Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tanel Saar, Maili Lokk 08.02.2024, Tartu 3-21-2925 V.K. kaebus Tartu Vangla poolt 12.12.2021 jõu kasutamise, kehavigastuste tekitamise ning arstiabi andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks Tartu Halduskohtu 31.01.2023. a otsus V.K. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – V.K. Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta V.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.01.2023. a otsus muutmata.
2.Asendada avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 08.02.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla 03.12.2021. a käskkirjaga nr 2-21/1-2/323 kohaldati V.K. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava liikumisel väljaspool elukambrit ning ametnike sisenemisel kinnipeetava kambrisse.
2.Vanemvalvur R. Maalinna 12.12.2021. a ettekande nr 6-38/2411 kohaselt ei allunud V.K. 12.12.2021 õhtuse loenduse ajal valvuri antud korduvatele korraldustele tulla käeraudade paigaldamiseks kambri ukse juurde. Kinnipeetav vastas korraldustele venekeelsete ebatsensuursete väljenditega. Seejärel hoiatas vanemvalvur R. Maalinn kinnipeetavat, et
allumatuse korral on ametnikel õigus tema suhtes kasutada füüsilist jõudu ning ründe tõrjumiseks teenistusrelvi, millele isik vastas ebatsensuurse väljendiga. Ametnikud sisenesid kilbi varjus kambrisse ning füüsilist jõudu kasutades tõmmati isik voodist põrandale pikali, kus talle paigaldati käerauad. Isik osutas voodis olles aktiivset vastupanu, üritades käsi ametnike haardest lahti saada. Samuti sülitas ta istuli olles vanemvalvuri jalanõude suunas. Valvur teostas kambris 3074 õhtuse loenduse ning meedik vaatas kinnipeetava vigastused üle.
3.12.12.2021 füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise kohta koostatud protokolli nr 119 kohaselt lamas kinnipeetav ametnike kambrisse sisenemise ajal voodis ja ei allunud ühelegi korraldusele. Valvur A. Kobin liikus kilbi tagant kinnipeetava jalgade juurde ning võttis need haardesse, vanemvalvur K. Kaldvee võttis haardesse isiku pea. Pärast seda, kui ametnikud olid saanud isiku haardesse, pani valvur M. Martin kilbi kõrvale ja võttis haardesse isiku parema käe ning ametnikud tõmbasid isiku füüsilist jõudu kasutades voodist pikali maha, mille käigus sai vanemvalvur R. Maalinn haardesse isiku vasaku käe. Kinnipeetav avaldas pidevat aktiivset vastupanu, mis seisnes selles, et ta üritas ametnike haardest ennast lahti rebida. Seejärel liikus vanemvalvur K. Kaldvee isiku pea haardest eemale ja võttis haardesse isiku parema käe, mille valvur M. Martin talle üle andis. Seejärel paigaldas valvur M. Martin isikule käerauad. Pärast seda teostas valvur Martin kambris nr 3074 loenduse. Oodates meedikut ning kui vanemvalvur K. Kaldvee tõstis isiku istuli, sülitas kinnipeetav vanemvalvur K. Kaldvee jalanõude suunas. Istuli olles osutas isik järjepidevalt aktiivset vastupanu ning ametnikud olid sunnitud rünnete ja isiku aktiviseerumise takistamiseks isiku viima uuesti pikali. Kohale tuli meedik, kes vaatas isiku vigastused üle. Peale meediku poolt isiku üle vaatamist tõmmati isik füüsilist jõudu kasutades kambri luugi juurde ning valvur Martin eemaldas isikult käerauad. Et takistada isiku ründeid käeraudade eemaldamisel, hoidsid vanemvalvur Kaldvee haardes isiku paremat ja vanemvalvur Maalinn isiku vasakut katt. Peale käeraudade eemaldamist suleti kambri toiduluuk.
