Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel 05.05.2022, Tartu 3-20-1503 X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses advokaadile helistamise mittevõimaldamisega Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xle 16.05.2021. a seisukoha lisad 5-l lehel.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
3.Muuta Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsuse resolutsiooni p 3 sõnastust ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta X menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.“.
4.Jätta X menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 06.06.2022 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.X märkis 28.02.2017. a kirjas nr 2-3/540-1, et ta ei saanud alates 21.02.2017 helistada advokaadile ning viimati esitas ta avalduse 22.02.2017 õhtul, et saada helistada 23.02.2017 peale lõunat, kuid avaldus tagastati hommikuse loenduse käigus, kuna tal olevat keelatud helistada. Kuna helistada ei võimaldatud, pidi tema advokaat 23.02.2017 vanglas kohal käima ja see tekitas Xle lisakulu.
2.Tartu Vangla selgitas 15.03.2017. a vastuses nr 2-3/540-2, et X esitas helistamise avaldused valvuritele, kuid esitada tuleb inspektor-kontaktisikule, kes kontrollib numbri vastavust ja annab loa helistamiseks. Vangla vabandas.
3.X märkis 17.07.2017. a kirjas nr 2-3/2014-1, et 10. ja 12.07.2017 peale lõunat ei võimaldatud talle helistamist.
4.Tartu Vangla selgitas 14.08.2017. a vastuses nr 2-3/2014-2, et 10.07.2017 töökorraldus ei võimaldanud kõnet teostada ning tagantjärgi ei ole võimalik tuvastada, mis alusel 12.07.2017 helistamisest loobumine üles märgiti. Vangla vabandas.
5.X märkis 21.07.2017. a kirjas nr 2-3/2098-1, et 20.07.2017 õhtul kl 18-19 vahel ei võimaldatud talle helistamist.
6.Tartu Vangla selgitas 25.07.2017. a vastuses nr 2-3/2098-2, et avaldus 20.07.2017 helistamiseks jõudis õigeaegselt ametnikeni ja X planeeriti helistamise graafikusse, kuid teostuse märget ei ole. Tegemist võis olla inimliku eksitusega. Vangla vabandas.
7.X märkis 01.08.2017. a kirjas nr 2-3/2208-1, et 27. ja 28.07.2017 õhtul ei võimaldatud talle helistamist.
8.Tartu Vangla selgitas 15.08.2017. a vastuses nr 2-3/2208-2, et 27. ja 28.07.2017 kõnesid ei teostatud, kuna töökorraldus seda ei võimaldanud. Vangla vabandas.
9.X märkis 08.09.2017. a kirjas nr 2-3/2628-1, et 07.09.2017 ei võimaldatud talle helistamist.
10.X märkis 21.09.2017. a kirjas nr 2-3/2747-1, et 15.09.2017 ei võimaldatud talle helistamist.
11.Tartu Vangla selgitas 27.09.2017. a vastuses nr 2-3/2628-2 X kirjadele nr 2-3/2628-1 ja 23/2747-1, et tuvastada ei ole võimalik taotlusi 07. ja 15.09.2017 helistamiseks.
12.X märkis 02.10.2017. a kirjas nr 2-3/2861-1, et ta esitas 15.09.2017 taotluse helistamiseks.
13.Tartu Vangla selgitas 03.10.2017. a vastuses nr 2-3/2861-2, et taotlus 15.09.2017 helistamiseks leiti üles, kuid see on jäänud registreerimata, millest tulenevalt 15.09.2017 ei võimaldatud Xle helistamist. Vangla vabandas.
14.X märkis 04.10.2017. a kirjas nr 2-3/2890-1, et 02.10.2017 ei võimaldatud talle helistamist, kuigi ta palus 02.10.2017 valvuril teavitada inspektor-kontaktisikut, et tal on anda erakorralise helistamise taotlus.
15.Tartu Vangla selgitas 30.10.2017. a vastuses nr 2-3/2890-2, et inspektor-kontaktisiku sõnul ei laekunud talle 02.10.2017 Xlt mingit infot. Vangla vabandas.
16.X märkis 14.12.2017. a kirjades nr 2-3/3754-1 ja 2-3/3752-1, et 11.12.2017 ei võimaldatud talle helistamist.
