Xi kaebus Eesti Töötukassa 15.10.2021 otsuse nr TVH/21/041674, 18.10.2021 otsuse nr TVT/21/053685 ja 02.12.2021 vaideotsuse nr 3158 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaatama uuesti läbi Xi 06.10.2021 taotlused
Menetlusosalised
Kaebaja X, volitatud esindaja v.adv Keijo Lindeberg Vastustaja Eesti Töötukassa
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi kaebus.
2.Tühistada Eesti Töötukassa 15.10.2021 otsus nr TVH/21/041674, 18.10.2021 otsus nr TVT/21/053685 ja 02.12.2021 vaideotsus nr 3158 ning kohustada Eesti Töötukassat uuesti läbi vaatama Xi 06.10.2021 taotlused hiljemalt 30 tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest.
3.Mõista Eesti Töötukassalt välja Xi kasuks menetluskulud 1156,40 eurot (sh käibemaks).
4.Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
5.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 30.01.2023 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
3-22-7
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6). HKMS § 52 lg 1 kohaselt tuleb avaldus sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 06.10.2021 Eesti Töötukassale töövõime hindamise ja töövõimetustoetuse määramise taotlused.
2.Eesti Töötukassa 15.10.2021 otsusega nr TVH/041674 ei tuvastatud Xil töövõime vähenemist. Otsust põhjendati kokkuvõtvalt järgmiselt. Taotlejal on kerge tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on jalapiirkonna vigastuse jääknähud. Taotlejal on vasaku hüppeliigese liikuvuse piiratuse ja jalakrampide tõttu kergelt piiratud pikkade vahemaade käimine, eri tasapindadel liikumine, püstiasendi säilitamine, püstitõusmine ja kükitamine. Kuigi taotlejal esineb piirang eelnimetatud valdkonnas, ei mõjuta see taotleja töövõimet ulatuses, mis takistaks töötamist. Eeltoodust tulenevalt ei tuvastatud taotleja töövõime vähenemist.
3.Eesti Töötukassa 18.10.2021 otsusega nr TVT/21/053685 jäeti Xile töövõimetoetus määramata, kuivõrd taotlejal töövõime vähenemist ei tuvastatud.
4.X esitas 27.10.2021 Eesti Töötukassa 15.10.2021 ja 18.10.2021 otsuste peale vaide, mis jäeti 02.12.2021 vaideotsusega nr 3158 rahuldamata. Vaideotsuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
5.X esitas 03.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa 15.10.2021 otsuse nr TVH/21/041674, 18.10.2021 otsuse nr TVT/21/053685 ja 02.12.2021 vaideotsuse nr 3158 tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaatama uuesti läbi Xi 06.10.2021 taotlused.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja leiab, et vaidlusalused töötukassa otsused on õigusvastane, kuivõrd need pole nõuetekohaselt põhjendatud, rikutud on uurimiskohustust ning ärakuulamiskohustust.
6.1.Teostatud ekspertiis on puudustega ja tuleb korraldada kordusekspertiis. Kaebaja terviseprobleemid said alguse 2018. a, mil kaebaja sai Norras tööülesannete täitmisel teise isiku süül raskelt vigastada (vt kaebuse lisa 6). Kaebaja vigastused on püsivad. Kaebaja üks jalalihas on puudu (epikriisist nähtuvalt nelipealihase atroofia; kaebuse lisa 6). Selle tulemusena kaebaja lonkab elu lõpuni, ei saa kõndida pikka distantsi, ei saa tõsta raskeid esemeid. Samuti ei saa kaebaja pärast ärkamist kohe tõusta, kuna vigastatud jalg ei kanna. Igal hommikul masseerib kaebaja jalga ca 30 minutit ja alles seejärel on ta suuteline liikuma. Sama probleem ilmneb ka siis, kui kaebaja pikka aega järjest istub.
6.2.Kaebaja töövõimet hinnati 2019. a, mil vastustaja tuvastas, et kaebajal on osaline töövõime (kaebuse lisa 7). Vastustaja 2019. a otsuse aluseks oli eksperthinnang, milles mh tuvastati, et 2(13)
3-22-7
kaebajaga juhtunud õnnetuse tulemusena on kaebajal piirangud ohutul liikumisel (vt kaebuse lisa 8). Vaideotsusest nähtuvalt on kaebajal vaevusi 2019. a võrreldes juurdegi tulnud – kaebaja kasutab kõndimisel karku.
6.3.Vastustaja on lähtunud eelkõige TIS-s olevatest terviseandmetest, kuid jätnud tähelepanuta kaebaja poolt avaldatu. Välja on jäänud selgitamata kaebaja tegelik terviseseisund. Kaebaja ei pöördu enam vaevustega regulaarselt perearsti poole, kuna meditsiiniliselt kaebajat rohkem aidata ei saa. Faktiliselt on tänaseks tekkinud olukord, kus kaebajale heidetakse sisuliselt ette seda, et kaebaja pole pidevalt teavitanud perearsti enda jala stabiilselt halvast seisundist.
6.4.Vastustaja vastus kaebusele on vastuoluline. Vastusest jääb mulje, et vastustajale on teada kaebaja töövõime vähenemine, aga kuna vastustaja kahtluste kohaselt on töövõime vähenemise põhjuseks kaebaja vähene aktiivsus taastusravi saamisel, on otsustatud kaebajat karistada ning töövõime vähenemist mitte tuvastada.
6.5.Rikutud on haldusakti põhjendamiskohustust (haldusmenetluse seadus (HMS) § 56 lg 1). Vaidlusalune töövõime hindamise otsus kordab üksnes ekspertarvamuse kokkuvõtet. Selles märgitakse küll valdkondade piirangute raskusastmed ja antakse lõplik hinnang kaebaja töövõime ulatusele, kuid ei selgu, kuidas kaebaja puhul töövõime kindlaks tehti (vt Riigikohtu lahend nr 3-17-1110, p 18). Kaebajale jääb arusaamatuks, mil viisil ta 3 aastat hiljem on muutunud töövõimeliseks.
6.6.Vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, mille tulemusena võttis vaidlusaluste otsuste tegemisel aluseks ilmselgelt ebaõige eksperthinnangu. Tema töövõime hindamise tuvastamise aluseks olnud eksperdiarvamuses on ekspertarst valesti määranud kaebaja tervislikust seisundist tulenevad piirangud tema kehalisele võimekusele. Ka Riigikohus on leidnud lahendis nr 3-17-1110, et haldusorgani uurimiskohustus on vaidluse korral suurem juhul, kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta meditsiiniliste andmete alusel taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ja eksperdiarvamuse andja leiab, et piirangu raskusaste on väiksem. Sellisel juhul on eksperdiarvamuse andjal ka täiendav põhjendamiskohustus. Kui taotleja seab eksperdiarvamuse kahtluse alla, siis haldusorgan ei saa kahtlust alati kõrvaldada sellega, et sama eksperdiarvamuse andja kontrollib vaidemenetluses taotleja terviseandmete vastavuse piirangute raskusastmetele üle. Juba eeltoodu oleks alus kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja oleks pidanud suunama kaebaja töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule (TVTS § 7 lg 3).
