Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27. juunil 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-21-2125 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla direktor otsustas 27. augusti 2020. a käskkirjaga nr 1-1/105 alates
27.augustist 2020 piirata vahistatute ja süüdimõistetute (edaspidi kinnipeetavate) vanglavälist suhtlemisvabadust ning peatada Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 11/27 kinnitatud kodukorra p-s 13.2.2 kirjeldatud pikaajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtmise, kokkusaamiste graafikute koostamise ning uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumise (käskkirja resolutsiooni p 1.2.) (dtl 37-41).
2.Tartu Vangla direktor otsustas 25. septembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/115 (dtl 42-46),
27.oktoobri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/132 (dtl 47-52), 10. novembri 2020. a käskkirjaga nr 11/139 (dtl 53-58), 7. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 1-1/148 (dtl 59-65), 7. jaanuari 2021. a käskkirjaga nr 1-1/2 (dtl 66-72) ja 5. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 1-1/15 (dtl 73-79) jätkata Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirja nr 1-1/105 p-s 1.2 sätestatud meetmete kohaldamist. Tartu Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes otsustas 9. märtsi 2021. a käskkirjaga nr 1-1/26 (dtl 80-86) ja 9. aprilli 2021. a käskkirjaga nr 1-1/47 (dtl 87-93) jätkata Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirja nr 1-1/105 p-s 1.2. sätestatud meetme kohaldamist.
3.Tartu Vangla direktori asetäitja direktori ülesannetes otsustas 4. mai 2021. a käskkirjaga nr 1-1/58 lõpetada Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirja nr 1-1/105 p-s 1.2. sätestatud meetme kohaldamise ja võimaldada alates 3. maist 2021 lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi tavapärases korras (dtl 94-100).
4.Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 12. juulil 2021 Tartu Vangla direktorile kahju hüvitamise taotluse, kuna talle ei võimaldatud kaheksa kuu jooksul pikaajalist kokkusaamist (dtl 19-20).
5.Tartu Vangla jättis 10. septembri 2021. a otsusega nr 1-13/184-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (dtl 21-22). Vangla põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
5.1.Vastab tõele, et 5.-6. septembril 2020. a toimus kaebajal pikaajaline kokkusaamine elukaaslasega. Kaebajale oli lubatud kokkusaamine ka pojaga, kuid poeg kokkusaamisele ei tulnud. Järgmine pikaajaline kokkusaamine elukaaslase ja pojaga toimus 18.-19. mail 2021.
5.2.Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirjaga nr 1-1/105 otsustati piirata vahistatute ja süüdimõistetute vanglavälist suhtlemisvabadust. Perioodil 27. august 20203. mai 2021. a olid pikaajalised kokkusaamised piiratud ning vangla direktori seatud piirangute tõttu selliseid kokkusaamisi kinnipeetavatele ei võimaldatud.
5.3.Vanglal ei ole alust pidada õigusvastaseks direktori käskkirju, millega peatati kinnipeetavate pikaajaliste kokkusaamiste toimumine ja millega otsustati kohaldatud piiranguid jätkata. Piiranguid sisaldavate käskkirjade osas on õiguspärasuse eeldused täidetud. Käskkirjad on välja antud pädeva isiku poolt, õiguslikul alusel ja kooskõlas kehtiva õigusega. Käskkirjadest nähtuvad nii nende andmise õiguslikud kui ka faktilised alused ning põhjendused. Käskkirjad on proportsionaalsed ja kaalutlusvigadeta.
5.4.Vangla dokumendihaldusprogrammi andmetel ei ole kaebaja vaidemenetluse korras vaidlustanud vangla direktori käskkirju, millega seati piirangud pikaajalistele
3-21-2125 kokkusaamistele ja jätkati nende kohaldamist. Kui kinnipeetav pidas direktori haldusaktide alusel pikaajalise kokkusaamise piiramist õigusvastaseks ja enda õigusi rikkuvaks, siis kohaseks esmaseks õiguskaitsevahendiks oleks olnud käskkirjade vaidlustamine. Kui kinnipeetav ei ole seda vajalikuks pidanud, siis ei ole ta kasutanud esmaseid kohaseid õiguskaitsevahendeid võimaliku kahjuliku tagajärje tõrjumiseks või vähendamiseks.
