AS CREDITINFO EESTI kaebus tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 28.03.2022 ettekirjutus-hoiatuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565 resolutsiooni punktid 4, 6 ja 7
Menetlusosalised
Kaebaja – AS CREDITINFO EESTI, volitatud esindajad vandeadvokaat Liisi Jürgen ja advokaat Gerda Raag Vastustaja – Andmekaitse Inspektsioon, volitatud esindaja Liisa Ojangu
Asja läbivaatamine
31.10.2022 istungil
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Andmekaitse Inspektsiooni 28.03.2022 ettekirjutus-hoiatuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565 resolutsiooni punkt 7. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta rahuldamata AS CREDITINFO EESTI taotlus kaebuse muutmiseks ja kaebuse täiendamiseks nõudega „keelata AKI-l algatada AS CREDITINFO EESTI suhtes AKI 03.10.2022 kinnitatud juhendis „Maksehäirete avaldamine“ sätestatud nõuete mittetäitmisest tulenevaid järelevalvemenetlusi, sh teha ettekirjutusi, rakendada sunniraha ja viia läbi väärteomenetlusi.“
3.Jätta rahuldamata AS CREDITINFO EESTI taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks.
4.Mõista Andmekaitse Inspektsioonilt AS CREDITINFO EESTI kasuks välja menetluskulud summas 6000 eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Väljamõistetud menetluskulud tuleb kanda NJORD Advokaadibüroo OÜ arveldusarvele IBAN EE651010220049344018 selgitusega ”Menetluskulud haldusasjas nr 3-22-820“.
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2022 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-
3-22-820 toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Andmekaitse Inspektsioon (AKI) tegi 28.03.2022 AS-ile CREDITINFO EESTI ettekirjutushoiatuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565 (edaspidi ka: vaidlustatud ettekirjutus), millega määras 10 kohustust (resolutsiooni p-d 1-10) võrgulehtedel www.e-krediidiinfo.ee ja www.minucreditinfo.ee isikuandmete töötlemisel tähtajaga 15.04.2022.
2.AS CREDITINFO EESTI esitas 11.04.2022 vaide, milles vaidlustas AKI 28.03.2022 ettekirjutuse resolutsiooni punktid 1, 4 , 6, 7: „1. Piirata endiste seotud isikute (juhatuse liikmete, nõukogu liikmete) avalikustamise tähtaega üldkorras viiele aastale. Samuti hinnata üle, kas ja milliseid endisi seoseid on vajalik üleüldse avalikustada;
4.Eemaldada eraisiku raportite väljastamisel õigusliku aluse valikul lepinguline alus ehk Isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikkel 6 lg 1 punkt b;
6.Kontrollida (hinnata) iga kolmanda isiku õigustatud huvi olemasolu või määrata kategooriad (nt üürnik, laenuvõtja, tööandja/äripartner), kelle osas on võimalik kolmandal isikul taustakontroll (usaldusväärsuse kontroll) läbi viia;
7.Kontrollida enne isikuandmete (maksehäire) avalikustamist võlgnevust tõendavaid dokumente.“
3.AKI jättis 20.05.2022 vaideotsusega nr 2.1.-3/22/1031 vaide rahuldamata.
4.AS CREDITINFO EESTI esitas Tallinna Halduskohtule 20.06.2022 kaebuse, milles taotles tühistada AKI 20.05.2022 vaideotsus nr 2.1.-3/22/1031 osas, millega AKI jättis rahuldamata vaide AKI 28.03.2022 ettekirjutus-hoiatusele isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565 punktide 4, 6 ja 7 vaidlustamise osas. Ühtlasi taotles kaebaja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist järgmistes küsimustes: 1) Kas Eesti Vabariigi isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10 lg 1, mille kohaselt „võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse“ on kooskõlas IKÜM-ga?; 2) Kas IKÜM-ga on kooskõlas käsitlus, mille kohaselt kahe iseseisva vastutava isiku vahelises suhtes andmete vahetamisel peab andmeid saav vastutav töötleja sisuliselt kontrollima saadud andmete õigsust (nt võlaandmete puhul tõendeid kontrollides)?;
2(12)
3-22-820 3) Kas IKÜM-ga on kooskõlas käsitlus, mille kohaselt kahe iseseisva vastutava isiku vahelises suhtes andmete vahetamisel peab andmeid edastav vastutav töötleja sisuliselt kontrollima andmeid saava vastutava töötleja õiguslikku alust (nt kui teine vastutav töötleja töötleb õigustatud huvi alusel, siis kas andmeid edastav vastutav töötleja peab hindama, kas kõik õigustatud huvi eeldused ja nõuded on teisel vastutaval töötlejal täidetud).
5.Tallinna Halduskohus võttis 14.07.2022 määrusega menetlusse AS CREDITINFO EESTI kaebuse tühistada AKI 28.03.2022 ettekirjutus-hoiatuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.3/17/1565 punktid 4, 6 ja 7.
