X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 08.04.2021 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsusele nr 15.3-3.2/115-1
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X (sündinud xx xx xxxx), lepinguline esindaja Aleksandra Bolšakova Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel Riigi Teatajas asendada kaebaja ja tema abikaasa nimi tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.08.2022. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
X (edaspidi kaebaja) on Ukraina kodanik, kes sõlmis Taani Kuningriigis 22.09.2016 samasooliste abielu Eesti Vabariigi kodaniku Y (edaspidi abikaasa). Abielu sõlmimise järgselt esitas kaebaja Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 137 lg 1 alusel. PPA keeldus 08.04.2021 otsusega nr 15.3-3.2/115-1 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, kuna abielu ei ole Eestis
kehtiv. Nimelt sätestab rahvusvahelise eraõiguse seaduse (edaspidi REÕS) § 55 lg 2, et välismaal sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise riigi õiguse abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. Kuna kaebaja abikaasa elukoht oli abielu sõlmimise ajal Eestis, siis ei saa abielu kehtivaks lugeda, kuna kehtiva perekonnaseaduse § 1 lg 1 kohaselt saab abielu sõlmida mehe ja naise vahel.
2.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 18.04.2021 kaebuse järgmistes nõuetes: Tühistada PPA 08.04.2022 otsus; Tunnustada kaebaja ja tema abikaasa vahel 22.09.2016 Taani õiguse kohaselt Taanis sõlmitud abielu Eestis kehtivaks abieluks; või alternatiivselt Tunnustada et kaebaja abikaasa ja kaebaja on „abikaasad“ VMS § 137 lg 1 mõttes. Kohustada PPA’t andma kaebajale tähtajalist elamisluba.
3.Kohus võttis kaebuse menetlusse nõuetes tühistada PPA 08.04.2022 otsus ning kohustada PPA-d kaebajale elamisluba andma. Tuvastamisnõuete osas märkis kohus, et kohus hindab kaebust lahendades muu hulgas, kas PPA on õiguspäraselt sisustanud asjakohased VMS-i ja REÕS-i normid ning samuti seda, kas abielu tunnustamata jätmine haldusmenetluses on olnud õiguspärane ning selliste eraldiseisvate nõuete esitamine lisaks haldusakti tühistamise ja PPA kohustamise nõuetele ei ole vajalik ega põhjendatud. Kaebaja kohtu käsitlusele nõuetest vastu ei vaielnud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukoht
4.1.REÕS § 55 lg 2 sätestab elukoha kriteeriumi, mille kindlaksmääramisel lähtutakse Eesit õigusest (REÕS § 10). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 14 lg 1 järgi on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Alaline elukoht tähendab kohta, millega abikaasa on isiklikult kõige enam seotud (nt kus isik ööbib, puhkab, kus on tema isiklikud asjad). Isik elab peamiselt kohas, kus ta viibib rohkem kui mingis muus kohas. Isikul võib olla mitu elukohta (TsÜS § 14 lg 2). Seega tuleb elukoha kindlaks määramisel väga hoolikalt kaaluda, millist riiki lugeda abikaasade elukohaks abielu sõlmimisel, kuna elukoha määratlus TsÜS-i käsitluses ei sõltu registreeritud elukohast ega residentsusest. Kui isikul on üheaegselt mitu elukohta siis tuleks lähtuda isikule soodsamast käsitlusest.
4.2.Abielu sõlmimisele eelnevalt olid kaebaja ja abikaasa Kopenhaagenis 2–3 päeva, elades hotellis. Taanis kehtib abielu sõlmimiseks reegel, et abiellujad peaksid viibima/elama Taani kommuna territooriumil (kes registreerib nende abielu) 2–3 päeva jooksul enne abielu sõlmimist. Seega oli kaebaja ja tema Eesti kodanikust abikaasa elukohaks sel ajal Taani, Kopenhaagen. Sel põhjusel tuleks kaebaja abielu lugeda kehtivaks ning anda talle elamisluba.
4.3.Asja lahendamisel tuleb lähtuda Riigikohtu otsusest 5-18-5 ja Euroopa Kohtu otsusest nr C-673/16. Tähtajalist elamisluba omamata ei saa kaebaja elada Eestis abikaasa juures, kes on Eesti kodanik. Samuti ei saa kaebaja korraldada oma elu. Elamisloa puudumine takistab elukoha registreerimist ja eesti keele kursustel osalemist.