6.7.Vastustaja on esitanud kohtule vastustaja ekspertarsti hinnangu, mille õigsuses on alust kahelda.
7.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vaidlusalused otsused on õiguspärased.
7.1.Töövõime hindamisega tuvastatakse pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus (TVTS § 5 lg 1). Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Töötukassa tuvastab töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (vt tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrus nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 8 lg 6). Töövõime hindamisel lähtutakse töövõime hindamise metoodikast. Lisaks töövõime hindamise metoodikale lähtuvad töövõime hindamise ekspertarstid ka metoodikale tuginevast töövõime hindamise ekspertarvamuse andmise juhendist (vt vastustaja 01.04.2022 menetlusdokumendi lisa 4).
3(13)
3-22-7
7.2.Töövõime hindamisel on aluseks võetud kaebaja poolt taotluses välja toodud hinnanguid oma tervisele ja TIS-i kantud terviseandmed. Kaebaja on töövõime hindamise taotluses märkinud, et tal esinevad piirangud liikumise valdkonnas.
7.3.Tervishoiuteenuse osutaja Qvalitas Arstikeskus AS (TTO) ekspertarst dr Viktoria Kallas hindas 14.10.2021 eksperdiarvamuses kaebaja liikumise valdkonna võtmetegevuse liikumine eri tasapindadel arvväärtusega 1 (kerge piirang; vt määrus nr 39 § 6 lg 3) ning seismise ja istumise võtmetegevuse arvväärtusega 1 (kerge piirang; vt määrus nr 39 § 6 lg 3); teiste valdkondade võtmetegevustes piiranguid ei tuvastanud. Kaebajal hinnati kerged tegutsemispiirangud liikumise valdkonnas, mille põhjuseks on jalapiirkonna vigastuse jääknähud. Ekspertarst tugines hinnangu andmisel 19.10.2021 perearsti epikriisile. Kohtumenetluses on hinnangu andnud ka töötukassa töövõime hindamise ekspertarst dr Kaarina Ristmägi (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 6). Töötukassa ekspertarst toob täiendavalt välja kaebaja tervisekäitumist illustreerivad ja liikumisvaldkonna piiranguid puudutavad epikriisid, mis kajastavad jalatraumat ja selle paranemist (vt perearsti dr Ene Kuusik 19.10.2021, 31.05.2021 epikriisid, perearsti dr Ülle Jõema 25.12.2019, 26.09.2018, 10.07.2018 epikriisid, perearsti dr Ülle Raap 11.09.2019 epikriis, pereõe Uljana Avakjan 30.11.2020 epikriis, pereõe Veera Kravtšak 26.09.2019 epikriis, pereõe Svetlana Sminova 16.11.2018 epirkiis, uroloogi dr Lii Luige 09.12.2020 epikriis, taastusraviarsti dr Natalie Jaaniste 14.12.2019 epikriis, taastusraviarsti dr Eduard Tsvetkov 25.11.2018 epikriis).
7.4.TTO arst selgitab, et TIS andmed ei kinnita täielikku piirangut. 2018. a on kaebajal olnud trauma – vasaku hüppeliigese lahtine nihestus ning pindluu välise päksi murd. Kaebaja liigub iseseisvalt, liikumisvahendeid ei kasuta, kõrvalist abi ei vaja. Liikumine vähese lonkamisega. Hommikuti peab jalga võimlema 0,5 tundi, et saada kasutada. Jalg ei valuta. Sageli lihaskrambid, jalg ei talu koormust. Töötukassa ekspertarst täiendab, et terviseandmetest nähtuvalt on kaebajal põhihaiguseks vasaku jala traumajärgsed muutused. Perearsti dr Ülle Jõema 26.09.2018 ja pereõe S. Smirnova 16.11.2018 epikriiside kohaselt toimus kaebajaga 15.05.2018 Norras tööõnnetus, mille käigus tekkis vasaku jala lömastustrauma (vasaku hüppeliigese lahtine murd ja nihestus, kontsluu murd, pindluu välise päksi murd ning ulatuslikud nahadefektid). Jalatrauma vajas operatiivset ravi, millele järgnes 10 päeva statsionaarset taastusravi. Perearsti dr Ü. Jõema 26.09.2018 epikriisis, 30.07.2018 sissekandes on 12.07.2018 fikseeritud objektiivne leid – vasaku põlve liikuvus fix 90/ext 40 kr (painutus e flektsioon on kaebajal ajas pidevalt suurenenud (90-˃ -˃120; norm on 0-135 kraadi), st läheb peaaegu sirgu), hüppeliigeses liikuvus puudub. Samas epikriisis kirjeldatud füsioterapeutilisel hinnangul 26.07.2018 – AROM vasakus põlves on suurenenud 25-108 kraadi, labajalas liikuvus minimaalne. Pereõe S. Smirnova 16.11.2018 epikriisi 19.10.2018 sissekandes on fikseeritud objektiivne leid – maksimaalne painutus vasakust põlvest 100 kraadi, sirutus 160 kraadi, hüppeliigeses liikuvus praktiliselt puudub. Epikriisis on ka märge, et patsient taastusarstile minna ei soovi, ei pea vajalikuks. Epikriisidest on näha, et taastusravi tagajärjel on põlveliigese liikuvusulatus suurel määral taastunud, hüppeliigese liikuvus on taastunud minimaalselt. Patsient on olnud töövõimetuslehel 15.05.-13.11.2018 ja naasnud tööle koormusega 1,0.