17.Tartu Vangla selgitas 19.12.2017. a vastuses nr 2-3/3754-2 X kirjadele nr 2-3/3754-1 ja 23/3752-1, et taotlus 11.12.2017 helistamiseks oli vastuoluline, sisaldades lisaks advokaadile helistamise taotlusele ka ema ja vanglavälise psühhiaatri numbrit, kes ei kuulu soodustatud
isikute alla, kellega suhtlemist piirata ei tohi. Valvur selgitas, et 11.12.2017 lõuna ajal X advokaadile helistada ei soovinud, kuid kl 17-18 ajal ei olnud võimalik talle telefoni tuua, kuna selleks ajaks oli valvuri tööpäev lõppenud. Vangla vabandas.
18.X märkis 27.12.2017. a kirjas nr 2-3/3866-1, et 11.12.2017 ei võimaldatud talle helistamist.
19.Tartu Vangla selgitas 08.01.2018. a vastuses nr 2-3/3866-2, et valvur ei saanud 11.12.2017 teist korda Xle telefoni tuua, kuna teda ei olnud tööl.
20.X märkis 27.12.2017. a kirjas nr 2-3/3867-1, et 15.12.2017 kl 11 ja kl 17-18 ajal ei võimaldatud talle helistamist.
21.Tartu Vangla selgitas 25.01.2018. a vastuses nr 2-3/3867-2, et taotlus 15.12.2017 helistamiseks oli vastuoluline, sisaldades lisaks advokaadile helistamise taotlusele ka ema ja vanglavälise psühhiaatri numbrit, kes ei kuulu soodustatud isikute alla, kellega suhtlemist piirata ei tohi. Valvur selgitas, et pakkus Xle õhtul helistamist, kuid viimane loobus sellest. Päeval ei olnud võimalik telefoni tuua, kuna see oli hõivatud ja ametnikud tegelesid teiste päevakava järgsete ülesannetega. X sai advokaadile helistada 12.-14.12.2017.
22.X esitas 13.05.2020 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles ta nõudis vanglalt hüvitisena 700 euro väljamõistmist, kuna vanglaametnikud ei võimaldanud tal korduvalt advokaadile helistada ajavahemikus 21.02.-15.12.2017, rikkudes tema õigusi ja tervist.
23.Tartu Vangla jättis 13.07.2020. a otsusega nr 1-13/94-2 X kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata helistamise mittevõimaldamise osas 21.-23. ja 27.02.2017, kuna taotlus on esitatud tähtaega ületades ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Vangla jättis kahju hüvitamise taotluse 10., 12., 20., 27. ja 28.07.2017, 07. ja 15.09.2017, 02.10.2017, 11. ja 15.12.2017 osas rahuldamata. Vangla väitel nõuab X mittevaralise kahju hüvitamist tervise kahjustamise ja väärikust alandava kohtlemise eest. Vanglal puuduvad andmed, et X tervis oleks saanud kahjustada seetõttu, et tal ei võimaldatud helistada kaitsjale. Seega puudub kahjulik tagajärg. Vangla väitel ei leidnud kinnitust, et 07.09.2017 oleks X esitanud taotluse helistamiseks, mistõttu ei saa olla vanglale etteheidetav helistamise mittevõimaldamine. Vangla leidis, et 9-l korral, mil ei võimaldatud Xl advokaadile helistada, on tegemist poole aasta jooksul aset leidnud üksikute juhtumistega, mitte üldise ja absoluutse piiranguga advokaadile helistamisel ning 9 juhtumit ei saa pidada sedavõrd intensiivseks riiveks, mis oleks käsitletav väärikuse alandamisena riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes ja õigustaks rahalise hüvitise maksmist.