4.V.K. esitas 15.12.2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks ametnike poolt 12.12.2021 tema suhtes ülemäärase füüsilise jõu kasutamine, tugeva füüsilise valu ja traumade tekitamine ning meditsiinilise abi mitteosutamine. Kaebaja palus lisaks tunnistada õigusvastaseks meditsiinilise abi mitteosutamine kaebaja taotluste ja avalduse järgi, mis ta saatis 21.11.2021 ja 23.11.2021, ning 14.12.2021 arsti vastuvõtule viimata jätmine. Kaebuse kohaselt kasutasid Tartu Vangla ametnikud 12.12.2021 umbes kella 20-21 ajal kambris nr 3074 kaebaja suhtes ülemäärast jõudu, peksid teda ja tekitasid talle kehavigastusi. Kaebaja lamas rahulikult voodil ja oli täiesti passiivne, kui kambrisse tungisid vanglaametnikud. Ametnikud lähenesid voodile ja kaebaja sai kohe kaks lööki näkku, seejärel hakati teda lööma kilbiga. Pärast visati kaebaja põrandale, ta lõi väga tugevasti vastu põrandat ära pea ja keha, kaebaja käed pandi selja taha käeraudadesse. Seejärel hakati teda lööma vastu keha jalgadega ja kätega. Kaebaja lõi otsaesise vastu põrandat tugevalt ära. Seejärel keerati ta selili ja hakati lämmatama kätega, siis pöörati ta uuesti kõhuli ja hakati lämmatama põlvega. Kaebaja kaotas lämbumise tõttu teadvuse, teadvusele tulles lebas ta näoga allapoole, ta jalad olid väänatud, samal ajal tiriti teda käeraudadest üles, tekitades tugevat ja piinavat valu. Pärast jõu kasutamist tulid kaebaja kambrisse kaks meditsiiniõde. Vanglaametnikud pöörasid kaebaja nende poole näoga ja panid istuvasse asendisse. Meditsiiniõde pildistas ainult kaebaja nägu. Täielikku läbivaatust meditsiiniõde teha ei saanud, kuna kaebaja istus põrandal, pluus seljas, käed selja taga käeraudades. Pärast seda, kui ametnikud lahkusid, helistas kaebaja kõneseadmesse. Kaebaja palus meditsiiniabi ning et pildistataks kambrit ja et ta vaadataks täielikult läbi. Kontaktisik ütles, et õde juba käis ja teist korda ei tule. Kaebaja näitas oma
vigastusi kehal ametnik K. R. Sarapuule. Ametnik andis kaebajale ibumetiini ja paratsetamooli. Kaebaja ei maganud terve öö. Kell 08.00 hommikul näitas kaebaja oma vigastusi ametnik J. Hundile. Kell 20.00 palus kaebaja uuesti arstiabi. Umbes kell 22.00 tuli õde, kes pildistas kaebajat, fikseeris vigastused ning andis tableti ketoprofeeni. Kaebajat ei viidud 14.12.2021 plaanilisele arsti vastuvõtule. Vangla arstid on kohustatud andma meditsiinilist abi vanglas ja registreerima kõiki vigastusi kinnipeetava kehal sõltumata sellest, kus need tekkisid, eriti pärast jõu kasutamist. Kaebajal on preventiivne huvi, et taolised rikkumised vanglas ei korduks.
1.Tartu Halduskohus jättis 31.01.2023. a otsusega kaebuse Tartu Vangla meditsiiniosakonna
21.ja 23.11.2021 arstiabi andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõuetes läbi vaatamata ning kaebuse Tartu Vangla poolt 12.12.2021 jõu kasutamise, kehavigastuste tekitamise ning arstiabi andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt.
1.1.Füüsilise jõu kasutamise kohta koostatud ettekanne ja protokoll kinnitavad, et kaebaja enda käitumine põhjustas 12.12.2021 tema suhtes füüsilise jõu kasutamise. Füüsilise jõu kasutamine oli seaduslik, sest kaebaja suhtes kehtis 03.12.2021. a käskkiri nr 2-21/1-2/323. Füüsilise jõu kasutamine oli põhjendatud, kuna kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele tulla kambri luugi juurde käeraudade paigaldamiseks. Kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli proportsionaalne.
