Xi kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt varalise kahju hüvitise väljamõistmiseks summas 215 eurot koos viivitusintressiga
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
Asja läbivaatamine
Kaasatud haldusorganid – Siseministeerium, esindaja Merje Joll; Sotsiaalministeerium, esindaja Lily Mals Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Xi kasuks välja kahju hüvitis summas 215 eurot ning viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna alates 3.06.2022 kuni kohustuse täitmiseni.
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Xi kasuks välja menetluskulud summas 20 eurot. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 28.12.2022.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (vastustaja/PPA) toimetas 18.03.2022 A surnukeha arstlikule lahangule Viljandist Tartusse. Surnukeha tagasi toimetamise Viljandisse korraldas A sugulane X (kaebaja).
2.Kaebaja esitas 06.04.2022 PPA-le taotluse lahkunu transpordiga seotud kulude hüvitamiseks summas 195 eurot, kuivõrd surma põhjuse tuvastamise seaduse (SPTS) § 30 lg 6 kohaselt korraldab surnu kohtuarstlikule lahangule vedamise PPA ja selleks vajaminevad vahendid nähakse ette Siseministeeriumi eelarves.
3.PPA tegi 03.06.2022 otsuse nr 1.2-3/19-3, millega jättis kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. PPA selgitas, et SPTS § 30 lg 6 näeb ette, et politsei maksab surnu lahangule vedamise kulu, kuid ei nimeta, kes tasub surnu kohtuarstlikult lahangult tagasi toimetamise kulu. SPTS § 30 lõikest 1 1(6)
tulenevalt jäävad surnu kohtuarstlikult lahangult tagasi toimetamise kulud omaste kanda. Eeltoodust tulenevalt ei ole PPA kaebajale kahju tekitanud.
4.PPA keeldus 27.06.2022 vastuses nr 1.2-3/19-5 kompromissettepanekut vastu võtmast.
5.Kaebaja esitas 28.06.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA-lt kahjuhüvitise 195 eurot ja viivise välja mõistmiseks.
6.Peale kaebuse nõude täpsustamist võttis kohus menetlusse kaebuse nõudes PPA vastu varalise kahju hüvitise välja mõistmiseks summas 215 eurot koos viivitusintressiga.
7.Tallinna Halduskohus kaasas 30.08.2022 määrusega haldusasjas arvamuse andmiseks Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
8.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 8.1 18.03.2022 suunas Viljandi politsei kaebaja onu A kohtuarstlikule lahangule Tartusse. Matusebüroo Viljandi Hingesaatjad (AWEI Grupp OÜ) esitas hiljem surnu Viljandisse tagasi toomise eest arve, mille kaebaja tasus. 8.2 SPTS § 30 lg 6 puht grammatiline tõlgendus, et säte näeb ette üksnes lahkunu transpordi lahangule ja mitte seal tagasi, ei saa olla seadusandja tahtega kooskõlas ega õige. Kaebaja onu ainuke elupaik sünnist kuni surmani oli Viljandis, tema vanemad on maetud Viljandi surnuaeda ning tal puuduvad Tartus sõbrad, sugulased, lähedased. Seetõttu mattis kaebaja onu Viljandi surnuaeda. Tartust Viljandisse transport oli seega hädavajalik ning seotud lahangule vedamisega, mille kulud on seadusandja näinud ette katta riigieelarvest. 8.3 Ei ole sellist olukorda, kus surnu vedamisega seotud kulud ei oleks SPTS-s reguleeritud. Vastavat olukorda reguleerib SPTS § 30 lõige 6, mis ütleb selgelt, et surnu kohtuarstlikule lahangule vedamise korraldab politsei ja vahendid nähakse ette Siseministeeriumi eelarves. On meelevaldne tõlgendada kõnealust sätet selliselt, et seadusandja on näinud ette üksnes n.ö üheotsa pileti ostmise riigi poolt olukorras, kus riik on sätestanud kohustuse lahangu läbi viimiseks. 8.4 Kaebaja tegi PPA-le 16.06.2022 kompromissiettepaneku 150 euro hüvitamiseks. 27.06.2022 lakoonilise kirjaga keeldus PPA kompromissi sõlmimisest. 8.5 Kuna PPA ei korraldanud kaebaja onu tagasi toomist Tartust oma kodulinna Viljandisse, siis pidi kaebaja selle teenuse ise tellima ja kaebajale tekitati sellega varalist kahju summas 215 eurot. Vastustaja seisukoht
