X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 05.07.2022 otsuse nr 12206010021-1 tühistamiseks ja kohustamiseks taotluse uuesti läbivaatamiseks
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja - X Vastustaja - Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindajad Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 17.08.2022
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga ning jätta välja tema päritoluriigi ja seal tegutseva islamiorganisatsiooni nimi.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 21.09.2022 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
1.X (sünd. xx xx xxxx, X kodanik) peeti kinni Tallinnas 22.05.2022. Kontrollimisel selgus, et ta osutas kullerteenust firma „Bolt“ alt. PPA tuvastas, et isik viibib Schengeni alas õigusliku aluseta. Isikule tehti 23.05.2022 sundtäidetav lahkumisettekirjutus nr 1052255692. Selle täitmise tagamiseks paigutas halduskohus isiku PPA taotlusel 24.05.2022 kinnipidamiskeskusesse (KPK). 1(5)
2.X esitas 01.06.2022 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Isikuga viidi 01.07.2022 läbi vestlus. Varjupaigataotleja vestlusel kaebaja märkis, et tema praeguse taotluse esitamise põhjused on samad, mis 2012. a kui ta taotles Eestis varjupaika. Varasem taotlus loeti selgelt põhjendamatuks PPA 22.03.2013 otsusega ning tehti ettekirjutus lahkumiseks . Isik lahkus PPA otsust ära ootamata Soome. Isik on samuti edutult palunud varjupaika 18.12.2006 Norras (EURODAC andmed) ning 21.10.2012 Soomes, kust isik Eestile varjupaigataotluse menetlemiseks üle anti.
3.Kaebaja pole alates 2012. aastast X pikemalt elanud. Isik elas ja töötas seaduslikult Soomes, kuid deporteeriti sealt 13.01.2020 kui elamisluba aegus. Deporteerimise käigus kaebaja varjupaigataotlust ei esitanud. Kaebaja viibis seejärel paar kuud X. Päritoluriigist lahkus ta uuesti 2020.a oktoobris ning suundus Venemaale, kus tal on abikaasa ja 2022. a sündinud tütar. Venemaalt saabus kaebaja Euroopa Liitu ebaseaduslikult, jõudes Eestisse enda väitel 23. või 24. aprill 2022.
4.PPA luges 05.07.2022 otsusega kaebaja taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi.
5.Kaebaja esitas 12.07.2022 kaebuse halduskohtule kaevatava otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama.
6.Kohus võttis kaebuse 14.07.2022 menetlusse, andis kaebajale menetlusabi riigilõivust ja tõlkekuludest vabastamiseks.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja palub tühistamis- ja kohustamisnõude rahuldada. Kirjalikus kaebuses on kaebaja märkinud, et rahvusvahelise kaitse taotleja vestlusel ta keeldus selgituste andmisest, kuna polnud selleks valmis. Menetleja ei hoolinud sellest ja tegi sellele vaatamata otsuse ära. Kohtuistungil 17.08.2022 selgitas kaebaja, et tal on õigus anda seletused siis, kui ta on selleks valmis ning tal on kogutud vajalikud tõendid. Varjupaigataotleja survestamine pole lubatud. Kuna ta paigutati kinnipidamiskeskusesse, kus puudus juurdepääs telefonile ja arvutile, ei saanud ta tõendeid koguda. Kaebaja ei soovinud riigi õigusabi korras esindajaks advokaati, kes esindas teda kinnipidamiskeskusesse paigutamise menetluses ning talle antud advokaatide nimekirjas ei olnud kedagi, kes oleks soovinud teda esindada. Kaebaja kinnitas, et rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjused on samad, mis 2012. aastal, milleks on nii xxxxx esindatud islamistliku kui sõjaväelise võimu vastasus. Kaebajale ei meeldi xxxxx ideoloogia. Kummagi võim pole rahvale hea. Päritoluriigis tekkis talle oht ajast kui ta 2012. aastal osales demonstratsioonil. Sellel osalemise eest võeti ta sõjaväelise režiimi poolt kinni, küsitleti, võeti ära ID kaart ning vabastati 7 päeva pärast. Ligi kuu aja pärast lahkus ta riigist. 2015. aastal kui kaebaja käis X (15 päeva) oli riigis ebastabiilne olukord ning seetõttu tema vastu huvi ei tuntud. 2020. aastal X külastades küsitleti teda lennujaamas 2 tundi ning ametnik väitis, et kaebaja on „luubi all“ ja parem on kui ta riiki pikemalt ei jää. Kaebajale tundus, et uuritakse kõiki, kes on pikemalt välismaal olnud. Samuti kutsuti teda koroona ajal korra jaoskonda ning küsiti, millal ta lahkuda kavatseb. Samuti oli talle seatud elukohast lahkumise piirang ning seda eirates nädalasel puhkusel viibimise järel saadeti talle päring, milles uuriti, kus ta viibis. Kaebaja luges ametniku küsimuste sõnastamise viisist välja kaudse ähvarduse. Lisaks väitis kaebaja, et kuna PPA on varjupaigamenetluse ajal teinud X saatkonnale teatavaks, et ta on varjupaigataotleja, ootavad teda koduriiki naasmisel probleemid, kuna võimuesindajad järeldavad rahvusvahelise kaitse taotlemisest võimude vastasust.
