3-22-1457 XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.06.2022 ettekirjutuse tühistamiseks Kaebaja XX, esindaja riigi õigusabi korras adv Merili Laansoo
Haldusasi Menetlusosalised ja nende esindajad
Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mari Sepp Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.07.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12.07.2022 määruse resolutsiooni punkti 2 peale menetlusse.
2.Rahuldada XX määruskaebus.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 12.07.2022 määruse resolutsiooni punkt 2. Teha uus määrus, millega rahuldada XX esialgse õiguskaitse taotlus ning peatada Politsei- ja Piirivalveameti 08.06.2022 ettekirjutuse nr 1052256392 kehtivus. Määrus ei ole edasikaevatav (halduskohtumenetluse seadustiku § 252 lg 7 ja § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tegi Ameerika Ühendriikide kodanikule XXle 08.06.2022 ettekirjutuse nr 1052256392 Eesti Vabariigist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 08.06.2022. Pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse ettekirjutust mittetäitnud välismaalane vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 Eestist välja Ameerika Ühendriikidesse. Lisaks kohaldas PPA XX suhtes Schengeni alale sissesõidukeeldu 5 aastaks.
2.XX esitas 07.07.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 08.06.2022 ettekirjutuse nr 1052256392 tühistamiseks.
3-22-1457 Ameerika Ühendriikide kodanik võib Eestis viisavabalt viibida 90 päeva 180 päeva jooksul (välismaalaste seaduse (VMS) § 44 lg 2). Kaebaja ei ole viibinud Eestis 90 päeva. Kaebaja saabus viimati Eestisse 2022. a aprilli alguses ning 08.06.2022 seisuga ei olnud 90 päeva täitunud. Kaebaja ei viibinud Eestis 2022. a veebruaris ega ole sõlminud ühtegi äriruumi rendilepingut. Ka PPA-l olemasoleva info kohaselt sõlmis rendilepingu T.R P.Bga. Kaebaja ei käinud P. Bga kaasas lepingut sõlmimas. Soome ametiasutuse vastusest PPA päringule nähtub, et neil puuduvad andmed kaebaja piiriületuse kohta. USA ametivõimud selgitasid, et neil puudub teadmine, et kaebaja oleks üldse riigist lahkunud. Kaebajale ei ole teada, kas Soome ametivõimud räägivad Eesti-Soome piiriületusest ning kas USA ametivõimud on andnud andmed vaid lahkumise kohta või kogu piiriületuse kohta. Seega ei kinnita need tõendid PPA väiteid. Kaebajale pole antud võimalust täita lahkumisettekirjutust vabatahtlikult. PPA pole põhjendanud, milles seisneb isiku põgenemise oht (VSS § 68). PPA kohaldas ebaõigesti kaebaja suhtes sissesõidukeeldu. Esmalt välistab selle eelnevalt märgitud lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine. Samuti pole PPA arvesse võtnud seda, et kaebajal on Leedus 7-aastane poeg (YY), kellega vahetu suhtlemine muutub sissesõidukeelu kehtestamisega võimatuks. Lapse ja vanema suhted on olulised ning neid ei tohiks kergekäeliselt lõhkuda. PPA pole põhjendanud sissesõidukeelu kohaldamist 5-aastaseks tähtajaks. PPA ei andnud kaebajale võimalust selgitusteks.
3.Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus peatada PPA 08.06.2022 ettekirjutuse nr 1052256392 kehtivus ja keelata otsuse täitmine kohtulahendi jõustumiseni. Alternatiivselt palub kaebaja kohtul kohaldada muud asjakohast esialgse õiguskaitse abinõu eesmärgil, et kaebajat Eesti Vabariigist kohtuvaidluse ajaks välja ei saadetaks. Taotluse põhjenduste kohaselt on esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik, et kaebaja saaks teostada oma õigusi ja osaleda kohtumenetluses, sh võtta isiklikult osa enda asja arutamisest.
