Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
22.02.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-820
Haldusasi
AS CREDITINFO EESTI kaebus Andmekaitse Inspektsiooni 28.03.2022 ettekirjutuse-hoiatuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja AS CREDITINFO EESTI, esindajad vandeadvokaat Liisi Jürgen ja advokaat Gerda Grauberg Vastustaja Andmekaitse Inspektsioon, esindajad LO ja AK
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde kaebaja 01.02.2023 vastuse lisad 1 ja 2.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2022 otsuse resolutsiooni p 4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Andmekaitse Inspektsioonilt välja AS CREDITINFO EESTI menetluskulud 1671 eurot ning jätta muud menetluskulud halduskohtus poolte endi kanda.
Muus osas jätta Andmekaitse Inspektsiooni apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
5.Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 25.03.2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-22-820 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Andmekaitse Inspektsioon (AKI) tegi AS-le CREDITINFO EESTI (AS Creditinfo Eesti) 28.03.2022 ettekirjutuse-hoiatuse isikuandmete kaitse asjas nr 2.3.-3/17/1565, mille resolutiivosas kohustas mh veebilehtedel www.e-krediidiinfo.ee ja www.minucreditinfo.ee eemaldama eraisiku raportite väljastamisel õigusliku aluse valikul lepinguline alus (p 4), kontrollima iga kolmanda isiku õigustatud huvi olemasolu või määrama kategooriad, kelle puhul on kolmandal isikul võimalik teha taustakontrolli (p 6), ning kontrollima enne isikuandmete (maksehäire) avalikustamist võlgnevust tõendavaid dokumente (p 7). Ettekirjutuse põhjenduste p-des 2 ja 3.2.3 märkis AKI resolutsiooni p-s 7 esitatud nõude kohta, et tulenevalt isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus (EL) nr 2016/679) art 5 lg 1 p-st d peab füüsilise isiku võlaandmete avaldaja veenduma avaldatavate andmete õigsuses. Võlaandmete õigsuse kontrollimise olulisust rõhutab ka isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 10. Eeldada saab riigi registritest võetavate kehtivate võlaandmete (nt maksuvõlg) õigsust, kuid eraõiguslikelt isikutelt saadud võlaandmeid tuleb enne nende kolmandatele isikutele edastamist kontrollida. Maksehäireregistri pidaja peab kontrollima võlausaldaja edastatud maksehäireteadet piisava põhjalikkusega, kui tal on selline kohustus ja võimalus. Piisav ei ole küsida üle võla olemasolu kohta, vaid vastutaval töötlejal peavad olema andmed, mis kinnitaksid võlgnevuse olemasolu (Riigikohtu 13.03.2019 otsus nr 2-17-1026, p 24). Võlgnevuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 82 toodud alustest. Ainuüksi arve väljastamine reeglina ei tõenda võlasuhte või võlgnevuse olemasolu ning arve mittesaamine ei ole õigustuseks jätta kasutatud teenuse eest tasumata. Kui väidetav võlgnevus on tekkinud teenuse osutamisel, tuleks välja nõuda nt teenuse osutamist tõendav leping; kui võlgnevus on tekkinud müügilepingust, siis nt asja üleandmisakt ja garantiid puudutavad dokumendid. Määrav tähtsus võib lisaks olla poolte lepingueelsete läbirääkimiste käigus peetud kirjavahetusel, millest selgub, millal ja milliseid kohustusi võlgnik kohustus täitma ning kas ta on neid rikkunud, s.t. kas võlgnevus on tekkinud. Kui puuduvad rikkumist tõendavad dokumendid, ei ole võimalik tõendada andmete õigsust ning andmete avalikustamine ei ole lubatud. See ei tähenda, et võlgnevust ei ole tekkinud või võlausaldajal ei ole võimalik kohtu kaudu võlgnevust sisse nõuda, kuid (võla)andmete avalikustamine ilma konkreetsete tõenditeta kahjustab andmesubjekti ülemääraselt ning selline andmetöötlus ei vasta IKÜM nõuetele. Pole õiglane, et olukorras, kus võlg avalikustatakse ilma konkreetsete tõenditeta, peab võla puudumist vaidlustama ja tõendama andmesubjekt ise.
2(12)
3-22-820 Võrgulehel www.e-krediidiinfo.ee tuleb maksehäire sisestamisel täita üksnes lepingu või arve number. Puudub kohustus edastada võlgnevuse tekkimist tõendavaid dokumente, s.t AS Creditinfo Eesti ei kontrolli andmete õigsust. Sellisel viisil kogutud andmete avalikustamine on keelatud, sest isikuandmete töötlemine ei ole õiglane ja andmete õigsus ei ole tagatud.
AKI jättis 20.05.2022 vaideotsusega AS Creditinfo Eesti vaide rahuldamata.
