldas kinnipeetav pidevat aktiivset vastupanu, mis seisnes selles, et isik üritas ametnike haardest lahti rebida. Seejärel liikus vanemvalvur K. K. pea haardest eemale ja võttis haardesse isiku parema käe, mille valvur M. M. talle üle andis. Seejärel paigaldas M. M. kinnipeetavale käerauad. Olles istuli osutas X järjepidevalt aktiivset vastupanu ning ametnikud K. K., M. M. ja A. K. olid sunnitud rünnete ja isiku aktiviseerumise takistamiseks viima isiku uuesti pikali. Pärast meediku poolt isiku läbi vaatamist tõmmati kinnipeetav füüsilist jõudu kasutades kambri luugi juurde ning M. M. eemaldas isikult
käerauad. Et takistada isiku ründeid käeraudade eemaldamisel, hoidsid K. K. haardes isiku paremat ja R. M. haardes isiku vasakut kätt.
34.Kohtu hinnangul kinnitavad füüsilise jõu kasutamise kohta koostatud ettekanne ja protokoll, et kaebaja enda käitumine põhjustas 12.12.2021 tema suhtes füüsilise jõu kasutamise. Füüsilise jõu kasutamine oli seaduslik, sest kaebaja suhtes kehtis 03.12.2021. a käskkiri nr 221/1-2/323. Füüsilise jõu kasutamine oli põhjendatud, kuna kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele tulla kambri luugi juurde käeraudade seljale paigaldamiseks.
35.VangS § 67 p-s 1 on sätestatud kinnipeetava kohustus täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele julgeoleku tagamiseks vanglas. Vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu VangS § 71 lg 2 alusel.
36.Justiitsministri 05.09.2011. a määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“ 51 peatükis on reguleeritud, kuid võib kinnipeetava suhtes ohjeldusmeetmeid kasutada. Määruse nr 44 §-s 371 on sätestatud ohjeldusmeetmete kasutamise üldpõhimõtted, mida praeguses asjas on kohtu hinnangul järgitud. Kaebaja suhtes oli kohaldatud VangS § 69 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena käeraudade kasutamist kambrisse sisenemisel. Kaebajat hoiatati käeraudade paigaldamise kavatsusest vastavalt määruse nr 44 § 371 lg-le 3. Vanglateenistuse ametnik andis kaebajale asjakohaseid korraldusi, st korraldusi, mis olid vajalikud ohjeldusmeetme kasutamiseks ning kaebajale selgitati, et ohjeldusmeetme kasutamiseks vajaliku korralduse täitmata jätmise korral võidakse kasutada füüsilist jõudu. Seega hoiatati kaebajat füüsilise jõu kasutamisest ette vastavalt määruse nr 44 § 372 lg-le 1. Kaebaja ei ole kaebuses väitnud, et temale ei olnud teatavaks tehtud käeraudade paigaldamise alus või et teda poleks füüsilise jõu kasutamisest ette hoiatatud. Füüsilist jõudu kasutati üksnes käeraudade paigaldamiseks ja loenduse läbiviimiseks ning jõu kasutamine kestis umbes seitse minutit. Vastustaja esitatud tõenditest (eelpool viidatud ettekanne ja protokoll) nähtuvalt osutas kaebaja käeraudade paigaldamisel aktiivset vastupanu, püüdes ametnike haaretest vabaneda. Sellises olukorras oli vanglaametnikel kohustus tagada enda turvalisus, loenduse läbiviimine ja üldisemalt julgeolek vanglas. Kohtule ei nähtu, et kaebaja suhtes kasutati ülemäärast füüsilist jõudu. Jõu kasutamine oli tingitud kaebaja enda käitumisest ning kaebaja on kaebuses kohtule jätnud kirjeldamata, mis toimus enne seda, kui kaebaja õhtuse loenduse ajal 12.12.2021 voodil lebas. Kaebaja väited tema peksmise kohta on seetõttu ebausutavad, vastupidi näitab kaebaja kirjeldus sündmusest, kuidas kaebaja püüab teadlikult jätta sündmusest olulised asjaolud välja ja luua väära ettekujutuse toimunust. Kaebajal puudus selgelt õigus asuda läbirääkimistele ametnikega käeraudade paigaldamise viisis. Julgeolekuabinõuna kinnipeetavale käeraudade seljale paigaldamine ei tähenda ka kinnipeetava piinavat, ebainimlikku või alandavat kohtlemist, kui selle käigus ei tekitata kinnipeetavale rohkem ebamugavusi kui paratamatult toiminguga kaasneb. Kohtu hinnangul oli kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine 12.12.2021 proportsionaalne (määrus nr 44 § 371 lg 2). Kohtul puudub alus kahelda vanglaametnike seletustes, mille kohaselt oli kinnipeetav enne ametnike sisenemist kambrisse agressiivselt meelestatud ja sõimas ametnikke roppustega vene keeles (M. M. seletus, tl 49). Füüsilise jõu kasutamise ajal kaebaja karjus, kasutades erinevat vene keelset sõimu (tl 49). Kaebaja karjus terve aja ametnike peale ja selleks, et teised sektoris seda kuuleksid ja häält tõstaksid (R. M. seletus, tl 50). Ametnikud ei täheldanud, et kinnipeetav oleks teadvuse kaotanud. Kaebaja väited lämmatamisest ja teadvuse kaotamisest ei ole tõendatud, ning kui kaebaja karjus, siis ilmselgelt ta sai hingata ja oli teadvusel. Kuna kaebaja taotles kaebuses kaaskinnipeetavate üle kuulamist, kes olevat tema sõnul kuulnud, kuidas ta karjus (küll valu pärast), siis kinnitavad need kaebaja väited hoopis vastustaja väidete õigsust, et kaebaja teadvust ei kaotanud.