8.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Kaebaja on keeldunud haldusmenetluses koostöö tegemisest, nii illegaalimenetluses kui rahvusvahelise kaitse menetluses. Kaebajal oli piisavalt aega, et end 01.07.2022 vestluseks ette 2(5)
valmistada. Kuna varjupaiga taotlemise asjaolud on varasemaga samad, oli kaebajal aega koguda ka materjale oma väidete tõendamiseks. Kui kaebajat poleks Tallinnas juhuslikult kinni peetud, osutaks ta jätkuvalt kullerteenust, kuigi tal puudub riigis viibimiseks alus. Kaebaja venitab tahtlikult menetlusega, kuna ei soovi Eestist lahkuda. Ilmselgelt kaebajat päritoluriigis tagakius ei ähvarda ning tegemist on varjupaigasüsteemi kuritarvitajaga. Lahkumisettekirjutuse tegemisel vesteldi kaebajaga ning selgus, et ta ei lahkunud päritoluriigist mitte varjupaika taotlema, vaid muudel eesmärkidel. Kaebajale keelduti samadel asjaoludel varasemalt varjupaiga andmisest. Vastustaja ei korda ka kaevatavas haldusaktis toodut. Kaebaja on seadnud koostöö tegemise tingimuseks enda vabastamise kinnipidamiskeskusest, millega PPA ei pidanud nõustuma. Haldusmenetluses oli kaebajale tagatud võimalus oma seisukohti esitada, samuti tõendeid. Puudub alus PPA otsuse tühistamiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kaebus jääb rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korda kohus haldusaktis esitatud põhjendusi. HKMS § 158 lg 31 esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keelduva otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
10.Kohus ei nõustu kaebuses esitatud ja kohtuistungil täpsustatud kaebaja väidetega nõuetekohase rahvusvahelise kaitse menetluse tagamata jätmisest. Kaebaja käitumisest tema suhtes läbi viidud menetlustes nähtub, et tegemist on kaebaja poolse pahatahtlusega. Nt keeldus ta allkirjastamast, et talle on tema õigusi ja kohustusi tutvustatud (isiku kinnipidamise protokoll; 23.05.2022 küsitluse protokoll). Isik keeldus temale tõlgitud 23.05.2022 lahkumisettekirjutust allkirjastamast. Rahvusvahelise kaitse menetluses oli isik kutsutud vestlusele 01.07.2022, kus oli talle tagatud tõlge araabia keelde (emakeel). Samuti selgitati talle vestluse alguses põhjalikult vestluse eesmärki ja taotleja õigusi ning samuti kohustusi (kaasa aidata igakülgselt asjaolude väljaselgitamisele ja tõendite hankimisele, sh anda võimalikult täpset tõest teavet kõikide taotlemise põhjuste kohta – VRKS § 11 lg 2) menetluses. Kaebaja on vastanud, et kohustused on temale arusaadavad (vestluse p 3) ning tal puuduvad vestluse läbiviimist takistavad terviseprobleemid (vestluse p 4). Samuti pole kaebajal tuvastatud muud menetluslikku erivajadust (VRKS § 151 mõttes). Sellele vaatamata on kaebaja teatanud, et ei kavatse detailselt vastata ühelegi varjupaika puudutavale küsimusele (vestluse p 5). Kaebaja selgitused selle kohta, et vestluse läbiviimise hetkel polnud tal esitada tõendeid, ei õigusta suuliste selgituste andmisest keeldumist. Tõendid saab esitada ka pärast vestlust ning taotleda vajadusel täiendava vestluse läbiviimist. Ka varjupaigataotleja suuline seletus võib olla tõendiks ning tihti polegi taotlejatel peale suuliste selgituste muud esitada. See ei välista aga menetluses otsuse tegemist suuliste seletuste tõepärasuse ja usaldusväärsuse hindamise pinnalt. Samuti on taotlejal õigus esitada kirjalikke seisukohti (VRKS § 11 lg 2 p 2). Varjupaigataotluse vastuvõtmisest