X kaebus Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirja nr 11/21/59 punktide 1.1, 1.5 ja 1.7, Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8, 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8 ning 21.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/19 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8 õigusvastasuse tuvastamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X
Asja läbivaatamine
Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 16.11.2022 a.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirja nr 1-1/21/59 kohaselt kehtestati tuginedes olemasolevale teabele COVID-19 haigusest põhjustava koroonaviiruse leviku kohta ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu suurenemisega Tallinna Vanglas järgmised piirangud:
Piirata alates 03.11.2021. a vaktsineerimata vangide (vahistatud ja kinnipeetavad, kes on keeldunud täielikult või teise doosiga COVID-19 viiruse vastu vaktsineerimisest; kelle COVID-19 haiguse läbipõdemisest on möödunud rohkem, kui kuus kuud; kes on lasknud end peale 01.11.2021 vaktsineerida, kuid kelle vaktsineerimiskuur ei ole lõppenud) vanglasisest liikumist ja suhtlemist järgmiselt: 1.1 Lukustada kõik kinnise vangla vaktsineerimata vangide kambrid, v.a emade-laste osakonnas. 1.5 Peatada vaktsineerimata vangide huvitegevus, sh kehakultuuriga tegelemine spordisaalis javäljakul ning osakonnas paikneval trenažööril. 1(6)
1.7 Võimaldada vaktsineerimata vangidel helistada taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele.
2.X (kaebaja) esitas 07.11.2021 Tallinna Vangla 03.11.2021 käskkirja punktide 1.1, 1.5 ja 1.7 peale vaide.
3.Justiitsministeerium tegi 28.12.2021 vaideotsuse nr 11-7/7347-s, millega jättis kaebaja vaide rahuldamata.
4.Kaebaja esitas 24.01.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirja punktidele 1.1, 1.5 ja 1.7, mille Tallinna Halduskohus võttis 10.02.2022 määrusega menetlusse nõudes tühistada Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirja vastavad punktid.
5.Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkiri tunnistati Tallinna Vangla 31.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/9 kehtetuks. Sama käskkirjaga kohaldati COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu suurendamisega Tallinna Vangla vahistatute ja kinnipeetavate suhtes nakkusohu leviku tõkestamiseks erinevaid meetmeid. Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkiri tunnistati kehtetuks Tallinna Vangla direktori 08.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/16. Nimetatud käskkiri tunnistati omakorda kehtetuks Tallinna Vangla direktori 21.02.2022 käskkirjaga. Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirjade punktidele 1.1, 1.5 ja 1.7 vastavad julgeolekuabinõud on sätestatud hilisemate käskkirjade punktides 1.2, 2.6 ja 1.8. Sõnastuses on üksikuid erinevusi, kuid julgeolekuabinõude sisu on sama. Tallinna Vangla direktori 21.02.2022 käskkiri tunnistati kehtetuks Tallinna Vangla 23.03.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/37.
6.Kaebaja on oma 04.04.2022 vastuses soovinud vaidlustada ka Tallinna Vangla direktori 31.01.2022, 08.02.2022 ja 21.02.2022 käskkirja punkte 1.2, 1.6 ja 1.8.
