Otsuse avalikult teatavaks 13.07.2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-21-2218
Haldusasi
Xi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot tervisekahju tekitamise eest ja summas 1000 eurot inimväärikuse alandamise eest seoses arstiabi mitte võimaldamisega koosmõjus üksikvangistusega Kaebuse esitaja – X Vastustaja – Tallinna Vangla
Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi kaebus tervikuna rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.08.2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.X esitas Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse. Tallinna Vangla 16.09.2021 otsusega nr 5-37/21/210-2, jäeti Xi mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata (vt ka dtl 21-25).
2.29.09.2021 (täpsustatud 15.10.2021) saabus Tallinna Halduskohtule Xi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot tervisekahju tekitamise eest ja summas 1000 eurot inimväärikuse alandamise eest seoses arstiabi mitte võimaldamisega koosmõjus üksikvangistusega.
3.15.10.2021 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 07.06.2022 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
4.1.Kaebaja on seisukohal, et Tallinna Vangla on kaebajale põhjustanud mittevaralist kahju seoses kaebajale arstiabi mitte võimaldamisega ja ravimite mitte andmisega kumulatiivses mõjus koos üksikvangistusega. Kaebaja on oma 15.10.2021 avalduses täpsustanud, et ei taotle kahju hüvitamist ebakvaliteetse arstiabi andmisega seoses. Samuti viitab kaebaja vangla ettekannetele nr 5.18/21/15208 ja 5-18/21/23141-2.
4.2.Kaebaja palub vaadata kaebaja terviseandmeid (ravilugu). 1) Täpsemalt toob kaebaja välja, et kolm päeva oli ta ilma ravita ja ei saanud magada, sest tal esines unetus (25.09.2020-28.09.2020). 2) 30.09.2020 A16986202 määratud ravi ei sobinud. Kaebaja sai arsti juurde alles 23.10.2020 (vt A17841202). Seega oli kaebaja ilma tõhusa ravita 30.09.-23.10 so 24 päeva. Kaebaja ei saanud magada, ärritus, viha, unehäired, peavalu (vt 07.10.2020 A17444202), vaenulikkus. Pearinglus (16.11.2020 A19870202), enda lõikamine (06.12.2020 A21009202). 3) Kaebajat ei viidud taastusravi arsti juurde seoses selja ja kaelavaludega 29.01.2021 ja 26.03.2021. Seega oli kaebaja kolm kuud ilma ravita (taastusravi arstile sai kaebaja 30.04.2021 ja 28.05.2021) 4) 01.06.2021 jäi ära M. Käärst (kliiniline psühholoog) vastuvõtt. Vastuvõtu aeg lükati edasi
23.nädalasse. Vastuvõtt toimub 15.06.2021. Kaebaja märgib, et oli 15 päeva ilma ravita. 5) 21.06.2021 ja 25.06.2021 toimub psühhiaatri vastuvõtt. Närviline, plahvatusohtlik, peavalud, ärritus, afektlabiilne. Kaebaja oli 4 päeva ilma õige ravita. 01.07.2021 vihahoog. 02.07.2021 ei viidud kaebajat psühhiaatri juurde. 07.07.2021 poolpsühhootiline. Kaebaja oli 7 päeva ilma õige ravita.
4.3.Kaebaja toob välja, et kõik see põhjustas kaebajale hirmu, alandust, kaotusvalu, nördimustunnet, rahutust, agressiooni ja viha. See alandas kaebaja inimväärikust ja tekitas kaebajale ajutise tervisekahju. Kaebaja palub arvestada seejuures, et kaebaja viibis samal ajal ükskivangistuses so alates 04.04.2020 kuni kaebuse esitamiseni. Kaebaja palub enda vanust ja terviseseisundit vaadata kaebaja haigusloost. Kaebaja on vaimse puudega isik, kelle on raske psüühikahäire (isiksusehäire). Kokku oli kaebaja ilma ravita 5 kuu jooksul.
Psühhiaatrilise abi seadus (PsAS) § 11 lg 4 nõuab 48 tunni jooksul toimetada isik arsti juurde, kellel on psühhootiline seisund.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.
5.1.Vastustaja viitab RVastS Õ 9 lg 1 ja VangS § 41 lg 1 ja 2 ning märgib, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Inimväärikuse põhimõttega ei saa vastuolus olevaks lugeda mistahes haldusakti või toimingut, mille adressaat leiab, et sellega rikutakse tema väärikust. Väärikust alandavaks saab lugeda üksnes sellist toimingut, mis kahjustab isiku olukorda ebaproportsionaalselt taotletava legitiimse eesmärgiga või mis toob kaasa isiku põhiõiguste moonutamise. Väärikuse alandamise alla ei asetu igasugused hingelised läbielamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on inimväärikuse alandamisena kvalifitseeritud arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või isiku surm (EIK otsus asjas Ilhan vs Türgi, 27.06.2000). Faktilised asjaolud ja kogutud tõendid käesoleval juhul sellisele õiguste riivele ei viita.