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 9.1 PPA lähtus kaebaja taotluse puhul oma senisest praktikast. Kaebajat ei ole koheldud teisiti, kui teisi samas olukorras olevaid isikuid. Tegu on PPA tavapraktikaga, mille kohaselt PPA kantavad veokulud ei sisalda surnukeha tagasi toomist kohtuarstlikult lahangult. Kuigi SPTS kehtib pea 18 aastat, ei ole ette tulnud juhtumeid, kus surnu omaksed oleksid esitanud PPA-le analoogseid rahalisi nõudeid. 9.2 PPA on tõlgendanud SPTS § 30 lõikeid 1 ja 6 õigesti. Tulenevalt SPTS § 30 lõikest 6 korraldab surnu kohtuarstlikule lahangule vedamise politsei ja selleks vajaminevad vahendid nähakse ette Siseministeeriumi eelarves. Sõnad „kohtuarstlikule lahangule“ on alaleütlevas käändes. Allatiiviga väljendatakse sihtkohta, tähtaega, tulemusseisundit, adressaati, kogejat. Seega on üheselt mõistetav, et kõnealuse paragrahvi kuuendas lõikes räägitakse surnu toimetamisest sihtpunkti ehk lahangule ehk Eesti Kohtuarstliku Ekspertiisi Instituuti (EKEI), mille kohtarst uurib surma põhjust. 2(6)
9.3 SPTS § 30 lõige 6 ei ava, kes võiks või peaks korraldama ja tasuma surnu EKEI-st tagasi toomisega seotud kulu. SPTS § 30 lõige 1 ütleb, et surnu vedamisega seotud kulud, mis ei ole reguleeritud SPTS-ga katavad surnu omaksed või teised vedamise tellinud isikud. PPA hinnangul on SPTS § 30 lg 3 erinorm sama sätte esimese lõike suhtes. PPA ülesanne ja kohustused on täpsustatud sama paragrahvi lõikes 6, millisel põhjusel lõige 1 PPA-le ei kohaldu. 9.4 SPTS eelnõu seletuskirjast ei selgu, miks seaduseelnõu autorid pidasid põhjendatuks jätta PPA kanda üksnes lahangule saatmise korraldamise ja vedamisega seotud kulu. Sisuliselt on vaidlusalune säte kirjutatud ringi, millest ei saa järeldada, et autorite mõte oleks ebaõnnestunult sõnastatud seaduses endas. Normi ei ole muudetud alates selle jõustumisest 01.01.2006. 9.5 Viide kitsalt SPTS § 30 lg 6 teisele lauseosale ei anna vastust, kes kannab surnu tagasi toomise kulu. Siseministeeriumi vahendid eraldatakse kooskõlas SPTS § 30 lõikega 6 politseile pandud ülesannete iseloomule, st toimetamiseks lahangule, mitte edasi-tagasi transpordile. 9.6 PPA-le ei saa ette heita, et SPTS regulatsioon ei vasta ootustele või vajadustele. Omaksed ei saa kaasa rääkida surnu lahangule saatmise otsustamisel. Seega tõusetub küsimus, kuidas korraldada surnu tagasi toomine ja kes seda otsustab. Seadusandja mõtteks on jätta edasine korraldus omaste otsustada ja kanda. Ühelt poolt ei ole riigi otsustada see, kuidas korraldatakse surnu ärasaatmine, teisalt reeglite seadmine võib osutuda keerukaks juhtumite eripära suure arvu tõttu. Siseministeeriumi seisukoht
10.Siseministeerium selgitas, et SPTS § 30 lõike 6 sõnastust tuleb mõista selliselt, et Siseministeeriumi eelarvelistest vahenditest toimub surnu vedamine üksnes lahangule, st kaetakse vaid need kulud, mis on vajalikud surnu algsest asukohast kohtuekspertiisi või kohtuarstlikule lahangule viimiseks. Selliselt oli algselt sätestatud ka surnu vedu patoanatoomilisele lahangule (SPTS § 30 lg 2) ja selliseks saab pidada ka seadusandja tahet, et olukorras, kus lahangu tellib politsei, ei pea surnu lahangule viimise eest tasuma omaksed. STPS § 30 lg 6 eesmärk oli tagada, et riiklikest vahenditest toimuks surnu vedu sihtkohta, kus viiakse läbi kohtuekspertiis või kohtuarstlik lahang. Sotsiaalministeeriumi seisukoht
