X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.06.2022 ettekirjutuse nr 1052256392 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, esindaja riigi õigusabi korras adv Merili Laansoo Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mari Sepp
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 15.09.2022
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 08.06.2022 ettekirjutus nr 1052256392 osas, milles jäeti kaebajale andmata ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ning määrati talle Schengeni alale sissesõidukeeld.
2.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusabi andmise kulud (riigilõiv, kohtuistungi ning kohtulahendi resolutsiooni ja kohtu põhjenduste tõlkimisega seotud kulud) ning riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 27.10.2022. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
15.Kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õiguspärane ja kaebus jääb selles osas rahuldamata, küll aga on kaebajale vabatahtliku täitmise tähtaja andmata jätmine ja sissesõidukeeld õigusvastased ja kohus tühistab need.
16.Tulenevalt VMS § 19 lg-st 1 on välismaalane kohustatud tõendama Eestisse saabumise ja siin viibimise asjaolusid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt hõlmab tõendamiskohustus kirjalike ja suuliste seletuste andmist ning tõendite esitamise kohustust. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole suutnud esitada tõendeid oma Eestis viibimise seaduslikkuse kohta: tõendada, millal ta Eestisse saabus, ning et USA kodanikuna on kaebajal õigus viibida Eestis 180 päeva jooksul 90 päeva, sõltub tema riigis viibimise seaduslikkus riiki saabumise kuupäevast.
17.Kaebaja selgitused Eestisse saabumise kohta olid vastukäivad nii kuupäeva kui marsruudi osas ja kaebaja ei esitanud selle kohta mingeid tõendeid. 28.05.2022 ütles kaebaja politseipatrullile, et tuli viimati Eestisse 2022. aasta aprilli alguses läbi Ühendkuningriigi ja Soome, ostes piletid internetist. Kohtuistungil kinnitas kaebaja, et lahkus Eestist enne viimast tulekut 2021. a juuli keskel. Ka selle väite kohta kaebaja tõendeid esitanud ei ole. Seejuures oleks kaebaja saanud tõendada nii lahkumist kui ka tagasi saabumist. PPA selgitas istungil, et kohaldas võimalikest kuupäevadest kaebajale kõige soodsamat (veebruar 2022), kuigi on kahtlus, et ta on olnud siin pikemalt.
18.PPA on küsinud kaebajalt korduvalt reisimarsruudi kohta ning päringud piiriületuste kohta USAsse, Soome ja Ühendkuningriiki tehti vastavalt isikult saadud vastustele, vastused kaebaja väiteid ei kinnita. Kohus on seisukohal, et tulenevalt VMS § 19 lg-st 1 on kaebajal kohustus esitada andmed ja tõendid enda riiki saabumise aja, transiidi riigide ning reisimise viiside kohta. Kaebaja ei saa viidata sellele, et PPA on küll teinud paralleelselt päringuid (kaebaja andmetele tuginedes), kuid ei ole saanud kaebaja ütlusi tõendavaid vastuseid. Kaebaja ei ole suutnud PPA-le esitada konkreetseid tõendeid, pileteid, reisikuupäevi ega muud enda reisimarsruuti tõendavaid andmeid. Ka kohtu hinnangul on väheusutav, et kaebaja ei suuda tõendada USA-Ühendkuningriigi-Soome-Eesti reisi kuupäevi ja et tal ei oleks võimalik esitada mingit infot piletite ja lennureisi kohta (muuhulgas saab seda teha taotledes lennufirmalt reisi toimumise kinnitust või tõendada piletiostu pangakonto väljavõttega). Kui kaebaja oma reisi tõendava informatsiooni kustutas ja täiendavaid samme tõendamiseks ei teinud, on see tema oma risk ja PPA selle eest ei vastuta. Pangakonto väljavõttel oleks piletiost pidanud aga ikkagi näha olema. Kohus rõhutab, et PPA poolt päringute tegemine on kaebaja antud infole kinnituse otsimine. Tõendamiskohustus on kaebajal, mitte PPA-l. Kaebaja väitis kohtuistungil, et saaks tõendada oma Eestis viibimist vaid tunnistajate ütlustega. Olukorras, kus ükski dokumentaalne tõend ei kinnita kaebaja Eestisse saabumise aega, ei oleks tunnistaja ütlus piisav, et sellist asjaolu usaldusväärselt tõendada. Seega on PPA õigesti leidnud, et kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult.
19.Reeglina tuleb välismaalasele anda tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks. VSS § 72 lg 1 kohaselt on lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg lahkumisettekirjutuses määratud tähtpäev, mille saabumise ajaks on välismaalane kohustatud Eestist lahkuma sama seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud vastuvõtvasse riiki. Muu hulgas võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise oht (VSS § 72 lg 2 p 1; vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1545, p-d 33 ja 34). Välismaalase põgenemise ohu olemasolu kriteeriume reguleerib VSS § 68. Vaidlusalune PPA ettekirjutus ei sisalda ühtegi viidet kaebaja suhtes esineva võimaliku põgenemisohu olemasolule ega VSS §-s 68 sätestatud alustele. Ettekirjutuses on üksnes selgitatud kaebaja Eestisse saabumise ja siin viibimisega seonduvaid asjaolusid ning viidatud menetluse käigus kogutud tõenditele ja isiku ütlustele, konkretiseerimata, kuidas järeldub nendest asjaoludest isiku põgenemise oht.
