3-22-1865 X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 06.05.2022 otsuse nr 12203040003-1 tervikuna tühistamiseks ja PPA kohustamiseks taotluse uuesti läbivaatamiseks.
Haldusasi
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – X, esindaja riigi õigusabi korras advokaat Rando Usin Vastustaja – PPA, volitatud esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 24.10.2022
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsusest avaldada üksnes resolutsioon ja põhjendused, jättes välja kaebaja päritoluriigi ja selle asustusüksuste nimed.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 30.11.2022 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
7.Kaebus on põhjendamatu ja jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korda kohus haldusaktis esitatud põhjendusi.
8.HKMS § 158 lg 31 esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. 1(5)
Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. VRKS § 4 lg-s 3 ei sisaldu ammendav loetelu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi. Eelnevast järeldub, et tegemist pole kaalutlusotsusega, mistõttu vastav etteheide kaebuses pole kohane.
9.PPA on määratlenud kaebaja tagakiusukartuse aluse õigesti (PPA otsus, p 5.2). Kaebaja kardab väidetavalt oma päritoluriigi valitsust ja sõjaväge (01.04.2022 vestlus, p 9). Riigis tegutsevad valitsuse kasuks spioonid (01.04.2022 vestlus, p 58) ning valitsus ei avalda, et kiusab oma kodanikke (01.04.2022 vestlus, p 61). X inglise keelsete alade elanikud on marginaliseeritud, seal põletatakse maju ja viiakse läbi genotsiidi ning tegutsevad mitterelvastatud grupid, keda valitsus peab ohuks (01.04.2022 vestlus, p 23 ja 47). Kaebajal on olnud kokkupuude sõjaväega, kuna ta aitas mitteriikliku osapoole liiget novembris 2017 X kommuunis (01.04.2022 vestlus, p 6 ja 8) ning võidakse arvata, et ta töötab selle grupi heaks (01.04.2022 vestlus, p 16) ehk talle võidakse omistada võimude vastast meelsust. Vestlusel PPA-ga (01.04.2022) on kaebaja ise korduvalt rõhutanud, et tal on hirm peamiselt sõjaväe ees.
10.Kohtuistungil antud selgituste kokkuvõttena saab välja tuua järgmist. Novembri algul 2017 töötas kaebaja kogukonna tervisekeskuses ning sai tundmatult isikult kõne tulla appi vigastatud inimesele. Kaebaja ei teadnud, kes see inimene oli ning et ta ei oleks tohtinud teda aidata. Kuna kaebaja ülemust sellel hetkel tööl ei olnud, läks ta ise appi. Umbes 3 päeva hiljem tulid X sõjaväelased kaebajat tervisekeskusest otsima. Kuna kaebajat seal ei olnud, rääkisid nad kaebaja ülemusega. Järgmisel päeval läks kaebaja hommikul tavapäraselt tööle ja ülemus soovitas lahkuda. Samal päeval kolis kaebaja ära X, kus tal oli üüritud korter. Seal sai ta olla umbes nädala, misjärel lahkus. Sellel ajal käis sõjavägi teda sealt otsimas. Kuna otsijad ei teadnud kaebaja nägu, siis vastas kaebaja, et tema pole otsitav isik. Seejärel lahkus ta ema juurde X. Seal elas metsas, kuhu tegi endale hüti. Seal elasid ka ema, õde ja vend, kuna külas asuvas majas elamine polnud ohutu. Ema elas seal hütis juba 2016. aastast ning külas käidi ainult toitu ostmas. Praegu on olukord selline, et kaebaja ei tea oma õest ja vennast juba 2 kuud midagi, kuna nende elukohas oli põleng. Õde sai selle käigus põletushaavu, mille kohta tegi teda aidanud inimene foto (jalast; esitatud 02.09.2022 menetlusdokumendi lisana) ja saatis kaebajale. Kaks nädalat tagasi sai kaebaja tema emaga samas hütis elanud põllutööliselt e-kirja selle kohta, et ema on surnud. Varem oli kaebaja pereliikmetega ühenduses mobiiltelefoni kaudu, mis neil oli metsas olemas. Kaebajale pole teada, et teda oleks otsitud tema viimastest elukohtadest pärast tema lahkumist X. Tema 2(5)
ülemus juhib jätkuvalt tervisekeskust ning kaebajale pole teada, et teda oleks ähvardatud. Viisa ja passi saamisega ega riigist lahkumisel kaebajal võimudega probleeme ei tekkinud.
