X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.06.2021 otsuse nr 15.33.2/546-1 tühistamise- ning 19.07.2021 vaideotsuse nr 15.33.1/1615-2 tühistamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebuse esitaja – X, esindaja v.adv Siret Saks; Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 16.06.2022. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 06.08.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse tähtajalise elamisloa pikendamiseks.
2.Politsei- ja Piirivalveameti 28.06.2021 otsusega nr 15.3-3.2/546-1 keelduti tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kaebaja ei nõustunud PPA otsusega ning esitas PPA otsusele vaide, mille PPA lahendas vastava vaideotsusega 19.07.2021.
3.X esitas 29.07.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 28.06.2021 otsuse nr 15.3-3.2/546-1 tühistamiseks ning ka 19.07.2021 vaideotsuse nr 15.3-3.1/1615-2 tühistamise nõudes.
4.Tallinna Halduskohtu 06.09.2021 määrusega võeti kaebus menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti 28.06.2021 otsuse nr 15.3-3.2/546-1 tühistamise- ning 19.07.2021 vaideotsuse nr 15.3-3.1/1615-2 tühistamise nõudes. Politsei- ja Piirivalveamet esitas oma seisukoha kaebuse osas 22.10.2021.
5.Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 30.07.2021 ja 27.04.2022.
6.Tallinna Halduskohtu 29.04.2022 määrusega määrati haldusasi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.
7.Vastustaja esitas 17.05.2022 täiendava seisukoha. Kaebaja täiendavad seisukohad saabusid kohtule 10.06.2022.
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
8.Kaebaja on seisukohal, et otsus ja vaideotsus ei ole õiguspärased haldusaktid. Tõendid, mis olid esitatud, ei kajasta asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mistõttu ei saa nimetatud tõendite pinnalt keelduda elamisloa väljastamisest ka siis kui esitatud tõendite võltsitus kaebaja poolt oleks üheselt tuvastatud.
8.1.Kaebaja ei nõustu PPA tõlgendusega sellest, et VMS sätestaks elamiskohustuse viisil nagu PPA seda tõlgendab. Kui isik viibib Eestis elamisloa alusel ning kasutab elamisluba eesmärgipäraselt (käesoleval juhul ettevõtluseks), ei saa PPA keelduda põhjendatult temale elamisloa väljastamiseks. VMS § 124 lg 2 p 1 saab tulla kohaldamisele ainuüksi siis, kui leiab tuvastamist, et välismaalane on esitanud võltsitud dokumente või valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta. Vaidlus puudub selle üle, et kinopiletid ega ka keemilise pesu teostava ettevõtte poolt antud väljavõte ei saa tõendada mis tahes elamisloa pikendamise menetluses asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Seega, isegi kui tõendid oleksid ebaõiged nagu PPA väidab, ei saaks sellised asjaolud tingida elamisloa andmisest keeldumist.
8.2.Kaebaja ei ole saanud teostada ärakuulamisõigust. Samuti ei ole PPA täitnud selgitamiskohustust.
8.3.Vaideotsus rikub iseseisvalt kaebaja õigusi, kuivõrd vaideotsuses on PPA lugenud tuvastatuks asjaolud, millega kaebaja ei nõustu.
