Priit Pungaste kaebus Viru Vangla tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses saamata jäänud töötasu ja hilinenult saadud töötasuga
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja nr 3-21-2510 materjalide hulgast praeguse asja juurde Viru Vangla 23. novembri 2020. a käskkiri nr 6-2/599-1 ja 21. mai 2021. a käskkiri nr 6-2/376-1.
2.Tagastada kaebus.
3.Jätta haldusasjade 3-21-2510 ja 3-21-2922 liitmise taotlus läbi vaatamata.
Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
ASJAOLUD
1.Priit Pungaste esitas 12. detsembril 2021 Tartu Halduskohtule Viru Vangla vastu kaebuse. Kaebaja palub Viru Vanglalt välja mõista saamata jäänud töötasu 75 töötunni eest, kuna alates detsembrist 2020 kuni septembrini 2021 arvati tema igapäevasest tööajast maha 30-40 minutit, mis kulus lõunapausidele. Kaebuse kohaselt oli Viru Vangla kaebaja köögis töötamise ajal (10 kuud) hooletu kaebaja tööpäevade ja töötundide märkimisel töötasulehtedele. Märkimata töötundide eest tasuti alles järgmiste töötasudega. Kaebaja leiab, et töötasu õigeaegne mittemaksmine põhjustas talle mittevaralist kahju, kuivõrd ta tundis, et vangla vastav tegevus alandab tema inimväärikust. Kaebaja osutab, et töötas alati kohusetundlikult, kuid sai pidevalt vähem töötasu, mille tulemusel loobus ta kõneaja, markide ja lisatoidu ostmisest. Samuti viibis vabanemis- ja nõuete fondi täitmine. Kaebaja palub liita 12. detsembril 2021 esitatud nõue tema
1.novembril 2021 esitatud avaldusele ning mõista Viru Vanglalt välja saamata jäänud töötasu 75 töötunni eest ehk 75 tundi x 0,63 eurot ja mittevaralise kahju hüvitisena 900 eurot seoses õigel ajal saamata jäänud töötasuga. Kaebaja osutab, et on läbinud vajaliku kohtueelse menetluse, edastades kohtule oma vanglale
9.novembril 2021 esitatud kahju hüvitamise taotluse ja Viru Vangla 8. detsembri 2021. a otsuse nr 6-16/266-2 jätta kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
3-21-2922
KOHTU SEISUKOHT
2.Kaebaja on varem sarnase probleemiga kohtusse pöördunud (haldusasi nr 3-21-2510) Kohus registreeris kaebaja 12. detsembril 2021 esitatud avalduse uue haldusasjana nr 3-212922, mitte ei lisanud seda automaatselt haldusasja nr 3-21-2510 juurde, sest kohtu hinnangul oli kaebaja soovinud esitada uue eraldiseisva kaebuse. Sellele viitavad järgmised asjaolud: kaebuse vormistamine terviktekstina kõikide põhjenduste ja taotlustega; asjade liitmise taotluse esitamine, mis on omane eraldiseisvatele kaebustele; menetlusabi taotluse esitamisega seoses viide sellele, et rahaline seis pole muutunud ehk kaebaja mõistis, et uue kaebuse esitamisel hindab kohus uuesti kaebaja majanduslikku seisundit.
3.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lõike 1 punktide 1 ja 8 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.
4.Kaebaja esitas ühes kaebusega kohtueelses menetluses vanglale esitatud kahjunõude ja Viru Vangla 8. detsembri 2021. a vastuse nr 6-16/266-2. Nendest dokumentidest nähtub, et kaebaja taotles kohtueelselt vanglalt varalise kahju hüvitamist selle eest, et Viru Vangla jättis igal tööpäeval tasustamata tunnid, mis arvestati kaebaja lõunapausidena (kokku 75 tundi), ning mittevaralise kahju hüvitamist summas 900 eurot seoses sellega, et vangla hilines regulaarselt töötasu maksmisega. Kuna vangistusseaduse (VangS) § 11 lõikest 8 tulenevalt saab kohtus nõuda kahju hüvitamist üksnes selles ulatuses, milles nõuti seda kohtueelses menetluses vanglalt, tõlgendab kohus kaebust selliselt, et kaebaja taotleb kohtus kahju hüvitamist samadel asjaoludel nagu vanglale esitatud kahjunõudes.