3.AS Creditinfo Eesti palus Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses tühistada 28.03.2022 ettekirjutuse resolutsiooni p-d 4, 6 ja 7. Kaebaja esitas ettekirjutuse resolutsiooni p-le 7 järgmised vastuväited. Kaebaja osutab mh teenust, mis võimaldab võlausaldajatel avaldada võlgniku võlainfot. Nii kaebaja kui ka võlausaldajad, kes infot edastavad, on iseseisvad isikuandmete vastutavad töötlejad. AKI seisukoht, et kaebaja peab kontrollima võlaandmete avaldamisel võlanõude aluseks olevaid tõendeid, ei ole kooskõlas IKÜM-s ettenähtud vastutuse jaotusega olukorras, kus korraga on kaks vastutavat töötlejat, kes mõlemad vastutavad oma andmetöötluse eest. Vaidlustatud ettekirjutuses ega vaideotsuses ei ole analüüsitud, millise vastutava töötleja kohustuseks on kontrollida andmete õigsust, kui andmed edastab kaebajale avaldamiseks võlausaldaja, ning kas kaebajal on üldse pädevus AKI nõude täitmiseks. IKÜM art 5 lg 1 p-st d tulenevalt peab vastutav töötleja tagama andmete õigsuse, kuid selle sisuks ei ole kohustus kontrollida teise vastutava töötleja esitatud andmete õigsust tõendite pinnalt. Sellist kohustust ei saagi olla, sest selline pädevus saab olla vaid järelevalveasutusel või kohtul. AKI ei ole selgitanud, miks tuleb mõista IKS § 10 lg-s 1 märgitud väljendit „kontrollima“ kohustusena küsida ja hinnata tõendeid. IKÜM-st tulenevat nõuet tagada andmete õigsus saab täita ka muul viisil. Andmete õigsuse tagamine siinses olukorras lasub isikul, kes edastab võlainfo kaebajale avaldamiseks. Kaebaja ei saa vastutada võlaandmeid esitavate isikute tegevuse eest. Kaebaja ei ole pädev isik hindama võlgnevust tõendavaid dokumente. Asudes hindama võlgnevuse tõendatust, asuks kaebaja kohtu rolli. Kaebaja peetav maksehäireregister aitab kaasa ettevõtluskeskkonna usaldusväärsuse suurendamisele, sest võimaldab ettevõtjatel tutvuda oma koostööpartnerite taustaga, ning kolmandate isikute seadusest ja lepingutest tulenevate kohustuste paremale täitmisele, sest võimaldab vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamist. Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p-s 7 esitatud nõue muudab kaebaja tegevuse majanduslikult ebamõistlikuks. Kaebajal tuleks selle täitmiseks palgata suur hulk juriste. Seejuures oleks kaebaja tõendite kontrollimisel täielikult sõltuv võlausaldaja esitatud infost. Kaebaja nõuab oma tehingupartneritega sõlmitud lepingutes, et võlausaldajate esitatavad võlaandmed oleksid tõesed. Kaebaja on kehtestanud protseduurid selle nõude täitmise kontrollimiseks ja sanktsioonid nõude rikkumise eest. Kaebaja tegevus piirdub sisuliselt võlgnevuse mittetähtaegse tasumise avaldamise faktiga. Kaebajal puudub võimalus saada otseallikast ja ajakohast infot, et võlg on tasutud, sest see eeldaks juurdepääsu võlgniku pangakontole vms andmetele. Ettekirjutuse p 7 on seega ebaproportsionaalne. Euroopa Kohtult tuleks küsida eelotsust küsimuses, kas AKI tõlgendus kaebajal lasuvatest kohustustest on kooskõlas IKÜM-ga.
AKI palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusakti põhjenduste juurde.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 23.11.2022 otsusega kaebuse osaliselt, tühistas 28.03.2022 ettekirjutuse resolutiivosa p 7 ja muus osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks ja Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks (resolutsiooni p-d 2 ja 3) ning mõistis vastustajalt välja kaebaja menetluskulud 6000 eurot ja jättis muud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4). 3(12)
3-22-820 Vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 7 on ebaselge ja ebaproportsionaalne. Pole arusaadav, milliseid tegevusi kaebajalt oodatakse, sh kas kaebajale on pandud kohustus rutiinselt kontrollida kõigi maksehäirete registris avaldatavate maksehäirete õigsust või oleks võimalikud ka kaebajat vähem koormavad alternatiivid. Vastustaja möönis 31.10.2022 kohtuistungil, et võib toimuda ka n-ö pisteline kontroll (helisalvestis 12:59:30), samuti ei välistanud vastustaja, et usaldusväärsetelt võlausaldajatelt võib teenuse sisse osta (helisalvestis 13:03:08). Ettekirjutuse põhjenduste p-st 3.2.3 nähtub siiski selgelt AKI suunis, et kaebaja peaks veenduma kõigi avaldatavate maksehäirete õiguspärasuses. AKI toob välja, et ei piisa üksnes nõude aluseks oleva arve väljanõudmisest, vaid välja tuleks nõuda ka teenuse osutamist tõendav leping vms dokumendid. On usutav, et see mõjutaks oluliselt kaebaja töökorraldust. Kaebaja tõi 31.10.2022 kohtuistungil välja, et 12 kuu jooksul (ajavahemikul 01.08.2021‒31.07.2022) töötles kaebaja maksehäirete registris ca 200 000 nõuet. Sellist kohustuse mahtu arvestades ei pruugi maksehäirete registri ärimudel olla jätkusuutlik ning eraisikute võlaandmete avaldamisest tuleks üldse loobuda. Lisaks on kaebaja põhjendatult viidanud, et AKI nõude täitmine tooks endaga kaasa suures mahus täiendavat isikuandmete töötlemist ja õiguslikke