X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 16.03.2021 otsusele nr 4.2-1/8967-3
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Marko Pilv Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja MM
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.12.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
29.11.2022 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.12.2021 kohtuotsus haldusasjas nr 3-21-745 muutmata.
2.Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.02.2023. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X-le oli väljastatud 15.09.2020 relvaluba DL50012131 kehtivusajaga kuni 11.08.2025, mille alusel oli tal õigus jahipidamise otstarbel vallata vintraudset püssi Remington700-ADL, kaliiber 308Win, nr E6304574, jahipidamise ning enese ja vara kaitse otstarbel vintraudset püstolit Steyr, kaliiber 7,65mm, nr 015030 ning sileraudset püssi Fabarm-Brestsia, kaliiber 12, nr 903773-331471.
2.Politsei ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna 27.01.2021 kiirmenetluse otsusega nr 231620007436 karistati X relvaseaduse (RelvS) § 891 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest. Otsuse kohaselt X 29.10.2020 kell 10.00 Tallinnas, XXX, olles tulirelva Remington 700-ADL, nr E6304574 omanik, lõi sellised relvahoiutingimused, et võimaldas selle tulirelva kõrvalise isiku (abikaasa) valdusse sattumist, millega rikkus relva käitlemise nõudeid. Karistusregistri andmetel jõustus kiirmenetluse otsus 12.02.2021.
3.PPA tunnistas 16.03.2021 otsusega nr 4.2-1/8967-3 X-le väljastatud relvaloa DL50012131 kehtetuks ning kohustas X relvad ja laskemoona võõrandama või alustama võõrandamist. RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et PPA tunnistab soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-des 1-7, 9 või § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 sätestab soetamisloa või relvaloa andmist välistavad asjaolud ning nimetatud paragrahvi lõike 1 punkti 7 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Seega esineb X suhtes RelvS § 43 lg 3 p-s 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 7 sätestatud asjaolu. Nimetatud seadusesätte kohaldamisel puudub PPA-l kaalutlusõigus, mistõttu ei ole võimalik arvesse võtta isikut ja tema poolt toimepandud tegu. X relvaluba tuleb kehtetuks tunnistada. Ka kaalutlusõiguse olemasolul ei oleks otsus teistsugune. Tulirelv on kõrgendatud ohu allikas ning isik, kellele tulirelv usaldatakse, peab olema usaldusväärne. X on usaldusväärsuse kaotanud. Relva hoidmiseks on ettenähtud konkreetsed nõuded. Tulirelva hoidmine viisil, kus sellele on võimaldatud juurdepääs kõrvalisel isikul, on lubamatu.
4.X esitas 07.04.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 16.03.2021 otsuse nr 4.21/8967-3 tühistamiseks. Otsusest ei nähtu, millistest asjaoludest tulenevalt on põhjendatud kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine. Haldusakt on motiveerimata ja ei vasta seaduse nõuetele ega Riigikohtu praktikas korduvalt väljendatud põhimõtetele. Vastustaja oleks pidanud relvaloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel teostama sisuliselt kaalutlusõigust ja hindama kaebaja väärteo raskust, selle toimepanemise asjaolusid ja kaebaja isikuomadusi. Vastustaja käsitluse kohaselt toob iga väiksemgi RelvS-i nõuete rikkumine automaatselt kaasa lisaks väärteokorras karistamisele ilma kaalutlusõiguse teostamiseta relvaloa kehtetuks tunnistamise, mis on ebaproportsionaalne. Otsus riivab kaebaja põhiseaduslikku õigust omada ja kasutada tulirelva jahipidamiseks ning enda ja oma vara kaitse eesmärgil. Vastustaja pole kaebaja põhiõigust piirava meetme rakendamisel hinnanud selle sobivust, mõõdukust ja proportsionaalsust. Põhiseaduse (PS) § 32 kohaselt on igaühe omand puutumatu, kuid kriminaalkorras karistatu relvaloa kehtetuks tunnistamise läbi sunnitakse kaebajat loobuma ka tema omandis olevast tulirelvast ja laskemoonast. RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on vastuolus PS § 19 lg-ga 1 osas, milles nimetatud sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteokorras karistatud isikuga ja temale süüks arvatud teo asjaoludega. 2(5)
3-21-745
5.PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes haldusmenetluses avaldatud seisukohtade juurde.