7.5.Perearsti dr Ü. Raap 11.09.2019 ja perearsti dr Ü. Jõema 25.12.2019 epikriiside kohaselt on kaebajal olnud veel sama piirkonna trauma, kus 05.-06.09.2019 autost maha hüpates lõi vasaku jala sääre ära, kasutas raviks käsimüügi valuvaigisteid, viibis seoses traumaga töövõimetuslehel. Taastusraviarsti dr N. Jaaniste 14.12.2019 epikriisis on kaebusena välja toodud vasaku põlve, hüppeliigese liikuvuse piiratus, aeg-ajalt nüri valu, valu vasaku sääre lateraalsel küljel ei ole, lisaks on objektiviseeritud vasaku jala mõlema trauma järgset liikumisulatust, kus põlveliigese flexio ~120*, extensio ~18* puudu; vasak hüppeliiges paksenenud, plantaarflektsioon täies ulatuses, dorsaalflektsioon ~10*, vasakul säärel, hüppeliigesel postoperatiivsed armid, lihased atroofilised. Epikriisis on ka märge, et kaebaja
4(13)
3-22-7
keeldub füsioteraapiast, võimleb kodus ise. Pereõe Uljana Avakjan 30.11.2020 epikriisi alusel on kaebaja vajanud haiguslehte seoses vasaku jala valuga, väljastatud on lühiajaline töövõimetusleht 02.-06.11.2020. TIS andmetel on 2020. aastal seoses liigesvaluga (M25.2) viibinud 2 korral ajutisel töövõimetuslehel - 02.11.2020-06.11.2020 (5 päeva) ja 01.12.202027.12.2020 (27 päeva). Perearsti dr Ene Kuusik 19.10.2021 epikriisi alusel on viimane pöördumine arstile seoses sooviga saada ajutine töövõimetusleht 30.08.2021, põhjuseks jalatraumast tingitud koormuse langus, samas 30.08.2021 sissekande alusel jalg otseselt ei valuta, kaebaja töötab kaugsõidu autoga, jalga ei kasuta, automaatkäigukast. Kaebaja on viibinud ajutisel töövõimetuslehel 30.08.-19.10.2021 jalatraumaga mitteseotud põhjustel. Igapäevase jalavalu puudumine, koormusega seotud vasaku jala väsimine ja valu, mis allub käsimüügi valuvaigistitele, põlve- ja hüppeliigese liikuvusulatuse paranemine regulaarse taastusraviga ning kohaldatud töötingimused, on tegemist kergete piirangutega liikumisel eri tasapindadel ning seismisel ja istumisel. Kaebaja on taotlenud sõidukijuhi tervisetõendit ning tervisemuresid kurtnud ei ole (vt pereõe V. Kravtšak 26.09.2019 epikriis). Käesolevalt töötab kaebaja kutselise autojuhina koormusega 1,0. Eduka paranemise alustalaks on inimese omapoolne panus oma tervise parandamisse ning koostöö arstidega. TIS epikriisides on korduvalt fikseeritud kaebaja kesist ravisoostumust (ei ole läinud uuringutele, taastusravile, on olnud kättesaamatu meditsiinipersonali telefonikõnedele, ei ole ilmunud vastuvõttudele, ei ole välja ostnud määratud ravi). TIS info alusel võib järeldada, et kaebaja on saanud hakkama selle ravimahu foonil, mida on tarbinud ning saab hakkama ka igapäevategevuste, sh töötamisega.
7.6.Nelipealihase atroofia (vt perearsti dr Ü. Jõema 26.09.2018 epikriis, 26.08.2018 epikriis) ei tähenda, et lihas oleks puudu, vaid lihas on kõhetunud ja tema funktsionaalsus on vähenenud. Töövõime hindamisel ei hinnata keha struktuurimuutusi, vaid funktsionaalsust. Kaebaja suudab kõndida, seista, istuda ja asendeid vahetada. Funktsionaalsuse muutus on terviseandmetele tuginedes hinnatud kerge piiranguna. Perearsti dr Ü. Jõema 26.09.2018 epikriisis on märge vasaku reie lihaste atroofia ja jõu languse kohta. Samas üheski epikriisis ei kirjeldata traumast tingitud reie piirkonna vigastust, mistõttu on reie nelipealihase atroofia tingitud pigem jäseme immobilatsioonist trauma ägedas faasis ning lihasjõud on taastatav treenimisega. Treenimise positiivset efekti on kirjeldatud perearsti dr Ü. Jõema 26.08.2018 epikriisis 30.07.2018 sissekandes. Epikriisist nähtub, et järjepideva taastusraviga on võimalik lihasjõudluse ning liigesliikuvuse säilitamine. Taastusraviarsti dr N. Jaaniste 14.12.2019 ja perearsti dr Ü. Jõema 25.12.2019 epikriiside alusel on kaebajal säärelihase atroofia, perearsti epikriisis on ka detailsem kirjeldus. Taastusraviarsti dr N. Jaaniste 14.12.2019 epikriisis on märge, et füsioteraapiast kaebaja keeldub. Perearsti dr E. Kuusiku 19.10.2021 epikriisis märgitakse, et kaebaja on vähese lonkamisega. Terviseandmetest lähtudes võib järeldada, et säärelihase atroofia on osaliselt kompenseeritud teiste sama piirkonna lihaste treenitusega. Töötukassa ekspertarst selgitab, et trauma tagajärjel on kaebajal tekkinud vasaku jala struktuurimuutused (lihase atroofia) ja jäseme funktsioon on võrreldes terve jäsemega kehvem.
7.7.Võtmetegevuses liikumisega seotud muid piiranguid on hinnatud liikumise valdkonnas. Kuna kaebajal oli võtmetegevuste raskusastmete arvväärtuste summa 0, siis hindas ekspertarst kaebaja töövõime mittevähenenuks (vt määrus nr 39 § 8 lg 5). Kuivõrd eksperdiarvamuses leiti, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, siis puudus töötukassal alus teha teistsuguse sisuga otsus (TVTS § 5 lg 3 p 1). Kuna kaebaja töövõime ei ole vähenenud, siis on talle õiguspäraselt jäetud töövõimetoetus määramata (TVTS § 11).
7.8.Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul, mitte ei arvestata ainult konkreetsele ametikohale sobivusega. Kaebaja ütlusi peavad kinnitama objektiivsed terviseandmed. Ekspertarsti hinnangul ei sobi kaebajale vasakut jalga koormav töö.
7.9.Töövõime hindamise metoodikas on märgitud, et töövõime hindamine on pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatuse tuvastamine, mille käigus võetakse arvesse isiku 5(13)
3-22-7
terviseseisundit, tema hinnangut oma tegutsemisvõimele ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust ja tehakse otsus töövõime ulatuse kohta ning vajaduse korral antakse soovitusi töötingimuste, abivahendite kasutamise ja töövõime toetamise kohta. Töövõime hindamise metoodika kohaselt on tegutsemise ja osalemise piirangud (tegutsemispiirangud) takistused, mida inimene kogeb tegevuse sooritamisel või igapäevaelu olukordades. Kui isik ei ole oma kaebustega arsti poole pöördunud abi saamiseks, ei ole probleem ilmselt püsivaid tegutsemispiiranguid põhjustav. Antud juhul ei ole kaebaja abi otsinud, viimane taastusraviarsti visiit oli 2019. a. Töövõime hindamisel võetakse arvesse ka isiku enda panus oma tervise parendamisse. Korduvad arstivisiidile mitte ilmumised ja annulleeritud retseptid ilmestavad kaebaja tervisekäitumist. Kui isik abi ei otsi, arstide visiitidele ei ilmu, ravimeid välja ei osta ning puuduvad objektiivsed takistused erinevate ravimeetodite rakendamiseks, siis saab sellest järeldada, et tervisemure ei ole häiriv. Sellest tulenevalt ei saa ka töövõime olla vähenenud sellises ulatuses, et oleks hinnatav osalise töövõimena.