5.2.Kaebajal on 17.01.2020 diagnoositud F31.0 bipolaarne meeleoluhäire, hypomania. 06.07.2020 Tartu Vanglast Tallinna Vanglasse saabudes Xile püsiravi määratud ei olnud. 09.07.2020 on Tartu Vanglas tervisekaarti kantud diagnoosina F31.7 bipolaarne meeleoluhäire, remissioonis (dtl 63-72). Kaebajal diagnoositud haigus erikohtlemist ei nõudnud ja tema tervislik seisund lukustatud kambrisse paigutamist ei välistanud (dtl 73-75). Alates 04.09.2020 kuni tänaseni paikneb X eraldatud lukustatud kambris VangS § 69 lg 1 alusel. Tallinna Vangla 04.09.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/206, 09.09.2020 käskkirjaga nr 120/1-2/214, 30.09.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/231, 30.12.2020 käskkirjaga nr 1-20/1-2/287, 30.03.2021 käskkirjaga nr 1-21/1-2/62, 30.06.2021 käskkirjaga nr 1-21/1-2/132 ja 30.09.2021 käskkirjaga nr 1-21/1- 2/208 on Xi suhtes kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid. 30.09.2021 käskkirja nr 1-21/1- 2/208 alusel paikneb X lukustatud kambris ja talle on keelatud kehakultuuriga tegelemine spordisaalis- ja väljakul. Käskkirjades kirjeldatud intsidendid ilmestavad kaebaja ohtlikkust kaaskinnipeetavate ja vanglateenistujate suhtes. Kohus on kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist korduvalt hinnanud ja leidnud, et piirangud on julgeolekukaalutlustel põhjendatud ja vajalikud. Tallinna Vangla 30.09.2021 käskkirja nr 121/1-2/208 X vaidlustanud ei ole, käskkiri on kehtiv (dtl 76-101). Kaebaja on küll üksinda lukustatud kambris, kuid teda ei hoita täielikus isolatsioonis − ta saab suhelda vanglateenistujatega (kaplanitega, vanglaametnikega, meedikutega, juristidega, juhtkonnaga) ja soovi korral oma lähedastega; tal võimaldatakse käia igapäevastel jalutuskäikudel ning ta saab soovi korral jalutusboksis või kambris kehakultuuriga tegeleda; ta saab kambris raadiot kuulata ja lugeda raamatuid ning ajalehti. Kaebajaga tervist jälgivad regulaarselt meedikud ja ta saab vajalikku ravi. Kinnipeetavaga tegeleb regulaarselt ka psühholoog. Tallinna Vangla meditsiiniosakonna juhataja Dagmar Rüütli (Rüütel) 09.07.2021 õiendi kohaselt ei ole kaebaja ühelgi vastuvõtul väljendanud probleeme, mida võiks selgelt seostada üksiolekuga (dtl 102-103). 18.05.2021 toimunud kliinilise psühholoogi vastuvõtul avaldas kinnipeetav hoopis seda, et soovib üksi kambris olla, kuna kardab, et kellegagi koos olles võib konflikt tekkida. 30.09.2021 on inspektor-kontaktisik Juhan Aasorg vestelnud kaebajaga ja kaebaja on ise avaldanud, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine oleks ennatlik, sest tema käitumine on ettearvamatu ja konflikti tekkimisel mõne
kaaskinnipeetavaga ei suudaks ta end kontrollida ja võib kasutada vägivalda. Seega on kaebaja ise enda lukustatud kambris hoidmise jätkamist vajalikuks pidanud (dtl 108).
5.3.Vastavalt Tallinna Vangla kodukorra punktile 19.3 toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat meditsiinilise konsultatsiooni või arstiabi vajadusest. Vanglateenistuja registreerib kinnipeetava vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab elektroonilisel teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Eriarstile suunab üld- või perearst. Erialaspetsialistide vastuvõtt toimub ravijärjekorra alusel esimesel võimalusel. Punkti 19.4 kohaselt vältimatu abi vajadusest teavitatakse viivitamatult valvemeedikut. Ravi teostamise aluseks peab esinema meditsiiniline näidustus. Näidustuse esinemisel määrab ravi arst. Xil puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetset ravi ja ravimit ning määratleda ise ravikuuri pikkust ja korraldada arsti poolt ordineeritud ravimite jagamist. Et kaebajal on õigus nõuda tervishoiuteenuse osutamist, kuid ei ole õigust nõuda konkreetset ravi ja ravimit, on selgitanud talle ka Harju Maakohus 09.10.2020. a kohtumääruses nr 2-20-14386.
