lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
KohtulahendidÕigusaktidEL õigusKohtudValdkonnadMCPKonto
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-2-1-27-06

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 25.04.2006

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-27-06
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
25.04.2006
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
2541
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Viidatud sätted

Riigi Teataja
ÄS § 187 lg 1Juhatuse liikmete vastutusVÕS § 128 lg 3Hüvitatava kahju liigidÄS § 306Juhatuse pädevusTsK § 227TsK § 319 lg 1TsMS § 691 lg 1Riigikohtu pädevus kassatsioonkaebuse lahendamiselTsMS § 692 lg 2Kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alused

Hilisemad lahendid, mis sellele viitavad (11)

lahend.ee
2-17-1725/193Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium26.01.20242-17-1725/117Riigikohtu tsiviilkolleegium22.11.20192-13-38506/98Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium29.12.20162-13-38506/90Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja26.04.20162-12-5897/13Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja20.09.20122-07-48529/36Tallinna Ringkonnakohus15.03.2011

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-27-06 Otsuse kuupäev Tartu, 25. aprill 2006. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Kohtuasi OÜ M (pankrotis) hagi M.J vastu kahju hüvitamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 16. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-1616/05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ M (pankrotis) kassatsioonkaebus Menetlusosalised ja nende Hageja OÜ M (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), esindaja esindajad Riigikohtus pankrotihaldur Indrek Lepsoo Kostja M.J (isikukood xxxxxxxxxxx) Asja läbivaatamise kuupäev 3. aprill 2006. a, kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Ringkonnakohtu 16. novembri 2005. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.OÜ M (pankrotis) esitas 26. aprillil 2004. a Põlva Maakohtusse hagi M. J vastu. Hageja palus tuvastada, et kostja tegi hagi aluseks olevate lepingute sõlmimisel raskeid juhtimisvigu, ning mõista kostjalt välja hoolsuskohustuse olulise rikkumisega tekitatud kahju eest hüvitis 4 394 011 krooni. Põlva Maakohus oli 6. augusti 2003. a otsusega välja kuulutanud hageja pankroti. Kostja oli 8. maist 1998. a kuni 17. detsembrini 2002. a hageja ainus juhatuse liige. Ta tegi selle aja jooksul hageja juhatuse liikmena kaks tehingut, mis olid hagejale äärmiselt kahjulikud ja mida võib pidada raskeks juhtimisveaks pankrotiseaduse (PankrS) § 28 lg 2 tähenduses.
10.detsembril 1999. a ostis hageja AS-ilt A AS-i T kogu aktsiapaki, mille hind oli 3 miljonit krooni. Hageja tasus aktsiate eest 2,6 miljonit krooni. 13. juunil 2000. a võõrandas ta aktsiapaki 400 000 krooni eest OÜ-le C. Viimane jättis aktsiate eest tasumata. Mõlemale lepingule kirjutas hageja esindajana alla kostja. 13. juunil 2000. a omandas OÜ C AS-ilt A nõude hageja vastu viimase poolt aktsiate eest tasumata 400 000 krooni ulatuses ning esitas hagejale tasaarvestusavalduse, millega teatati, et hageja nõue OÜ C vastu loetakse tasaarvestatuks aktsiate eest tasumata summast tulenenud AS-i A nõudega hageja vastu. AS T netovara oli aktsiate võõrandamise ajal olulisel määral alla seaduses sätestatud miinimumi ja ühe aktsia bilansiline väärtus alla nominaalväärtuse. Käibe- ja põhivara oli aasta jooksul võõrandatud. Seega omandas hageja sisuliselt 100%-lise osaluse varatus firmas.
2-04-782/66
Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja
06.09.2010
2-07-10549/18Tallinna Ringkonnakohus15.02.2010
2-04-782/32Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium20.10.2008
2-05-442/37Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja23.01.2008
3-2-1-36-06Riigikohus15.05.2006
21.detsembril 1999. a müüs hageja Tartus Aardla tn 27 asuva kinnistu OÜ-le D (edaspidi "kinnistu ostja"), kes kohustus kinnistu eest tasuma hagejale 1. jaanuariks 2000. a 1,6 miljonit krooni. Müügilepingule kirjutas hageja esindajana alla kostja. Kinnistu ostja jättis kinnistu eest tasumata, kuigi asjaõigusliku kokkuleppega kanti talle üle kinnistu omandiõigus. Kostja ei kasutanud hageja esindajana müügilepingu punkti 5.6.1 võimalust, mille kohaselt allutas ostja end kohesele sundtäitmisele. Selle asemel sõlmis ta hageja esindajana 2. veebruaril 2000. a nõude loovutamise lepingu, millega hageja loovutas kõnealuse kinnistu müügilepingust tuleneva rahalise nõude OÜ-le G

