Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 24. augustil 2022 Tartu Halduskohtule taotluse saada luba X. (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 23 lg-le 1 ja § 15 lg 2 p-dele 1-3.
1.1.X. vabanes 24. augustil 2022 kinnipidamisasutusest, kus kandis Viru Maakohtu 13. märtsi 2020. a kohtuotsusega asjas nr 1-20-1755 määratud karistust. PPA pidas puudutatud isiku 24. augustil 2022 hommikul VSS § 23 lg 1 p-de 1-3 alusel 48 tunniks kinni, kuivõrd isikul puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus.
3-22-1801
1.2.X. on kogu elu elanud Eestis, kuid omab Venemaa Föderatsiooni kodakondsust ja tal puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks. PPA tunnistas 22. juuli 2011. a otsusega nr 15.304/249 X. pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel (oht avalikule korrale või riigi julgeolekule). X. anti PPA 21. veebruari 2017. a otsusega tähtajaline elamisluba. PPA tunnistas 14. septembri 2021. a otsusega nr 15.3-3.4/578-2 X. tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi isikule sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ning kohaldas viieaastast sissesõidukeeldu. Nimetatud otsus on vaidlustatud kohtus. Tartu Halduskohus jättis 30. juuni 2022. a otsusega haldusasjas nr 3-21-2178 kaebuse rahuldamata. X. esindaja vaidlustas selle otsuse Tartu Ringkonnakohtus. X. esindaja esitas koos apellatsioonkaebusega ka esialgse õiguskaitse taotluse. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5. augusti 2022. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja peatas PPA otsuse täitmise lahkumisettekirjutuse osas ning keelas isiku riigist väljasaatmise 30-päevaseks tähtajaks. PPA esitas ringkonnakohtule
1.3.VSS § 68 p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud karistuseks vangistus. X. on karistatud kriminaalkorras 6 korda raskete kuritegude toimepanemise eest (sh teise isiku tapmine), samuti on isikut karistatud väärteokorras 14 korral. Viimasena kantud karistus on määratud karistusseadustik (KarS) § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 118 lg 1 p 1 - § 25 lg 2 alusel. PPA ei tugine üksnes isiku karistatuse faktile, vaid kõikidele isikuga seonduvatele asjaoludele kogumis. Süütegude sooritamine annab aimu tema kriminaalsetest ja avalikust korrast mittehoolivatest vaadetest. Oma käitumisega on X. näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ja põhiseaduslike väärtuste vastu. Korduvate süütegude toimepanekust nähtub isiku käitumismuster, mis annab PPA-le aluse arvata, et vabaduses viibides ei täida isik vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda ja võib hoida väljasaatmismenetlusest kõrvale.
1.4.Samuti esineb VSS § 68 p 6 kohaselt välismaalase põgenemisoht, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ei täida lahkumiskohustust. X. puudub kehtiv reisidokument ning ta on 24. augustil 2022 läbiviidud küsitluse raames andnud teada, et ei soovi kodakondsusjärgsesse riiki lahkuda. See annab aluse arvata, et vabaduses viibides ei pruugi ta hakata iseseisvalt endale väljasaatmiseks vajalikke dokumente hankima ning võib hoiduda väljasaatmismenetlusest kõrvale. Kuigi lahkumisettekirjutuse täitmine on hetkel kohtumäärusest tulenevalt peatatud, ei tähenda see seda, et PPA ei või teha ettevalmistusi isiku väljasaatmiseks. Lisaks tuleb arvestada, et põgenemisohu prognoos hõlmab ka väljasaatmismenetlusest kõrvalehoidumist.
1.5.PPA hinnangul on isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine vajalik ka väljasaatmiseks puuduvate reisidokumentide ja isikupoolse kaasaaitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ehk VSS § 15 lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alustel.
1.6.X. osas ei ole põgenemisohust tingituna võimalik kohaldada VSS §-s 10 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid.
