Eesistuja Janar Jäätma, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
28. juuli 2023, Tallinn
Haldusasja number
3-22-311 X kaebus Tallinna Vanglalt kahju hüvitamiseks
Haldusasi Menetlusosalised
Kaebaja X Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja AV
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2022. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Tallinna Vangla 17. juuli 2023. a vastuse lisa 1 (dtl 126).
2.Rahuldada Tallinna Vangla taotlus kuulutada menetlus vangiregistri väljavõtte (17. juuli 2023. a vastuse lisa 1; dtl 126) osas kinniseks ja piirata X õigust selle tõendiga tutvuda.
3.Tagastada Xle 8. veebruari 2020. a menetlusdokumendi lisad 1 ja 2 (dtl 116-119).
4.Jätta X ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2022. a otsus muutmata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 28. augustil 2023 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-22-311
1.Kaebaja nõudis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitist 7000 euro ulatuses. Kaebaja külastas oma abikaasat vanglas pikaajalisel kokkusaamistel. Igal pikaajalisel kokkusaamisel sunniti kaebajat täielikult lahti riietuma ja mitu korda kükitama. Läbiotsimisruumis on mõnikord kohal rohkem kui üks naissoost ametnik. Selline läbiotsimine on stressi tekitav ja alandav. Alasti läbiotsimine ei ole proportsionaalne ega põhjendatud, vaid ebainimlik ja õigusvastane.
2.Tallinna Vangla jättis 10. veebruari 2022. a kirjaga nr 2-2/21/29606-2 kaebaja taotluse rahuldamata. Tallinna Vangla põhjendas otsust kokkuvõtlikult järgmiselt: 1) kaebaja ja tema abikaasa pikaajaline kokkusaamine toimus 31. augustil 2019, 5. novembril 2019, 16. jaanuaril 2020, 4. veebruaril 2020, 10. märtsil 2020, 2. juunil 2020, 14. juulil 2020,
4.augustil 2020, 10. septembril 2020, 15. juunil 2021, 22. juulil 2021, 5. augustil 2021 ja 7. oktoobril 2021; 2) vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 2 järgi on vanglal kohustus tagada, et kinnipeetavate kätte ei satuks keelatud aineid ega esemeid, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda. Vangla üldise julgeoleku tagamine on vastustaja kohustus. Vangla territooriumil pideva järelevalve tagamisel ei saa teha järeleandmisi kokkusaamisele tulnud isikute kontrollimisel. Kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isiku ja tema asjade läbiotsimise õigus on sätestatud VangS § 27 lg-s 1. Läbiotsimise viisi ja kontrolli ulatuse valib läbiotsimist teostav vanglaametnik igakordselt kaalumise tulemusel, arvestades, et läbiotsimine peab vältima keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumise. Üldisest praktikast erandi tegemise vajalikkust kaalub läbiotsimise teostaja olukorra ja külastaja põhjal. Läbiotsimine toimub eraldatud ruumis, kus on tagatud külastajate privaatsus ja seda viivad läbi läbiotsitavaga samast soost isik. Kahe ametniku kohalolu ei ole õigusvastane. Ajakulu vähendamiseks ja efektiivsemaks toiminguks kontrollib üks ametnik kaasa toodud asju ja teine tegeleb läbiotsimisega; 3) vangla praktikas on korduvalt esinenud juhtumeid, kus kinnipeetavaga kokkusaajad üritavad vanglasse toimetada keelatud aineid/esemeid. Keelatud aineid ja esemeid toimetatakse vanglasse nt peidikuteks ümber tehtud esemetes või kehaõõnsustes. Kinnipeetava pikaajalised kokkusaamised toimuvad pideva järelevalveta privaatsetes ruumides, milles puuduvad kaamerad. Selline olukord annab võimaluse keelatud ainete ja esemete üleandmiseks ning hiljem peidetuna eluosakonda viimiseks. Kuigi läbiotsimine on külastajatele ebamugavust tekitav ja koormav, on läbiotsimiste igakordne teostamine vangla julgeoleku tagamise seisukohalt vajalik. Ükski muu viis ei võimalda kõrvaldada kahtlust, et riiete alla on peidetud esemeid, mida pelgalt kompamisega ei ole võimalik avastada. Teenistuskoerad avastaksid üksnes neid aineid, mille avastamiseks neid on treenitud. Üksnes visuaalse kontrolliga on võimalik leida kehale kleebitud esemeid või aineid. Kompimisega ei ole võimalik avastada esemeid või aineid, mis on peidetud kehaõõnsustesse ega väikeseid esemeid, mis ei ole metallist või on vähese metallisisaldusega ja jäävad teiste läbiotsimise vahenditega avastamata. Kehaskänner teostab vaid pindmise läbivalgustuse ega tuvasta kehasse peidetud esemeid; 4) vangla on kohustatud vältima õigusrikkumiste toimepanemist ja vastutab rikkumiste tagajärgede eest, seega peab talle jääma kaalutlusruum selles osas, milliseid õiguspäraseid vahendeid nende eesmärkide saavutamiseks kasutatakse. Kuna oht keelatud esemete ja ainete vanglasse toomiseks on väga suur, on vaatamata läbiotsimisega kaasnevale ebamugavusele efektiivseima meetme – lahti riietumisega läbiotsimise – rakendamine enne külastaja kokkusaamisele lubamist põhjendatud.
