Vahur Siku kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses kartserisse paigutamisega selle eest, et kaebaja jättis pärast ravimi võtmist suu avamata
Menetlusosalised
Kaebaja – Vahur Sikk Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
Tagastada kaebus.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Määrus toimetatakse kätte kaebajale. Kaebajal on õigus esitada enne määruse jõustumist taotlus määruse avaldamise viisi kohta (vt määruse punkti 16).
Asjaolud
1.Kaebaja Vahur Sikk esitas 27.12.2021 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Kaebajat on praeguse vangistuse jooksul korduvalt karistatud kartseriga ja talle on kohaldatud ka täiendavaid julgeolekuabinõusid. Kaebaja nõuab ühe päeva eest 100 eurot kahjutasu. Nõue puudutab korraldusele mitteallumist pärast ravimi võtmist. Valvuri korraldus avada pärast ravimi võtmist suu on tühine. Kaebaja kavatseb pöörduda kohtusse moraalse ja seadustühise karistamise eest.
2.Tartu Vangla jättis 28.02.2022.a otsusega nr 1-13/395-2 kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata. Vastustaja tõi välja, millal on kaebaja viibinud Tartu Vanglas ning märkis, et kaebaja karistusaja lõpp saabub 02.04.2024.
2.1.Vangla jättis taotluse läbi vaatamata perioodi 02.10.2015 – 26.12.2018 osas, kuna kaebaja esitas taotluse tähtaega ületades ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele.
2.2.Alates 27.12.2018 jättis vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna ravimi sissevõtmise kontrollimine ja distsiplinaarkaristuste määramine oli õiguspärane. Vastustaja tõi välja järgmised alates 27.12.2018 kaebajale määratud distsiplinaarkaristused (tl 3 pöördel): 1) 28.10.2019.a käskkiri nr 6-2/735, 4 ööpäevaks kartserisse paigutamine 2-kuulise katseajaga, karistust täitmisele ei pööratud;
3.Kaebaja esitas 02.03.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamise nõudes, mida ta hiljem täiendas. Kaebaja taotles hüvitist kohtu äranägemisel. Kaebaja kannab praegust karistust alates 02.10.2015. Mingil ajal tekkis vanglas kohustus pärast ravimi võtmist avada suu. Kaebajale on see alandav ja ta ei kavatse sellele korraldusele alluda. Kaebaja hakkas tablette valvuri nähes närima, kuna sel juhul ei ole võimalik jätta ravim sisse võtmata. Sellest kõigile valvuritele ei piisa ning kaebajat on karistatud kartseriga ja ühel korral lukustatud kambrisse paigutamisega. Kaebaja puudeaste on ajas raskemaks läinud ja teda ei tohiks üldse üksikvangistusse paigutada. Kaebaja tervist ei ole kartserisse paigutamisel või seal viibimise ajal hinnatud. Vastuseks kohtu küsimustele selgitas kaebaja, et korraldus võimaldada ravimi sissevõtmise kontrollimist on tühine, kuna valvuril ei ole õigust ravimeid jagada ja kaebajalt suu avamist nõuda. Seetõttu on kaebajale määratud distsiplinaarkaristused alusetud. Kahju on tekitatud väärikuse alandamise, vabaduse võtmise ja tervise kahjustamisega. Tervise kahjustamine seisneb selles, et sotsiaalkindlustusameti 25.06.2021.a otsuse põhjal on kaebaja puude raskusaste suurenenud. Kaebaja palus vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest.