11.Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et tervisekeskuse juhataja saaks jätkuvalt olla ametis tervisekeskuses, kus kaebaja väidetel raviti kaks päeva võimudele ohuks peetava mitteriikliku osapoole liiget, kes oli jäetud vigastustesse surema ning keskuse juhatajat isegi ei peetud tervisekeskuses käinud sõjaväelaste poolt kinni. Küll aga soovitakse selle tõttu jõhkralt tappa kaebajat. Puudub loogika ka selles kaebaja väites, et sellise isiku abistamise eest otsiti taga üksnes kaebajat kui kõige esimest meditsiinilise esmaabi osutajat, mitte keskuse juhatajat või teisi töötajaid, kelle teadmisel ja/või loal viibis isik ravil vähemalt 2 päeva. Seda olukorras, kus kaebaja sõnul on kõik kohad täis valitsuse ja sõjaväe heaks töötavaid spioone. Kohus nõustub PPA hinnanguga, et kaebaja seletused olid haldusmenetluses väga üldised ja vastuolulised ning eluliselt ebausutavad (vt PPA otsus p 5.3), mis ei võimaldanud teda pidada üldiselt usaldusväärseks. Sellest lähtuvalt on loogiline PPA järeldus, et sellist intsidenti pole kaebajaga tõenäoliselt toimunud või pole sellel vähemalt kaebaja kardetud tagajärgi. Pagulasena kvalifitseerumiseks ei piisa üksnes subjektiivsest tagakiusukartusest, vaid see peab olema objektiivselt põhjendatud. Ka kohtuistungil olid kaebaja selgitused juhtunu kohta väga üldised ning kohus pidi korduvalt paluma kaebajal rääkida juhtunust detailselt, kuid selgitused jäid ka pärast seda detailivaeseks. Samuti on kohtuistungil antud selgitused vastuolulised ja vastuolus ka haldusmenetluses räägituga, samuti kaebaja esitatud tõendiga (28.04.2022 tervisekeskuse juhataja kirjalik tunnistus). Haldusmenetluses on kaebaja väitnud, et ähvardused algasid telefoni teel umbes 45 päeva pärast kannatanu abistamist (01.04.2022 vestlus, p 41). Sellest, et teda käidi tervisekeskuses umbes 3 päeva pärast kannatanu abistamist otsimas ning keskuse juhataja vestles sõjaväelastega, kaebaja PPA-le ei rääkinud. Samuti ei ole kaebaja PPA-ga vestlusel välja toonud, et ta naases tööle ja sai siis teada enda otsimisest sõjaväelaste poolt ning keskuse juhataja soovitas tal töölt lahkuda. Samuti pole kaebaja rääkinud seda, et otsijad naasid samal õhtul ning sellel ajal ta juba varjas ennast (vt 28.04.2022 kirjalik tunnistus, p 3). Viidatud tõendist nähtub, et otsijateks olid valitsuse julgeolekuametnikud, mitte sõjaväelased (p 3). Seega ei kattu kaebaja tegevus ajaliselt ega sisuliselt tema enda antud seletustes ega kattu ka esitatud tõendiga. Kohtu hinnangul on kõnealuse tõendi näol tegemist fabritseeritud tõendiga. Vestluse (01.04.2022) käigust nähtuvalt oli kaebajal korduvalt võimalus täpsustada oma ütlusi. Talle selgitati vestluse alguses ja korrati lõpus vajadust rääkida kõigest asjassepuutuvast ning üksikasjalikult ja tõeselt (vestluse p 3, 73, 74). 