3.Kaebaja nõuab halduskohtule esitatud kaebuses vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist 5000 euro ulatuses. Kaebaja esitas kokkuvõtlikult järgmise põhjendused: 1) kaebaja läbiotsimiseks puudub õiguslik alus. Alasti läbiotsimise lubamine eeldab sellise sekkumise sõnaselget sätestamist seaduses. VangS §-s 27 ja justiitsministri 05.09.2011 määruse 2(10)
3-22-311 nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) §-s 31 ei ole märgitud alasti läbiotsimist. Samuti Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ p-s 12.2. „Pikaajaline kokkusaamine“ ei ole sätestatud nõuet, et kokkusaaja peab end alasti võtma enne pikaajalisele kokkusaamisele minemist sarnaselt kinnipeetavatega; 2) kui alasti läbiotsimiseks on seaduslik alus, tuleb tegevus tunnistada õigusvastaseks kaalutlusõiguse kohaldamata jätmise tõttu. Tallinna Vangla praktika lähtub sellest, et iga pikaajalisele kokkusaamisele tulev isik otsitakse alasti läbi. Kaebajale ei ole teada, et tema alasti läbiotsimiseks oleks eelnenud mingi eriline põhjendatud kahtlus ja vangla kaalutlusõigus redutseerunud nullini. Läbiotsimisruumis on alati kohal rohkem kui üks ametnik.
4.Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) VangS § 68 lg 3 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvad isikud ning nende asjad läbi otsida (vt ka määruse nr 44 § 31 lg 1). Muu isik, kui ta on tulnud kinnipeetavaga lühi- või pikaajalisele kokkusaamisele, otsitakse alati läbi (VangS § 27 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) §-d 37 ja 40). Vangla külastajate läbiotsimine on neile ebamugav ja koormav, ent julgeoleku tagamise seisukohalt proportsionaalne. Kompamisega ei ole võimalik avastada riiete alla peidetud esemeid. Keelatud ainete ja esemete eluosakonda ning kinnipeetavate kätte sattumise ohtu ei saa alahinnata. Vangla igapäevases praktikas leitakse kambritest ja üldkasutatavatest ruumidest vanglale ohtlikke esemeid. Vanglale peab jääma kaalutlusruum, milliseid õiguspäraseid meetmeid kasutatakse õigusrikkumiste toimepanemise vältimiseks; 2) vangla praktikas on korduvalt esinenud juhtumeid, kus kinnipeetavaga kokkusaamistele saabuvad isikud üritavad vanglasse toimetada keelatud esemeid/aineid ja kasutavad selleks erinevaid viise. Seetõttu pöörab vangla erilist tähelepanu ka pikaajalistele kokkusaamistele tulnud isikute läbiotsimisele; 3) Tallinna Ringkonnakohus rõhutas 21. aprilli 2016. a otsuses asjas nr 3-15-566 (p 10), et läbiotsimine kujutab endast rutiinset kontrolli, mille jaoks ei ole vaja eraldi põhjendust. Määruse nr 44 § 31 lg 5 annab vastustajale õigusliku aluse kasutada läbiotsimise tõhustamiseks täiendavalt metallidetektorit, riideid ja keha pealispinda läbivalgustavat seadet ning muid tehnilisi vahendeid või sellekohase väljaõppe saanud teenistuskoera, kuid sellest ei saa järeldada, et läbiotsimise tavapärased meetodid (vaatlus ja kompamine) poleks lubatud. Tegemist ei ole eraldi läbiotsimise liikidega. Asjaolust, et määruses nr 44 ei viidata selgesõnaliselt, et läbiotsimisega võib kaasneda vajadus lahti riietuda, ei tähenda, et läbiotsimine oleks õigusvastane; 4) kaebaja ei ole ametnikelt läbiotsimise kohta selgitusi küsinud, vaid teatas, et kaebas perega vastustaja kohtusse lapse läbiotsimise tõttu. Kaebajat ei sunnitud lahti riietuma, tal oli võimalik läbiotsimisest keelduda. Vangla saab kokkusaajale selgitada läbiotsimise juriidilisi aluseid, kuid asutusesiseseid andmed, mis puudutavad teavet vangla julgeoleku ja korra tagamiseks, ei väljastata. Üldjuhul ei ole pikaajalisele kokkusaamisele tulija õigusrikkumise eest karistatud, kuid see ei välista võimalust, et erinevate mõjutuste tõttu proovib isik vanglasse keelatud esemeid ja aineid toimetada. Riigikohus tunnistas kaebaja abikaasa süüdi karistusseadustiku § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Tallinna Ringkonnakohus viitas XX.XX.XXXX otsuses asjas nr XXX-XXXX (p 18), et kaebaja abikaasa kodu läbiotsimisel leiti kirjad, milles kaebajale jagatud õpetussõnu on raske tõlgendada teisiti kui õpetust, kuidas vara või selle kuuluvust varjata. Kuritegelik tulu, mille kuuluvust sooviti varjata, teeniti narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise läbi. Kaebaja on kinnipeetavale lähedane isik, kes kinnipeetava tegevusest mõjutatuna võib keelatud aineid/esemeid vanglasse tuua; 5) kahe samast soost vanglaametniku kohalolu läbiotsimisel ei ole õigusvastane ja võimaldab vähendada läbiotsimise ajakulu. Kokkusaajale selgitatakse enne täielikku läbiotsimist protsessi. Täielik läbiotsimine toimub eraldatud ruumis, kus on tagatud külastajate privaatsus. 3(10)