4.Kohtute infosüsteemi andmetel on kaebaja seoses kaebuse asjaoludega varem esitanud järgmised kaebused: - haldusasjas 3-17-909 taotles kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist muuhulgas seoses sellega, et ta peab näitama suu ette pärast rohu võtmist. Kohus tagastas nõude 29.05.2017.a määrusega kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kohtumäärus jõustus edasi kaebamata; - haldusasjas 3-21-554 taotles kaebaja Tartu Vangla kodukorra punkti 20.7 tühistamist osas, milles see kohustab kinnipeetavat avama valvuri nõudel ravimite sissevõtmise kontrollimiseks suu ja vajadusel liigutama keelt. Kohus tagastas kaebuse kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Määrus jõustus 01.03.2022. Kohus selgitas kaebajale, kuidas on võimalik kodukorra punkti 20.7 vaidlustada. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole kaebaja esitanud kohtule kaebusi või esialgse õiguskaitse taotlusi seoses määruse punktis 2.2 nimetatud käskkirjadega. Vastustaja andmetel esitas kaebaja vaideid järgmiselt: käskkirjade nr 6-2/735 ja 6-2/789 peale vaiet ei esitanud; käskkirjade nr 6-2/26 ja 6-2/93 peale esitas vaided, kuid võttis need tagasi; käskkirja nr 6-2/182 peale esitas vaide, mille vastustaja jättis rahuldamata. Kohtu seisukoht
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Kaebaja esitas hüvitamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 4) mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja hinnangul tekitasid talle kahju esiteks korraldused avada
ravimi sissevõtmise kontrollimiseks suu ning teiseks kartserisse paigutamine selle korralduse täitmata jätmise eest. Kaebaja tugineb väärikuse alandamisele, vabaduse võtmisele ja tervise kahjustamisele.
6.Kohus tagastab HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel kaebuse järgmistes nõuetes: - kaebajale korralduste andmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes; - tervise kahjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes; - ajavahemikul 02.10.2015 kuni 26.12.2018 kartseris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes (võimalikud alused väärikuse alandamine ja/või vabaduse võtmine). Kaebaja ei ole nende nõuete osas kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ette nähtud kohustuslikust korrast. Vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus esitada halduskohtule kaebus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on selle tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktika põhjal tuleb taotluse tagastamise all mõista õigusvastast tagastamist. Kui taotlus tagastati kinnipeetavale õiguspäraselt, siis kinnipeetaval kohtu poole pöördumise õigust ei ole.
7.Kaebaja kahju hüvitamise taotlus (vt määruse punkti 1) on selge ja üheselt arusaadav. Kaebaja taotleb selles kahju hüvitamist alusetu kartserisse paigutamise eest. Taotluses ei ole märgitud, et kahju põhjustasid eraldi võetuna kaebajale ravimi sissevõtmise kontrollimise eesmärgil antud korraldused. Samuti ei ole kaebaja mingil viisil välja toonud, et vangla on tekitanud kahju tema tervisele. Kohus selgitab, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel on mittevaralise kahju hüvitamine võimalik väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Reeglina hindab kohus seda, millist liiki mittevaralise kahjuga on kaebuse alusena välja toodud asjaolude puhul tegemist. Selline hinnang kujutab endast õigusnormi kohaldamist ning kohus ei ole selles osas seotud menetlusosaliste seisukohaga. Erandlik on olukord tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude korral, kuna tervisekahju kindlakstegemine eeldab, et lisaks faktilistele asjaoludele kahju põhjustanud tegevuse kohta on kaebaja välja toonud faktilised asjaolud ka tervisekahjustuse tekkimise kohta. Kui kinnipeetavast kaebaja ei ole selliseid asjaolusid välja toonud kohtueelses menetluses, siis ei saa ta nendele tugineda ka kohtus.
8.RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus tuleb kahju tekitanud haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Vastustaja on kahju hüvitamise taotluse osaliselt tagastanud õiguspäraselt. Kaebaja viibis kartseris konkreetsetel perioodidel, millest igaühega on seotud iseseisev kahju hüvitamise taotluse esitamise tähtaeg. Määruse punktis 4 toodu näitab, et kaebaja oli juba 2017. aastal seisukohal, et korraldus avada ravimi võtmise kontrollimiseks suu põhjustab talle kahju. Sel juhul pidi kaebaja selle korralduse täitmata jätmise eest kartserisse paigutamise korral kohe teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kui kaebaja esitas kahju hüvitamise taotluse 27.12.2021, siis kuupäevast 27.12.2018 varasemate kartseris viibimiste osas ületas kaebaja kolmeaastast taotluse esitamise tähtaega. Vastustaja leidis, et taotluse esitamise tähtaja ennistamine ei ole põhjendatud ning kaebaja ei ole kaebuses sellele vastu vaielnud.