probleeme (nt pangasaladust sisaldavate andmete töötlemine). Poolte vahel ei ole vaidlust, et IKS § 10 kohaldub maksehäirete registri vahendusel andmete avaldamisele. IKS § 10 lg 1 kohaselt on võlasuhete rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. Maksehäirete avaldamisel töötlevad isikuandmeid nii registrile andmete edastajad (võlausaldajad) kui ka maksehäirete register (isikuandmeid töötlevad ka registri kasutajad, kuid see ei oma siinses asjas tähtsust). IKS § 10 lg 1 ei näe täpsemalt ette, kuidas jaguneb vastutus andmete edastaja ja avaldaja vahel, s.t kas avaldatavate andmete õigsuse eest vastutab nende registrile edastaja või registripidaja. Kohtupraktikas on selgitatud, et nii andmete edastaja kui ka registripidaja on andmete vastutavad töötlejad ja mõlemal lasub (kaas)vastutus avaldatavate andmete õiguspärasuse eest (Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11, p 14, Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2019 otsus nr 2-17-1026, p 35). Tsiviilasjas nr 2-17-1026 mõistis ringkonnakohus andmete registrile esitajalt ja andmete avaldajalt solidaarselt hageja kasuks välja kahjuhüvitise, kuna andmete avaldamine maksehäire registris oli vastuolus IKS v.r. § 11 lg 7 p-ga 2, s.o kahjustas ülemäära andmesubjekti õigustatud huve. Sealjuures tuvastas kohus, et maksehäire esines, s.t maksehäireregistri andmed olid korrektsed. Vastustaja on meelevaldselt tuletanud tsiviilasjast nr 2-17-1026, et IKS § 10 lg 1 eeldab seda, et kaebaja peaks tegema kõigi nõuete puhul sama mahuga kontrolli kui andmeid edastav võlausaldaja. Kui registripidaja on niikuinii õiguslikult (kaas)vastutav registris avaldatavate andmete õiguspärasuse eest, peaks tema sisemisse töökorraldusse sekkumine olema vältimatult vajalik ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Vastustaja ei ole ära näidanud, et ettekirjutusega nõutud topeltkontroll oleks hädavajalik ja proportsionaalne. Puudub selgelt defineeritud eesmärk ning selge pole ka see, kas pakutav lahendus aitaks vältida praktikas esinevaid probleeme. AKI on viidanud suurele hulgale kaebustele seoses maksehäireregistris andmete avaldamisega, kuid pole välja toonud, mis on kaebuste esitamise põhjused ja kas need on olnud põhjendatud. Täpsemalt vajaks põhjendamist, kas topeltkontrolli sisseseadmine aitaks probleeme ära hoida. Nt tsiviilasjas nr 2-17-1026 ei olnud probleemiks valeandmete avaldamine maksehäirete registris, vaid asjaolu, et iseenesest õigete andmete avaldamine kahjustas ülemäära andmesubjekti õigusi ja vabadusi. Teabe avaldamine maksehäireregistris ei saa tulla andmesubjektile üllatusena, sest teda teavitatakse sellest eelnevalt ja antakse võimalus esitada vastuväiteid. Vastuväidete raames tulekski teha 4(12)
3-22-820 kontroll, mida AKI soovib kõigi nõuete puhul. Kaebaja tõi 31.10.2022 kohtuistungil välja, et 12 kuu jooksul, mil menetleti ca 200 000 nõuet, laekus AKI-le 7 kaebust. Seega pole tegemist akuutse probleemiga. Puudub alus arvata, et AKI tõstatatud probleemi ainus ja sobiv lahendus oleks kõigi võlanõuete topeltkontroll. Selleks on ka muid võimalusi, nt üle vaadata maksehäireregistri pidaja ja andmete edastaja omavahelised lepingulised suhted, parandada võlgnike teavitamist, nõuda pisteliste kontrollide tegemist ja suurema tähelepanu pööramist andmete edastajatele, kelle puhul on esinenud palju rikkumisi vms. Kohtupraktika kohaselt vastutavad andmete õigsuse eest ka nende registrile edastajad. Maksehäirete kohta info avaldamine on oluline avalik huvi, sest see tagab majanduskeskkonna usaldusväärsuse ja stabiilsuse. Isikuandmete kaitsmise ettekäändel ei tohiks muuta vajalikku teenust pakkuvate ettevõtete tegevust ebamõistlikuks või võimatuks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.AKI palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 23.11.2022 otsus osas, milles halduskohus rahuldas kaebuse, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Vastustaja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palub AKI tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4 ning mõista kaebaja kasuks välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (1500 eurot). IKS § 10 on isikuandmete töötlemise õiguslikuks aluseks vaid maksehäireregistrile kui andmete edastajale. Võlausaldaja, kes edastab oma võlgnike andmeid maksehäireregistrile, teeb seda IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigu p-i f (õigustatud huvi) alusel. Seega ei saa maksehäireregister ja võlausaldaja olla kaasvastutavad töötlejad, nagu väidab halduskohus, sest nad ei töötle andmeid samal õiguslikul alusel. Igasugune töötlemine, mis hõlmab mitut üksust, ei too kaasa kaasvastutust. Ühise vastutuse peamine kriteerium on kahe või enama üksuse ühine osalemine töötlemise eesmärkide ja vahendite kindlaksmääramisel. Kuigi maksehäireregister ja võlausaldaja töötlevad isikuandmeid sarnasel eesmärgil, ei saa öelda, et võlausaldaja