7.10.Haldusakti põhjendamiskohustust rikutud ei ole. Töövõime hindamise otsuse punktis 4 on esitatud peamised haldusakti aluseks olevad põhjendused. Lisaks on haldusaktis viide haldusakti aluseks olevatele õigusaktidele ja eksperthinnangule. Kaebaja on jätnud tähelepanuta otsuses toodu, mille kohaselt töövõime ulatuse tuvastamise aluseks olev eksperdiarvamus on taotlejale kättesaadav patsiendiportaalis www.digilugu.ee ja e-töötukassas www.tootukassa.ee/tkauth/login. Otsus põhineb viidatud ekspertarvamusel, kus on toodud lisaks otsusele täiendavad põhjendused, mh on ka toodud, et ei sobi vasaku jala ülemäärane koormamine, muid piiranguid töötamisel ei ole nimetatud. Vastustaja möönab, et vaidlustatud töövõime hindamise otsuses on mõningaid põhjendamispuuduseid, st ei selgu üheselt, kuidas on vastustaja jõudnud järeldusele, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud. Kuigi vastustajal on töövõime hindamisel kahtlemata teatav hindamisruum, ei ole sellele vaatamata tegemist kaalutlusotsusega, vaid tuvastava haldusaktiga, mille põhjendamisvigadel ei ole samavõrra määravat tähendust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2020 otsus nr 3-19-705, p 16). Põhjendamispuudused ei tingi vaidlusaluse otsuse tühistamist.
7.11.Vastustaja ei ole seotud töövõime hindamisel varasemate töövõime hindamise otsustega. Varasemalt hinnati kaebaja töövõime raskesti prognoositavaks 2 aastaks, kuna seisund oli vahetult traumajärgne, esinesid olulised eelmisest traumast tingitud jääknähud, mille paranemist võib mõjutada taastusravi. Ehk varasemalt tuvastati töövõime vähenemine seoses Norras toimunud tööõnnetuse ja ägeda traumajärgse seisundi kombinatsioonina ning kaebajale anti aega, et oma terviseprobleemidega tegeleda, kuid kaebaja ei ole võimalusi kasutanud (taastusravist N. Jaaniste 14.12.2019 epikriisis märge taastusravist keeldumise kohta, selle asemel omakäeline ravi kodus), seda teinud. Kaebaja tervislikku seisundit on võimalik parandada. Järjepideva/regulaarse treenimisega ja võimlemisega saab tugevdada kahjustamata lihaseid ning seeläbi säilitada lihasjõudlus, kompenseerida osaliselt lihaste atroofiast tingitud piiranguid. Kaebaja on keeldunud korduvalt juhendatud taastusravist ja lubanud treenida omakäeliselt. TIS-s ei ole andmeid, et kaebaja on regulaarse treenimisega tegelenud. Samuti ei ole TIS-s andmeid kaebaja seisundi halvenemise kohta, ei ole kinnitust abivahendite kasutamise kohta ning tema ravivõimalused ei ole ammendunud. Traumast on möödas üle 3 aasta ning jäänud on vaid kerged piirangud. Ravimeditsiini poole pöördumine on vajalik eelkõige lähtuvalt oma terviseseisundist, et saada vajaduspõhist konsultatsiooni ja ravi. Töövõime hindamisel arvestatakse tegutsemisvõime piiranguid määratud ravi ja abivahendite kasutamisel. Juhendatud taastusravi kasutamata jätmisega tõstab isik oma terviseseisundi halvenemise riski teadlikult. Juhul, kui käsimüügiravimid kompenseerivad kaebajal esinevad tegutsemispiirangud määral, et ei ole vajadust ravimeditsiini poole pöörduda, siis ei ole võimalik hinnata piiranguid oluliselt igapäevaelu (sh töötamist) mõjutavateks.
6(13)
3-22-7
7.12.Uurimispõhimõtet rikutud ei ole. Vastustaja on lähtunud taotluses märgitust ning TIS andmetest. Vastustaja tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel. Kaebaja poolt tegutsemispiirangud seostatakse TIS-s olevate objektiivsete terviseandmetega. Kaebaja on oma väidetes üldsõnaline (vt Riigikohtu lahend nr 3-17-1110, p 21). Liikumise valdkonnas kirjeldatud kaebuste kohta täiendavate andmete kogumise vajadus puudus, kuivõrd vajalikud asjaolud olid vastustajale selged.
7.13.Kaebajale on tagatud ärakuulamisõigus, kui ta esitas töövõime hindamise taotluse (HMS § 40; vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-17-1695, p 10).
7.14.Tähelepanuta tuleb jätta kaebaja kahtlus töövõime hindamise ekspertarsti pädevuses.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et kaebus tuleb rahuldada.
9.Kaebaja on seadnud kahtluse alla vastustaja ekspertarsti arvamuse. Kohus on selle küsimuse lahendanud oma 24.10.2022 määrusega ning lugenud ekspertarsti arvamuse usaldusväärseks.
10.Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas vastustaja on õigesti hinnanud kaebaja töövõimet ning leidnud kordushindamisel, et kaebajal ei ole töövõime vähenenud.
11.Vastustaja on õigesti märkinud, et töövõime hindamisega tuvastatakse pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus (TVTS § 5 lg 1). Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Töötukassa tuvastab töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (vt tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrus nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ (määrus nr 39) § 8 lg 6). Seega toimub töövõime hindamine TVTS, määruse nr 39 ning lisaks ka metoodika alusel. Nimetatud õigusaktidele on ka vaidlusaluses otsuse õiguslike alustena viidatud, küll aga puuduvad igasugused viited ja selgitused metoodikast.
12.Riigikohus on selgitanud oma 05.09.2019 otsuses nr 3-17-1110, et arvestades töövõime hindamise taotlustega kaasnevat töökoormust, piisab töövõime hindamise otsuse põhjendamiseks sellest, kui töötukassa selgitab taotluse esitanud isikule otsuses seda, kuidas kehtestatud metoodikat rakendades tema puhul tulemuseni jõuti; see eeldab paratamatult, et teatud ulatuses tuleb selgitada ka metoodikat; selgitamine ei tähenda seaduse ja määruste normide kopeerimist haldusaktis, vaid isikule arusaadavaks tegemist; haldusakti põhjendamine on oluline, tagamaks, et haldusakti adressaat mõistaks, miks otsus nii tehti (p 18). Käesoleval juhul aga pole vaidlusaluses otsuses metoodikale isegi mitte viidatud, rääkimata selle sisu selgitamisest lihtsas keeles taotluse esitajale. Kohus nõustub kaebajaga, et juba ainuüksi eelneva rikkumise tõttu on tegemist oluliste põhjendamispuudustega otsusega (HMS § 56 lg 1). Nagu ka Riigikohus on viidatud otsuses selgitanud, siis põhjenduste esitamine tagab selle, et haldusakti adressaadil on võimalik aru saada, miks tema kahjuks just selline otsus tehti. Põhjenduste esitamine võimaldab kontrollida haldusakti õiguspärasust.