6.Kaebaja esitas 27.10.2022 taotluse kaebust muuta, täiendades kaebust nõudega: „Keelata AKI-l algatada AS CREDITINFO EESTI suhtes Andmekaitse Inspektsiooni 03.10.2022 kinnitatud juhendis „Maksehäirete avaldamine“ (edaspidi: Maksehäirete avaldamise juhend“) sätestatud nõuete mittetäitmisest tulenevaid järelevalvemenetlusi, sh teha ettekirjutusi, rakendada sunniraha ja viia läbi väärteomenetlusi.“ Ühtlasi esitas kaebaja taotluse keelata esialgse õiguskaitse korras Maksehäirete avaldamise juhendi nõuete täitmiseks AS CREDITINFO EESTI suhtes sunniraha rakendamine, väärteomenetluste läbiviimine ja karistuste määramine ning AS-ile CREDITINFO EESTI ajutise või alalise isikuandmete töötlemiskeelu kehtestamine kuni lahendi jõustumiseni haldusasjas nr 3-22-820.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) AKI on asunud seisukohale, et kuivõrd kaebaja on vastutav töötleja, on kaebajal kohustus kontrollida päringu tegija õiguslikku alust, sh õigustatud huvi olemasolu ja otsustada, milliseid õiguslikke aluseid teine vastutav töötleja üldse kasutada saab (vaidlustatud ettekirjutuse punktid 4 ja 6), ja võlaandmete avaldamisel kontrollima võlanõude aluseks olevaid tõendeid (vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni punkt 7). Selline AKI seisukoht ei ole kooskõlas IKÜM-s ettenähtud vastutuse jaotusega olukorras, kus korraga on kaks vastutavat töötlejat. Kaebaja on iseseisev vastutav töötleja ning iseseisev vastutav töötleja on ka päringu tegija või võlaandmete esitaja. Kaebajal puudub pädevus sisuliselt kontrollida teise vastutava töötleja andmetöötlust, sh seda, kas teine vastutav töötleja on õige õigusliku aluse valinud, kas sisuliselt on selle õigusliku aluse nõuded täidetud ja kas võlanõue on tõendatud. Vaidlustatud ettekirjutusest ega vaideotsusest ei nähtu, et AKI oleks hinnanud olukorda, võttes arvesse, et kaebaja kliendisuhete puhul on tegu olukorraga, kus suhtlevad kaks iseseisvat vastutavat töötlejat ning kumbki vastutab oma andmetöötluse õigsuse eest. Andmete edastamise suhtes on andmeid saav isik vastuvõtja (IKÜM artikkel 4 punkt 9), kellel peab omapoolseks töötluseks olema iseseisev õiguslik alus ning vastuvõtja vastutab ise omapoolse andmetöötluse eest (sh andmetöötluse aluste eest). Iseseisvat õiguslikku alust, mis kohalduks üheaegselt andmete edastajale ja vastuvõtjale edastamise toimingu osas, ei ole – kummalgi andmete töötlejal peab olema oma iseseisev õiguslik alus – ühel edastamiseks ja teisel vastuvõtmiseks. Kaebaja ei saa ise vastutada päringuid tegevate ega ka võlaandmeid esitavate isikute tegevuse eest. Kaebaja vastutab selle eest, et temapoolne isikuandmete kogumine, raportite genereerimine, võlainfo avaldamine ja muud portaali pidamisega seotud isikuandmete töötlemise toimingud oleksid kooskõlas andmekaitsealaste õigusaktidega. Kaebajale ei saa aga omistada vastutust teiste vastutavate töötlejate poolt läbiviidava isikuandmete töötlemise seaduslikkuse eest. See oleks vastuolus IKÜMi põhieesmärgiga, milleks on see, et iga üksik andmetöötleja hoolitseb ja vastutab isikuandmete töötlemise õiguspärasuse eest
3(12)
3-22-820 2) Kaebajale avalikustamiseks edastavate andmete õigsuse ja ajakohasuse kohustus on võlaandmete esitajatele selgelt esitatud ka kaebaja ja võlaandmete esitaja vahel sõlmitavas maksehäireregistri asutaja lepingus. Seega nõuab kaebaja võlaandmete esitajatelt kui iseseisvatelt vastutavatelt töötlejatelt, et kaebajale esitatav informatsioon oleks tõene ja ajakohane ning et võlaandmete esitaja täidaks seega talle IKÜM-s sätestatud kohustusi. Kaebaja kui isikuandmeid edastav töötleja ei saa olla ainuvastutajaks info saaja poolse infotöötluse õigusliku aluse olemasolu ja kontrolli eest. Realistlik on, et isikuandmete edastaja peab küsima ja saaja andma info õigusliku aluse kohta. Õigusliku aluse tegeliku olemasolu eest vastutab isikuandmete saaja ja ta peab olema suuteline seda igal ajal tõendama. 3) AKI on vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni punktis 4 vääralt leidnud, et kaebaja kohustuseks on eemaldada eraisiku raportite väljastamisel õigusliku aluse valikul lepinguline alus ehk IKÜM artikkel 6 lg 1 punkt b ning vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni punktis 6 on AKI leidnud, et kaebaja kohustuseks on kontrollida (hinnata) iga kolmanda isiku õigustatud huvi olemasolu või määrata kategooriad (nt üürnik, laenuvõtja, tööandja/äripartner), kelle osas on võimalik kolmandal isikul taustakontroll (usaldusväärsuse kontroll) läbi viia. Andmetöötluse seaduslikkuse peab tagama vastutav töötleja (IKÜM artikkel 5 lõige 2). Kaebaja pädevuses ei ole piirata, millisel õiguslikul alusel andmetöötlus toimub ega ka hinnata, kas õigusliku aluse eeldused on täidetud – see on vastutava töötleja hinnata ja otsustada. Kaebaja ja päringut teostav isik on kaks iseseisvat vastutavat töötlejat. Kaebaja saab tuvastada, kas