5.4.Kaebaja on ajavahemikul 24.09.2020-15.07.2021 psühhiaatriga kohtunud kaheksal korral − 28.09.2020, 23.10.2020, 13.11.2020, 09.12.2020, 12.02.2020, 15.03.2021, 25.06.2021 ja 07.07.2021. Psühhiaatri vastuvõttudel on igakordselt tema seisundit hinnatud ja olenevalt kaebustest on määratud või korrigeeritud tema raviskeemi. Tervisekaardi andmetel ei saanud X ajavahemikul 26.09.−28.09.2020 unerohtu, sest ravikuur ravimiga „Ketipinor“ lõppes 25.09.2021. Õde on 26.09.2020 Xile selgitanud, et ilma arsti loata ravimeid ei anta. Kuna arst ei olnud ravimit „Ketipinor“ ordineerinud kinnipeetavale püsiravina ja ravikuur oli lõppenud, siis ei ole kolmel päeval ravimita olek olnud õigusvastane. Uus ravim „Carmazepin“ määrati psühhiaatri poolt 28.09.2021. Tervisekaardist nähtuvalt avaldas X ravimi muutmisi osas rahulolematust, kurtes, et ravim halvendab meeleolu ja tekitab peavalu. 07.10.2021 vahetades psühhiaater ravimi „Carmazepin“ ravimi „Carbalex“ vastu välja. Kliinilise psühholoogi vastuvõtud on toimunud 02.10.2020, 13.11.2020, 18.05.2021 ja 15.06.2021. Tervisekaardi sissekandest nähtub, et 01.06.2021 planeeritud kliinilise psühholoogi vastuvõtt lükkus edasi kaebajast olenemata põhjustel 23. nädalasse (haigusjuht nr A10693). Vastuvõtt toimus 15.06.2021 ja kahe nädalast edasilükkumist ei saa ebamõistlikult pikaks viivituseks pidada. Kuna kaebaja ei ole ajavahemikul 18.05.−14.06.2021 meedikute poole pöördunud, saab järeldada, et tema tervislikus seisundis ei olnud muutusi, mis nõudnuks erakorralist sekkumist. Oluline on märkida, et Xi vaimse tervisega on tegeletud aktiivselt edasi ka peale vaidlusalust perioodi. Vastuvõtud psühhiaatriga, kliinilise psühholoogiga ja psühholoogiga on toimunud regulaarselt. Tervisekaardi 29.01.2021, 26.02.2021 ja 26.03.2021 sissekannetest nähtuvalt ei viidud nimetatud kuupäevadel Xi temast olenemata põhjustel taastusraviarsti vastuvõtule. X on viibinud erinevate arstide vastuvõttudel ja meedikud on käinud korduvalt tema kambri juures erinevate kaebuste tõttu, kuid seljavaegusi taotluse esitaja kordagi neile kurtnud ei ole. Dr Lia Lasni vastuvõtul viibis X 30.04.2021, mil ta kurtis arstile skolioosist põhjustatud vaevusi seljas. Taastusraviarst õpetas Xile kerekorseti lihastega kehahoiu korrigeerimist, isomeetrilisi harjutusi lihaste, sh kolmanda kihi lihaste tugevdamiseks ja ergonoomilisi asendeid. 28.05.2021 toimunud taastusravi arsti vastuvõtul on taotluse esitaja avaldanud, et enesetunne on parem ja soovis veel lisaks harjutusi (haigujuht nr A1851, A3783, A5514, A7362, A8997). Kuna kaebaja taastusravi arsti korduvvastuvõtule minemiseks soovi ei avaldanud, saab järeldada, et ta sai vajalikku abi ja mingeid püsivaid tervisekahjustusi talle ära jäänud vastuvõttudest ei tekkinud. Tervisekaardist ja saateplaanist nähtuvalt pidi perearsti vastuvõtt toimuma 05.04.2021, kuid kaebajat ei viidud vastuvõtule temast mitteolenevatel põhjustel. Vastuvõtt toimus 07.04.2021. Tervisekaardi sissekande kohaselt kaebas X sagedast urineerimist. Terviseprobleem esineb tal perioodiliselt juba aastaid ja arst määras talle raviks ravimi „Prostamol Uno“ (haigusjuht nr
A5867, A5919). Kaebaja terviseprobleem ei nõudnud erakorralist ja kiiret sekkumist ning paaripäevane viivitus arstile saamisel ei saanud põhjustada talle tervisekahju ja kannatusi määral, mis õigustaks rahalise hüvitise nõuet.
