A ja B ühine kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes vastavalt 2083 euro ja 33 sendi ning 6250 euro suurustes summades
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitajad – A ja B, esindaja Helin Kikerpill; Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
1.Jätta kaebus rahuldamata;
RESOLUTSIOON
2.Kohtuotsuse avaldamisel asendada käesolevas lahendis nimetatud isikute (A, B ja C) nimed tähemärkidega Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 24.11.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A esitas 22.07.2020 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning taotluse lõpetada õigusvastane praktika alasti läbiotsimise näol.
2.Tallinna Vangla direktor jättis 22.09.2021 otsusega nr 2-2/21/19158-2 taotluse rahuldamata.
3.A esitas Tallinna Halduskohtule 22.10.2021 kaebuse seonduvalt Tallinna Vangla direktori 22.09.2021 otsustusega nr 2-2/21/19158-2 ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Samuti taotleti esialgses kaebuses Tallinna Vangla kohustamist muutma läbiotsimise praktikat. Kaebajad teatasid kaebuse käiguta jätmise määrustes esitatud selgituste järgselt oma 15.12.2021 vastuses, et fikseerivad hüvitisena taotletava summa (lähtudes tasutud riigilõivust) selliselt, et 75% ehk 6 250
eurot taotletakse B kui lapse õiguste rikkumise eest ning 25% ehk 2 083,33 eurot A õiguste rikkumise eest.
4.Tallinna Halduskohtu 03.01.2022 määrusega võeti kaebus menetlusse ja 23.05.2022 määrusega muudeti esialgselt vastamiseks antud tähtaega. Tallinna Vangla vastas kaebusele 27.06.2022.
5.Tallinna Halduskohtu 29.09.2022 määrusega kuulutati menetlus Tallinna Vangla 27.06.2022 vastuse lisa nr 2 osas kinniseks eemaldades kaebajad ja nende esindajad eelnimetatud lisa nr 2 uurimisest, määrates haldusasja ühtlasi ka läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
6.Kaebajad leiavad, et alasti läbiotsimine on inimväärikust alandav. Pikaajalise kokkusaamise korral on külastajal kohustus end enne kokkusaamisele minekut alasti võtta, et vanglaametnik saaks ta läbi otsida. Seda on ka A ja tema pojaga tehtud. Nõustuda võib kõikide vastustaja välja toodud sätetega (VangS §§-d 15 lg 2, 66 lg 2, 27 ja justiitsministri 05.09.2011 määrus nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus nr 44) § 31 lg 1), mis annavad aluse alasti läbiotsimiseks, kuid nende tõlgendus on vale. Alasti läbiotsimine ei saa olla tavapärane praktika, kui selle teostamiseks on iga kord vaja põhjalikku kaalutletud otsust. Kuna vastustaja kasutab läbiotsimise põhjendamiseks ainult kodukorras ja/või seaduses märgitut, siis on läbiotsimine põhjendamata ning tegemist on inimõiguste rikkumisega.
7.Kaebaja leiab, et määruse nr 44 § 31 lg 1 on põhiseadusega vastuolus. Määruse nr 44 § 31 lg 1 ei tähenda alasti läbiotsimist, see on kinnistunud praktika käigus. Kui aga lähtuda sellest, et määruse nr 44 § 31 lg-s 1 märgitud läbiotsimine tähendab alasti läbiotsimist ehk annab selleks seadusliku aluse, siis on määruse nr 44 § 31 lg 1 põhiseadusega vastuolus. Tänase seisuga, kui vastustaja otsib valimatult kõiki külastajaid läbi, toimub suuremahuline põhiseaduse ja inimõiguste rikkumine. Õiguskantsler toob seda pidevalt välja, kuid vanglad oma praktikat ei muuda ning mingeid sanktsioone sellega ei kaasne.
