X kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses advokaadile helistamise mittevõimaldamisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla, seaduslik esindaja Raul Kadaste Kirjalik menetlus
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus osaliselt.
2.Tuvastada, et Tartu Vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27.,
28.juulil 2017, 15. septembril 2017, 2. oktoobril 2017, 11. ja 15. detsembril 2017. a päevasel ajal advokaadile helistada, oli õigusvastane. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Tartu Vanglalt riigituludesse välja 75 senti. Ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 14,25 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda.
4.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. aprillil 2021. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-1503 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla kinnipeetav X(kaebaja) esitas Tartu Vanglale kahjunõude, mis registreeriti
13.mail 2020 nr-ga 1-13/94-1 (dtl 29-32). Kaebaja nõudis vanglalt 700 euro tasumist, kuna vanglaametnikud ei võimaldanud korduvalt helistada advokaadile.
2.Tartu Vangla jättis 13. juuli 2020. a otsusega nr 1-13/94-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldamata (dtl 71-74).
3.Kaebaja esitas 12. augustil 2020 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu. Kaebaja nõuab varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt asjaoluga, et Tartu Vangla ei võimaldanud tal ajavahemikul 21. veebruar – 15. detsember 2017 piiramatult helistada kaitsjatele (dtl 1-7). Kaebaja rõhutas, et sellega alandati tema inimväärikust, kahjustati tervist ja tekitati rahaline kahju, sest kaitsja pidi seetõttu kaebaja juurde kohale sõitma ja sellest tulenevalt suurenes advokaadi tasu, mida kaebaja pidi tasuma. Kaebaja nõuab õiguste ja tervise kahjustamise eest hüvitist 700 eurot. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning taotluse hüvitamisnõude menetluse peatamiseks.
4.Tartu Halduskohus jättis 25. augusti 2020. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja (dtl 101-102).
5.Kaebaja esitas 27. augustil 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles muuhulgas palus avaldusele lisatud dokumendid kaebajale tagastada (dtl 103-106).
6.Tartu Halduskohus kuulutas 7. septembri 2020. a määrusega menetluse kaebaja terviseandmeid puudutavas osas osaliselt kinniseks, tagastas kaebuse osas, milles kaebaja nõudis kahjuhüvitist tervise kahjustamise ja inimväärikuse alandamise eest seoses advokaadile helistamise mittevõimaldamisega 21., 22., 23. ja 27. veebruaril 2017 ning varalise kahju hüvitist seoses ajavahemikul 21. veebruar – 15. detsember 2017 advokaadile helistamise mittevõimaldamisega (dtl 130-136). Samas määruses vabastas kohus kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võttis ülejäänud osas kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Tartu Vangla, kohustas vastustajat kaebusele vastama, jättis kaebaja taotluse hüvitamisnõudes menetluse peatamiseks rahuldamata ja tagastas kaebuse täiendusele lisatud tõendid.
7.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 7. septembri 2020 määruse resolutsiooni p-i 2 peale määruskaebuse (dtl 139-142), mille Tartu Ringkonnakohus tagastas 26. novembri 2020. a määrusega (dtl 216)
8.Tartu Vangla esitas 5. oktoobril 2020 vastuse kaebusele (dtl 158-160).
9.Tartu Halduskohus kuulutas 18. detsembri 2020. a määrusega menetluse kinniseks, otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ning vastuväidete esitamiseks (dtl 162-164).
10.Vastustaja esitas 28. detsembril 2020 kohtule täiendavad tõendid (dtl 183-184).
3-20-1503
11.Kaebaja esitas 25. jaanuaril 2021 riigi õigusabi taotluse (dtl 185-186), mille Tartu Halduskohus jättis 26. jaanuari 2021. a määrusega rahuldamata (dtl 190-191).