05.05.2022 toimus rahvusvahelise kaitse taotleja arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine koos lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu küsimuses ärakuulamisega ning ka selle vestluse käigus saanuks kaebaja oma ütlusi täiendada või täpsustada. Sellel vestlusel osales ka tõlk, kuigi 01.04.2022 vestluse protokollist nähtuvalt viidi taotlejaga vestlus läbi inglise keeles, mida kaebaja valdab ning ei nähtu, et vestlusel esinenuks probleeme üksteisest arusaamisega. Kohus nõustub vastustaja vastuses (p 3.13) tooduga, et tõlk on obligatoorne olukorras, kus intervjuu osapooled muidu teineteisest aru ei saaks (VRKS § 30 lg 1 ja 2). Kaebaja poolt esitatud 14.11.2017 kuupäeva kandev tõend on samuti valminud ilmselgelt nö tellimustööna, nii lähtuvalt selle koostamise kuupäeva (14.11.2017) ja sisu vastuolulisusest kui elulisest usutavusest. Nimetatud tõendi järgi hakkas piirkonna inimõiguste volinik koheselt tegelema kaebaja asja uurimisega ning korraldas kaebaja lahkumise X, kus talle oli korraldatud psühholoogilise abi saamine depressiooni tõttu. Samuti teab kõnealune organisatsioon kaebaja ja tema ähvardajate vaheliste telefonikõnede sisu täpsemalt kui kaebaja ise (p 8, 10). Samuti on kõnealuses tõendis märgitud, et telefonikõned algasid paar päeva pärast intsidenti (p 8), kuigi kaebaja väitel algasid need 45-päeva pärast. PPA-ga vestlusel pole kaebaja isegi maininud, et teda abistas lahkumisel mingi organisatsioon. Samuti ei osanud kaebaja ka kohtuistungil anda mõistlikku selgitust, miks on tõendi koostamise kuupäevaks märgitud 14.11.2017. 3(5)
Kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud tõendid (kaebuse lisad) ei võimalda tuvastada neil olevaid isikuid, fotode ja video tegemise aega ega kohta ning nende sisu tugineb üksnes kaebaja paljasõnalistel väidetel. Nende põhjal pole võimalik tuvastada kaebajaga väidetavalt juhtunut. Lisaks on õige vastustaja märkus, et kaebaja isa surmal (suri 2017. a, 01.04.2022 vestlus, p 27) ei ole puutumust kaebaja puhul väidetavalt aset leidnud sündmusega. Arvestades, et kaebajat pole alust pidada üldiselt usaldusväärseks, ei saa pidada usaldusväärseks ka selgitusi, et neil fotodel ja videol on kaebaja väidetud isikud ning seda, mis nendega on juhtunud ning mida esitatud tõendid eelduslikult tõendama peaksid. Vastustaja pole taotlenud kõnealuste tõendite tagastamist ning on vaielnud neile vastu sisuliselt, seega on need küll käsitletavad tõenditena (HKMS § 56 lg 1), mis aga ei tõenda vaidluses tähtsust omavaid asjaolusid. Kaebaja poolt 06.10.2022 esitatud tõendid (artiklid, FB postitus) kajastavad küll seda, et valitsusevastastele isikutele meditsiinilise abi osutamine võib kaasa tuua väärkohtlemise, kuid ei tõenda, et kaebaja oleks kedagi abistanud ja seetõttu sattunud reaalsesse tagakiusu ohtu.