9.Täiendavas 30.07.2021 seisukohas toob kaebaja täiendavalt välja selle, et otsus on laialivalguv ning suures osas korduv, mistõttu on sellele kaebuse esitamine keeruline ning rikub seeläbi ka kaebaja kaebeõigust. Arusaamatuks jääb, millise sätte juures mida täpselt kaebajale ette heidetakse ning milliseid normi eeldusi üks või teine faktiline asjaolu täidab. Kaebaja on endiselt seisukohal, et PPA põhjendused, millega keeldutakse elamisloa pikendamisest ei ole asjakohased ning elamisloa taotlus vastab VMS § 123 punktis 2 sätestatule ehk elamisloa tingimustele. PPA poolne keeldumine elamisloa väljastamisest VMS § 123 punkti 2 alusel ei ole põhjendatud. Kaebaja on täitnud elamiskohustust seaduses sätestatud ulatuses. Kaebajale ei saa ette heita pankagakonto esitamata jätmist ning kaebajal on olemas VMS § 117 lg 2 mõistes tegelik elukoht Eestis. Kaebaja elukohaks on VMS § 117 lg 1 p 2 mõistes Yyyyy. Kaebaja hinnangul on põhjendatud elamisloa pikendamise taotluse rahuldamine majandustegevuse aspekte silmas pidades ning sellisele järeldusele on jõudnud ka PPA. Asjaolu, et kaebajal on registreeritud Eestis mootorsõidukid ja kinnisvara, näitab ilmselgelt seda, et kaebaja eluliste huvide keskuseks on Eesti. Samuti tuleb tähele panna seda, et kaebaja majandustegevus on Eestis kasvanud. Olukorras, kus väiksema majandustegevuse juures oli põhjendatud elamisloa andmine ja ka pikendamine, ei ole mingilgi viisil proportsionaalne viidata, et kaebaja saaks täna oma majandustegevust teostada ning ärihuve kaitsta kasutades viisat ehk viisi,
mis on lühem, vähem paindlik ning ei pruugi ärihuve kaitsta määral, mis oleks proportsionaalne Eesti majandusse tehtud investeeringutega ning töökohtade arvuga.
10.Täiendavas 27.04.2022 seisukohas märkis kaebaja, et jääb varasemalt esitatud seisukohtade juurde, rõhutades et VMS § 6 sätestab püsivalt elamise läbi elamisloa omamise. PPA sidumine Eestis elamise mingi tähtajaga või väitega, et Eestis kaebaja ei ela, on ebaõige. Kaebajal on Eestis kinnisvara ning olulisel määral majandustegevus. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et faktilise elamise mõistet Eesti õiguskorras ei eksisteeri. Kaebajal ei ole täna võimalik Venemaal viibides viisat taotleda. Nimelt ei ole alates 10.03.2022 ei ole enam võimalik esitada viisataotlusi Eesti välisesindustes Moskvas, Peterburis, Pihkvas ja Minskis ning välise teenuseosutaja viisakeskustes Venemaa Föderatsioonis ja Valgevenes. Seega võib tekkida reaalne olukord, kus kaebajal on ettevõte Eestis, kuid tal ei ole võimalik seda juhtida, sest tal võib tekkida probleeme Eestis ka lühiajalise viibimisaluse so viia saamiseks johtuvalt sanktsioonidest. Samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et kaebaja on teinud olulisi investeeringuid Eestisse, mis panustab oluliselt ka tänasesse tööhõivesse.
11.Täiendavas 10.06.2022 seisukohas kordab kaebaja oma varasemalt esitatud seisukohti ning rõhutab, et ei nõustu mitte ühegi põhjendusega, mida PPA on esile toonud otsuse sisustamisel. Lisaks ei nõustu ta ka PPA 17.05.2022 menetlusdokumendi punktis 3 välja toodud seisukohaga, mille kohaselt ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust kriminaalmenetluse toimikuga tutvumise asjaolud. PPA on käesoleva menetluse raames käitunud sõnamurdjalikult, pahatahtlikult ning sidunud kaebaja asjaoludega, millega kaebaja ei ole seotud. PPA on ise kinnitanud oma kirjades, (vt 08.02.2021 vastuskirja punkt 52), et arvestades kumulatiivset tulu ning kõiki kaebajaga seotud ettevõtteid, oleks saanud elamisloa taotluse pikendada, kui ei oleks olnud väidetavat valeandmete esitamist. Seega puudus PPA-l põhjendus keelduda majanduslikel põhjendustel. Kaebaja rõhutab, et PPA soovis kogu aeg uusi ja uusi tõendeid faktilise elamise kohta. PPA ei selgitanud, mida faktiline elamine tähendab ega ka seda, mida PPA täpselt tahab. Kaebaja soovib lisada täiendavaid tõendeid selleks, et tõendada oma panust Eesti majandusse. Kaebaja äritegevus on kiires faasis, mistõttu on elamisloa pikendamine põhjendatud – vastasel korral võivad mitmed isikud kaotada Eestis töö kui kaebaja siinviibimise tõttu ei saaks kaebaja Eestis elamisluba.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
12.Vastustaja leiab, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus.