õiguslik alus on olemas ning lepinguliste meetmetega tagada, et andmeid saav isik esitaks õigusliku aluse osas õiget infot, mida kaebaja ka teeb. Kaebaja aga ei saa hinnata, kas asjaomane vastutav töötleja on õigusliku aluse õigesti tuvastanud ja kas konkreetse õigusliku aluse nõuded on ka tegelikkuses täidetud (nt kas õigustatud huvi reaalselt esineb, kas läbi on viidud nõuetele vastav õigustatud huvi hinnang jm). Seega on põhjendamatu AKI nõue eemaldada eraisiku raportite väljastamisel õigusliku aluse valikul lepinguline alus ehk IKÜM artikkel 6 lg 1 punkt b ning panna seeläbi kaebaja olukorda, kus ta peab täitma järelevalveasutuse/kohtu rolli ja/või andmete saaja on sunnitud märkima isikuandmete töötlemise aluseks tegelikkusele mittevastava aluse. Õigustatud huvi olemasolu saab hinnata andmetöötleja, kes andmeid töödelda soovib – seega, kui päringu tegija soovib oma andmetöötluse osas tugineda õigustatud huvile, peab ta ise ka vastava analüüsi tegema. 4) Põhjendamatu on ettekirjutuse resolutsiooni p-s 7 esitatud nõue, et kaebajal on kohustus kontrollida enne isikuandmete (maksehäire) avalikustamist võlgnevust tõendavaid dokumente. AKI on seejuures tuginenud IKS § 10 lg-le 1. Vaidlustatud ettekirjutusest ega vaideotsusest ei nähtu, et AKI oleks analüüsinud, millise vastutava töötleja kohustuseks on selle kontrolli teostamine olukorras, kus võlausaldaja edastab kaebajale avaldamiseks andmeid. Seejuures puudub ettekirjutusest ja vaidest analüüs, kas kaebajal üldse sellise kohustuse täitmiseks pädevus on. IKÜM art 5 lg 1 p-st d tulenevalt peab vastutav töötleja tagama andmete õigsuse, kuid selle sisuks ei ole kohustus kontrollida teise vastutava töötleja esitatud andmete õigsust tõendite pinnalt. Sellist kohustust ei saagi olla, kuivõrd selline pädevus saab olla vaid järelevalveasutusel või kohtul. Seejuures ei ole AKI selgitanud, miks tuleb mõista IKS § 10 lgs 1 märgitud terminit „kontrollima“ kohustusena küsida tõendeid ja neid hinnata. Selline AKI poolne tõlgendus ei ühti IKÜM nõudega tagada andmete õigsus. Andmete õigsuse tagamiseks on nende andmete osas tõendite küsimine vaid üks võimalik, kuid mitte ainus, lahendus. Andmete õigsuse tagamine antud olukorras lasub asjaomasel vastutaval töötlejal ehk isikul, kes edastab võlainfo kaebajale avaldamiseks. Kaebaja ei saa ise vastutada võlaandmeid esitavate isikute tegevuse eest. Kaebaja ei ole pädev isik hindama võlgnevust tõendavaid dokumente. Asudes hindama võlgnevuse tõendatust, astuks kaebaja kohtu rolli. Isegi, kui kaebaja tõendeid
4(12)
3-22-820 küsiks ja hindaks, jääb viimane sõna nõude tõendatuse üle ikkagi kohtule ning seeläbi oleks kaebaja poolne tegevus vaid asjatu ressurssi kasutus. 5) Kaebaja poolt peetav maksehäirete register aitab kaasa ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse suurenemisele ja kolmandate isikute poolt seadusest ja lepingutest tulenevate kohustuste paremale täitmisele, aidates näiteks tagada vastutustungliku laenamise põhimõtet. Samuti aitab maksehäireregister tagada Eesti ettevõtluskeskkonna majanduslikku usaldusväärsust, sest võimaldab nii Eesti kui välisinvestoritel tutvuda oma koostööpartnerite taustaga. Paljudes teistes Euroopa Liidu riikides on krediidibüroode, s.h. võlgnevuste informatsiooni vahendamine reguleeritud eraldi seadusega ning krediidibüroode tegevus on sertifitseeritud tegevusala, mis näeb ette selgete protseduuride olemasolu sh võlainfo vaidlustuste käsitlemise osas. Eestis selline riiklik regulatsioon hetkel puudub. Siiski ei ole lahenduseks selline AKI ülalkirjeldatud meede, mis olemuslikult muudab krediidibüroode tegevuse majanduslikult ebamõistlikuks. 6) AKI on vaideotsuses asunud seisukohale, et vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane ning kaebaja seisukohad vaides ei muuda olukorda. Samas ei nähtu vaideotsusest, et AKI oleks sisuliselt Creditinfo seisukohti analüüsinud. AKI põhjendused ja otsuse kujunemine ei ole vaideotsuses jälgitavad. AKI on rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 86 lg-t 2, millest nähtuvalt peab olema vaideotsus põhjendatud. AKI on vaideotsusega asunud selgitama ja sisustama juba tehtud haldusakti (vaidlustatud ettekirjutuse) sisu. AKI on ka jätnud välja selgitamata menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, st rikkunud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet. Vaideotsus ega vaidlustatud ettekirjutus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Vaideotsuse puhul moodustab suurema osa vaide tsiteering ning otsuse põhjendav osa on äärmiselt napisõnaline ega võimalda mõista AKI loogikat ega kaalutlusi otsusele jõudmisel. Juhul, kui kaebaja peaks asuma kohaldama sellist vastutusstandardit, kus kaebaja vastutaks sisuliselt ainuisikuliselt maksehäireregistris avaldatavate andmete õigsuse eest, oleks see ebaproportsionaalne ning majanduslikult mittejätkusuutlik.