11.Sotsiaalministeerium on teatanud järgmist. 11.1 SPTS § 30 lg 6 sõnastust tulebki mõista selliselt, et surnu vedu toimub Siseministeeriumi eelarvelistest vahenditest üksnes lahangule. Selliselt oli algselt sätestatud ka surnu vedu patoanatoomilisele lahangule (SPTS § 30 lg 2). Seega saab ka seadusandja tahteks pidada, et rahastataks just seda osa surnu transpordist, mida on pidanud vajalikuks PPA. 11.2 Erinevalt kohtuekspertiisi või kohtuarstlikule lahangule vedamisest toimub patoanatoomilisele lahangule vedu arsti saatekirja alusel ning on rahastatud Eesti Haigekassa eelarvest. Samas SPTS § 30 lg 6 alusel toimuvat vedu ja selle rahastamist muul moel ei täpsustata. 11.3 Tervishoiuteenuste loetelus muudeti patoanatoomilisele lahangule veo rahastamine n.ö kahesuunaliseks alles 21.12.2017 vastu võetud määrusega nr 193. Vastava muudatuse osas kinnitatakse seletuskirjas, et (§ 11 lg 1 selgitus) „ samuti lubatakse rakendustingimusega teenust kodeerida ka patoanatoomiliselt lahangult surnukambrisse viimise korral. Lahangule viiakse arsti saatekirja alusel ning ravikindlustuse vahenditest, mitte lähedaste endi soovil, seega võiks vastav kulu olla kaetud ravikindlustuse vahenditest“. Viimane kinnitab, et algselt (22.12.2006 määrusega nr 274 vastu võetud tervishoiuteenuste loetelus ja SPTS esialgne eesmärk) oli rahastatav üksnes vedu lahangule, kuid mitte lahangult surnukambrisse. Kuivõrd mõlemad sätted räägivad „lahangule vedamisest“, on SPTS § 30 lg 2 praktika muutus tingitud sätete muutmisest rahastamise aluseks oleva tervishoiuteenuste loetelu muutmisest. Seega on SPTS § 30 lg 6 eesmärk tagada, et riiklikest vahenditest toimuks surnu vedu asukohta, kus viiakse läbi 3(6)
kohtuekspertiis või kohtuarstlik lahang. Kuivõrd SPTS § 30 lg 6 on muutumatuna püsinud alates STPS vastu võtmisest 13.04.2005, siis ei ole ka vastava sätte tõlgendus muutunud.
KOHTU PÕHJENDUSED
12.Kohus leiab, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
13.Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et 18.03.2022 suunas PPA kaebaja onu A kohtuarstlikule lahangule Tartusse. PPA poolt tasuti surnu kohtuarstlikule lahangule Tartusse vedamisega seotud kulud. Kulutused, mis seisnesid surnu Tartust kohtuarstlikult lahangult tagasi Viljandisse toimetamisega, kandis kaebaja. Poolte vahel puudub vaidlus ka selles, et põhinõude suurus on 215 eurot, mis Awei Grupp OÜ arve nr 202266 kohaselt koosnevad lahkunu transpordi kuludest summas 108,33 eurot, lahkunu transpordi vahenditest summas 16,67 ja lahkuni peale- ja mahatõstmise kuludest summas 54,17 eurot. Nimetatud summad kokku koos käibemaksuga on 215,004 eurot, millest kaebaja nõuab vastustajalt kahju hüvitisena 215 eurot. Hüvitise palub kaebaja mõista välja koos viivisega.
14.Poolte vahel on vaidlus selles, kuidas mõista SPTS § 30 lg 6 sõnastust, st et kas sätte tähenduses mõistetakse kohtuarstlikule lahangule vedamise kulude all üksnes kulutusi, mis seonduvad surnu algsest asukohast kohtuarstliku lahangu asukohta vedamisega, või kulutusi, mis seonduvad surnu algsest asukohast kohtuarstliku lahangu asukohta ja sealt surnu algsesse asukohta tagasi vedamisega seotud kulutusi.
15.Kohtul on kohtuasja lahendamisel kohustus seadust tõlgendada ning õiguses esinevate lünkade korral need võimalusel tõlgendamisega ületada. Surma põhjuste tuvastamise seaduse eelnõu (557 SE I) seletuskiri ei anna selgitust, kuidas mõista SPTS § 30 lg 6 sõnastust, st et kas sätte tähenduses mõistetakse kohtuarstlikule lahangule vedamise kulude all üksnes kulutusi, mis seonduvad surnu algsest asukohast kohtuarstliku lahangu asukohta vedamisega, või kulutusi, mis seonduvad surnu algsest asukohast kohtuarstliku lahangu asukohta ja sealt surnu algsesse asukohta tagasi vedamisega seotud kulutusi. Kuivõrd kaebaja on vaidlustanud surnu tagasi toimetamisega seotud kulutuste surnu omaste kanda jätmise põhjendatuse, siis on sätte tõlgendus käesolevas vaidluses oluline.