12.1.Vaidlustatud otsuses on selgelt markeeritud iga keeldumise alus ja selle all välja toodud põhjendused. Lisaks selgitab vaide lahendaja, et väär on ka kaebaja väide, et PPA on otsuses viidanud keeldumise alusena VMS §-le 116. Vastustaja märgib, et PPA otsuse p-s 102 on viide VMS §-le 16, mitte VMS §-le 116 nagu väidab kaebaja ning VMS § 16 ja VMS § 211 lg 1 on volitusnormid, mida ei saa käsitleda keeldumise alustena.
12.2.Vastustaja hinnangul ei ole PPA rikkunud ärakuulamiskohustust. Kaebajalt on korduvalt küsitud selgitavaid küsimusi ning antud talle võimalusi esitada oma seisukohtade tõendamiseks tõendeid. Kaebaja on neid võimalusi kasutanud.
12.3.Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja puhul ei ole kõik üldtingimused täidetud olnud ei elamisloa kehtivusaja jooksul ega ka tähtajalise elamisloa pikendamisel. Kaebaja ei ole elamisloa kehtivusaja jooksul Eestisse elama asunud. PPA on vaidlustatavas otsuses seda põhjalikult
käsitlenud ning vastustaja ei korda kõiki otsuses välja toodut üle. Vastustaja peab vajalikuks rõhutada, et asjaolu, et enamus kaebaja reisisid algasid ja lõppesid väljaspool Eestit, on kindel märk sellest, et kaebaja elukoht ei ole Eestis.
12.4.Kaebaja esitatud võltsitud kinopiletid ja pesumaja tellimuste raporti väljavõte ei tõenda kaebaja Eestisse elama asumist. Vastustaja selgitab, et seoses kaebaja esitatud kinopiletitega pöördus PPA Coca-Cola Plaza poole, täpsustamaks, kes need piletid ostis ning kes külastas seansse, mille piletid kaebaja PPA-le esitas. Coca-Cola Plaza vastusest nähtuvalt ei ole piletid ostedud kaebaja poolt. Samuti ei ole kõiki ostetud pileteid kasutatud seansside külastamiseks. Lisaks ei vasta piletitel olevad andmed Coca-Cola Plaza süsteemis olevate andmetega. Kohtule esitatavas haldusteoimikus on nii kaebaja esitatud piletid kui ka Coca-Cola Plaza esitatud piletid. Kuna CocaCola Plaza kinnitas, et piletitel on kuupäevasid muudetud, on selge, et tegemist on kaebaja poolt esitatud võltsitud dokumentidega. Ka kaebaja poolt esitatud pesumaja tellimuse raporti osas kinnitas OÜ Mr. Clean esindaja, et raport ei ole nende poolt väljastatud. Kuna kaebaja on elamisloa pikendamise taotluse menetluse käigus esitanud võltsitud dokumente enda Eestis elamise tõendamiseks, on PPA õiguspäraselt keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 124 lg 2 p 1 alusel. Kuna Eestis elamise fakt on tähtajalise elamisloa pikendamise menetluses tähtsust omav asjaolu, on selge, et kaebaja on esitanud võltsitud dokumente menetluses tähtsust omava asjaolu kohta.
