X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2022 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/26-1 tühistamiseks, Politsei- ja Piirivalveameti kohustamise nõudes vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X, määratud esindaja advokaat Rando Usin Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap
Asja läbivaatamise vorm
Kohtuistung 13.05.2022
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 14.02.2022 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 15.3-3.2/26-1 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama.
2.Jätta menetlusabi andmise kulud (riigilõiv, kohtuistungi ning kohtulahendi resolutsiooni ja kohtu põhjenduste tõlkimisega seotud kulud) ning riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu riigi kanda. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
3.Asendada kaebaja, tema endise abikaasa ja tema lapse nimi kohtuotsuses läbivalt tähemärgiga. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 04.07.2022. Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik X esitas 20.05.2020 Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse Eestisse abikaasa juurde elama asumiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel. Kaebajal oli tähtajaline elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks ajavahemikul 04.08.2016 kuni 03.08.2017, mida pikendati kaheks aastaks. Kaebaja esitas
13.10.2020 taotluse ümbervormistamise avalduse tähtajalise elamisloa saamiseks Eestisse püsivalt elama asumiseks. Kaebajal on Eestis seaduslik viibimisõigus tulenevalt välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 43 lg 1 p-st 5. Kaebajale anti tähtajaline elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks, kuid kaebaja ei ole PPA hinnangul talle antud elamisluba eesmärgipäraselt kasutanud: 29.05.2020 taotles kaebaja abikaasa lahutust, kuna kaebaja ja tema abikaasa abielulised suhted lõppesid juulis 2019. Kaebaja ei ole PPA hinnangul Eestis eluga kohanenud ega läbinud kohanemisprogrammi.
2.PPA keeldus 14.02.2022 otsusega nr 15.3-3.2/26-1 X tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks, kuna kaebajal oli korduvaid avaliku korra rikkumisi, kaebaja ei ole järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, ei ole austanud põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe. PPA hinnangul võib kaebaja Eestis viibimine ohustada avalikku korda. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud ning tema katseaeg on kehtiv kuni 23.07.2022, mida pikendati kuni 23.09.2022 kontrollnõuete rikkumise tõttu. Kaebaja ei ole muutnud oma käitumist. Kaebaja ei ole teinud tema karistamisest vajalikke järeldusi oma käitumise muutmiseks. Kaebaja on Egiptuse Araabia Vabariigi kodanik. Tähtajalisest elamisloast keeldumisel on tal võimalik elada oma kodakondusjärgses riigis. Kaebajal on Eestis alaealine laps ja lahutatud abikaasa, kelle korteris kaebaja elab. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei riiva kaebaja õigust elada perekonna- ja eraelu Eestis, kuna kaebajal on Eestis viibimiseks alus ning tal ei ole kohustust Eestist lahkuda. Tähtajalisest elamisloa andmisest keeldumisega ei rikuta kaebaja põhiõigust kaebaja eraelule ning tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsus on proportsionaalne. Kaebaja töötab alates 04.10.2020 samas äriühingus, kus tal töökohustuste rikkumise tõttu varasemalt tööleping lõpetati. Kuna kaebaja ei ole alates 03.10.2016 kuni käesoleva ajani pidevalt töötanud ja ravikindlustust omanud, ei vasta kaebaja tähtajalise elamisloa andmise tingimustele.
3.Tallinna Halduskohtule saabus 16.03.2022 X kaebus PPA 14.02.2022 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/26-1 tühistamiseks, PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi.
KAEBAJA SEISUKOHAD
4.Kaebaja ei nõustu PPA seisukohaga, et ta on ohuks Eesti Vabariigi avalikule korrale. Kaebajat on kiusatud erinevates olukordades nahavärvi tõttu ja sellest on ka erinevad konfliktid alguse saanud. Kaebajal on Eestis seaduslik viibimisõigus kuni 22.09.2022, mis tuleneb VMS § 43 lg 1 punktist 5. Kaebaja ei saa peale 22.09.2022 osaleda lapse kasvatamisel.
