Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja laekus 08.04.2022 X kaebus Viru Vangla kohustamiseks - parandada ebaõigeid terviseandmeid kaebaja tervisekaardis koos esialgse õiguskaitse (EÕK) taotlusega – viia arsti juurde ja anda ravi, kohta.
2.Viru Vangla vastas kohtunõudele 14.04.2022 märkides, et „EÕK taotlus ei ole HKMS § 249 lg 1 järgi lubatav juba ainuüksi seetõttu, et see ei haaku kuidagi kaebuse nõudega. Vangla on seisukohal, et põhikaebus ja EÕK taotlus peavad olema tihedalt seotud. Vangla palub seetõttu jätta EÕK taotluse läbi vaatamata. Juhul kui eelnevast sõltumatult pidadagi EÕK taotlust lubatavaks, on vangla seisukohal, et EÕK taotlus on põhjendamatu. Kaebaja 08.03.2022 dateeritud kaebus (mis jõudis kohtusse 08.04.2022), ei sisalda sisulisi põhjendusi, miks kaebaja täiendavat arsti vastuvõttu enda arvates vajab, seetõttu ei ole vastustajal võimalik ka sisulisi vastuväiteid välja tuua. Vastustajal ei ole võimalik selliselt ka vastata kohtunõude küsimustele, millistele vanglale esitatud dokumentidele kaebaja tugineda võib, kuivõrd vanglale on esitatud aja jooksul mitmeid kaebaja (ja tema esindajate) pöördumisi, mis käsitlevad erinevalt kaebajale
3-22-805 osutatavaid tervishoiuteenuseid. Usutav ei ole ka kaebaja esindaja poolt 14.04.2022 kell 10.33 kohtule esitatud e-kirjast loetav, et kaebaja ei oska ise selliseid pöördumisi, millele ta käeolevas menetluses tugineb, välja tuua. Kaebaja saaks vähemalt piiritleda ajaliselt, millal esitatud kirjalikele pöördumistele ta tugineb. Hetkel leidis vastutaja käesoleva vaidlusega kõige rohkem seotud olevat kaebaja 28.12.2021. a taotluse ning vangla 28.01.2022. a vastuse nr 6-10/319-2 sellele, samuti kaebaja 14.03.2022 dateeritud märgukirja. Vaideid antud menetlustes vanglal registreeritud ei ole. Tervishoiutöötajate vastuvõttudele on kaebaja tervisekaardi (lisatud) kannete kohaselt jooksvalt saanud ning erakorralise arstiabi vajadust nendest ei nähtu, mistõttu ei saa tuvastada ka EÕK vajadust ja EÕK taotlus tuleb jätta rahuldamata. Ka tervishoiuteenuse osutamise käigu dokumenteerimine on VÕS § 758 lg-e 1 viimase lause ja § 769 kohaselt tervishoiuteenuse osutamise osad. Seega võib põhivaidlust pidada üldjoontes lubatavaks, kuid kaebus ei vasta vangla hinnangul nõuetele, kuivõrd sellest ei ole aru saada, milliste konkreetsete kannete ja millisel põhjusel parandamist kaebaja soovib“.
3.Tartu Halduskohtu 19.04.2022 määrusega jäeti kaebus koos esialgse õiguskaitse taotlusega käiguta.
4.Kaebaja täiendas 25.04.2022 esitatud kaebust ja esialgset õiguskaitset (EÕK): „1. lugeda kaebaja 08.04.2022 esitatud kaebuses esinenud puudused kõrvaldatuks ja võtta kaebus menetlusse; 2. rahuldada kaebaja kaebus; 3. kohustada vastustajat Henry Silvetit korrigeerima ebaõigeid andmeid patsiendikaardis; 4. tuvastada Henry Silveti tegevus õigusvastaseks elu ja tervise ohtu seadmises; 5. kohaldada esialgset õiguskaitset osas, mis puudutab valuravi võimaldamist viivitamatult, kuivõrd patsient piinleb valude käes iga päev; 6. rahuldada kaebaja taotlus arutada asja suulisel menetlusel“.