37.Käesolevas asjas väidab kaebaja, et temale tekitati 12.12.2021 füüsilise jõu kasutamisega liigseid vigastusi, vanglaametnikud peksid ja lämmatasid teda ning esines oht tema elule. Kaebaja väited ei ole aga asja läbi vaatamise käigus tõendamist leidnud.
38.VangS § 71 lg 71 järgi kontrollib pärast kinnipeetava suhtes vahetu sunni kasutamist tervishoiutöötaja esimesel võimalusel kinnipeetava terviseseisundit. Vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli tulemused protokollitakse. Käesoleval juhul on seda tehtud.
39.Vangla meditsiiniosakonna õde T. M. tuvastas 12.12.2021 kell 20:30 kaebajal vasakul suunurgas ja alahuulel marrastuse, vasaku randme välisküljel ja parema randme siseküljel käeraudade muljumisjäljed (tl 45). T. M. on kaebaja terviskaardile haigusjuhuna nr A25564 sisse kandnud samad objektiivsed leiud ja märkinud, et rohkem väliseid vigastusi visuaalselt ei täheldanud (tl 46). T. M. on 09.03.2022 andnud ka seletuse Tartu Vangla direktorile (tl 53), milles märkis, et läks 12.12.2021 koos õde H. M.ga Xi kambri juurde, et fikseerida tekkinud vigastused. Õde sai fikseerida ainult neid vigastusi, mis olid visuaalselt nähtavad. Kinnipeetava kontrolli üle terve keha ei olnud võimalik teha, kuna isik oli agressiivselt meelestatud, lärmas ja temalt ei olnud võimalik käeraudasid ära võtta. Ametnikud kinnipeetava läbivaatust ei takistanud ega keelanud, kuid takistuseks oli kinnipeetava enda käitumine. Õde tundis, et kinnipeetav võib teda oma käitumisega ohustada. T. M. kinnitab 09.03.2022. a seletuses, et kui kinnipeetava jalgadel oleks nähtaval kohal olnud hematoome või muid vigastusi, oleks ta need kindlasti üles märkinud ja teinud fotod. Pärast käeraudade eemaldamist ja luugi sulgemist kuulsid T. M. ja H. M. kinnipeetava kambri juures, kuidas vastu kambri ust käis kõva pauk. 12.12.2021 ei jäänud meditsiinitöötajatele muljet, et isikul saaks tekkida tervisekaebusi, mis vajaksid vältimatu abi andmist ja viivitamatut sekkumist. Kinnipeetav sai T. M. arvates tervishoiutöötaja vastuvõtule 13.12.2021, st igati mõistliku aja jooksul.
40.Haigusjuhtude väljavõttest nähtub, et 13.12.2021 anti päeval peavalvest teada, et kinnipeetav kurdab, et eile vigastused kehvasti fikseeritud, pole pluusi alla vaadatud. Õhtul kurtis kinnipeetav peavalu ja kõrvades kumisemist. L. R. käis kinnipeetava kambri juures. Õde ütles kinnipeetavale, et vigastuste uuesti fikseerimisel ei ole mõtet, sest intsidendist 24h möödas. Õde siiski tegi pildid ja õiendi – vasaku jala põlvest ülevamal pool 2x5cm hematoom, vasaku rinna all kaks joonena kaenlaaluse suunas jooksvat triiphematoomi pikkuselt u 20cm, rinnast üleval keskmises osas kaks erineva suurusega hematoomi/marrastust, esimene u 1x3cm, teine 1x4cm, selja piirkonnas paremal pool kaks triibuna jooksvat hematoomi, nendest üks u 10cm pikkune, teine 20cm pikkune, vasakul pool kaelal 2x2 suuruses hematoom. Õde märkis haigusjuhtu nr A25670, et ei oska arvata, millal vigastused tekkisid.