5.5.Käskkirju pikaajalise kokkusaamise piiramise kohta ei ole kehtetuks tunnistatud, mistõttu oli tegemist kehtivate ja täitmiseks kohustuslike haldusaktidega (üldkorraldustega). Vangla direktori käskkirjade kehtivuse ajal ei saanud inspektor-kontaktisik direktori kehtivat ja täitmiseks kohustuslikku haldusakti eirata ega teha sellega vastuolus olevaid otsuseid.
5.6.Pikaajalised kokkusaamised ei ole ainsaks vanglavälise suhtlemise võimaluseks. Lähedastega on võimalik suhelda nii kirja kui ka telefoni teel, võimalik on kohtuda ka lühiajalistel kokkusaamistel. Ka kaebajal oli võimalik suhelda lähedastega nii kirja kui telefoni teel. Kaebajal toimusid lühiajalised kokkusaamised elukaaslasega 20. oktoobril 2020. a, 4. novembril 2020. a (koos pojaga), 12. detsembril 2020. a, 6. jaanuaril 2021. a (koos pojaga) ja 17. aprillil 2021. a. Lühiajalised kokkusaamised elukaaslasega olid lubatud ka 31. märtsil ja 8. mail 2021. a (koos pojaga), kuid kokkusaaja kokkusaamisele ei tulnud ning kohtumist ei toimunud.
5.7.Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 45 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Kaebajale võimaldati pikaajaline kokkusaamine 2020. a II poolaastal (5.-6. septembril 2020. a) ja 2021. a I poolaastal (18.-19.mail 2021. a). Seega on kaebajale võimaldatud kokkusaamisi vähemalt üks kord poole aasta jooksul ehk vähemalt VSkE §-s 45 sätestatud minimaalsel määral. Asjaolu, et kaebaja ei ole saanud kokkusaamisi sagedamini ning kahe kokkusaamise vahele on jäänud kaheksa kuud, ei tähenda, et tema õigusi oleks rikutud. Kehtiv õigus sätestab pikaajaliste kokkusaamiste minimaalse määra ja ei anna kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda kokkusaamisi sagedamini. Seega puudub selline õigusnorm, mille rikkumist saaks vanglale sagedasemate kokkusaamiste mittevõimaldamise korral ette heita.
6.Kaebaja esitas 19. septembril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks (dtl 1-4, tõlge dtl 13-15). Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 5-6, tõlge dtl 15).
7.Tartu Halduskohus vabastas 24. septembri 2021. a määrusega kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tartu Vangla (dtl 25-28).
8.Tartu Vangla esitas 25. oktoobril 2021 vastuse kaebusele (dtl 101-104).
9.Vastusena kohtunõudele täpsustas Tartu Vangla 29. märtsil 2022 vastust kaebusele (dtl 154-155).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.
3-21-2125
10.1.Tartu Vangla rikkus vangistusseaduse (VangS) § 23 lõikeid 1 ja 2 ja §-i 25, VSkE §-i 45 ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-i 26.
10.2.Tartu Vangla väide selle kohta, et pikaajalised kohtumised ei ole ainus võimalus vanglaväliseks suhtlemiseks, ja et kaebajal on veel võimalus suhelda kirja või telefoni teel, on vastuolus VangS §-ga 23 ja Tartu Halduskohtu otsusega asjas nr 3-10-1532.
10.3.Kirjad, telefonikõned, lühi- ja pikaajalised kohtumised kujutavad endast iseseisvaid suhtlemisvahendeid ja üht ei ole võimalik asendada teisega, s.o pikaajalist kohtumist ei saa asendada telefonikõnega jne. Seadus kehtestab minimaalse standardi, mille järgi ajavahemik pikaajaliste kohtumiste vahel ei tohi olla pikem kui kuus kuud.
10.4.Peale selle ei tulene kehtivast õigusest keeldu esitada taotlust pikaajaliseks kohtumiseks tihedamini kui üks kord poole aasta jooksul, mida kinnitab Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-18-537.