saaks kaasa rääkida, milliste vahenditega maksehäireregister isikuandmeid töötleb ja edastab, sh millised maksehäired otsustab avaldada, millises andmekooseisus ja kellele. Kaheldav on seegi, kas võlausaldaja ja maksehäireregister üldse töötlevad isikuandmeid samal eesmärgil. Maksehäireregister kogub ja edastab isikuandmeid inimeste krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil. Võlausaldajad aga võivad edastada isikuandmeid maksehäireregistrisse mistahes eesmärgil, sest õigustatud huvi alus võimaldab ise valida eesmärgi. Võlausaldajate esmane huvi on kasutada maksehäireregistrit survemeetodina, et võlgnik tasuks võla. Enamasti sisaldab võlausaldaja teade võlgnikule, et kui see maksab oma võla, lõpetatakse maksehäire avaldamine. See ei ühti kuidagi isiku krediidivõimelisuse hindamise eesmärgiga. Kokkuvõttes ei ole õige halduskohtu väide, et IKS §-st 10 tulenevat andmete kontrollimise kohustust võib täita ka võlausaldaja. IKS §-le 10 saab tugineda vaid maksehäireregister, kes peab täitma kõiki sellest normist tulenevaid kohustusi. See ei välista maksehäireregistril osta selleks teenust sisse (s.o kasutada volitatud töötlejat), kuid kontrollikohustust ei saa lugeda täidetuks pelgalt sel alusel, et võlausaldajal oli samuti kohustus kontrollida andmete õigsust. Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et maksehäireregistri poolsel andmete õigsuse kontrollimisel pole selgelt defineeritud eesmärki. Kontrolli eesmärk on see, et registrisse ja sealt edasi andmete saajateni ei jõuaks valed või aegunud andmed, sest see võib tuua inimesele kaasa kahjulikud tagajärjed. Andmete õigsuse vaidlustamiseks kohtusse pöördumine on aeganõudev ja kulukas. Pealegi võib valede andmete avaldamise ja edastamise tulemusel olla kahju juba tekkinud ja seda ei saa enam tagasi pöörata. Seega on oluline teha kõik, et kahju tekkimist ära hoida. Selleks peab ka maksuhäireregister kontrollima enne andmete avaldamist ja edastamist nende õigsust. Puuduvad muud sama efektiivsed, kuid maksehäireregistrit vähem koormavad meetmed. Pistelised või järelkontrollid ei võimalda andmesubjektide kahjustamist ära hoida. 5(12)
3-22-820 Pealegi on inimesel keeruline tõendada, et nt pangalt laenu mittesaamise või eluasemest ilmajäämise põhjus oli valede andmete avaldamine maksehäireregistris. Halduskohus heitis ette, et AKI pole kirjeldanud, milliste probleemidega on inimesed AKI poole pöördunud. Põhused on järgmised: maksehäireregistris on avaldatud võlast suurem summa (lisandunud on võla menetlemise kulud), inimesed ei ole teadlikud võlgnevuse olemasolust või selle üle on vaidlus pooleli, maksehäirena avaldatakse aegunud üksikut nõuet, mis ei iseloomusta inimese tegelikku maksekäitumist, võlgnevus on juba tasutud. Kohus hindas tõendeid valesti. 2022. a-l ei esitatud AKI-le 7, vaid 150 maksehäirega seotud kaebust. Lisaks esitab kaebaja ise ühes kuus ca 5 rikkumisteadet seoses ebaõigete maksehäire andmete avaldamisega. Kaebaja ei varjagi, et avaldab võlgnevuse juures ebatäpseid andmeid (avaldatakse võlgnevuse suuruse vahemik, eristamata põhivõla ja kõrvalnõuete suurust). Kaebaja väidab, et tal on aastas umbes 200 000 unikaalset maksehäiret ja nende kontrollimine võtaks liialt palju aega. AKI-le teadaolevalt esitavad mõned pangad ja järelmaksuteenuse pakkujad maksehäireregistrile iga laenu- või järelmakse osamakse võlgnevuse eraldi maksehäirena ning see paisutab ebaloomulikult maksehäirete hulka. Lisaks avaldab maksehäireregister võlgnevusi alates 30 eurost kuni 15 aastat ajas tagasi. Kui nõustuda halduskohtuga, et 200 000 maksehäire õigsuse kontrollimine on ebaproportsionaalne, siis tekib küsimus, kuidas maksehäireregister täidab oma kohustust kontrollida, et andmete avaldamine ei ole inimest ülemäära kahjustav. Ka selle juures tuleb lähtuda erinevatest asjaoludest nagu võlgnevuse suurus, võlgniku ja võlausaldaja käitumine, võlgnevuse tekkimise aeg, võlgnevuse tekkimise aeg jms. See eeldab lisadokumentide kogumist ja hindamist. Ülemäärast kahjustumist tuleb hinnata enne maksehäire avaldamist (IKS § 10 lg 2). Kokkuvõttes ongi maksehäireregistril ulatuslik kontrollimise ja hindamise kohustus iga maksehäire saamisel. Maksehäirete suur hulk ei vabasta seadusega ettenähtud kohustuste täitmisest. Maksehäirete suur arv viitab sellele, et maksehäireregister kogub ja avaldab isikuandmeid valimatult, sh inimeste kohta, kelle eest pole tegelikult vaja tehingupartnereid hoiatada. Kui maksehäireregistris avaldatakse vaid nende andmeid, kes on end tõepoolest „lõhki laenanud“ või jätnud järjepidevalt oma kohustused pahatahtlikult täitmata, suudaks maksehäireregister tõenäoliselt täita mõistlike kuludega nii andmete õigsuse kui ka ülemäärase kahjustamise kontrollimise kohustust. Ettevõtja soov hoida oma kulusid kokku ja teenida suuremat kasumit ei ole kaalukam inimese õiguspärasest ootusest, et tema kohta avaldatakse õigeid ja asjakohaseid andmeid.