41.Kohtule esitatud fotodest nähtub, et kaebajal oli 12.12.2021 sündmuse ajal jalas lühikesed püksid ja seljas pluus, millel nööbid osaliselt lahti nii, et vigastused rindkerele oleksid visuaalsel vaatlusel selgelt näha. Fotodelt ei nähtu, et kaebaja oleks läbi pekstud. Kaebaja nägu ei ole verine. Samuti ei nähtu põrandal tema ees verd, mis kinnitaks kaebaja väiteid äärmuslikust peksmisest, tirimisest ja viskamisest vastu põrandat. Fotodelt ei nähtu, et valvur pigistaks kaebaja kaelale, vaid et valvur hoiab kaebajat paigal istuvas asendis, samal ajal kaebaja ka räägib (tl 59). Kaebaja randmetel nähtuvad tõepoolest muljumisjäljed (tl 60-65).
42.13.12.2021 tehtud fotodelt ei ole samuti selgelt äratuntavad jäljed peksmise kohta. Kohus tugineb kaebaja terviseseisundi osas eriteadmistega isiku arvamusele, et järgmisel päeval 13.12.2021 fikseeritud hematoomide tekkimise aeg pole tuvastatav. Kuivõrd vahetult pärast jõu
kasutamist vigastusi fikseerinud T. M. ja H. M. ühtegi jälge kaebaja peksmisest ei tuvastanud, kuid arvestades kaebaja riietust oleksid seda kindlasti pidanud juba ainuüksi visuaalsel vaatlusel märkama, siis pole kaebaja väited tõendamist leidnud.
43.Vanglaametnik K. R. S. kinnitab 02.03.2022. a seletuses, et kui käeraudasid taheti ära võtta läbi luugi, siis X vigastas end ise, surudes käsi käeraudade väljaspoole küljele. Öösel kinnipeetav helistas valveruumi ja nõudis vigastuste fikseerimist. K. R. S. andis peavalvele sellest teada. Kinnipeetavat oksendamas ametnik ei näinud, peavalurohu andmist öösel kinnitab. Inspektor-kontaktisik E. V. on 02.03.2022. a seletuses kinnitanud, et kinnipeetav X valveruumi helistas, karjus ja nõudis vigastuste uuesti fikseerimist, millest anti meditsiiniosakonda teada. Kinnipeetavale püüti selgitada, et arst juba käis ja enam uuesti ei tule.
44.Kohus leiab, et tervishoiutöötajad on piisaval määral 12.12.2021 kaebaja terviseseisundit pärast füüsilise jõu kasutamist kontrollinud, vigastused fikseerinud ja protokollinud ning osutanud valuvaigisti andmisega öösel kaebajale piisaval määral arstiabi. Järgmisel päeval toimunud vastuvõtul kaebaja neid tervisehädasid, mis kaebuses kohtule on välja toodud (oksendamine, peavalu), ei kurtnud.
45.Kohus mõistab, et kaebaja arvates ei võtnud vangla 12.12.2021 arvesse tema terviseseisundit ja üksikvangistuse mõju kaebajale. Kohtu hinnangul ei saa vastustajale praeguses asjas ette heita kinnipeetava terviseseisundi arvestamata jätmist (määrus nr 44 § 371 lg 5). Kaebaja on korduvalt Tartu Vanglas karistust kandnud, kaebaja iseloom ja terviseseisund on vanglale teada. Kaebaja terviseseisundiga ei saa vabandada allumatust vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kuna käesoleva vaidluse esemeks ei ole kaebaja suhtes kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud sh eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine ehk üksikvangistuse rakendamine, siis ei saa kohus anda hinnangut, kas kaebaja terviseseisundiga oli kooskõlas üksikvangistuses hoidmine. Kohtu hinnangul on kaebaja terviseseisundiga siiski vangla igakülgselt arvestanud ja vajalikku arstiabi on kaebajale muuhulgas lähtudes tema diagnoosist osutatud.
46.Psühhiaatri kannetest (tl 17) nähtub, et kaebaja on peavalu kurtnud ka varasemalt ja ta on suunatud neuroloogi vastuvõtule. Kaebaja psüühiliste probleemide lahendamisega on vanglas tegeletud.
47.Mis puudutab kaebust 14.12.2021 arstiabi andmata jätmise kohta, siis on vastustaja vastuses kaebusele põhjendanud, miks vastuvõtt ära jäi. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kaebajale määrati mõlemal juhul uueks ajaks 21.12.2021 ja nimetatud kuupäeval toimusid nii üldarsti kui ka psühhiaatri vastuvõtt. Seega, kuigi kaebajat ei viidud 14.12.2021 arsti vastuvõttudele, siis tagati temale see võimalus 21.12.2021. Kohus leiab, et viivitus ei ole käesoleval juhul toonud kaasa kaebaja õiguste riivet ning vastustaja ei ole õigusvastaselt kaebaja arstiabita jätnud.