12.Kaebaja esitas 3. veebruaril 2021 vastuväited vastustaja vastusele (dtl 192-199).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
13.Kaebaja nõuab Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt advokaadile helistamise mittevõimaldamisega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
1.Tartu Vangla ei võimaldanud kaebajal ajavahemikul 21. veebruar – 15. detsember 2017, kui toimus kaebaja kriminaalmenetluses kõige intensiivsem menetlus ning oli vaja suhelda kaitsjatega, piiranguteta helistamist kaitsjatele. Selle rikuti vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-st 3 ja § 41 lg-test 1 ja 2 tulenevaid õigusi. Samuti ei järgitud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 4. jaanuari ja 6. detsembri 2017. a määruseid, kus on öeldud, et kaebajal on tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 1431 lg-st 4 lubatud piiranguteta suhelda oma kaitsjaga. Eeltoodule tuginedes rikkus Tartu Vangla kaebaja õigusi ning lõhkus süstemaatiliselt kaebaja närvisüsteemi.
2.Olukord, mis ei võimalda helistamist, on õigusvastane. Vastasel korral oleks vastustajal võimalik kergekäeliselt antud olukorra varju peituda ning alati öelda, et pole võimalik helistada.
3.Tartu Vangla piiras süsteemselt kaebaja õigust helistada oma advokaadist kaitsjale.
4.Kaebaja käis korduvalt psühhiaatri vastuvõtul.
5.Kokkuvõtvalt oli tegu kaebaja väärikuse alandamisega, sest pidevad vabandused ei ole tõsiseltvõetavad. Rikkumised kordusid ikka ja jälle ja keegi ei vastutanud.
6.Episoode oli rohkem kui 14, aga vahepeal oli kaebaja langenud tugevasse depressiooni ja ei jõudnud vanglale kirjutada selgitustaotlusi, miks ei võimaldata tal advokaadile helistada. Kuigi esialgsest kahjunõudest on ära langenud 4 episoodi, jääb kaebaja ikka oma esitatud kahjunõudesumma 700 euro juurde.
7.Alandav kohtlemine on tõendatud läbi vangla pidevate vabanduste ja lubaduste mittetäitmise. See on alandav ja üleolev suhtumine, mis võttis kaebajal ära usu õiguskorda, ametiasutuste õigluse meelsusesse.
8.Vangla vabandused ei ole siirad ega asjakohased. Lisaks ei heasta ega ravi see kaebaja psüühikat.
14.Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja lühidalt järgmist.
1.Tartu Vangla 25. juuli 2017. a vastusest nr 2-3/2098-2, 14. augusti 2017. a vastusest nr 2-3/2014-2, 15. augusti 2017. a vastusest nr 2-3/2208-2, 27. septembri 2017. a vastusest nr 2-3/2628-2, 3. oktoobri 2017. a vastusest nr 2-3/2861-2, 30. oktoobri 2017. a vastusest nr 2-3/2890-2, 19. detsembri 2017. a vastusest nr 2-3/3754-2,
8.jaanuari 2018. a vastusest nr 2-3/3866-2 ja 25. jaanuari 2018. a vastusest nr 2-3/38672 nähtuvalt ei saanud tõesti kaebaja advokaadile helistada 10., 12., 20., 27., 28. juulil 2017, 15. septembril 2017, 2. oktoobril 2017, 11. ja 15. detsembril 2017. a päevasel ajal (25. jaanuari 2017. a vastuskirjast nr 2-3/3867-2 nähtuvalt loobus kaebaja õhtul helistamisest). Tartu Vangla 27. septembri 2017. a vastusest nr 2-3/2628-2 nähtuvalt ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse advokaadile helistamiseks
3-20-1503
7.septembril 2017. a. Seega ei saa pidada tõendatuks, et kaebaja oleks 7. septembril 2017. a õigusvastaselt helistamisvõimalusest ilma jäetud. Arvestades eelnimetatud vastuskirjades väljatoodud põhjendusi helistamisvõimalusest ilmajäämise kohta, ei saa 10., 12., 20., 27. ja 28. juuli 2017, 15. septembri 2017,