3-22-311 Läbiotsimise teostab samast soost ametnik, kes võib paluda visuaalseks kontrolliks kükitada (ka mitu korda). Üla- ja alakeha lahti riietumine toimub eraldi – riided eemaldatakse ülakehalt, kokkusaaja ulatab need ja esemed kontrolliks läbiotsija kätte ning seejärel paneb isik riided selga tagasi. Sellele järgnevalt eemaldab isik riided alakehalt kontrolliks; 6) vangla kaalus kokkusaaja läbiotsimise vajadust üldiselt, mitte konkreetse isiku põhiselt, ja otsustas, et lühiajalisele klaasiga eraldatud kokkusaamisele tulles kokkusaaja täielikku läbiotsimist ei teostata, kuna riskid on väiksemad. Pikaajalise kokkusaamise korral ühegi muu meetme kui lahti riietumisega läbiotsimise kasutamine ei võimalda sama efektiivselt ohtlike ainete ja esemete sattumist territooriumile välistada. Vastustaja võimalus saada asjakohast teavet keelatud ainete/esemete vanglasse toimetamise kavatsuse kohta on piiratud. Keelatud esemeid või aineid ei pruugi kinnipeetavad lasta proovida vanglasse tuua üksnes enda tarbeks, vaid ka teistele kinnipeetavatele. Tagajärjed võivad olla rängad või narkootikumide puhul pöördumatud. Seega on läbiotsimine oluline osa preventiivsest tegevusest ja sellega kaasnev ebamugavus ei kaalu üle julgeolekuohu ennetamise vajadust. Kaebaja ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et tema õigust isiku ja eraelu puutumatusele sooviti riivata rohkem kui põhjendatud. Kaebaja ei tõendanud, et läbiotsimised põhjustasid talle ebameeldivusi, mida saaks käsitleda inimväärikuse alandamisena; 7) asja lahendamisel ei saa arvestada asjas nr 3-21-161 koostatud otsuste põhjendusi, kuna viidatud asjas lahendatav alaealise külastaja läbiotsimine ei ole võrreldav praeguse haldusasja olustikuga; 8) kaebajal oli igakordselt võimalus läbiotsimisest keelduda, kuid ta ei teinud seda ja tuli iga kord pikaajalisele kokkusaamisele teades, et enne seda otsitakse ta läbi. Kaebaja käis esmakordselt pikaajalisel kohtumisel 31. augustil 2019, kuid kahju hüvitamise nõude esitas alles 18. novembril 2021, mistõttu on eluliselt ebausutav, et läbiotsimised olid niivõrd stressi tekitavad ja alandavad, et sellest tekkis kaebajale kahju; 9) vastustaja teabe- ja uurimisosakonna ametnikud teevad küll vanglas õigusrikkumise ennetamiseks ja avastamiseks erinevaid toiminguid, kuid kuna teabe väljaselgitamise võimalused on piiratud, ei ole see piisav välistamaks keelatud ainete ja esemete vanglasse toimetamist.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 18. novembri 2022. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 2000 eurot. Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused: 1) VangS § 27 lg 1 ja § 68 lg 3 ning määruse nr 44 § 31 lg 1 ja lg 5 annavad vanglale õiguse otsida kokkusaamisele tulev isik läbi. VSKE § 37 lg 2 ja lg 4 kohustab vanglat isikut läbi otsima; 2) praeguses asjas ei ole vajalik täpsemalt analüüsida, kas ja mis tingimustel saab seadusest madalamal seisva aktiga piirata isikute õigusi enam kui seadusega. Kaebaja ei vaidlusta läbiotsimist iseenesest, vaid alasti läbiotsimist. Seepärast tuleb kontrollida, kas vangla oli õigustatud korraldama kaebaja alasti läbiotsimisi neil kordadel, kui kaebaja käis vanglas oma abikaasaga pikaajalisel kokkusaamisel; 3) praeguses asjas on kohaldatavad ka asjas nr 3-21-161 esitatud seisukohad. Vanglal ei ole kaalutlusruumi otsustamisel, kas pikaajalisele kokkusaamisele saabuv või sealt lahkuv isik läbi otsida. Vanglal on kaalumisruum osas, millisel viisil läbiotsimist teostada. Läbiotsimise viisi valikul tuleb arvestada, et mida intensiivsem on isiku põhiõiguste piirang, seda kaalukamad ja enam põhjendatud peavad olema piirangut õigustavad asjaolud. Kui seadusandja ei ole ette näinud kinnipeetavat külastavate isikute alasti läbiotsimist iga kord, tuleb vanglal läbiotsimise viisi valikul pidada seda kui eriti intensiivset läbiotsimise viisi erandlikuks, mis nõuab konkreetsete asjaoludega seostamist. Pikaajalisele kokkusaamisele tulevaid isikuid ei ole üldjuhul karistatud õigusrikkumise eest, seetõttu on neist lähtuv korrarikkumise oht tõenäoliselt väike. Võimalikku ohtu aitavad tõrjuda ka teised läbiotsimise viisid ja kinnipeetava läbiotsimine pärast pikaajalist kokkusaamist (määruse nr 44 § 32 p 2).; 4(10)