24.X esitas 12.08.2020 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 27.08.2020 ja 02.02.2021 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus õiguste rikkumise ja tervise kahjustamise eest mõista Tartu Vanglalt välja hüvitisena 700 eurot, s.h 280 eurot inimväärikuse rikkumise ja 420 eurot tervise kahjustamise eest. Veel palus kaebaja kohustada Tartu Vanglat läbi vaatama tema kahju hüvitamise taotlusest välja jäetud kuupäevad ning tühistada vangla otsus nr 1-13/94-2 osas, milles jäeti kahju hüvitamise taotlus läbi vaatamata. Kaebaja põhjendused: Kaebaja sai kahju ja selle ulatusest teadlikuks 2018. a märtsis. Kaebajal ei võimaldatud 21., 22.,
23.ja 27.02.2017, 10., 12., 20., 27. ja 28.07.2017, 07. ja 15.09.2017, 02.10.2017, 11. ja 15.12.2017 piiramatult helistada kaitsjatele. Sellega rikuti vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-st 3 ning § 41 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi ning lõhuti süstemaatiliselt närvisüsteemi. Olukord oli õigusvastane. Vangla tegevus oli teadlik ja pidev. Kahju hüvitamise tingimused on täidetud. Kaebajale tekitati nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Rahaline kahju tekkis seeläbi, et kaitsja pidi vanglasse kohale sõitma, mistõttu suurenes advokaadi tasu. Ka oli
tegemist kaebaja väärikuse alandamisega, sest pidevad vabandused ei olnud tõsiseltvõetavad. Eksimuse tunnistamine ei vabasta vastutusest ega vähene rikkumise intensiivsus. Tekkinud pingetest ja stressist kujunes välja psüühikahäire – segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon –, mida kaebajal enne vangistust ei olnud.
25.Tartu Halduskohus tagastas 07.09.2020. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahjuhüvitist tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamise eest seoses advokaadile helistamise mittevõimaldamisega 21.-23. ja 27.02.2017 ning varalise kahju hüvitist seoses ajavahemikul 21.02.-15.12.2017 advokaadile helistamise mittevõimaldamisega (resolutsiooni p 2). Kohus märkis, et nõude osas tühistada vangla otsus nr 1-13/94-2 osas, milles jäeti kahjunõue läbi vaatamata ja kohustada vanglat selles osas kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama, ei ole tegemist eraldiseisva kaebuse nõudega.
26.Tartu Ringkonnakohus tagastas 26.11.2020. a määrusega kaebaja määruskaebuse Tartu Halduskohtu 07.09.2020. a määruse resolutsiooni p 2 peale. Määrus jõustus 15.12.2020.
27.Tartu Vangla palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kinnitust ei leidnud, et kaebaja esitas taotluse advokaadile helistamiseks 07.09.2017. Seega ei saa pidada tõendatuks, et kaebaja jäeti 07.09.2017 õigusvastaselt helistamisvõimaluseta. Arvestades vangla vastustes toodud põhjendusi helistamisvõimalusest ilmajäämise kohta, ei saa 10., 12., 20., 27. ja 28.07.2017, 15.09.2017, 02.10.2017, 11. ja 15.12.2017 (päeval) osas pidada vangla tegevust õiguspäraseks. Kaebaja jäi helistamisvõimalusest ilma erinevatel põhjustel, seega ei saa pidada vangla tegevust tahtlikuks või süsteemseks. Vangla mitmetes vastustes kaebaja ees vabandas. Tervise kahjustumine helistamise mittevõimaldamise tagajärjena ei leidnud tõendamist. Kaebaja on soovinud advokaadiga suhelda rohkem kui vaidlusalusel 9-l korral ja seda on talle võimaldatud. Poole aasta jooksul aset leidnud 9 juhtumit ei saa pidada sedavõrd intensiivseks, et see oleks käsitletav väärikuse alandamisena ja õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist.
28.Tartu Halduskohus rahuldas 25.03.2021. a otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); tuvastas, et Tartu Vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27. ja 28.07.2017, 15.09.2017, 02.10.2017, 11. ja 15.12.2017 päevasel ajal advokaadile helistada, oli õigusvastane ning muus osas jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2); mõistis Tartu Vanglalt riigituludesse välja 0,75 eurot ja ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 14,25 eurot jättis Eesti Vabariigi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse põhjendused: 1) Õigusvastane on vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27. ja 28.07.2017, 15.09.2017, 02.10.2017, 11. ja 15.12.2017 päevasel ajal advokaadile helistada. Kohus nõustus vangla seisukohtadega kahju tekkimise osas ega pidanud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki põhjendusi üle korrata. 2) Vangla 27.09.2017. a vastusest nähtuvalt ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks esitanud taotluse advokaadile helistamiseks 07.09.2017. Rohkem tõendeid kohtule 07.09.2017 helistamisega seoses ei esitatud. Ei saa pidada tõendatuks, et kaebaja oleks 07.09.2017 õigusvastaselt helistamisvõimalusest ilma jäetud. 3) Vastustaja tegevus ei saanud tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Viidatud sättes loetletud õigushüved ei hõlma selliseid tagajärgi nagu info kättesaamise takistamine ja õigusabist ilmajäämine. Kaebaja nimetas ka vaimseid üleelamisi, kuid helistamistaotluse rahuldamata jätmine ei saanud kujutada endast kohtlemist, mis oleks käsitatav väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Vangla tunnistas eksimust ja õigusvastast tegevust ning vabandas kaebaja ees. Sellest piisab ja kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole õiglane.
4) Segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon diagnoositi vangistuses, kuid 06.01.2017. a raviloost nr 133 nähtub, et kaebaja käis psühhiaatria vastuvõtul juba enne Tartu Vanglasse saabumist ning tal on esinenud kaebuseid psüühikale (esinenud suitsiidimõtted), tarvitas vanglasse saabumisel igapäevaselt xanaxit (rahusti) ja venlafaxini (antidepressant). Ravilugudest nähtub, et kaebaja oli närviline, sest ei olnud rahul uurimise tulemustega. Kaebaja käis juulis arsti vastuvõtul, kuid ei kurtnud helistamisega seonduvat, vaid naha kuivust (ravilugu nr 144). Kuigi 04.09.2017. a anamneesis on kirjas, et kaebaja ärevustase on järjest kasvamas, ei ole tõendatud, et see oleks seotud helistamise mittevõimaldamisega. Anamneesist nähtub, et kaebaja tunneb hirmu, et tal võib olla ajukasvaja nagu vennal, samuti olevat raske oodata novembris saabuvat kohut. 09.10.2017. a anamneesis on kirjas, et kaebaja ootab istungi algust, karistus võib olla üsna pikk, selle foonil väga ärev ja närviline. Anamneesides ei ole juttu probleemidest, mis oleksid seotud advokaadile helistamise mittevõimaldamisega. Menetluse käigus ei ilmnenud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist ja põhjuslikku seost vanglale etteheidetud tegevuse vahel.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
29.X esitas 25.04.2021 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsus osas, milles kohus jättis rahuldamata tema nõude mõista välja hüvitis summas 700 eurot ja jättis kaebuse rahuldamata 07.09.2017 helistamise mittevõimaldamise osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei olnud erapooletu, leides, et piisab vabandamisest. Kaebaja ei ole ainuke, kelle suhtes Tartu Vangla käitus õigusvastaselt seoses helistamise mittevõimaldamisega. Rikkumine algas veebruaris 2017. Asjasse ei puutu, kui palju kaebaja helistada sai. Otsusest ei nähtu, et kohus oleks kaebaja kaebustega tutvunud. Kahju hüvitamise kriteeriumid on täidetud. Kuna kohus leidis, et vangla käitus õigusvastaselt, siis peab järgnema karistus. Kaebajalt võeti võimalus valmistuda enda kaitseks kohtus, saades ja küsides nõu kaitsjalt. 2) Kohus tegi kergekäeliselt otsuse, et kaebaja ei esitanud taotlust 07.09.2017 helistamiseks. Algselt väitis vangla 27.09.2017. a vastuses, et kaebaja ei ole ka 15.09.2017 helistamiseks avaldust esitanud, kuid see leiti üles. 3) Suitsiidikatsest on möödas 14 aastat. Iga inimene võib psühhiaatri juures käia. Kohus nõustus, et diagnoos – segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon – tekkis 08.05.2017. Ka on muid tegureid, mis võisid võimendada antud diagnoosi teket. Kaebajal varem antud diagnoosi ei olnud. Kaebaja ei ole süüdi, et psühhiaater jättis võib-olla anamneesi kirjutamata, et kaebaja on just helistamise mittesaamise pärast ärev ja närviline.
30.X märkis 16.05.2021. a seisukohas, et kui seadust rikutakse, siis tuleb ka vastutada. Kaebaja esitas 5 lisa, mille palus kohtul tagastada peale nendega tutvumist.