2.oktoobri 2017, 11. ja 15. detsembri 2017 (päeval) osas pidada vangla tegevust õiguspäraseks. Kuivõrd kaebaja jäi helistamisvõimalusest ilma erinevatel põhjustel, siis ei saa seda pidada vangla tahtlikuks või süsteemseks tegevuseks ning tegemist on erinevatel ajaperioodidel aset leidnud kahetsusväärsete üksikjuhtumitega. Seega tunnistab Tartu Vangla, et kaebaja suhtes ei ole õiguspäraselt käitutud. Tartu Vangla on mitmetes vastuskirjades kaebaja ees ka vabandanud tekkinud olukordade ja sellega kaasnenud ebamugavuste pärast. Ainuüksi õigusvastase tegevuse tuvastamine ei anna veel alust kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Kahju hüvitamise üheks eelduseks on ka kahju tekkimine. Seega peab isikule olema tekkinud ka kahjulik tagajärg ja see peab täitma mõne riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud koosseisu. Kaebaja nõuab kahju hüvitamist tervise kahjustamise eest ja 27. augusti 2020. a avaldusest nähtuvalt peab kaebaja tervise kahjustamiseks temal 8. mail 2017. a segatüüpi ärev-depressiivse reaktsiooni diagnoosimist. Kaebaja viide 8. mail 2017 määratud diagnoosile ei tõenda tervisekahju tekkimist helistamise mittevõimaldamisega seonduvalt perioodil 10. juuli – 15. detsember 2017. Kaebaja esitatud tervisekaardist nähtub tõesti, et 8. mail 2017 diagnoositi kaebajal segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon. Siiski on sellise diagnoosi määramine toimunud enne vaidlusalust perioodi, mistõttu ei saa varasemalt määratud diagnoos olla põhjustatud ajaliselt hiljem aset leidnud sündmustest. Kaebaja esitatud tervisekaardi 6. jaanuari 2017. a sissekandest nr 133 nähtuvalt saabus kaebaja 6. jaanuaril 2017 Tartu Vanglasse ja juba siis esitas kaebusi psüühikale. Raviloost nähtub, et väljas on kaebajal esinenud suitsiidimõtteid, mida vanglasse saabumise hetkel eitas. 24. jaanuari 2017. a sissekandest nr 137 nähtuvalt soovis kaebaja psühhiaatri vastuvõtule. Seega on kaebajal olnud vaimse tervisega seonduvaid kaebusi juba varasemalt. Vastustajale teadaolevalt on kaebaja tõesti pöördunud psühhiaatri vastuvõtule ja temale on määratud ka ravi, kuid tema kaebused ei olnud seotud sellega, et tal ei ole võimaldatud kaitsjale helistada. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt oli kaebaja rahulolematu uurimise tulemusega ja tundis, et temale tehakse ülekohut (ravilugu nr 140), kirjeldas hirmusid seoses ajukasvajaga, muretses erinevate asjade pärast, avaldas, et raske on oodata eelseisvat kohtuprotsessi (ravilugu nr 151), ärev ja närviline selle foonil, et ootab kohtuistungite algust ja oodatav karistus üsna pikk (ravilugu nr 156), tunneb, et on ülekohtuselt kinni ja kes vastutab pärast, et ta kinni on ja lastega suhelda ei saa; tekib viha, mida välja näidata ei saa; kardab „plahvatada“ (ravilugu nr 160), kurdab, et midagi ei ole muutunud; saabus eeluuritavana veebruaris 2017 ja sellest ajast üksinda kambris; tekib viha, mida ei taha välja näidata, kuid kardab „plahvatada“ (ravilugu nr 167). Eelkirjeldatu näitab, et kaebaja pingeseisund ja ärevus on tingitud hoopis teistest asjaoludest. Seetõttu ei ole menetluse käigus ilmnenud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist ega põhjuslikku seost vanglale etteheidetud tegevuse vahel ning selliseid asjaolusid ei saa pidada tõendatuks. Kuna aga tervise kahjustumine helistamise mittevõimaldamise vahetu tagajärjena ei ole tõendamist leidnud, siis nimetatud alusel ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik. Käesoleval juhul ei saa rääkida ka võimalikust väärikust alandavast kohtlemisest. Riigikohtu halduskolleegium on oma otsuse nr 3-3-1-41-10 p-s 22 aktsepteerinud Euroopa Inimõiguste Kohtu