7.AS Creditinfo Eesti palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde. AKI tõlgendus maksehäireinfo vahendaja kohustustest ei vasta IKS § 10 lg-le 1 ja IKÜM-le. Halduskohus ei käsitanud kaebajat ja võlainfo avaldajat kaasvastutavate töötlejatena IKÜM art 26 tähenduses, vaid selgitas, et mõlemad vastutavad info õigsuse eest. Kaebaja töötleb andmeid õigustatud huvi alusel (IKÜM art 6 lg 1 esimese lõigus p f), minemata vastuollu IKS §-ga 10. Kaebaja tegutseb ainuvastutava andmete vahendaja (töötleja) põhimõttel koostöös eraldiseisva ainuvastustajast võlausaldaja kui maksehäireinfo allikaga. Kaebaja vastutab temale esitatud maksehäireinfo vahendamise eest muutmata kujul. Andmete õigsuse eest vastutab võlausaldaja, tulenevalt kaebaja ja võlausaldaja vahelisest lepingust. Kaebaja tagab sisemiste tööprotsesside ja hoolsusmeetmete abil, et andmete töötlemine ei kahjustaks andmesubjekti ülemääraselt. AKI ei ole apellatsioonkaebuses vastanud halduskohtu peamisele etteheitele, et põhjendatud ei ole topeltkontrolli vajalikkust ja proportsionaalsust. AKI näited inimeste kaebustest on üldised. Kaebajat ei saa panna vastutama kõigi maksehäireinfo avaldajate tegevuse eest. Halduskohus leidis õigesti, et IKS § 10 lg 1 sõnastuse järgi ei ole vajalik, et maksehäireinfo vahendaja peaks viima kõigi nõuete puhul läbi sama mahuga kontrolli kui andmeid esitav 6(12)
3-22-820 võlausaldaja. IKS § 10 ei sätesta, et just makseinfo vahendajal on kohustus kontrollida andmete õigsust. IKS § 10 lg 1 ei täpsusta, kuidas peab andmete kontroll toimuma olukorras, kus maksehäireinfo allikas on ise vastutav töötleja IKÜM tähenduses. AKI on selles osas esitanud üksnes üldsõnalisi põhjendusi. Ettekirjutus läheb vastuollu isikuandmete töötlemise minimaalsuse põhimõttega (IKÜM art 5 lg 1 p c), sest nõuete kontrollimisel AKI soovitud viisil saab kaebajale teatavaks suur hulk isikuandmeid või isegi eriliigilisi isikuandmed. Kaebajale pandud kohustus ei ole proportsionaalne. Kaebaja on määratlenud sisesuhtes maksehäireinfo allikaga, et andmete õigsust kontrollib võlausaldaja. Selle kohustuse rikkumise eest on lepingus ette nähtud sanktsioonid. See on IKÜM-ga kooskõlas. Arusaamatu on AKI soovitus, et kaebaja kui maksehäireinfo vahendaja võiks lepinguga volitada andmete kontrolli kohustust täitma mh võlausaldaja kui maksehäireinfo allika (kes ongi algselt selle info esitanud), kuid vastutus andmete õigsuse eest jääks kaebajale. AKI on ise tunnistanud, et nõude muutmisega seotud alginfo on võlausaldaja kontrolli all, s.o kaebaja sõltub tema esitatud infost. AKI pole selgitanud, kuidas selline topeltkontroll välistaks väära sisuga maksehäireinfo avaldamise või vähendaks oluliselt selle tõenäosust. AKI etteheited, et kaebaja on kunstlikult paisutanud töödeldavate maksehäirete arvu (ca 200 000 maksehäiret 12 kuu jooksul) ning töötleb valimatult isikuandmeid, on täiesti alusetud. AKI ei ole apellatsioonkaebuses selgitanud, miks ei oleks topeltkontrolli asemel mõeldavad halduskohtu otsuse p-s 14.4 toodud alternatiivid. Kaebaja osutab teenust, mille vastu on avalik huvi. AKI ettekirjutusest kaebajale tulenev halduskoormus takistab rakendada vastutustundliku laenamise põhimõtet.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I
8.Vastustaja apellatsioonkaebuse alusel on ringkonnakohtus vaidluse all AKI 28.03.2022 ettekirjutuse resolutsiooni p 7 õiguspärasus, s.o küsimus, kas ja millises ulatuses peab kaebaja enne maksehäire avalikustamist kontrollima võlgnevust tõendavaid dokumente.
9.Ringkonnakohus võtab HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3 alusel asja juurde kaebaja 01.02.2023 vastuse lisad 1 ja 2 (kaebaja 31.10.2022 selgitustaotlus ja AKI 23.01.2023 vastus). Neil tõenditel võib olla tähtsus vaidlustatud ettekirjutuse proportsionaalsuse hindamisel.
10.Isikuandmetena käsitatakse igasugust teavet tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku (andmesubjekti) kohta (IKÜM art 4 p 1). Isikuandmete töötlemine on isikuandmete või nende kogumitega tehtav automatiseeritud või automatiseerimata toiming või toimingute kogum, nagu kogumine, dokumenteerimine, korrastamine, struktureerimine, säilitamine, kohandamine ja muutmine, päringute tegemine, lugemine, kasutamine, edastamise, levitamise või muul moel kättesaadavaks tegemise teel avalikustamine, ühitamine või ühendamine, piiramine, kustutamine või hävitamine (IKÜM art 4 p 2). Vastutav töötleja on füüsiline või juriidiline isik, avaliku sektori asutus, amet või muu organ, kes üksi või koos teistega määrab kindlaks isikuandmete töötlemise eesmärgid ja vahendid; kui sellise töötlemise eesmärgid ja vahendid on kindlaks määratud liidu või liikmesriigi õigusega, võib vastutava töötleja või tema määramise konkreetsed kriteeriumid sätestada liidu või liikmesriigi õiguses (IKÜM art 4 p 7).
11.IKÜM art 5 lg 1 p d kohaselt tagatakse isikuandmete töötlemisel, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandatakse viivitamata. IKÜM art 5 lg 2 järgi vastutab ja peab olema võimeline tõendama selle kohustuse täitmist vastutav töötleja. Seda kohustust on korratud ja täpsustatud IKÜM art-s 24. IKÜM põhjenduste p-s 74 on märgitud, et kehtestada tuleks vastutava töötleja vastutus tema poolt ja tema nimel toimuva isikuandmete mis tahes töötlemise eest. Eelkõige peaks vastutav töötleja olema kohustatud 7(12)
3-22-820 rakendama asjakohaseid ja tõhusaid meetmeid ning olema võimeline tõendama isikuandmete töötlemise toimingute kooskõla IKÜM-ga, sealhulgas meetmete tõhusust. Nende meetmete puhul tuleks arvestada töötlemise laadi, ulatust, konteksti ja eesmärke ning ohtu füüsiliste isikute õigustele ja vabadustele.
