X kaebus tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 08.04.2022 otsus nr 12203060002-1 rahvusvahelise kaitse taotluse tagasilükkamise, lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamise osas ning kohustada taotlust uuesti läbi vaatama.
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Kaebaja – X, esindaja RÕA korras vandeadvokaat Aleksei Ratnikov Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet (PPA), volitatud esindajad Evelin Tuur ja Mirja Sarap
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistungil 31.05.2022
Resolutsioon
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada kaebajale PPA 08.04.2022 otsusega nr 12203060002-1 (resolutsiooni p 3) kohaldatud sissesõidukeeld. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
2.Kaebajale antud menetlusabiga seotud menetluskulud jäävad riigi kanda ning muud poolte menetluskulud nende endi kanda.
3.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga; jättes ka välja päritoluriigi ja selle asustusüksuste nimed, kaebaja rahvuse ja kodakondsuse, sünniaja, samuti päritoluriigis tegutsevate otsuses nimetatud terrorirühmituste nimetused ning kaebaja peetud veebiväljaande nimetuse.
Edasikaebamise kord
Kohtuotsuse peale on õigus esitada hiljemalt 11.07.2022 apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud 1(8)
apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X lahkus Xst 29.05.2021 Ukrainasse. Ukrainast lahkus sõja tõttu 01.03.2022 ja jõudis 06.03.2022 Eestisse. Samal päeval võeti temalt vastu rahvusvahelise kaitse taotlus. Selle kohaselt ei saa ta Xsse naasta X lähtuva ohu tõttu. Reisi sihtkohaks ja eesmärgiks märkis ta Tallinna, kuna siin elab tema vend X.
2.PPA luges 08.04.2022 otsusega kaebaja taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks ning lükkas VRKS § 20 lg 2 alusel tagasi. Samuti tehti samas otsuses väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel lahkumisettekirjutus (vabatahtliku täitmisajaga 30 päeva jooksul) lahkumiseks Xsse ning kohaldati VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks.
3.Kaebaja esitas 29.04.2022 kaebuse halduskohtule kaevatava otsuse tervikuna tühistamiseks ning PPA kohustamiseks rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama.
4.Kohus võttis kaebuse 12.05.2022 menetlusse, andis kaebajale menetlusabi riigilõivust ja tõlkekuludest (kohtuistungi ja otsuse põhjendava osa tõlkimisel) vabastamiseks. Kohtuistungil esitas kaebaja taotluse kaebuse rahuldamata jätmise korral kohaldada esialgset õiguskaitset ja peatada kaevatava otsuse täitmine ning vabastada ta esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumisest. Kohus lahendab selle eraldi määrusega.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
5.Kaebaja palub tühistamis- ja kohustamisnõude rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 1) Kaebaja selgitas vestluse käigus vastustajale, et koduriigis vedas ta enda internetipõhist väljaannet X, milles ta kirjutas kuidas asjad peaks Xs paremad olema. Oma antud tegevuse tõttu ähvardati teda. Kuna kaebaja kajastas kriitilisi seisukohti, siis ähvardasid teda valitsusega seotud inimesed. Internetipõhises väljaandes lõpetas kaebaja seisukohtade avaldamise 2012. aastal aga jätkas oma Facebooki lehel postitamist ning nõuannete andmist X noortele. 2) Kaebajal on põhjust Xs karta X valitsust ja valitsusega seotud isikuid, kes ähvardasid taotlejat valitsuskriitiliste sõnavõttude pärast; X, kes tapab inimesi ja X karjuseid, kes on kõikjal üle X ja kes tapavad ja röövivad kõiki ja kõike. Kaebaja leiab, et vastustaja väide, et tema ütlused X tuleneva võimaliku ohu kohta olid üldised, ei oma antud juhul tähtsust. Kaebaja on koduriigis antud organisatsiooni kuuluvate isikute tegevust näinud ja temal on sellest tulenevalt oht sattuda nimetatud organisatsiooni ohvriks. 