12.5.PPA on mitmes kirjas kaebajale selgitanud, et kaebaja peab tõendama seda, et ta on Eestisse elama asunud. Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebaja ei saanud aru, mida tähendab faktiline elamine. TsÜS § 14 osas ei ole kaebaja enne kohtumenetlust sõna võtnud. Arvelduskonto väljavõte on PPA praktikas väga ilmekas indikaator selle kohta kus isik tegelikult elab. Arvelduskonto väljavõttest nähtuvad kaarditehingud aitavad PPA-l hinnata, kas isiku tegelik elukoht on Eestis või mitte. Kui arvelduskonto väljavõttelt nähtub nt, et kaarditehinguid ei ole tehtud Eestis, on loogiline järeldus, et isik ei ole Eestisse elama asunud. Kuna kaebaja ei esitanud elamisloa pikendamise menetluse jooksul tõendeid, millest oleks saanud järeldada tema Eestisse elama asumist, oli PPA õigustatud küsima lisatõendeid, nt arvelduskonto väljavõtet. Vastustaja rõhutab, et elamisloa pikendamisest ei keeldutud mitte arvelduskonto esitamata jätmise tõttu. Arvelduskonto esitamisega oli kaebajal võimalus tõendada enda Eestisse elama asumist. PPA tuvastas menetluse jooksul, et kaebaja korteris ei ela sisuliselt kedagi. Arvestades menetluse jooksul esitatud kaebaja selgitusi ja väiteid, ei olnud PPA jaoks usutav, et kaebaja on Eestisse elama asunud, ei Tallinnasse Rotermanni 23-14 ega kuskile mujale Eestis. Kaebaja ei esitanud menetluse jooksul tõendeid, mis oleksid tõendanud vastupidist. Vastustaja selgitab lisaks, et taotluses elukoha ja kontaktaadressiks Tallinna aadressi märkimine ei tõenda tegeliku elukoha olemasolu Eestis. Seda ei tõenda ka rahvastikuregistris elukoha registreerimine. Arvestades kaebaja väga harvaesinevaid Eesti külastusi ja kaebaja enda sõnastust, et Eestis viibides kasutab ta Rotermanni korterit, on selge, et kaebaja tegelik elukoht ei ole Eestis ja kaebaja ise ei pea oma elukohaks Eestit. PPA on otsuse p-des 60–82 põhjalikult käsitlenud kõiki kaebaja seoseid Eestiga ja põhjendanud, miks need seosed ei ole piisavad, et lugeda elamisloa pikendamise taotlust põhjendatuks. Samuti on PPA otsuse p-des 83– 86 põhjalikult selgitanud, miks kaebaja elamisloa pikendamise taotluse eesmärk ei vasta tegelikule eesmärgile. Kaebajal on küll Eestis ettevõtteid, millega ta seotud on, kuid kaebaja senine elukorraldus ja asjaolu, et ta ei ole Eestisse elama asunud, ei näita, et tal oleks tarvis Eestis elada selleks, et ettevõtlusega tegeleda. Elamisloa eesmärk ei ole lihtsustada piiriületust. Seega, kuna kaebaja ei ole alates esimesest elamisloa väljastamisest kuni viimase elamisloa lõppemiseni Eestisse elama asunud, on PPA õiguspäraselt keeldunud elamisloa pikendamisest VMS § 124 lg 1 p 7 alusel. PPA on otsuses kõik kaebaja esitatud seisukohti, tõendeid ja põhjendusi analüüsinud ja nende kohta oma seisukoha esitanud ning põhjendanud, miks kaebaja esitatu ei ole asjakohane või ei lükka ümber PPA seisukohti.
13.Täiendavas 17.05.2022 seisukohas jäi vastustaja varasemalt esitatu juurde, selgitades, et kaebaja 27.04.2022 esitatud seisukohas välja toodud kriminaaltoimikuga tutvumise asjaolud ei ole praeguses kohtumenetluses asjakohased. Vastustaja selgitab, et seadusest tuleneb ka võimalus tähtajalise elamisloa menetluse tähtaega pikendada, kui menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine või tõendite kogumine ei ole võimalik sätestatud menetlustähtaja jooksul (VMS § 34 lg 1). Haldusmenetlus oli läbi viidud vastavuses haldusmenetluse ja välismaalaste seadusega. PPA-l on kohustus enne otsuse tegemist menetluses tähtsust omavad asjaolud välja selgitada, et teha õiguspärane ja kaalutletud otsus. Kuna PPA-l oli kahtlus kaebaja Eestis elamise osas, palus PPA kaebajal Eestis elamise fakti tõendada. Asjaolu, et kaebaja ei esitanud vaatamata PPA korduvale küsimisele Eestis elamist tõendavaid dokumente, ei saa PPA-le ette heita. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et elamisloa pikendamisest keeldumise põhiline alus oli VMS § 124 lg 2 p