5.5.Võlaõigusseaduse § 770 lg 1 kohaselt vastutavad tervishoiuteenuse osutaja ja teenust osutanud arst üksnes oma kohustuste süülise rikkumise eest, eelkõige diagnoosi- ja ravivigade ning patsiendi teavitamise ja tema nõusoleku saamise kohustuse rikkumise eest. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt peab vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Vastustaja on Xile osutatud tervishoiuteenuse nõuetekohaselt dokumenteerinud, mistõttu on Xi kohustus tõendada, et tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud. Tõendeid, mis tõendaksid diagnoosi- ja raviviga, kaebaja esitanud ei ole. Tallinna Vanglal ei ole kahtlust, et Xile osutatud tervishoiuteenus vastab vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele ja seda on osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.
5.6.Vastustaja soovib täiendavalt märkida, et 2020. a kevadest alatest on kogu riik, sh Tallinna Vangla võidelnud COVID-19 viirusega ja andnud endast kõik, et ohtliku nakkuse levikut tõkestada. Tervishoiusüsteem on olnud pidevalt üle koormatud ja plaanilise ravi kättesaadavus on olnud raskendatud. Kinnipeetavad, sh kaebaja, on olnud arstiabi kättesaadavuse osas tavakodanikega võrreldes soodsamas olukorras, sest vangla meditsiiniosakonna meedikud jälgivad nende tervist pidevalt ja vältimatut arstiabi osutatakse ööpäevaringselt. Olukorras, kus haiglate arstid peavad olema valmis tegema valikuid, kellele haiglaravi vajajatest arstiabi osutada ja kellele mitte, on vaidlused vangiga selle üle, kas paari päevane viivitus arsti vastuvõtule saamiseks ja meelepärase ravimi mitteandmine tuleb riigil talle kinni maksta või mitte, põhjendamatud ja tavakodaniku vaatest isegi kohatud.
5.7.Vastuseks kohtunõudele selgitas vastusaja, et 02.07.2021 ei toimunud psühhiaatri vastuvõttu kolmanda üksuse ja meditsiiniosakonna teenistujate omavahelise puuduliku kommunikatsiooni tõttu. Kuna X oli teenistujate suhtes agressiivselt meelestatud ja esines tõsiseltvõetav ründeoht (mh tahtis ta rünnata ka psühhiaatrit), ei plaanitud kaebajat meditsiiniosakonda vastuvõtule viia, vaid psühhiaater pidanuks tulema Xi kambri juurde eluosakonda (analoogselt 07.07.2021 toimunud vestlusega, vt tervisekaardis haigusjuht A11573). Kavandatavat kohtumist eluosakonnas kinnitavad 02.07.2021 vanglasiseste saatmiste saateplaan, kuhu kaebaja meditsiiniosakonda saatmist märgitud ei ole ja pereõe Karmen Vallistu 02.07.2021 elektronkiri kolmanda üksuse teenistujatele (dtl 116). Kahetsusväärselt ei läinud dr Kott 02.07.2021 kaebaja juurde eluosakonda, vaid ootas teda vastuvõtule meditsiiniosakonda.
5.8.Kokkuvõtvat on vastustaja seisukohal, et kaebaja nõudeks puudub alus ja kaebus rahuldamisele ei kuulu.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt.
6.1.Kohus, analüüsinud ja hinnanud kaebaja kahju hüvitamise nõuet, selle suhtes tehtud Tallinna Vangla 16.09.2021 otsuses nr 5-37/21/210-2 ja vaideotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et kaebajale oleks tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks rahas hüvitamisele. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema
viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud Tallinna Vangla 16.09.2021 otsuses (dtl 2326) nr 5-37/21/210-2, kui ka nende vastustajate vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid järgmiste selgituste ja põhjendustega.
7.RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. VangS § 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. VangS § 52 lg 1 sätestab, et tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Eriarstiabi osutamisel ei kohaldata vangla suhtes tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 21 lõikes 1 ja § 22 lõikes 2 toodud juriidilise vormi nõudeid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 53 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, suunatakse arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Kinnipeetava valve tervishoiuteenuste osutamise ajal tagab vanglateenistus. Kohus selgitab siinkohal, et vältimatu abi tervishoiuteenuse seaduse (TTKS) tähenduses on tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse (vt TTKS § 5). Tallinna Vangla direktori 22.11.2018 käskkirjaga nr 1-1/18/88 kinnitatud „Tallinna Vangla kodukorra“ (Kodukord) p 19.3. kohaselt toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat meditsiinilise konsultatsiooni või arstiabi vajadusest. Vanglateenistuja registreerib kinnipeetava vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab elektroonilisel teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Eriarstile suunab üldjuhul üld- või perearst. Erialaspetsialistide vastuvõtt toimub ravijärjekorra alusel esimesel võimalusel. (Muudetud 20.06.2021 nr 1-1/21/34, jõust. 01.07.2021) 29.09.2020 kuni 01.07.2021 kehtinud Kodukorra p 19.3 sätestas, et haigete ambulatoorne vastuvõtt toimub eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat meditsiinilise konsultatsiooni või arstiabi vajadusest. Vanglateenistuja registreerib kinnipeetava vastuvõtule elektroonilisel teel. Meditsiiniosakonna töötaja vastab elektroonilisel teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Eriarstile suunab üld- või perearst. Erialaspetsialistide vastuvõtt toimub ravijärjekorra alusel esimesel võimalusel.