3) Vastustaja väide, et kaebaja ütlused X karjustest tuleneva ohu kohta olid üldised, ei oma antud juhul tähtsust. Kaebaja on koduriigis antud organisatsiooni kuuluvate isikute tegevust näinud ja temal on sellest tulenevalt oht sattuda nimetatud organisatsiooni ohvriks. Lisaks oli kaebaja onu antud organisatsiooni liikmete poolt röövitud. Asjaolu, et ta hiljem vabastati, ei ole absoluutne ega näita, et kõik röövitud isikud vabastatakse ning samuti et kõik isikud saadakse valitsuse poolt kätte. 4) Vastustaja väide, et kaebaja ütlused selle kohta, et valitsus või valitsusega seotud isikud oleks talle ohuks, on vähetõenäolised, on vastustaja subjektiivne ja põhjendamata arvamus. Kaebaja selgitas vestluse käigus vastustajale, et teda ähvardati. Kaebajal on aga ähvardusi väga raske 2(8)
tõendada, kuna ähvardused on suulised ja füüsilised. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole arvestanud kaebaja ütluste ja selgitustega ning teinud seetõttu valed järeldused, et kaebajal puudub isiklikest asjaoludest tulenev põhjus X riigivõimu ja sellega seotud isikuid karta. Kaebaja on oma poliitilise meelsuse tõttu Xs tagakiusu ohus. Jääb arusaamatuks, mida peab vastustaja silmas märkides, et kuigi kaebajat survestati, jätkas ta pidevalt kirjutiste avaldamist. Kaebaja leiab, et tema tööl oleks puudunud mõte kui ta ei oleks pidevalt kirjutisi avaldanud ja jätkanud nende avaldamist ka survestamise ajal. Kogu Xs oldud aja kaebajat survestati ja ähvardati. 5) X olukorda on vastustaja analüüsinud allikaid valikuliselt kasutades. Avalikud allikad tegelikku olukorda õigesti ei kajasta. Vastustaja pole kohaldanud uurimispõhimõtet. Kaebaja on selgitanud teda ähvardavat tagakiusu (röövimise ja tapmise ohtu) ning vastustaja pole neid väiteid ümber lükanud. Vastustaja on ka enda otsuses õigesti märkinud, et EUAA on välja toonud, et mõned teod inimõigusaktivistide, protestijate, blogijate, ajakirjanike ja teiste meediatöötajate vastu võivad tagakiusuni küündida (nt tapmine, inimrööv, soopõhine vägivald, meelevaldne kinnipidamine, füüsiline vägivald). Kaebaja leiab, et vastustaja oleks pidanud otsuse tegemisel antud asjaoluga arvestama. 6) Kaebajale tulnuks anda ajutine kaitse nagu kõigile Ukrainast sõja eest põgenenutele. Sellist võimalust kaebajale ei selgitatud. 7) Lahkumisettekirjutus pole põhjendatud, kuna kaebaja soovib Eestis oma venna juures olla, mistõttu tal on side Eestiga. Kaebaja soovib siin töötada. Rikutakse väljasaatmise keeldu (VSS § 171). Eestis on kaebajal turvaline ja siit väljasaatmine pole põhjendatud. 8) Kaebaja on selgitanud, miks ta oli sunnitud lahkuma Xst ja seejärel Ukrainast. Vastustaja pole tõendanud, et kaebaja ütlused Xst lahkumise põhjuste kohta on ebaõiged. Kaebaja leiab, et tema puhul esineb VSS § 31 märgitud sissesõidukeelu määramist välistav asjaolu. Kaebaja ei kujuta ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule ega avalikule korrale. Sissesõidukeeld kolmeks aastaks on ebaproportsionaalne. Vastustaja seisukohad