2.PPA asus 25. augustil 2022 toimunud kohtuistungil seisukohale, et põgenemisohu olemasolu kinnitab isiku varasem käitumine, sh katseajal uue kuriteo toimepanemine. Samuti on isik 24. augustil 2022 väljendanud vastumeelsust lahkumiskohustuse täitmise ja reisidokumendi hankimise suhtes. Isikul puudub legaalne elukoht, sotsiaalmajutusteenuse kasutamine ei taga isiku viibimist kindlaksmääratud kohas. Isiku varasem käitumismuster tekitab põhjendatud kahtluse, et ta võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma ning leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisega ei ole võimalik ohte piisavalt leevendada. Samuti on kaebaja ohtlik avalikule korrale. PPA hinnangul on VSS § 15 lg 2 p-des 1-3 sätestatud alused isiku kinnipidamiseks täidetud ning kohtuistungil välja toodud asjaolu, et kinnipidamisasutuses asus isik reisidokumente taotlema, võib küll tõele vastata, kuid siiani pole
3-22-1801 isik reisidokumente saanud. Venemaa Föderatsiooni passi ei ole puudutatud isikule väljastatud. Isik viibib ebaseaduslikult Eestis ning väljasaatmismenetluses on vajalik tema kinnipidamine kinnipidamiskeskuses, et edukalt menetlus lõpule viia. Kinnipidamisvajadus selgus 24. augustil 2022, seetõttu ei ole kaebaja käitumist vanglas põhjalikult analüüsitud.
3.X. väljendas kohtuistungil tahet jääda Eestisse ning viitas, et praeguses julgeolekusituatsioonis ei ole reisidokumentide tegemine ja Venemaa Föderatsiooni minemine tema huvides. Kinnipidamisasutuses asus ta taotlema reisidokumenti (Venemaa Föderatsiooni passi), kuid temast sõltumatutel asjaoludel ei saanud ta seda vabanemise ajaks. X. rõhutas, et on kogu oma elu Eestis elanud ja tema sugulased elavad Eestis, Venemaa Föderatsiooniga puudutab tal side. Samuti on pooleli kohtuvaidlus PPA 14. septembri 2021. a haldusakti õiguspärasuse üle. Asja lahendatakse praegu Tartu Ringkonnakohtus, kes kohaldas 5. augusti 2022. a määrusega ka õiguskaitset ja keelas lahkumisettekirjutuse täitmise. PPA on esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse lisana esitanud maakohtu asenduskaristuse määramise määruse, mistõttu pidi ta ka olema teadlik isiku vabanemise ajast ning see ei saanud selguda alles 24. augustil 2022. PPA taotlus on üldsõnaline, põgenemisohtu ei ole veenvalt põhjendatud. Kaebaja saab elada oma venna juures või mujal.
4.Kohus koostas esmalt 25. augustil 2022 määruse, mille resolutsioonis otsustas jätta PPA taotluse rahuldamata ja asendada avaldatavas kohtulahendis isiku, kelle paigutamiseks luba taotletakse, nime tähemärgiga. Selle määruse resolutsioon tehti kohtuistungil teatavaks ja tõlgiti suuliselt puudutatud isikule. Käesoleva määrusega täiendab kohus vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 169 lg-le 2 määrust kirjeldava ja põhjendava osaga.
KOHTU SEISUKOHT
5.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 264 lg 1 kohaselt annab kohus seadusega sätestatud juhtudel haldustoimingu tegemiseks loa ja pikendab seda. HKMS § 264 lg 2 kohaselt esitab taotluse loa saamiseks selleks volitatud haldusorgan (s.o PPA) kirjalikult koos põhjendusega ning seaduses ettenähtud ja asja otsustamiseks vajalike tõendite ja seletustega.