8.Tuleb tõdeda, et Eesti kohtupraktika on pigem läbiotsimise poolt kui vastu. Kuna aga Eesti on Euroopa Liidu ja selle üldtunnustatud põhimõtete ja normidega seotud, siis ei ole tänasel päeval enam kohane lähtuda ainuüksi Eesti olemasolevast kohtupraktikast (mis tegelikkuses on antud küsimuses ajale jalgu jäänud) ning tuleb lähtuda ka välismaisest praktikast ja muuta vastavalt sellele tänast kohtupraktikat. Kaebaja leiab, et alasti läbiotsimine on äärmuslik abinõu, mille kasutamist tuleb piirata. Täielik lahtiriietamine tuleb dokumenteerida ning see peab sisaldama õiguspärast põhjendust. Kõikide külastajate osas ei ole kõrgendatud ohtu esemete ja ainete vanglasse toimetamiseks, seega kõiki ei tohiks alasti läbi otsida. Kaebaja hinnangul saab keelatud esemeid/aineid siiski ka muude meetmetega leida. Ka rahvusvahelised reeglid lähtuvad põhimõttest, et alasti läbiotsimine on äärmuslik meede. Juhul kui kohus peaks leidma, et täiskasvanute puhul tuleb igakordset alasti läbiotsimist jätkata, siis palub kaebaja laste osas antud nõuet põhjalikumalt kaaluda. Seda just laste õiguste seisukohast, kuna lapse jaoks võib selline tegevus olla oluliselt kahjustavam kui täiskasvanu puhul. Esialgne nõue oligi esitatud vastustajale seetõttu, et 4-aastane laps keeldus võõraste inimeste ees end alasti võtma, kuna tundis end ebamugavalt. Laste puhul rõhutas õiguskantsler alles eelmisel aastal, et niivõrd intensiivset lapse kehalisse puutumatusse sekkumist peab igal võimalikul moel vältima. Laste alasti läbiotsimine ei ole õiguspärane ega lubatav.
9.A leiab, et talle ning tema lapsele on tekitatud emotsionaalne ehk mittevaraline kahju. Kahju seisneb selles, et vastustaja on igal kokkusaamisel kasutanud alasti läbiotsimist ilma õigusliku aluseta. Tekitatud (emotsionaalset) kahju ei saanud ära hoida, kuna ilma alasti läbiotsimiseta pikaajalisele kokkusaamisele ei lubata. Tuginedes eeltoodule on tegemist selge väärikuse alandamise ja eraelu puutumatuse rikkumisega. Ilma õigusliku aluseta ei ole vastustajal õigust nõuda alasti võtmist.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
10.Vastustaja kaebusega ei nõustu, vaidleb sellele vastu ning palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et Tallinna Vangla tegevuse tõttu ei ole kaebajatele kahju tekkinud.
10.1.Kaebusest järelduvalt on kaebajatele tekkinud kahju pikaajalistele kokkusaamistele eelnevalt kaebajate lahti riietumisega läbiotsimiste tõttu alates 2019. aastast kuni 22.07.2021. Vangiregistri andmetest nähtuvalt külastasid kaebajad esmakordselt pikaajalise kokkusaamise raames kinnipeetav C 24.-25.08.2019. Sellele järgnevalt on kaebajatel toimunud pikaajalised kokkusaamised 07.08.11.2019, 14.-15.01.2020, 04.-05.07.2020, 08.-09.09.2020, 18.-19.05.2021 ja 08.-09.07.2021 ning lisaks Al üksinda 05.-06.03.2020.
10.2.Vastustaja peab vajalikuks märkida, et C on kinnipeetav, kes kannab käesolevalt kohtuotsuse nr xxxxxxx kohaselt karistust suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku grupilise käitlemise eest. Seega toime pandud kuritegu arvestades oleks kinnipeetava kuritegeliku käitumise jätkamise korral oht vangla julgeolekule suur. Kinnipeetavate pikaajalised kokkusaamised toimuvad vangla territooriumil pideva järelevalveta privaatsetes ruumides, sh puuduvad kokkusaamise ruumides ka kaamerad, mis loob kokkusaajale soodsa võimaluse keelatud ainete/esemete üleandmiseks. Kui kokkusaajal õnnestub keelatud ese/aine kokkusaamisruumi toimetada, on vanglal juba keeruline selle kinnipeetavate eluosakonda jõudmist tõkestada. Nii on kinnipeetaval keelatud esemete/ainete tema valdusesse jõudmisel võimalik need peita selliselt, et neid on läbiotsimisel võimatu avastada. Lisaks võivad keelatud ained ja esemed liikuda kokkusaamise ruumist välja ka hoopis mõne muu ruumiga kokku puutuva isiku kaasabil. Sellisteks muudeks isikuteks võivad olla näiteks kokkusaamise ruumide koristajad või toidujagajad. Vanglal reeglina puudub enne isiku läbiotsimist teave selle kohta, kas isikul on keelatud esemed või vastupidiselt, neid ei ole. Olukorras, mil kinnipeetav ja kokkusaaja on huvitatud keelatud esemete/ainete vangla territooriumile jõudmisest, ei ole sisuliselt mingit võimalust, et teave nende vanglasse toimetamise plaanist vanglani jõuab.