5.Vaidlustatud PPA otsus on puudulikult põhjendatud ja kaalutlusvigadega. Euroopa Kohus leidis nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 osas, et avaliku korra ja julgeoleku kaalutlustel võib meetmeid tarvitusele võtta üksnes siis, kui pädevad riigisisesed asutused on üksikjuhtumit hinnanud ning on tõendatud, et asjaomase üksikisiku käitumine kujutab endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnda ühiskonna põhihuvi. PPA ei ole võtnud piisavalt arvesse kaebaja huvi perekonna- ja eraelule. PPA ei ole arvestanud lapse huve ega kaebaja kui lapse isa huve. Lapse ja vanema suhted on ühiskonnas ühed olulisemad sidemed ja neid ei tohiks kergekäeliselt lõhkuda. Kaebaja elab Eestis lapse pärast ja ta ei suuda lapse ega pereta elada. Kui kaebaja on sunnitud elamisloa puudumise tõttu riigist lahkuma, saab ta küll lapse eest hoolitseda materiaalselt, kuid ta ei saa pakkuda lapsele vaimset tuge ja hoolt, mis on lapse kasvamisel ja arenemisel äärmiselt oluline. Kaebaja ei saa Egiptusesse naastes oma perega koos olla.
6.Kaebaja ei nõustu, et tema käitumine kujutaks endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis võiks kahjustada ühiskonna põhihuvi. PPA seisukohad tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks ei ole piisavad.
VASTUSTAJA SEISUKOHAD
2 (6)
7.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.
8.Vaidlustatud otsuses on PPA arvesse võtnud kõiki kaebaja esitatud seisukohti ning jõudnud õiguspärasele otsusele. Otsuse p-s 36 ja 37 on põhjendatud, miks ei vasta kaebaja tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. PPA on selgitanud, et VMS § 117 lg-s 1 on sätestatud üldtingimused, mis peavad olema täidetud tähtajalise elamisloa andmiseks ning et VMS § 117 lg 2 sätestab, et üldtingimused peavad olema täidetud mistahes alusel elamisloa andmiseks. Lisaks on selgitatud, et kuna kaebajal ei olnud kogu elamisloa omamise perioodil kehtivat ravikindlustust, ei vasta kaebaja tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Kaebajal ei ole olnud töökohta kogu elamisloa kehtivuse perioodi jooksul, mistõttu puudus kaebajal ka legaalne sissetulek (üldtingimus VMS § 117 lg 1 p 3).
9.Otsuse p-s 38 on PPA põhjendanud, et kaebaja puhul on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Ka pärast elamisloa andmisest keeldumise otsust on kaebaja 26.03.2022 rikkunud avalikku korda, viibides joobeseisundis avalikus kohas, olles agressiivne. Kaebaja on elamisloa kehtivuse jooksul korduvalt sattunud politsei huviorbiiti avaliku korra rikkumisega. Kuna sellistes olukordades on korduvalt reageerinud kõrvalised isikud ning teinud väljakutse politseile, siis saab järeldada, et kaebaja viibimine avalikus kohas joobeseisundis ja agressiivne käitumine häiris teisi isikuid. Kuna kaebaja on korduvalt avalikku korda rikkunud, ei ole kahtlust, et kaebaja Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda ka tulevikus.
10.PPA põhjendas otsuse p-s 39, et välismaalasele võib keelduda tähtajalise elamisloa andmisest, kui teda on karistatud süüteo eest. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat on karistatud süüteo eest Harju Maakohtu 23.10.2021 otsusega kriminaalasjas nr XXXXXX. Kaebajale mõisteti karistuseks 10 kuud vangistust, üheaastase katseajaga. Katseaega pikendati kahe kuu võrra, kuna kaebaja ei täitnud kontrollnõudeid. Üheks kontrollnõudeks oli alkoholi tarvitamise keeld, kuid kaebaja rikkus seda nõuet, ilmudes Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldus osakonda registreerimisele joobeseisundis. Tema joobeks mõõdeti 0,239 mg/l kohta. Lisaks rikkus kaebaja alkoholi tarvitamise keeldu veel vähemalt kahel korral.