6.PPA tugineb taotluses ebaõigesti VSS § 15 lg 2 p-de 1-3 regulatsioonile. Nimetatud alused oli asjakohased enne 18. juunit 2022 esitatud taotluste puhul. 18. juunil 2022 jõustusid VSS muudatused, millega muu hulgas muudeti VSS §-de 15 ja 23 regulatsiooni. Muudatuste tulemusena viidi varasemas VSS § 15 lg-s 2 sätestatud kinnipidamisalused VSS § 23 lg 1 koosseisu. Kehtivas VSS §-s 15 reguleeritakse kitsalt välismaalase kinnipidamise aluseid väljasõidukohustuse kindlakstegemise eesmärgil. Nimetatud norm ei reguleeri olukorda, kui väljasõidukohustus on kindlaks tehtud ja järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust, mistõttu esineb vajadus isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. VSS § 15 reguleerib kitsalt välismaalase ilma kohtu loata 48 tunniks kinnipidamise aluseid ning annab PPA-le õiguse taotleda luba pikendada eeltoodud ajavahemikku kuni kolme päeva võrra, kui objektiivsete takistuste tõttu ei ole välismaalase suhtes võimalik teha vajalikke menetlustoiminguid, mille põhjal saaks kohus hinnata välismaalase kinnipidamist VSS § 23 lg-s 1sätestatud alustel (VSS § 15 lg 4). Sellise olukorraga ei ole ilmselgelt antud juhul tegemist. Seega tuleb puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajaduse hindamisel lähtuda VSS § 23 lg-st 1.
3-22-1801
7.Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et kohtule esitatud PPA taotluse vormistus ja selles kajastatud õiguslike aluste formuleering viitab, et PPA on selle taotluse vormistamisel võtnud aluseks mõne varasema sarnase taotluse põhja ning ei ole olnud VSS muudatustega kursis. Nimetatud asjaolu viitab omakorda sellele, et PPA ei ole taotluse koostamisel ja oluliste asjaolude hindamisel olnud kuigi põhjalik.
8.Vastavalt VMS § 43 lg-le 1 peab välismaalasel Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks olema seaduslik alus. Sama paragrahv sätestab ka välismaalase ajutise Eestis viibimise seaduslikud alused. Kuna PPA tunnistas 14. septembri 2021. a otsusega nr 15.33.4/578-2 X. tähtajalise elamisloa kehtetuks, tegi talle sundtäidetava ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks ja kohaldas isikule viieaastast sissesõidukeeldu, siis puudub isikul Eestis viibimiseks õiguslik alus. Eestis viibimise õiguslikku alust ei tingi eelnimetatud PPA otsusega seonduv kohtuvaidlus, s.o haldusasi nr 3-21-2178, kuivõrd PPA otsuse kehtivust ei ole peatatud. Tartu Ringkonnakohtu 5. augusti 2022. a määrusega peatati osaliselt üksnes haldusakti täitmine (lahkumisettekirjutuse osas). Seega puudub X. hetkel seaduslik alus riigis viibimiseks.
9.Kohus ei kontrolli isiku väljasaatmise eesmärgil kinnipidamise ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmisel PPA 14. septembri 2021. a otsusega nr 15.3-3.4/578-2 sisulist õiguspärasust, sest see pole käesoleva haldusasjas vaidluse esemeks.
10.X. peeti 24. augustil 2022 kinni VSS § 23 lg 1 p-de 1-3 alusel ning tema suhtes on olemas kehtiv ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Seega on isik väljasaadetav.
11.VSS § 23 lg 1 sätestab, et PPA taotleb halduskohtult loa pidada Eestis viibimisaluseta viibiv välismaalane kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga välismaalase Eestist lahkuma kohustamise menetluse läbiviimise või lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. See on lubatud eelkõige siis, kui esineb välismaalase põgenemise oht, välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust või välismaalasel puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine vastuvõtvast või transiitriigist viibib (punktid 1-3). Kõik eeltoodud alused ei pea esinema üheaegselt, isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks loa andmiseks piisab ühe eelnimetatud aluse ilmnemisest. Halduskohus annab loa välismaalase kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alusel, kui VSS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab igal üksikjuhtumil arvestama välismaalasega seotud olulisi asjaolusid (VSS § 23 lg 11). VSS § 23 lg 1 p-des 1-3 märgitud alused on enne 18. juunit 2022 kehtinud VSS § 15 lg 2 p-des 1-3 märgitud alustega analoogsed. Seega ei soovitud VSS muutmisel kinnipidamisalustes sisulisi muudatusi teha. Seda kinnitab ka väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise seaduse (Schengeni acquis’ sätete rakendamine tagasisaatmise valdkonnas) eelnõu seletuskiri (vt lk 12).