8.Andmekaitse inspektsioon leiab, et kaebused tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 1) Kaebaja küll möönab, et ta võiks ehk olla kaasvastutav töötleja, ehkki sõnaselgelt ta seda ei väljenda, kuid kasutab kaebuses korduvalt väljendit „teine vastutav töötleja“, millest võiks ehk seda järeldada. Samas jääb kaebuse argumente lugedes täiesti arusaamatuks, milliste andmete avaldamise osas tema kui samuti vastutav töötleja üldse vastutab. Nimelt kui kaebust lugeda, siis saab järeldada, et kaebaja üksnes n.-ö riisub andmed avalikest andmetest kokku, samuti võtab hea meelega vastu talle edastatud andmed (võlaandmed) ja piltlikult öeldes pühib ülejäänu osas käed puhtaks, sest kõik edasine toimub justkui tema mõjusfäärist väljapool. 2) AKI vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni punkt 4 käsitleb üksnes seda, et valikute hulgast, mida päringu tegija teha saab õigusliku aluse valiku osas, tuleks eemaldada õigusliku alusena IKÜM art 6 lg 1 punkt b, sest see olemuslikult ei sobi ega saa olla kõnealuses kontekstis õiguslikuks aluseks. Seega lähevad kaebaja etteheited vastustaja aadressil kaugemale ettekirjutuse resolutsioonist ja sisust. Küll aga jääb vastustaja vaidlustatud ettekirjutuses ja vaideotsuses toodud argumentidel jätkuvalt selle juurde, et õigusliku alusena lepingu täitmine ei saa kaebaja teenuse kontekstis kõne alla tulla ning see tuleks eemaldada. 3) Vaidlustatud ettekirjutuse punkti 6 vaidlustamisel on kaebaja keskendunud üksnes sellele, kas tema saab hinnata päringu tegijate õiguslikku alust päringu tegemiseks või mitte. Tähelepanuta on kaebaja jätnud selle, et AKI ettekirjutuse resolutsiooni punkt 6 sisaldab alternatiivi. AKI on selgelt mõistnud kaebaja äriloogikat ning sedagi, mis on mõistlik või ebamõistlik selles kontekstis. Seepärast ongi tehtud alternatiivina ettepanek seada kategooriad,
5(12)
3-22-820 mille vahelt saab päringu tegija valida, milles seisneb päringu tegija õigustatud huvi päringu tegemiseks. Nagu AKI nii ettekirjutuses kui ka vaideotsuses on selgitanud, on teised turuosalised sellist praktikat juba rakendanud, mistõttu ei päde ka väide, et see on ülemääraselt koormav, majanduslikult kulukas või lausa võimatu. Kusjuures majanduslikud argumendid ei oleks ka piisavad põhjendamaks IKÜM nõuete mittetäitmist. Lisaks ei saaks AKI kaebaja osas teha erandit, sest sellisel juhul kohtleks AKI turuosalisi ebavõrdselt. 4) Ettekirjutuse resolutsiooni punkti 7 vaidlustades leiab kaebaja, et AKI on ebaõigelt sisustanud IKS § 10 lõikes 1 märgitud terminit „kontrollima“ ja avaldab arvamust, et selleks ei saa ega pea olema üksnes tõendite esitamine ja nende kontrollimine, selleks võib olla ka teisi lahendusi. Samas jääb ebaselgeks, millised need teised lahendused on. Järgides sellele järgnevat argumentatsiooni, kus kaebaja ütleb, et andmete edastajal ehk asjaomasel vastutaval töötlejal on kohustus tagada andmete õigsus, võib järeldada, et pakutud teine lahendus on usaldus. Iseenesest ideaalmaailmas ju suurepärane, aga eirab kaebaja kui vastutava töötleja kohustusi. Taaskord tekib küsimus, mille eest siis kaebaja vastutab. Tema on ju andmete avaldaja ja ka päringu tegijale edastaja – mõlemad kvalifitseeruvad andmetöötluseks. 5) AKI järelevalve infoportaalide üle on tõukunud väga rohketest isikute kaebustest AKI-le. Jätkuvalt laekub AKI-le väga suures hulgas isikute kaebusi, milliste peamiseks sisuks on kas aegunud või juba ammu tasutud võlaandmete või vales suuruses võlaandmete avaldamised. Tõsi, võlaandmete õigsuse eest vastutab ka nende andmete algne omaja – on see siis inkassoettevõte või krediidiandja ise, aga kaebaja kui nende avaldaja ei saa end täielikult taandada vastutusest, sest andmete taasavaldamisel (taaskasutamisel) laienevad avaldajale kõik IKÜM-st tulenevad andmetöötleja kohustused. Sealhulgas kohustus tagada andmete õigsus. Küsimus on pigem vastustaja hinnangul teenuse ülesehitamises, aga ka lepingutes, mis tal oma partneritega sõlmitud on. Seega selleks, kuidas tagada talle esitatud andmete õigsus, on mitmeid teisigi viise, kui lihtsalt n.-ö käte üles tõstmine ja vastutuse mujale veeretamine. 6) Viimaks leiab kaebaja, et kaebaja vastutusstandard on ebaproportsionaalne. Sisuliselt ütleb kaebaja seda, et tema ärihuvid ja potentsiaalselt tekkida võivad kulud tuleb kõrgemale seada andmesubjektide õigusest privaatsusele ja eraelu kaitsele. Andmekaitse normid on suunatud eraelu puutumatuse kaitsele, mis on põhiseadusega kaitstav õigus. Tõsi, see ei ole ülimuslikum kõigi teiste põhiõiguste ees, kuid vajab kindlasti väga tugevat kaitset. Mis omakorda tähendab, et eraelu puutumatuse kui põhiõiguse riive peab olema mitte ainult põhjendatud aga ka isikule ettenähtav. Võlaandmete õigsuse kontrolli ülesehitamise mehhanism on ärimudeli küsimus ning ilmselt ei ole ainuvõimalik lahendus juristide armee värbamine nagu väidab kaebaja. Ettekirjutuse proportsionaalsuse hindamisel on kaebaja selgelt eelistanud enda ärihuve ning seadnud need kõrgemale andmesubjekti õigusest privaatsusele. Lisaks on huvitav kaebajate väide tohututest kuludest ning süsteemi ümberehitamise keerukusest kontekstis, kus Rahandusministeerium on välja tulnud nn positiivse krediidiregistri loomise väljatöötamiskavatsusega, mille käigus on ministeerium kohtunud ja konsulteerinud ka muuhulgas kaebajaga. Eelnõu väljatöötamiskavatsus näeb lahendusena pigem erasektori poolt hallatavat süsteemi – andmevahetusplatvormi. Kaebaja väited ebaproportsionaalsusest on otsitud ega ole eluliselt usutavad. 7) Kuna kaebaja ei ole põhjendanud oma taotlust Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks, ei saa ka vastustaja selles osas seisukohta kujundada. Olenemata aga põhjendustest ei näe vastustaja ka selleks vajadust.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 4 kohaselt tuli kaebajal eraisikute raportite väljastamisel õigusliku aluse valikul eemaldada lepinguline alus ehk IKÜM artikkel 6 lg 1