13.Seetõttu nõustub kohus kaebajaga, et töötukassa 15.10.2021 otsus on oluliste põhjendamispuudustega (HMS § 56 lg 1). Rõhutamist väärib põhjenduste olulisus töövõime hindamise otsuses, kus taotleja on nõrgemaks pooleks. Haldusakti resolutiivosas ning põhjendustes tooduga mittenõustumisel annab motivatsioon isikule võimaluse esitada oma õiguste kaitseks vaie või pöörduda kaebusega kohtusse; teadmata haldusakti andmise põhjuseid, on isikul raske argumenteeritult vaidlustada haldusakti andmise asjaolusid
7(13)
3-22-7
(efektiivse õiguskaitse põhimõte)1. Olukorras, kus vastustaja on eksinud põhjendamiskohustuse korrektse täitmise vastu, on põhjendamatu heita kaebajale ette kaebuse väidete üldsõnalisust.
14.Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu põhjendamiskohustuse olulisusele töövõime hindamise otsuste tegemisel. Ühtlasi on selgitatud, et töövõime hindamise otsuse põhjendamine ei tohi kanduda ulatuslikus mahus üle kohtumenetlusse (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474, p 32; otsus nr 3-18-1740/36, p 18.4). Praegusel juhul see nii aga on.
15.Täpsemalt on vaidlus küsimuses, kas liikumise valdkonna võtmetegevustes esinevaid piiranguid on vastustaja õigesti hinnanud.
16.Vastustaja on õigesti viidanud kohtupraktikale, mille kohaselt töövõime hindamise otsus on hindamisotsus. Hindamisotsusega on tegemist siis, kui õigusnormi kohaldamise eeldused tehakse kindlaks hinnanguliselt, iseäranis õigusnormis kasutatud määratlemata õigusmõiste sisustamisel, faktiliste asjaolude hindamisel õigusväliste mõõdupuude alusel, samuti prognooside tegemisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198/58, p 12; 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474/11, p 17). Halduskohus on pädev tuvastama asjaolusid, millest sõltub haldusakti õiguspärasus (vt HKMS § 4 lg-d 1 ja 4). Muu hulgas on haldusakti kontrollimisel halduskohtu pädevuses tuvastada, kas haldusakti toetava eksperdiarvamuse andja on kasutanud eksperdiarvamuse koostamisel TIS-i kantud andmeid õigesti (eelkõige võtmetegevuse raskusastme määramisel) (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 24). Ühtlasi on Riigikohus selgitanud, et haldusorgani hindamisotsuste puhul ei ole kohtul üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda omadega, põhjendades sellist otsustust; kohus ei saa piirduda vaid ratsionaalsuse või ilmselgete vigade testiga; haldusmenetluses reeglitest kinnipidamist ning kaalutlus- ja hindamisotsuste aluseks olevate faktiliste asjaolude tõendatust tuleb kohtul kontrollida täielikult; seevastu ei saa kohus asuda eksperdiarvamuse andja asemele ja prognoosida kaebaja tervisliku seisundi kulgu (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474/11, p 20).
17.Kaebaja on 06.10.2021 töövõime hindamise taotluses märkinud tegutsemispiirangud liikumise valdkonnas järgmiste võtmetegevuste osas: 1) liikumine eri tasapindadel (1.1.), mille raskusastet on kaebaja hinnanud arvnäitajaga 4, kuid ekspertarst arvnäitajaga 1 (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 3, lk 1); 2) seismine ja istumine (1.3.), mille raskusastet on kaebaja hinnanud arvnäitajaga 3, kuid ekspertarst arvnäitajaga 1 (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 3, lk 2) ning 3) liikumisega seotud muud piirangud (1.4.), mille raskusastet on kaebaja hinnanud arvnäitajaga 9, kuid ekspertarst arvnäitajaga 0 (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 3, lk 3). Seejuures on 14.10.2022 ekspertarvamuses viidatud üksnes perearsti dr Ene Kuusiku 01.09.2021 epikriisile (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 3, lk 3). Teistele epikriisidele viidatud ei ole.
18.Samas aga on kohtule esitatud töötukassa ekspertarsti arvamus, milles on viidatud järgmistele epikriisidele: perearsti dr E. Kuusik 19.10.2021, 31.05.2021 epikriisid, perearsti dr Ülle Jõema 25.12.2019, 26.09.2018, 10.07.2018 epikriisid, perearst Ülle Raap 11.09.2019 epikriis, pereõe Uljana Avakjan 30.11.2020 epikriis, pereõe Veera Kravtšak 26.09.2019 epikriis, pereõe Svetlana Smirnova 16.11.2018 epikriis, uroloogi dr Lii Luige 09.12.2020 epikriis, taastusraviarsti dr Natalie Jaaniste 14.12.2019 epikriis, taastusraviarsti dr Eduard Tsvetkov 25.11.2018 epikriis (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 6, lk-d 2-3). Juba eelnevast nähtuvalt on selge erinevus TIS andmetes, millele ekspertarstid on tuginenud.
A. Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu 2004, lk 300.
8(13)
3-22-7
See tähendab, et ka vaidlusaluste otsuste aluseks on võetud ekspertarvamus, millest ei nähtu, et taotluse lahendamisel oleks aluseks võetud kõik kaebaja TIS andmed.
19.TTO ekspertarst on 14.10.2021 ekspertarvamuses viidanud perearsti dr E. Kuusiku 01.09.2021 epikriisile, kuid töötukassa ekspertarst on märkinud, et tegemist on 19.10.2021 epikriisiga, sisu on epikriisidel sama. Kohtule esitatud TIS andmetest nähtub, et perearst dr E. Kuusik on teinud haigusjuhtumi nr 353716-2 osas sissekande, märkides kaasuvateks haigusteks kaebajal T93.2 - Alajäseme muude murdude jääknähud ning T93.3 – Alajäseme luksatsiooni, distorsiooni ja distensiooni jääknähud (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 1). Samas ei nähtu visiitide peatükist perearsti dr E. Kuusiku sissekande kuupäeva, kuid võib järeldada, et see on tehtud 30.08.2021, kuivõrd sellele eelneva lõigu ees on 30.08.2021 (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 20). Veelgi enam, ebaselgeks jääb, kas perearsti sissekanne („vasemal jala sääre mediaalsel pinnal lihasdefekt, nahadefekt 30x40 cm alal. Hüppeliigese later. pinnal hemosiderootiline pigmentatsioon, op-i arm. Liikumine vähese lonkamisega. Hommikuti peab jalga võimlema 0,5 tundi, et saada kasutada, sageli lihaskrambid, koormust ei talu. Töötab kaugsõidu autoga, jalga ei kasuta, automaatkastiga“) on tehtud kaebaja visiidi põhjal või telefonikonsultatsiooni põhjal. Nimelt nähtub TIS andmetest, et kaebaja tuli visiidile ise, kuid visiidi kuupäev on 19.10.2021 (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 19). Samas on kaebaja oma 06.10.2021 taotluses märkinud, et viimati käis perearsti dr E. Kuusiku visiidil 01.09.2021 (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 1, lk 2). Oluline on eelnev seetõttu, et kas perearst on 30.08.2021 sissekande teinud, tuginedes varasematele sissekannetele kaebaja 2018. a traumast või on sissekanne tehtud patsiendi läbivaatuse tulemusel. Selle oleks pidanud vastustaja välja selgitama, nt esitama täiendava päringu perearstile (vt määrus nr 39 § 5 lg 1 p 3).