10.5.Kaebaja õigusi rikuti oluliselt, sest Tartu Vangla võimaldas kaebajale pikaajalisi kokkusaamisi 6.–7. septembril 2020 ja 18.–19. mail 2021. Seega ajavahemik kohtumiste vahel oli üle kaheksa kuu.
11.Tartu Vangla jääb 10. septembri 2021. a otsuses toodud seisukohtade juurde ja vastuses kaebusele lisab järgmist.
11.1.Riigikohus on varasemas kohtupraktikas (Riigikohtu lahend 3-4-1-9-10, p 55) märkinud, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on Euroopa iniõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 8 kohaldades leidnud, et sellest ei tulene kinnipeetavatele pikaajaliste kokkusaamiste õigust. Asjas Aliev vs. Ukraina leidis kohus, et art 8 rikkumiseks ei saa pidada seda, kui kinnipeetavale ei võimaldata või riigi õigusaktid ei näe ette pikaajalisi kokkusaamisi lähedastega ega intiimsuhet abikaasaga, lisades, et ehkki paljudes Euroopa riikides, sh Eestis, võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi, ei tähenda see, et teistes riikides oleks nende võimaldamata jätmine konventsiooni art-ga 8 vastuolus.
11.2.EIK kohtupraktikas avaldatud seisukohtade tõlgendamisel tuleb arvestada, et pikaajalised kokkusaamised võivad konventsiooni osalisriikidel olla väga erineva ajalise kestusega. Üsna haruldane on, et kohtumine kestab terve ööpäeva – tavapäraselt on muudes riikides pikaajalise kokkusaamise kestus vaid mõni tund. EIK sisustab art 8 kaitseala kaasusepõhiselt, jättes riikidele laiema kaalutlusruumi, kuna riikide sotsiaalsed, õiguslikud, ajaloolised, keelelised, kultuurilised ja majanduslikud olud on erinevad. Ka EIK on möönnud, et legitiimseks eesmärgiks piirangute seadmisele vanglas võivad olla turvalisusega seotud küsimused, täpsemalt kuritegevuse ja korratuse ärahoidmine, ning see vajadus tuleneb vangistuse tingimustest. Olukorras, kus EIK on pidanud pikaajalisi kokkusaamisi siseriiklikult reguleeritavaks küsimuseks ja ei ole pidanud sellise võimaluse puudumist EIÕK art-ga 8 vastuolus olevaks, siis ei saa pikaajalisest kokkusaamisest keeldumist pidada lubamatuks.
11.3.EIK praktikast tuleneb, et pikaajaliste kokkusaamiste näol on tegemist siseriiklikult reguleeritava küsimusega ning riigil on juhul, kui kokkusaamiste õigus lubatakse, seada sellistele kokkusaamistele ka piiranguid. Sellisteks piiranguteks saab pidada VangS § 25 lg-s 11 sätestatut. Seetõttu, kui keeldumine on tingitud VangS § 25 lg 11 p-des 1-4 sätestatud alustest, siis on ka vangistuse ajal abikaasade kokkusaamise mittevõimaldamine lubatav ja sellega kaasnev perekonnaõiguse riive õiguspärane. Käesoleval juhul seati pikaajalisele kokkusaamisele piirangud VangS § 25 lg 11 p-i 4 alusel.
11.4.Õigust perekonnaelu puutumatusele saab piirata avalikes huvides. Üheks oluliseks avalikuks huviks on ka see, et viiruse suure leviku ja haigestumisega ei tekiks tervishoiuasutuste ülekoormatust.