6(12)
3-22-820 punkt b. IKÜM art 6 lg 1 punkt b annab seadusliku aluse isikuandmete töötlemiseks, kui isikuandmete töötlemine on vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks või lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks vastavalt andmesubjekti taotlusele. AKI toob välja, et maksehäirete kontrollid, mida teostatakse näiteks enne isikule laenu väljastamist või kinnisvara üürile andmist, ei põhine andmesubjekti taotlusel, vaid õigustatud huvi alusel selleks, et veenduda tulevase lepingupartneri usaldusväärsuses. Maksehäirete kontrollimise vajadus võib tuleneda ka pankade seadusjärgsest kohustusest kontrollida laenutaotleja maksevõimet. Kaebaja leiab vastukaaluks, et sobiva õigusliku aluse leidmine isikuandmete töötlemiseks on iga vastutava töötleja enda kohustus ning isik, kes Creditinfo portaalist isikuandmeid pärib, on ise vastutava isikuandmete töötlejana vastutav IKÜM järgimise eest. Seejuures ei saa kaebaja arvates välistada, et mingitel juhtudel võib töötlemise aluseks tõepoolest leping olla. Kohtu arvates käsitab kaebaja vastutava töötleja rolli liialt kitsalt. Kaebaja töötleb isikuandmeid portaali kaudu, kogudes erinevatelt võlausaldajatelt võlgnike maksehäireid puudutavaid andmeid ning avaldades neid andmeid portaali kasutajatele kaebaja määratud tingimustel. Kohus leiab, et kaebaja kohustuseks on määrata teabele juurdepääsutingimused, mis oleksid mh seadusliku aluse osas kooskõlas IKÜM-ga. Portaali haldaja kohustuseks on samuti välistada portaali kasutajatel õiguslikele alustele tuginemine, mis andmete töötlemise eesmärki ja iseloomu arvestades ei vastaks IKÜM vastavatele alustele. Küsimus pole seega üksnes andmete kasutaja vastutuses valida kohane õiguslik alus, vaid ka kaebaja vastutuses pakkuda valimiseks üksnes sobivaid õiguslikke aluseid. IKÜM art 4 p 2 kohaselt loetakse isikuandmete töötlemiseks ka nende avalikustamist sõltumata andmete edastamise viisist. Seega on ka Creditinfo kohustuseks tagada tema poolt avalikustatavate andmete kasutamisel korrektse õigusliku aluse olemasolu. Kaebaja klientidel ei tohiks olla võimlik valida isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks sellist alust, mis konkreetset andmetöötluse eesmärki arvestades ei ole IKÜM mõttes lubatav. Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega, et andmete saaja vastab õige õigusliku aluse eest ise ning et IKÜM ei võimalda kaebajal piirata teise vastutava töötleja isikuandmete töötlemise õigusliku aluse valikut.
10.Järgnevalt tuleb hinnata, kas IKÜM artikkel 6 lg 1 punkt b on maksehäirete puhul päringu tegemisel ebakohaseks õiguslikuks aluseks. Kohus nõustub vastustajaga, et IKÜM artikkel 6 lg 1 punkt b ei saa olla maksehäirete registris päringute tegemisel sobivaks õiguslikuks aluseks. Kaebaja pole välja toonud olukorda, kus maksehäirete osas päringu tegemine oleks vajalik andmesubjekti osalusel sõlmitud lepingu täitmiseks. Kaebaja on viidanud olukordadele, kus päringu tegemine võib olla vajalik tulevikus sõlmitava tehingu (laenuleping, üürileping) sõlmimiseks ‒ kasvõi näiteks selleks, et täita vastutustundliku laenamise põhimõtet. IKÜM art 6 lg 1 punkt b teise alternatiivi kohaldamise eelduseks on esiteks andmesubjekti taotlus, teiseks taotlus on esitatud seoses potentsiaalselt sõlmitava lepinguga ning kolmandaks peab isikuandmete töötlemine olema vajalik lepingu sõlmimisele eelnevate meetmete võtmiseks. Tegemist võib olla olukorraga, kus andmesubjekt võtab ühendust andmetöötlejaga, et uurida mõne viimase pakutava teenuse kohta. Näiteks annab andmesubjekt teenusepakkujale (veebikeskkonnas) oma koduse aadressi, et veenduda, kas teenuse pakkuja tegutseb selles piirkonnas või kui pank küsib enne tehingu sõlmimist isikult isikut tõendavat dokumenti. Säte ei hõlma olukordi, kus andmetöötlus toimub üksnes vastutava töötleja või kolmanda isiku initsiatiivil või nõudel1. Oluline on ka silmas pidada seda, et vajadus IKÜM art 6 lg 1 punkti b Vt. Andmekaitse Nõukogu „ Guidelines 2/2019 on the processing of personal data under Article 6(1)(b) GDPR in the context of the provision of online services to data subjects“. Version 2.0. (p 47). Arvutivõrgus: https://edpb.europa.eu/sites/default/files/files/file1/edpb_guidelines-art_6-1-badopted_after_public_consultation_en.pdf
7(12)
3-22-820 mõttes on EL õiguses iseseisva tähendusega mõiste, mida tuleb sisustada EL andmekaitse õiguse valguses. IKÜM artikli 6 lg 1 punkti b „vajadus“ ei kata andmetöötlust, mis on kasulik, kuid mitte objektiivselt (häda)vajalik teenuse pakkumisel või lepingu sõlmimisele eelnevalt andmesubjekti taotlusel, isegi, kui see on vajalik vastutava töötleja mõne teise ärilise eesmärgi jaoks2. Sellisena maksehäirete osas päringute tegemine ei vasta kohtu arvates IKÜM art 6 lg 1 punkti b rakendamise eeldustele, isegi kui asuda seisukohale, et vastutustundliku laenamise põhimõte on seadusest tulenevaks kohustuseks ja päringute tegemine maksehäirete registris võib olla vajalik, et seda põhimõtet järgida. Kohus viitab ka IKÜM art-le 24, mille kohaselt peab vastutav töötleja suutma tõendada isikuandmete töötlemise kooskõla IKÜM-ga. Sellisena ei piisa kaebaja arvamusest, et vastavaid olukordi, kus kaebaja kliendid võivad vajada IKÜM artikkel 6 lg 1 punkti b alust, võib ette tulla. Kaebaja peaks ise konkreetse vajaduse suutma välja tuua, mitte viitama selle võimalusele. Kaebaja pole seda aga teinud. Ülaltoodut arvestades on kohtu arvates vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 4 õiguspärane.