6.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. 1) Tagakiusuks ei saa pidada igasugust negatiivset sündmust päritoluriigis (VRKS § 19 lg 2) ning samuti ei saa tagakiusajaks pidada igat isikut (VRKS § 19 lg 5). (vt ka Riigikohtu 01.10.2018 otsus asjas nr 3-18-1026, p 13) 2) Kaebaja ei toonud vestlusel välja ühtegi konkreetset põhjust ega asjaolu, mis lubaks arvata, et X või X karjused võiks endast taotleja suunalist ohtu kujutada. Taotleja ütlused X ja X karjustest tuleneva võimaliku ohu kohta olid üldised, mitte seotud taotleja isikuga ning rääkisid pigem sellest, kuidas need üldiselt Xs tegutsevad ja inimesi tapavad. Vastustaja hinnangul vähetõenäoline, et X ja X karjused oleks ohuks taotleja elule ja tervisele. 3) Samas otsuse punktis on vastustaja analüüsinud ka seda, mis puudutab taotleja ütlusi selle kohta, et valitsus või valitsusega seotud isikud oleks talle ohuks ja leidnud, et ka sellekohased ütlused on vähetõenäolised. Taotleja kirjeldatud intsidendid : a) valitsus kutsus teda tagasi Xsse, aga ei andnud lubatud tööd; b) talle öeldi, et ta peab lõpetama valitsuskriitiliste arvamuste kirjutamise ja talle pakuti selle eest raha, kuid ta ei võtnud raha vastu; c) kriitiliste kirjutiste tõttu tundis ta survet ja pidi Xst lahkuma; 3(8)
d) keegi uinutas ta ja ta auto varastati ära (inimene võis olla valitsuse käepikendus); e) tema sülearvuti võeti ära; f) valimiskampaania ajal taheti autot kividega visata. PPA hinnangul ei anna eelnimetatud intsidendid ei üksikult ega kogumis kokku tõenäosust, et X valitsus või valitsusega seotud isikud oleks kaebajat süstemaatiliselt Xs taga kiusanud. Ka taotleja ise väitis vestlusel, et tagakiusamist kui sellist ei olnud, aga ähvardused olid mingitelt indiviididelt. Kui PPA tõi taotlejale välja, et X ametivõimudega tal laiemalt Xs probleeme ei olnud (kasvõi näiteks, et talle väljastati kodaniku pass ja ta sai riigist lahkuda ja sinna naasta), siis taotleja nõustus ja viitas sellele, et riigis on üldine halb olukord. Kui PPA tõi taotlejale välja, et tema X ei nähtunud võimuvastasust, siis tõdes taotleja, et see ei olnud otseselt võimuvastasusele suunatud, vaid see oli üldine blogi. (29.03.2022 vestluse protokoll lk 9) 4) Kaebajalt küsiti 29.03.2022 vestlusel, et mis juhtuks, kui ta naaseks Xsse. Kaebaja on esmalt toonud välja asjaolu, et ta peaks seal alustama nullist ja seal ei ole tema jaoks tööd ning kaebaja ja ta pere kannataks. Teise asjaoluna toob ta välja, et ta ei läheks kuritegelikule teele nagu teised noored, vaid ta kirjutaks uuesti edasi, sest asjad on Xs halvasti ja ilmselt seetõttu oleks ta elu ohus. Kolmanda asjaoluna räägib ta vahejuhtumist kus pommitati 900 inimesega rongi ja üleüldisest kriminogeensest olukorrast Xs, kuid ta ei maini kordagi, et seoses varem tehtuga oleks kaebaja elu Xsse naastes ohus. Kõike eeltoodud arvesse võttes jääb vastustaja seisukohale, et taotlejal puudub isiklikest asjaoludest tulenev põhjus X riigivõimu ja sellega seotud isikuid karta. 5) Üldine olukord X osariigis pole selline, mis lubaks jaatada tõenäosust, et tsiviilisiku elu võiks selles osariigis viibimise tõttu ohtu sattuda, samuti leiab vastustaja, et puuduvad teated selle kohta, et tagasisaadetavatel või vabatahtlikult tagasipöörduvatel nigeerlastel oleks süstemaatilisi probleeme. Vastustaja on analüüsinud päritolumaa informatsiooni põhjalikult, kasutades selleks ametlikke raporteid X olukorra kohta. Kaebaja väited selle kohta, et vastustaja on analüüsinud Xs valitsevat olukorda valikuliselt, on paljasõnalised ning kaebaja ei ole toonud välja ka ühtegi teist infoallikat, mis kinnitaks vastupidist või avaksid teistsuguse olukorra Xs kui see, mida vastustaja on oma otsuses kirjeldanud. 6) PPA on hinnanud kaebaja ütluseid ja päritoluriigi informatsiooni ning leidnud, et kaebaja isiklik olukord ei ole selline, mis vastaks VRKS § 4 lg 2 sätestatud täiendava kaitse saaja definitsioonile ning ka objektiivne olukord ei ole Xs selline, mille tõttu kaebaja vajaks täiendavat kaitset. 