3-21-2125
11.5.Piirangud vanglavälisele suhtlusele olid vajalikud ennetamaks koroonaviiruse SARSCoV-2 uut puhangut. Käskkirja välja andmise tingis COVID-19 haigusesse nakatumise oluline tõus. Teadusartiklites avaldatud info kohaselt võib viirus olla nakkav ka peiteajal, mil haigestunud isikul on vaevumärgatavad sümptomid või puuduvad need hoopis. Seega ei pruugi olla vanglateenistusel kohe teavet isikute kohta, kellest võib lähtuda nakkusoht, mistõttu tuleb käsitleda potentsiaalselt ohtlikena kõiki isikuid. Viirus võib levida ka viirusega nakatunud pindade kaudu, kuivõrd viirus võib olla elujõuline ja nakkusohtlik esemetel kuni 48 tundi. Hetkel on suurimaks ohuks, et viirus tuuakse vanglasse sisse vanglaväliste isikute poolt, ehk siis lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste korral külastaja poolt. Samuti ei ole võimalik välistada kokkusaajate poolt vangla ühiskasutatavate pindade kaudu vanglas viibivatele isikutele nakkuse üle kandmist. Sellises olukorras lasub riigil sekkumiskohustus, mis seisneb nakkusohtlike välistamises, kes võivad ohustada vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate elu ja tervist.
11.6.Vangla peab kehtestama sisekorralduslikud meetmed, mis aitavad tõkestada viiruse levikut vangidele ja vanglateenistujatele. Tegemist on legitiimse eesmärgiga.
11.7.Seega, riigile põhiseaduses pandud elu ja tervise kaitse kohustus kaaluvad oma olulisuse tõttu üles isiku muud põhiõigused (nt isiku õiguse liikumisvabadusele, õigus perekonnaelule), mille eelduseks need on. Vangistusseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud vangi subjektiivsete õiguste määratlemisel lähtub seadusandja põhiseaduslikke väärtusi kandvatest kaalutlustest. Olukorras, kus riigile on teada, et võimalik oht tervisele ja teatud juhtudel koguni elule on reaalne, rakendub riigile kaitsekohustus võtta kasutusele tarvilikud meetmed kõikide isikute kaitseks. Seda on mööndud ka EIK praktikas. Riigi positiivne soorituskohustus põhiseaduslikku järku õigushüve kaitsmisel tähendab ka vajadusel isikutele tavaolukorras kohalduvate selliste subjektiivsete õiguste piiramist (nt kokkusaamised), mille piiramata jätmine võib otseselt soodustada viiruse levikut. Selliste õiguste piiramine epideemia tõkestamiseks on möödapääsmatu. Vanglas viibib väga palju riskirühma kuuluvaid kinnipeetavaid, kelle puhul viirusesse nakatumine võib osutuda eluohtlikuks. Seetõttu ei tohi vangla jääda tegevusetuks, vaid peab kasutusele võtma meetmed, mis takistavad viiruse võimalikku levimist kogu vanglas. Hetkel saab selleks olla vangide kokkusaamiste piiramine vanglaväliste isikutega.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
12.Kaebaja on esitanud hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu seoses pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmisega ning sellest tuleneva kaebaja eraelu puutumatuse rikkumisega.
13.Kaebaja on seisukohal, et tema õigusi rikuti oluliselt, sest Tartu Vangla võimaldas talle pikaajalisi kohtumisi 6.-7. septembril 2020 ja 18.-19. mail 2021. Seega ajavahemik kohtumiste vahel oli üle kaheksa kuu. Kaebaja leiab, et see tõi kaasa suurt hingelist valu, et ta ei näinud oma rasedat naist.
14.Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebuse rahuldamiseks puuduvad alused, kuna kahju hüvitamise eeldused on täitmata.
15.PS § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada
3-21-2125 sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29).
16.Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
17.VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 25 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse pikaajalisi kokkusaamisi abikaasa, isa, ema, vanaisa, vanaema, lapse, lapselapse, lapsendaja, lapsendatu, võõras- või kasuvanema, võõras- või kasulapse, venna või õega. Pikaajalisi kokkusaamisi faktilise abikaasaga lubatakse tingimusel, et neil on ühised lapsed või vähemalt kaks aastat väldanud kooselu enne karistuse kandmise algust. VangS § 25 lg 1 kaitseb kinnipeetava põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele. Pikaajalise kokkusaamise peamine eesmärk on soodustada mh suhte säilimist abikaasaga ning kontaktid on kinnipeetava resotsialiseerumise lahutamatu ja vältimatu tingimus (VangS § 23 lg 1; Riigikohtu halduskolleegiumi 16. mai 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-11-12, p 13).