31.Tartu Vangla esitas 21.05.2021 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsus muutmata. Vangla kinnitas, et ei soovi vastuapellatsioonkaebust esitada. Vastuse põhjendused: 1) Kaebuse osaliselt rahuldamine ei tähenda, et kohus olnuks erapooletu. Hüvitise väljamõistmise eesmärgiks ei saa olla haldusorgani karistamine. Hüvitis ja selle võimalik suurus saavad tugineda ainult asjaoludele, mis saavad olla nõude aluseks. Helistamise mittevõimaldamine ei ole vangla järjepidev ja süstemaatiline käitumismuster. Kaebaja viited vangla õigusvastasele käitumisele teiste kinnipeetavate suhtes ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale. Kaebaja viiteid võimalikele rohkematele juhtumitele ei ole asjakohased. Hinnangu andmiseks vangla tegevuse õiguspärasuse osas ei ole vajalik kaebaja pöördumisi eraldiseisvalt analüüsida. Kaebaja ei ole kahju hüvitamise taotluses välja toonud, et temalt võeti võimalus
valmistuda enda kaitseks kohtus ja saada nõu kaitsjalt, seega ei ole kaebaja kohustuslikus kohtueelses menetluses sellise asjaoluga temale saabunud tagajärge sisustanud. 2) Kui ei ilmnenud tõendeid, et kaebaja esitas taotluse 07.09.2017 helistamiseks, siis ei saa kohus pidada asjaolu tõendatuks. Viide, et 15.09.2017. a taotlus leiti üles, ei anna alust järeldada, et 07.09.2017 oli tegemist analoogse olukorraga. 3) Kohus järeldas õigesti, et kaebaja tervis ei ole kahjustunud vangla õigusvastase tegevuse tõttu. Kaebaja tõstatas üksnes kahtluse, et võib-olla jättis psühhiaater asjaolud anamneesi kirjutamata. Kaebaja möönab, et ka muud tegurid võisid võimendada diagnoosi – segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon – teket.
32.X vabanes 08.10.2021 ennetähtaegselt vanglast.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
33.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
34.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses.
35.Tartu Halduskohus tuvastas 25.03.2021. a otsuses, et õigusvastane oli Tartu Vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27. ja 28.07.2017, 15.09.2017, 02.10.2017,
11.ja 15.12.2017 päevasel ajal (25.01.2018. a vastusest nr 2-3/3867-2 nähtuvalt loobus kaebaja õhtul helistamisest) advokaadile helistada. Halduskohus ei lugenud tõendatuks, et kaebaja oleks 07.09.2017 õigusvastaselt helistamisvõimalusest ilma jäetud. Lisaks leidis halduskohus, et kaebaja tervise kahjustamine helistamise mittevõimaldamise vahetu tagajärjena ei ole tõendamist leidnud. Halduskohus jättis kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata. Kaebaja vaidlustab Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsust osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kaebaja nõude mõista välja hüvitis summas 700 eurot ja jättis kaebuse rahuldamata 07.09.2017 helistamise mittevõimaldamise osas. Vastustaja teatas 21.05.2021. a vastuses apellatsioonkaebusele, et ta ei soovi esitada vastuapellatsioonkaebust.
36.Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Halduskohtu otsuse põhjendustest nähtuvalt hindas kohus nii kaebaja kui ka vastustaja seisukohti, ka muid asjas esitatud tõendeid (s.h kaebaja poolt vastustajale esitatud kirjasid) igakülgselt, objektiivselt ning nende kogumis ja vastastikuses seoses. Ühtki asjakohast kaebaja väidet ega esitatud tõendit ei ole jäetud tähelepanuta. Kaebaja mittenõustumine halduskohtu otsusega ei tähenda, et kohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Apellatsioonkaebuses esitab kaebaja mõneti samad väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohtule ei nähtu asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
37.Kaebaja arvates olukorras, kus halduskohus leidis, et vangla käitus õigusvastaselt, peab järgnema karistus. Ringkonnakohus selgitab, et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (RKHK 04.04.2006. a otsus asjas nr 3-3-1-13-06, p 23). Seega on kaebaja väide põhjendamatu.
38.Kaebaja väitel on kahju hüvitamise kriteeriumid täidetud. Eeltoodust võib järeldada, et kaebaja arvates tulnuks talle mõista välja hüvitis rahas ning piisav ei ole vangla tegevuse
õigusvastasuse tuvastamine. Halduskohus pidas asjas piisavaks tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27. ja 28.07.2017, 15.09.2017, 02.10.2017, 11. ja 15.12.2017 päevasel ajal advokaadile helistada. Vastustaja ka tunnistas oma viga. Vaatamata eeltoodud osas vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisele, leidis halduskohus, et kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus selgitab, et kuigi helistamise võimalusest ilmajäämine võis kaebajale põhjustada kaebaja mainitud vaimseid üleelamisi, ei tähenda see tingimata rahas mõõdetava ja sellisena hüvitamisele kuuluva kahju tekkimist. Kohtupraktika kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees (RKHK 06.06.2002. a otsus asjas nr 3-3-1-27-02, p 13). Halduskohus ka otsuses hindas, kas eeltoodud osas on õigustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas. Käesolevas haldusasjas esinevaid asjaolusid arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kuna vangla tunnistas eksimust ja õigusvastast tegevust ning vabandas kaebaja ees, siis sellest piisab ja kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud.