1.2.Kohtul puudub alus kahelda vanglaametnike ettekandes ja protokollis kajastatud sündmuse kirjelduses, mille kohaselt kaebaja osutas aktiivselt vastupanu, mistõttu võis kaebajale ilmselgelt tekkida rohkem vigastusi, kui see oleks olnud ametnikele mitte vastupanu osutades. Kaebaja väited, et vanglaametnikud peksid ja lämmatasid teda ning esines oht tema elule, ei ole asja läbi vaatamise käigus tõendamist leidnud. Puudub alus kahelda vanglaametnike seletustes, mille kohaselt oli kinnipeetav enne ametnike sisenemist kambrisse agressiivselt meelestatud ja sõimas ametnikke roppustega vene keeles ning füüsilise jõu kasutamise ajal kaebaja karjus, kasutades erinevat vene keelset sõimu. Kui kaebaja karjus, siis ilmselgelt ta sai hingata ja oli teadvusel.
1.3.Fotodelt ei nähtu, et kaebaja oleks läbi pekstud. Kaebaja nägu ei ole verine. Samuti ei nähtu põrandal tema ees verd, mis kinnitaks kaebaja väiteid äärmuslikust peksmisest, tirimisest ja viskamisest vastu põrandat. 13.12.2021 tehtud fotodelt ei ole samuti selgelt äratuntavad jäljed peksmise kohta. Kaebaja võis end vigastada ise ka pärast füüsilise jõu kasutamist ametnike poolt. Kaebaja on varem vanglas oma tahtmise saavutamiseks ennast vigastanud (Julin vs Eesti, p 13).
1.4.Kohtu hinnangul on ülekaal vastustaja tõenditel. Kohus eeldab vanglaametniku seletuse õigsust, kui ei esine asjaolusid, mis tekitavad selles kahtlusi. Praeguses asjas selliseid asjaolusid ei esine. Vanglaametnike seletused langevad omavahel kokku ning on eluliselt usutavad.
1.5.Asjas esitatud fotodest nähtub, et kaebajal oli 12.12.2021 sündmuse ajal jalas lühikesed püksid ja seljas pluus, millel nööbid osaliselt lahti nii, et vigastused rindkerele oleksid olnud visuaalsel vaatlusel selgelt näha. Kuivõrd vahetult pärast jõu kasutamist vigastusi fikseerinud meditsiiniõed ühtegi jälge kaebaja peksmisest ei tuvastanud, kuid arvestades kaebaja riietust oleksid seda kindlasti pidanud juba ainuüksi visuaalsel vaatlusel märkama, siis pole kaebaja väited tõendamist leidnud. Tervishoiutöötajad on piisaval määral 12.12.2021 kaebaja terviseseisundit pärast füüsilise jõu kasutamist kontrollinud, vigastused fikseerinud ja protokollinud ning osutanud valuvaigisti andmisega öösel kaebajale piisaval määral arstiabi.
1.6.Vastustaja põhjendas vastuses kaebusele, et 14.12.2021 vastuvõtt jäi ära õppuse tõttu. Kaebaja tervisekaardist nähtub, et kaebajale määrati uueks ajaks 21.12.2021 ja nimetatud kuupäeval toimusid nii üldarsti kui ka psühhiaatri vastuvõtt. Kuigi kaebajat ei viidud
14.12.2021 arsti vastuvõttudele, siis tagati talle see võimalus 21.12.2021. Vastustaja ei ole kaebajat õigusvastaselt arstiabita jätnud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jäi selle juurde, et Tartu Vangla ametnikud teda 12.12.2021 peksid. Ametnikud kasutasid kaebaja suhtes ülemäärast jõudu ja valetasid, et ta hakkas neile vastu. Meditsiiniõde tuvastas, et kaebajal oli suunurgas ja huulel marrastus. Selline marrastus saab tekkida ainult pärast lööki sellesse piirkonda. Arst ei saanud 12.12.2021 kaebajat täielikult üle vaadata, sest ametnikud ei lasknud seda teha. Kuna kaebajat ei vaadatud üle, palus ta, et tuleks arst ja teeks täieliku ülevaatuse. Ametnikud keeldusid arsti korduvalt kutsumast. Arst tuli 13.12.2021 ja fikseeris need vigastused, mis olid pluusi all. See, et ametnikud 12.12.2021 ignoreerisid palveid kutsuda arst, tõendab, et nad tahtsid varjata seda, et nad kasutasid ülemäärast jõudu.