3-22-311 4) külastaja alasti läbiotsimine peab olema erandlik. Külastaja ei ole kinnipeetav, kelle õiguste riivet saab õigustada vangistusega paratamatult kaasnevate tagajärgedega; 5) vangla ei ole põhjendanud kaebaja alasti läbiotsimise vajadust konkreetse juhtumi asjaoludega. Vastustaja ei ole väitnud, et tal oli eelteadmine selle kohta, et kaebaja võib vanglasse tulles tuua kaasa keelatud esemeid või aineid. Samuti ei ole vastustaja väitnud, et kaebaja juurest oleks läbiotsimiste käigus leitud keelatud esemeid või et kaebaja abikaasa juurest oleks leitud (tihti, palju, pärast pikaajalisi kokkusaamisi) keelatud esemeid. Üksnes kaebaja abikaasa kuriteole viitamine ei ole piisavaks põhjuseks, et kaebajat külastamisele tulles alasti läbi otsida. Kinnipeetava kuriteod ei anna alust pidada ka teda külastavaid pereliikmeid õigusrikkujateks ja seetõttu vangla julgeolekut ohustavateks. Alasti läbiotsimine saab olla põhjendatud juhul, kui muul viisil läbiotsimise (teenistuskoeraga, kompimise teel, metallidetektoriga jms) käigus jääb vanglale põhjendatud kahtlus, et külastaja võib varjata keelatud esemeid. Alasti läbiotsimine võib olla nt põhjendatud selliste külastajate puhul, kelle juures on varem leitud keelatud esemeid või aineid või kelle puhul on vanglal eelnev teave või ohuhinnang, et külastaja võib keelatud aineid või esemeid vanglasse toimetada. Keelatud esemete vanglasse sattumise riski aitab vähendada ka võimalus otsida kinnipeetav pärast kokkusaamist läbi või kasutada tema suhtes muid meetmeid (nt teha kinnipeetavale narkotest, tuvastada suitsetamist suitsuanduritega jms). Praeguses asjas ei ole vastustaja viidanud ühelegi konkreetsele kahtlusele, mis kaebaja alasti läbiotsimist põhjendanuks. Vastustaja on ise tunnistanud, et kõigi külastajate alasti läbiotsimine on reegel ja erandina võidakse kaaluda alasti läbiotsimise korraldamata jätmist. Selline käitumismudel ei ole aga põhiõiguste riive seisukohalt aktsepteeritav. Kuna vastustaja ei teostanud kaebaja alasti läbiotsimisel kaalumist ja alasti läbiotsimiseks puudusid konkreetsed põhjused, on tegemist kaalumisveaga ja valitud meede tuleb lugeda ebaproportsionaalseks ning seetõttu õigusvastaseks; 6) õigusvastane pole see, et läbiotsimist viisid läbi kaks ametnikku. See võimaldab läbiotsimise protseduuri kiiremini läbida; 7) rikuti kaebaja eraelu puutumatust (riigivastutuse seadus (RVastS) § 9 lg 1). Usutav on, et võõras keskkonnas võõraste isikute juures alasti võtmine oli kaebaja jaoks ebameeldiv ja häiriv üleelamine, võis tekitada ebameeldivaid emotsioone, ärevust, stressi, alandustunnet. Oluline ei ole seejuures asjaolu, et kaebaja talus läbiotsimist 13 korral ega loobunud läbiotsimisega kaasnevale riivele vaatamata abikaasa külastamisest. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks vangla praktikat muutnud ega kahju ära hoidnud; 8) RVastS §-s 13 sätestatud kahju hüvitamise vähendamise aluseid ei esine; 9) näiteks asjas nr 3-21-2616 mõistis kohus Tallinna Vanglalt alaealise viie alasti läbiotsimise talumise eest välja mittevaralise kahju eest hüvitise 3500 eurot. Alaealisele lapsele alasti läbiotsimisega kaasnev riive on oluliselt intensiivsem kui täiskasvanule. Kohus mõistis asjas nr 3-19-549 Tallinna Vanglalt kinnipeetavale sunniviisilise kehaõõnsuste läbiotsimise eest mittevaralise kahju eest hüvitise 1600 eurot. Erinevalt kaebaja juhtumist oli viidatud asjas tegemist ühekordse juhtumiga ja kinnipeetavaga, samas oli sunniviisiline kehaõõnsuste läbiotsimine intensiivsem