7) Kaebajale ei kohaldu Vabariigi Valitsuse 08.03.2022 määruse kohane ajutine kaitse, kuna ta ei vasta seal toodud tingimustele. 8) Lahkumisettekirjutus on õiguspärane, kuna kaebaja ei kvalifitseeru rahvusvahelisele kaitsele. 9) PPA on kooskõlas VSS § 31 lg-ga 3 arvestanud ja hinnanud olulisi asjaolusid, mis võiksid mõjutada sissesõidukeelu kohaldamist ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramist ning seda vaidlustatud otsuses ka nõuetekohaselt põhjendanud. Otsuses kirjeldatud andmetele tuginedes saab PPA järeldada, et kaebajal puuduvad lähemad isiklikud, majanduslikud, tervislikud või muud sidemed Eestiga ning teiste Schengeni liikmesriikidega, mis kaaluksid üles sissesõidukeelu kohaldamise. Eelnevat arvestades ei esine taotleja puhul sissesõidukeelu määramist välistavaid asjaolusid. Hinnates kõiki isikuga seonduvaid asjaolusid kogumis on vastustaja seisukohal, et kaebajale VSS § 74 lg 1 alusel kohaldatud sissesõidukeel Schengeni alale pikkusega 3 aastat alates isikule pandud lahkumiskohustuse täitmise päevast, on õiguspärane. Kohtunõudele vastuseks PPA selgitas, et etteheide kaebajale oli, et tal polnud õigust Poolast edasi liikuda Eestisse, kuigi siin elab tema vend, kellel on elamisluba Eestis püsivalt elamiseks. Kaebaja 4(8)
pidanuks lahkuma oma päritoluriiki või taotlema vastavalt üldiste varjupaiga reeglite kohaselt rahvusvahelist kaitset esimeses turvalises riigis ehk Poolas. Kaebaja ei vasta ajutise kaitse saamise eeldustele. Puuduvad asjaolud humaansetel kaalutlustel sissesõidukeelu kohaldamata jätmiseks.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kaebus jääb rahvusvahelisest kaitsest keeldumise otsuse ning kaebajale tehtud lahkumisettekirjutuse tühistamise osas rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel ei korda kohus haldusaktis esitatud põhjendusi, kuna nõustub nendega. Kohus tühistab sissesõidukeelu. Rahvusvahelisest kaitsest keeldumine
8.HKMS § 158 lg 31 esimese lause kohaselt hindab kohus rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.
9.Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund või täiendava kaitse seisund. VRKS § 4 lg 1 alusel on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist mh poliitiliste veendumuste pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. VRKS § 4 lg-st 3 tulenevalt on täiendava kaitse saaja välismaalane, kes ei kvalifitseeru pagulaseks ja kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavat asjaolu ja kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasivõi väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu, sealhulgas surmanuhtluse kohaldamise või täideviimise, tema piinamise või tema suhtes ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamise või konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumise või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamise rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu. VRKS § 4 lg-s 3 ei sisaldu ammendav loetelu. Euroopa Kohus on märkinud, et isikut saaks lugeda täiendava kaitse nõuetele vastavaks, kui on põhjendatult alus arvata, et taotleja seisaks asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). VRKS § 20 lg 1 sätestab, et kui olemasolevate tõendite põhjal on selge, et taotleja ei vasta direktiivis 2011/95/EL ettenähtud rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele, loetakse taotlus põhjendamatuks. VRKS § 20 lg 2 alusel lükatakse põhjendamatu taotlus tagasi.