1.PPA on keeldunud kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest VMS § 123 p-de 2 ja 3 alusel, lisaks VMS § 124 lg 1 p 7, VMS § 124 lg 2 p 1 ja VMS § 195 p 3 alusel. Seega on PPA keeldunud tähtajalise elamisloa pikendamisest viiel alusel ning valeandmete esitamine oli üks keeldumise alus. Vaidlusalusest PPA otsusest nähtub, et PPA ei ole otsuse tegemisel peaasjalikult tuginenud valeandmete esitamisele, kõik keeldumise aluseks olevad asjaolud on ühtemoodi kaalukad. PPA on selgitanud nii vaidlusaluses otsuses kui ka vaides ning ka kohtumenetluses, et Eestis elamist ei seota konkreetsete päevade arvuga, mis välismaalane Eestis viibib, vaid tõendatud peab olema välismaalase tegelik Eestis elamine (faktiline elamine). Kaebaja menetluse jooksul esitatud selgitustest ja tõenditest nähtub selgelt ja üheselt, et kaebaja sai juba menetluse jooksul aru, et faktilise elukohaga on silmas peetud tegelikku elukohta. Seoses kriminaalmenetluse lõpetamisega märgib vastustaja, et asjaolu, et kriminaalmenetlus lõpetati, ei tähenda automaatselt, et kaebaja esitatud andmed tähtajalise elamisloa menetluses ei oleks olnud valeandmed. Pelgalt asjaolu, et valeandmete esitamine ei moodustanud kuriteo koosseisu, ei tähenda, et haldusmenetluses ei oleks valeandmeid ja võltsitud dokumente esitatud. Asjaolu, et Vabariigi Valitsus võttis 08.04.2022 vastu määruse nr 42 „Vabariigi Valitsuse sanktsiooni kehtestamine seoses Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Vabariigi agressiooniga Ukrainas“ ei ole selline, millega saaks PPA otsuse õiguspärasuse hindamisel arvestada. HKMS § 158 lg 2 sätestab, et haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga, mistõttu ei saa PPA otsuse õiguspärasuse hindamisel arvestada sanktsiooni võimalikku mõju kaebajale.
KOHTU PÕHJENDUSED
14.Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 28.06.2021 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsust nr 15.3-3.2/546-1, aga ka vastavasisulist 19.07.2021 vaideotsust nr 15.3-3.1/1615-2 ning taotletud nende tühistamist. Selliselt on kaebaja nõue Tallinna Halduskohtu 06.09.2021 määrusega fikseeritud. Põhivaidlus väljendub siiski tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/546-1 õiguspärasuse küsimuses. Vaideotsuse võib õigusselguse huvides tühistada üksnes sel juhul kui 28.06.2021 otsus nr 15.3-3.2/546-1 tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta osutub õigusvastaseks. Tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise kohta tehtud otsustuse õiguspäraseks osutumise korral vastupidistel eeldustel baseeruvat vaideotsuse tühistamise nõuet rahuldada ei saa. Kaebusest ei järeldu, et vaideotsusega oleks rikutud kaebaja õigusi mingisugusel muul moel peale selle, et kaebaja väitel loeti vaideotsuses tuvastatuks asjaolud, millega kaebaja ei nõustu (kaebuse p 2.22.) ja et vaiet ei rahuldatud.
15.Vaidlustatud otsusega nr 15.3-3.2/546-1 keelduti tähtajalise elamisloa pikendamisest, sest elamisloa pikendamise tingimused ei olnud täidetud ning esinesid elamisloa pikendamisest
keeldumise alused. Nähtuvalt vaidlustatud haldusakti punktidest 2 ja 3 oli kaebaja taotlenud tähtajalise elamisloa pikendamist (ettevõtluseks) välismaalaste seaduse § 191 alusel äriühingusse Finance TVS OÜ, kusjuures esmakordselt oli väljastatud talle tähtajaline elamisluba ettevõtluseks alates 30.12.2013 kuni 29.12.2015 ning hiljem oli seda pikendatud kuni 29.12.2020.