10.3.Vangla on kokkusaajate suhtes läbiotsimise vajalikkust kaalunud vangla läbiotsimise praktika kujundamisel. Praktika kujundamisel on kaalutud kokkusaajate huve, aga ka riske, mida toob kaasa mõne vähem riivama läbiotsimise viisi valimine. Sellise kaalumise tulemusel on otsustatud, et kuivõrd pikaajalise kokkusaamise korral on tõenäosus vangla territooriumile keelatud aine/eseme sattumiseks suur ja ühegi muu meetme, kui lahti riietumisega läbiotsimine, kasutamine ei võimalda sama efektiivselt ohtlike ainete ja esemete sattumist territooriumile välistada, siis on ainuvõimalikuks viisiks viia kokkusaamisele tulnud isikute suhtes läbi lahti riietumisega kontroll.
10.4.Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et ei ole põhjustanud kaebajatele mittevaralist kahju, mis tuleks neile riigivastutuse seaduses sätestatud korras hüvitada. Puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks, et kaebajate õigust riivati läbiotsimisega rohkem, kui see õigustatud oleks olnud. Üldise praktika kohaselt selgitatakse kokkusaajale enne lahti riietumisega läbiotsimist täpset läbiotsimise protsessi. Täielik läbiotsimine toimub eraldatud ruumis, kus on tagatud külastajate privaatsus. Läbiotsimise teostab kokkusaajaga samast soost ametnik. Lapse läbiotsimise juures
viibib tavapäraselt lapsega koos kokkusaamisele saabunud vanem (saatja). Täielik läbiotsimine teostatakse täiskasvanud kokkusaajale ja lapsele sarnaselt, s.o üla- ja alakeha eraldi — riided eemaldatakse ülakehalt ning pannakse selga tagasi ja seejärel alakehalt ning pannakse tagasi. Riided ja esemed ulatab täiskasvanud kokkusaaja ise läbiotsija kätte, lapse puhul teeb seda vanem või soovi korral laps ise. Täiskasvanud kokkusaajal palutakse kontrolli käigus nt avada suu ja teha kükk (v.a juhul kui inimese terviseseisund või vanus seda ei võimalda), lapsele mingeid muid kontrolli elemente üldjuhul ei tehta. Ametnik kokkusaajat täieliku läbiotsimise ajal ei puuduta. Arvestades, et Tallinna vangla dokumendihaldusprogrammi kannetest ei nähtu, et kaebajad oleks enne kahjunõude esitamist vanglale pikaajaliste kokkusaamistega seonduvalt kirjalike pöördumisi esitanud, võib järeldada, et vaidlusalusel perioodil kaebajad läbiotsimise protseduurides midagi traumeerivat ei täheldanud. Seda, et alaealisel kaebajal läbiotsimisega seonduvalt kahju pole tekkinud, järeldub ka vanglale 22.07.2021 esitatud kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlusest, milles kaebaja on märkinud, et tema laps hakkab jõudma vanusesse, kus enda keha häbenemine on tulnud teemaks ning enne võis ta kõigi ees paljalt häbi tundmata ringi joosta.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Käesolevas haldusasjas on esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue Tallinna Vangla vastu. Nõue on ajaendatud vanglas toimunud pikaajalisest kokkusaamisest A elukaaslase ning B isaga, millele eelnevalt leidis aset kaebajate läbiotsimine koos täieliku lahti riietumisega. Kaebajad leiavad, et keelatud esemeid peaks olema võimalik ka muude meetmetega leida, et alasti läbiotsimise puhul ei saa olla tegemist tavapärase praktikaga ja et selle teostamiseks peaks olema dokumenteerituna igakordne põhjalik ning kaalutletud otsustus. Kaebajad on veel seisukohal, et laste osas ei ole see üldse õiguspärane ega lubatav või siis peaks lapsi puudutav otsustus olema veelgi kaalutletum, sest nende jaoks võib selline tegevus olla oluliselt kahjustavam kui täiskasvanu puhul. Kaebajate arvates tekitati neile enne pikaajalisele kokkusaamisele lubamist emotsionaalset ehk mittevaralist kahju, mis väljendus väärikuse alandamises ning eraelu puutumatuse rikkumises ja seda ka seetõttu, et (alasti) läbiotsimise toimus ilma vastava õigusliku aluseta.