10.VRKS § 19 lg 5 kohaselt saab tagakiusajaks olla ka mitteriiklik ühendus või organisatsioon. PPA on kaevatava otsuse p-s 5.2 põhjendanud, miks kaebajat ei saa pidada terroristlike rühmituste X või X karjuste tõttu päritoluriigis reaalses ohus olevaks. Kaebaja ei toonud haldusmenetluses ega kohtumenetluses välja konkreetseid asjaolusid, miks ta on nimetatute poolt enam ohustatud kui mistahes X elanik. Isegi kui kaebaja on enda blogis kunagi midagi X kohta kirjutanud, pole sellele järgnenud mingeid tegevusi tema suhtes või ähvardusi nimetatud organisatsioonidelt. Sugulaste (onu, vend) väidetav röövimine ja seejärel vabastamine ei viita kaebajat isiklikult ähvardavale ohule ega sellisele üldisele ohutaseme määrale, et andma peaks varjupaika. X on territooriumi poolest suur riik ning kaebaja ei ole kohustatud elama (maa)piirkondades, mis on nimetatud organisatsioonide poolt enam ohustatud. Kaebaja hariduslikku tausta arvestades on tal usutavalt võimalik elada ja tööd leida mistahes X suurlinnas (nt X, kus ta on varem elanud). Kaebaja ei toonud ka kohtuistungil välja muud, kui et ta elas teatud regioonis ja tegeles talupidamisega ning X karjased ähvardavad just talupidajaid. Kaebaja pole seega kuidagi isiklikult nimetatud organisatsioonide huviorbiidis. Pelgalt hüpoteetiline võimalus juhuslikult rünnaku ohvriks langeda ei anna alust rahvusvaheliseks kaitseks.
11.Kaebaja ei kuulu oma sõnade kohaselt Xs opositsioonilisse erakonda ega tegutse poliitikas. Esmases taotleja ankeedis pole kaebaja oma väidetavat poliitilist meelsust isegi maininud. Kaebaja väidetav valitsuskriitiline tegevus ja meelsus pole olnud rahvusvahelise kaitse taotleja 5(8)
vestlusel ilmnenu kohaselt ka püsiv. Samuti pole valitsuse või pigem riigi üldise kehva olukorra väidetav kritiseerimine toonud talle ega lähedastele kaasa tõsiste tagajärgedega intsidente päritoluriigis. Kaebaja kirjutised kajastasid pigem riigi üldist olukorda, millega ta rahul polnud (vt 29.03.2022 vestluse protokoll, p 53). Viimasel ajal hoidus väidetavalt valitsuskriitilistest sõnavõttudest ja keskendus raha teenimisele. (vt asjaolud PPA otsuses p 5.2 eelviimane lõik ja p 5.3) PPA-ga vestlustel välja toodud 5 oletatavat võimudega seotud intsidenti pole toonud tõsiseid tagajärgi (29.03.2022 vestluse protokoll, p 12-17). Kohtuistungil selgitas kaebaja, et tema plaan on erakondade suhtes jääda erapooletuks. Samas on tal tulevikuplaan minna poliitikasse kui võim vahetub. Kohtuistungil tõi kaebaja välja selliseid asjaolusid, mida ta PPA-ga vestlusel ei maininud, nagu SMS-i teel tapmisähvarduste saatmine, kui ta kritiseerimist ei lõpeta. Telefon, kus SMS-id olid on aga kadunud. Väidatavalt pöördus kaebaja rakenduse Viber kaudu ühe korra politseisse seoses ähvardustega, mida ta samuti PPA-ga vestlusel ei maininud. Samuti ilmnes, et lisaks terroristide poolt röövitud onule on tal ka teine onu, kes töötas valitsuse heaks ja oli kriitiline valitsuse suhtes ning valitsus röövis ta ja küsis vabastamise eest raha. Lähedasi pereliikmeid kaebaja tõttu Xs ähvardatud pole ning õed ja vennad pole seotud poliitikaga. Kaebajat ennast pole Xs lähedaste juurest otsimas käidud. Kohus leiab, et kaebaja vastuolulised selgitused ja nende muutmine kohtumenetluses