18.VangS § 25 lg-st 1 tulenev õigus ei ole aga absoluutne, vaid seda piirab VangS § 25 lg 11. Vangistuses viibimine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, sh ka perekonnaelu puutumatust. Riigivõimu sekkumine PS §-s 26 sätestatud õigusesse perekonnaelu puutumatusele ei tähenda veel selle õiguse rikkumist (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 4. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p-d 44 ja 47). Seega ei ole perekonnaelu puutumatus absoluutne õigus, sest seaduses sätestatud juhtudel ja korras võib sellesse sekkuda. Isik, pannes toime kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, peab paratamatult leppima sellega, et tema võimalus elada perekonnaelu endale sobival viisil on piiratud.
19.Praeguse asja lahendamisel on määrav tähtsus asjaolul, et pikaajaliste kokkusaamistele seatud piirangud tulenevad Tartu Vangla direktori 27. augusti 2020. a käskkirjast nr 1-1/105 ja käskkirjadest nr 1-1/115, 1-1/132, 1-1/139, 1-1/148, 1-1/2, 1-1/15, 1-1/26 ning 1-1/47, millega jätkati käskkirja nr 1-1/105 p-s 1.2. sätestatud meetme kohaldamist.
20.Käskkirjaga nr 1-1/105 kehtestati kinnipeetavatele vanglavälise suhtlemise piirangud, mis on vajalikud, et ennetada koroonaviiruse SARS-CoC-2 uut puhangut. Käskkirja väljaandmise
3-21-2125 tingis COVID-19 haigusesse nakatumise oluline tõus. Oht, et võimalik viirusekandja võib siseneda vanglasse, on väga suur. Olukorras, kus teiste isikutega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, on vangla kohustus viia nakkusoht miinimumini, välistades kokkupuuted teiste isikutega, ennetada võimalikku teiste isikute nakatumist ja seeläbi kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Vangla peab kehtestama sisekorralduslikud meetmed, mis aitavad tõkestada viiruse levikut vangidele ja vanglateenistujatele. Teadaolevalt levib COVID-19 inimeselt inimesele piisknakkuse kaudu, peamiselt lähedasel kontaktil nakkuskahtlase inimesega, kellel on nakkusele iseloomuslikud sümptomid. Käskkirjas nr 1-1/105 selgitati, et hetkel suurimaks ohuks on et viirus tuuakse vanglasse sisse vanglaväliste isikute poolt ehk siis lühi- ja pikaajaliste kokkusaamiste korral külastajate poolt. VangS § 24 lg 11 p 4 ja § 25 lg 11 p 4 lubavad vanglal piirata kinnipeetava õigust lühi- ja pikaajalisele kokkusaamisele vangide tervise kaitseks. Seega on tegemist seaduses selgesõnaliselt vanglale antud õigusega, millega täidetakse kohustus tagada vangla julgeolek.
21.Käskkirjades nr 1-1/115, 1-1/132 leiti, et viiruse laiaulatusliku leviku ennetamiseks tuleb pikaajaliste taotluste vastuvõtmist, graafikute koostamist ja eelmainitud kokkusaamiste toimumise peatamist jätkata. Vangla selgitas, et samalaadselt on toimitud ka teistes Euroopa riikide vanglates, kus lühiajalisi kokkusaamisi võimaldatakse vaid pleksiklaasiga eraldatult ning pikaajalisi kokkusaamisi ei toimu.1 Käskkirjas nr 1-1/148 selgitati, et nakatumiste arv Eestis on iga päevaga püsivalt ja kiiresti kasvanud ning sedavõrd kiirelt kasvavatele nakatumisnäitajatele ei saa jätta reageerimata. Vanglas kohaldatud täiendavate sisekorralduslike meetmete jätkamine on seega vajalik ja põhjendatud.