12.PPA taotleb seega X. kinnipidamist ja kinnipidamiskeskusesse paigutamist kõigil kolmel VSS § 23 lg-s 1 sätestatud alusel. Kohus peab enne eelnimetatud kinnipidamisaluste sisulist hindamist välja tuua järgmist.
13.Kohtupraktikas on selgitatud, et esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise loa andmisel tegutseb kohus piiratud informatsiooni alusel ning kinnipidamise aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded ei saa olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate taotluste ja lubade puhul (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29. jaanuari 2015. a määrus asjas nr 3-3-14
3-22-1801 52-14, p 14). Siin tuleb aga tähele panna, et nimetatud põhimõte on asjakohane eelkõige juhtumil, kui PPA tegutseb ajalise surve all ning tal on isiku kinnipidamisel piiratud info. Antud juhul ei ole sellise olukorraga tegemist. PPA tunnistas 14. septembri 2021. a haldusaktiga puudutatud isiku tähtajalise elamisloa kehtetuks. PPA oli teadlik või pidi olema teadlik isiku vabanemise hetkest ning väljasaatmismenetluse seisust, samuti oli tal isiku vabanemise hetkeks piisavalt aega koguda asjakohast teavet isiku kinnipidamisvajaduse hindamiseks ja analüüsimiseks.
14.PPA selgitas kohtuistungil, et isiku vabanemine ja kinnipidamisvajadus selgus alles
24.augustil 2022. Kohus ei pea seda usutavaks. Isiku kinnipidamise vajadus ei saanud PPA-le teatavaks ootamatult. Puudutatud isiku vabanemise aeg ja sellega seoses väljasaatmismenetluses edasiste menetlustoimingute tegemise vajadus, sh põgenemisohu kindlakstegemiseks vajalike dokumentide väljanõudmise ja asjaolude hindamise vajadus, ei saanud PPA-le selguda alles 24. augustil 2022, sest kohtuinfosüsteemi andmete järgi taotles PPA Ida Prefektuur ise 6. mail 2022 X. asenduskaristuse määramist ja tema arestimajja paigutamist asjas nr 4-22-1520. Pealegi esitas kohtuinfosüsteemi andmete kohaselt PPA 22. augustil 2022. a Tartu Ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse, mille lisaks oli eelnimetatud maakohtu määrus. Samuti nähtub kohtule esitatud taotlusest, et Viru Vangla esitas varasemas menetluses PPA-le karistusaegade õiendi, millest samuti nähtus aresti kandmise lõppkuupäev. Seega oli PPA enne 24. augustit 2022 igati teadlik asenduskaristuse määramisest ja selle täideviimise asjaoludest. PPA oleks saanud asjakohaste dokumentide analüüsimisel kerge vaevaga tuvastada, millal isik vabaneb ning kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajaduse hindamiseks vajalikud dokumendid selleks ajaks kokku koguda. Asjaolu, et esialgse õiguskaitse tühistamise taotluse esitas teine PPA osakond ning et isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse esitanud PPA osakond ei tegele sisulise väljasaatmismenetlusega ei oma tähtsust. Tegemist on PPA osakondade omavahelise kehva koostööga, mida ei saa kuidagi puudutatud isikule ette heita või seda tema kahjuks ära kasutada.
15.Kohtuistungil PPA esitatud väljasaatmismenetlust ning sellega seonduvat isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajaduse hindamist iseloomustavad selgitused viitavad, et PPA enda tegevus väljasaatmismenetluses on erinevate prefektuuride tegevuse tulemusena ebakohane ning seetõttu ei ole kõiki asjakohaseid asjaolusid kindlaks tehtud ja taotluse esitamisel arvestatud. PPA tugineb taotluses rõhutatult kaebaja varasematele karistustele ning sellest nähtuvale käitumismustrile, kuid ei ole pidanud vajalikuks analüüsida kaebaja käitumist kinnipidamisasutustes, sh detailselt puudutatud isiku käitumist kaasaaitamiskohustuse täitmisel. Ometi on kaebaja varasem käitumine kinnipidamisasutuses oluline hindamaks isiku käitumismustrit ning tema tõenäolist käitumist vabanemisel. Sellisel viisil tegutsemine viitab isiku kinnipidamisvajaduse analüüsi pealiskaudsusele. Seda kinnitab ka taotluse põhjendava osa üldisus ja vähene analüüs. Põhjendavas osas on toodud peaasjalikult PPA järeldused, kaebaja käitumise põhjalikku analüüsi sellest ei nähtu. Eriti selgelt ilmneb see VSS § 23 lg 1 pdes 2 ja 3 sätestatud aluste puhul.