16.Vaidlustatud haldusakti andmisel ja tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisel on lähtutud välismaalaste seaduse (edaspidi ka – VMS) paragrahvidest 16 (haldusorgani ametnike pädevus) ja 211 (tähtajalise elamisloa andmise ja pikendamise pädevus), paragrahvi 123 punktidest 2 ja 3, paragrahvi 124 lõike 1 punktist 7 ja sama paragrahvi lõike 2 punktist 1 ning paragrahvi 195 punktist
17.Tähtajalise elamisloa andmise ja pikendamise küsimuse lahendamine on vastavalt välismaalaste seaduse § 16 ja § 211 lõikele 1 Politsei- ja Piirivalveameti ametnike pädevuses ning selles ei ole ka vaidlust. Sisuliselt on Politsei- ja Piirivalveamet tuginenud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumisel välismaalaste seaduse § 123 punktidele 2 ja 3, § 124 lg 1 punktile 7 ja § 124 lg 2 punktile 1, aga ka § 195 punktile 3, mille kohaselt on välismaalasele ettevõtluse eesmärgil antud tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumise täiendavaks aluseks see kui välismaalane ei tõenda, et tema elamisloa alusel Eestis viibimine aitaks oluliselt kaasa ettevõtluseks antava (antud) tähtajalise elamisloa eesmärgi saavutamisele.
18.Välismaalaste seaduse §-s 123 on sätestatud tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise üldised alused ning vastavalt eelnimetatud paragrahvi punktidele 2 ja 3 keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele ja tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. VMS § 124 lg 1 p 7 kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda ka siis kui on alust arvata, et välismaalase tähtajalise elamisloa taotlemise tegelik eesmärk ei vasta (ei vastanud) väidetud eesmärgile. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse ka sel juhul kui välismaalane on esitanud võltsitud dokumente või valeandmeid menetluses tähtsust omavate asjaolude kohta, sealhulgas oma varasema tegevuse kohta, viisa, elamisloa või tööloa taotlemisel või elamisloa või tööloa pikendamise taotlemisel või Eesti kodakondsuse või Eesti kodaniku isikut tõendava dokumendi taotlemisel (VMS § 124 lg 2 p 1).
19.VMS § 129 lg 2 kohaselt peavad tähtajalise elamisloa pikendamiseks olema elamisloa tingimused jätkuvalt täidetud ning vastavalt välismaalaste seaduse § 131 lõigetele 1 ja 2 kohaldatakse elamisloa pikendamisest keeldumise alustena (üldjuhul) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseid, kusjuures täiendavad alused tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiseks on sätestatud välismaalaste seaduses eraldi vastava tähtajalise elamisloa andmise aluse juures (näiteks VMS § 195 p 3). Antud juhul ongi vastustaja juhindunud tähtajalise elamisloa andmise tingimuste jätkuva täidetavuse hindamise kontekstis eelnevalt nimetatud alustest välismaalaste seaduses (§ 123 p-d 2 ja 3, § 124 lg 1 p 7, § 124 lg 2 p 1 ning § 195 p 3).
20.Tähtajalise elamisloa andmine ja ka tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumine on vastustaja kaalutlusotsus ning vastustaja pädevuses. Kohtu roll taoliste spetsiifilist hinnangut vajavate vaidluste lahendamisel on üldse mingil määral piiratud, kuid vastavalt välismaalaste seaduse § 12 lg 1 kohaldatakse eelnimetatud seaduses sätestatud haldusmenetlusele ka haldusmenetluse seaduse nõudeid. Haldusakti õiguspärasuse põhilised eeldused on välja toodud haldusmenetluse seaduse §-s 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Elamisloa andmise või selle andmisest või pikendamisest keeldumisega seonduvate vaidluste puhul ongi põhirõhk üldjuhul kaalutlemise küsimusel. Kaebaja on võimalikele kaalutlusvigadele viidanud. Lähtuvalt eeltoodust tuleb
menetlusosaliste vastandlikku positsiooni hinnata ning seda eelkõige kaalutluste piisavuse ja asjakohasuse kontekstis. Kaalutlusvigade ilmnemise korral on vaja muuhulgas hinnata kas vastava küsimuse uuel läbivaatamisel võiks haldusorgani seisukoht ka teistsuguseks kujuneda, sest kui viga või teatav vaieldavus asja otsustamist nagunii mõjutada ei võinud, siis ei pruugi haldusakti tühistamine kokkuvõttes põhjendatuks osutuda. Mis puutub vorminõuete järgimisse, siis sellega seonduvalt ei ole kaebaja etteheiteid teinud. Kohus lähtub eelnimetatust. Etteheited seostuvad pigem küsimustega sellest kas elamisloa pikendamisest keeldumiseks oli õiguslik alus, kas võimaldati ärakuulamisõiguse realiseerimist, kas vastustaja tõlgendused on olnud kooskõlas seadusega ja kas haldusakti on piisavalt põhjendatud.