1 miljoni krooni eest. Ka viimane jättis lepingus kokkulepitud hinna tähtajaks tasumata. Kinnistu ostja oli müügilepingu sõlmimise ajaks tegutsenud veidi üle ühe kuu ja tema osakapitali suuruseks oli 40 000 krooni. Järelikult valis kostja kinnistu ostjaks äriühingu, kelle puhul oli täiendavate tagatiste puudumisel igati põhjendatud kartus, et ta ei suuda maksekohustust täita. OÜ G, kellele müügilepingust tulenev tasunõue loovutati, ei ole kogu tegevusaja jooksul esitanud ühtegi majandusaasta aruannet ning seega valis kostja ka sellel juhul lepingupartneriks isiku, kelle puhul oli igasuguste rahaliste kohustuste hilisem täitmine äärmiselt küsitav.

2.Kostja vaidles hagile vastu. Ta ei ole aktsiate müügilepingutele ja nõude loovutamise lepingule alla kirjutanud ning need tehingud on tühised. Hagejal on võimalik oma nõuded esitada lepingu teise poole vastu. Niikaua kui pole tõendatud hageja lepinguliste nõuete täitmise võimatus, pole ka kahju, mille hüvitamist kostjalt nõuda.
3.Põlva Maakohus rahuldas 8. detsembri 2004. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja hageja kasuks kahjuhüvitise 1 600 000 krooni ja kohtukulu hüvitise 2482 krooni ning riigilõivu 64 000 krooni riigituludesse. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kahjuhüvitise nõudmise välistab asjaolu, et hageja pole nõudeid esitanud lepingupoolte vastu. Tõendatud on kostja vastuväide, et tema ei ole hageja esindajana alla kirjutanud AS-iga A ja OÜ-ga C sõlmitud aktsiate müügilepingutele ning OÜ-ga G sõlmitud nõude loovutamise lepingule. Käekirjaeksperdi arvamusest nähtub, et lepingutele on kostja allkirjad jäetud templiga. Seda, et templit oleks kasutanud kostja ise või tema tahtel keegi teine isik, pole hageja suutnud tõendada. Seega ei saa nimetatud kolme lepingu sõlmimist käsitada kostja teona. Kostja võttis õigeks, et ta tegelikult ei juhtinud hagejat. Äriühingu mittejuhtimine on samuti vaadeldav õigusvastase teona. Samas ei ole kostja tegevusetus AS-i K aktsiate omandamise ja edasise võõrandamise puhul põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Isegi kui kostja oleks juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt täitnud, ei oleks selliste tehingute tegemine olnud välistatud. Õigusvastase teo ja kahju vahelise põhjusliku seose puudumise tõttu tuleb jätta hagi rahuldamata nimetatud lepingute sõlmimisega tekitatud kahju eest 2 794 011 krooni suuruse hüvitise nõudes. Kostja sõlmis hageja esindajana kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega hageja võõrandas Tartus Aardla tn 27 asuva kinnistu, kuid mille eest ostja jättis tasumata. Kostja rikkus kinnistu võõrandamise lepingu sõlmimisel ja sõlmimise järgselt ÄS § 306 lg-st 2 tulenevat kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et nimetatud kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib kaasa tuua vastutuse äriühingule tekitatud kahju eest. Kui kostja oleks tegutsenud äris nõutava hoolega (kontrollinud kinnistut omandada sooviva äriühingu maksevõimet, seadnud ostuhinna tasumise tagamiseks mõne reaalse tagatise või vähemalt mõistliku tähtaja jooksul nõudnud sundtäitmist) poleks hagejal tekkinud kahju kinnistu ostuhinna tasumata jätmisest. Kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist. ÄS § 187 lg 1

alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kõnealuse kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega tekitatud kahju, mis seisneb summas, mis hagejal jäi lepingu järgi saamata, s.o 1 600 000 krooni. Hagi rahuldamise aluseks ei ole asjaolu, et selle lepingu sõlmimine oleks olnud pankrotiseaduse sätete mõttes raske juhtimisviga, mis põhjustas hageja maksejõuetuse.