4.PPA palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebaja ei ole usutavalt põhistanud, et ta saabus Eestisse alles aprillis 2022. Tema ütlused reisi toimumise aja kohta on ajas muutuvad ja tema väidetud teisi reise ei nähtu PPA kogutud tõenditest. Kaebaja peab olema suuteline esitama transiidi riigid, reisimise ajad ning viisid, olenemata PPA poolt kogutud tõenditest. Isik ei suutnud PPA-le esitada konkreetseid tõendeid, pileteid, reisikuupäevi ega muid enda reisimarsruuti tõendavaid andmeid. On väheusutav, et isikul ei püsi meeles USA-Soome-Eesti reisi kuupäevad või et isik kustutaks oma e-postist ära piletid. Kaebaja ei andnud PPA-le teada, et tal on laps. PPA küsimusele laste olemasolu kohta vastas isik eitavalt. Isik allkirjastas ankeedi ja kinnitas sellega, et kõik esitatud andmed on õiged. Küsitluse protokollis on PPA küsinud isikult, kas tal on Eestis või mujal Schengeni liikmesriikides elavaid perekonnaliikmeid, millele isik vastas eitavalt. Protokolli lõppu on isik kirjutanud, et kõik on talle tõlgitud, ta mõistab kõike ning protokoll on kirjutatud tema sõnade järgi ja vastab tõele. PPA on isikult vähemalt kaks korda küsinud andmeid ja kaebajal oli võimalik lapse olemasolust teada anda. Puudub alus arvata, et kaebaja oleks seniajani lapsega tihedalt suhelnud. Seega on piisav suhtlus lapsega tagatud ka kodakondsusjärgses riigis viibides. Isikule anti korduvalt võimalus enda arvamuse esitamiseks ning tema seisukohti on arveesse võetud. Eelneva tõttu puudub kaebajal ülekaalukas vajadus esialgse õiguskaitse järele. Samuti puuduvad kaebusel suured eduväljavaated.
2(6)
3-22-1457
5.Tallinna Halduskohtu 12.07.2022 määruse resolutsiooni p-ga 2 jäeti XX esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja soovib osaleda isiklikult kohtumenetluses ning tal oli kohustus lahkuda Eestist hiljemalt 08.06.2022. Seetõttu on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja heidab vastustajale ette seda, et PPA jättis määramata vabatahtliku täitmise tähtaja, millega kaasneb imperatiivne sissesõidukeeld. Eelnevast järeldub, et kaebaja oleks nõus täitma lahkumiskohustuse vabatahtlikult. Samas nähtub kaebusest, et kaebaja vaidlustab eelkõige Schengeni alale sisenemise keeldu. Kaebaja viibimiseks Eestis kohtumenetluse ajal puudub otsene vajadus. Kaebajale on määratud riigi õigusabi korras esindaja, kes tagab tema õiguste kaitse. Kohtul on võimalik pidada istung videokonverentsi vormis ning kaebajal on võimalus osaleda seeläbi kohtuistungil isiklikult arvuti või nutiseadme vahendusel.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub tühistada Tallinna Halduskohtu 12.07.2022 määruse resolutsiooni p 2 ning teha uus määrus, millega rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Kaebaja on kaebuses välja toonud põhjendused, miks Eestis viibimine on tema jaoks oluline. Halduskohus oleks pidanud taotluse lahendamisel nende asjaoludega arvestama. Kaebaja ei saa oma õigusi USA-s olles piisaval määral kaitsta, kuna kõiki edukaks kohtumenetluses vajalikke tegevusi ei saa teha distantsilt, nt koguda vajalikke tõendeid. Ei ole mõeldav, et seda hakkaks kaebaja asemel tegema riigi õigusabi korras määratud advokaat. Eelnevat seisukohta ei mõjuta asjaolu, et kaebaja viibib praegusel ajal kinnipidamiskeskuses, kus tema suhtlus on piiratud. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel ei saa kaebaja tegeleda Leedu elamisloa taotlemisega. Kaebaja esindaja sai Leedu saatkonnast teabe, et elamisloa taotlemine alaealise lapsega seoses on võimalik, kuid seda ei saa teha esindustes, vaid vajalik on isiklik kohale minemine. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine rikub olulisel määral kaebaja ja tema poja suhet. Kaebaja ei esitanud PPA-le andmeid oma poja kohta, sest ta ei teadnud, kuidas see võib mõjutada menetlust. Kaebaja kartis, et see võib pojale või poja emale tuua kaasa ebameeldivusi. Tõendatud ei ole PPA väide, et kaebaja ei suhtle lapsega tihedalt. Kaebaja kinnitab, et suhtleb lapsega regulaarselt ning neil on lähedased suhted, mis kannataksid, kui kaebaja ei saaks Leedus käia. Virtuaalset suhtlust ei saa samastada vahetu suhtlusega. Kaebus pole ilmselgelt perspektiivitu.