Kodukorra p 19.4. ja 19.5 sätestavad, et vältimatu abi vajadusest teavitatakse viivitamatult valvemeedikut. Töövälisel ajal, puhkepäevadel ja riiklikel pühadel osutatakse kinnipeetavatele ainult erakorralist ja vältimatut meditsiinilist abi.
8.Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine) ja täitis seda ülesannet ka kaebaja kaebuses toodud ajavahemikel kaebaja suhtes.
9.Kaebuse lahendamiseks tuleb kohtul võtta seisukoht, kas vangla tegevus oli õigusvastane ja kas kaebajale on tekkinud hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju ja kas väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele. Kohus märgib esmalt, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile. Kinnipeetava eriarstiabi osutaja juurde suunamise otsustab üksnes vangla arst (tervishoiutöötaja), lähtudes sellest, kas isikul esinevad meditsiinilised näidustused tema saatmiseks eriarstiabi osutaja juurde või mitte. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajale on olnud nähtuvalt tema tervisekaardist tagatud meditsiiniline abi kogu vaadeldava perioodi so alates 25.09.2020-07.07.2021 jooksul. Küll aga on esinenud mõned korrad arsti visiidi edasilükkumist kaebajast mitteolenevatel põhjustel. Selles osas tulebki kohtul võtta seisukoht, kas vastavad arsti visiitide edasilükkamised olid õiguspärased või mitte ja kas sellest võis kaebajale tekkida tervisekahju ja kas see alandas kaebaja inimväärikust. Kohus märgib selguse huvides, et kaebaja on oma 15.10.2021 avalduses selgesõnaliselt täpsustanud, et ei taotle mittevaralise kahju hüvitamist ebakvaliteetse arstiabi andmisega seoses, vaid seoses kaebajale arstiabi mittevõimaldamisega kumulatiivses mõjus üksikvangistusega. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus viima läbi arstiabi kvaliteedi sisulist kontrolli, vaid kontrollima üksnes seda, kas kaebajale oli arstiabi kättesaadav hinnates seda kumulatiivses mõjus kaebaja üksikvangistusega. Sellest tulenevalt jätab kohus tähelepanuta kõik kaebaja väited, mis puudutavad mitte kohase ravi saamist (ravi ei sobinud kaebajale tema arvates või oli määratud vale ravi) ja millele kaebaja oma algses 29.09.2020 kaebuses viitas.
10.Arstiabi kättesaamatuse osas tõi kaebaja esmalt välja, et oli 3 päeva (25.09.202028.09.2020) ilma ravita (unerohuta) ja ei saanud magada. Kohtule nähtub kaebaja haigusloo väljavõttest (vt dtl 65), et 26.09.2020 on kaebaja vangale teatanud, et ei saa magada ja soovib unerohtu Ketipinor. Vangla on kaebajale selgitanud, et ilma arsti loata kaebaja rohtu ei saa. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kuivõrd arsti määratud ravikuur oli lõppenud, siis ei olnud kaebaja ravimita jätmine õigusvastane. Kaebajale on 28.09.2022 kirjutatud välja uus ravim. Kohus leiab, et vangla ei ole olnud ka õigusvastases viivituses kaebajale arstiabi kättesaadavuse tagamisel. Kaebaja kaebusele on reageeritud mõistliku aja jooksul ning võimaldatud talle arsti (psühhiaatri) vastuvõtt kahe päeva möödumisel vastava soovi avaldusest arvates. Ka Kodukorra p 19.3 tuleneb, et erialaspetsialistide vastuvõtt toimub ravijärjekorra alusel esimesel võimalusel. Selline vastuvõtule pääsemise aeg on tavapärane ka väljaspool vangistust näiteks perearstile. Seejuures märgib kohus, et väljaspool vangistust võib eriarsti (sh psühhiaatri) vastuvõtule pääsemine võtta aega palju kauem. Üldteada on näiteks asjaolu, et psühhiaatri vastuvõtu järjekorrad ulatuvad väljaspool vanglat mitme kuuni.