39.Kaebaja väitel ei olnud halduskohus erapooletu, kui leidis, et piisab vabandamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses esile toonud asjaolusid, mis annaksid ringkonnakohtule alust kaebajaga nõustuda. Halduskohtu otsuses märgitust ei saa järeldada, et kohus ei olnud erapooletu.
40.Halduskohus sai kaebuse lahendamisel hinnata üksnes kaebaja õiguste rikkumist, lähtudes HKMS § 44 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seega on asjakohatu kaebaja väide, et ta ei olnud ainuke, kelle suhtes vangla õigusvastaselt käitus seoses helistamise mittevõimaldamisega. Samuti sai halduskohus hinnata asjaolusid vaid halduskohtu menetluses olnud nõude ulatuses, s.h ajavahemiku 20.07.-15.12.2017 osas. Seega on ka asjakohatu kaebaja väide, et rikkumine algas veebruaris 2017.
41.Ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et halduskohus ei ole otsuse kirjeldavas osas ära märkinud kaebaja poolt vanglale esitatud kirju ja neile antud vangla vastuseid, ei tähenda, et halduskohus ei ole kaebaja kirjade ja vangla vastustega tutvunud, nagu kaebaja apellatsioonkaebuses väidab. Haldusasja toimikus on kõik kaebaja mainitud kirjad ja vangla vastused olemas. Halduskohus on ka otsuse p-des 21-25 nii kaebaja kirjadele kui ka vangla vastustele viidanud.
42.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et temalt võeti võimalus valmistuda enda kaitseks kohtus ja saada nõu kaitsjalt. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ega ka halduskohtule esitatud hüvitamiskaebuses eeltoodud alusele tuginenud. Ringkonnakohus selgitab, et VangS § 11 lg 8 järgi on kinnipeetaval õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav on eelnevalt esitanud RVastS-s sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (RKHK 02.10.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 20 ja seal viidatud kohtulahendid). Tuginevalt HKMS § 47 lg-le 1 on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kuna kaebaja on varasemalt kahju hüvitamise taotlust põhistanud üksnes sellega, et ta ei saanud helistada advokaadile, jätab ringkonnakohus kaebaja eeltoodud väite tähelepanuta.
43.Kaebaja väitel tegi halduskohus kergekäeliselt otsuse, et kaebaja ei esitanud taotlust 07.09.2017 helistamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väide põhjendamatu. Usutavaks saab pidada vastustaja väidet, et kaebaja ei ole 07.09.2017 helistamiseks avaldust esitanud. Eeltoodut ei lükka ümber kaebaja mainitud asjaolu, et avaldus 15.09.2017 helistamiseks leiti üles. Haldusasja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja vanglale 08.09.2017 kirja nr 2-3/2628-1 (tl 24), milles märkis, et talle ei võimaldatud 07.09.2017 helistamist. Järgnevalt esitas kaebaja 21.09.2017 kirja nr 2-3/2747-1 (tl 25) selle kohta, et 15.09.2017 ei võimaldatud talle helistamist. Eelmärgitud kahele kirjale antud ühises vastuses (27.09.2017. a nr 2-3/2628-2, tl 39-39p) selgitas vangla, et tuvastada ei ole võimalik taotlusi 07. ja 15.09.2017 helistamiseks. Seejärel esitas kaebaja vanglale 02.10.2017 kirja nr 2-3/2861-1 (tl 26-26p), milles ta väitis, et esitas 15.09.2017 taotluse helistamiseks. Eeltoodust ilmneb, et algselt kaebaja ei nõustunud vastustaja väitega helistamiseks taotluse mitteesitamise kohta üksnes seonduvalt 15.09.2017 kuupäevaga. Vangla tõepoolest tõdes 03.10.2017. a vastuses nr 2-3/2861-2 (tl 47), et taotlus 15.09.2017 helistamiseks leiti üles. Vastustaja märgib vastuses apellatsioonkaebusele (p 14, tl 147-148p) asjakohaselt, et taotluse esitamise fakt 07.09.2017 helistamiseks ei ole kahju hüvitamise taotluse menetluse ega ka hilisema kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud.