11.Ettekirjutuse resolutsiooni p 6 kohaselt tuleb kaebajal kontrollida (hinnata) iga kolmanda isiku õigustatud huvi olemasolu või määrata kategooriad (nt üürnik, laenuvõtja, tööandja/äripartner), kelle osas on võimalik kolmandal isikul taustakontroll (usaldusväärsuse kontroll) läbi viia. Kohus märgib, et ettekirjutuse resolutsiooni p 6 on esitatud alternatiividega. Ettekirjutust on võimalik täita kas iga kolmanda isiku õigustatud huvi olemasolu kontrollides või määrates kategooriad, kellena päringu tegija tegutseb. AKI leiab, et kaebaja ei saa pakkuda abstraktset eraisiku hindamise teenust, vaid peab selle kohandama andmete saajast lähtuvalt. AKI ettekirjutuse kohaselt tuleb kaebajal luua lahendus, mis arvestaks, millise andmete saamiseks millisel juhul kellelgi (ja kas üldse) õigus on. Eraisikute taustakontrolli puhul tuleb määratleda, kelle osas (nt üürnik, laenuvõtja, töötaja/äripartner) soovitakse taustakontrolli läbi viia ning sellest lähtuvalt piiritleda andmekoosseis. Kui taustakontrolli kategooriaid aga ei määratleta, tuleb iga päringu puhul eraldi kontrollida kolmanda isiku õigusliku aluse olemasolu ning sellest lähtuvalt ka andmekoosseisu piirata (AKI vaidlustatud ettekirjutuse p. 3.2.2). Seega ei olnud vaidlustatud ettekirjutuse sisuks kaebaja kohustus kontrollida/hinnata iga kolmanda isiku õigustatud huvi olemasolu, vaid kaebaja sai valida enda jaoks vähem koormava alternatiivi, mida kaebaja esindaja 30.10.2022 istungil ongi tehtud ja vaidlustatud ettekirjutus on selles osas täidetud. Nii kinnitasid ka kaebaja esindajad 31.10.2022 kohtuistungil.
12.Kohtule nähtuvalt on kaebaja esitanud vastuväiteid vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 6 esimese alternatiivi kohta ‒ kontrollida/hinnata iga kolmanda isiku õigustatud huvi olemasolu ‒ pidades seda õigusvastaseks. Kaebaja tugineb muuhulgas „Maksehäirete avaldamise juhendile“, millega on olukorda muudetud rangemaks ‒ enam ei ole võimalik piirduda üksnes õiguslike kategooriate valimisega, vaid AKI nõuab selgesõnaliselt, et andmetöötlejal tuleb tuvastada, et andmete pärijal on reaalne kavatsus isikuga lepingulistesse suhetesse astuda. Õigusliku aluse kontrollimiseks ei piisa viitamisest lepingu sõlmimise hüpoteetilisele võimalusele tulevikus. Õigusliku aluse sisulise kontrollimisega ei ole tegemist ka siis, kui andmete pärijal palutakse õigusliku aluse kinnitamiseks teha linnuke vastavasse kastikesse ning seejärel andmed väljastataksegi (Juhendi p. 2.4). Seega on pandud uue juhendiga kohustus iga üksikut andmete päringut kontrollida ja tõendada.
13.Kaebaja esitas 27.10.2022 taotluse täiendada kaebust nõudega „keelata AKI-l algatada AS CREDITINFO EESTI suhtes AKI 03.10.2022 kinnitatud juhendis „Maksehäirete avaldamine“ sätestatud nõuete mittetäitmisest tulenevaid järelevalvemenetlusi, sh teha ettekirjutusi, rakendada sunniraha ja viia läbi väärteomenetlusi.“ Kaebuse täiendamise eesmärgiks oli sisuliselt Maksehäirete avaldamise juhendi õiguspärasuse kontroll. Kohus ei pidanud kaebuse
Sealsamas, p 25.
8(12)
3-22-820 täiendamist 31.10.2022 istungil põhjendatuks, kuna kohtu arvates ei olnud HKMS § 45 lg-s 1 toodud keelamiskaebuse esitamise eeldused täidetud. Kohus jääb selle seisukoha juurde. Kohus leiab, et Maksehäirete avaldamise juhendis muutunud AKI seisukoht ei oma tähtsust käesoleva asja lahendamisel, sest haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seega ei saa Maksehäirete avaldamise juhend mõjutada käesoleva asja lahendamist. Maksehäirete avaldamise juhendi vaidlustamine praegu on ennatlik, kaebajal puudub selleks kaebeõigus. Esiteks pole tegemist haldusaktiga, mis on halduskohtus vaidlustatav. Teiseks ei toimu praktika muutmine kohaselt, vaid Maksehäirete avaldamise juhendi rakendamine praktikas võtab aega. AKI on andnud turul osalejatele aega enda praktika Maksehäirete juhendiga kooskõlla viimiseks kuni 01.12.2022, peale mida on AKI lubanud kontrollida nõuete täitmist järelevalvemenetluses (Maksehäirete avaldamise juhendi 06.10.2022 kaaskiri nr 2.3.-3/22/2401, 27.10.2022 kaebuse täiendus, lisa 2). Sobilik koht vastuväidete esitamiseks on vastavas menetluses. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, miks õiguslike kategooriate määramist tuleks pidada õigusvastaseks. Kohtule ka neid põhjuseid ei nähtu, selline nõue on kahtlemata kooskõlas isikuandmete töötlemise põhimõtetega. Seetõttu on vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 6 õiguspärane. Kohus käsitles 31.10.2022 kohtuistungil põhjalikult kaebaja kartusi, et vaidlustatud ettekirjutus toob sisuliselt kaasa igakordse päringu tegija õigustatud huvi üksikjuhtumi kontrolli. Kohtu arvates pole kaebaja kartus põhjendatud (sellist kohustust ei tulene vaidlustatud ettekirjutusest), seda kinnitas ka vastustaja esindaja kohtuistungil.
14.Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 7 kohaselt tuleb kaebajal kontrollida enne isikuandmete (maksehäirete) avalikustamist võlgnevust tõendavaid dokumente. Selles osas on AKI nõue kohtu arvates ebaselge ja ebaproportsionaalne, mistõttu ka õigusvastane.