11.Teiseks märkis kaebaja, et 30.09.2020 A16986 202 määratud ravi ei sobinud. Kaebaja sai uuesti arsti juurde alles 23.10.2020 (vt A17841 202). Seega oli kaebaja ilma tõhusa ravita 30.09.-23.10 so 24 päeva. Kaebaja ei saanud magada, ärritus, viha, unehäired, peavalu (vt 07.10.2020 A17444 202), vaenulikkus. Pearinglus (16.11.2020 A19870 202), enda lõikamine
(06.12.2020 A21009 202). Nagu kohus ka juba ülal märkis, siis kaebaja on kaebuse täpsustuses märkinud, et ei esita nõuet seoses ebaõige raviga, seega tuleb jätta vastav kaebaja väide tähelepanuta. Kaebajale oli vastavaks perioodiks ravi määratud (vt dtl 65-66) ja kuigi kaebaja leiab, et ravi talle ei sobinud, ei ole vangla olnud õigusvastaselt tegevusetu.
12.Kolmandaks on kaebaja välja toonud, et teda ei viidud taastusravi arsti juurde seoses seljaja kaelavaludega 29.01.2021 ja 26.03.2021. Seega oli kaebaja kolm kuud ilma ravita (taastusravi arstile sai kaebaja 30.04.2021 ja 28.05.2021). Tervisekaardi 29.01.2021, 26.02.2021 ja 26.03.2021 sissekannetest nähtuvalt ei viidud nimetatud kuupäevadel Xi temast olenemata põhjustel taastusraviarsti vastuvõtule (vt dtl 68). Kohus möönab, et saatja puudumise tõttu ning tööpäeva lõppemise tõttu kaebaja arsti juurde viimata jätmist ei saa pidada õiguspäraseks tegevuseks kui kinnipeetavale on kindlaks määratud arsti aeg. Vanglal tuleb oma tegevus korraldada selliselt, et kui kinnipeetavale on määratud arsti aeg, siis kinnipeetav ka arsti juurde viiakse. Vangla ei ole välja toonud ka selliseid erakorralisi asjaolusid, mis oleks muutnud kaebajale saatja leidmise tavaliselt nõutud hoolikusega töökorralduse juures võimatuks. Küll aga ei ole kohtu arvates sellise tegevusega mis võiks antud juhul tuua kaasa mittevaralise kahju hüvitamise. Vastustaja poolt kohtule esitatud andmete kohaselt on X antud perioodil viibinud erinevate arstide vastuvõttudel ja meedikud on käinud korduvalt tema kambri juures erinevate kaebuste tõttu, kuid seljavaegusi taotluse esitaja kordagi neile vahepeal kurtnud ei ole. Dr Lia Lasni vastuvõtul viibis X 30.04.2021, mil ta kurtis arstile skolioosist põhjustatud vaevusi seljas. Taastusraviarst õpetas Xile kerekorseti lihastega kehahoiu korrigeerimist, isomeetrilisi harjutusi lihaste, sh kolmanda kihi lihaste tugevdamiseks ja ergonoomilisi asendeid. 28.05.2021 toimunud taastusravi arsti vastuvõtul on taotluse esitaja avaldanud, et enesetunne on parem ja soovis veel lisaks harjutusi (dtl 70). Kohus nõustub siinkohal vastustajaga ja leiab, et kuna kaebaja taastusravi arsti korduvvastuvõtule minemiseks soovi ei avaldanud, saab järeldada, et ta sai vajalikku abi ja mingeid püsivaid tervisekahjustusi, mis võiks kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise tervisekahju tekitamise eest, kaebajal ei esine. Kaebaja ei ole ka täpsustanud, milles see tervisekahju seisneb ega esitanud ka kohtule tõendeid, millest võiks järeldada kaebajale tervisekahju tekkimist otseses seoses arsti visiitide edasi lükkamisega. Kohus leiab, et taastusraviarsti vastuvõttude ära jäämisega ei ole alandatud ka kaebaja inimväärikust. Kohus peatub inimväärikuse alandamise küsimusel põhjalikumalt ka allpool.