(EIK)
praktikat, mille kohaselt tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset
3-20-1503 mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes kinni peeti. See tähendab, et kinnipeetava väärikuse alandamiseks peaks tema õigusvastane ebasoodne kohtlemine olema piisavalt intensiivse mõjuga või pika kestusega ehk teisisõnu peab see ületama teatava läve. Niisuguse läve ületamise demonstreerimiseks on Riigikohus eelviidatud otsuse p-s 23 refereerinud EIK praktikat, mille kohaselt alandab kinnipeetava väärikust näiteks tema paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väikesesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta. Väärikuse alandamiseks on peetud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni, sundtoitlustamist ilma meditsiinilise näidustuseta, põhjendamatu jõu kasutamist või ka kolmeks kuuks väiksesse kambrisse ilma jalutusvõimaluseta paigutamist. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Käesoleval juhul ei saanud kaebaja advokaadile helistada 9 korral poole aasta jooksul. Eksimused leidsid aset erinevatel kuudel ja arvestades juhtunu põhjuste erinevusi, siis ei olnud tegemist mitte vangla tahtliku tegevusega, vaid kahetsusväärsete eksitustega. Tegemist ei olnud ka ainsate kordadega, mil kaebaja advokaadiga suhelda soovis. Kui kahju hüvitamise taotluse menetlemise ajal ei olnud vanglale teada, kuna ja kui palju sai kaebaja advokaadiga suhelda (operaatorfirma ei säilitanud kõneeristusi sedavõrd kaua), siis sai vangla tugineda üksnes varasemates vastuskirjades toodule.
6.27. juulil 2020. a edastas IT-abi vanglale väljavõtte 2017. a kasutusel olnud programmist VangIS, kuhu kanti ka teave kinnipeetavate telefonikõnede kohta. Vanglale edastatud väljavõttest nähtuvalt sai kaebaja advokaadiga suhelda 2017. a juulikuus – 3., 13., 25. juulil 2017; septembris – 4., 12., 19., 21., 22. septembril 2017; oktoobris – 3., 4., 6., 9., 10., 13., 16., 17., 20., 24., 25., 27. oktoobril 2017; detsembris – 12., 13., 14., 20., 27. detsembril 2017. Väljavõttest nähtuvalt sai ta advokaadiga suhelda ka augustis ja novembris. Nimetatust nähtuvalt on kaebaja soovinud advokaadiga suhelda rohkem kui vaidlusalusel 9-l korral ja seda on temale ka võimaldatud. Seetõttu ei saa ka üheksat poole aasta jooksul aset leidnud juhtumit pidada sedavõrd intensiivseks, et see oleks käsitletav väärikuse alandamisena ja õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kaebaja väited selle kohta, et rikkumisi on olnud rohkem, kuid hüvitamisnõue sisaldab ainult neid, mida ta tõendada suutis, ei ole asjakohased ega anna alust hüvitamisnõude rahuldamiseks. Nõude aluseks saavad olla konkreetsed asjaolud. Hüvitamisnõude rahuldamise otsustamisel ja/või hüvitise suuruse määramisel ei saa tähtsust omada sellised asjaolud, millele nõue ei tugine. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses on kaebaja välja toonud konkreetsed juhtumid ja selliste asjaolude pinnalt on kahju hüvitamise taotlus ka lahendatud. Kohtumenetluses ei saa kaebaja hakata oma nõuet laiendama ega rajama sellistele asjaoludele, millele kohtueelses menetluses tuginetud ei ole. Seetõttu ei ole ka asjakohased kaebaja viited sellele, et väidetavalt oli rikkumisi rohkem ja sellised väited ei saa olla hüvitamisnõude rahuldamise aluseks.