22.Kohus nõustub vastustajaga, et käskkirju pikaajalise kokkusaamise piiramise kohta ei ole kehtetuks tunnistatud, mistõttu oli tegemist kehtivate ja täitmiseks kohustuslike haldusaktidega (üldkorraldustega). Vangla direktori käskkirjade kehtivuse ajal ei saanud inspektor-kontaktisik direktori kehtivat ja täitmiseks kohustuslikku haldusakti eirata ega teha sellega vastuolus olevaid otsuseid. Piirangute kehtestamise otsustas selleks pädev isik (VangS § 106, § 41 lg 2, Tartu Vangla põhimäärus § 3 lg 2 p-d 1, 2 ja 7).
23.Kohtu hinnangul on käskkirjades piisavalt põhjendatud, miks otsustas vangla piirata kinnipeetavate vanglavälist suhtlemisvabadust ning peatada pikaajaliste kokkusaamiste avalduste vastuvõtt, kokkusaamiste graafikute koostamine ning uute pikaajaliste kokkusaamiste toimumine. Kohus ei pea vajalikuks neid täpsemalt otsuses refereerida (HKMS § 165 lg 2). PS §-s 28 sätestatud põhiõigusest tervise kaitsele tuleneb riigi kohustus kaitsta inimeste tervist ning see kohustus laieneb ka vanglale. Piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda 2020. a II poolaastal ja 2021. a I poolaastal Eesti Vabariigis ja Covid-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Kinnipeetavate õiguste riivel oli seega legitiimne eesmärk. Vangla pidi piirangute kehtestamisel kaaluma ühelt poolt kinnipeetavate õigust nende elu ja tervise kaitsele seeläbi, et vangla teeb kõik võimaliku, et takistada viiruse levikut vanglas ja vältida kinnipeetavate nakatumist ja teiselt poolt kinnipeetavate õigust kasutada kehtivast õigusest tulenevaid hüvesid (sh õigust pikaajalistele
Kättesaadav veebis https://www.europris.org/covid-19-prevention-measures-in-european-prisons/ Nt Läti https://www.europris.org/latvian-prison-administration-2/ Itaalia: https://www.europris.org/ministry-ofjustice-department-of-prison-administration-it/
3-21-2125 kokkusaamistele). Samuti tuli arvestada üldist avalikku huvi viiruse leviku ja inimeste massilise haigestumise vältimise ning tervishoiusüsteemi ülekoormuse vältimise vastu.
24.Kohus märgib, et koroonaviiruse laiema leviku ajal olid üldised laiemad soovitused (vt nt https://www.kriis.ee/et/koroonaviiruse-olemus-ja-levimisviis) vältida inimestega kontakte, sotsiaalseid koosviibimisi, teha võimalusel kaugtööd, mitte viia lapsi lasteaeda, mitte külastada vanavanemaid, vältida võimalusel ühistranspordi kasutamist, eelistada suhtlust virtuaalselt või telefoni teel jne. Ehk üldised soovitused või teatud juhtudel ka kategoorilised suunised ei olnud suunatud üksnes kinnipeetavatele, vaid kogu ühiskonnale.
25.Ka peab kohus riive intensiivsuse osas oluliseks märkida, et osa riive intensiivsusest ei tulenenud riigi suvaõiguse alusel sekkumisest, vaid koroonaviiruse levikust ehk vääramatust jõust, mistõttu ei saa kaebaja riive intensiivsuse hindamisel lähtuda tavapärasest olukorrast, vaid alates 2020. a epideemiast, kus ka vabaduses viibivate isikute võimalused lähedastega kohtuda olid intensiivselt piiratud.
26.Seetõttu ei ole asjakohane ka Tartu Halduskohtu 30. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-101532, millele kaebaja viitab. Pealegi on infosüsteemist nähtuvalt viidatud asjas tegemist olnud pikaajalise kokkusaamise katkestamisega seoses etapeerimisega. Seega asjaolud on olnud sootuks teised kui praeguses asjas. Samuti jõustusid alles 2013. a jaanuaris VangS § 25 lg 11 muudatused, millega seaduse tasandil sätestati pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alused (varem tulenesid piirangud VSkE tol ajal kehtinud redaktsioonist).