2 (5)
5.Vastustaja seisukoht
5.1.Kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. PPA uuris haldusmenetluses kaebaja ja tema abikaasa elukoht ning kaebaja ja tema abikaasa kinnitusel elasid nad enne ja pärast abielu sõlmimist Odessas. Eesti õigus ei saa reguleerida abielu sõlmimist kõikjal maailmas. PKS § 1 lg 1 ei kohaldu abielu sõlmimisele välismaal, kui kummagi abielluja elukoht pole Eestis.
5.2.Välisriigis sõlmitud abielude tunnustamisega seotud regulatsiooni eesmärk on välistada olukorrad, kus pooled valivad abiellumiseks teatud riigi, kuna soovivad mööda minna oma elukohariigi õigusest, mis nende abiellumist ei võimaldaks. Välisriigis sõlmitud abielud peavad Eestis vastama mõlema abikaasa elukohariigi õigusest tulenevatele eeldustele. Seega sätestab REÕS konkreetselt abielu sõlmimise eelduseks elukohariigi õiguse, mitte viibimiskoha riigi õiguse. Tingimus, et abielu peab olema sõlmitud kooskõlas mõlema abikaasa elukohariigi õigusega, on igati põhjendatud. REÕS § 55 lõikes 2 sätestatu alusel saab väita, et kaebaja abielu sõlmimine ei vastanud sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. Teises riigis lühiajaline viibimine ja hotellis elamine ei muuda seda riiki elukohariigiks. Kaebaja ja tema abikaasa elukohariik oli Ukraina, kus samasooliste vahel abielu sõlmimine ei ole võimalik. Seega ei saanud PPA lugeda REÕS § 55 lg 2 alusel seda abielu Eestis kehtivaks ning tähtajalist elamisluba väljastada. Haldusorganina ei olnud PPA-l võimalik teistsugust otsust teha. REÕS § 55 lg-s 2 sätestatud tingimused on põhjendatud ning ei ole vastuolus põhiseadusega. PPA ei pidanud jätma kaebaja tähtajalise elamisloa taotlust lahendades REÕS § 55 lg 2 kohaldamata. PPA ei saa tõlgendada seadust erinevalt seadusandjast.
5.3.PPA selgitas kaebajatele kooselulepingu sõlmimise võimalust ning seeläbi elamisloa saamise võimalikkust (vt ka Riigikohtu otsus 5-18-5), kuid notaribürood keeldusid abielule viidates lepingu sõlmimisest. Kooseluseadus võimaldab samasoolistel partneritel oma kooselu registreerida ja riik ka tunnustab sellist kooselu. Samas pole kaebajal subjektiivset õigust nõuda, et registreeritud elukaaslane tuleks võrdsustada abikaasaga. Kaebajal on võimalik taotleda elamisluba mõnel teisel välismaalaste seaduses sätestatud alusel.
5.4.Seadusandja poliitiline valik on olnud teatud juhtudel tunnustada samasooliste isikute vahel sõlmitud abielusid, kuid oma riigis mitte lubada samasoolistel isikutel abielluda. Kuna Eesti Vabariigis ei ole võimalik samasoolistel isikutel abielluda, siis ei ole võimalik kaebaja ja tema partneri vahelist abielu Eestis kehtivaks ka lugeda. PPA on menetlusasutus ning saab lähtuda üksnes kehtivast seadusandlusest. Kuivõrd kaebajal ja tema partner ei ole ka kooselulepingut sõlminud, siis puudus PPA-l võimalus ka lähtudes Riigikohtu otsusest 5-18-5 tähtajalise elamisloa väljastamiseks. PPA märgib, et kui puudub Eestis kehtivaks loetav abielu ning kooselu ei ole ka registreeritud, siis on tingimused elamisloa andmiseks täitmata, mistõttu ei olegi võimalik perekonnaelu elamise eesmärgil elamisloa andmine. PPA otsus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta on proportsionaalne.