ning selliste asjaolude lisamine (eelkõige tapmisähvardused SMS-ga), mida iga reaalselt tagakiusu kartev inimene oleks rääkinud rahvusvahelise kaitse taotleja vestlusel esimesel võimalusel, viitavad selgelt sellele, et kaebaja on oma väidetava tagakiusu tõsiseltvõetavuse suurendamiseks hakanud asjaolusid välja mõtlema ning tegelikku tagakiusuohtu tal oma päritoluriigis ei ole. Kohtuistungil esitatud asjaolusid ei sisaldu ka kaebuses, mis on täiesti üldsõnaline. Kaebaja hakkas valitsust kritiseerima väidatavalt 2010. a Ukrainas õppides. Pöördus 2012. a tagasi Xsse. Xs hakkasid tulema SMS-d tapmisähvardustega (kusagil 2015. a ja lakkasid 2018. a), kuid selle vaatamata elas kaebaja seal Ukrainasse naasmiseni 29.05.2021. Ukrainas ei taotlenud kaebaja kordagi rahvusvahelist kaitset. Xst lahkumisel valitsus mingeid takistusi kaebajale ei teinud ning kaebaja sai riigist probleemideta lahkuda. Kaebaja isiklikud asjaolud kogumis ei viita kohtu hinnangul sellele, et tal võiks olla päritoluriigis tegelik tagakiusuoht valitsuse suhtes (X üldise olukorra kohta) avaldatud kriitika tõttu.
12.Päritoluriigi teave (kaevatava otsuse p-s 5.2 ja 5.4 viidatud) ei toeta kaebaja väiteid, et valitsus võiks teda isiklikult taga kiusata või terroristlikest rühmitustest võiks tuleneda kaebajale reaalne oht, mille puhul on riik ühtlasi ka tegevusetu. Kaebaja väidab küll PPA poolt päritoluriigi teabe valikulist kasutamist, kuid pole esitanud omapoolseid allikaid, mis kogutud teabe õigsuse kummutaks või selgitanud millised PPA poolt kasutatud allikates esitatud andmed on valikust välja jäetud ja toetavad kaebaja väiteid isikliku tagakiusu kohta. Riigi üldine olukord majanduses, inimõiguste järgimisel ja poliitilise tasandi juhtimisel – ei anna alust rahvusvaheliseks kaitseks, kui puuduvad sellised kaebajast lähtuvad isiklikud asjaolud, mis annaksid alust uskuda tagakiusu ohtu sattumist päritoluriiki naastes.
13.VRKS § 11 lg-st 2 ja § 14 lg-st 5 tuleneb varjupaigataotleja kohustus esitada tõendid selle kohta, et tal on põhjust karta päritoluriiki naasmisel tagakiusamist. Eeltoodu on reguleeritud ka Euroopa Liidu direktiivi 2011/95/EL artiklis 4. Euroopa Liidu Kohus on 25.01.2018 kohtuotsuses F, C-473/16 selgitanud, et kui 2011/95/EL direktiivi artikli 4 alusel pädevate asutuste poolt läbiviidava kontrolli raames ei toeta taotleja ütluste teatavaid aspekte dokumentaalsed või muud tõendid, siis saab neid aspekte arvesse võtta vaid juhul, kui direktiivi artikli 4 lõike 5 punktides a–e kumulatiivselt esitatud tingimused on täidetud. Nende tingimuste hulka kuulub ka see, et taotleja avaldused on osutunud loogiliseks ja usutavaks ega ole vastuolus taotleja juhtumiga seotud olemasoleva konkreetse ja üldise teabega, ning samuti see, et taotleja üldine usaldusväärsus on kindlaks tehtud. 6(8)
Kohus ei pea kaebaja seletusi päritoluriigi teabe kontekstis ja seletuste ajas muutumist arvestades eluliselt usutavaks ning kaebaja üldine usaldusväärsus on kohtu hinnangul madal. Asjaoludest kogumis ja kaebaja käitumisest võib järeldada kaebaja soovimatust naasta päritoluriiki eelkõige majanduslikel põhjustel ja seal väheeduka eneseteostuse tõttu. See on inimlikult mõistetav, kuid ebapiisav rahvusvahelise kaitse andmiseks.