14.1.Esiteks pole kohtu arvates lõpuni arusaadav, milliseid tegevusi kaebajalt oodatakse. Ettekirjutuse resolutsiooni p-ga 7 ja vaidlustatud ettekirjutuse põhjenduste p-ga 3.2.3 tutvudes ei saa selgeks, kas kaebajale on pandud kohustus rutiinselt kontrollida kõigi maksehäirete registris avaldatavate maksehäirete õigsust või oleks võimalikud ka kaebajat vähem koormavad alternatiivid. Vastustaja esindaja möönis 31.10.2022 kohtuistungil, et võib toimuda ka pisteline kontroll (helisalvestis 12:59:30), samuti ei välistanud vastustaja esindaja, et n.-ö usaldusväärsetelt võlausaldajatelt võib teenuse sisse osta (13:03:08). Kohus arvates nähtub vaidlustatud ettekirjutuse p-st 3.2.3 siiski piisavalt selgelt AKI suunis, et kaebaja peaks veenduma kõigi avaldatavate maksehäirete õiguspärasuses. AKI toob selgelt välja, et ei piisa üksnes nõude aluseks oleva arve väljaküsimisest (sest arve väljastamine üldreeglina ei tõenda võlasuhte ega võlgnevuse olemasolu), vaid välja tuleks nõuda näiteks teenuse osutamist tõendav leping, kui võlgnevus on tekkinud müügilepingust, siis näiteks asja üleandmisakt, garantiipaberid jms (vaidlustatud ettekirjutuse p 3.2.3) On usutav, et sellise muudatus omaks kaebaja töökorraldusele märkimisväärset mõju. Kaebaja volitatud esindaja A. Rein tõi 31.10.2022 kohtuistungil välja, et 12-kuuse perioodi jooksul (01.08.2021‒31.07.2022) töötles kaebaja maksehäirete registris ca 200 000 nõuet (üle 500 nõude päevas). Kohus peab usutavaks kaebaja väidet, et kõigi nõuete põhjendatuse täiemahuline kontroll tooks kaasa kaebajale olulise töökoormuse kasvu. Usutav on kohtu arvates seegi, et sellist kohustuse mahtu arvestades ei pruugi maksehäirete registri ärimudel olla jätkusuutlik ning majandustegevusest sellisel kujul (kasvõi eraisikute võlaandmete osas) tuleks loobuda. Lisaks on kaebaja põhjendatult viidanud, et AKI nõude täitmine tooks endaga kaasa suures koguses täiendavat isikuandmete töötlemist ning ka õiguslikke probleeme ‒ näiteks pangasaldust sisaldavate andmete edastamine ja kaebaja poolt töötlemine. Kohtu hinnangul olukorras, kus AKI ettekirjutuse täitmine toob kaasa olulised muudatused järelevalvesubjekti majandustegevuses, peab ettekirjutus mitte üksnes põhinema
9(12)
3-22-820 korrektsel õiguslikul alusel, vaid vastama ka proportsionaalsuse nõudele. Kohus seda järgnevalt kontrollibki.
14.2.Vastustaja on oma tegevuses toetunud IKS §-le 10. Poolte vahel ei ole vaidlust, et IKS § 10 kohaldub maksehäirete registri vahendusel andmete avaldamisele. IKS § 10 lg 1 kohaselt võlasuhete rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. Maksehäirete avaldamisel töötlevad isikuandmeid nii registrile andmete edastajad (võlausaldajad), kui ka maksehäirete register (isikuandmeid töötlevad ka registri kasutajad, kuid see ei oma antud kontekstis tähtsust). IKS § 10 lg-st 1 ei tulene, kuidas jaguneb vastutus andmete edastaja ja avaldaja vahel, st kas avaldatavate andmete õigsuse eest vastutab nende registrile edastaja või registripidaja. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et nii andmete edastaja kui ka registripidaja on vastutavad andmete töötlejad ja mõlemal lasub (kaas)vastutus avaldatavate andmete õiguspärasuse eest (Riigikohtu 12.12.2011 otsuses haldusasjas 3-3-1-70-11, p 14, Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2019 otsus tsiviilasjas 2-17-1026, p 35). Tsiviilasjas 2-17-1026 mõistis Tallinna Ringkonnakohus andmete registrile esitajalt (Nordea Bank Abp Eesti filiaal) ja andmete avaldajalt (AS Creditinfo Eesti) solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise, kuna andmete avaldamine maksehäire registris oli vastuolus IKS v.r. § 11 lg 7 p-ga 2, kahjustades ülemäära andmesubjekti õigustatud huve. Sealjuures tuvastas kohus, et maksehäire tegelikkuses esines, st andmed maksehäireregistris olid korrektsed. Kohtu arvates on vastustaja meelevaldselt tuletanud tsiviilasjast 2-17-1026, millele on vaidlustatud ettekirjutuses viidatud, justnagu eeldaks IKS § 10 lg 1 seda, et kaebaja peaks läbi viima kõigi nõuete osas samamahulise kontrolli kui andmeid edastav võlausaldaja. Olukorras, kus registripidaja on niikuinii õiguslikult (kaas)vastutav registris avaldatavate andmete õiguspärasuse eest, peaks tema sisemisse töökorraldusse sekkumine olema kohtu arvates vältimatult vajalik ning ka proportsionaalne taotletava eesmärgiga.
14.3.Kohtu arvates pole vastustaja ära näidanud, et selline topeltkontroll oleks hädavajalik ning ka proportsionaalne. Esiteks puudub kohtu arvates selgelt defineeritud eesmärk ning selge pole ka see, kas pakutav lahendus aitaks vastustaja tõstatatud ning praktikas esinevaid probleeme vältida. AKI on viidanud praktikas esitatud suurele hulgale kaebustele seoses maksehäire registris andmete avaldamisega, kuid välja toodud pole seda, mis on kaebuste esitamise põhjused ning kas kaebused on olnud põhjendatud. Täpsemalt vajaks põhjendamist, kas n.-ö topeltkontrolli sisseseadmine aitaks probleeme ära hoida. Näiteks tsiviilasjas 2-17-1026 ei olnud probleemiks valeandmete avaldamine maksehäirete registris, vaid asjaolu, et iseenesest õigete andmete esitamine kahjustas ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Tegemist on seega kaalutlusotsusega ning pole sugugi kindel, et maksehäirete registri pidaja kaalutlusotsused oleksid ka peale topeltkontrolli läbiviimist kohtumenetluses edukamad. Oluline on seegi, et teabe avaldamine maksehäirete registris ei saa andmesubjektile tulla üllatusena, kuna sellest teavitatakse teda eelnevalt ning antakse võimalus vastuväidete esitamiseks. Selliste vastuväitete raames tulekski läbi viia kontroll, mida AKI soovib rutiinsena kõigi nõuete puhul. Kaebaja esindajad tõid 31.10.2022 kohtuistungil välja, et väljatoodud 12kuise perioodi vältel, mil menetleti ca 200 000 nõuet, laekus AKI-le 7 kaebust. Mistõttu ei saa järeldada, et tegemist oleks akuutse probleemiga. Kohus leiab, et AKI on jäänud praktikas tõusetunud probleemide kirjeldamisel liialt üldsõnaliseks.