6.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tartu Vangla on jätkuvalt seisukohal, et füüsilise jõu kasutamine 12.12.2021 ei olnud õigusvastane. Pärast füüsilise jõu kasutamist fikseeriti kehavigastused nõuetekohaselt ja kinnipeetavat ei jäetud õigusvastaselt 14.12.2021. a arstiabita. Kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli tingitud kaebaja enda käitumisest ning seda ei saa pidada kaebaja peksmiseks, isegi kui sellega kaasnevad mõningad kehavigastused. Kaebaja osutas jõu kasutamise ajal aktiivset vastupanu. Ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes rohkem jõudu, kui seda oli vaja käeraudade paigaldamiseks. Tartu Vanglal puuduvad igasugused tõendid, et ametnikud oleksid apellanti löönud või talle muul viisil õigusvastaselt kehavigastusi tekitanud. Pärast füüsilise jõu kasutamist vaatas meditsiiniõde kinnipeetava üle ning tuvastas vigastused, mida oli visuaalselt võimalik näha ning need on ka fotografeeritud. Kaebajat ei olnud võimalik 12.12.2021 terve keha ulatuses üle vaadata, kuna ta käitus agressiivselt. Vastab tõele, et 12.12.2021 vahetult peale jõu kasutamist ja vigastuste fikseerimist nõudis kaebaja uuesti meditsiinitöötaja naasmist, kuna tema hinnangul kõiki vigastusi ei fikseeritud. Vigastuste hilisem fikseerimine ei pruugi olla enam objektiivne, kuna ei ole võimalik hinnata, kas vigastused on tekkinud vahetult sündmusega seonduvalt või hilisemalt. Vaatamata sellele käis õde 13.12.2021 kinnipeetava vigastusi fikseerimas. Rinnalt nähtuvad triiphematoomid oleksid pidanud olema nähtavad õele ka eelmisel päeval, kuna kinnipeetaval oli pluus eest lahti. Samuti oleks pidanud olema näha jalavigastust. Seega ei ole eluliselt usutav, et meditsiiniõde neid 12.12.2021 ei näinud. See annab aluse kahtluseks, et need ei tekkinud 12.12.2021 jõu kasutamise tulemusena. Ka kaebaja kaelal tuvastatud hematoom oleks pidanud olema samal päeval nähtav. Seega ei ole võimalik järeldada, et nimetatud vigastused tekkisid 12.12.2021 kinnipeetava suhtes füüsilise jõu kasutamise tõttu. Kinnipeetavat ei jäetud 14.12.2021 õigusvastaselt arstiabita.