riive kui kaebaja õigustele kaasnenud riive. Kaebaja ei ole põhjendanud, et alasti läbiotsimine oleks mõjunud temale kuidagi eriliselt kahjustavalt. Kaebaja ei ole kirjeldanud, et pärast igakordset vanglakülastust oleks tal esinenud pikemaajaliselt kestvaid psüühilisi häireid, meeleolulangusi, unehäireid vms. Samuti ei olnud läbiotsimine muul viisil õigusvastane. Läbiotsimine kahe ametniku juuresolekul oli põhjendatud. Läbiotsimine viidi läbi privaatselt eraldi ruumis. Kaebaja ei ole väitnud, et kõrvalistel isikutel oli läbiotsimise ajal juurdepääs ruumile või et vanglaametnikud oleksid kaebajat kuidagi täiendavalt alandavalt kohelnud, lubamatult puudutanud, solvanud või mõnitanud. Kaebaja külastas kahe aasta jooksul abikaasat vanglas kokku 13 korral. Kaebajale tekitatud mittevaralise kahju saab lugeda hüvitatuks 2000 euroga.
5(10)
3-22-311
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti välja mõistmata mittevaralise kahju eest hüvitis 3000 eurot ja kaebuse rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) kehtiv õigus ei sätesta seaduslikku alust külastaja alasti läbi otsimiseks; 2) justiitsminister pole VangS § 68 lg 4 alusel kehtestanud korda, mis lubaks külastajat alasti läbi otsida; 3) kaebajat otsiti läbi 13 korral. Alasti läbiotsimine on sarnane kehaõõnsuste läbiotsimisega. Alasti läbiotsimine oli alandav ja stressi tekitav. Kaebaja ei pidanud vajalikuks üksikasjalikult oma vaimset valu kirjeldada, vajadusel oleks seda tulnud teha halduskohtul. Arusaadav pole, miks heidab halduskohus kaebajale ette, et viimane pole tervisekahju põhjendanud. Kaebaja pidi ennast lahti riietama, tagumikuga valvuri poole pöörama ja mitu korda kükitama.
7.Vastustaja on vastuses seisukohal, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) meetme kohaldamiseks oli seaduslik alus; 2) keelatute ainete ja esemete toomist pikaajalisele kokkusaamisele saab avastada üksnes lahti riietumisega. Keelatud aineid ja esemeid üritatakse vanglasse tuua erinevatel viisidel; 3) kaebaja oli teadlik sellest, kuidas läbiotsimist teostatakse; 4) läbiotsimine oli lühiajaline ühekordne toiming ja ei õigusta suurema hüvitise väljamõistmist. Ametnik vaatab keha, kuid ei puutu seda; 5) kaebaja abikaasa tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Abikaasa kodu läbiotsimisel leiti kirjad, milles abikaasa jagas kaebajale õpetussõnu, kuidas vara ja selle kuuluvust varjata. Kuritegelik tulu teeniti narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise teel. Kokkusaaja on kinnipeetavaga lähedane isik ja teda on võimalik mõjutada.
8.Tallinna Vangla taotleb apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel: 1) halduskohtu otsus pole arusaadav. Sarnases haldusasjas (nr 3-21-2414) jättis halduskohus kaebuse rahuldamata; 2) halduskohus ei põhjendanud hüvitise suuruse kujunemist. Varasemas kohtupraktikas on kohus leidnud, et läbiotsimine on rutiinne kontroll. Tegemist on lühikese ja ühekordse toiminguga; 3) halduskohus ei arvestanud sellega, et vanglal on keeruline selgitada välja, kas vanglasse soovitakse keelatuid aineid toimetada. Külastaja on vanglaväline isik, kelle suhtes eelhinnangud puuduvad. Tegemist on proportsionaalse meetmega, et avastada vanglas keelatud aineid ja esemeid. Kokkusaamise ruumist võivad keelatud ained ja esemed teiste isikute (nt koristaja) kaudu liikuda vangla järgmistesse ruumidesse. Perekondlike suhete tõttu võib pereliige olla nõus rohkem riskima. Halduskohus jättis arvestamata, et aineid võidakse tarbida ka kokkusaamise ajal. Kinnipeetava läbiotsimine ei taga seda, et külastaja aineid vanglasse ei toimetaks. Kui kokkusaajaid läbi ei otsitaks, siis suureneks tõenäosus külastajate kaudu keelatuid ainete ja esemete vanglasse toomiseks. Näiteks perepäevadel, kus läbiotsimisi ei teostata, on üritatud tuua vanglasse keelatud esemeid ja aineid. Vangla halduskoormus ei kannata igakordset põhjendamist välja. Ainuke efektiivne meede on läbiotsimine selleks, et riske maandada; 4) kaebaja on kokkusaamistel käinud pika aja jooksul 13 korral. Tal oli võimalik kasutada esmaseid õiguskaitsevahendeid, kuid jättis selle tegemata.