4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja jätta hagi rahuldamata. Kinnistu müümisega ei ole kostja hagejale kahju tekitanud. Kinnistu ostja jättis tasumata ostuhinna, kuid jätkuvalt on hagejal olemas tema vastu nõudeõigus ostuhinna tasumiseks. Fakt, et kostja sõlmis müügilepingu, ei põhjustanud iseenesest kahju. ÄS § 187 lõikest 2 tuleneb põhimõte, et enne tuleb oma nõue pöörata põhivõlgniku vastu ja alles siis vastutavad juhatuse liikmed solidaarselt.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus maakohtu otsuse jätta muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tartu Ringkonnakohus tühistas 16. novembri 2005. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt rahuldati. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.
7.Äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 sätestab, et juhatuse liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, vastutavad tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Tulenevalt sellest sättest on juhatuse liikmel kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldusteks osaühingul kahju olemasolu, juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumine (nende täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine), põhjusliku seose olemasolu juhatuse liikme kohustuste rikkumise ja kahju tekkimise vahel ning juhatuse liikme süü. Osaühing peab seejuures nõude esitamisel tõendama, et kahju tekkis ning et selle põhjustas juhatuse liige oma kohustuse täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. Maakohus leidis otsuses ebaõigesti, et tõendatud on hagejal kahju tekkimine Aardla 27 kinnistu müügi tõttu. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 222 lg 2 järgi mõisteti kahjuna võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldajal saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Analoogselt sisustavad kahju mõiste ka kehtiva VÕS § 128 lõiked 2 ja 3, sätestades, et hüvitatava varalise kahjuna on eelkõige käsitatavad otsene varaline kahju, mis hõlmab kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, ning saamata jäänud tulu. Hageja esitatud asjaoludest nähtuvalt eeldab ta, et kinnistu ostjalt või ka nõude loovutamise lepingu kehtivuse korral nõude ostjalt OÜ-lt G ei ole võimalik sisse nõuda lepingutes kokku lepitud müügihinda. See, et kinnistu müügilepingus ei seatud asjaõiguslikke tagatisi ostuhinna tasumiseks ning et kinnistu ostja ei ole siiani täitnud oma lepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust, aga samuti, et müügiobjektiks olnud kinnistu on kinnistu ostja omakorda võõrandanud, ei tõenda iseenesest, et müügilepingujärgse võla sissenõudmine kinnistu ostjalt oleks täielikult või osaliselt võimatu. Hageja ei ole ka pärast kostja volituste lõppemist juhatuse liikmena võtnud midagi ette selleks, et sundida kinnistu ostjat oma lepingujärgset kohustust täitma. Ringkonnakohtule esitatud täiendavatest tõenditest nähtuvalt on kinnistu ostja tegutsev äriühing ning tema majanduslik olukord võimaldab tal lepingujärgset ostuhinda hagejale tasuda.

Isegi kui pidada kehtivaks hageja ja OÜ G (edaspidi "nõude ostja") vahel 2. veebruaril 2000. a sõlmitud nõude loovutamise lepingut, ei saa sellest järeldada, et nõude loovutamise eest kokkulepitud tasu sissenõudmata jätmisega oleks kostja tekitanud hagejale kahju. Maakohtule ei ole esitatud andmeid, et nõude ostja oleks maksejõuetu või et tal poleks piisavalt vara lepingu kehtivuse korral nõude loovutamise eest kokku lepitud tasu hagejale maksta. Nõude loovutamise lepingu kehtivuse korral tuleks arvestada nõude ostja varana (varalise õigusena), mille arvelt saaks rahuldada hageja nõude 1 000 000 krooni maksmiseks, ka viimase õigust nõuda kinnistu ostjalt kinnistu müügihinna 1 600 000 krooni tasumist. Hageja ei ole püüdnudki esitada nõuet kinnistu ostja või nõude ostja vastu lepingujärgse võla kättesaamiseks. Kuivõrd ei ole tõendatud, et hageja ei saa nõuda lepingu täitmist kinnistu ostjalt või nõude ostjalt, siis ei ole tõendatud ka kahju ja kostja vastutus on välistatud ÄS § 187 lg 1 alusel.