9.Kaebaja on nõuetekohaselt läbinud kohtueelse menetluse nõudes hüvitada määruse punktis 2.2 nimetatud käskkirjade alusel kartserisse paigutamisega tekitatud mittevaraline kahju (välja arvatud tervisekahju). Kaebaja viibis nende käskkirjade alusel kartseris kokku 11 päeva. Kohtu hinnangul ei ole ka selle nõude sisuline läbivaatamine põhjendatud. Kohus tagastab nõude HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
10.HKMS § 133 lg 1 kohaselt peetakse kaebusega kaitstava õiguse riivet väheintensiivseks, kui tegemist on varaliselt hinnatava hüvega ja hüve väärtus ei ületa 1000 eurot. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Kohtueelses menetluses taotles kaebaja hüvitist 100 eurot iga kartseris viibitud päeva eest. Määruse punktis 2.2 toodud andmetel viibis kaebaja kartseris kokku 11 päeva, seega hindas kaebaja nõude rahaliseks väärtuseks 1100 eurot. Kohus ei ole riive intensiivsuse hindamisel seotud sellega, millise rahalise väärtuse omistab nõudele kaebaja. Kohtupraktikas oli aastatel 2018-2019 alusetu kartserisse paigutamise korral hüvitise päevamäär 6,39 eurot1. Isegi kui arvestada, et hüvitiste suurused võivad praeguseks olla mõnevõrra kasvanud, ei ole tõenäoline, et kaebaja saavutab 1000 euro suuruse või kõrgema hüvitise määramise.
11.Kohus märgib, et kartserisse paigutamist käsitletakse kohtupraktikas kinnipeetava vabaduse täiendava piiramisena olenemata sellest, et vangistuses viibiva isiku vabadus on niigi juba oluliselt piiratud. Reeglina tuleb sellist piirangut pidada pigem intensiivseks. Kuid praeguses asjas ei ole kaebaja kartserisse paigutamist enam võimalik tagasi pöörata ning esmane tähtsus riive intensiivsuse hindamisel tuleb omistada sellele, millist tulemust on kaebajal vaidluse tulemusena võimalik saavutada. Eeltooduga ühildub seadusandja selgitus HKMS § 121 lg 2 p 21 kehtestamisel: kaebusega kaitstava õiguse riivet peetakse väheintensiivseks, kui kaebuse aluseks oleva subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebajale tekkinud negatiivne tagajärg on sedavõrd kerge, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (seletuskiri halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 496 SE I juurde, lk 22). Kaebaja saadav kasu seisneb käesolevas kohtuasjas rahalise hüvitise saamises ning seda tuleb kaaluda võrreldes täiemahulise kohtumenetluse läbiviimisega seotud kuludega. Arvestada tuleb ka sellega, et kaebaja ei ole omalt poolt teinud midagi selleks, et tema kartserisse paigutamist ära hoida. Nende käskkirjade osas, mille alusel kaebaja reaalselt kartserisse paigutati, ta kas ei ole esitanud vaiet või on selle tagasi võtnud. Sel juhul ei saanud kaebaja esitada ka esialgse õiguskaitse taotlust käskkirja täitmise peatamiseks või kaebust selle tühistamiseks. Kartseris viibitud 11 päeva moodustus perioodidest 2, 6 ja 3 päeva ning viimased kaks karistust pöörati täitmisele järjest. Seejuures 6-päevane kartserikaristus määrati kaebajale tingimisi 2-kuulise katseajaga ning pöörati täitmisele seetõttu, et kaebaja pani toime järgmise rikkumise. See näitab, et kaebaja ei ole pidanud esmatähtsaks oma vabaduse piiramise ärahoidmist. Kokkuvõttes tuleb väheintensiivseks.