12.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku HKMS § 5 lg 1 punktile 4 on võimalik avalikõiguslikus suhtes tekitatud kahju eest vastav hüvitis välja mõista kui sellekohased eeldused on täidetud. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise ning au või hea nime teotamise korral. Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb arvestada konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet ning võimalikke kumulatiivseid mõjusid. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega arvestades süü vormi ja raskust. See omakorda seostub veel ka riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud kriteeriumite ning nendest tulenevate vastutuse piiramise võimalustega.
13.Kaebajad on seisukohal, et neile tekitati enne pikaajalise kokkusaamise võimaldamist toimunud läbiotsimisega emotsionaalset kahju, mis väljendus väärikuse alandamises. Selles mõttes on riigivastutuse seaduse § 9 lõikes 1 sätestatud moraalse kahju hüvitamiseks vajalik eeldus olemas. Küsimus on ka selles, et emotsionaalseid kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta, mis tähendab seda, et väidetava mittevaralise kahju suurust otseselt tõendada ei saagi. Taolistes situatsioonides eeldatakse mittevaralise kahju tekkimise võimalikkust kui menetlusosaline seda väidab. Seega on üks põhilistest mittevaralise kahju rahalise hüvitamise tingimustest vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1 formaalselt vaadatuna täidetud, sest alasti läbiotsimise toimumise kui sellise üle vaidlus puudub. Järgmisena tuleb hinnata muude nõude rahuldamiseks
vajalike tingimuste täidetavust ehk antud juhul eelkõige seda kas taoline läbiotsimine võis olla põhjustatud vastustaja õigusvastasest tegevusest ning kas teatavate minetuste puhul võiks rääkida ka süülisest tegevusest.
14.Vastustaja on seisukohal, et vangla tegevuse tõttu ei ole kaebajatele kahju tekkinud ja et kaebajate õigusi ei riivatud läbiotsimisega ülemääraselt. Vastustaja põhjendab seda väljakujunenud läbiotsimise praktikaga vangla julgeoleku tagamisel ning ohtlike ainete ja esemete vangla territooriumile sattumise takistamisel, sest kinnipeetavate pikaajalised kokkusaamised toimuvad pideva järelevalveta privaatsetes ruumides, mille käigus ei oleks keelatud esemete või ainete üleandmine sugugi välistatud. Seetõttu ei ole vastustaja pidanud mõnda vähem riivavamat läbiotsimise viisi võimalikuks. Kaebuse kohta esitatud kirjalikus vastuses on läbiotsimise protseduuri ka kirjeldatud, selgitades, et see toimub eraldatud ruumis ja privaatselt, kusjuures lapse läbiotsimise juures viibib tavapäraselt temaga koos kokkusaamisele saabunud isik. Kaebuse materjalist ei järeldu, et läbiotsimine ei oleks 08.07.2021 taoliselt toimunud, kuid kaebajad ei pea kirjeldatud läbiotsimise viisi põhimõtteliselt vastuvõetavaks.