7.Kaebaja esitas 10.08.2023 täiendava seisukoha, milles palus pöörata tähelepanu fotodele ja tervisekaardi väljavõttele. Fotolt nähtub, et kaebajal on näo paremal pool vigastus. Selline vigastus sai tekkida ainult löögist sellesse piirkonda. Fotolt on konkreetselt näha, et ametnikud lämmatasid kaebajat, jättes selged jäljed. Arst oli kohustatud kaebaja 12.12.2021 täielikult läbi vaatama, kuid seda ei teinud. Ametnikud oleksid võinud võtta temalt pluusi seljast, kuid seda ei tehtud. Arst tegi pilte nii, et vigastusi ei oleks näha. Fotolt nähtub, et parem jalg on varjatud, kuid paremal jalal oli hematoom just selles kohas, mis oli enne varjatud. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 72 oli arst kohustatud tulema veelkord 12.12.2021 või öösel 13.12.2021, sest kaebaja esitas kaebusi terviserikke peale.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 31.01.2023. a otsuse osas, milles kohus jättis tema kaebuse Tartu Vangla poolt 12.12.2021 jõu kasutamise, kehavigastuste tekitamise ning arstiabi andmata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamata (resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus esitab esmalt põhjendused kaebaja suhtes ülemäärase jõu kasutamist ja kehavigastuste tekitamist puudutavas osas (I) ning seejärel arstiabi andmata jätmise osas (II). I
10.VangS § 67 p 1 järgi on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vanglateenistuse ametnik võib kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu (VangS § 71 lg 2). Kaebaja keeldus valvuri seadusliku korralduse alusel käeraudade paigaldamiseks kambri ukse juurde tulemast. Kaebajat hoiatati füüsilise jõu ja ning ründe tõrjumiseks teenistusrelvade kasutamise osas, kui ta korraldustele ei allu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli seaduslik ja kaebaja käitumist arvestades põhjendatud.
11.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses endiselt, et ametnikud peksid teda 12.12.2021 ja ametnikud valetavad, et ta hakkas neile vastu. Kaebaja palub pöörata tähelepanu asjas esitatud fotodele ja tervisekaardi andmetele. Ringkonnakohtu hinnangul selgitas halduskohus praeguses asjas piisava põhjalikkusega, millised tõendid on asjas esitatud, milles seisneb kaebaja esitatud väidete ebausaldusväärsus ja miks jõudis kohus tõendeid kogumis hinnates järeldusele, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt asjas esitatud tõenditele antud hinnanguga. Ka asjas esitatud fotod ja kaebaja tervisekaardi andmed koos kaebaja kirjeldusega selle kohta, mis piltidel toimub ja mida ta tundis, ei anna alust halduskohtu poolt tuvastatud asjaolusid ümber hinnata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tõendid ei kinnita kaebaja väiteid selle kohta, et ametnikud teda peksid ja et kaebaja suhtes oleks kasutatud muul viisil ülemäärast füüsilist jõudu.
12.Vaidlust ei ole selles, et meditsiiniõde fikseeris kaebajal vigastusena vasakul suunurgas ja alahuulel marrastuse ja vähese veritsuse (tervisekaart). Kaebaja rõhutas alles apellatsioonimenetluses, et selline marrastus sai tekkida ainult löögi tagajärjel. Praeguses asjas ei ole aga kinnitust leidnud kaebaja väited selle kohta, et teda oleks jõu kasutamise käigus näkku löödud. Vangla selgitas, et jõu kasutamisel olukorras, kus kaebaja osutab aktiivset vastupanu, on mõistetav, et selle käigus võib kinnipeetav saada vigastusi. See aga ei tähenda, et kaebajat oleks pekstud. Tartu Vanglal puuduvad igasugused tõendid, et ametnikud oleksid kaebajat löönud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga ja leiab, et fotol ja tervisekaardil fikseeritud vigastus võib tekkida mistahes löögist kõva pinna vastu ega tähenda tingimata, et selle on tekitanud teine isik.
13.Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamine oli põhjendatud ja ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes rohkem jõudu, kui seda oli vaja kaebajale käeraudade paigaldamiseks. Kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid arvestades ei ole alust pidada ametnike tegevust kaebajale käeraudade paigaldamisel õigusvastaseks.
II
14.Kaebaja ei nõustu halduskohtu otsusega ja on endiselt seisukohal, et teda ei vaadatud 12.12.2021 füüsilise jõu kasutamise järgselt piisavalt läbi, osa vigastusi jäeti fikseerimata ja meditsiinitöötaja ei tulnud, vaatamata tema korduvatele kutsetele.