7.Tartu Vangla on tunnistanud oma eksimust ja vastuskirjades vabandanud kaebaja ees. Arvestades ka kaebaja üldist advokaadiga suhtlemise sagedust on õigusvastase tegevuse tunnistamine piisavaks, heastamaks tekkinud olukorda ja kaebajale kaasnenud ebameeldivusi.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
15.Arvestades seda, et kohus on tagastanud kaebaja nõude mittevaralise kahju hüvitamise osas seoses 21., 22., 23. ja 27. veebruaril 2017 advokaadile helistamise mittevõimaldamisega ja varalise kahju hüvitamise osas seoses ajavahemikul 21. veebruar – 15. detsember 2017 advokaadile helistamise mittevõimaldamisega, on kohtu menetluses vaid kaebaja nõue
3-20-1503 ajavahemikul 10. juuli – 15. detsember 2017 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamisega seoses, milles kaebaja nõuab hüvitist tema väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest, kuna tal ei võimaldatud kümnel korral advokaadile helistada.
16.Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu hinnangul on õigusvastane Tartu Vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27., 28. juulil 2017, 15. septembril 2017, 2. oktoobril 2017, 11. ja
15.detsembril 2017. a päevasel ajal advokaadile helistada. Muus osas tuleb kaebus aga jätta rahuldamata. Kohus nõustub Tartu Vangla seisukohtadega kahju tekkimise osas ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu 26. juuni 2018. a otsus asjas nr 316-579, p 16).
17.Eesti Vabariigi põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega (st esitades kehtetuks tunnistamise, keelamis- või kohustamisnõude). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Eeltoodust tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
18.Kahju hüvitamise üheks eelduseks on haldusorgani õigusvastane tegevus. Kaebaja peab kahju tekitanud tegevuseks talle advokaadile helistamise mittevõimaldamist.
19.VangS § 28 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks kaitsjaga või advokaadist esindajaga on keelatud (VangS § 28 lg 3 ls 2). Üksnes soov helistada advokaadile ei tähenda veel seda, et tegemist oleks kaitsjaga või advokaadist esindajaga VangS § 28 lg-s 3 sätestatu mõttes. Vanglal peab kaebaja taotlusest lähtuvalt olema võimalus tuvastada, kas graafikuväline helistamine ikka toimub isikutele, kellele helistamist vangistusseadus piirata ei tohi. Samuti ei ole VangS § 28 lg 3 mõte, et kinnipeetavale peab piiramatult igal ajal võimaldama helistamist sättes loetletud isikutele. VangS § 29 lg-st 21 tuleneb, et vanglateenistus kontrollib, kellega kinnipeetav telefoni teel suhtleb. Vanglateenistusel on õigus registreerida selle isiku ees- ja perekonnanimi või asutuse nimi,
3-20-1503 kuhu kinnipeetav helistab, telefoninumber, helistamise aeg ja kõne kestus. Vangla sisekorraeeskirja § 51 lg 2 järgi võimaldatakse kinnipeetavale telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras.
20.Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud Tartu Vangla kodukorra p-s 13.8 on täpsustatud telefoni kasutamise reegleid suletud osakondade jaoks. Kodukorra p 13.8.1. kohaselt on helistamise päevad E-hoone 1. ja 2. osakonnas teisipäev ja neljapäev, üldjuhul toimub telefoni kasutamine 9:00-st kuni 18:00-ni. Kodukorra p 13.8.2. kohaselt tuleb kinnipeetaval helistamiseks soovi avaldada telefoni kasutamist korraldavale ametnikule üldjuhul helistamisele eelneval tööpäeval kuni kella 18:00-ni. Vastavalt kodukorra p-le 13.8.2. koostatakse järgmiseks päevaks sooviavalduste alusel helistamise ajakava ning telefoni kasutamist korraldavale ametnikule on kinnipeetava poolt soovitud helistamise kellaaeg soovituslik ja tal on õigus muuta helistamise ajakava vastavalt vangla vajadusele. Kodukorra p-s 13.10 on sätestatud, et juhul, kui kinnipeetav helistab isikule, kelle kohta ta ei ole varasemalt vanglateenistusele andmeid esitanud, on ta kohustatud esitama hiljemalt telefoni kasutamisele järgneval päeval kirjalikult telefoni kasutamise andmed kodukorra lisaks 12 oleval blanketil, millest nähtuvad järgmised andmed: kinnipeetava enda ees- ja perekonnanimi, osakonna ja kambri number; sünniaeg; isikute ees- ja perekonnanimed või asutuste nimed, kuhu helistas; telefoninumber, kuhu helistas; seos isiku/asutusega, kellele helistas; kinnipeetava allkiri.