6.Tallinna Halduskohus jättis 31.12.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus nõustus vaidlustatud haldusakti põhjendustega (HKMS § 165 lg 2). Vastustaja on põhjendatult leidunud, et kaebaja pole relvaomanikuna enam usaldusväärne. Riik saab usaldada relva ja laskemoona üksnes sellisele isikule, kelle puhul ta on veendunud, et see isik tunneb ja täidab kehtestatud käitlemisnõudeid (vt Riigikohtu 18.06.2018 otsus nr 519-26, p 51). Isik, keda on relva või laskemoona käitlemise nõuete rikkumise eest kriminaalvõi väärteo korras karistatud, on seetõttu alati tekitanud vähemalt abstraktse ohu isikute elule ja tervisele, riigi julgeolekule ja avalikule korrale (vt samas, p 47). Seejuures ei muuda ohtu iseenesest olematuks ka rikkumise vähene tähtsus, isiku väike süü või muud sarnased asjaolud (vt samas). Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et kaebajat on karistatud väärteo korras RelvS § 891 lg 1 järgi relva hoidmise nõuete rikkumise eest, täpsemalt selle eest, et ta hoidis püssi Remington700-ADL väljaspool relvakappi. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 7 ja § 43 lg 3 p-s 2 sätestatud alus. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja selle käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile esitatud kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja sellistele nõudmistele enam ei vasta. Käesoleval juhul kaalub avalik huvi üles kaebaja relvavajaduse. Riigikohus on RelvS põhiseaduspärasust osas, milles see ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteomenetluse korras karistatu isikut ja tema toimepandud teo asjaolusid ning raskust, juba hinnanud ja leidnud, et väärteokorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on proportsionaalne (vt Riigikohtu 18.06.2018 otsus nr 5-19-26). Riigikohus leidis, et „[k]ui isik relva või laskemoona käitlemise nõudeid rikub, võib see olla märgiks, et ta kehtivaid nõudeid ei tunne või ei suhtu nende järgimisse vajaliku hoolsusega. Sel juhul on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine“ (vt samas, p 51). Seega pole kaebaja taotletud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine põhjendatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.12.2021 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited. Halduskohus nõustus ekslikult vastustaja tõlgendusega, et kaalutlusõigust ei pea teostama, kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 7 nimetatud asjaolu, sest sellega kaasneb RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel automaatselt relvaloa kehtetuks tunnistamine. Selline automaatne tagajärg ei ole proportsionaalne. Vastustaja on otsuses samas siiski asunud kaalutlusõigust teostama ning leidnud, et kaebaja ei ole enam usaldusväärne ning tulirelva hoidmine viisil, kus sellele on võimaldatud juurdepääs kõrvalisel isikul, on lubamatu. Riigikohus on 14.12.2010 otsuses nr 3-4-1-10-10 leidnud, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks vältimiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem usaldanud relva; põhjendatud ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamine kuriteo toime pannud isikut ja kuriteo asjaolusid arvesse võtmata (p 58). Kuriteo ja väärteo vahel on põhimõtteline erisus, sest kriminaalkaristused on ette nähtud vaid raskemate õigusrikkumiste eest. Õige pole olukord, kus väärtegude puhul pole relvaloa 3(5)
3-21-745 kehtetuks tunnistamise kaalumine võimalik. Halduskohus ei arvestanud ega hinnanud väärteo asjaolusid. Kaebajale kuulub kokku kolm tulirelva ning tal on olemas relvakapp, kus ta oma relvi ja laskemoona hoiustab. Kaebajat karistati väärteokorras selle eest, et ta oli ühe tulirelva jätnud relvakappi tagasi panemata ning see kuivas tema korteris eraldi lukustatavas toas, kus relv oli peidetud maalide taha. Ühe relva puhul pole relvakapp, lukustatav sahtel ega laegas nõutav (RelvS § 46 lg 8). Halduskohus ei arvestanud olukorra ebamõistlikkusega selles mõttes, et kui isikul on üks relv, siis ta võib seda vabalt kodus hoida. Kaebajal on kolm relva ning nendest kaks asusid nõuetekohaselt lukustatud relvakapis. Kaebaja ei olnud raskelt hooletu või pahatahtlik. Jääb ebaselgeks, kuidas ühte tulirelva omav isik võib seda hoida vabalt, aga kolme relva omava isiku poolt ühe relva vaba hoidmine kujutab endast suurt ohtu. Kaebajale väärteokorras mõistetud karistuse liik ja määr kinnitavad, et kaebaja süü ei olnud suur. Määratud karistus moodustas u 12% lubatud maksimaalsest karistusest. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud luua regulatsioon, mis annaks võimaluse kohaldada väärteomenetluses lisakaristusena relvaloa kehtetuks tunnistamist, siis oleks see ette nähtud juba RelvS § 891 lg-s 1. Analoogselt on nt liiklusseaduses (LS) lisakaristusena ette nähtud võimalus juhtimisõiguse äravõtmiseks ja seda kohaldatakse kaalutlusõigust teostades. Halduskohus jättis alusetult rahuldamata kaebaja taotluse kontrollida asjakohaste õigusaktide põhiseadusele vastavust, viidates üksnes Riigikohtu lahendile asjas nr 5-19-26. Ühest eksimusest muidu õiguskuuleka isiku puhul ei saa tuletada abstraktse ohu olemasolu. Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei välista isiku poolt uue relvaloa saamist pärast väärteokaristuse arhiveerimist, s.o ühe aasta möödudes karistuse täitmisest. On arusaamatu, kuidas pärast aasta möödumist ei ole isik enam ohtlik. Põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist ei saa välistada asjaolu, et Riigikohus on varasemalt sarnases küsimuses seisukoha kujundanud. Riigikohtu praktika on ajas arenev ja muutuv. PS § 15 lg 1 annab igaühele õiguse nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva normi põhiseadusevastaseks tunnistamist. RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on vastuolus PS § 19 lg-ga 1 osas, milles nimetatud sätted ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteokorras karistatud isikuga ja temale süüks arvatud teo asjaoludega.