15.VangS § 52 lg 1 ls 1 näeb ette, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 52 lg 2 järgi on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.
16.VangS § 71 lg 71 näeb ette, et pärast kinnipeetava suhtes vahetu sunni kasutamist kontrollib tervishoiutöötaja esimesel võimalusel kinnipeetava terviseseisundit. Vahetu sunni kasutamise asjaolud ja terviseseisundi kontrolli tulemused protokollitakse. VangS § 71 lg 7 2 järgi on lõikes 71 sätestatu kohustuslik vaid järgmistel juhtudel: 1) ohjeldusmeetme kasutamisel rakendati füüsilist jõudu; 2) ohjeldusmeedet kasutatakse kestvalt kauem kui viisteist minutit, välja arvatud, kui toiming sooritatakse eelnevalt väljaantud haldusakti alusel või käe- ja jalaraudade saatmisel kasutamise korral; 3) kinnipeetav esitab terviseseisundiga seonduvaid kaebusi; 4) muul juhul, kui ilmneb kinnipeetava terviseseisundi kontrollimise vajadus.
17.Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglasˮ vaidlusaluse sündmuse ajal kehtinud redaktsiooni § 46 lg 1 nägi ette, et vahetu sunni kasutamine ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrolli tulemus protokollitakse esimesel võimalusel pärast kinnipeetava suhtes füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamise korral vajadusel ka nende kasutamise ajal. Sama paragrahvi lõike 5 järgi tuli protokolli märkida, kes kontrollis õigusrikkuja terviseseisundit pärast vahetu sunni kasutamist või selle kasutamise ajal, ning kontrollimise aeg ja tulemus. Lõike 6 kohaselt võis protokollis kajastada ka muid olulisi asjaolusid.
18.Praeguses asjas on 12.12.2021. a sündmuse kohta koostatud füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll nr 119, milles on detailselt kirjeldatud võtteid, mida kaebaja suhtes kasutati, kes kasutas ning millal. Protokollist nähtuvalt kasutati kaebaja suhtes vahetut sundi kell 20.26 kuni 20.33. Protokolli kinnipeetava terviseseisundi kontrollimist kajastavas osas märkis meditsiiniõde T. Mark 12.12.2021 kell 20.30 V.K. tervisekontrolli tulemuse: „Kinnipeetaval vasakul suunurgas ja alahuulel marrastus, vasaku randme välisküljel ja parema randme siseküljel käeraudade muljumisjäljed.ˮ Vigastuste kohta tegi T. Mark kande ka kaebaja tervisekaarti. Tartu Vangla direktorile 09.03.2022 antud seletuses märkis T. Mark, et läks 12.12.2021 koos õde H. Mirmega V.K. kambri juurde, et fikseerida tekkinud vigastused. Õde sai fikseerida ainult neid vigastusi, mis olid visuaalselt nähtavad. Kinnipeetava kontrolli üle terve keha ei olnud võimalik teha, kuna isik oli agressiivselt meelestatud, lärmas ja temalt ei olnud võimalik käeraudasid ära võtta. Ametnikud kinnipeetava läbivaatust ei takistanud ega keelanud, kuid takistuseks oli kinnipeetava enda käitumine. Õde tundis, et kinnipeetav võib teda oma käitumisega ohustada. Õde kinnitas 09.03.2022. a seletuses, et kui kinnipeetava jalgadel oleks nähtaval kohal olnud hematoome või muid vigastusi, oleks ta need kindlasti üles märkinud ja teinud fotod. Arvestades neid vigastusi, mida õde nägi, et jäänud talle
muljet, et isikul saaks tekkida tervisekaebusi, mis vajaksid vältimatu abi andmist ja viivitamatut sekkumist. Kinnipeetav käis tervishoiutöötaja vastuvõtul 13.12.2021, seega sai ta ka tervishoiutöötaja vastuvõtule igati mõistliku aja jooksul.