7.PPA palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Isikult on korduvalt küsitud dokumente, mis tõendaksid tema siinviibimise seaduslikkust, kuid isik on vastanud, et tal pole neid alles. Jääb arusaamatuks, mis tõendeid või mil viisil kavatseb ta koguda Schengeni alal viibides, mida ta Ameerika Ühendriikides viibides koguda ei saa. Leedu saatkonna nõuniku vastusest ei nähtu, et elamisloa taotlust ei saaks isik esitada Schengeni ala välises saatkonnas. Kaebaja on e-kirjast meelevaldselt järeldanud, et elamisloa taotlemiseks on vajalik isiklikult minna kohale Leetu. Isegi kui kohus peaks esialgse õiguskaitse taotluse rahuldama ja lubama isikul Eestis viibida kohtumenetluse lõpuni, ei anna see isikule luba liikumiseks Leetu. Isikul on olnud kuni tema kinnipidamiseni ja kinnipidamiskeskusesse 3(6)
3-22-1457 paigutamiseni piisavalt aega, et taotleda endale Leedus elamisluba, kuid seniajani pole ta seda teinud. PPA küsis menetluse raames kaebajalt, kas ta on mujal riikides elanud peale Ameerika Ühendriikide, millele isik vastas eitavalt. Kaebaja ei öelnud PPA-le, et tema poeg oleks temaga Ameerika Ühendriikides elanud. Seega on isa ja poja suhtlus ilmselt toimunud suurema osa ajast interneti või telefoni teel. Kaebaja Ameerika Ühendriikidesse tagasisaatmisel on tal seega võimalik jätkata pojaga suhtlemist või kutsuda poeg endale Ameerika Ühendriikidesse külla. Kaebaja kinnitab, et suhtleb lapsega regulaarselt ning neil on lähedased suhted, kuid ei täpsusta, et suhtlus toimuks vahetult. PPA küsis isikult kriminaalkorras karistatuse kohta, millele isik vastas eitavalt. Samas on tõendatud isiku kriminaalkorras karistamine 26.06.2018 kriminaalasjas nr 1-18-2766. Lisaks on isik korduvalt kainenema toimetatud, sh nt 11.12.2021, kuigi isik väitis, et lahkus Eestist 2021. a juulis ning naasis 2022. a aprillis. Soome Vabariigil puudub info isiku piiriületuste kohta. Isik pole seniajani taotlenud endale uut passi. Pole usutav, et ema saadetud raha (150 eurot) ja vajadusel küsitud lisarahaga poleks saanud nelja nädala jooksul dokumendi taotlemist alustada. On usutav, et puudutatud isik on Eestis viibinud vähemalt alates 2021. a detsembrist. Isikusamasust, kodakondsust, viisavabade päevade alusel viibimist ja viisavabade päevade arvestust saab isik tõendada oma Ameerika Ühendriikide kodaniku passi ja Schengeni alale sisenemise templijäljendi alusel, kuid isikul pole esitada enda passi. PPA-le teadaolevalt puudub isikul Eestis elukoht (vrdl ka Tartu Halduskohtu 09.06.2022 määrus asjas nr 3-22-1268, p 11). Aadress, mille isik PPA-le elukohana andis (xxx), on omaniku sõnul 100% äripind. Eelneva tõttu on vastuoluline määruskaebuse väide, et isik pole viidatud aadressil ruumide kasutamiseks ühtegi lepingut sõlminud. PPA möönab, et lahkumisettekirjutuses ei ole selgelt viidatud konkreetsele VSS-is sätestatud põgenemisohu alusele, kuid PPA on ettekirjutuses selgitanud, et arvestades kõiki isikuga seotud asjaolusid kogumis, esineb alus sundtäidetava lahkumisettekirjutuse koostamiseks, sest esineb isiku põgenemise oht. PPA hinnangul näitab isiku soovimatust lahkuda asjaolu, et isik lubas peale enda kainenema toimetamist ja migratsioonijärelevalveametnikuga vestlust üritada leida tõendeid enda saabumise kohta ning hakata taotlema uusi reisidokumente, kuid seda ei teinud (VSS § 68 p 6). Lisaks varjas isik enda kriminaalkaristust ega suutnud selgitada vastuolusid enda väidete ning PPA registreeritud juhtumi ja teiste riikide piiriületusandmete vahel. Olukorras, kus isiku poolt antud ütlused muutuvad ajas, tema väited piiriületuste kohta ei leia kinnitust, PPA-l puudub usaldus isiku järelevalvemeetmete täitmise osas ning isik ei esita ühtegi tõendit enda väidete kohta, on alus järeldada isiku käitumisest ja hoiakutest, et ta ei pruugi vabatahtlikult täita talle pandud lahkumiskohustust ning esineb põgenemise oht. Kuigi lahkumisettekirjutuse tutvustamisel kinnitas isik, et saab kõigest aru, ütles ta kohtus, et kinnipidamiskeskusest vabastamise korral veedab ta järelejäänud ajast osa Eestis sõprade juures ja osa teistes Schengeni riikides, mis kinnitab PPA järeldust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab HKMS § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
9.Kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus. Vaidlusaluse ettekirjutusega määrati kaebajale Eestist lahkumise kohustus ilma ettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtajata. Kuivõrd kaebaja 4(6)
3-22-1457 pole seniajani Eestist lahkunud, saadetakse ta ettekirjutuse kehtima jäämise korral Eestist välja. Seega esineb reaalne oht, et kaebaja õigused võivad kohtumenetluse kestel saada kahjustatud, sest ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata puuduvad PPA-l takistused väljasaatmistoimingute tegemiseks.