5.Viru Vangla vastas kohtunõudele täiendatud kaebuse ja EÕKT osas 4. mail 2022. Vangla märkis: “ Varasemalt on vangla vastanud kohtule 14.04.2022. a vastuskirjaga reg-nr 1-8/100773. Vangla tõi muuhulgas välja, et kuivõrd ei olnud võimalik tuvastada, kaebaja pöördumisi, millele ta tugineb, oli sisulise vastuse andmine raskendatud. Kaebaja esitas kohtule täiendavalt erinevad enda poolt vanglale esitatud pöördumised. Esmalt on vangla jätkuvalt seisukohal, et EÕK taotluse ja kaebuse nõuded ei haaku ning sellisel kujul EÕK taotlus lubatav ei ole. Järgmisena tuleb aga peatuda sellel, mis võib olla kaebuse tegelik alus. Siinkohal tuleb see paljuski välja kaebaja poolt kohtule täiendavalt esitatud dokumentidest ning need võivad teoreetiliselt olla: 1) Pregabaliinravi1 taastamine; 2) Soov saada suunamist valuraviarstile; 3) Valuravi andmine (nõue võib olla kaetud punktiga 1) 4) Viite reumast kustutamine tervisekaardilt, sest tema rääkis arstile ainult käevalust. Kõige paremini ilmestab patsiendi sellist soovi tema 10.02.2022 kell 9.55 dateeritud märgukiri (vanglale edastatud skaneeritud tervikdokumendi lk 9-10). Juhul kui ka kohus peab sellist tõlgendust võimalikuks, saab kohus suunata kaebajat tema oma nõuet täpsustama, sest kohus saab küll menetlusosalise öeldut tõlgendada, kuid ta ei saa ise menetlusosalise eest nõuet esitada. Kui sellised nõuded esitatakse, tuleb järgmisena lahendada küsimus, kes on kohane vastustaja ja kas kaebus allub kõigi nõuete osas seetõttu halduskohtule. Riigikohus lahendas kohtuasjas 3-21-30 küsimuse, et vangide tervishoiuvaidlused vangla vastu alluvad halduskohtule. Käesoleval juhul on selliseks nõudeks igal juhul tervisekaardi parandamise nõue, mis on vangla hinnangul aga väga väikese perspektiiviga. Nii on nt tervisekaardi haigusloos A2064 2022 vangla arst dr Silvet kirjeldanud anamneesis kaebaja vasaku käe valu (mida kaebaja on välja toonud ka kohtule esitatud dokumendis), doktor on selle kontrolli kirjeldanud kui
3-22-805 reumatoidfaktori analüüsi vajadust – see ei tähenda, et arst oleks patsiendil diagnoosinud reuma või et patsient oleks väitnud kindlalt endal reuma olemasolu – uuring saabki selle kas kindlaks teha või välistada. Punkti 2 nõue võib olla suunatud vangla vastu, aga see ei ole käesoleval hetkel kindel. Vanglast on suunatud patsient neuroloogi vastuvõtule, et neuroloog annaks seisukoha, millest võivad patsiendi valud tingitud olla ja millist ravi määrata. Neuroloog on määranud patsiendile ravi („Neuroloog KT uuringut näidustatuks ei pea, neuroloog soovitanud edasiseks käsitluseks ainult NSAIDe. Lisaks neuroloog on põhjalikult kp-le rääkinud üldfüsioloogilistest mehhanismidest. Neuroloogi poolt soovitatud ravi on Arcoxia või Vimovo“). Neuroloog ei ole patsienti edasi suunanud ka valuravikabinetti. Seega võib antud nõue olla suunatud ka Ida-Viru Keskhaigla vastu. Samuti on oluline asjaolu, et pregabaliinravi ei näidustanud patsiendile vanglaväline psühhiaater, mitte vangla arst (psühhiaater nägi ette duloksetiini). Eelviidatud 27.01.2022. a haigusloos A2064 on vangla arst refereerinud vanglaväliste tervishoiutöötajate tegevuse dokumentatsiooni ning lähtunud vanglale ravikorralduste andmisel nendest. Seega – tegelikult võib kaebaja tahe olla suunatud vanglaväliste tervishoiutöötajate tegevuse peale kaebuse esitamisele ning Riigikohtu eelviidatud lahendist ei saa järeldada, et sellised kaebused alluksid halduskohtu kontrollile. Tuleb siiski lõpetuseks mainida, et ravimi määramine on meditsiiniline otsustus ning ei ole hoomatav, et kohtulahendiga saaks patsiendile ordineerida konkreetset ravimit. Patsient ei ole esitanud ka tõendeid, et senine ravi oleks vale (nt Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni arvamus, mida, tõsi küll enam kohtumenetluse ajal küsida ei saa). Seega vajab kaebuse menetlusse võtmine paratamatult kaebaja suunamist selliste nõuete esitamisele, millel oleks vähemalt hüpoteetiline perspektiiv.“
6.Esmalt peab kohus vajalikuks kuulutada käesoleva haldusasja menetluse kinniseks, kuna haldusasja toimikusse liidetud dokumendid sisaldavad andmeid kaebaja tervise kohta. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik seega kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu.
7.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 3 sätestab, et kaebuse saanud kohus kontrollib, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused, ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. HKMS § 2 lg 4 alusel tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest ning HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Eeltoodu tuleneb ka kolleegiumi järjepidevast praktikast (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-3-1-62-13, p-d 14–15). HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.
8.Vangistusseaduse § 11 lg 5 sätestab, et kinnipeetaval ja vahistatul on õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule HKMS-s sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide vanglateenistusele või
3-22-805 Justiitsministeeriumile ning vanglateenistus või Justiitsministeerium on vaide tagastanud, osaliselt rahuldanud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud.