7.Tulenevalt Tallinna Halduskohtu 12.04.2022 kohtumäärusest on kohtu menetluses kaebaja kaebus Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirja nr 1-1/21/59 punktide 1.1, 1.5 ja 1.7, Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8, 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8 ning 21.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/19 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8 õigusvastasuse tuvastamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukoht
8.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. 8.1 Kaebaja nõustub, et riik peab kaitsma inimest ka teistest inimestest lähtuva terviseohu eest. Piirangud peavad aga olema proportsionaalsed. Tallinna Vangla vaktsineerimata vangidele eraldatud üksuses elab keskmiselt 10 kinnipeetavat. Osakonnas on 42 kohta. Seega elab vaktsineerimata isikute osakonnas 11 korda vähem isikuid kui tava osakonnas. Igas osakonnas on tagatud isikukaitsevahendid. Kinnipeetavad võiksid kanda maski, desinfitseerida käsi ja pindasid. Sellega oleks vangla kohustus kaitsta inimese elu ja tervist täidetud. 8.2 01.11.2021 seisuga ei olnud Tallinna Vanglas vangide seas aktiivseid haigusjuhte. Seda ei nähtu ka Justiitsministeeriumi 28.12.2021 vaideotsusest. Seega leiab kaebaja, et 03.11.2021 käskkirja punktidega 1.1, 1.5 ja 1.7 kehtestatud piirangud on ebaproportsionaalsed. Nakatuvad, surevad ja vajavad haiglaravi ka vaktsineeritud inimesed, mistõttu on vaktsineerimata inimeste õiguste piiramine diskrimineeriv. Osakonnas töötab ka vaktsineerimata valvur, kes erinevalt kaebajast võib osakonnas ringi käia. 8.3 Piirangute pärast ei saa kaebaja kasutada telefoni iga päev nagu need, kes on vaktsineeritud. Kaebajal polnud võimalik suhelda teiste kinnipeetavatega. 23 tundi ööpäevas viibis kaebaja üksi lukustatud kambris ning pidi jalutama üksi väikeses jalutusboksis. Kaebajal puudus võimalus 2(6)
tegeleda spordiga. Külmkappi saab kaebaja kasutada 2 korda nädalas, mitte igapäevaselt. Samuti ei saa kaebaja kasutada pesumasinat ja kuivatuskappi. Dušši töötamise aega on lühendatud. 8.4 Põhjendatud on 03.11.2021 käskkirja p-des 1.1, 1.5. ja 1.7 toodud piirangute kehtestamine ainult nakatunud kinnipeetavate suhtes. Kinnipidamise režiim on muutunud üksikvangistuse režiimiks. Vastustaja seisukoht
9.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu kokkuvõtvalt järgmistel põhjendustel. 9.1 Viiruse leviku tõkestamiseks ja kinnipeetavate tervise ning avaliku huvi kaitseks oli täiendavate julgeolekuabinõudena piirangute kohaldamine õiguspärane ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Vaidlusaluste piirangute kehtivuse ajal oli kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadus küll piiratumad, kuid teda ei hoitud täielikus isolatsioonis. Kaebajale oli tagatud võimalus suhelda vangla erinevate teenistujatega, nt vanglaametnike, psühholoogi, kaplani, meditsiinitöötajate poole pöördumiseks. Sotsiaalprogrammi raames toimusid kaebajal rühmakohtumised. Alates 16.02.2022 määrati kaebaja Tallinna Vangla majandustöödele abitööliseks. 9.2 Kaebajale oli tagatud suhtlus lähedastega kokkusaamiste, helistamiste ning kirjavahetuse teel. Näiteks toimusid kaebajal pikaajalised kokkusaamised 6-7.11.2021, 15-16.01.2022, 1516.02.2022. Ka helistamise võimalus oli kaebajale tagatud mitu korda nädalas. Kaebajal võimaldati käia igapäevastel jalutuskäikudel ning ta sai soovi korral jalutusboksis või kambris kehakulutuuriga tegeleda. Kaebaja sai kambris raadiot kuulata, televiisorit vaadata ja lugeda raamatuid ning ajalehti. Kaebaja tervist jälgisid regulaarselt meedikud ning talle oli tagatud vajalik ravi.
KOHTU PÕHJENDUSED
10.Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
11.Käesolevas asjas on vaidlus Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirja nr 1-1/21/59 punktide 1.1, 1.5 ja 1.7, Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkirja nr 1-1/22/9 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8, 08.02.2022 käskkirja nr 1-1/22/16 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8 ning 21.02.2022 käskkirja nr 11/22/19 punktide 1.2, 1.6 ja 1.8 õiguspärasuse küsimuses.