11.Kaebajale on karistus mõistetud kuriteo eest, mille kaebaja pani toime olles alkoholijoobes ning kaebaja ei ole suutnud pärast kriminaalkaristust loobuda alkoholi tarvitamisest. Seega on kaebaja kuriteo raskust ja laadi arvestades põhjendatud keelduda kaebajale elamisloa andmisest VMS § 124 lg 1 p 5 alusel. Kaebaja mõisteti süüdi KarS § 274 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. Kaebaja oli kuriteo toime panemise hetkel alkoholijoobes. PPA on kaevatava otsuses p-s 39 põhjalikult käsitlenud kaebaja kuritegu. Kaebaja häirib oma käitumisega teisi isikuid, mitte teised isikud ei algata konflikte kaebajaga. Seega ei ole usutav kaebaja väide, et teda kiusatakse nahavärvi tõttu või mõnel muul põhjusel.
12.Kaebajal on VMS § 43 lg 1 p 5 alusel Eestis viibimisalus kuni 23.09.2022 ning seetõttu puudub tal kohustus Eestist lahkumiseks. Kuivõrd kaebajal oli otsuse tegemise ajal ning on asjaolude muutumata jäämisel vähemalt järgmise viie ja poole kuu jooksul seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks, puudub sisuliselt hetkeseisuga riive kaebaja perekonnaelule. Kaebajal on võimalik vähemalt selle aja jooksul oma alaealise lapse eest hoolt kanda ja temaga suhelda ning viibimisaluse lõppemisel taotleda uuesti elamisluba samal või mõnel muul alusel.
14.Kaebaja viide direktiivile 2003/109/EÜ ja Euroopa Kohtu lahendile C-371 on asjakohatud. Direktiiv 2003/109/EÜ on vastu võetud pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta. Direktiivi art 12 sätestab kolmanda riigi kodanikust pikaajalise elaniku kaitset väljasaatmise eest. Viidatud direktiiv ei kohaldu kaebaja suhtes, kuna kaebajal ei ole olnud pikaajalise elaniku elamisluba ega staatust. Samuti ei ole kaebajale tehtud lahkumisettekirjutust ning kaebajal ei ole ka 3 (6)
tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise tulemusena riigist lahkumise kohustust. Kaebajal on seaduslik riigis viibimise alus tulenevalt VMS § 43 lg 1 p-st 5. Seega ei kohaldu direktiivi art-st 12 tulenev kaitse väljasaatmise eest kaebaja suhtes. Ka kaebaja viidatud kohtuotsus on pikaajalise elaniku elamisloaga isiku kohta, kuid kaebaja taotles tähtajalist elamisluba ning tal ei ole ega ole kunagi olnud pikaajalise elaniku elamisluba ega staatust.
15.Kuigi kaebaja on väitnud, et soovib tõestada, et ta on oma elu muutnud, ei anna kaebaja käitumine pärast elamisloast keeldumise otsuse tegemist selliseks järelduseks põhjust. Kaebaja ei ole selgitanud, milles tema elumuutus seisneb. Kaebajal oleks ka praeguseks juba võimalik tõestada, et ta soovib oma elu muuta, seda enam, et tal on kontrollnõuetest tulenevalt keelatud alkoholi tarvitamine. Kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Kaebus tuleb rahuldada, kuna PPA ei ole kaalunud kaebaja riivet era- ja perekonnaelule (õigus osaleda oma alaealise lapse kasvatamises).
17.PPA on tuginenud tähtajalise elamisloa keeldumisel kolmele alusele: 1) VMS § 124 p 1: on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda; 2) VMS § 124 p 4: on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada rahva tervist; 3) ja VMS § 124 p 5: välismaalast on karistatud süüteo eest. Kohus kahtleb selles, kas p-le 4 tuginemine on siinkohal asjakone, kuid p 1 ja 5 seda kahtlemata on.