9.Viru Vangla 14.04.2022 vastuses leitakse, et kaebaja on esitanud vanglale 28.12.2021. a taotluse ning vangla vastas 28.01.2022. a vastusega nr 6-10/319-2 sellele, samuti kaebaja 14.03.2022 dateeritud märgukirja. Kaebaja ei ole vaideid antud menetlustes vanglale esitanud ja neid registreeritud ei ole. Tervishoiutöötajate vastuvõttudele on kaebaja tervisekaardi kannete kohaselt jooksvalt saanud ning erakorralise arstiabi vajadust nendest ei nähtu, mistõttu ei saa tuvastada ka EÕK vajadust ja EÕK taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kokkuvõtvalt ja eeltoodust tulenevalt ei ole kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast ning kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.
10.Kohus selgitab kaebajale, et kui kaebaja soovib, et vangla sooritaks konkreetse toimingu, siis tuleb tal esmalt esitada sellekohane taotlus vanglale kirjalikult. Kui kaebaja ei nõustu vangla vastusega, siis tuleb kaebajal esitada vaie. Kohtusse saab kaebaja pöörduda pärast seda, kui vangla tagastab vaide õigusvastaselt või jätab selle rahuldamata või tähtaegselt lahendamata.
11.Halduskohus selgitab, et tervishoiuteenus peab vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi eriarsti juurde või kaasama eriarsti.” (VÕS § 762). Tervishoiuteenuseid osutab vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. (vt. VangS § 52 lg 1). Arst on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid.” (VangS § 52 lg 2).
12.Haldusasja materjalide järgi on Viru Vangla perearst Henry Silvet st Viru Vangla suunanud kaebaja vastavalt ülalmärgitud sätetele eriarsti st. neuroloogi vastuvõtule, et neuroloog annaks seisukoha, millest võivad patsiendi valud tingitud olla ja millist ravi määrata. Seega on täidetud VÕS § 762 jj. Neuroloog on määranud patsiendile ravi („Neuroloog KT uuringut näidustatuks ei pea, neuroloog soovitanud edasiseks käsitluseks ainult NSAIDe. Lisaks neuroloog on põhjalikult kp-le rääkinud üldfüsioloogilistest mehhanismidest. Neuroloogi poolt soovitatud ravi on Arcoxia või Vimovo“).
13.Kusjuures neuroloog ei ole patsienti edasi suunanud ka valuravikabinetti. Seega võib antud nõue olla suunatud Ida-Viru Keskhaigla vastu. Halduskohus nõustub vastustajaga, et kõne alla võib tulla kaebaja nõue tervishoiuteenuse osutaja st Ida-Viru Keskhaigla vastu, kui neuroloog on määranud kaebajale valu vastu vale ravimi.
14.Esmalt aga on mõistlik kaebajal pöörduda tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni (TKE) poole. TKE on pädev hindama, kas on täidetud VÕS §-s 769 sätestatud nõue, et tervishoiuteenuse osutaja peab patsiendile tervishoiuteenuse osutamise nõuetekohaselt dokumenteerima ning vastavaid dokumente säilitama. Patsiendil on õigus nende dokumentidega tutvuda ja saada neist oma kulul ärakirju, kui seadusest ei tulene teisiti. Oluline on, kas TKE näeb kaebaja dokumenteerimises puudusi või mitte. Kohus leiab, et alles siis tõendamiskoormis pöördub, st vastutuse aluseks olevat asjaolu peab tõendama kaebaja/patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata (vt. VÕS § 770 lg 3). Seega kui kaebajal on olemas TKE kokkuvõte võib ta pöörduda kas maakohtu poole (vt käesoleva määruse p.13), halduskohtu poole kahju
3-22-805 hüvitamiseks, kui on järgitud kohustuslikku kohtueelset korda või juhul kui kaebaja leiab, et tema elu on ohtu seatud (valu jj) võib kõne alla tulla ka karistusõiguslik vastutus.
15.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
16.HKMS § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste kaitsmiseks, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 esimene lause sätestab, et kohus arvestab esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. Kohus selgitab, et eelnevalt nimetatud normide koosmõjust tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kõigepealt peab esialgse õiguskaitse taotlejal olema esialgse õiguskaitse kohaldamise vajadus. Vajaduse olemasolu korral hindab kohus kaebuse eduväljavaateid ning lõpuks kaalub vastanduvaid huvisid. Juhul, kui üks eelpoolnimetatud esialgse õiguskaitse rahuldamise eeldusest on täitmata, ei analüüsi kohus järgmiseid eeldusi ja taotlus jääb rahuldamata.
17.Kaebaja esialgse õiguskaitse kohaldamiseks puudub vajadus ja esialgse õiguskaitse taotlus jääb rahuldamata. Halduskohus nõustub vastustajaga, et tervishoiutöötajate vastuvõttudele on kaebaja tervisekaardi kannete kohaselt jooksvalt saanud ning erakorralise arstiabi vajadust nendest ei nähtu, mistõttu ei saa tuvastada ka EÕK vajadust ja EÕK taotlus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
18.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.