3-22-311 1) vastustaja ei põhjendanud kaebaja alasti läbiotsimise vajadust. Tegemist on kaalumisveaga; 2) vastustaja viidatud haldusasi nr 3-21-2414 pole praeguse asjaga võrreldav; 3) vangla võib läbi otsida need isikud, kes kokkusaamisruumiga kokku puutuvad; 4) vangla pole tõendanud väidet, et perepäevale üritati keelatud aineid ja esemeid tuua; 5) põhjendamine ja kaalumine ei too kaasa halduskoormuse kasvu; 6) kinnipeetav ei ole nõus laskma oma lähedastel riskima sellega, et ta jääks keelatud ainete toomisega vahele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebaja lisas 8. veebruari 2023. a vastusele Tallinna Vangla 4. novembri 2020. a vastuse kaebaja abikaasa pöördumisele, milles kaebaja abikaasa taotles, et kaebaja ja tütar ei peaks lahti riietuma (dtl 116–117). Samuti on lisatud Tallinna Vangla 22. detsembri 2020. a vaideotsus, millega jäeti kaebaja abikaasa vaie vangla 4. novembri 2020. a vastuse peale rahuldamata (dtl 118–119). Kuna Tallinna Vangla 4. novembri 2020. a vastus on toimikus (dtl 35), pole vaja seda uuesti dubleerida. Samuti pole tarvis võtta asja materjalide hulka vangla 22. detsembri 2020. a vaideotsust, kuna asjaolu, et kaebaja abikaasa on pöördunud kaebaja õiguste kaitseks eelnevalt vangla poole, on piisavalt tõendatud juba vangla 4. novembri 2020. a vastusega. Seetõttu tagastab ringkonnakohus need dokumendid kaebajale (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).
11.1.Vastustaja esitas 17. juuli 2023. a vastuse lisas 1 vangiregistri päevikust väljavõtted. Vastustaja hinnangul kirjeldab selles kajastatud teave seda, et kaebaja abikaasa võis olla motiveeritud kasutama kaebajat keelatud ainete ja esemete vanglasse toomiseks. Nimetatud dokument tuleb võtta asja materjalide juurde, kuna see on vajalik asja õigeks otsustamiseks (HKMS § 198 lg 3).
11.2.Vastustaja taotleb, et kohus ei avaldaks kaebajale vangiregistri päeviku kandeid (17. juuli 2023. a vastuse lisa 1), sest see teave on tunnistatud VangS § 522 lg 1 alusel asutusesiseseks kasutamiseks. Tegemist on taotlusega tunnistada menetlus nimetatud tõendi osas kinniseks ja piirata kaebaja õigust sellega tutvuda (HKMS § 79 lg 1 p 1 ja § 88 lg 2). Vangiregistrisse kantud andmed on ette nähtud asutusesiseseks kasutamiseks ja kinnipeetav võib andmekogusse kantud andmetega tutvuda piiratud ulatuses. Tutvumisõigust piiritleb VangS § 52 lg 6, mille kohaselt võib andmete väljastamisest keelduda, kui need sisaldavad teavet vanglatöös kasutatavate meetodite, taktika või julgeolekuriskide hindamise kohta ning kui selle avalikuks tulek võib ohustada vangistuse, eelvangistuse, aresti või kriminaalhoolduse täideviimist. Vastustaja seisukoha kohaselt sisaldab vaidlusalune dokument vanglateenistuja hinnanguid kinnipeetavaga seotud asjaolude ja võimalike julgeolekuriskide kohta. Vastustaja lisab, et kui kinnipeetav teab, mis on vangla meetodid ja taktika julgeolekualase teabe väljaselgitamiseks ja mida saab vangla järeldada kinnipeetavast lähtuvate riskide kohta, siis on võimalik selle teabega manipuleerida, sh muuta oma käitumist ja varjata neid asjaolusid ametnike eest. Seega on andmete mitteavaldamiseks olemas kaalukas avalik huvi. Tõenäoline on, et vastav teave ei jõua mitte üksnes kaebaja, vaid ka vanglas viibiva kaebaja abikaasani.
12.Vaidluse all on küsimus, kas kaebaja läbiotsimine kaebaja kirjeldatud viisil on õigusvastane ja kas sellega on talle tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb hüvitada 5000 euro ulatuses. Halduskohus asus kokkuvõtlikult seisukohale, et kuna vastustaja ei teostanud kaebaja alasti läbiotsimisel kaalumist, oli tegemist kaalumisveaga ning seetõttu olid vaidlustatud tegevused õigusvastased.