8.Juhul kui oleks tõendatud see, et kinnistu ostjalt või nõude ostjalt ei oleks enam võimalik nõuda lepingulise kohustuse täitmist, siis saaks kostja vastutada kahju hüvitamise eest ÄS § 187 lg 1 alusel, sest kostja rikkus oma kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kostja ei esitanud maksetähtaegade saabumise järel kinnistu ostja või nõude loovutamise lepingu kehtivuse korral nõude ostja vastu ostuhinna tasumise nõuet ega võtnud tarvitusele muid abinõusid võla kättesaamiseks. Kostja sellist süülist käitumist saaks lisaks võlgnikupoolsele lepingurikkumisele käsitada hagejale kahju tekkimist soodustava asjaoluna.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega jätta maakohtu otsus jõusse. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et tõendatud ei ole hagejal kahju tekkimine Aardla tn 27 kinnistu müümise tõttu. Kahju on VÕS § 128 lg 3 kohaselt muu hulgas ka vara väärtuse vähenemine. Hageja vara väärtus on vähenenud. Ringkonnakohus kitsendas osaühingu juhatuse liikme poolt tema kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise kohustust. Ringkonnakohus ei eristanud juhatuse liikme kohustuste täitmata jätmise tulemusel äriühingule tekkinud kahju hüvitamise nõuet ja kolmanda isiku poolt täitmata jäetud kohustuse täitmise nõuet. Halduril on pankrotimenetluses kohustus esitada nõue juhatuse liikme vastu juhul, kui ta leiab, et juhatuse liige on oma kohustuste rikkumisega tekitanud äriühingule kahju. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kuni halduril on võimalus esitada lepingulise kohustuse täitmise nõuet juhatuse liikme poolt ilmselgelt halvasti valitud lepingupartneri vastu, ei rahuldata hagi juhatuse liikme vastu viimase poolt oma kohustuste täitmata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõudes. Ringkonnakohus asus ebaõigele seisukohale, et kostja rikkus küll juhatuse liikme hoolsuskohustust, kuid sellise rikkumise tulemusena ei tekkinud hagejale kahju, sest haldur ise pole asunud hageja lepingupartnerilt võlga sisse nõudma. Nõustuda ei saa ka ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja ei ole püüdnudki esitada nõudeid kolmandate isikute vastu lepingutest tulenevate võlgade sissenõudmiseks. Võimaluse all nõuda kolmandalt isikult võla tasumist tuleb mõista reaalset võimalust. Nõude faktiline olemasolu ei anna

veel alust väita, et seda nõuet on võimalik realiseerida. Kui kolmas isik jätab täitmata lepingulise kohustuse, siis üksnes fakt, et nimetatud kolmas isik on endiselt olemas ja et tema pankrotti ei ole välja kuulutatud, ei anna veel alust väita, et on olemas võimalust nõuda temalt kohustuse täitmist. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 tehtud otsuses märkinud, et kolmanda isiku vastu nõudeõiguse olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet, samas sõltub selle hindamine, kas vastav summa on ka reaalselt sisse nõutav, konkreetsest olukorrast. Praegusel juhul ei ole ei kinnistu ostja ega nõude ostja võimelised hageja nõudeid rahuldama.