20.Ühtlasi on ebaselge, miks on TTO ekspertarst oma 14.10.2021 arvamuses märkinud liikumise valdkonna võtmetegevuse 1.1. liikumine eri tasapindadel piirangu põhjenduseks, et 2018. a olnud trauma – vasaku hüppeliigese lahtine nihestus ning pindluu välise päksi murd, kuigi perearsti dr E. Kuusiku 19.10.2021 epikriisis on viidatud ka sääre lihasdefektile. Veelgi enam, kui vaadata TIS andmeid, siis on haiglas viibimiste peatükki teinud ortopeed dr Aivar Pintsaar 27.06.2018 sissekande „Kokkuvõte patsiendi ravist“: „Patsient hospitaliseeritud 27.06.18 vasemal jalal paikneva välisfiksaatori eemaldamiseks. 15.05.18 olnud Norras trauma – vasaku hüppeliigese lahtine nihestus ning pindluu välise päksi murd. Välisfiksaator samal päeval eemaldatud, arkoskoobi kontrolli all murd hästi paranemas, pindluu stabiilne. Haavad seotud. Patsient lubatud rahuldavas üldseisundis samal päeval kodusele ravile.“ (vt TIS andmed, lk 18). Seega on 2018, s.o enne 2019. a töövõime hindamise otsuse tegemist kirjeldatud patsiendi traumat Norras samade sõnadega, nagu 14.10.2021 eksperdiarvamuses, kuid hinnang töövõimele on oluliselt erinev. Veelgi enam, peale ortopeedi dr A. Pintsaar epikriisi on teinud sissekandeid taastusraviarst, millele aga TTO ekspertarst oma hinnangus viidanud ei ole. Seetõttu ei ole tõendatud, et TTO ekspertarst oleks lähtunud kõigist TIS asjakohastest andmetest, nagu kohus on varasemalt leidnud ning teinud neist andmetest õiged järeldused.
21.Samuti puuduvad TTO ekspertarsti arvamuses viited või selgitused kaebaja tervislikule seisundile osas, et kaebajal on säärelihaste kõhetumine e atroofia, mida on märgitud töötukassa 31.10.2019 otsuses nr TVH/19/051126 (vt kaebuse lisa 7). See tähendab, et kui 2019. a otsuses tuvastati, et säärelihaste atroofiast tingituna esineb kaebajal mõõdukas tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, kuid 2021. a otsuses on hinnatud liikumise valdkonnas tegutsemispiirang kergeks, siis oleks pidanud seda ka selgitama, milles on muutus toimunud. Sellesisulised selgitused puuduvad ka vaidlusalusest otsusest.
22.Kohtumenetluses on töötukassa ekspertarst selgitanud seoses atroofiaga järgmist: „/.../ perearsti dr Ülle Jõema 10.07.2018 epikriisis 02.07.2018 sissekandes on märge, et kaebajal 9(13)
3-22-7
esineb vasaku jala nelipealihase atroofia (see ei tähenda, et lihas oleks puudu, vaid, et lihas on kõhetunud ja tema funktsionaalsus on vähenenud). Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et töövõime hindamisel ei hinnata keha struktuurimuutusi, vaid funktsionaalsust ja kaebaja suudab kõndida, seista, istuda ja asendeid vahetada, funktsionaalsuse muutus on terviseandmetele tuginedes hinnatud kerge piiranguna. Perearsti dr Ülle Jõema 26.09.2018 epikriis on samuti märge vasaku reie lihaste atroofia ja jõu languse kohta. Samas üheski epikriisis ei kirjeldata traumast tingitud reie piirkonna vigastust, mistõttu on reie nelipealihase atroofia tingitud pigem jäseme immobilisatsioonist trauma ägedas faasis ning lihasjõudlus on taastatav treenimisega. Treenimise positiivset efekti on kirjeldatud perearsti dr Ülle Jõema 26.08.2018 epikriisis 30.07.2018 sissekandes - viibis aktiivsel taastusravil vasaku jala vigastusest tekkinud vasaku alajäseme funktsiooni kõnnihäire tõttu. Eesmärgiks vasaku jala lihaste tugevdamine, liigeste liikuvuse ja kõnnimustri parandamine. Ravi lõppedes põlveliigese liikuvus igati paranenud, suudab 2 karguga kõndida rahuldava kõnnimustriga. Vasaku hüppeliigese liikuvus on jätkuvalt minimaalne. Jalas lihasjõud hästi paranenud. Epikriisist nähtub, et järjepideva taastusraviga on võimalik lihasjõudluse ning liigesliikuvuse säilitamine. Tööõnnetuse tagajärjel on kaebajal kirjeldatud pehmete kudede vigastust säärel, mille tagajärjel kujunes välja säärelihaste atroofia jäseme sisemisel e mediaalsel pinnal. Taastusraviarsti dr Natalie Jaaniste 14.12.2019 ja perearsti dr Ülle Jõema 25.12.2019 epikriiside alusel on kaebajal säärelihase atroofia, perearsti epikriisis on ka deta[i]lsem kirjeldus - vasakul säärelihase väljendunud atroofia, praktiliselt mediaalselt lihast ja nahka koos nahaaluse koega ei ole, väljendunud kontraktuur ja armkude. Taastusraviarsti dr Natalie Jaaniste 14.12.2019 epikriisis on märge, et füsioteraapiast kaebaja keeldub. Perearsti dr Ene Kuusiku 19.10.2021 epikriis märgitakse, et kaebaja konnal on vähese lonkamisega. Terviseandmetest lähtudes võib järeldada, et säärelihase atroofia on osaliselt kompenseeritud teiste sama piirkonna lihaste treenitusega. Töötukassa ekspertarst selgitab, et trauma tagajärjel on kaebajal tekkinud vasaku jala struktuurimuutused (lihase atroofia) ja jäseme funktsioon on võrreldes terve jäsemega kehvem. Traumajärgsetest muutusest tulenevad piirangud on kaebajal hinnatud liikumise valdkonnas ning selgitused ja nende alus terviseandmetest lähtuvalt on kirjeldatud eespool.“ (vt vastustaja 10.02.2022 menetlusdokumendi lisa 6, lk 8).