10.Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ei olnud kaebajale lahkumiskohustuse täitmiseks vabatahtliku tähtaja määramata jätmine ja sellest tulenevalt 5-aastase tähtajaga sissesõidukeelu kohaldamine õiguspärane.
11.Reeglina tuleb välismaalasele anda tähtaeg vabatahtlikuks lahkumiseks. VSS § 72 lg 1 kohaselt on lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg lahkumisettekirjutuses määratud tähtpäev, mille saabumise ajaks on välismaalane kohustatud Eestist lahkuma sama seaduse § 17 lõikes 1 sätestatud vastuvõtvasse riiki. Muu hulgas võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui esineb välismaalase põgenemise oht (VSS § 72 lg 2 p 1; vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-17-1545, pd 33 ja 34). Välismaalase põgenemise ohu olemasolu kriteeriume reguleerib VSS § 68. Vaidlusalune PPA ettekirjutus ei sisalda ühtegi viidet kaebaja suhtes esineva võimaliku põgenemisohu olemasolule ega VSS §-s 68 sätestatud alustele. Ettekirjutuses on üksnes selgitatud kaebaja Eestisse saabumise ja siin viibimisega seonduvaid asjaolusid ning viidatud menetluse käigus kogutud tõenditele ja isiku ütlustele, konkretiseerimata, kuidas järeldub nendest asjaoludest isiku põgenemise oht. Ainuüksi nendel põhjustel pole ringkonnakohtu esialgsel hinnangul ettekirjutuse õiguspärasuses võimalik veenduda ega pidada kaebuse eduväljavaateid vähesteks.
12.Vastuses määruskaebusele selgitas PPA, et tema hinnangul on põgenemise ohtu võimalik järeldada isikuga seotud asjaoludest kogumis ning asjaolust, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita (VSS § 68 p 6). Haldusakti võib põhimõtteliselt jätta jõusse ka juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel. Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega arvestati, lasub haldusorganil (vt Riigikohtu 29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20). Kirjeldatud olukorraga pole praegusel juhul tegemist. Asjaolud, mis PPA hinnangul näitavad seda, et isik ei soovi lahkumiskohustust täita, pidid vastustajale teada olema juba vaidlusaluse ettekirjutuse koostamise ajal. Seega puuduvad mõistlikud põhjused, miks PPA ei oleks saanud neid kajastada 08.06.2022 ettekirjutuses. Lisaks ei viita ettekirjutuse põhjendused sellele, et PPA võttis tegelikkuses haldusakti koostamisel VSS § 68 p-s 6 sätestatut arvesse. PPA pole ettekirjutuses heitnud kaebajale ette seda, et ta ei asunud koheselt endale vajalikke dokumente taotlema või et ta varjas andmeid enda karistatuse kohta, mistõttu pole usutav, et PPA lähtus 18.07.2022 vastuses esitatud põhjendustest ka vaidlusaluse ettekirjutuse koostamisel. Ringkonnakohus märgib ka seda, et ainuüksi formaalselt mõne VSS § 68 aluse olemasolu ei tähenda, et põgenemise oht konkreetse isiku puhul ka tegelikult esineks, vaid igat juhtumit tuleb analüüsida individuaalselt vastavalt konkreetsetele asjaoludele. Vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmine saab Euroopa Liidu seadusandja tahte kohaselt toimuda üksnes erandlikel juhtudel ja see toob isiku jaoks kaasa tõsised tagajärjed, mistõttu tuleb kohtul suhtuda põgenemisohu tuvastamise ja selle põhjendamise puudustesse rangelt. Asjaolu, et isikul võib olla seadusest tulenev lahkumiskohustus, ei õigusta õigusvastase lahkumisettekirjutuse kehtima jätmist ja täitmist.