19.Meditsiinitöötajate kambrist lahkumise järgselt toimunut on asjas kirjeldatud järgmiselt. 1) Inspektor-kontaktisik E. Viiklaid kinnitas 02.03.2022. a e-kirjas antud seletuses, et V.K. helistas pidevalt valveruumi, karjus ja nõudis vigastuste uuesti fikseerimist, millest anti peavalvele teada. Kinnipeetavale selgitati, et arst juba käis. 2) Valvur K. R. Sarapuu kinnitas 02.03.2022. a e-kirjas antud seletuses, et öösel kinnipeetav helistas valveruumi ja nõudis vigastuste fikseerimist, millest anti peavalvele teada. Öösel vastu 13.12.2021 andis ta kinnipeetavale peavalu vastu rohtu. Järgmisel õhtul kell 20.00 loenduse ajal kaebas kinnipeetav tervise üle, millest valvur andis peale loendust peavalvele teada. Meditsiiniõde tuli ja andis kinnipeetavale valuvaigistit. 3) Järgmisel hommikul loendust läbi viinud valvur J. Hunt kinnitas 05.03.2022 e-kirjas antud seletuses, et V.K. näitas talle loenduse ajal oma vigastusi ning rääkis, et eelmisel õhtul kasutati tema suhtes jõudu, kuid kõiki vigastusi ei fikseeritud. Terviseprobleemidest kinnipeetav valvurit ei teavitanud. Kohe pärast loendust küsis valvur peavalvekeskuselt üle, kas kinnipeetava vigastused on fikseeritud ning sai vastuseks, et on fikseeritud. Päeva jooksul ütles kinnipeetav veel kahel korral, et J. Hunt kutsuks medõe tema vigastusi fikseerima. Valvur teavitas sellest taas peavalvekeskust ning lisaks üksuse juhti ning kontaktisikuid H. Looritsat ja E. Viiklaidi. J. Hunt käis sel päeval korduvalt kinnipeetava kambri juures ning küsis läbi toiduluugi tema tervise kohta. Kinnipeetaval kaebusi polnud. 4) Kaebaja tervisekaardi 13.12.2021. a kandest nähtub, et 13.12.2021 anti päeval peavalvest teada, et kinnipeetav kurdab, et eile vigastused kehvasti fikseeritud, pole pluusi alla vaadatud. Meditsiiniõde L. Raimla käis kinnipeetava kambri juures. Õde ütles kinnipeetavale, et vigastuste uuesti fikseerimisel ei ole mõtet, sest intsidendist 24h möödas, kuid tegi siiski pildid ja õiendi – vasaku jala põlvest ülevamal pool 2x5cm hematoom; vasaku rinna all kaks joonena kaenlaaluse suunas jooksvat triiphematoomi pikkuselt u 20cm; rinnast üleval keskmises osas kaks erineva suurusega hematoomi/marrastust u 1x3cm ja 1x4cm; selja piirkonnas paremal pool kaks triibuna jooksvat hematoomi, üks u 10cm pikkune, teine 20cm pikkune; vasakul pool kaelal 2x2cm suurune hematoom. Õde märkis, et ei oska arvata, millal vigastused tekkisid.