12.Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirjaga otsustati piirata alates 03.11.2021. a vaktsineerimata vangide (vahistatud ja kinnipeetavad, kes on keeldunud täielikult või teise doosiga COVID-19 viiruse vastu vaktsineerimisest; kelle COVID-19 haiguse läbipõdemisest on möödunud rohkem, kui kuus kuud; kes on lasknud end peale 01.11.2021 vaktsineerida, kuid kelle vaktsineerimiskuur ei ole lõppenud) vanglasisest liikumist ja suhtlemist järgmiselt: 1.1 Lukustada kõik kinnise vangla vaktsineerimata vangide kambrid, v.a emade-laste osakonnas. 1.5 Peatada vaktsineerimata vangide huvitegevus, sh kehakultuuriga tegelemine spordisaalis javäljakul ning osakonnas paikneval trenažööril. 1.7 Võimaldada vaktsineerimata vangidel helistada taotluse alusel vastavalt üksuse poolt teada antavale töökorraldusele.
13.Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkiri tunnistati Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/9 kehtetuks. Sama käskkirjaga kohaldati seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku ja sellest tingitud massilise nakatumise ohu suurenemisega Tallinna Vangla vahistatute ja kinnipeetavate suhtes nakkusohu leviku tõkestamiseks erinevaid meetmeid. Tallinna Vangla direktori 31.01.2022 käskkiri tunnistati kehtetuks 08.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/16. Nimetatud käskkiri tunnistati omakorda kehtetuks Tallinna Vangla direktori 21.02.2022 käskkirjaga. Tallinna Vangla direktori 03.11.2021 käskkirja punktidele 1.1, 1.5 ja 1.7 vastavad julgeolekuabinõud on sätestatud hilisemate käskkirjade punktides 1.2, 2.6 ja 1.8. Sätete sõnastustes on üksikuid erinevusi, kuid julgeolekuabinõude sisu on sama. Tallinna Vangla direktori 21.02.2022 3(6)
käskkiri tunnistati kehtetuks Tallinna Vangla 23.03.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/37.
14.Kaebaja hinnangul olid rakendatud piirangud vaidlustatud osas õigusvastased ja ebaproportsionaalsed. Kaebaja leiab, et mõistlik oleks olnud rakendada piiranguid üksnes nende kinnipeetavate suhtes, kes olid nakatunud.
15.Haldusakti õiguspärasust hinnatakse haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lõike 2 teine lause). See tähendab, et vaidlustatud käskkirjade õiguspärasust hinnatakse nende andmise ajal teada olnud olukorra, ohuprognoosi, teaduslike teadmiste ja sel ajal olemas olnud tõrjemeetmete pinnalt. Meetme sobivuse test ei nõua meetme 100% efektiivsust. Ajas on teadmised koroonaviirusest muutunud ning praeguseks ajaks on teada oluliselt rohkem kui kriisi tekkimise alguses. Samas ei muuda täiendavad andmed prognoosidel põhinevaid otsuseid õigusvastaseks. Seega kui ajaliselt hiljem on vastustaja teatud piirangud lõpetanud, ei tähenda see vältimatult, et algselt nende piirangute kohaldamine oli õigusvastane.
16.Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 106 kohaselt juhib vangla tööd vangla direktor. Kuna VangS 84 lg 2 annab piirangute kohaldamise pädevuse abstraktselt vanglale, siis on direktor vangla juhina pädev piirangute kohaldamist otsustama.