vestluseni kulus 1 kuu ning see aeg oli piisav, et esitada haldusorganile taotlusi tõendite kogumiseks (kui kaebajal oli keeruline neid KPK-s viibimise tõttu ise esitada) või esitada kirjalikke seisukohti. Kaebaja neid ei esitanud. Kuna kaebaja on haldus- ja kohtumenetluses kinnitanud, et tema rahvusvahelise kaitse taotlemise põhjused on samad, mis 2012. aastal esitatud taotluses, siis võib asuda seisukohale, et kaebajal oli võimalik koguda tõendeid oma kaitsevajaduse tõendamise kohta viimase 10 aasta jooksul, mh viimati viibides oma päritoluriigis X 2020. aastal. Kaebaja väide on see, et teda ähvardav tagakiusuoht päritoluriigis on 2012. aastast olnud sama. Kohtumenetluses esitas kaebaja 16.08.2022 PPA õigusnõustaja vahendusel tõendid. Kohus tagastas need 17.08.2022 protokollilise määrusega, kuna need ei puudutanud varjupaigataotlemise põhjusi, vaid kinnitasid asjaolusid, milles vaidlus puudus (nt kaebajal oli Soome juhiluba; ta läbis Soomes keelekursuse ja töötas ning karistusregistris puudusid tema kohta 3(5)
õigusrikkumiste andmed) ning mis ei oma ka asja lahendamisel tähtsust. Kohtuistungi alguses küsis kohus kaebajalt, mida ta veel esitada soovib. Kaebaja soovis esitada 01.07.2022 vestluse helisalvestist, millest kohus keeldus, kuna toimikus on olemas vestluse kirjalik protokoll. Kohtuistungi lõpus asus kaebaja väitma, et tal on olemas kutse jaoskonda ja tal võib olla veel mingeid tõendeid, mis tõendavad 2012. aastal demonstratsioonil osalemist. Nagu kohus eelnevalt märkis, oli selliste tõendite leidmiseks kaebajal aega 10 aastat, kui ta tegelikkuses kartis tagakiusu päritoluriigis ja soovis mõnes turvalises riigis saada rahvusvahelist kaitset. Kaebaja on selle aja jooksul kahel korral päritoluriiki naasnud. Kaebajale võimaldati leida endale esindaja (sai nimekirja advokaatide kontaktandmetega ja sai nendega ühendust võtta; sai kontakteeruda inimõigustega tegelevate organisatsioonidega). Samuti oli tal võimalik konsulteerida KPK-s õigusnõustajaga. Rahvusvahelise kaitse taotleja vestlusel ei saa esindaja anda seletusi kaebaja eest (VRKS § 10 lg 3). Kaebaja väide, et tal polnud võimalik saada teavet, mis on varjupaik ja kuidas seda taotleda, pole tõsiseltvõetav (vestluse p 40). Kaebaja on taotlenud varjupaika Norras 2006. a. 10.01.2013 vestluse protokollist (p 56) nähtub, et kaebaja jättis seal menetluse pooleli. Kaebaja taotles varjupaika 2012. aastal Eestis ja lahkus pärast menetluse läbiviimist aga enne otsuse tegemist omavoliliselt varjupaigataotlejate majutuskeskusest. Kaebaja on varjupaigataotlused esitanud alati alles siis, kui teda on ähvardanud deporteerimine, v.a 2020. a Soomes. Isiku arusaam sellest, et kui ta keeldub seletusi andmast ega kirjuta ühelegi dokumendile alla, annab talle võimaluse Eestisse jääda, on ekslik. Kohtu hinnangul on kõiki asjaolusid kogumis vaadates eluliselt usutav, et kaebaja teab väga hästi, et tal pole alust rahvusvahelist kaitset saada, kuna teda ei ähvarda päritoluriigis reaalne tagakius. Kaebajale ei meeldi lihtsalt X riigivõim ja valdav liiga range islamireligiooni tõlgendus ning ta eelistaks elada ja töötada EL-i liikmesriigis, mh kuna elu Venemaal (kus elab kaebaja abikaasa ja laps) on Ukraina sõja tõttu muutunud raskeks. See pole aga aluseks rahvusvahelise kaitse saamiseks. Selliste asjaolude esinemisel tuleks leida muu legaalne viis elamiseks väljaspool päritoluriiki.