14.Kohus leiab, et kaebaja ei vasta pagulasena tunnustamise ja täiendava kaitse andmise eeldustele. Tagasisaatmisel päritoluriiki ei ole riigi kodanikel süsteemseid probleeme (PPA otsuse p 6).
15.Ajutine kaitse pole seisund, mis vajaks tunnustamist nagu pagulasstaatus. Tegemist on kohese ajutise varjupaiga andmisega Euroopa Liidus, et mh hõlbustada vastutuse jagamist liikmesriikide vahel. Euroopa Nõukogu 04.03.2022 rakendusotsusega (EL) 2022/3821 määrati kindlaks, et Ukrainast lähtub põgenike massiline sissevool direktiivi 2001/55/EÜ artikli 5 tähenduses ning sellest tulenevalt on ette nähtud ajutise kaitse kohaldamine. Nõukogu otsusest tuleneb selle kohaldamisalasse kuuluvatele inimestele grupipõhiselt automaatne ajutine kaitse. Rakendusotsuse artikli 2 lõikes 1 on sätestatud, et kõnealust otsust kohaldatakse järgmiste isikute kategooriate suhtes, kes olid sunnitud põgenema 24.02.2022 või pärast seda kuupäeva Venemaa relvajõudude sõjalise sissetungi tõttu, mis algas sellel kuupäeval: a) enne 24. veebruari 2022 Ukrainas elanud Ukraina kodanikud; b) kodakondsuseta isikud ja muude kolmandate riikide kui Ukraina kodanikud, kellel oli Ukrainas rahvusvaheline kaitse või samaväärne riiklik kaitse enne
24.veebruari 2022; c) punktides a ja b osutatud isikute pereliikmed. VRKS § 52 kohaselt on rakendusotsus aluseks Vabariigi Valitsuse (VV) korraldusele, mis anti 08.03.2022. VV korraldus nr 662 „Ajutise kaitse andmine“ näeb ette ajutise kaitse samadele eelnimetatud isikute kategooriatele. Kuigi rakendusotsuse põhjenduse 13 kohaselt võivad liikmesriigid laiendada ajutist kaitset kõigile kodakondsuseta või muudele kolmandate riikide kodanikele, kes elavad seaduslikult Ukrainas ega saa turvaliselt ja püsivalt naasta päritoluriiki, samuti Ukrainas lühiajaliselt viibijatele (õppijad, töötajad), pole Eesti Vabariik laiendatud ajutist kaitset kehtestanud. Muuhulgas pole seda tehtud Ukrainas sõja puhkemise ajal ajutiselt puhkusel või tööga seoses viibinute suhtes (rakendusotsuse põhjendus 14). Samast põhjendusest 13 tulenevalt on Eesti Vabariik siiski kohustatud humanitaarsetel põhjustel lubama nende isikute turvalise läbisõidu päritoluriiki või -piirkonda. Kaebajal on kehtiv X kodaniku pass ning Ukrainas viibis ta ajutise elamisloaga (kehtiv kuni 15.06.2022) ega kuulu seetõttu eeltoodud isikute kategooriasse, kellele laieneks Eesti Vabariigis ajutine kaitse. Seetõttu pole kaevatav otsus õigusvastane põhjusel, et isiku suhtes oleks rakendatud vale menetlust. Lahkumisettekirjutus
16.Kaebajale tehti VSS § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel lahkumisettekirjutus (vabatahtliku täitmisajaga 30 päeva jooksul) lahkumiseks Xsse. Lahkumisettekirjutus (vabatahtliku täitmisajaga) on õiguspärane kõigi selle aluseks olevate normide kohaldamise osas. Kaebaja Eestis viibimise seadustamiseks alust pole (VSS § 9 lg 1). Kohus ei korda PPA põhjendusi, vaid märgib täiendavalt üksnes seda, et kaebaja peamised perekondlikud sidemed on Xs (abikaasa ja lapsed ning muud lähikondsed). Eestis venna elamine ei anna alust pidada perekondlikke sidemeid siin ülekaalukaks. Kaebaja vend saab reisida päritoluriiki oma lähedastega kohtumiseks ning sissesõidukeelu tühistamisel saab kaebaja vennaga kohtumiseks reisida Eestisse. Väljasaatmise keelu (VSS § 171) rakendamiseks kaebaja puhul ühtegi asjaolu ei esine.