15.Kaebajate arvates toimus läbiotsimise veel ka ilma asjakohase õigusliku aluseta, kuid sellega ei saa nõustuda. Vastustaja viitab seonduvalt eelnimetatuga justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskirja § 37 lõikele 2 ja §-le 40, mille kohaselt otsitakse kinnipeetav ja kokkusaaja enne ning pärast kokkusaamist läbi ning mis kohaldub ka pikaajalise kokkusaamise suhtes. Taoline vajadus tuleneb muuhulgas vangistusseaduse § 15 lõikest 2 ja § 66 lõigetest 1 ja 2, millele vastustaja samuti osundab ja mille kohaselt on teatud ained ning esemed kinnipeetavate jaoks keelatud, mis omakorda eeldab vastava järelevalve korraldamist. Ka vangistusseaduse § 68 lõike 3 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvaid isikud ning nende asjad läbi otsida, kusjuures läbiotsimist teostab isikuga samast soost vanglateenistuse ametnik. Justiitsministri 05.09.2011 määrusega nr 44 vastu võetud „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lõike 1 kohaselt, millele kaebaja viitab ja mille osas on kaebaja tõstatanud küsimuse võimalikust vastuolust põhiseadusega, võib vanglateenistuse ametnik vanglasse siseneva ja vanglast väljuva isiku (välja arvatud seaduses nimetatud erandid) läbi otsida. Eelnimetatud määruse andmiseks vajalik volitusnorm on vangistusseaduses olemas ning selle paragrahvi 31 lõige 1 põhiseadusega vastuolus ei ole. Ilmselt ei saa olla mingisugust sisulist vaidlust selles, et julgeolek vanglas on vaja tagada. Kaebusest järelduvalt selle üle tegelikult ei vaieldagi ning kaebajad ei vaidle ka läbiotsimise vajaduse kui sellise üle, kuid kaebajad oleks soovinud, et läbiotsimine viiakse läbi mingisugusel teistsugusel viisil. Ministri määrus läbiotsimise detailset viisi siiski ei määratle ning kaebajad ei saa seda samuti vastustajale ette kirjutada. See on vastustaja pädevusse kuuluv küsimus lähtuvalt situatsioonist ja ohuhinnangutest. Antud juhul ei saa asuda seisukohale, et vastustaja ei oleks läbiotsimise viisi kaalunud. Tallinna Vangla 27.06.2022 vastuse juurde esitatud lisa nr 2 osas on menetlus vastustaja taotlusel kinniseks kuulutatud, kuid selles lisas on taolise läbiotsimise vajadust usutavalt põhjendatud. Kaebaja on teinud küll viiteid teatavatele EIK lahenditele, milles õigustamatut läbiotsmist lahti riietatuna põhjendatuks ei peeta, kuid samas tõdenud kaebuse punktis 2.1. ka seda, et EIK väidete kohaselt alasti läbiotsimine põhimõtteliselt keelatud ei ole, kuid seejuures peaks järgima kindlaid reegleid. Vastustaja on kahju hüvitamise nõude osas antud 22.09.2021 vastuses samuti viidanud tervele reale EIK lahenditele, millest järeldub, et iga ebameeldivustunnet ei saa veel inimväärikuse rikkumiseks pidada ja et inimväärikuse alandamisena võiks olla kvalifitseeritav näiteks taoline olukord, kus alasti läbiotsmine toimuks vastassoost vanglaametniku juuresolekul. Kaebajad ei ole selles osas etteheiteid teinud. Kaebajad eelistaksid küll alternatiivseid läbiotsimismeetmeid, kuid vangla on kohustatud rakendama julgeoleku tagamiseks abinõusid ka sel juhul kui tehnilises võimekuses on vajakajäämisi või kui see ei ole teataval ajahetkel mingisugustel põhjustel võimalik. Antud juhul ei saa asuda seisukohale, et vastustajal ei oleks olnud vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele
suunduvate kaebajate alasti läbiotsimiseks õiguslikku alust või et vastav otsustus oleks olnud kaalutlemata ja põhjendamatu. Mis puutub kaebajate väitesse täieliku lahtiriietamise dokumenteerimise vajaduse osas, siis sellist nõuet vangla sisekorraeeskirjas vastustaja jaoks sätestatud ei ole.
16.Seega ei nähtu käesoleva haldusasja materjalist, et vastustaja tegevus oleks olnud õigusvastane, kuid isegi sel juhul kui asuda näiteks seisukohale, et läbiotsimise negatiivseid tagajärgi oleks olnud võimalik erinevate meetmetega mõnevõrra rohkem leevendada, siis ei saaks taolist (väidetavat) tegevusetust kuidagi lugeda selliseks, mille puhul peaks asuma seisukohale, et see oli süüline. Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus rahuldamata, sest kõik vajalikud tingimused mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks ei ole antud juhul täidetud. Olukorras, kus vastustaja õigusvastast või süülist tegevust täheldada ei saa, ei ole muid nõude rahuldamise eelduslikke tingimusi vaja enam käsitada.
17.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitajate kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
18.Käesolevas otsuses on kajastatud kaebajate ja C eraelu puudutavaid andmeid, mistõttu asendab kohus halduskohtumenetluse seadustiku § 175 lg 3 alusel avaldatavas lahendis kaebajate ja C nimed tähemärkidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.