5.Kohus leiab, et hüvitamiskaebus kuulub tagastamisele HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel, mis näeb ette õiguse kaebus määrusega selle esitajale tagastada, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
6.Eelneva sätte alusel kaebuse tagastamiseks peab seega olema täidetud kaks eeldust. Kaebusega kaitstava õiguse riive peab olema väheintensiivne ning arvestades asjaolusid ei tohiks kaebuse rahuldamine olla tõenäoline. Kohus leiab, et praegusel juhul on nimetatud eeldused täidetud.
7.Kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kohtupraktikas on peetud võimalikuks HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 puhul lähtuda analoogia korras HKMS § 133 lõikest 1, mis reguleerib lihtmenetluse eeldusi. Selle sätte kohaselt võib kohus asja läbi vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Tulenevalt eeltoodud sättes saab asuda seisukohale, et varaliselt hinnatava hüve korral on õiguste riive väheintensiivne eelkõige juhul, kui hüve väärtus ei ületa 1000 eurot.
3-21-2922
8.Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse, milles taotleb varalise kahju hüvitamist summas 47,25 eurot (75 tundi x 0,63 eurot) seoses lõunapausidele kulunud aja eest saamata jäänud töötasuga ja mittevaralise kahju hüvitamist summas 900 eurot seoses õigel ajal saamata jäänud töötasuga. Seega ei ületa taotletav varalise ja mittevaralise kahju hüvitis kokku 1000 eurot ning kaebaja õiguste riivet saab rahalise nõude suurust arvestades pidada väheintensiivseks.
9.Samuti ei saanud kohtu hinnangul vaidlusalune vangla tegevus põhjustada kaebajale tagajärgi, mille hindamiseks oleks põhjendatud kohtumenetluse täiemahuline läbiviimine ja kohtuotsuse tegemine. Vangla toimingute näol kaebajale töötasu maksmisel ei ole tegemist taolise tegevusega, mis võinuks kaebajale tuua kaasa kannatusi ulatuses, mis tingiks tema õiguste intensiivse riive.
10.Kohus leiab, et praegusel juhul on täidetud ka kaebuse tagastamise teine eeldus, sest kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline.
11.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 8 lõige 1 sätestab, et varaline kahju hüvitatakse rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVastS § 9 lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus märgib, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
12.Kohus leiab, et vangla ei tegutsenud õigusvastaselt, kui jättis kaebajale lõunapausidele kulunud aja eest töötasu maksmata. Üldpõhimõttena ei kuulu kinnipeetava töötamine tööõiguse regulatsiooni esemesse, kuna kinnipeetav ei vasta eraõiguse ühele peamisele nõudele, st tal puudub lepingusõlmimise vabadus. Kinnipeetava töö väljaarvamine tööõiguse rakendusalast tuleneb seaduse tasandil VangS § 41 lõikest 2, mille kohaselt kohaldatakse üksnes kinnipeetava järelevalveta töötamisele väljaspool vanglat tööseaduste sätteid, sealhulgas töölepingu sõlmimise, töötasu ja puhkuse kohta. Kuigi vanglas töötavatele kinnipeetavatele makstakse VangS § 43 kohaselt töö eest töötasu, ei toimu kinnipeetava töötamine mitte eraõigusliku lepingu alusel, vaid teda kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Isiku kinnipidamine vanglas tuleneb riiklikust sunnist, mitte eraõiguslikust lepingust, ja see allutab kinnipeetava erilisele avalikust õigusest tulenevale võimusuhtele. Põhimõttest, et kinnipeetava töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni esemesse, on erand tehtud üksnes VangS § 41 lõikes 2, mille kohaselt laieneb tööõigus kinnipeetavatele, kes töötavad järelevalveta väljaspool vanglat. Samuti laieneb tööõigus kinnipeetavate töötamisele töökaitset puudutavas ulatuses, sest VangS § 39 lõike 1 järgi peavad kinnipeetava töötingimused vastama töökaitseseadustega kehtestatud nõuetele. (Vt Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 114−115, P. Pikamäe kommentaar.)