16.PPA sisustab VSS § 23 lg 1 p-s 1 märgitud põgenemise ohtu VSS § 68 p-de 4 ja 6 kaudu. VSS § 68 p 4 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus. VSS § 68 p 6 sätestab, et põgenemise oht esineb, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Riigikohtu halduskolleegiumi 31. mai 2017. a määruse asjas nr 3-3-1-93-16 p-st 13 tulenevalt peab VSS § 68 p-de 4 ja 6 kohaldama koos VSS § 68 esimese lausega, mis kohustab PPA-d ja kohut välismaalase kinnipidamisel igal üksikjuhtumil põgenemise ohtu hindama. VSS § 68 kehtestab
3-22-1801 üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid. Põgenemisohu jäik sidumine VSS §-s 68 loetletud asjaoludega ei oleks proportsionaalne ega kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Liikmesriigil tuleb kinnipidamist kaaluda "konkreetsel juhul" ehk "igat juhtumit eraldi hinnates", kui leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15, p 61).
17.Kohus nõustub PPA viidatud kohtupraktikas kujundatud seisukohtadega, et isiku varasem käitumine, sh kuritegude toimepanemise viis ja meetodid on üheks asjaoluks, mida tuleb prognoosotsuse tegemisel arvestada. PPA on jätnud aga piisava tähelepanu pööramata sellele, et nimetatud asjaolud ei anna automaatselt alust järeldada põgenemisohtu, vaid põgenemisohu hindamisel tuleb arvestada kõiki asjakohaseid tegureid kogumis. Vaidlus puudub selles, et X. on kriminaalkorras korduvalt raskete kuritegude toimepanemise eest karistatud ning talle on mõistetud mitmel korral karistuseks vangistus. Samuti on X. karistatud mitmel korral väärteokorras. PPA leiab, et isiku korduv süütegude toimepanek näitab isiku suhtumist Eesti Vabariigi seadusandlusesse ning sellest nähtub puudutatud isiku käitumismuster, mis annab aluse arvata, et ta ei täida vabaduses viibides vabatahtlikult talle pandud kohustust lahkuda. Kohus möönab, et isiku varasem käitumine võib tekitada kahtluse, et ta ei pruugi suuta talle kohaldatavaid meetmeid nõuetekohaselt järgida. Teisalt ei ole PPA taotluses sidunud kaebaja varasemast käitumisest nähtavaid asjaolusid piisavalt väljasaatmisemenetluses oluliste asjaoludega ning on piirdunud üksnes üldise järeldusega. Taotluse põhjendavas osas on PPA analüüs kaebaja käitumise ja teiste oluliste asjaolude kohta pinnapealne ning üldsõnaline. PPA ei ole pidanud vajalikuks koguda teavet kaebaja käitumise kohta kinnipidamisasutuses, mis samuti aitaks hinnata kaebaja võimalikku tegevusmustrit tulevikus. Asjaolu, et kaebaja on osa kuritegusid toime pannud katseajal viibides ei anna iseseisvalt alust arvata, et ta hakkab väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduma. PPA ei ole taotluses analüüsinud puudutatud isiku käitumist väljasaatmismenetluses enne tema kinnipidamist ega sidunud varasema käitumise asjaolusid piisavalt väljasaatmismenetlusega. Kohtuistungil väitis puudutatud isik, et ei ole eelnevalt menetlustoimingute tegemisest kõrvale hoidunud, seda ka mitte kriminaalmenetlustes. PPA ei ole selle asjaoluga arvestanud. Veelgi enam, kohtuistungil esitatud seisukohad viitavad, et PPA ei ole selles osas pidanud üldse vajalikuks kaebaja käitumist analüüsida. Samuti ei ole kohtul põhjust kahelda puudutatud isiku väite tõelevastavuses, et tal on võimalik elada oma venna juures. Ka sotsiaalmajutusteenuse kasutamine ei tähenda, et isiku kättesaadavuses on põhjust kahelda määral, et jaatada isikust lähtuvat põgenemisohtu. Seega on PPA järeldus põgenemisohu kohta VSS § 68 p 4 alusel nõuetekohaselt sisustamata ja väheveenev. Üksnes asjaolu, et isik ei ole varasemalt õiguskorda järginud ja on pannud toime kuritegusid ei tähenda koheselt, et isikul esineb põgenemise oht.