12.IKS § 10 lg 1 sätestab krediidivaldkonnas isikuandmete töötlemisega seoses täiendavalt, et võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS eelnõu seletuskirja (679 SE) ja eelnõu II lugemise käigus tehtud muudatusettepanekute seletuskirja kohaselt on selle normi eesmärgiks võimaldada krediidiandjal järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet, samuti võimaldada isiku usaldusväärsuse hindamist nt tööle kandideerimisel või üürilepingu sõlmimisel.
13.Kaebaja selgituste kohaselt on füüsiliste isikute maksehäireandmete avaldamine kaebaja vahendusel korraldatud nii, et võlausaldajad (andmete algallikad) esitavad võlaandmed kaebaja peetavale maksehäireregistrile ja kaebaja edastab need andmed päringu tegijatele (maksehäireregistri kasutajatele). Kuna isikuandmete töötlemisena saab sisuliselt käsitada iga isikuandmetega tehtavat toimingut, on nii maksehäireandmete kogumine, säilitamine kui ka kolmandale isikule edastamine isikuandmete töötlemine. Asja materjalidest saab järeldada, et kaebaja määrab kindlaks maksehäireregistris andmete töötlemise tingimused (andmete töötlemise eesmärk, andmete koosseis, andmete säilitamise tähtaeg jms) ning otsustab andmete edastamise kolmandale isikule, kooskõlas IKS § 10 lg-ga 1. Selles osas on kaebaja isikuandmete vastutav töötleja, kellel on IKÜM art 5 lg 2 järgi kohustus tagada tema töödeldavate andmete õigsus.
14.IKS § 10 lg-s 1 nimetatud andmete edastamisel kolmandale isikule on vastutavale või volitatud töötlejale pandud kohustus kontrollida edastatavate andmete õigsust. Seda sätet ei saa tõlgendada selliselt, et andmete õigsuse tagamise kohustus on üksnes võlausaldajal, kes esitab andmed maksehäireregistrisse, ning kaebaja ainus kohustus on tagada nende andmete avalikustamine ja edastamine muutumatul kujul. Kuigi ka makseregistrisse võlaandmeid esitav võlausaldaja töötleb võlgniku isikuandmeid ja peab tagama töötlemise kooskõla IKÜM-ga (sh tagama andmete õigsuse), kehtib IKS § 10 lg-s 1 sätestatud kontrollikohustus ka kaebajale kui vastustajale töötlejale, sest tema edastab enda nimel ja vastutusel andmed kolmandale isikule (maksehäireregistri kasutajale). Ka kohtupraktika järgi vastutavad maksehäireid puudutavate andmete avaldamise õiguspärasuse eest nii andmete edastaja kui ka maksehäireregistri pidaja (nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2019 otsus nr 2-17-1026, p 35; vt ka Riigikohtu 12.12.2011 otsus nr 3-3-1-70-11, p 14). Kaebaja ei vabane temale kui vastutavale töötlejale õigusaktidest tulenevast kohustusest sellega, et andmeid maksehäireregistrisse esitavad võlausaldajad ning kaebaja selgituse järgi on kaebaja sõlminud nendega lepingud, mille kohaselt on võlausaldajatel kohustus esitada maksehäireregistrisse korrektseid andmeid ja selle kohustuse rikkumise eest on kaebaja ette näinud sanktsioonid. Neil asjaoludel võib olla tähtsus kaebaja kontrollikohustuse ulatuse määratlemisel.
15.IKS § 10 lg 1 ei sätesta täpsemalt, millisel viisil ja millises ulatuses tuleb krediidivaldkonnas isikuandmete töötlemisel täita andmete õigsuse kontrollimise kohustust. Riigikohus on kuni 14.09.2019 kehtinud IKS § 11 lg 6 p 2 kohta märkinud, et maksehäiret puudutavate isikuandmete edastajal (vastutaval töötlejal) tuleb vaidluse korral tõendada, et ta on edastatud andmete tõesust piisavalt kontrollinud; sealjuures ei piisa üksnes andmete algselt edastajalt üleküsimisest, vaid vastustajal peavad olema täpsemad andmed, mis kinnitaksid
8(12)
3-22-820 võlgnevuse olemasolu (Riigikohtu 13.03.2019 otsus nr 2-17-1026, p 24). Sellest Riigikohtu lahendist ei tulene siiski konkreetset andmete õigsuse kontrolli standardit.
16.AKI on vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p-s 7 kohustanud kaebajat kontrollima enne maksehäire avalikustamist võlgnevust tõendavaid dokumente. Vaidlustatud ettekirjutuse p-s 1 on kirjeldatud, et maksehäire sisestamisel www.e-krediidiinfo.ee võrgulehel tuleb võlausaldajal täita lepingu või arve number, mille alusel võlgnevus tekkis, maksehäire number, kui ühe lepingu raames on tekkinud mitu võlgnevust, maksehäire algus ja summa. Nende andmete sisestamise järel kuvatakse maksehäireregistri teatis, mille täitmise ja kontrollimise järel saab maksehäire kinnitada. Ettekirjutuse põhjendustes (p 3.2.3) on täiendavalt selgitatud, et võlgnevuse olemasolu kindlakstegemisel tuleb lähtuda VÕS §-s 82 sätestatust ning kaebajal tuleb nõuda välja nt teenuse osutamise leping, müügilepingu puhul asja üleandmise akt, poolte lepingueelsete läbirääkimiste käigus peetud kirjavahetus jms. Ettekirjutuse kohaselt on võlaandmete avaldamine ilma dokumente kontrollimata andmesubjekte ülemäära kahjustav ja seega vastuolus IKÜM-ga.