14.4.Kohus pole veendunud, et AKI tõstatatud probleemi ainsaks ning sobivaimaks lahenduseks oleks kõigi võlanõuete topeltkontroll. Võimalikud on tõenäoliselt erinevad
10(12)
3-22-820 alternatiivid. Näiteks üle vaadata maksehäirete registri pidaja ja andmete edastaja omavahelised lepingulised suhted (näiteks karmistada sanktsioone valeandmete esitamise eest), parandada võlgnike teavitamist (kui teadete kättesaamisega on probleem), nõuda pisteliste kontrollide läbiviimist, suurema tähelepanu pööramist andmete edastajatele, kelle puhul on esinenud palju rikkumisi vms. Kohus toonitab, et kohtupraktika valguses on ka andmete registrile edastajad vastutavad andmete õigsuse eest. Kohtu arvates on maksehäirete kohta info avaldamine oluline avalik huvi ‒ see tagab majanduskeskkonna usaldusväärsuse ja stabiilsuse ‒ ning isikuandmete kaitsmise ettekäändel ei tohiks vajalikku teenust pakkuvate ettevõtete tegevust muuta ebamõistlikuks või sootuks võimatuks. Kohtu arvates ei ole vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 7 seega piisavalt põhjendatud ning on ebaproportsionaalne.
15.Kaebaja on taotlenud Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Kohtu arvates ei ole see käesoleval juhul põhjendatud. Eelotsuse taotlus on ka piisavalt motiveerimata. Euroopa Kohtult ei saa küsida küsimusi siseriiklike õigusaktide tõlgendamise kohta ega abstraktselt selle kohta, kas mõni siseriiklik õigusakt on kooskõlas EL õigusega. Peaks eksisteerima olukord, kus asja lahendamine sõltub EL õigusakti tõlgendusest ning tõlgenduse tulemus poleks ilma kahtluseta selge. Käesoleval juhul pole sellise olukorraga tegemist. Tegelikult pole vaidlust selles, et kaebaja on käsitatav isikuandmete vastutava töötlejana ja et talle laienevad IKÜM-st tulenevad kohustused. Küsimused 2 ja 3 on hüpoteetilised ja vajaksid antud kohtuasja arvestades täpsustamist. Kohus ka ei näe, et eksisteeriks ebaselgus EL õigusest arusaamisel. Pigem on vaidlus õiguse kohaldamise üle. See on aga riigisisese kohtusüsteemi ülesanne. Seega jääb kaebaja taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust rahuldamata.
16.Ülaltoodut arvestades tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Kohus tühistab AKI 28.03.2022 ettekirjutus-hoiatuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565 resolutsiooni punkti 7. Muus osas jääb kaebus rahuldamata.
17.HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja taotleb 31.10.2022 menetlusdokumendi kohaselt õigusabikulude hüvitamist summas 9815,50 eurot (käibemaksuga). Lisaks on kaebajale tasunud riigilõivu summas 80 eurot. Täiendavalt taotleb kaebaja istungiga seotud kulude hüvitamist summas 1302,50 eurot (03.11.2022 menetlusdokument). Kokku on kaebaja menetluskulud 11 198 eurot. AKI vaidleb 07.11.2022 menetlusdokumendis kaebaja menetluskuludele vastu. Kaebaja menetluskulud on selgelt ülepaisutatud. Esiteks on menetluskuludena esitatud ka kohtumenetluse eelsel ajal tehtud toimingud, näiteks vaide koostamine ja esitamine. Teiseks on menetluskuludena esitatud ka kohtumenetluse seisukohalt mittevajalikke tegevusi nagu toimiku koostamine, toimiku täiendamine kaebuse keeleline toimetamine, advokaatide omavahelised arutelud jms. Arusaadav, et advokaadibürool on õigus seada oma teenuste nimekiri ja hinnakiri, kuid ebamõistlik oleks nõuda kõigi selliste lisaliigutuste (e-toimikule juurdepääsu küsimine, istungiaja kooskõlastamine, erinevad kohtumised kliendi ja esindaja vahel) hüvitamist kohtumenetluse vastaspoolelt, eriti veel tunnihinnaga, mis on põhjendatud eelkõige sisulise õigusliku töö tegemiseks. Lisaks tuleb kriitiliselt üle vaadata erinevate dokumentide koostamisele ja tutvumisele kulunud aeg ja kulu. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus peab vajalikuks ja põhjendatud menetluskuludeks kokku (õigusabikulud + riigilõiv) 6000 eurot. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal pole õigust taotleda vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist. Kohus arvestab ka sellega, et vaidlustatud kolmest ettekirjutuse punktist 2 olid kohtu arvates õiguspärased. Ka jättis kohus rahuldamata
11(12)
3-22-820 27.10.2022 kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Rahuldamata jäi ka taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Kohus märgib, et HKMS ei näe ette viivise väljamõistmist menetluskuludelt. (allkirjastatud digitaalselt) Osaliselt jõustunus Tallinna Ringkonnakohtu otsusega: Võtta asja juurde kaebaja 01.02.2023 vastuse lisad 1 ja 2. 2. Rahuldada Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus osaliselt. 3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsuse resolutsiooni p 4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Andmekaitse Inspektsioonilt välja AS CREDITINFO EESTI menetluskulud 1671 eurot ning jätta muud menetluskulud halduskohtus poolte endi kanda. 4. Muus osas jätta Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 5. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.