13.Kaebaja märgib, et 01.06.2021 jäi ära M. Käärst (kliiniline psühholoog) vastuvõtt. Vastuvõtu aeg lükati edasi 23. nädalasse. Vastuvõtt toimus 15.06.2021. Kaebaja leiab, et oli 15 päeva ilma ravita. Vaidlust ei ole selles, et 01.06.2021 planeeritud kliinilise psühholoogi vastuvõtt lükkus edasi kaebajast olenemata põhjustel 23. nädalasse (haigusjuht nr A9135 202), kuna saatjaid ei olnud (dtl 70). Kohus möönab ka siinkohal, et saatja puudumise tõttu kaebaja arsti juurde viimata jätmist ilma vangla poolt seda põhjustanud erakorraliste asjaolude väljatoomiseta saa pidada õiguspäraseks tegevuseks eriti juhul, kui kinnipeetavale on kindlaks määratud arsti aeg. Kohus kordab, et vanglal tuleb oma tegevus korraldada selliselt, et kui kinnipeetavale on määratud arsti aeg, siis kinnipeetav ka arsti juurde viiakse. Küll aga ei ole kohtu arvates ka siinkohal tegemist sellise tegevusetusega, mis võiks antud juhul tuua kaasa mittevaralise kahju hüvitamise. Vaidlust ei ole, et kliinilise psühholoogi vastuvõtt toimus 15.06.2021 (haigusjuht A10159 20) ja selle kahe nädala võrra edasi lükkamist võrreldes algselt määratud ajaga ei saa ebamõistlikult pikaks viivituseks pidada. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kuna kaebaja ei ole ajavahemikul 18.05.−14.06.2021 meedikute poole pöördunud, saab järeldada, et tema
tervislikus seisundis ei olnud selliseid muutusi, mis nõudnuks erakorralist ja kiiret sekkumist ning et kaebajale oleks tekkinud tervisekahju (vt dtl 70). Kaebaja ei ole ka siinkohal kaebuses täpsustanud, milles see tervisekahju seisneb ega esitanud selle kohta tõendeid. Samuti ei nõustu kohus kaebajaga selles, et arsti vastuvõtu edasi lükkamine kahe nädala võrra oleks toonud kaebajale kaasa selliseid kannatusi, mida võiks käsitleda kui inimväärikuse alandamist ja mis tooks kaasa vastustajalt rahalise hüvitise välja mõistmise. Ka väljaspool vanglat võib ette tulla olukordi, et kokkulepitud arsti aeg tühistatakse patsiendist olenematutel põhjustel ning arsti aeg lükkub edasi. Seejuures on väljaspool vanglat eriarstide ooteajad väga sageli isegi kordades pikemad.
14.Kaebaja tõi viimaseks välja, et 21.06.2021 ja 25.06.2021 toimus psühhiaatri vastuvõtt. Kaebaja leiab, et oli 4 päeva ilma õige ravita. Seejärel esines kaebajal 01.07.2021 vihahoog. 02.07.2021 ei viidud kaebajat psühhiaatri juurde ja 07.07.2021 oli ta oma hinnangul poolpsühhootiline. Kaebaja oli 7 päeva ilma õige ravita. Kohus märgib esmalt, et jätab jällegi tähelepanuta väited, mis puudutavad seda, kas kaebaja sai õiget ravi või mitte, kuivõrd kaebaja ei ole esitanud kaebust ebaõige raviga seoses. Seega tuleb siinkohal analüüsida, kas kaebaja jäeti 02.07.2021 õigusvastaselt psühhiaatri juurde viimata. Kaebaja ise viitab psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 4, mis kaebuse kohaselt nõuab 48 tunni jooksul isiku, kellel on psühhootiline seisund, toimetamist arsti juurde. Kohus märgib, et PsAS § 11 lg 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud otsuse alusel võib tahtest olenematut ravi kohaldada 48 tunni jooksul tahtest olenematu haiglaravi algusest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt teeb otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu loata haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater isiku psühhiaatriaosakonda saabumisel või vaba tahte avalduse alusel haiglas ravil viibival isikul tahtest olenematu ravi kohaldamise vajaduse ilmnemisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Otsus vormistatakse valdkonna eest vastutava ministri kehtestatud korra kohaselt. Otsuse vormistamise aeg loetakse tahtest olenematu haiglaravi alguseks, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 41 nimetatud juhul. Eeltoodust nähtub, et kaebaja poolt viidatud säte ei reguleeri mitte seda, kui kiiresti tuleb isik arsti juurde toimetada, vaid reguleerib hoopis tahtest olenematu ravi kohaldamist. Järelikult ei ole vangla rikkunud PsAS § 11 lg 4. Tegemist ei ole ka antud juhul asjakohase sättega. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja 01.07.2021 kirja psühhiaatri vastuvõtule 02.07.2021, mil kaebaja aga kohale ei ilmunud (dtl 71). Tervisekaardile ei ole kantud mitteilmumise põhjust. Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et 02.07.2021 ei toimunud psühhiaatri vastuvõttu kolmanda üksuse ja meditsiiniosakonna teenistujate omavahelise puuduliku kommunikatsiooni tõttu (vt vastustaja vastuse p 5.7). Nagu kohus on ka eespool märkinud, siis arsti vastuvõtu aja olemasolul tuleb kinnipeetav arsti vastuvõtule viia või arst kinnipeetava juurde toimetada. Samas tuleb arvestada, et antud juhul ei jätnud vangla tahtlikult kaebaja arsti visiiti ära, vaid see jäi ära inimliku eksituse tõttu, kuivõrd arst sai aru, et kinnipeetav tuuakse tema juurde, kuid planeeritud oli julgeoleku kaalutlustel arsti kaebaja kambri juurde tulemine. Kohus leiab arvestades, et järgmine psühhiaatri vastuvõtt on toimunud 07.07.2021 (dtl 71) ehk kuuendal päeval mil kaebajale määrati ka uus ravi, et tegemist ei ole sellise viivitusega, mida tuleks pidada õigusvastaseks ja mis võiks kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamise. Kaebaja on viidud erialaspetsialisti (psühhiaatri) vastuvõtule esimesel võimalusel pärast määratud vastuvõtu ärajäämist vastavalt Kodukorra p 19.3. Tegemist ei ole vältimatu abi tagamata jätmisega VangS § 53 lg 1 mõistes, mida tuleb osutada viivitamatult. Lisaks tuleb siinkohal arvestada, et 01.07.2021 anamneesist (dtl 71) nähtub, et kaebaja ei ole ise taotlenud arsti vastuvõtule saamist, vaid kaebaja on tekitanud kambris korralageduse – vesi põrandal, rebitud paberitükid laiali mööda kambrit. Anamneesist nähtub, et kaebaja orienteerub ajas ja kohas
ning isikus, ütleb, et vara hommikul tekib vihahoog ja tahaks kedagi lüüa või midagi lõhkuda. Hetkel väidab, et hoog läks juba üle. Kuivõrd kohus leidis, et antud viivituse osas ei ole tegemist vangla õigusvastase tegevusetusega, mis on kahju hüvitamise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks, siis ei ole põhjendatud ka mittevaralise kahju hüvitamine.
15.Kaebaja palus hinnata arstide visiitide ära jäämist kumulatiivses mõjus kaebaja üksikvangistusega. Kohus märgib, et asjaolu, et arsti visiidid jäid ära ajal, mil kaebaja oli üksikvangistuses, ei saa tekitada kuidagi suuremat tervisekahju või alandada kuidagi rohkem kaebaja inimväärikust võrreldes olukorraga, kui kaebaja ei oleks olnud üksikvangistuses. Kohus leiab, et kumulatiivne mõju puudub. Kaebaja ei ole esitanud kohtule andmeid, et ta oleks enda üksikvangitusse paigutamist ka vaidlustanud. Kaebaja üksikvangitusse paigutamine on olnud õiguspärane. Lisaks nähtub vangla poolt kohtule esitatud andmetest, et ka kaebaja ise on hoopis pooldanud enda eraldi hoidmist, kuna ei ole kindel, kas suudab enda käitumist kontrollida, kui peaks viibima koos kaaskinnipeetavaga ning võib muutuda vägivaldseks (vt dtl 108). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja üksikvangitus ei oma antud juhul sellist kumulatiivset mõju, mis võiks tingida kaebajale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise seoses arsti visiitide ära jäämisega.
16.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebaja võis küll tunda nördimust seoses arsti aegade edasi lükkamisega, kuid selleks, et välja mõista rahaline mittevaralise kahju hüvitis inimväärikuse alandamise motiivil, peab kannatuste määr ületama teatud taseme. Kohus leiab, et ülal välja toodud arsti aegade edasi lükkamised sellist piiri ei ületa. Selleks, et välja mõista mittevaralise kahju hüvitis rahas peab kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus kohut veenma, et ebameeldivused, mida kinnipeetav pidi taluma seoses arsti aegade muutmisega, ületavad piiri, mis eristab arsti aegade edasi lükkamisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest. Käesoleval juhul see nii ei ole. Kohus leiab, et mitte igasugune arsti vastuvõtule viimata jätmine ei tekita vanglas kinni peetavale isikule niivõrd intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine võiks olla põhjendatud juhul, kui on tuvastatud, et arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi isikul saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu väga tugevate valude käes kannatama või sai püsiva tervisekahjustuse. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tõendanud, et kaebaja ei oleks saanud ravi ja ta oleks pidanud kannatama pikka aega tugevate valude käes või oleks saanud püsiva tervisekahjustuse tingituna arsti vastuvõttude ära jäämisest. Vastupidi, kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebajale on arsti abi olnud kättesaadav järjepidevalt ja j sageli isegi kiirmini, kui vabaduses viibivatele isikutele ning kõikide kaebaja probleemidega on tegeletud. Eeltoodu põhjal tuleb kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks jätta tervikuna rahuldamata. Menetluskulud
17.Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.