18.PPA on märkinud, et kaebaja varasemast käitumisest nähtub ka oht avalikule korrale. Kohus nõustub PPA-ga selles, et isiku varasemat käitumist arvestades võib isik kujutada ohtu Eesti Vabariigi avalikule korrale, kuid see ei ole väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses põgenemisohtu kinnitavaks asjaoluks. Võimalus pidada isikut kinni avaliku korra ja julgeolekuga seonduvatel põhjustel ei saa rajaneda direktiivil 2008/115/EÜ (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-357/09, p 70). Sellist alust ei ole sätestatud ka VVS §-s 68.
19.Samuti ei kinnita põgenemisohu esinemist asjaolu, et kinnipidamise järgselt 24. augustil 2022 läbiviidud küsitluse raames märkis puudutatud isik, et ta ei soovi Venemaa Föderatsiooni lahkuda ning et ta ei ole praeguses olukorras nõus tegema reisidokumenti. Kohtuistungil märkis puudutatud isik, et alustas vanglas viibides reisidokumendi taotlemist, kuid see jäi temast
3-22-1801 sõltumatutel põhjustel realiseerimata ning et praeguses üldises julgeolekuolukorras Venemaa Föderatsioonis ei soovi ta Venemaa Föderatsiooni minna ja selleks dokumente taotleda. PPA nõustus kohtuistungil, et puudutatud isik võis kinnipidamisasutuses sellisel viisil tegutseda, kuid reisidokumenti puudutatud isikul ei ole ning 24. augusti 2022. a küsitlusel antud ütluste järgi ei kavatse ta seda ka lähiajal teha ning ta väljendas küsitlusel, et ei ole nõus Eesti Vabariigist lahkuma. Arvestades, et isik on pikaajaliselt viibinud Eestis ning et tema lähedased elavad Eestis, on mõistetav, miks ta Eestist lahkuda ei soovi. Samuti on arusaadav, miks ta ei soovi praeguses pingelises julgeolekuolukorras lähtuvalt Ukraina Vabariigis toimuvaga lahkumiskohustust täita. X. on Eestist lahkumise vältimiseks vaidlustanud kohtus PPA 14. septembri 2021. a otsuse nr 15.3-3.4/578-2 ning kohtumenetlus jätkub Tartu Ringkonnakohtus. Isiku soovist Eestisse jääda ei saa seetõttu antud juhul järeldada, et ta kavatseb põgeneda või väljasaatmist takistada. Samuti ei saa isiku selgitust Eestisse jäämise tahte kohta käsitleda VSS § 68 p 6 mõttes teadaandena, et ta ei täida lahkumiskohustust ka siis, kui vaidlustatud haldusakti kohtumenetluses ei tühistata. Seejuures tuleb arvestada, et praegusel hetkel on puudutatud isiku väljasaatmine esialgse õiguskaitse korras keelatud, nii et ka reisidokumendi olemasolu korral ei saaks teda välja saata ning on arusaadav, miks ta ei soovi astuda täiendavaid samme lahkumiskohustuse täitmiseks enne kohtumenetluse lõppemist. Samuti nähtub kohtule esitatud materjalidest ning kohtuistungil selgunud asjaoludest, et vastustaja ei ole viinud läbi põhjalikku isiku käitumise hindamist ega ole kogunud selleks asjakohast teavet, vaid on piirdunud peaasjalikult 24. augusti 2022. a küsitlusel antud selgitustega. Puudutatud isik tõi kohtuistungil ka välja, et ta ei ole varasemalt erinevates menetlustes ametivõimudega koostööst keeldunud või menetlustest kõrvale hoidunud ja ei kavatse seda teha ka nüüd. PPA ei toonud kohtuistungil välja ühtegi veenvat asjaolu, mis võimaldaks selle kinnituse usaldusväärsuses kahelda määral, et isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamine oleks põhjendatud. PPA ei ole ka välja toonud asjaolusid, mis kinnitaks, et X. on varasemalt väljasaatmismenetluse raames kaasaaitamiskohustust rikkunud või väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidunud. Seega ei ole PPA suutnud kohtumenetluses X.st lähtuvat põgenemisohtu tõendada.