21.Vastustaja on omaks võtnud, et kaebaja ei saanud advokaadile helistada 10., 12., 20., 27.,
28.juulil 2017, 15. septembril 2017, 2. oktoobril 2017, 11. ja 15. detsembril 2017. a päevasel ajal (25. jaanuari 2017. a vastuskirjast nr 2-3/3867-2 nähtuvalt loobus kaebaja õhtul helistamisest). Seega tunnistab Tartu Vangla, et kaebaja suhtes ei ole õiguspäraselt käitutud. Tartu Vangla on mitmetes vastuskirjades kaebaja ees ka vabandanud tekkinud olukordade ja sellega kaasnenud ebamugavuste pärast (dtl 77-78, 82-84, 88). Põhjuseid, miks kaebaja helistada ei saanud, on mitmeid.
22.Asja materjalidest nähtub, et 14. augustil 2017 (dtl 84) on vastustaja kaebajale selgitanud, et nõustub kaebajaga selles, et advokaadiga kõnesid tuleb tagada, isegi kui see minuti pealt võimalik pole. Kontrollimisel selgus, et 10. juuli 2017. a töökorraldus ei võimaldanud kõne teostamist ning 12. juuli 2017. a taotlusele on märgitud, et kinnipeetav ei soovinud helistada.
25.juulil 2017 (dtl 85) on vangla kaebajale selgitanud, et „Asjaolude kontrollimisel nähtub, et Teie 19.07.2017 on õigeaegselt ametnikeni jõudnud ning Teid planeeriti ka 20.07.2017 helistamise graafiku kella 15:20 peale, lisamärkusega, et Teil kehtivad suhtlemise keelud ja millised numbrid on lubatud. Graafikus ei nähtu aga ametnikupoolset teostuse märget ning samuti ei nähtu vanglaregistri väljavõttest, et Te 20.07.2017 helistada oleksite saanud. Vangla nendib, et tegemist võis olla inimliku eksitusega kuna lisakommentaari peeti ekslikult juba teostamise märkeks.“. 15. augustil 2017 (dtl 78) on vastustaja kaebajale selgitanud, et kontrollimisel on selgunud, et 27. ja 28. juuli 2017. a kõnesid ei teostatud, kuna töökorraldus ei võimaldanud. Vanglateenistuse ametnikud olid hõivatud teiste päevakava järgsete tööülesannetega. Samuti nähtub asja materjalidest, et vastustaja on 30. oktoobril 2017 (dtl 77) kaebajale selgitanud, et Tartu Vangla kodukorra p 13.8.4 on kaebaja suhtes jätkuvalt kohaldatav, mille kohaselt lasub vanglateenistusel kohustus kontrollida telefoninumbri õigsust. Vangla nendib, et mõned ametnikud tõlgendavad sätestatut liiga kergekäeliselt, üldistades, et andmeid saavad kontrollida vaid kontaktisikud. Vanglal lasub kohustus kõnesid advokaadile igakordselt võimaldada. Olukorras, kus advokaadi andmed on vanglale varasemalt esitatud, ei saa inspektor-kontaktisiku lubava märke puudumine olla põhjuseks telefoni mittevõimaldamisele.