7(10)
3-22-311
13.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et läbiotsimise kui meetme kohaldamiseks esineb seaduslik alus. VangS § 27 lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus kinnipeetavaga kokkusaamisele lubatud isik ja tema asjad läbi otsida. Sama meede on ette nähtud ka VangS § 68 lg-s 3, mis sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus vanglasse saabuvad ja vanglast väljuvad isikud läbi otsida. Läbiotsimise üksikasjalik kord on sätestatud määruses nr 44, mille § 31 lg 1 kordab VangS § 68 lg-s 1 sätestatud ja annab vanglateenistuse ametnikule õiguse otsida vanglasse sisenev isik läbi. Põhiseadusvastaseks ei saa pidada seda, et normis, mis lubab kohaldada isiku suhtes läbiotsimist, pole üksikasjalikult sätestatud neid kohti, mida on ametnikul läbiotsimise käigus õigus vaadata. Isiku läbiotsimise meetme olemus juba ise hõlmab endas nt õigust vaadata isiku keha, kehaõõnsuseid, riideid, riietes olevaid või kehal kantavaid asju. Isiku läbiotsimise mõiste on piisavalt selge ja täpne, mõistmaks, mida on ametnikul õigus selle meetme kohaldamisega nõuda.
14.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vanglal on kaalumisruum küsimuses, kuidas ja mil viisil isik läbi otsida ehk nn valikukaalutlus (haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 lg 1; Tallinna Ringkonnakohtu 28. veebruari 2022. a otsus asjas nr 3-21-161, p 10). Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga ka küsimuses, et vangla jättis praegusel juhul selles küsimuses kaalumise teostamata ja seetõttu on vangla vaidlusalune tegevus õigusvastane. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu neid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Seega on kahju hüvitamise üks eeldustest – s.o tegevuse õigusvastasus – täidetud (RVastS § 7 lg 1).
15.Isiku keha, mis on tema privaatsfäär, kuulub eraelu esemelisse kaitsealasse ja seda riivatakse, kui avalik võim nõuab selle vaatamist. Halduskohus on õigesti leidnud, et õigusvastane läbiotsimine vaidlusalusel viisil rikkus kaebaja eraelu RVastS § 9 lg 1 mõttes ja tekitas mittevaralist kahju. Eeldada võib, et vaidlusalusel viisil õigusvastane läbiotsimine põhjustas kaebajale hingelist valu ja kannatust. Kaebaja pidi võõraste inimeste ees ennast lahti riietama ja laskma neil vaadata oma keha ning seda tehti 13 korral. Seega on täidetud kahju hüvitamise järgmine eeldus ehk mittevaralise kahju tekitamine.
16.RVastS §-des 3–6 sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kogu kahju ära hoidnud. Isiku läbivaatus otsustatakse ja teostatakse vahetult enne pikaajalist kokkusaamist. Tõenäoliselt poleks vangla rahuldanud kaebaja taotlust viia läbivaatus läbi ilma, et kaebaja oleks pidanud ennast alasti võtma (selle kohta vt ka dtl 35). Kuigi kokkusaamised toimusid kahe aasta vältel (ajavahemikul 31. august 2019 – 7. oktoober 2021), ei saa tõenäoliseks pidada ka seda, et selle aja jooksul oleks võimalik soodne kohtulahend taganud, et enamike kokkusaamisi oleks toimunud kaebaja soovitud viisil. Kahju hüvitamise nõude esitamist ei saa seega välistada esmaste õiguskaitse vahendite kasutamata jätmisega (RVastS § 7 lg 1).
17.Mittevaralise kahju rahas hüvitamise eelduseks on ka vastustaja süü (RVastS § 9 lg 1). Konkreetsel juhul läbiotsimise viisi valikul kaalumata jätmine sai toimuda vähemalt raske hooletusega (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 104 lg 4). Läbiotsimist võimaldav norm ei nõudnud seda, et läbiotsimine teostatakse just viisil, et isik peab ennast alasti võtma. Eeldada võib, et ametnikud pidid sellest oma ülesannete täitmisel teadlikud olema. Samas ei viita ükski asjaolu sellele, et vastustaja ametnikud oleksid tahtnud tekitada läbiotsimisega kaebajale hingelist valu ja kannatusi.
18.Kahju hüvitamise eelduseks on põhjuslik seos vastustaja tegevuse ja tekkinud kahju vahel (RVastS § 7 lg 1).
8(10)
3-22-311
18.1.Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse vastustaja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud (vt selle kohta Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui vastustaja poleks kaebajat 13 korral vaidlusalusel viisil läbi otsinud, poleks kaebaja pidanud hingelist valu ja kannatusi kannatama. Üldreegli kohaselt tuleb seega jaatada vastustaja õigusvastase tegevuse ja kahju vahel põhjusliku seose olemasolu. Samas tuleb avalik-õiguslikus suhtes kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada avaliku õiguse erisustega.