16.SPTS § 21 lg 1 kohaselt on kohtuarstlik lahang isiku surma põhjuse tuvastamine lahangu teel, mille teeb kohtuarstlik ekspert riiklikus ekspertiisiasutuses, § 22 lg 1 kohaselt on kohtuarstliku ekspertiisi tegemise aluseks uurimisasutuse või prokuratuuri saatekiri, millele lisatakse surnu leidmiskoha asjaolude kirjeldus.
17.Seega nähtub viidatud sätetest, et kohtuarstliku lahangu tegemine ei sõltu surnu omaste tahtest ning kohtuarstlik lahang tehakse üksnes juhul, kui uurimisasutus või prokuratuur on lahangu tegemist vajalikuks pidanud. Seega otsustab kohtuarstliku lahangu tegemise avaliku võimu organ. Nimetatud printsiibiga on kooskõlas SPTS § 29 lg 1, mis sätestab, et kohtuarstliku ekspertiisi ja kohtuarstliku lahangu kulud kaetakse riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu. Nimetatu tähendab, et kuivõrd kohtuarstliku lahangu tegemise aluseks on uurimisasutuse või prokuratuuri otsus, siis ei kanna ekspertiisi tegemisega seotud kulutusi mitte surnu lähedased, vaid riik Justiitsministeeriumi kaudu.
18.Samalaadselt on reguleeritud ka Sotsiaalministeeriumi ja Siseministeeriumi poolt analoogia korras viidatud patoanatoomilise lahangu tegemise ja finantseerimise kord. SPTS § 10 lg 2 sätestab, et patoanatoomiline lahang tehakse ebaselge surma põhjuse väljaselgitamiseks või haigusest põhjustatud surma korral haiguse ja selle kulu hindamiseks või juhul, kui see on vajalik üldise tervishoiu ja ravikvaliteedi seisukohalt, § 11 kohaselt on patoanatoomilise lahangu tegemise aluseks arsti saatekiri, millele lisatakse väljavõte surnu terviseseisundit kajastavast dokumendist. SPTS § 14 lg 2 sätestab juhtumid, mille esinemisel on patoanatoomilise lahangu tegemine kohustuslik. SPTS § 28 lg 1 kohaselt tasutakse patoanatoomilise lahangu kulud Eesti Haigekassa eelarvest Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud alustel, tingimustel ja korras. 4(6)
19.SPTS § 30 lg 1 sätestab, et surnu vedamisega seotud kulud, mis ei ole reguleeritud käesoleva seaduse alusel, katavad surnu omaksed või teised vedamise tellinud isikud. SPTS § 30 lg 6 sätestab, et surnu kohtuarstlikku ekspertiisi või kohtuarstlikule lahangule vedamise korraldab politsei ja selleks vajalikud vahendid nähakse ette Siseministeeriumi eelarvest. Kohus leiab, et nimetatud sätet ei ole põhjendatud tõlgendada viisil, mis näeb ette, et surnu vedu toimub Siseministeeriumi vahenditest üksnes lahangule. Kohus nõustub, et vastustaja tõlgendust toetab normi grammatiline tõlgendus, millest järeldub, et surnu vedamise lahangule, ehk veo lahangu toimumise asukohta korraldab ja selleks vajalikud vahendid nähakse ette Siseministeeriumi eelarves. Nimetatud tõlgendus oleks aga vastuolus PS §-ga 113, mis sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestab seadus. Kuivõrd surnu omaksed ise ei telli surnu kohtuarstlikku lahangut ning selle tegemise otsustab avalik võim, siis on surnu lahangult tagasi toomisega seotud kulu surnu omaste kanda panemise näol tegemist avalik õigusliku rahalise kohustuse panemisega eraisikule. Sellise kohustuse eraisiku kanda jätmine peab olema selgelt sätestatud seaduses ning sellel peab olema ka selge põhjendus. SPTS § 30 lg 6 ei näe ette, et surnu kohtuarstlikult lahangult tagasi toimetamise kulud kannavad surnu omaksed. Vastavat kohustust ei saa tuletada SPTS § 30 lg-st 1 koosmõjud lg-ga 6, kuivõrd kohustust panev säte peab olema selge. Sellises olukorras tuleb kohtu hinnangul eelistada põhiseaduskonformset tõlgendust sätte grammatilisele tõlgendusele ning mõista SPTS § 30 lõiget 6 selliselt, et normis sisalduvat mõistet „kohtuarstlikule lahangule vedamine“ hõlmab endast nii kohtuarstlikule lahangule vedamise kui ka lahangult surnu algsesse asukohta toimetamisega seotud kulutusi.