KOHTU PÕHJENDUSED
6.Vaidlust ei ole, et kaebaja on Ukraina kodanik, kes sõlmis 22.09.2016 Taanis abielu Eesti kodanikuga1. Vastupidiselt asjale 3-20-452 (Riigikohtus asja number 5-21-4), kus Taanis abiellunud isikutele võimaldati kooselulepingu sõlmimist Eestis, ei ole kaebajal ja tema abikaasal
Vt ka kaebuse lisa 3
3 (5)
Eestis kooselulepingut sõlmida õnnestunud2. Samuti ei ole kaebaja vastu vaielnud PPA väitele, et ka Ukraina õiguse kohaselt ei saa kaebaja Taanis sõlmitud abielu lugeda kehtivaks.
7.Ehkki kohtu hinnangul on vaidlustatud otsus põhjendamispuudustega, kuivõrd selle õiguslikud põhjendused on faktiliste asjaoludega sidumata, siis ei too see kaasa otsuse tühistamist (haldusmenetluse seadus § 58 ja riigivastutuse seaduse § 3). Nt on haldusmenetluses kogutud tõenditega vastuolus PPA otsuse punkti 8 väide, mille abikaasade haldusmenetluses antud vastustest nähtub, et nii abielu sõlmimise eelselt kui ka järgselt elati koos Ukrainas3. Samuti ei toeta haldusmenetluse materjalid PPA otsuse punktis 3 toodud väidet, et abielu sõlmimise ajal toimus kooselu vastavalt võimalustele nii Tallinnas kui ka Ukrainas. Resolutsioonis on aga otsus õiguspärane.
8.REÕS § 55 lg 2 alusel saab lugeda samast soost isikute välismaal sõlmitud abielu Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise riigis kehtiva korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2016 otsus nr 3-15-2355, punktid 8–12; 27.08.2014 otsus nr 3-13-1808, punkt 14). Ehkki PKS ei võimalda abielu sõlmida samasooliste isikute vahel, siis loetakse Eestis kehtivaks ka välismaal sõlmitud samast soost inimeste abielu, mis on sõlmitud vastavalt rahvusvahelise eraõiguse reeglitele (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, punkt 28). Vaidlust ei ole, et Eestis õiguse järgi kaebajate abielu kehtivaks ei loeta ning kaebajad ei väida, et seda võimaldaks ka Ukraina õigus.
9.Kohus ei nõustu kaebajaga, et nende elukohariigiks oleks abiellumise hetkel tulnud lugeda Taani. REÕS mõistet „elukohariik“ ei ava, kuid REÕS § 10 sätestab, et füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramisel kohaldatakse Eesti õigust. TsÜS § 14 lg-test 1–4 nähtub, et elukohaks on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab, seejuures võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada tema tahet oma elukohta muuta. Kui elukohta ei saa kindlaks määrata, on selleks isiku igakordne viibimiskoht. Eeltoodust tuleneb, et üheks oluliseks näitajaks elukoha kindlakstegemisel on isiku tahe vastavasse kohta alaliselt või peamiselt elama asuda (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2017 otsus nr 3-16-2415, punkt 9). Kaebusest nähtub, et Taanis viibiti pelgalt abielu sõlmimise eesmärgil, siis ei saa Taanit pidada kaebaja ja tema abikaasa elukohariigiks abielu sõlmimisel. Kaebajad on ise enda elukohana abiellumise ajal märkinud Ukraina. Kuna nii Eesti õigus kui ka Ukraina õigus ei võimalda sõlmida kehtivat abielu samast soost isikute vahel, siis ei saa Taanis 22.09.2016 sõlmitud abielu pidada REÕS § 55 lg 2 kohaselt Eestis kehtivaks.
10.Kaebaja leiab, et asja lahendamisel tuleks aluseks võtta Riigikohtu otsuses nr 5-18-5 ning Euroopa Kohtu 05.06.2018 kohtuotsuses Coman jt, C-673/16, EU ECLI:EU:C:2018:385, toodud seisukohad. Ehkki need otsused reguleerivad samasooliste paaride õigusi, siis jätab kaebaja tähelepanuta, et nende otsuste aluseks olevad asjaolud olid erinevad. Nt asjas 5-18-5 sõlmisid samasooline paar 03.05.2016 Narvas notari juures kooselulepingu ning kohus leidis, et kuna Eesti õigus ei võimalda samast soost paaridel abielluda, siis sellises olukorras on võimalik anda elamisluba registreeritud elukaaslase juurde Eestisse elama asumiseks. Kaebajad kooselulepingut sõlminud ei ole, vaid otsustasid sõlmida Taanis abielu. Tegemist oli kaebajate vaba valikuga, ehkki 22.09.2016 oli kooselulepingu sõlmimine võimalik ka juba Eestis.