18.2.Põhjuslikku seost õigusvastase tegevuse ja kahju vahel ei tule jaatada olukorras, kus vastustaja nt kahju hüvitamise nõude lahendamisel suudab põhjendada ja tõendada, et kui kaalumisviga poleks esinenud, oleks kaebaja jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-77-04, p-d 12 ja 16; Tallinna Ringkonnakohtu 26. veebruari 2021. a otsus asjas nr 3-19-2196, p 17). Vastustaja on kohtumenetluses asunud õigustama kaebaja läbiotsimist vaidlusalusel viisil sellega, et kaebaja abikaasa mõisteti süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, s.o narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Vastustaja tugineb ka asjaolule, et kaebaja abikaasa jagas kaebajale korterist leitud kirjades õpetussõnu selle kohta, kuidas kriminaalsel teel saadud vara ja selle kuuluvust varjata (vt Tallinna Ringkonnakohtu XX.XX.XXXX otsus asjas nr X-XX-XXXX, p 18). Lisaks tugineb vastustaja vangiregistri ettekannetes kogutud mitteavalikustamisele kuuluvale teabele, mille kohaselt leiti kambrist, milles viibis ka kaebaja abikaasa, korduvalt keelatud aineid ja esemeid (nt mälukaart, tablette, kilekott valge ainega, minigripkotid). Vastustaja märgib, et kaebaja abikaasa on näidanud üles huvi keelatud aineid ja esemeid koguda ning neid teistele edasi anda. Eeltoodud asjaolude pinnalt hindab vastustaja, et kaebaja abikaasa võib olla motiveeritud kaebaja abil toimetama vanglasse keelatud aineid ja esemeid. Ringkonnakohtu hinnangul võib kinnipeetava varasem karistus ja tema vanglas käitumine, sh keelatud ainete ja esemete valdamisel ja kasutamisel olla üheks õigustavaks asjaoluks, kontrollimaks pikaajalisele kokkusaamisele tulevat isikut põhjalikumalt. Viimast eriti juhul, kui on tõenäoline, et kokkusaaja kaudu võidakse keelatud aineid ja esemeid vangla territooriumile tuua. Samas ei võimalda vastustaja esitatud teave pidada tõenäoliseks, et kaebaja kaudu oleksid sattunud keelatud ained ja esemed vanglasse. Vastustaja esitatud teave ei võimalda järeldada, et kaebajat tuli pidada tõenäoliseks keelatud ainete ja esemete vanglasse toojaks. Näiteks võib sellise indikatsiooni tekitata see, kui kokkusaaja on varem jäänud keelatud aine või eseme toomisega vahele, pärast pikaajalist kokkusaamist on kinnipeetavalt või temaga seotud isikult leitud keelatud aine või ese, samuti, kui kinnipeetav on andnud pärast pikaajalist kokkusaamist positiivse narkotesti vms asjaolu. Vastustaja esitatud täiendavad põhjendused ja tõendid ei võimalda seega järeldada, et kaebaja suhtes oleks tulnud kohaldada 13 korral läbi otsimist vaidlusalusel viisil.
18.3.Vastustaja esitatud teised põhjendused selle kohta, et pikaajalisel kokkusaamisel esineb suurem risk keelatud ainete ja esemete vanglasse toomiseks, kirjeldavad abstraktset ohtu, mitte aga konkreetsest kaebajast lähtuvat ohtu. Kui vanglas esineb avalikule korrale ja teiste isikute õigushüvele abstraktne oht ja vanglal puudub võimalus seda kehtiva õiguse kohaselt tõrjuda, saab seadusandja vajadusel kaaluda kokkusaajatele piiravamate meetmete sätestamist.
9(10)
3-22-311
19.Mittevaralise kahju hüvitamise viisi ja suuruse kindlakstegemisel tuleb arvestada õigusrikkumise raskust ning süü vormi ja selle raskust (RVastS § 9 lg 2). Halduskohus arvestas põhjendatult hüvitise liigi ja suuruse määramisel konkreetse juhtumi asjaolusid, sh kaebaja põhjenduste kaalukust hingelise valu ja kannatuste kohta. Lisaks võttis halduskohus põhjendatult arvesse samaliigistes asjades välja mõistetud hüvitiste suurusi. Tegemist on indikatsiooniga, et tagada samaliigiliste kanatuste korral samas suurusjärgus hüvitise määramise (s.o õiguse ühetaoline kohaldamine võimalikult suures ulatuses). Viimati eeskätt olukorras, kus mittevaralise kahju suurust pole võimalik üheselt kindlaks teha. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Seejuures tuleb märkida, et kaebaja põhjendused ei luba järeldada seda, et tema kannatused oleksid olnud tavapärastest kannatustest märkimisväärselt erilisemad ja raskemad, mis oleksid õigustanud suurema hüvitise välja mõistmist. Samuti ei ole vastustaja esitanud selliseid põhjendusi, mis lubaksid kaebaja kannatuste eest väiksema hüvitise välja mõista.
20.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus kaebaja ja vastusta apellatsioonkaebused rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata.
21.Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.