12.Kaebuse rahuldamise eduväljavaated puuduvad kohtu hinnangul täielikult. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristused vanglaametniku korralduse täitmata jätmise eest. Ekslik on kaebaja arvamus, et korraldused olid tühised. Ühtegi haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 nimetatud tühisuse alust ei esine. Kaebaja võib olla arvamusel, et korraldused olid õigusvastased. Kuid kohtpraktikas on välja kujunenud seisukoht, et kinnipeetaval tuleb korraldus täita ka juhul, kui ta peab seda õigusvastaseks ning kahtlemine korralduse õiguspärasuses ei takista distsiplinaarkaristuse määramist selle täitmata jätmise korral (vt näiteks Riigikohtu lahend 3-3-1-44-12 p 17, 3-3-1-103-06 p 14). Korraldused lähtusid kehtivatest õigusnormidest ja haldusaktist. Justiitsministri määruse „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg 3 sätestab, et vanglateenistuse ametnik on kinnises vanglas kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. Tartu Vangla kodukorra punkti 20.7 kohaselt on kinnipeetavad kohustatud võtma kätte veekruusi ning ravimid manustama koheselt vanglaametniku juuresolekul, avama ametnikule manustamise kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. Vangla täitis õigusaktiga talle pandud ülesannet, mille täitmise korda on täpsustatud kodukorras. Vanglas ravimite võtmise korda on kohtupraktikas korduvalt hinnatud õiguspäraseks (vt näiteks kohtuasjad 3-20-698, 319-433, 3-16-209, 3-14-50453). Eeltoodut ei muuda see, et õiguskantsler on soovitanud korraldada ravimite andmise ümber nõnda, et ravimeid jagaksid üksnes tervishoiutöötajad. Tegemist on õiguskantsleri soovitusega, mitte hinnanguga, et ravimite jagamise kord on õigusvastane. Kokkuvõttes ei ole kaebajal kohtu hinnangul lootust saavutada, et talle 14.11.2019.a käskkirjaga nr 6-2/789, 28.01.2021.a käskkirjaga nr 6-2/26 või 29.03.2021.a käskkirjaga nr 62/93 määratud kartserikaristus osutub õigusvastaseks. Kui vastustaja tegevus oli õiguspärane, siis ei ole kahju hüvitamise nõude rahuldamine võimalik (RVastS § 7 lg 1).
13.Kohus ei kahtle kaebaja väites, et ta tajub kohustust avada suu ja võimaldada ka muul viisil ravimi sissevõtmise kontrollimist ebameeldivana. Kuid tegemist on vangistuse paratamatu tagajärjega, millega kaebajal tuleb leppida. Kaebajal on pärast karistuse ärakandmist võimalus korraldada oma elu nii, et ta sellisesse olukorda, s.o vangistusse enam ei satu.
14.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et arvestada tuleb ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vastustaja 02.02.2021.a käskkirjast nr 2-21//1-2/18 (tl 18-19) nähtub, et kaebajale ei kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid mitte suu avamata jätmise tõttu, vaid seepärast, et kaebaja ähvardas kasutada vanglaametniku suhtes füüsilist vägivalda. Seega on kaebajale suu avamise korralduse täitmata jätmise eest määratud ainult distsiplinaarkaristusi.
15.Kokkuvõttes tagastab kohus kaebuse tervikuna. Kaebuse tagastamisel puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks või muid menetluslikke taotlusi (näiteks tõendite kogumiseks).
16.Käesolev määrus kuulub avaldamisele Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus määruse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 179 lg 4, § 175 lg 3-5). /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.