21.Kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusakti osas selle õiguspärasuse eelduslikud tingimused täidetud. Taoliste vaidluste puhul on Politsei- ja Piirivalveametil ulatuslik kaalutlusruum ning ilmselgeid kaalutlusvigu vaidlustatud haldusaktist ei nähtu. Õiguslik alus tähtajalise elamisloa pikendamisest keeldumiseks oli olemas ning vastustaja on sellele ka asjakohaselt viidanud. Vaidlustatud haldusakti punktis 102 (kokkuvõttev) on küll ekslikult nimetatud VMS § 124 lg 1 p 7 asemel § 124 lg 2 p 7, kuid see ei ole taoline viga, mille tõttu peaks haldusakti tühistama.
22.Kaebajaga ei saa nõustuda, et ärakuulamisõigus ei olnud (sisuliselt) tagatud või et selgitamiskohustust ei täidetud. Vaidlustatud haldusakti lehekülgedel 1-17 on kirjeldatud põhjalikult asjaolusid ja vastava menetluse käiku ning hulgalist e-kirjavahetust alates tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse esitamisest 06.08.2020 kuni 17.06.2021. Eelnimetatu pinnalt ei saa kuidagi järeldada, et ärakuulamisõiguse realiseerimisel oleks saanud põhimõttelisi vajakajäämisi olla. Vastustaja märgib õigesti, et kaebajalt on korduvalt küsitud selgitavaid küsimusi ning antud võimalusi oma seisukohtade tõendamiseks. Selles ei saa sisulist vaidlust olla.
23.Vastustaja on keeldunud tähtajalise elamisloa pikendamisest mitmel erineval alusel, kuid läbivalt või siis peamiselt seostub keeldumine sellega, et kaebaja tegelikult (faktiliselt) Eestisse siiski elama ei asunud, mistõttu ei olnud tähtajalise elamisloa andmise tingimused selle kehtivusaja jooksul täidetud ega elamisloa pikendamise taotlus põhjendatud ning elamisloa tegelik eesmärk ei vastanud väidetavale eesmärgile. Politsei- ja Piirivalveamet on asjakohaselt selgitanud, et elamisloa eesmärgiks ei ole digitaalse suhtlemise või pangakonto avamise hõlbustamine või Schengeni viisaruumis liikumise lihtsustamine. Vastavalt välismaalaste seaduse § 117 lg 1 punktile 2 on välismaalasele antava tähtajalise elamisloa andmise üldtingimuseks ka isiku tegelik elukoht Eestis. Vastustaja on küllalt veenvalt oma sellekohast seisukohta vaidlustatud haldusakti punktides 53-56 ja 60-61 selgitanud, millega kohus nõustub ning ei pea vajalikuks kõike lähtuvalt HKMS § 165 lg 2 üle korrata. Haldusorgani konstateeringuid ümberlükkavaid vastuväiteid Politsei- ja Piirivalveameti sellekohasele seisukohale, mis seostuks tegeliku Eestis elamisega, ei ilmne ka kaebuse tekstist. Samas võib järeldada kaebusest, et seda ei olegi oluliseks peetud. Seejuures viitab kaebaja välismaalaste seaduse paragrahvile 6 ja selle 2017. aastal jõustunud muudatusele, millega jäeti Eestis püsivalt elamise mõistest välja vähemalt 183 päeva kestel riigis viibimise (ühe aasta jooksul) nõue. Kaebaja viide välismaalaste seaduse paragrahvile 6 vastustaja positsiooni siiski ümber ei lükka, sest nimetatud paragrahv sisaldub mõistete alajaotuses, mis tähendab seda, et elamisloa alusel riigis viibimist võib lugeda terminoloogiliselt küll püsivaks elamiseks, kuid sellest ei saa järeldada, et elamisloa saamise üldtingimused ei peaks olema või ei oleks pidanud olema täidetud. Tegeliku elukoha olemasolu nõude näitlikustamiseks osundas vastustaja välismaalaste seaduse paragrahvile 1974, millega on loodud erisus suurinvestorite tarbeks ja mille kohaselt ei pea suurinvestoril olema täidetud VMS § 117 lõikes 1 nimetatud tegeliku elukoha nõue. Sellest järeldub, et muudel juhtudel, kui vastavat erandit ei ole kehtestatud, peab tegeliku elukoha nõue olema täidetud. Tegeliku elukoha nõuet ei peagi seostama ilmtingimata 183 päevase miinimumperioodiga, elukoht võib klassifitseeruda tegelikuks ka muudel alustel, kuid käesoleval