48.Kohtule esitatud menetlusdokumentide kohaselt on kaebaja 12.12.2021 sündmusega seoses saanud ka realiseerida oma õigust olla ära kuulatud ja esitada kuriteokahtluse korral kaebus uurimisasutusele. Kaebaja pöördus 12.12.2021 intsidendiga seoses kuriteokaebusega Tartu Vangla poole. Tartu Vangla jättis 04.01.2022. a teatega nr 6-24/6231-2 kriminaalmenetluse alustamata. Menetleja tuvastas, et 12.12.2021 sündmusega seotud Tartu Vangla ametnikud ning ametnikud, kes kinnipeetava suhtes 12.12.2021 füüsilist jõudu kasutasid. Menetleja leidis, et kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alus ja vanglaametnike tegevus oli õiguspärane. Asjaolude kontrollimisel ei leidnud tõendamist, et Tartu Vangla ametnikud oleksid pannud toime KarS § 291 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo. Tartu Vangla jättis KrMS § 198 lg-st 1 ja §
199 lg 1 p-st 1 lähtudes asjas kriminaalmenetlus alustamata kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Tartu Vangla sisekontroll kontrollis samuti 12.12.2021 intsidendi asjaolusid ning teatas 13.01.2022 vastuseks Xi märgukirjale, et ametnike suhtes distsiplinaarmenetlust ei alustata (tl 47). Vastustaja on kohtule teatanud, et neile teadaolevalt pöördus kaebaja ametnike käitumise osas ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri (tl 20).
49.Kõigele eeltoodule tuginedes, ei ole tõendamist leidnud, et kaebaja suhtes oleksid vanglaametnikud kasutanud füüsilist jõudu õigusvastaselt.
50.Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendites asunud seisukohale, EIÕK artikkel 3 ei keela jõu kasutamist teatud kindlaksmääratud asjaoludel. Kuid sellist jõudu võib kasutada üksnes juhul, kui see on hädavajalik, ja jõud ei tohi olla ülemäärane (Mihhailov vs. Eesti, punkt 104, ja Anzhelo Georgiev jt vs. Bulgaaria, nr 51284/09, punkt 66, 30.09.2014).
51.Füüsilise jõu kasutamine oli hädavajalik konkreetses situatsioonis ega olnud ülemäärane. Füüsilise jõu kasutamise tingis kaebaja enda käitumine. Kaebaja jättis vanglaametniku seaduslikule korraldusele tulla loenduse läbiviimiseks kambri luugi juurde käeraudade paigaldamiseks allumata. Kaebaja ei käitunud 12.12.2021 loenduse ajal Tartu Vangla kodukorras (p 6) sätestatud reeglite kohaselt, vaid vastupidi takistas loenduse läbiviimist. Vanglaametnikud ei saa jätta reageerimata kaebaja allumatusele ega jätta täitmata kehtivat käskkirja, millega kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid parasjagu kohaldatakse. Kohtul puudub alus kahelda vanglaametnike ettekandes ja protokollis kajastatud sündmuse kirjelduses, mille kohaselt kaebaja osutas aktiivselt vastupanu, mistõttu võis kaebajale ilmselgelt tekkida rohkem vigastusi, kui see oleks olnud ametnikele mitte vastupanu osutades. Kaebaja võis end vigastada ise ka pärast füüsilise jõu kasutamist ametnike poolt. Kaebaja on varem vanglas oma tahtmise saavutamiseks ennast vigastanud (Julin vs Eesti, p 13). Kohtu hinnangul on ülekaal vastustaja tõenditel. Vanglaametnikele on seadusega kehtestatud kõrged nõudmised ja nende suhtes viiakse läbi taustakontroll (VangS § 113 - 1141). Vanglaametnik annab ametivande. Kohus eeldab vanglaametniku seletuse õigsust, kui ei esine asjaolusid, mis tekitavad selles kahtlusi. Praeguses asjas selliseid asjaolusid ei esine. Vanglaametnike seletused on antud erinevatel aegadel, st ettekanded tehti sündmuse toimumise päeval ning täiendavad seletused on kogutud hiljem. Seletused langevad omavahel kokku ning on eluliselt usutavad.
52.Kaebajale on piisaval määral osutatud arstiabi pärast füüsilise jõu kasutamist.
53.Kohus jätab kaebuse Tartu Vangla 12.12.2021 toimingute peale ja arstiabi osutamise osas rahuldamata.
54.Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peab poolte menetluskulud kandma kaebaja (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv ja menetlusdokumentide kaebajale tõlkimise tõlkekulud jäävad menetlusabina riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).
55.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute nimed asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.