23.Esiteks on väär töötukassa ekspertarsti väide, et üheski epikriisis ei kirjeldata traumast tingitud reie piirkonna vigastust. TIS-s andmetes on taastusraviarst dr Mairi Holtsmann 12.07.2018 sissekandes märkinud objektiivse leiuna saabudes järgmist: „/.../Vasakul säärel, reiel tagapinnal (põlveõndlas) ja paremal reie eespinnal nahaplastika järgsed defektid. Vasaku reielihaste atroofia, jõud langenud 3p. /.../“ (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 17).
24.Teiseks möönab töötukassa ekspertarst, et säärelihase atroofia ei ole pelgalt struktuurimuutus kehas, vaid ka jäseme funktsioon on võrreldes terve jäsemega kehvem. Küll aga on paljasõnaline ekspertarsti järeldus, et säärelihase atroofia on osaliselt kompenseeritud teiste sama piirkonna lihaste treenitusega. Seda kinnitab asjaolu, et vastutaja tõdeb, et TIS-s puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja on regulaarselt treenimisega tegelenud (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokument, lk 10).
25.Töötukassa ekspertarsti hinnangul kaebaja funktsionaalsus on selline, mis võimaldab tal kõndida, seista, istuda ja asendeid vahetada. Ometi on ekspertarst viidanud nii taastusraviarsti dr N. Jaaniste 14.12.2019 kui ka perearsti dr Ü. Jõema 25.12.2019 epikriisidele, kus on kirjeldatud vasaku säärelihase atroofiat ning perearst on veel lisanud, et praktiliselt mediaalselt lihast ja nahka koos nahaaluse koega ei ole; kuid ekspertarst ei ole selgitanud, kuidas 2019. a otsusega sarnaste struktuurimuutustega on funktsionaalsus kaebaja liikumise valdkonnas oluliselt paranenud.
10(13)
3-22-7
26.Töötukassa ekspertarst on selgitanud, et järjepideva taastusraviga on võimalik lihasjõudluse ning liigesliikuvuse säilitamine, kuid samas jätnud selgitamata, et taastusraviarsti dr M. Holtsmanni 26.07.2018 sissekande kohaselt on ravi lõppedes põlveliigese liikuvus igati paranenud, kuid hüppeliigese liikuvus on jätkuvalt minimaalne (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 17). Ka perearst dr Ü. Jõema on märkinud 17.09.2019 sissekandes, et hüppeliigesest painutus sirutus praktiliselt puudub (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 35). Seega puuduvad TIS-s andmed, mis kinnitaksid, et taastusravi on märkimisväärselt parandanud ka hüppeliigese liikuvust, erinevalt põlveliigesest.
27.Töötukassa ekspertarst on viidanud taastusraviarsti dr N. Jaaniste 14.12.2019 epikriisele, mille kohaselt on kaebaja füsioteraapiast keeldunud. Siinkohal on ekspertarst jätnud märkimata, et samas taastusraviarsti dr N. Jaaniste 03.10.2019 sissekandes on toodud, et kaebaja võimleb kodus ise velotrenažööril (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 34). Põhjendusi osas, kas võimlemine on olnud tulemuslik, kas seda on üldse hinnatud või uuritud erialaarstide käest, vastustaja esitanud ei ole. Küsitav on ka perearsti dr E. Kuusiku 19.10.2021 epikriisis märge, et kaebaja liikumine vähese lonkamisega (vt käesoleva otsuse põhjenduste punkt 19), millisele epikriisile on rajatud kogu 14.10.2021 koostatud eksperdiarvamus ning millisele epikriisile on tuginenud ka töötukassa ekspertarst ja järeldanud, et säärelihase atroofia on osaliselt kompenseeritud teiste sama piirkonna lihaste treenitusega. Selle sisulisi sissekandeid (et vasaku jala säärelihast kompenseerivad teised lihased) TIS-s ei ole. Näiteks on perearst dr Ü. Jõema märkinud 26.07.2018 sissekandes, et ühe küünarkarguga kõnd raskendatud, kuid kompenseerib seljalihastega (vt TIS andmed, lk 43). Kui säärelihase atroofia oleks osaliselt kompenseeritud teiste lihastega, siis oleks pidanud sellise järelduse tegemiseks tuginema objektiivsetele terviseandmetele, mida aga tehtud ei ole.
28.Vaidlusaluse 15.10.2021 otsuse õigusvastasusele viitab ka asjaolu, et kui 2019. a töövõime hindamise otsuses on selgitatud, et taotleja töövõime on raskesti prognoositav pikemaks kui 2 aastaks, kuna seisund on traumajärgne, esinevad olulised jääknähud, mille paranemist võib mõjutada taastusravi (vt kaebuse lisa 7), siis vaidlusaluses otsuse ei ole sõnagi sellest, kas taastusravi on mõjutanud kaebaja tervislikku seisundit.
29.On tõsi, et peale 2019. a otsuse tegemist ei ole TIS-i lisatud andmeid taastusraviarstilt. Samuti nähtub TIS-st, et kaebaja on jätnud pereõe vastuvõtule ilmumata põhjendusega, et kodus on tal vererõhu mõõtmise aparaat olemas (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 20) ning ei ilmunud perearsti vastuvõtule; lükanud uroloogi vastuvõtu edasi, sest enesetunne olnud halb (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 20). Samas on töövõime ulatuse tuvastamise kohustus vastustajal ning kaebaja väidetav tervisekäitumine ei saa mõjutada vastustaja uurimiskohustuse ulatust. Isiku tervisekäitumine (vastuvõtule ilmumata jätmine) omab tähtsust juhul, kui töötukassa on suunanud isiku tema töövõime kohta arvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule, kuid isik mõjuva põhjuseta vastuvõtule ei ilmu (vt TVTS § 7 lg 3). Sellisel juhul on vastustajal õigus jätta taotlus läbi vaatamata. Käesoleval juhul aga sellise olukorraga tegemist ei ole, mistõttu on asjakohatud vastutaja väited osas, et kaebaja on jätnud arsti või pereõe vastuvõtule ilmumata.