20.Riigikohus on 19.02.2019 otsuses haldusasjas nr 3-17-1585 leidnud: „Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumiskohustus nähtub ka VSS § 72 lg 2 aluseks olevast direktiivi 2008/115/EÜ art 7 lg-st 4 ning seda selgitavast Euroopa Kohtu
2 (4)
praktikast (vt nt C-554/13, Zh. ja O., p-d 42–50, 69–70). Korrektne kaalumine on eriti oluline seetõttu, et vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (vt VSS § 74 lg 2, selle aluseks olev direktiivi 2008/115/EÜ art 11 lg 1 ja seda selgitavad Euroopa Kohtu lahendid C-225/16, Ouhrami, p 44; C-290/14, Skerdjan Celaj, p 24). (p 33)“.
21.PPA hinnangul näitas isiku soovimatust lahkuda asjaolu, et isik lubas peale enda kainenema toimetamist ja migratsioonijärelevalveametnikuga vestlust üritada leida tõendeid enda saabumise kohta ning hakata taotlema uusi reisidokumente, kuid seda ei teinud. Vaidlustatud ettekirjutuses selliseid kaalutlusi aga ei ole. Haldusakti võib põhimõtteliselt jätta jõusse ka juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). Ringkonnakohus on leidnud käesolevas asjas 18.07.2022 tehtud määruses, et kirjeldatud olukorraga pole praegusel juhul tegemist. Asjaolud, mis PPA hinnangul näitavad seda, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita, pidid vastustajale teada olema juba vaidlusaluse ettekirjutuse koostamise ajal. Seega puuduvad mõistlikud põhjused, miks PPA ei oleks saanud neid kajastada 08.06.2022 ettekirjutuses. Lisaks ei viita ettekirjutuse põhjendused sellele, et PPA võttis tegelikkuses haldusakti koostamisel VSS § 68 p-s 6 sätestatut arvesse. PPA pole ettekirjutuses heitnud kaebajale ette seda, et ta ei asunud koheselt endale vajalikke dokumente taotlema või et ta varjas andmeid enda karistatuse kohta, mistõttu pole usutav, et PPA lähtus 18.07.2022 vastuses esitatud põhjendustest ka vaidlusaluse ettekirjutuse koostamisel. Ringkonnakohus märkis ka seda, et ainuüksi formaalselt mõne VSS § 68 aluse olemasolu ei tähenda, et põgenemise oht konkreetse isiku puhul ka tegelikult esineks, vaid igat juhtumit tuleb analüüsida individuaalselt vastavalt konkreetsetele asjaoludele. Vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmine saab Euroopa Liidu seadusandja tahte kohaselt toimuda üksnes erandlikel juhtudel ja see toob isiku jaoks kaasa tõsised tagajärjed, mistõttu tuleb kohtul suhtuda põgenemisohu tuvastamise ja selle põhjendamise puudustesse rangelt. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu sellele, et põgenemise ohu olemasolu ei saa põhjendada üksnes Eestis ebaseadusliku viibimise faktiga.
22.Praegusele juhtumile ei ole alust kohaldada ka erisätet, mis lubab isikule põhjendused avaldamata jätta (vt VSS § 71 lg 1). Haldusakti põhjendus tuleb esitada haldusaktis endas või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele haldusaktis viidatakse (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 1 teine lause). Kohtul peab olema võimalik veenduda põhjenduste ehtsuses.
23.Vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist tuleb eriti seetõttu hoolikalt põhjendada, et VSS järgi kaasneb sellega sissesõidukeeld. Seega on vaidlustatud haldusakt raskete põhjendamispuudustega ja vabatahtliku täitmise tähtaeg on kaebajale jäetud õigusvastaselt andmata.
24.VSS § 74 lg 2 kohaselt, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Lahkumisettekirjutuses ei ole välja toodud asjaolusid, millele tuginedes on viie aastane sissesõidukeeld proportsionaalne. Kohus nõustub vastustajaga selles, et PPA ei saanud sissesõidukeelu normist väiksemaks kohaldamisel arvestada asjaoludega, mida isik PPA-le menetluse käigus ei avaldanud (7-aastane laps Leedus). Kohus viitab, et Riigikohus on haldusasjas nr 3-17-1545 tehtud otsuse p-des 33 ja 34 osundanud, et VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sealjuures tuleb juba lahkumisettekirjutuse tegemisel korrektselt kaaluda lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist, kuna sellega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine.
3 (4)
Kuna kohus leidis eelnevalt, et kaebajale jäeti vabatahtliku täitmise tähtaeg määramata ebaõigesti, on sellest tulenevalt õigusvastane ka kaebajale määratud sissesõidukeeld.
25.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. Menetlusabi andmise kulud (riigilõiv, kohtuistungi ning kohtulahendi resolutsiooni ja kohtu põhjenduste tõlkimisega seotud kulud) ning riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu jäävad riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.