13.Väidetava põgenemisohu kindlaks tegemiseks ning lahkumisettekirjutuse koheseks sundtäitmiseks ei piisa sellest, et PPA hinnangul on isik ületanud tema 90-päevast viisavaba perioodi Schengeni alal. Esmalt pole ettekirjutuse pinnalt üheselt tuvastatav, millisel täpsel ajahetkel isik PPA väitel Eestisse sisenes. PPA on tuginenud üksnes menetlusvälise isiku 5(6)
3-22-1457 ütlustele ning välisriikide piiriületuse andmetele, kuid pole nt esitanud tõendeid isiku tegeliku piiriületuse aja kohta, millistele andmetele on PPA-l ligipääs. Vastupidi, PPA on ettekirjutuses väitnud, et pole ettekirjutuse tegemise ajaks suutnud tuvastada, mis kuupäeval isik Schengeni territooriumile saabus. Kuigi isiku viibimisega seonduvad asjaolud vajavad kontrollimist asja edasisel lahendamisel ja ka isikul endal on selles osas kaasaaitamiskohustus, pole praeguses menetlusfaasis nende pinnalt võimalik väita, et temast lähtus selline oht, et proportsionaalne oli koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et ka juhul kui leiabki tõendamist, et isiku viisavaba Eestis viibimise periood oli 08.06.2022 ettekirjutuse tegemise ajaks lõppenud, ei tähenda see vältimatult, et vaidlusalune ettekirjutus on õiguspärane, sest põgenemise ohu olemasolu ei saa põhjendada üksnes Eestis ebaseadusliku viibimise faktiga.
14.Seonduvalt puudutatud isiku väidetega, et tal on Leedus laps ning ta soovib taotleda Leedu elamisluba, märgib ringkonnakohus, et isikule lahkumisettekirjutuse koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel tuleb kahtlemata arvestada ka isiku perekondlikke suhteid (vt VSS § 72 lg-d 3 ja 4). Teisalt saab haldusorganilt haldusakti andmisel eeldada üksnes nende asjaoludega arvestamist, mis olid talle selle andmise ajaks teada või oli haldusorganil mõistlik ajend, et need asjaolud ise välja uurida (selle kohta vt lähemalt Riigikohtu 01.10.2019 otsus asjas nr 3-18-1891, p-d 18 ja 19). PPA on kohtumenetluses olnud seisukohal, et kaebaja asus alles kohtumenetluses väitma, et tal on Leedus laps ega teavitanud sellest varasemalt PPA-d. Sama möönis ka kaebaja. Seega ei oma kaebaja väited lapse olemasolu kohta iseenesest tähtsust lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamisel. Määrav pole seegi, et lahkumisettekirjutuse kehtivuse peatamine ei anna kaebajale õigust suunduda Leedu Vabariiki, sest nagu eelnevalt selgitatud, on alust kahelda PPA 08.06.2022 ettekirjutuse õiguspärasuses ka neid asjaolusid arvestamata.
15.Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmiseks ei anna alust see, et halduskohtus on vaidluse all kaebuse tähtaegsuse küsimus. Praeguseks pole halduskohus selles küsimuses veel seisukohta võtnud. Lisaks tuleb arvestada sellega, et kaebajale koostatud ettekirjutus on koheselt sundtäidetav, mistõttu võib vastustaja esialgset õiguskaitset kohaldamata saata kaebaja riigist välja ka olukorras, kus kaebus osutub siiski tähtaegseks. Kaebuse perspektiivikusele antava hinnangu muutumisel on kohtul võimalik esialgse õiguskaitse abinõu igal ajal tühistada või muuta (HKMS § 253 lg 1).
16.Avalik huvi ei ole kaebaja õigustest kaalukam. Nagu eelnevalt selgitatud, kaasnevad kaebajale lahkumisettekirjutuse sundtäitmise ning sissesõidukeelu kohaldamisega raskesti kõrvaldatavad tagajärjed. PPA pole väitnud, et kaebajast lähtuks tõsine oht avalikule korrale või esineksid muud kaalukad avalikud hüved, mille kaitseks tuleks kaebaja koheselt riigist välja saata.
17.Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus XX määruskaebuse ning tühistab Tallinna halduskohtu 12.07.2022 määruse resolutsiooni p 2. Uue määrusega rahuldab ringkonnakohus XX esialgse õiguskaitse taotluse ning peatab PPA 08.06.2022 ettekirjutuse nr 1052256392 kehtivuse kuni lõpplahendi jõustumiseni siinses haldusasjas.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.