18.Lisaks peab välismaalane olema VMS § 2102 järgi hästi kohanenud ja lg 1 p 3 järgi peab välismaalase senine tegevus olema olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega. PPA leidis, et kaebaja puhul see nii ei olnud: talle oli antud elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks, kuid abielu lahutati 04.09.2020 ja endise abikaasa sõnul lõppesid abielulised suhted juba juulis 2019.
19.Veel on PPA osundanud sellele, et VMS § 117 lg 2 sätestab, et üldtingimused peavad olema täidetud mistahes alusel elamisloa andmiseks. Lisaks on selgitatud, et kuna kaebajal ei olnud kogu elamisloa omamise perioodil kehtivat ravikindlustust, ei vasta kaebaja tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Kaebajal ei ole olnud töökohta kogu elamisloa kehtivuse periood jooksul, mistõttu puudus kaebajal ka legaalne sissetulek (üldtingimus VMS § 117 lg 1 p 3). PPA-l on iseenesest õigus ka selles, et kaebaja töötab alates 04.10.2020 samas äriühingus, kus tal töökohustuste rikkumise tõttu varasemalt tööleping lõpetati. Kuna kaebaja ei ole alates 03.10.2016 kuni käesoleva ajani pidevalt töötanud ja ravikindlustust omanud, ei vasta kaebaja tähtajalise elamisloa andmise tingimustele.
20.Kaebajat on kriminaalkorras karistatud (KarS § 274 lg 1: vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega, teo kirjeldus vaidlustatud otsuse lk-l 22). Kahtlemata on tegemist avalikku korda ohustava teoga. Kuna kohtuotsus on jõustunud, ei ole asjakohased kaebaja väited, et teda on kiusatud erinevates olukordades nahavärvi tõttu ja sellest on ka erinevad konfliktid alguse saanud. Põhjendatud on tugineda kohtuotsusega tuvastatud asjaoludele ja kaebaja karistusele.
21.Kaebaja katseaeg oli algselt kehtiv kuni 23.07.2022, kuid seda pikendati Harju Maakohtu määrusega kuni 23.09.2022 kontrollnõuete rikkumise tõttu (kriminaalhooldaja esitas kohtule taotluse isegi tingimisi karistuse reaalseks täitmiseks). Sel ajal lõpeb tal Eestis viibimisõigus ja see asjaolu on juba praegu teada.
22.HMS 4 lg 1 kohaselt on kaalutlusõigus haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
23.PPA on teinud asjas mitmeid menetlustoiminguid ja seejuures ei ole kohus kindel, kas kõik arvukatest pöördumistest selgituste saamiseks kaebaja endisele abikaasale on kooskõlas HMS § 5 4 (6)
lõikega 2 (haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.) PPA eksib aga selles, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei riivanud kaebaja õigust elada perekonna- ja eraelu Eestis, kuna kaebajal on Eestis viibimiseks alus ning tal ei olnud otsuse tegemise hetkel veel kohustust Eestist lahkuda. Samas on riive kaebaja era- ja perekonnaelule vääramatult tekkimas peale 23.09.2022, kui tal lõpeb seaduslik viibimisõigus (lõpeb katseaeg ja kriminaalhooldus). VSS § 7 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Ei ole oluline, et PPA otsuse või kohtuotsuse tegemise hetkel kaebajale veel lahkumisettekirjutust tehtud ei ole, kuna on näha, et peale 23.09.2022 alused selleks on ja pole põhjust arvata, et seda ei tehtaks. Riigikohus on leidnud 13.04.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-2-16: „Elamisloa andmise üle otsustamisel on asjakohased samad asjaolud, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel.“ Kuna antud juhul on tähtajalise elamisloa mittesaamise ettenähtavaks tagajärjeks kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemine peale 23.09.2022, riivab tähtajalise elamisloa andmata jätmine oluliselt kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatust. PPA ei ole riivet kaebaja era- ja perekonnaelule vaidlustatud otsuses aga üldse hinnanud. PPA on küll tähelnud, et riive on proportsionaalne, kuid sisuliselt ei ole riivet kaalunud, kuna on leitud, et riivet ei ole, sest kuni 22.09.2022 kaebajal viibimisõigus on. Ka kohtuistungil jäi PPA esindaja kohtu poolt sellele asjaolule tähelepanu juhtimise järel kindlaks, et vaidlustatud otsus ei tekita riivet kaebaja era- ja perekonnaelule.