10.Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb alates 1. jaanuarist 2006. a kehtiva TsMS § 691 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium muudab
1.jaanuarist kehtiva TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
12.Ringkonnakohtul puudus alus hinnata hageja nõuet Tartus Aardla tn 27 asuva kinnistu müügilepingust tuleneva tasunõude loovutamise lepinguga kahju tekitamise osas. Maakohus luges tõendatuks, et kostja ei kirjutanud nõude loovutamise lepingule alla, ning leidis, et kostja tekitas hagejale 1 600 000 krooni suuruse kahju üksnes kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsK § 319 lg 1 järgi oli ringkonnakohtul õigus kontrollida maakohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu otsust vaidlustanud nõude loovutamise lepingut puudutavas osas.
13.Ringkonnakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist õigesti sellega, et hagejal on kinnistu müügilepingust tulenev tasunõue ostja vastu, et hageja ei ole tõendanud ostja võimetust kokku lepitud tasu hagejale maksta ega teinud midagi selleks, et nõuda ostjalt lepingu täitmist. Ringkonnakohtu põhjendused on kooskõlas kolleegiumi 11. mail 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181) tehtud otsuse punktis 55 avaldatud seisukohaga, mille kohaselt kahju hüvitamise nõude lahendamisel tuleb arvestada ka seda, kas hageja on teinud omapoolselt mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada. Viidatud kohtuotsuses juhtis kolleegium tähelepanu sellele, et kui isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil õigusliku aluseta üleantu tagastamist, tuleb seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada ning et kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kolleegium leiab, et sama põhimõtet tuleb kohaldada ka juhtudel, kus äriühingu juhatuse liige on äriühingu nimel sõlminud äriühingu jaoks väidetavalt kahjuliku, kuid kehtiva lepingu, mille alusel on äriühingul rahaliselt hinnatav nõue lepingu teise poole vastu. Seega oleks hageja pidanud kostjalt kahjuhüvitise saamiseks tõendama, et kinnistu müügilepingust tulenev tasunõue ostja vastu on väärtusetu. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuigi kinnistu müügilepingus ei olnud seatud asjaõiguslikke tagatisi ostuhinna tasumiseks ning kinnistu ostja ei ole siiani täitnud ostuhinna tasumise kohustust, ei tõenda

see iseenesest seda, et tasu nõudmine kinnistu ostjalt oleks täielikult või osaliseltki võimatu. Kinnistu ostja maksevõimetust ei tõenda ainuüksi see, et ta oli müügilepingu sõlmimise ajaks olnud äriregistris lühikest aega ja et tema osakapital oli 40 000 krooni. Hageja ei esitanud muid asjaolusid kinnistu ostja maksejõuetuse või nõude, mis tal on kinnistu ostja vastu, väärtusetuse tõendamiseks.

14.Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kui kinnistu ostjalt ei oleks enam võimalik nõuda lepingulise kohustuse täitmist, vastutaks kostja ÄS § 187 lg 1 (enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud sõnastuses) alusel, sest ta rikkus oma kohustust tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. ÄS § 187 lg 1 alusel vastutuse kohaldamiseks pidi osaühing oma juhatuse liikmelt kahju hüvitamise nõude esitamisel tõendama, et kahju tekkis ning et selle põhjustas juhatuse liige oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. TsK § 227 esimese lause järgi oli vastutus kohustise rikkumise eest süüline ja sama paragrahvi teise lause järgi pidi süü (tahtluse või ettevaatamatuse) puudumist tõendama kohustust rikkunud isik. Osaühingu juhatuse liikme poolt osaühingu nimel müügilepingu alusel vara ära andmine maksejõuetule isikule tasu kohe saamata või ilma tagatiseta tähendaks üksnes kohustuse rikkumist, kuid mitte veel süülist käitumist. Osaühingu juhatuse liige võiks kirjeldatud juhul olla kohustuse rikkumises süüdi, kui ta müügilepingut sõlmides teadis või oleks pidanud teadma ostja maksejõuetusest. Ka see, et kostja ei esitanud maksetähtaegade saabumise järel kinnistu ostja vastu ostuhinna tasumise nõuet ega võtnud tarvitusele muid abinõusid võla kättesaamiseks, ei annaks iseenesest alust võtta kostjat vastutusele hagejale kahju tekitamise eest. Asja müümisel maksejõuetule isikule võib ostuhinna tasumata jätmisest tulenev kahju saabuda juba müügilepingu sõlmimisel. Järgnev tegevus või tegevusetus ostjalt võla sissenõudmisel ei pruugi sellisel juhul olla põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.