27.Kohus selgitab, et asjas ei ole üheselt kohaldatavad Riigikohtu üldkogu 11. juuni 2019. a otsuses nr 5-18-8 toodud põhjendused vahistatu pikaajalise kokkusaamise keelu vastavusest põhiseadusele. Viidatud asjas kaalus Riigikohus perekonnaelu puutumatuse riivet vahistamise eesmärkidega, s.o ennekõike kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, sh tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise ning tunnistajate mõjutamise vältimisega. Vahistatu korral tuleb arvestada lisaks ka süütuse presumptsiooniga ehk ei saa eeldada, et isik on toime pannud kuriteo ning tema õigusi piiratakse sellest tulenevalt. Kaebaja on süüdimõistetu, kes kannab toimepandud kuritegude eest karistust. Vabaduskaotuslikule karistusele ongi iseloomulik, et isikul ei ole võimalik suhelda talle meeldivate inimestega talle sobival ajal ja viisil, sh ka pereliikmetega. Vangla peab küll soodustama vanglavälist suhtlemist, sh kontakte perekonnaga, kuid seda üksnes sotsiaalsete sidemete katkemise vältimise eesmärgil (VangS § 23). Osa karistusest ongi see, et lähedaste inimestega koosviibimine on harvem ja isik kogeb, et see on tema toimepandud tegude tagajärg (eripreventiivne eesmärk).
28.Käesolevas asjas tuleb perekonnaelu puutumatusele vastanduva põhiõigusena kaaluda isikute õigust elu ja tervise kaitsele. Kaitstav ei ole üksnes kaebaja ega tema pereliikmete põhiõigus elule ja tervisele, millest nad võivad soovida pereelu edendamiseks loobuda, vaid ka vanglaametnike ning teiste kinnipeetavate põhiõigus elule ja tervise kaitsele. Nii vanglaametnike kui ka kinnipeetavate ulatuslikul haigestumisel võib sattuda ohtu esmalt vangla julgeolek (ei ole piisavalt valvureid) ning seejärel ka ühiskonna julgeolek või ka meditsiinisüsteemi ressursid. Koroonaviiruse osas on laiemalt olnud teada, et kolded kujunevad välja kohtades, kus on palju inimesi ühes kohas ja tihe inimeste vaheline suhtlus, nagu lasteasutused, tehased, hoolekandeasutused või sõjaväeosad. Vanglad sarnanevad oma olemuselt ka neile kohtadele, mistõttu pidi Tartu Vangla kasutusele võtma ennetavad meetmed.
29.Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on esitanud 28. oktoobril 2020 (dtl 108) ja 6. jaanuaril 2021 (dtl 107) Tartu Vangla direktorile avaldused, milles ta soovis pikaajalist kokkusaamist.
3-21-2125 Ta selgitas, et nägi viimane kord oma naist septembris. Kaebaja esitas 28. jaanuaril 2021. a vaide, milles ta märkis, et ei ole nõus vastusega pikaajalise kokkusaamise kohta (dtl 109-110). Samuti pöördus kaebaja 17. veebruari 2021. a avaldusega Justiitsministeeriumi poole, et saada pikaajalist kokkusaamist (dtl 111).
30.Vastustaja on kaebajale korduvalt selgitanud (nt 6. novembri 2020 vastus nr 2-3/3697-2 (dtl 130-131), 12. jaanuari 2021. a vastus nr 2-3/52-2 (dtl 132-133), 8. veebruari 2021. a vastus nr 2-3/243-2 (dtl 134-135)), et seniks kuniks Covid-19 viirus vaibumise märke ei näita, ei ole võimalik lubada ka pikaajalisi kokkusaamisi. Covid-19 viirusest põhjustatud pandeemia levib ülemaailmselt, mistõttu on seatud erinevaid piiranguid, et kaitsta elanikkonna tervist. Tähtsust ei oma, kas või kui suur on nakatumise tase väljaspool vanglat, oluline on igal juhul takistada viiruse jõudmist vanglasse. On ilmselge, et mida rohkem inimesi liigub vanglast sisse-välja, seda suurem on viiruse levimise tõenäosus. Kõikidel ametnikel ei ole võimalik oma tööülesandeid täita distantsilt, näiteks õpetajad, psühholoogid vms, mistõttu on nende vanglas viibimine oluline. Ka negatiivse tulemuse saanud isik võib siiski olla Covid positiivne ning vangla ei saa riskida viiruse laialdase levimisega. Samuti ei ole karantiini paigutamine võimalik, sest kokkusaamiselt tulles puutub kinnipeetav kokku erinevate ametnikega, mis samuti seaks ohtu vanglas olevate isikute tervise, juhul kui viirus peaks saama levida. Need argumendid on kohtu hinnangul asjakohased.