20.PPA tugineb taotluses ka üldsõnaliselt reisidokumendi puudumise kaasaaitamiskohustuse ebakohase täitmise alustele (kehtiva VSS § 23 lg 1 p-d 2 ja 3).
ja
20.1.Kohtupraktikas on asutud valdavalt seisukohale, et VSS § 15 lg 2 p 2 (kehtiva VSS § 23 lg 1 p 2) kohaldamise aluseks on mõne muu kaasaaitamiskohustuse (st VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) kui dokumenteerimisele kaasaaitamise mittetäitmine, kusjuures see kohustus peaks olema piisavalt konkreetselt piiritletud. Ehk teisisõnu, nimetatud aluse kohaldamine eeldab kaasaaitamiskohustuse muul viisil täitmata jätmist seonduvalt eelkõige VSS § 264 lg 1 p-des 1 (väljasaatmist täideviivatele valitsusasutustele suuliste ja kirjalike andmete ja seletuste esitamine), 2 (isiku valduses ja väljasaatmismenetluses tähtsust omavate andmete, dokumentide ja tõendite esitamine) või 4 (isiku tuvastamiseks ja kontrollimiseks vajalike andmete kogumine) sätestatud kohustuse täitmata jätmisega. Samuti ei saa kaasaaitamiskohustuse rikkumist tuletada pelgalt isiku väidetest, et ta ei soovi Eestist lahkuda ja päritoluriiki naasta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 10. juuni 2022. a määrus asjas nr 3-21-2035 (p 11), Tallinna Ringkonnakohtu
14.jaanuari 2022. a määrus asjas nr 3-21-1343 (p 13 ja seal viidatud lahendid), Tartu Ringkonnakohtu 4. novembri 2020. a määrus asjas nr 3-20-1913 (p 7)). PPA tugineb VSS § 23 lg 1 p 2 aluse kohaldamisel aga üksnes asjaolule, et puudutatud isik on väljendanud vastumeelsust reisidokumendi taotlemisele ja ei tee piisavalt selleks ametivõimudega koostööd ega ole välja toonud ühtegi muud kohustust, mida puudutatud isik ei oleks seoses väljasaatmismenetlusega täitnud. Seega ei ole VSS § 23 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused täidetud.