20.Eeltoodud tõlgendust kinnitab ka SPTS § 30 lg 6 koosmõjus vastustaja ja SKA poolt viidatud STPS § 30 lg-ga 2. Nii kohtuarstlikule lahangu kui ka patoanatoomilise lahangu korraldamine ei toimu üldjuhul omaste taotlusel. Patoanatoomilisele lahangu tegemise aluseks on arsti saatekiri ja kohtuarstliku lahangu aluseks on uurimisasutuse või prokuratuuri saatekiri. Ka SPTS § 30 lg 2 räägib üksnes surnu veost patoanatoomilisele lahangule ning ei räägi surnu tagasi toimetamisest patoanatoomiliselt lahangult. Sarnaselt on sõnastatud ka SPTS § 30 lg 6. Samas on Siseministeerium ning Sotsiaalministeerium selgitanud, et läbi 21.12.2017 määruse nr 193 on veo rahastamine patoanatoomilisele lahangule muudetud n.ö kahesuunaliseks. Kohtu hinnangul ei saa määrusega luua olukorda, kus seaduses sarnaselt sätestatud normide rakendamine toob kaasa isikute ebavõrdse kohtlemise. Kohus leiab, et norme süstemaatiliselt tõlgendades ning lähtudes SPTS § 30 lg 2 kohaldamisel hilisemalt muutunud praktikast saab asuda seisukohale, et mõlemas sättes on seadusandja pidanud silmas olukorda, kus avaliku võimu kanda jäävad nii surnu lahangule kui ka lahangult tagasi toimetamisega seotud kulud. Seaduseelnõu välja töötajaks olnud Sotsiaalministeerium ega seaduse rakendajaks olev Siseministeerium ei ole esitanud kohtule põhjendust, mis avaks seadusandja selge eesmärgi jätta SPTS § 30 lg-s 6 toodud juhtumil surnu lahangult tagasi toimetamise kulud surnu omaste kanda.
21.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et SPTS § 30 lõiget 6 tuleb tõlgendada selliselt, et sätte tähenduses mõistetakse kohtuarstlikule lahangule vedamise kulude all kulutusi, mis seonduvad surnu algsest asukohast kohtuarstliku lahangu asukohta ja sealt surnu algsesse asukohta tagasi vedamisega seotud kulutusi. Kohus selgitab, et haldusorgani varasem ebaõige halduspraktika ei õigusta normi teistsugust tõlgendamist. Halduspraktika peab vastama kehtivale õigusele, mitte vastupidi.
22.Eeltoodust tulenevalt on vastustaja jätnud ebaõigesti kaebajale hüvitamata kulutused, mis kaebaja on kandnud seoses A kohtuarstliku ekspertiisi lahangult Tartust Viljandisse toimetamisega seotud kulud summas 215 eurot. Summa suuruse üle pooled ei vaidle ning tõendatud on kulutuste suurus ja nende kandmine kaebaja poolt.
23.Riigivastutuse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu) võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitse või taastamisega, § 8 lg 1 kohaselt 5(6)
hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kaebaja saab praegusel juhul nõuda sellise varalise kahju hüvitamist, mida ta on kandnud seoses A kohtuarstliku ekspertiisi lahangult Tartust Viljandisse toimetamisega. Tegemist on otsese varalise kahjuga, kuivõrd kulutused oleks pidanud kandma vastustaja. Kuna kohus tuvastas, et vastustaja tõlgendus ei vasta SPTS § 30 lõikele 6, on vastustaja õigusvastaselt keeldunud kulutuste hüvitamisest. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja kahju hüvitise summas 215 eurot.
24.Kaebaja on esitanud nõude viivise välja mõistmiseks. Kuna vastustaja keeldus kaebaja 06.05.2022 avalduse alusel hüvitise välja maksmisest 3.06.2022, mis jääb märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse § -s 6 sätestatud 30päevase tähtaja sisse, siis tuleb viivist arvestada alates 3.06.2022 kuni rahasumma väljamaksmiseni. Kuna kaebaja nõue on oma olemuselt viivise, mitte intressi nõue, siis tuleb lähtuda vastavast regulatsioonist. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgi on seadusest tuleneva intressi tasumise kohustuse puhul intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
1.jaanuari ja 1. juulit (referentsintressimäär). Seega mõistab kohus vastustajalt välja viivise VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna 3.06.2022 kuni kohustuse täitmiseni.
MENETLUSKULUD
25.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kasuks, mistõttu tuleb vastustajalt kaebaja kasuks mõista välja menetluskulud. Kaebaja menetluskuluks on kaebuselt tasutud riigilõiv summas 20 eurot, mille kohus mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.