8.PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Vaidlust pole selles, et kaebaja puhul esines RelvS § 36 lg 1 p-st 7 ja § 43 lg 3 p-st 2 tulenev õiguslik alus relvaloa kehtetuks tunnistamiseks ning kehtiv regulatsioon ei näe sellises olukorras ette kaalutlusõigust. Järelikult on kaebuse rahuldamine võimalik vaid olukorras, kus kohus jätab RelvS § 43 lg 3 p-i 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 kohaldamata ning algatab sellega põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse.
11.Halduskohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 18.06.2019 otsusele nr 5-19-26, kus oli samuti arutamisel küsimus, kas RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 nende koosmõjus on põhiseaduspärased. Ka selles asjas oli isikut karistatud RelvS § 891 lg 1 alusel väärteokorras (rahatrahv 5 trahviühikut ehk 20 eurot) ning tegu seisnes jahipüssi viie padruni unustamises lukustamata autosse. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas eelnimetatud RelvS-i sätted põhiseadusega vastuolus olevaks, kuid Riigikohus asus teistsugusele seisukohale. 4(5)
3-21-745 Ringkonnakohus ei hakka siinkohal Riigikohtu lahendi seisukohti taasesitama, sest need on avalikult kättesaadavad, vaid hindab alljärgnevalt, kas praeguses vaidluses esineb asjaolusid, mis võiksid viidata võimalusele, et samade normide osas võib uus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus tuua kaasa teistsuguse lahendi.
12.PS § 15 lg 1 lausest 2 tulenev õigus nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva normi põhiseadusvastaseks tunnistamist, ei tähenda kohtu kohustust vastav menetlus igal juhul algatada. Kui Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on mingi normi põhiseadusele vastavust juba hinnanud, saab uue menetluse algatamine olla õigustatud vaid juhul, kui ilmnevad mingid uued asjaolud, millega Riigikohus ei saanud varasemas menetluses arvestada. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine praegu selliseid asjaolusid. Ka asjas nr 5-19-26 oli isiku poolt toime pandud väärtegu, mille puhul Riigikohus möönis, et rikkumine polnud raske ning isik rikkus nõudeid pelgalt hooletusest ning seega ei olnud eriti suur ka tema süü (p 49). Riigikohus hindas samuti seda, et relvaloa kehtetuks tunnistamisega sekkutakse omandivabadusse, sest relvad tuleb võõrandada, ning pärast karistusandmete karistusregistrist kustutamist relvaluba uuesti taotledes kaasneb isiku jaoks aja- ja rahakulu (vt samas). Kui isik rikub relva või laskemoona käitlemise nõudeid, on preventiivsetel kaalutlustel põhjendatud relvaloa kehtetuks tunnistamine ja isiku teadmiste uus kontrollimine relvaloa väljastamisel (p 51). Riigikohus suunas kaalutlusõiguse teostamise väärteomenetluse läbiviimise faasi, märkides, et kui rikkumine oli väheoluline, ei ole vaja väärteomenetlust alustada või saab alustatud väärteomenetluse lõpetada ja piirduda nõuete rikkuja hoiatamisega (vt samas). Riigikohus hindas regulatsiooni proportsionaalsust ning leidis muu hulgas, et Riigikohtu lahend nr 3-4-1-10-10 ei ole asjassepuutuv (p-d 45–46). Kokkuvõtlikult saab märkida, et kaebaja ei ole välja toonud selliseid faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mis erineksid asjas nr 5-19-26 tuvastatust. Samuti ei ole Riigikohtu lahendi tegemisest möödunud nii kaua aega, et rääkida kohtupraktika võimalikust muutumisest.
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.