3-22-1801
20.2.Isiku kinnipidamist ei õigusta üksnes asjaolu, et tal puuduvad käesoleval hetkel Venemaa Föderatsiooni tagasipöördumiseks vajalikud reisidokumendid. Kohtupraktika kohaselt eeldab VSS § 15 lg 2 p-le 3 (kehtiva VSS § 23 lg 1 p 3) tuginemine seda, et isik ei aita piisavalt kaasa dokumentide hankimisele. Riigikohtu halduskolleegiumi 16. juuni 2017. a määruse asjas nr 33-1-24-17 p-st 11 lähtudes tuleb VSS § 15 lg 2 p 3 (praegusel juhul VSS § 23 lg 1 p 3) tõlgendada kooskõlas direktiivi 2008/115/EÜ art 15 lg-ga 1. Direktiivi art 15 lg 1 p b sätestab, et isikut võib kinni pidada, kui ta hoiab kõrvale tagasisaatmise ettevalmistamisest või väljasaatmisest või takistab neid. Nimetatud alusele tuginemise ainsaks põhjuseks ei saa olla dokumentide puudumine (vt Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-146/14, p 73). Vaidlust ei ole selles, et 24. augustil 2022 läbiviidud küsitluse raames märkis puudutatud isik, et ei soovi praegu reisidokumenti taotleda. PPA ei suutnud kohtuistungil aga kummutada X. väljendatud teabe tõele vastavust selle kohta, et kinnipidamisasutuses viibides alustas ta reisidokumentide hankimist ehk teisisõnu ei olnud ta täiesti tegevusetu ega töötanud väljasaatmismenetluses ametivõimudele vastu. Olukorras, kus PPA ei hinda taotluses reisidokumentide saamiseks kaasaaitamiskohustuse täitmise olulisi asjaolusid, ei ole isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks piisav tugineda üksnes puudutatud isiku 24. augusti 2022. a küsitlusel väljendatud vastumeelsusele reisidokumentide hankimisele. Asjaolu, et praeguseks ajaks ei ole puudutatud isikul reisidokumente, ei ole seega ainumäärav. Puudutatud isikul on võimalik reisidokumentide saamiseks teha toiminguid ka vabaduses viibides, samuti on PPA-l võimalik ise taotleda puudutatud isikule reisidokumente, sh tagasipöördumistunnistust. Isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise ainsaks eesmärgiks ei tohiks olla dokumentide hankimiseks survestamine. Seega ei ole X. kinnipidamiskeskusesse paigutamine ka VSS § 23 lg 1 p 3 alusel põhjendatud.
21.PPA põhjendused, miks ei ole isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise asemel võimalik kohaldada VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemaid järelevalvemeetmeid, on seotud isiku põgenemise ohuga, kuid kohus ei ole vastavat ohtu tuvastanud. PPA taotlusest ei nähtu muid kaalukaid põhjuseid, mis oleksid leebemate järelevalvemeetmete kohaldamisele takistuseks.
22.Eeltoodud asjaolud kogumis viitavad sellele, et PPA on taotluse koostamisel ja kinnipidamisaluste analüüsimisel olnud liialt pinnapealne. PPA taotlus on liialt üldsõnaline, selles ei ole kinnipidamiskeskusesse paigutamise aluseks olevate õigusnormide kohaldamise tingimusi põhjalikult analüüsitud ning kohus ei ole veendunud, et PPA on isikut puudutavaid asjaolusid piisavalt hinnanud. Taotluses esitatud põhjendused ei veena kohut, et kaebajast lähtub selline reaalne põgenemisoht või esineb kaasaaitamiskohustuse rikkumine sellises ulatuses, mis õigustaks puudutatud isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajadust. Samuti ei ole praegusel juhul reisidokumendi puudumine isiku kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks piisav. Sellest tulenevalt jätab kohus PPA taotluse rahuldamata.
23.Kohus selgitab, et kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse rahuldamata jätmine ei tähenda, et PPA-l ei oleks võimalik kaaluda väljasaatmismenetluse tagamiseks VSS § 10 lg-s 2 sätestatud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamist, eelkõige elamine kindlaksmääratud elukohas ja ilmumiskohustuse seadmine (p-d 1-3). Kohus rõhutab, et kui väljasaatmismenetluse ajal asjaolud oluliselt muutuvad ning kui puudutatud isik ei täida PPA järelevalvemeetmeid või tema tegevus takistab oluliselt väljasaatmismenetluse läbiviimist, siis võib esineda alus uuesti kaaluda isiku kinnipidamist ning kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajadust. Seetõttu peab kohus vajalikuks juhtida X. tähelepanu sellele, et kui PPA peaks kohaldama VSS alusel järelevalvemeetmeid, siis tuleb neid täpselt täita, vastupidisel juhul võib esineda vajadus uuesti kaaluda kinnipidamiskeskusesse paigutamise vajadust.
3-22-1801
24.Eelnevat arvestades jätab kohus PPA taotluse X. kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks rahuldamata. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis X. nime tähemärgiga.
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.