44.Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks esile tuua, et kaebaja 08.09.2017. a kirjas märgitakse, et ta olevat kirjutanud 06.09.2017 taotluse, et ta soovib helistada 07.09.2017. Vangla 27.09.2017. a vastuse kohaselt on vangla dokumendihaldussüsteemis Delta registreeritud 06.09.2017 esitatud taotlus 08.09.2017 helistamiseks, mis ka teostati 08.09.2017. Seega võib olla tegemist olukorraga, kus kaebajal on ekslikult meeles, et 06.09.2017 esitatud taotluses palus ta helistamise võimaldamist 07.09.2017, kuid tegelikult on ta palunud hoopiski helistamist 08.09.2017. Kuna asjas ei ole leidnud kinnitust, et kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse advokaadile helistamiseks 07.09.2017, siis asus halduskohus põhjendatud seisukohale, et haldusasjas ei ole 07.09.2019 helistamiseks taotluse esitamise fakt tõendamist leidnud. Seega ei saa tõendatuks pidada, et kaebaja oleks 07.09.2017 õigusvastaselt helistamisvõimalusest ilma jäetud.
45.Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebajal diagnoositi 08.05.2017 (ravilugu nr 139, tl 64) segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et talle ei olnud varem diagnoosi pandud, kuid samas ka märgib, et on ka muid tegureid, mis võisid võimendada antud diagnoosi teket. Halduskohus leidis otsuses (p 30), et menetluse käigus ei ole ilmnenud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist ja põhjuslikku seost vanglale etteheidetud tegevuse vahel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mille pinnalt saaks järeldada, et kaebajal diagnoositud segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon on põhjustatud just advokaadile helistamise mittevõimaldamisest.
46.Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et psühhiaater jättis võib-olla anamneesi kirjutamata, et kaebaja on just helistamise mittevõimaldamise pärast ärev ja närviline. Kaebaja ei ole samas enda väidetus kindel ega ole seda ka täpsemalt põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga (vastus apellatsioonkaebusele, p 16), et asjas ei nähtu ühtegi põhjust, miks pidanuks psühhiaater jätma tervisekaardi anamneesides kajastamata just selle, et kaebaja seostab ärevust advokaadile helistamise mittevõimaldamisega, kui kaebaja selliseid asjaolusid avaldas. Halduskohus viitas otsuses (p 29) haldusasjas esitatud tervisekaardi anamneesides (tl 63-68p) kajastatule, tõdedes, et nendes ei ole sõnagi juttu probleemidest, mis oleksid seotud advokaadile helistamise mittevõimaldamisega. Kaebaja väidetu ei lükka eeltoodut ümber.
47.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
48.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 kohaselt kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. HKMS § 118 lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
49.Tartu Halduskohus vabastas 07.09.2020. a määruse (tl 70-73) resolutsiooni p 3 kohaselt kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest. Halduskohus mõistis 25.03.2021. a otsuse resolutsiooni p 3 kohaselt Tartu Vanglalt riigituludesse välja 0,75 eurot ja ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 14,25 eurot jättis Eesti Vabariigi kanda. Arvestades, et vastustajaks on Tartu Vangla, ei olnud halduskohtul põhjust mõista HKMS § 118 lg 2 alusel vastustajalt võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga riigituludesse menetluskulusid, mille tasumisest kaebaja oli vabastatud. Seetõttu ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 sõnastust ja jätab kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.
50.Tartu Ringkonnakohus jätkas 07.05.2021. a määrusega (tl 142-143) kaebajale antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
51.Kaebaja esitas ringkonnakohtule koos 16.05.2021. a seisukohaga 5 lisa (s.o kaebaja 08.09.2017. a, 21.09.2017. a ja 02.10.2017. a kirjad ning Tartu Vangla 27.09.2017. a ja 03.10.2017. a vastused). HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumist ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kuna kaebaja esitatud lisad on haldusasja toimikus juba olemas (vastavalt tl 24, 25-25p, 26-26p, 39-39p ja 47), siis tagastab ringkonnakohus need kaebajale.
52.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses ringkonnakohtu algatusel kaebaja nimi initsiaalidega.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.