17.Kaebajaga ei saa nõustuda selles, et võlgnevuse aluseks olevate tõendite kontrollimisega astuks kaebaja kohtu rolli. AKI ei eelda kaebajalt võlgniku ja võlausaldaja vahelise vaidluse lõplikku ja siduvat lahendamist, vaid (AKI hinnangul asjakohaste) abinõude võtmist selleks, et tema peetavas maksehäireregistris avaldatakse tõeseid andmeid, s.o IKÜM-st ja IKS-st tulenevate kohustuste täitmist. Ringkonnakohus nõustub siiski halduskohtu järeldusega, et vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p-s 7 pandud kohustus on praeguse vaidluse asjaoludel ebaproportsionaalne.
18.Pole kahtlust, et ebaõigete võlaandmete avaldamine kolmandatele isikutele krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil võib andmesubjekti jaoks kaasa tuua tõsised tagajärjed, nt ei saa inimene laenu, ei leia töökohta või ei saa üürida eluaset. Neid kahjulikke tagajärgi ei saa hiljem tagasi pöörata, kuigi inimesel on võimalik nõuda sellise tegevusega tekitatud kahju hüvitamist. Teisalt pole AKI seadnud kahtluse alla, et maksehäirete avaldamise teenuse vastu on avalik huvi, sh aitab see kaasa vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisele. Seega tuleb andmete õigsuse kontrolli kohustuse sisustamisel leida nende huvide vahel mõistlik tasakaal.
19.Vaidlustatud ettekirjutuses on AKI kaebajale ette kirjutanud ühe konkreetse kontrolli teostamise viisi. Ettekirjutuse resolutiivosast ja põhjendustest koostoimes saab järeldada, et sisuliselt nõuab AKI kaebajalt enne iga maksehäire avaldamist kohustuse sissenõutavuse kontrollimist kooskõlas VÕS §-ga 82, s.o veendumist, et võlgnik ei täitnud kohustust õigel ajal ja võlausaldajal on õigus nõuda selle täitmist. Ettekirjutusest ei saa järeldada, et kaebajal tuleks kontrollida üksnes seda, kas võlgnevuse aluseks olevad dokumendid üldse eksisteerivad, või piisav oleks ka n-ö pisteline kontroll vms. Samas ei ole vastustaja üldse hinnanud, milline on kaebaja peetavas maksehäireregistris võlaandmete eeldatav kvaliteet, millised on ettekirjutuses nõutud kohustuse täitmise tagajärjed kaebajale ning kas kontrollikohustust oleks võimalik lugeda täidetuks selliselt, et kaebaja võtaks kasutusele muud abinõud peale iga võlanõude aluseks olevate dokumentide sisulise kontrollimise. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendused on üldsõnalised ja selle tegemisel ei ole arvestatud konkreetse juhtumi asjaoludega.
20.Kaebaja on kohtumenetluses välja toonud, et nt ajavahemikul 01.08.2021‒31.07.2022 (s.o 12 kuu jooksul) töötles kaebaja maksehäirete registris 194 342 maksehäiret ning nende kontrollimiseks AKI ettekirjutuses märgitud viisil vajaks kaebaja nii suure hulga täiendavat tööjõudu, et tema tegevus muutuks majanduslikult mõttetuks. AKI viitab kohtumenetluses maksehäiretega seotud kaebuste suurele hulgale, kuid ei ole välja toonud, kui palju kaebusi on talle kõnealusel (või mingil muul võrreldaval) ajavahemikul esitatud seoses sellega, et kaebaja 9(12)
3-22-820 peetavas maksehäireregistris on avaldatud ebaõigeid võlaandmeid ja kui paljud neist kaebustest on olnud põhjendatud. Kaebaja 31.10.2022 selgitustaotluse (dtl 483 jj) ja AKI 23.01.2023 vastuse (dtl 479 jj) põhjal saab järeldada, et AKI-l puudus maksehäiretega seonduvate füüsiliste isikute pöördumiste kohta täpne statistika, kuigi AKI on märkinud, et tunnetuslikult ei ole kaebajaga seotud pöördumised enamuses. Seega pole veenev väide, et konkreetselt kaebaja puhul on ebaõigete maksehäireandmete avaldamine nii suur probleem, et selle lahendamiseks ja andmesubjektide õiguste ülemäärase kahjustamise vältimiseks oleks ainuvõimalik teha võlaandmete aluseks olevate dokumentide kontrolli ettekirjutuses märgitud viisil.
21.Ettekirjutuse tegemisel ei ole arvestatud asjaoluga, et võlgnevuse kontrolli tegemiseks vaidlusaluses ettekirjutuses nõutud mahus tuleks kaebajal töödelda senisest oluliselt suuremas mahus isikuandmeid ning võimalik, et ka pangasaladust puudutavaid andmeid. Kui ebaõigete võlaandmete hulk kaebaja peetavas maksehäireregistris on tegelikult väike, võib kõigi maksehäirete kontrollimine vaidlustatud ettekirjutuses kirjeldatud viisil minna vastuollu muude isikuandmete töötlemise põhimõtetega (nt IKÜM art 5 lg 1 p-s c sätestatud võimalikult väheste andmete kogumise põhimõte). Kaebaja kontrollikohustuse sisustamisel võib omada tähtsust ka asjaolu, et võlaandmete õigsuse tagamise kohustus on IKÜM art 5 lg 2 kohaselt ka võlausaldajal kui maksehäireregistrisse andmeid esitaval töötlejal ning kaebaja selgituse järgi on ta lepingute ja sisemiste protseduuridega ette näinud abinõud, et tagada maksehäireregistrisse esitatavate andmete õigsus. AKI ei ole kaebaja lepingulisi suhteid, sisemisi protseduure ja hoolsusmeetmeid vaidlustatud ettekirjutuses täpsemalt hinnanud.