20.Asjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvestades ei ole vaidlust selles, et pärast füüsilise jõu kasutamist vaatas õde kaebaja üle ja tuvastas need vigastused, mida visuaalselt oli võimalik näha. Asjas esitatud fotodest nähtub, et kaebajal olid 12.12.2021 sündmuse ajal jalas lühikesed püksid ja seljas pluus, millel nööbid olid osaliselt lahti nii, et vigastused rindkerel oleksid visuaalsel vaatlusel näha olnud. Kaebaja leiab, et vigastused jäeti täielikult fikseerimata sihilikult, et tema peksmist varjata. Tartu Vangla selgitas, et kaebajat ei olnud võimalik 12.12.2021 terve keha ulatuses üle vaadata, kuna ta käitus agressiivselt. Kaebajat läbi vaadanud meditsiiniõde T. Mark kinnitas oma seletuses, et keegi ametnikest ei takistanud kaebaja läbivaatust. Kuivõrd kinnipeetav oli agressiivselt meelestatud ja lärmas, siis tundis õde endale ohtu ja kuna kaebajalt ei saanud käeraudu ära võtta, siis ei olnud võimalik teda põhjalikumalt läbi vaadata.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse asjaolusid arvestades alust õigusvastaseks pidada seda, et kaebaja terviseseisundi kontrollimisel fikseeriti üksnes nähtavad vigastused ja ei eemaldatud kaebajal särki, et kogu keha kontrollida. Asjakohastest õigusaktidest, sh eespool viidatud vahetu sunni kohaldamise järgselt kinnipeetava seisundi hindamist reguleerivatest sätetest vanglale sellist kohustust ka otsesõnu ei tulene. Ka kaebaja
ise ei nõudnud koheselt kõigi vigastuste fikseerimist, mille käeraudade paigaldamise käigus tekitamist ta praeguses asjas väidab. Kuna peavalvekeskusesse edastati info, et meditsiinitöötajad on kinnipeetava üle vaadanud, siis ei ole alust pidada õigusvastaseks ka seda, et kaebaja helistamistele ja nõudele vigastused uuesti fikseerida kaebaja soovi kohaselt ei reageeritud. Kui järgmisel päeval fikseeritud hematoomid tekitati 12.12.2021 jõu kasutamise käigus, pidi eelkõige kaebajale endale olema äratuntav vajadus lasta need meditsiinitöötajal koheselt üle vaadata ja fikseerida.
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei anna praeguse vaidluse asjaolud alust arvata, et vanglaametnikud ja meditsiiniõed jätsid osa vigastusi tahtlikult fikseerimata, et kaebaja peksmist varjata. Vastustaja on kohtumenetluses korduvalt selgitanud, et käeraudade paigaldamiseks jõu kasutamisel olukorras, kus kaebaja osutab aktiivset vastupanu, on mõistetav, et selle käigus võib kinnipeetav saada vigastusi.
23.Asjas esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja sai peavalu vastu valvurilt peavalurohtu, järgmisel hommikul kordas kaebaja uuele valvurile üksnes kõigi vigastuste fikseerimise soovi ning peavalu ja kõrvade kumisemist kaebas alles õhtul, mille peale tuli tema juurde meditsiiniõde, kes vaatas kaebaja täiendavalt üle ja andis talle valuvaigistit. Eeltoodut arvestades ei ole leidnud kinnitust kaebaja väited talle arstiabi osutamata jätmise kohta.
24.Kaebaja väidab arstiabi osutamata jätmist ka seoses sellega, et teda ei viidud 14.12.2021 plaanilisele arsti vastuvõtule. Vangla selgitas vastuses kaebusele, et kuna 14.12.2021 toimus vanglas õppus (mitmes vangla erinevas kohas avaldunud erakorralise kriisisituatsiooni lahendamine), siis kaebajat plaanilistele vastuvõttudele ei viidud. Kaebajale määrati mõlemal juhul uueks ajaks 21.12.2021 ja sel kuupäeval toimusid nii üldarsti kui ka psühhiaatri vastuvõtt. Seega tagati kaebajale plaanilised vastuvõtud nädal hiljem. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ja leiab, et vastustaja ei jätnud õigusvastaselt arstiabi osutamata.
25.Kõike eeltoodut rahuldamata.
arvestades
jätab
ringkonnakohus
kaebaja
apellatsioonkaebuse
26.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuna vastustajal ei ole apellatsiooniastmes väljamõistetavaid menetluskulusid tekkinud ja ta ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis puudub vajadus lahendada apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust. Kaebajale anti halduskohtus ja seejärel menetlusabi jätkuvuse korras ringkonnakohtus menetlusabi kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Lähtudes HKMS § 118 lg-st 3 jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
28.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses füüsiliste isikute nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.