11.Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja on varjupaigasüsteemi kuritarvitaja. Kaebaja seletused rahvusvahelise kaitse vajaduse osas on ebausutavad. Isik pole 01.06.2022 rahvusvahelise kaitse taotluses välja toonud ühtegi põhjendust kaitsevajaduse kohta. Soomest 2020. aastal deporteerimisel ei esitanud kaebaja rahvusvahelise kaitse taotlust, vaatamata sellele, et peab enda päritoluriiki endale ohtlikuks. Selline käitumine viitab selgelt, et tegelik oht kaebajale X puudub. Kuigi kaebaja teatas 01.07.2022 vestlusel, et anna detailseid selgitusi varjupaiga taotlemise põhjuste osas, on ta siiski vastanud menetleja küsimustele sel määral, et PPA sai ära teha sisulise otsuse. Esiteks on kaebaja öelnud, et põhjused on samad, mis 2012. a (vestluse p 18) ning kinnitanud seda ka kohtuistungil. Teiseks on kaebaja enda päritoluriiki naasmisega seoses märkinud, et kuna X konsulaadile on PPA poolt edastatud teave, et kaebaja on varjupaigataotleja, tekib tal päritoluriigis juba lennujaamas probleeme (vestluse p 20). Kaebaja on kinnitanud, et ei kuulu poliitilistesse vm ühendustesse, kuid väitnud sellegipoolest, et on aktivist, pidades selle all silmas, et on kodanik, kellele ei meeldi islami ega militaarne võim (vestluse p 23). Samuti on kaebaja andnud selgitused selle kohta, miks ta ei kartnud 2020. a naasta päritoluriiki (vestluse p 31, 42, 47).
12.Isegi kui eeldada, et kaebaja usub, et tema väljatoodud põhjused võiksid olla piisavad rahvusvahelise kaitse saamiseks, pole need tegeliku ja reaalse tagakiusu ohu tuvastamiseks piisavad. Kohus nõustub PPA otsuses tooduga (p 6.2). Ka kohtuistungil ei esitanud kaebaja väiteid, mis annaks alust asuda teistsugusele seisukohale. Samuti nõustub kohus PPA otsuse p-s 7 toodud põhjendustega täiendava kaitse vajaduse puudumisest.
4(5)
Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. VRKS § 4 lg-s 3 ei sisaldu ammendav loetelu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi.
13.PPA on kaevatava otsuse p-s 6.2 käsitlenud ka seda, et päritoluriigi kohta kogutud usaldusväärne teave ei kinnita seda, et varjupaika taotlenud X kodanikel võiks päritoluriiki naasmisel tekkida probleeme. Isegi, kui lennujaamas küsitletakse eemalviibimise põhjuste kohta. Ka kaebaja on kinnitanud, et ta lubati 2020. a pärast küsitlemist riiki. Kaebaja selgitused selle kohta, et teda oleks kaudselt ähvardatud X mitte liiga kauaks jäämisel, pole usutavad.
14.Kohus on seega seisukohal, et PPA on õigesti leidnud, et kaebaja on esitanud oma taotluse üksnes põhjusel, et vältida enda suhtes lahkumisettekirjutuse täitmist (VRKS § 201 p 6). Puudub vaidlus selle üle, et kaebaja saabus Eestisse ja viibis kuni rahvusvahelise kaitse taotluse esitamiseni siin ka ebaseaduslikult ning ta ei esitanud taotlust esimesel võimalusel (VRKS § 201 p 7). Nagu kohus eelnevalt nentis, esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse alles siis, kui sai aru, et lahkumisettekirjutust asutakse täitma ning ta KPK-sse paigutati. Ka isik ise on kinnitanud, et tema sooviks oli Eestis töötada, mööndes samas, et oli teadlik sellest, et viibimiseks ja töötamiseks tal Eestis õiguslik alus puudub. Samuti on kaebaja esitatud avaldused rahvusvahelise kaitse menetluses enda varjupaigavajaduse osas selgelt valed ja ebatõenäolised (VRKS § 201 p 4). PPA otsus on piisavalt põhjendatud.
15.Kaebuse rahuldamiseks tühistamis- ja kohustamisnõudes alust pole. Menetluskulud
16.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja sai menetlusabi, kohustuseta need kulud hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muud poolte menetluskulud jäävad nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1; § 109 lg 1). Kohtuotsuse avaldamise piirang
17.Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.