22.Isegi dokumentide kontrollimise korral vaidlustatud ettekirjutuses nõutud viisil ei pruugi siiski olla võimalik saavutada seda, et kõik maksehäireregistri andmed on igal ajahetkel õiged, sest kaebajal ei ole n-ö jooksvalt võimalik jälgida maksuvõla tasumist vms asjaolusid (need asjaolud on võlausaldaja kontrolli all). Ka IKÜM art 5 lg-st 2 tuleneb, et vastutavalt töötlejalt tuleb eeldada kõigi mõistlike meetmete võtmist, et tagada andmete õigsus. Kontrollikohustuse sisustamisel tulnuks seetõttu hinnata ka seda, kas kaebajal on toimiv süsteem andmesubjektide kaebuste lahendamiseks ja ebaõigete andmete viivitamata parandamiseks või kustutamiseks.
23.Eeltoodud põhjustel on õige halduskohtu lõppjäreldus, et vaidlustatud ettekirjutuse resolutiivosa p 7 ei ole seni tuvastatud asjaolusid ja tõendeid ning poolte seisukohti arvestades proportsionaalne. Ringkonnakohtul puudub veendumus, et ettekirjutuse tühistamise korral kõnealuses osas tuleks AKI-l igal juhul teha kaebajale uus täpselt sama sisuga ettekirjutus. Seega on halduskohus õigesti tühistanud vaidlustatud ettekirjutuse resolutsiooni p 7. II
24.Vastustaja leiab, et kui ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse sisuliste väidetega, tuleks sellegipoolest osaliselt tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4, millega halduskohus mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 6000 eurot. Vastustaja peab kaebaja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks 1500 eurot.
25.Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Välja mõistetakse üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).
26.Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu 31.07.2014 otsus nr 3-3-1-28-14, p 13). 10(12)
3-22-820
27.Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb halduskohtumenetluses üldisemalt arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane (Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16). Menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel ei ole asjakohane hinnata üksikute menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu suurust. Õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-181570, p 17; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1527, p 38). Ringkonnakohtul on alust korrigeerida halduskohtu väljamõistetud menetluskulusid eeskätt juhul, kui väljamõistetud esindajatasu suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on esindajatasu suuruse hindamisel jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata (Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2022 otsus nr 321-1009, p 12 ja 15.04.2021 otsus nr 3-18-164, p 18).
28.Halduskohus tegi kaebaja taotluse, menetluskulude nimekirja ja arvete (dtl 378 jj, 408 jj) alusel kindlaks, et kaebaja menetluskulud halduskohtus olid kokku 11 198 eurot, mis hõlmas riigilõivu 80 eurot ja õigusabikulusid 11 118 eurot (koos käibemaksuga), ning pidas vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks kokku 6000 eurot. Halduskohus arvestas järgmiste asjaoludega: kaebajal ei ole õigust taotleda vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist; kaebaja vaidlustas ettekirjutuse p-d 4, 6 ja 7, kuid kaebus rahuldatakse vaid ühe punkti osas; rahuldamata jäid kaebaja 27.10.2022 taotlus kaebuse muutmiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ning taotlus küsida Euroopa Kohtult eelotsust.
29.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et halduskohus eksis menetluskulude ulatuse määratlemisel. Kui kaebaja vaidlustas ettekirjutuse p-d 4, 6 ja 7, kuid halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja tühistas üksnes ettekirjutuse p 7, saab kaebuse rahuldamise proportsiooniks hinnata ligikaudu 1/3. Ka kaebaja menetluskulusid HKMS § 109 lg 6 alusel vähendamata tuleks sel juhul vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista üksnes 11 198 : 3 = 3732 eurot (sh käibemaks). Halduskohtu otsuse põhjendustest saab aga järeldada, et tegelikult sisaldasid kaebaja õigusabikulud nt vaidemenetluses kantud kulusid, samuti esines muid kulusid, mille vastustajalt väljamõistmine ei olnud halduskohtu hinnangul põhjendatud. Seega ei ole loogiline, et hinnates menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust ning kaebuse rahuldamise proportsiooni, on vastustajalt välja mõistetud 6000 eurot.
30.Kaebaja taotles õigusabikulude väljamõistmist koos käibemaksuga. Kuigi halduskohus ei ole seda selgelt öelnud, saab halduskohtu arvutuskäigust järeldada, et vastustajalt välja mõistetud 6000 eurot sisaldab õigusabikulude puhul ka käibemaksu. Halduskohus jättis aga tähelepanuta Riigikohtu 11.05.2022 otsuse nr 3-20-663, mille kohaselt on menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta (p 23). Kaebaja kinnitas 31.10.2022 taotluses (p 2.6), et ta on käibemaksukohustuslane. Kaebaja ei ole väitnud, et tal ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seepärast tulnuks õigusabikulud kaebajale välja mõista ilma käibemaksuta.
31.Seega tuleb ringkonnakohtul korrigeerida halduskohtu väljamõistetud menetluskulude ulatust. Ringkonnakohus leiab, et arvestades asja mahtu ja keerukust ning menetluse käiku, samuti halduskohtu otsuses toodud põhjendusi saab vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks lugeda riigilõivu 80 eurot ja õigusabikulud 4933 eurot ilma käibemaksuta. Kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades tuleb vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja mõista (80 + 4933) : 3 = 1671 eurot. 11(12)
3-22-820 III
32.Eelneva põhjal tuleb AKI apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada ja tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 4, mis puudutab menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja 1671 eurot ning muus osas jätab menetluskulud poolte endi kanda. Ülejäänud osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
33.AKI oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest ega ole taotlenud kaebajalt muude menetluskulude väljamõistmist. Seega jäävad AKI võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja menetluskulud ringkonnakohtus olid 3194,50 eurot (koos käibemaksuga). Kuna kaebaja ei ole esitanud kohtule arvet või muid kulude kandmise kohustust tõendavaid dokumente, jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.