31.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kahju hüvitamiseks on täitmata RVastS-es sätestatud eeldus, et pikaajalise kokkusaamise keeldumise põhjuseks oli vastustaja õigusvastane tegevus.
32.Kaebaja ei ole ülalnimetatud Tartu Vangla üldkorraldusi vaidlustanud. Kohus selgitab, et kaebaja õigusi Tartu Vanglas karistust kandes piiratakse konkreetsete Tartu Vangla direktori või vangla töötajate antud haldusaktidega ning kui kaebaja arvates on tema õigusi riivatud õigusvastaselt, siis on efektiivne õiguskaitsevahend esitada vaie VangS § 11 lg 5 kohaselt konkreetse haldusakti või toimingu peale. Kaebajal oli oma õiguste kaitsmiseks vajalik vaidlustada Tartu Vangla haldusakte või toiminguid, millel on tema õigustele vahetu mõju. Seda kaebaja ei teinud, mistõttu pole ta kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid.
33.Kaebaja leiab ka seda, et kuna ajavahemik kohtumiste vahel oli üle kaheksa kuu (septembris 2020 ja mais 2021), siis rikuti tema õigusi oluliselt. Kohus kaebajaga ei nõustu. VSkE § 45 sätestab, et kinnipeetavatele võimaldatakse vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. Esmalt märgib kohus, et VSkE § 45 ajapiirang ei tähenda seda, et vastustaja ei peaks kaaluma, kas lubada kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi varem kui kuuekuulise tähtaja möödumisel. Käesolevas asjas ei olnud vanglal aga võimalik kaebaja isikust tulenevaid asjaolusid täiendavalt kaaluda, sest vangla direktori üldkorraldustest tulenes pikaajaliste kokkusaamiste keeld koroonaviiruse laialdase leviku tõttu. Samas saab nõustuda vastustajaga, et tegelikult on kaebajale võimaldatud kokkusaamisi vähemalt üks kord poole aasta jooksul ehk vähemalt VSkE §-s 45 sätestatud minimaalsel määral. Asjaolu, et kaebaja ei ole saanud kokkusaamisi sagedamini ning kahe kokkusaamise vahele on jäänud kaheksa kuud, ei tähenda, et tema õigusi oleks rikutud.
34.Üldkorraldustest tuleneb, et peresuhete säilitamiseks oli võimalik siiski saada lühiajalisi kokkusaamisi. Kaebajal toimusid lühiajalised kokkusaamised elukaaslasega 20. oktoobril 2020. a, 4. novembril 2020. a (koos pojaga), 12. detsembril 2020. a. 6. jaanuaril 2021. a (koos pojaga) ja 17. aprillil 2021. a. Lühiajalised kokkusaamised elukaaslasega olid lubatud ka
31.märtsil ja 8. mail 2021. a (koos pojaga), kuid kokkusaaja kokkusaamisele ei tulnud ning
3-21-2125 kohtumist ei toimunud. Ka vabaduses viibiv inimene võib tõenäoliselt pidada suhtlust telefoni teel vms vähem mõjusaks kui vahetut suhtlust, kuid see on siiski võimalus lähedaste suhelda.
35.Eelnevast tulenevalt ei ole põhjendatud kaebaja kahjunõude rahuldamine, kuna RVastS-st tulenevad eeldused ei ole täidetud.
36.Kaebajale tuleb tagastada kaebuse lisana esitatud Tartu Vangla 10. septembri 2021. a otsus nr 1-13/184-2 (dtl 105-106), kuivõrd selle dokumendi on esitanud ka vastustaja (dtl 21-22) ja topeltdokumente pole toimikusse vaja.
37.HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja 24. septembri 2021. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
38.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.