24.Kohus ei mõista, mida on PPA mõelnud kirjalikus vastuses sellega, et kaebajal on võimalik viibimisaluse lõppemisel taotleda uuesti elamisluba samal või mõnel muul alusel. Kohtuistungil PPA perspektiivseid aluseid elamisloa saamiseks välja tuua ei soovinud. Kohtu hinnangul käesoleval juhul neid lihtsalt ei ole, kui kaebaja just uuesti ei abiellu. Hetkel on põhjust eeldada, et peale 23.09.2022 tehakse kaebajale lahkumisettekirjutus.
25.Kaebaja viide direktiivile 2003/109/EÜ ja Euroopa Kohtu lahendile C-371 ei kohaldu kaebaja suhtes, kuna kaebajal ei ole olnud pikaajalise elaniku elamisluba ega staatust. Kaebajal ei ole kunagi olnud pikaajalise elaniku elamisluba ega staatust. Samas tuleb riivet era- ja perekonnaelule kaaluda ka isiku puhul, kellel on Eestis seaduslik viibimise alus, kuid kellele seda alust edaspidi enam ei anta.
26.EIÕK art 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu. Sama artikli teisest lõikest tulenevalt ei sekku võimud selle õiguse kasutamisse muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Otsuse tegemisel selle kohta, kas sekkumine EIÕK art 8 lg-s 1 nimetatud õigusesse on demokraatlikus ühiskonnas vajalik, st proportsionaalne saavutatava seadusliku eesmärgi suhtes, tuleb kaaluda järgmisi asjaolusid: - kaebaja toime pandud süüteo olemus ja raskusaste; - kaebaja viibimise kestus riigis, kust ta välja saadetakse; - aeg, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumine selle aja jooksul; - erinevate puudutatud isikute kodakondsused; - laste olemasolu ja vanus; ja - laste parimad huvid ja heaolu, eelkõige nende raskuste tõsidus, millega kaebaja laps peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja saadetakse; ja - vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevus. (Vt nt EIK 18. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 46410/99: Üner vs. Holland, p-d 54–58; 3. juuli 2012. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti, p 86, ja seal viidatud varasem praktika.)1 Neid asjaolusid ei tule kaaluda vaid pikaajaliste elanike puhul. Pikaajalise elaniku puhul peavad riivet õigustavad asjaolud olema lihtsalt kaalukamad.
RKHKO 13.04.2016 otsus halduasjas nr 3-3-1-2-16 p 16.
5 (6)
27.PPA saab kaalumise tagajärjel võttes eeltoodud asjaolusid arvesse jõuda sellegipoolest järelduseni, et kaebaja ohtlikkus avalikule korrale ja karistatus kaaluvad üles riive tema era- ja perekonnaelule ja seetõttu talle elamisluba väljastada ei saa. Selleks tuleb aga asjaolusid kaaluda ja oma järeldust põhjendada. PPA seda teinud ei ole ja ka kohus seda HKMS § 158 lg 3 järgi PPA eest teha ei saa.
28.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. PPA ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad vastustaja võimalikud kulud tema enda kanda. Menetlusabi andmise kulud (riigilõiv, kohtuistungi ning kohtulahendi resolutsiooni ja kohtu põhjenduste tõlkimisega seotud kulud) ning riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu jäävad riigi kanda ja lahendatakse eraldi määrusega. (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.