3-21-2922 Kaebaja töötas vangla majandustöödel köögitöölisena. Seega ei kohaldu talle töö tasustamist puudutavas osas töölepingu seadus, vaid VangS. VangS § 43 lõige 1 sätestab: „Kinnipeetava töötamisel makstakse talle töötasu. Töötasu makstakse ka kinnipeetavatele, keda rakendatakse vangla majandustöödel.“ VangS § 43 lõike 2 teise lause kohaselt lähtutakse töö tasustamisel töö eripärast ja töötatud ajast. Ka 23. novembri 2020. a käskkirjas nr 6-2/599-1 ja 21. mai 2021. a käskkirjas nr 6-2/376-1, millega kaebaja tööle määrati, on märgitud, et kaebaja saab töötasu vastavalt töötatud tundidele (kohus võtab need käskkirjad haldusasja nr 3-21-2510 materjalide hulgast praeguse asja juurde). Eeltoodust nähtuvalt oli kaebajal õigus saada töötasu üksnes selle aja eest, mil ta reaalselt tööd tegi. Kaebusest nähtuvalt lõunatas kaebaja lõunapauside ajal, mitte ei teinud tööd. Järelikult ei olnud tal ka õigust lõunapauside eest töötasu saada. Asjaolu, et kaebaja lõunatas töökohal, ei oma tähtsust ega muuda eelnevat järeldust. Kuna puudub vangla õigusvastane tegevus, ei ole ka alust kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
13.Ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei saa pidada tõenäoliseks. Kaebaja on mittevaralise kahju hüvitamist nõudes viidanud tema väärikuse alandamisele. Kohus märgib, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on väärikuse alandamiseks peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesoleva kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Viru Vangla on otsuses nr 6-16/266-2 tunnistanud, et kaebajale tehti töötasu väljamaksed mõningase viivitusega, ning on sellepärast kaebaja ees vabandanud. Seega on vangla selles osas oma võimaliku õigusvastase tegevuse juba heastanud ning kahjuhüvitise väljamõistmine selle eest on ebatõenäoline. Vangla otsusest nr 6-16/266-2 nähtub, et summad, mille maksmisega vangla on hilinenud, ei ole kuigi suured (0,63 eurot, 13,39 eurot ja 5,67 eurot). Sellises suuruses summade maksmisega viivitamine kuu või kahe võrra ei saanud avaldada olulist mõju markide, kõneaja ja lisatoidu ostmisele ning vabanemisja nõuete fondi maksete tegemisele. Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saanud töötasu maksmisega viivitamise tõttu üldse lähedastega suhelda, vaid sai seda teha vähem. Lisaks märgib kohus, et kaebaja on kinnipeetav, kelle toitlustamise korraldab riik ning kaebajal pole seetõttu otsest vajadust lisatoitu juurde osta. Samuti ei jäänud kaebajal maksed vabanemis- ja nõuete fondi tegemata, vaid need tehti lihtsalt mõningase viivitusega. Kohtule ei nähtu, et töötasu maksmisega viivitamine võinuks praegusel juhul kaebaja väärikust alandada.
14.Eelnevat arvestades leiab kohus, et kaebaja õiguste riive ei ole olnud intensiivne ning hüvitamisnõude rahuldamine oleks ebatõenäoline, mistõttu tuleb kaebus selle esitajale HKMS § 121 lõike 2 punkti 21 alusel tagastada.
15.Kuna kaebus kuulub tagastamisele, jätab kohus kohtuasjade 3-21-2510 ja 3-21-2922 liitmise taotluse läbi vaatamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.