17.Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires vähemalt neli tundi. Vaidlusalused käskkirjad on antud VangS § 41 1g 2 alusel koostoimes § 8 lg-ga 2 ja § 89 lg-ga 4. Viidatud sätetest tulenevalt võib vangla juhul, kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, kohaldada piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku kaalutlustel. VangS § 8 lg 2 kohaselt võib vanglateenistus põhjendatud vajaduse korral kambreid või osakondi lukustada või kinnipeetavaid ajutiselt teistesse ruumidesse paigutada käesoleva paragrahvi lõikes 1 ettenähtud ajast erinevalt, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Julgeolek ehk turvalisus tähendab kaitstust ohtude vastu. Nimetatu hõlmab igasuguseid elu või tervist ohustada võivaid asjaolusid, sh ohtlikku viirushaigusesse nakatumist. Vangla julgeoleku mõistena hõlmab nii vangistuse täideviimisel kohaldatavate normide järgimist, samuti vangla üldist toimimist kui ka kinnipeetavate ja vangla ametnike elu ja tervise kaitse tagamist (vt Tartu Ringkonnakohtu 31.08.2021 otsus haldusasjas nr 320-1367, p 20). Seega ei tulene eelpool viidatud sätetest keeldu piirata nende kinnipeetavate liikumis- ja suhtlemisõigust, kes iseenesest ei kujuta ohtu vangla julgeolekule.
18.Vaidlustatud käskkirjadest nähtuvalt lähtus Tallinna Vangla piirangute kohaldamisel asjaolust, et COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku kasv oli Eestis tõusmas ning haigusesse nakatumine ja surmajuhtumite arv oli jätkuvalt väga kõrge ning levik kasvas. Ka vanglates kasvas nakatunute arv hüppeliselt. Viiruse leviku tõkestamise meetmetena lukustati vaidlustatud käskkirjadega mh vangide kambrid, peatati päevakava tegevused, piirati võimalust helistada. Väljaspool kambrit liikumisel ning jalutusboksis ja hoovis tuli kinnipeetaval kanda kaitsemaski. Kohtu hinnangul on asjakohased vaidlustatud käskkirjades toodud selgitused, mille kohaselt tuleb vanglas viiruse leviku ärahoidmiseks ja vangla julgeoleku tagamiseks kasutada vaktsineerimata vangide tervise kaitse tagamiseks tõhusaid abinõusid, milleks on mh vangla osakondade lukustamine, helistamise võimaluste ja huvitegevuste piiramine. Vangla on käskkirjade põhjendustes tuginenud asjakohastele uuringutele ja iga käskkirja andmise hetkel olukorda kajastanud statistilistele andmetele.
19.Põhiseaduse §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda sügisel ja talvel 2022. a Eestis ja COVID -19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud ja proportsionaalne. Terviseameti andmetest nähtuvalt oli 31.01.2022 seisuga koroonaviirusesse nakatunuid 1939,6, 31.01.2022 seisuga 5735,3, 08.02.2022 seisuga 6859,7 ja 21.02.2022 seisuga 6856,3 inimest (https://www.terviseamet.ee/et/koroonaviirus/koroonakaart). Nimetatud statistika nähtub 4(6)
nakatumiste kiire kasv vaidlusaluste käskkirjade andmise ajaperioodil. Ka vaidlustatud käskkirjade põhjendustest nähtuvalt oli koroonaviirusesse nakatumine vanglas kasvamas. Kui 03.11.2021 käskkirja andmisel oli COVID-19 viirus diagnoositud mõnel juhul kinnipeetavate seas ning viiel haiglas töötaval isikul, siis alates jaanuarist oli nakatumiste arv märgatavalt kasvanud. 