Vt kaebuse lisa 6 ning kaebaja ja kohtu vaheline kirjavahetus ning Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrused nr 2-21-15191
Vt PPA kaebuse vastuse lisa „materjalid“, lk 50–53 ning nende tõlked lisades „Tõlge_en.asice“ ja „Tõlge_vene.asice“
4 (5)
Samuti kajastab teistsugust olukorda kaebaja viidatud Euroopa Kohtu otsus C-673/16. Selles asjas elas Rumeenia kodanik, kes sõlmis Belgias abielu temaga samast soost Ameerika Ühendriikide kodanikuga, abielu sõlmimise ajal Belgias ja abielu oli Belgia õiguse järgi seaduslik (punktid 36, 40). Sarnastel asjaoludel on ka Eesti kohtpraktikas loetud samast soost isikute välismaal sõlmitud abielu Eestis kehtivaks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2016 otsus nr haldusasi 3-15-2355). Euroopa Kohus kordas otsuse C-673/16 punktis 37 oma 24.11.2016 kohtuotsuses Parris, C-443/15, ECLI:EU:C:2016:897, punktis 59 väljendatud seisukohta, et liikmesriikidel on vabadus valida, kas samasooliste isikute vaheline abielu ette näha või mitte. Internetist kättesaadava teabe kohaselt on seisuga 2022. aasta juuli 18 Euroopa riiki tunnustanud samasooliste abielusid (Austria, Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Island, Iirimaa, Luksemburg, Malta, Holland, Norra, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Ühendkuningriigid). Lisaks on 11 riiki ühel või teisel moel tunnustanud tsiviilpartnerlust, nende seas ka Eesti4. Euroopa Inimõiguste Kohus on olnud samuti järjekindlalt seisukohal, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon lubab riikidel võimaldada juurdepääsu abielu instituudile üksnes erisoolistele paaridele tingimusel, et samasoolised paarid saavad registreerida abieluga samaväärset kaitset pakkuva tsiviilpartnerluse (nt 14.12.2017 otsus nr 26431/12, 26742/12, 44057/12 ja 60088/12, Orlandi jt vs. Itaalia, punktid 192 ja 194). Kuna Eestis ei ole võimalik sõlmida kehtivat abielu samast soost isikute vahel ning seda asjaolu iseenesest ei saa pidada õiguse üldpõhimõtete või rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaks, sest samasoolised partnerid saavad Eestis sõlmida abielu asemel kooselulepingu, siis ei ole õigusvastane samasooliste isikute välismaal sõlmitud sellise abielu mittetunnustamine.
11.Sõlmides abielu välisriigis tuleb paratamatult teha eeltöö, et olla veendunud, et abielu on kehtiv ka väljaspool, et vältida tulevikus kaasnevaid probleeme õiguste teostamisel ning edasise elu korraldamisel. Eelnevast tulenevalt on PPA 08.04.2021 otsus õiguspärane ning kaebus jääb menetlusse võetud nõuetes rahuldamata.
12.Kohus märgib obiter dictum korras, et kaebaja olukorras ei pruugi olla välistatud tähtajalise elamisloa taotlemine VMS § 118 punkti 7 alusel, kuivõrd kaebaja õigus elamisloa taotlemiseks võib tulla Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 20 (vt selles osas ka nt Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2020 otsus nr 3-19-519 ning seal viidatud Euroopa Kohtu praktika; samuti Riigikohtu 21.06.2019 otsuse nr 5-18-5, punkt 53). Seda, kas see ka reaalselt võimalikuks osutub, otsustab PPA vastavasisulise taotluse saamisel temale antud pädevuse piires. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
13.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud.
14.Kaebaja eraelu kaitseks asendab kohus kohtuotsuse avaldamisel tema ja tema abikaasa nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
Info pärineb Wikipediast (24.07.2022): https://en.wikipedia.org/wiki/Recognition_of_samesex_unions_in_Europe#:~:text=As%20of%20July%202022%2C%20eighteen,Switzerland%2C%20and%20the%20 United%20Kingdom.
5 (5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.