12.Paljasõnalistest ütlustest antud juhul tagakiusu põhistamiseks ei piisa. VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb varjupaigataotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Direktiivi 2011/95/EL artikli 4 kohaldamise osas on Euroopa Kohus asjas C-473/16 (p 33) selgitanud, et kui direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. Kohus ei pea kaebaja seletuste vähest konkreetsust, vastuolulisust, vähest elulist usutavust, ebaloogilisust ning ajas muutumist arvestades võimalikuks pidada kaebaja väidetavaid asjaolusid tõendatuks. Direktiivi art 4 lg 5 p a mõttes märkimisväärseks jõupingutuseks oma taotluse põhjendamisel ei saa pidada seda kui taotleja esitab fabritseeritud tõendeid (vastustaja vastuse lisa 9, 7, 7.1, 7.2) ja selliseid tõendeid, mille põhjal pole võimalik tuvastada isikuid ega sündmusi (kaebuse lisa 4, 5, 6, 7). Samuti pole kaebaja avaldused olnud loogilised ega usutavad (art 4 lg 5 p c) ning teda pole põhjust pidada üldiselt usaldusväärseks (art 4 lg 5 p e).
13.PPA käsitles kaebaja tagakiusukartust ka lähtuvalt tema pärinemisest X inglisekeelsest osas ning päritoluriigi teabele (mitte ainult Suurbritannia pädevate organisatsioonide allikad) tuginedes leidis põhjendatult, et kaebaja isikulised asjaolud ei viita reaalse tagakiusu tõenäosusele (PPA otsuse lk 5-7). Samuti selgitas riigisisese ümberpaiknemise võimalikkust. Kaebaja on X eemal olnud praeguseks ligi 5 aastat ega väida ka ise, et teda oleks kogu see aeg taga otsitud. Ka riigist lahkumisel ja selleks dokumentide taotlemisel ei olnud tal enda sõnul probleeme.
14.PPA hinnang (PPA otsuse p 6, lk 7-10) täiendava kaitse vajaduse puudumisest on samuti õige. Kuigi PPA on päritoluriigi teabe põhjal leidnud, et konfliktipiirkondades elavatel naistel võib olla keeruline võimudelt kaitset saada, on PPA ka kohaselt põhjendanud, miks kaebaja pole selline anglofoonist X naine, kes võib sattuda tõsisesse ohtu. Kaebaja oli X elades iseseisev, käis tööl, elas lähedastest eraldi ning on oma haridusliku tausta tõttu oluliselt paremas olukorras, kui keskmine X naine. Õige on ka vastustaja selgitus, et varjupaigataotluse menetlus pole avalik (VRKS § 13 lg 1), mistõttu pole see päritoluriigile teada. Samuti ei kvalifitseeru kaebaja EL-s ajutise kaitse saajaks, mistõttu tema lahkumine X ja EL-i jäämise mittelubamine on põhjendatud ega tohiks tekitada X sisenemisel võimuesindajates küsimusi.
4(5)
15.PPA pole rikkunud menetlusnõudeid, mis annaksid alust kaevatava otsuse tühistamiseks. PPA otsus on piisavalt põhjendatud. Kaebus rahvusvahelisest kaitsest keeldumise tühistamiseks ja sellega seotud kohustamisnõue on põhjendamatud. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld
16.Kaebuses pole nende otsustuste osas esitatud eraldiseisvaid põhjendusi. Kohus nõustub haldusorgani põhjendustega ja leiab, et otsused on õiguspärased.
17.Kohus nõustub PPA põhjendustega lahkumisettekirjutuse osas ega korda neid. Väljasaatmise keelu (VSS § 171) rakendamiseks kaebaja puhul ühtegi asjaolu ei esine.
18.Sissesõidukeelu kohaldamisel on PPA kaalunud eelkõige seda, et kaebaja lahkus X, kus ta viibis seaduslikult, sõja tõttu ning on soovinud sinna sõja lõppedes, õpingute lõpetamiseks naasta, mitte jääda pikemalt Eestisse. Sellest lähtuvalt on kaebajale määratud tavapärasest lühem sissesõidukeeld (1 aasta). Keeld ja selle kestus on proportsionaalsed ega nähtu diskretsiooni väärkohaldamist. Menetluskulud
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja sai menetlusabi (riigilõivust vabastamisel, tõlkekulude kandmisel), kohustuseta need kulud hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohtuotsuse avaldamise piirang
20.Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.