26.01.2022 seisuga oli Tallinna Vanglas nakatunud 21 teenistujat ja 5 vangi, 31.01.2022 seisuga oli nakatunudi teenistujate seas 23 ja vangide seas 30, 07.02.2022 seisuga 38 teenistujat ja 128 vangi. Seega on küll õige kaebaja väide, et 03.11.2021 käskkirja andmisel oli nakatumiste tase madal, kuid vangla ei saanud lähtuda üksnes hetke olukorrast, vaid pidi võtma tarvitusele meetmed nakatumiste leviku tõkestamiseks. Nagu näitavad andmed, siis suurenes nakatumiste tase peale 03.11.2021 käskkirja andmist oluliselt, st prognoos osutus õigeks. Teadusnõukoda oli oma 20.01.2022 tehtud ülevaates välja toonud, et omnikrontüve iseloomustab väga agressiivne levik. Selle nakatumiskiirus on suurem, kui 10, mis tähendab, et üks nakatunud inimene nakatab keskmiselt 10 uut inimest. Varasemate COVID- 19 viirustüvede mediaan nakatumiskiirus oli 5,7. Ka Vabariigi Valitsus kehtestas 23.08.2021 korraldusega nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“. 06.01.2022 korraldusega nr 4 muutis Vabariigi Valitsus 23.08.2021 korraldust nr 305. 06.01.2022 korralduses nr 4 tõi Vabariigi Valitsus välja, et: „Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sealhulgas võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil piirata isikute kokkupuutumise võimalusi. Samas võetakse arvesse viiruse muutuvaid omadusi ning hetkel valitsevat epidemioloogilist olukorda.“. Seega oli ka valitsuse tasandil võetud tarvitusele põhiõigusi piiravad meetmed viiruse tõrjumiseks. Seejuures olid vaktsineerimata isikute osas kohaldatavad meetmed mõneti piiravamad võrreldes meetmetega, mida kohaldati vaktsineeritute suhtes. Arvestades COVID-19 haigust põhjustava viiruse levikut oli vanglas täiendavate piirangute kehtestatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus levib. Kuivõrd vaktsineerimata vangidel on suurem risk COVID-19 viirusesse nakatuda, raskelt haigestuda ja haiglaravile sattuda, oli nende liikumis- ja suhtlemisvõimaluste ulatuslikum piiramine vajalik ja põhjendatud. Sarnased erisused vaktsineeritud ja vaktsineerimata isikute osas kehtisid ka väljaspool vanglat. Seejuures ei piiratud vaktsineerimata vangide kokkusaamisi lähedastega, taasühiskonnastatavatest tegevustest osavõttu ega oma osakonnas tööhõives osalemist. Seega ei olnud tegemist vaktsineerimata isikute täieliku isoleerimisega ning piiranguid ei saa lugeda ebaproportsionaalseks. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et vastustajal oli ka vaidlusalusel perioodil pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega, st kaebaja kontakte ei piiratud täielikult. Kinnipeetavate, sh vaktsineerimata kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk.
20.Eelpool kirjeldatud eesmärkide saavutamine ei ole võimalik üksnes nakatunute liikumisvabaduse piiramisega, nagu leiab kaebaja. Nakatanute eneseisolatsiooni kohustus on küll viiruse leviku tõkestamisel oluline meede, kuid arvestada tuleb asjaoluga, et haiguse sümptomid ei avaldu koheselt peale nakatumist. Isik võib olla nakkusohtlik ka enne haigustunnuste ilmnemist, mis tähendab, et üksnes nakatanute isoleerimine ei ole viirise leviku piiramiseks tõhus meede.
21.Inimkontaktide piiramine on seniste teadusuuringute kohaselt COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku pidurdamiseks parim viis. Samas tuleb arvestada, et piirangud ei tohi muutuda sedavõrd rangeks, et oleksid käsitletavad oma sisult põhjendamatult alandava kohtlemisena. Kohtupraktikas on leitud, et inimeste vaheliste kontaktide minimeerimine ja distantsi hoidmine vanglas on vajalik, sobiv ja mõõdukas meede viiruse leviku tõkestamiseks (nt Tartu Halduskohtu otsused haldusasjades nr 3-20-1277, 3-20-1367, 3-20-1067). Kohus leiab, et nimetatud seisukohad on jätkuvalt asjakohased ning kohaldatavad ka praeguses asjas. Vajadus kaitsta kinnipeetavaid viiruse levikuga kaasneva olu eest kaalus üles ebameeldivused, mis kaasnesid lukustatud kambris viibimise ja liikumise ja huvitegevuse piiramisega. Kohtu hinnangul ei ole vaidlustatud käskkirjad õigusvastased.
MENETLUSKULUD
5(6)
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.