juhul kaebaja suhtes seda haldusasja materjali pinnalt siiski tõdeda ei saa. Kaebaja on pidevalt ringi reisinud ning veetnud aastatel 2018-2021 Eestis lühiajaliselt ainult üksikuid päevi. Vaidlustatud haldusakti punktis 56 on märgitud, et vastustaja tegi 06.05.2021 kontrollkäigu aadressile Yyyyy, mis ei kinnitanud elamist nimetatud aadressil. Vastustaja sai sellele kinnitust veel ka asjaolust, et kaebaja ei püüdnudki kontrollkäikude tulemust (näiteks) naabrite selgituste esitamise teel ümber lükata. Eelnimetatu järeldub samuti vaidlustatud haldusakti punktist 56. Kokkuvõttes viitab see kõik sellele, et pelgalt tegeliku elukoha nõude täitma jätmise tõttu oli vastustajal õigus tähtajalise elamisloa pikendamisest keelduda. Selle taustal ei ole enam vaja kõiki vaidlusega seonduvaid aspekte üle hinnata ning samuti ei oluline kas kõiki neid haldusmenetluse käigus esitatud dokumente (kinopiletid, väidetav treeningutel osalemine, info keemilise puhastuse teenuse kasutamisest jms) millele vastustaja osundas, võis tõlgendada ka otseselt valeandmete esitamisena. Mis puutub elamisloa pikendamisest keeldumisse viitega välismaalaste seaduse § 195 punktile 3, siis ettevõtlusesse antud (sisulise) panusega seonduv on taolistes vaidlustes paljuski hinnanguline ja võibki jääda mingil määral vaieldavaks, kuid samas peab Politsei- ja Piirivalveametiga nõustuma selles, et elamisloa alusel Eestis viibimise kasutegurit, mis oleks võinud oluliselt kaasa aidata ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa eesmärgi saavutamisele, antud juhul ilmnenud ei ole. Vastustaja tuvastas õigesti, et ettevõtet on juhitud praktiliselt ilma riigis viibimata. Seega võib nõustuda vastustaja järeldusega, mille kohaselt jäi kaebajal tõendamata, et (nimelt) elamisloa alusel riigis viibimine oleks saanud ettevõtluseks antud tähtajalise elamisloa eesmärgi saavutamisele oluliselt kaasa aidata. Seega ei saa ka vastustaja viidet VMS § 195 punktile 3 ning sellega seonduvat sisulist seisukohavõttu põhjendamatuks lugeda, kuid eelkõige oli käesoleva vaidluse puhul tähenduslik see, et tegelikult ei olnud kaebaja Eestisse elama asunud.
24.Lähtuvalt eeltoodust ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakti ei oleks piisavalt põhjendatud või et selle õiguspärasuse eelduslikud tingimused ei oleks muus osas täidetud. Seega ei ole vaidlustatud haldusakti ning vastava vaideotsuse tühistamiseks ega kaebuse rahuldamiseks alust. Täiendavad tõendid, mille kaebaja esitas 10.06.2022 jätab kohus (sisulise) tähelepanuta, sest vastavalt Tallinna Halduskohtu 29.04.2022 määrusele võis menetlusdokumente ja taotlusi esitada kuni 17.05.2022. Kuni 10.06.2022 võis teise menetlusosalise täiendustele vastata, kuid mitte enam midagi juurde esitada. Samas ei nähtu, et kaebaja lisatud aukirjad Narva ettevõtjate tunnustamise kategooriates ja ühe jooksutiimi foto võiks muuta seisukohta kaebaja tegeliku elukoha küsimuses.
25.Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.