3-20-1503
23.Mis puudutab 11. detsembri 2017. a helistamist, siis on vastustaja kohtule edastanud
19.detsembri 2017. a vastuse, milles vastustaja selgitas kaebajale järgmist: „Seoses 11.12.2017 intsidendiga on suuliselt vesteldud valvur R. Maaliiniga, kes selgitas, et kui ta Teile lõuna ajal telefoni tõi, ei soovinud Te veel advokaadile helistada, vaid tahtsite helistada numbril, mis ei olnud taotlusega kooskõlastatud. Sellisel juhul oli ametniku poolne ütlus, et ilma kontaktisiku loata nimetatud numbrile helistada ei saa ka korrektne. Teile varasemalt selgitatud alus, et ametnik saab ka ise numbrit kontrollida puudutas Teile määratud kaitsja andmeid, kellega suhtlemist vangla piirata ei või ning kelle kontaktandmed meile edastatud on. R. Maaliin selgitas, et kella 17.00-18.00 ei olnud tal võimalik Teile telefoni tuua, kuna nimetatud ajaks oli tema tööpäev lõppenud. Asjaoludest ei nähtu, kas oma sooviavaldusega ka teiste ametnike poole pöördusite. Vangla vabandab taaskord tekkinud segaduse pärast, kuid juhib Teie tähelepanu asjaolule, et advokaadile helistamise taotlused on otstarbekas muudest taotlustest eraldi hoida.“ (dt 82-83).
24.Eeltoodule tuginedes tuvastab kohus, et Tartu Vangla tegevus, mille tõttu ei saanud kaebaja 10., 12., 20., 27., 28. juulil 2017, 15. septembril 2017, 2. oktoobril 2017, 11. ja 15. detsembril 2017. a päevasel ajal advokaadile helistada, oli õigusvastane.
25.Kaebaja on 8. septembril 2017 pöördunud vangla direktori poole, kuna tal ei võimaldatud
7.septembril 2017 helistada advokaadile (dtl 45). Tartu Vangla 27. septembri 2017. a vastusest nr 2-3/2628-2 nähtuvalt ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse advokaadile helistamiseks 7. septembril 2017. a (dtl 75). Rohkem tõendeid kohtule 7. septembri 2017. a helistamisega seoses ei ole esitatud. Seega ei saa pidada tõendatuks, et kaebaja oleks
7.septembril 2017. a õigusvastaselt helistamisvõimalusest ilma jäetud.
26.Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu 9. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see EIK praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale).
27.Kehtiv kohtupraktika ei ole pidanud mitte igasuguseid ebamugavusi piisavaks mittevaralise kahju tekkimiseks, vaid on rõhutanud, et ületatud peab olema ka teatud raskusastme künnis (nt Riigikohtu 19. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-18-12, p 25; 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 33-1-41-10, p –d 19 ja 23). Kohus leiab, et vastustaja tegevus ei saanud tekitada kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Viidatud sättes loetletud õigushüved ei hõlma selliseid tagajärgi nagu info kättesaamise takistamine ja õigusabist ilmajäämine. Kaebaja on nimetanud ka vaimseid üleelamisi, mida telefonikõne mittelubamine kaasa tõi.
3-20-1503 Kohtu hinnangul ei saanud helistamistaotluse rahuldamata jätmine kujutada endast kohtlemist, mis oleks käsitatav väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses.
28.Tartu Vangla on tunnistanud oma eksimust ja õigusvastast tegevust ning vabandanud kaebaja ees. Kohus leiab, et sellest piisab ning kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole praegusel juhul õiglane. Kohtupraktikas on ka varem selgitatud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib olla ka kahju rahas kompenseerimise asemel kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine.