17.Sissesõidukeelu määramise aluseks VSS § 7 lg 1 kohaselt on viibimisaluse puudumine VMS § 43 lg 1 mõttes. VSS § 6 järgi on sissesõidukeeld tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.
18.PPA-l on kaalumiskohustus nii sissesõidukeelu kestuse määramisel kui ka küsimuses, kas sissesõidukeeldu üldse kohaldada (RKHK asjas nr 3-17-1927, p 21). Keeld ja selle kestus peavad asjaolusid arvestades olema proportsionaalsed (vt RKHK asjas nr 3-17-1545, p 34; 3-17-1927, p 13). PPA on määranud sissesõidukeelu VSS § 74 lg 3 kohases maksimummääras ( 3 a). PPA nõustus kohtu selgituste järel kohtuistungil sellega, et kaebajale ei saa ette heita seda, et ta Ukrainas puhkenud sõja eest põgenedes ja Poola sisenedes liikus edasi Eestisse, kus elab tema vend. Kaebaja lahkus Ukrainast 01.03.2022. Euroopa Nõukogu rakendusotsus võeti vastu 04.03.2022 ning Eesti valitsus otsustas alles 08.03.2022, millise ulatusega ajutine kaitse (et pole hõlmatud Ukrainas välismaalastest õppijad ja töötajad) laieneb Eesti Vabariigis, mil kaebaja oli juba Eestisse jõudnud. Üldteadaolevalt EL-i piiririikides (sh Poola), kes võtsid esmaselt vastu Ukrainast sõja eest põgenejaid valitses suur segadus ning ka kaebajale ei selgitanud keegi tema õigusi ega kohustusi (milliseid polnud sellel hetkel isegi kehtestatud, v.a üldised varjupaigareeglid). Muuhulgas ei saanud kaebaja teada seda, et ta peaks lahkuma oma päritoluriiki, kuna EL-i pole tal õigust Ukraina sõjapõgenikuna jääda. Seega on ilmne, et sellist etteheidet sissesõidukeelu kohaldamisel kaebajale teha ei saanud. PPA otsuse (p 2) kohaselt on see asjaolu olnud sissesõidukeelu määramisel seejuures kaalukas. Ühe kaaluka asjaolu äralangemine tähendab kaalutlusotsuse puhul seda, et otsus on õigusvastane ning kohus ei saa PPA eest teha uut kaalutlusotsust sekkumata lubamatult haldusorgani diskretsiooni. Sissesõidukeeld tuleb tühistada. Kohus peab ka vajalikus märkida PPA kohtuistungil esitatud väitega (kaebaja on varjupaigasüsteemi kuritarvitaja) seoses, et selle puhul võib osutuda oluliseks, kas isik viibis Ukrainas seaduslikult või mitte ning kas varjupaigataotluse esitamine oli tema jaoks nö sunnitud valik, et viibida Euroopas oma lähikondse juures senikaua, kui saab esimesel võimalusel naasta Ukrainasse või siis selgub, et sõda kujuneb pikaajaliseks ning liikmesriik, kus ta viibib, ajutist kaitset temale ei laienda ja tuleb ikkagi lahkuda Xsse.
19.Kohus leiab kokkuvõtvalt, et kaebuse rahuldamiseks ja PPA kaevatava otsuse tühistamiseks rahvusvahelisest kaitsest keeldumise ja lahkumisettekirjutuse osas alus puudub, samuti pole sellest tulenevalt alust rahuldada kohustamisnõuet rahvusvahelise kaitse taotluse uueks läbivaatamiseks. Sissesõidukeelu tühistab kohus HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel. Menetluskulud
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kaebaja said menetlusabi (tõlkekulude kandmisel), kohustuseta need hiljem hüvitada. HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad need kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (HKMS § 109 lg 1). Kohtuotsuse avaldamise piirang
21.Kohus avaldab otsuse isiku identifitseerimist välistavalt (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.