30.Riigikohus selgitanud, et taotleja ei pea tõendama, et piirang jätkuvalt esineb, vaid piisab sellest, kui kaebaja käis kuue kuu jooksul enne taotluse esitamist perearsti või eriarsti vastuvõtul (TVTS § 6 lg 4; vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474/11, p 29). Töövõime hindamise taotlusest nähtub, et kaebaja käis uroloogi vastuvõtul viimati 04.10.2021 ning perearsti dr E. Kuusiku vastuvõtul 01.09.2021 (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 1, lk 2). „Normide järgi piirdub isiku kohustus TVTS § 6 lg-s 4 sätestatuga ning ei saa eeldada, et ta teaks omal algatusel vajadusest külastada veel arste selleks, et saada taotletu.“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2022 otsus nr 3-20-2474/11, p 29).
11(13)
3-22-7
31.Vastustaja oleks saanud vajadusel teha päringuid kaebaja perearstile dr E. Kuusikule või suunata kaebaja taastusraviarsti vastuvõtule hindamaks, kas vasaku jala säärelihaste kõhetumisest on jätkuvalt piiratud käimine, treppidel, erinevatel tasapindadel ja ohutu ringiliikumine, nagu leiti 2019. a otsuses. Kaebaja on selgitanud, et tema tervislik seisund ei ole paranenud. Ka vastustaja on möönnud, et kaebajal on sääre atroofia ehk lihaste kõhetumine, kuid ei ole esitanud tõendeid ega andmeid osas, et kaebaja seisund (funktsionaalsus) võrreldes 2019. a hindamisega on muutunud. On õige, et vastustaja ei ole seotud oma varasemate töövõime hindamise otsustega ning sellest ei saa kaebajale tekkida õiguspärast ootust, kuid läbipaistvuse põhimõte, vastuolulise käitumise keeld ning uurimispõhimõte nõuavad, et korduvhindamisel oleks kaebajale selge, miks asuti varasemalt erinevale seisukohale tegutsemispiirangute osas, kui kaebaja hinnangul tema terviseseisund muutunud ei ole.
32.Töötukassa tuvastab isiku töövõime ulatuse töövõime hindamisel tehtud eksperdiarvamuse alusel (määrus nr 39 § 8 lg 6). Ekslik on vastustaja seisukoht, et eksperdiarvamus on õiguslikult siduv (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110/84, p 22). Järjepidevas kohtupraktikas on selgitatud, et eksperdiarvamus on vaid üks tõend haldusmenetluses. „Tegemist on juriidilises tähenduses erialaasjatundja arvamusega, mida haldusorgan saab kõrvutada teiste tõenditega, sh vajadusel teise eksperdi arvamusega, et oma seisukohta kujundada (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110/84, p 22). Tegu on tõendiga, mida saab halduskohtus hinnata ja teiste tõenditega ümber lükata (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110/84, p 22).
33.Lõpetuseks viitab kohus ka juba oma 24.10.2022 määruse punktis 19 toodule. Selguse huvides kordab kohus ka selle siinkohal üle. Küsitav on 14.10.2022 koostatud ekspertarvamuses toodud järeldus, et kaebajal jalg ei valuta (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 3, lk 4). Ometi nähtub TIS-i andmetest, et kaebaja on 02.11.2020 kurtnud vasaku jala valu (vt õe Uljana Avakjan 30.11.2020 epikriis; vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk-d 29-30). Lisaks on taastusraviarsti dr N. Jaaniste 13.12.2019 epikriisis märgitud, et peamine kaebus on „vas. põlve, hüppeliigese liikuvuse piiratus, aeg-ajalt nüri valu; valu vas. sääre later. küljel ei ole“ (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 2, lk 34). Nii on ka töötukassa ekspertarst märkinud oma 10.02.2022 arvamuses, et TIS andmetel on kaebaja 2020. a seoses liigesvaluga (M25.2) viibinud 2 korral ajutisel töövõimetuslehel – 02.11.2020-06.11.2020 (5 päeva) ja 01.12.2020-27.12.2020 (27 päeva) (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 6, lk 7). Seejuures aga ei ole ekspertarst märkinud, et kaebaja vasakus jalas valu ei oleks kurtnud, vaid leidnud, et igapäevane valu puudub (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 6, lk 7). Kohtu hinnangul ei ole väljendid „valuvaba“ ja „igapäevane valu puudub“ samatähenduslikud. Samuti on töötukassa ekspertarst viidanud oma hinnangus 2018. a epikriisidele seoses taastusravi mõjuga ning järeldanud, et regulaarse taastusraviga paraneb põlve- ja hüppeliigese liikuvusulatus (vt vastustaja 11.02.2022 menetlusdokumendi lisa 6, lk 7). Ometi on neid samu 2018. a epikriise arvestatud juba töötukassa 31.10.2019 otsuse tegemisel, mil tuvastati osaline töövõime. Selgitused osas, kuidas kaebaja vasaku jala seisund on vahepeal muutunud, ekspertarvamustes puuduvad.
34.Ülaltoodust lähtuvalt isegi kui möönda, et kohtumenetluses esitatud argumendid on ka need, millest vaidlusaluse otsuse tegemisel lähtuti (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20), siis jätkuvalt ei ole arusaadav, kuidas jõuti järeldusele, et kaebaja vasaku jala funktsionaalsus on vahepeal muutunud määral, mis ei võimalda liikumise valdkonna tegutsemispiirangut hinnata suurema arvväärtusega kui 1 (kerge piirang). Varasemast töövõime vähenemist tuvastavast otsusest erineva otsuse (st töövõimet kinnitava otsuse) tegemine töövõime kohta nõudis veendumust, et asjaolud on muutunud; see eeldab
12(13)
3-22-7
täiendava uurimiskohustuse täitmist (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 20.06.2022 otsus nr 320-2474/11, p 15).
35.Eelneva kokkuvõtteks leiab kohus, et vaidlusalune töötukassa 15.10.2021 otsus nr TVH/21/041674 on nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Arvestades, et 18.10.2021 otsuse nr TVT/21/053685 õiguspärasus sõltub otseselt 15.10.2021 otsuse nr TVH/21/041674 õiguspärasusest (vt TVTS § 11), kuulub tühistamisele ka 18.10.2021 otsus nr TVT/21/053685. Ühtlasi kuulub tühistamisele ka töötukassa 02.12.2021 vaideotsus nr 3158.
36.Kohus selgitab, et vastustajal tuleb uuesti lahendada kaebaja 06.10.2021 töövõime hindamise taotlus 30 tööpäeva jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures tuleb vajadusel suunata kaebaja taastusraviarsti vastuvõtule selgitamaks välja, kas kaebaja vasaku säärelihase atroofia jätkuvalt esineb ning kuidas see mõjutab jala funktsionaalsust.
37.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegusel juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud vastustaja kanda. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kaebaja taotleb vastustajalt välja mõista menetluskulud summas 1156,40 eurot (sh käibemaks). Kohtu hinnangul on tegemist mõistlike ja vajalike kuludega (HKMS § 109 lg 6). Seetõttu mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 1156,40 eurot. Vastustaja võimalikud menetluskulud jätta tema enda kanda.
38.Kohus asendab avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.