29.Kaebaja on seisukohal, et tekkinud pingetest ja stressist kujunes välja psüühikahäire, mida tal enne vangistust ei olnud. Kaebajal on diagnoositud segatüüpi ärev-depressiivne reaktsioon, mis diagnoositi tal 8. mail 2017 (dtl 104; ravilugu nr 139, dtl 117). Kohus saab nõustuda kaebajaga selles, et see haigus diagnoositi vangistuses, kuid 6. jaanuari 2017. a raviloost nr 133 nähtub, et kaebaja käis psühhiaatria vastuvõtul juba enne Tartu Vanglasse saabumist ning tal on esinenud kaebuseid psüühikale (väljas esinenud ka suitsiidimõtted), samuti tarvitas ta vanglasse saabumisel igapäevaselt xanaxit (rahusti) ja venlafaxini (antidepressant) (dtl 115). Ka nähtub ravilugudest, et kaebaja oli närviline põhjusel, et ta ei olnud rahul uurimise tulemustega ning leidis, et talle on tehtud ülekohut (dtl 117). Kaebaja on juulikuus käinud küll arsti vastuvõtul, kuid pole kurtnud helistamisega seonduvat, vaid naha kuivust (ravilugu nr 144, dtl 118). Kuigi 4. septembri 2017. a anamneesis on kirjas, et tema ärevustase on järjest kasvamas, ei ole tõendatud, et see oleks seotud helistamise mittevõimaldamisega (dtl 120). Anamneesist nähtub, et kaebaja tunneb hirmu, et tal võib olla ajukasvaja nagu vennal; samuti olevat raske oodata novembris saabuvat kohut. Ka 9. oktoobri 2017 anamneesis kirjas, et kaebaja ootab istungi algust; oodatav karistus võib olla üsna pikk, selle foonil väga ärev ja närviline (dtl 122). Anamneesides pole sõnagi juttu probleemidest, mis oleksid seotud advokaadile helistamise mittevõimaldamisega.
30.Kohus nõustub vastustajaga, et menetluse käigus ei ole ilmnenud selliseid tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja tervise kahjustumist ja põhjuslikku seost vanglale etteheidetud tegevuse vahel. Kuna tervise kahjustamine helistamise mittevõimaldamise vahetu tagajärjena ei ole tõendamist leidnud, siis nimetatud alusel ei ole hüvitamisnõude rahuldamine võimalik.
31.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt advokaadile helistamise mittevõimaldamisega.
32.HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).
33.HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses tervisekahjuga, on kaebus vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-le 12 riigilõivuvaba. Mittevaralise kahju hüvitamise nõudele seoses väärikuse alandamisega
3-20-1503 kohaldub RLS § 60 lg 2, mis sätestab, et halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kaebaja märgib, et 700 euro suurusest kahjunõudest moodustab väärikuse alandamisega tekitatud kahju 280 eurot. Seega pidi kaebaja tasuma seoses väärikuse alandamisega tekitatud kahju nõude eest riigilõivu 15 eurot. Tartu Halduskohus vabastas
7.septembri 2020. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel.
34.Arvestades kaebaja nõude suurust ja välja mõistetavat hüvitist, on kaebus rahuldatud osaliselt. Kohus on jätnud hüvitise välja mõistmata, kuid on kahju hüvitamiseks tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasuse, s.t rahuldanud kaebuse osaliselt, kuid rahuldamise osakaal ei ole suhtarvuna hinnatav. Kohus leiab, et kaebust tuleb pidada rahuldatuks 5 % ulatuses. HKMS § 118 lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna menetlusabi saaja oli vabastatud 15 euro ulatuses riigilõivu tasumisest, tuleb Tartu Vanglalt riigituludesse välja mõista 75 senti (15×0,05). Ülejäänud kaebaja menetluskulu (riigilõiv) summas 14,25 eurot jääb Eesti Vabariigi kanda.
35.Avaldatavas otsuses tuleb kaebaja nimi asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 05. mai 2022. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 05. mai 2022. a otsus Resolutsioon
1.Tagastada X-le 16.05.2021. a seisukoha lisad 5-l lehel.
2.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata.
3.Muuta Tartu Halduskohtu 25.03.2021. a otsuse resolutsiooni p 3 sõnastust ja sõnastada see järgmiselt: „Jätta X menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) esimese astme kohtus Eesti Vabariigi kanda.“.
4.Jätta X menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.
5.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X nimi initsiaalidega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.