Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine
3-20-2168 29. aprill 2022 Maria Lõbus C.Ci kaebus Viru Vangla kohustamiseks võimaldada talle abikaasaga pikaajalisi kokkusaamisi kestusega kaks ööpäeva Kaebaja – C.C Vastustaja – Viru Vangla, esindaja Agu Rillo Kirjalik menetlus
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 30. mai 2022. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lõike 1 punkt 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-20-2168 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lõige 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vanglas registreeriti 31. juulil 2020 kinnipeetav C.Ci (kaebaja) taotlus nr 67/26153-1 pikaajaliseks kokkusaamiseks, mida ta täpsustas 12. augustil 2020 registreeritud taotluses nr 6-10/27300-1. Kaebaja soovis kaheööpäevast pikaajalist kokkusaamist abikaasaga
29.septembrist kuni 1. oktoobrini 2020.
2.Viru Vangla rahuldas 14. septembri 2020. a otsusega nr 6-7/26153-2 ja 15. septembri 2020. a otsusega nr 6-10/27300-2 kaebaja taotluse osaliselt ning võimaldas talle abikaasaga üheööpäevase pikaajalise kokkusaamise 29.−30. septembril 2020. Viru Vanglale on teada, et kaebaja abikaasa elukoht on Soome Vabariigis, ent see asjaolu ei ole takistanud tal külastada ajavahemikul 26. märts 2019 kuni 5. märts 2020 kaebajat pikaajalistel kokkusaamistel kümme korda. Kaebaja abikaasa elukohast kulub Viru Vanglasse jõudmiseks autoga liikudes 5 tundi ja 35 minutit. Arvestades liikumise kiirust ja varasemalt pikaajalistel kokkusaamistel käimise sagedust, ei saa pikaajalisele kokkusaamisele tulemine kaebaja abikaasale valmistada ületamatut raskust või muul viisil talumatuid ebamugavusi. Vangistusseaduse (VangS) § 25 lõike 2 kohaselt on pikaajaline kokkusaamine üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta, kuid põhjendatud juhtudel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel pikendada pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani, kui see on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine on karistuse kandmise ajal olnud hea. Kokkusaamisaja pikendamisel kuni kolme ööpäevani on määrav kinnipeetava hea käitumine karistuse kandmise ajal. Kaebaja käitumine on viimase poole aasta jooksul märkimisväärselt halvenenud. Nimelt määrati kaebajale ajavahemikul 11. mai kuni 7. september 2020 24 distsiplinaarkaristust vanglas kehtiva korra rikkumise eest. Seesugust käitumist ei saa pidada heaks. Lisaks on kaebaja väljendanud lugupidamatust vanglateenistujate osas ja soovimatust oma käitumist tulevikus muuta. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik pikendada pikaajalise kokkusaamise toimumise aega kahe ööpäevani.
3.Viru Vanglas registreeriti 16. septembril 2020 kaebaja vaie nr 6-12/302-1. Kaebaja nõudis, et vangla vaataks oma otsuse üle ja teeks uue otsuse, millega lubataks tal abikaasaga kohtuda kaks ööpäeva, s.o 29. septembrist kuni 1. oktoobrini 2020. Vaides põhjendas kaebaja, miks talle tuleks abikaasaga võimaldada kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi ka edaspidi.
Viru Vangla tagastas 27. oktoobri 2020. a otsusega nr 6-12/302-2 kaebaja vaide.
5.Kaebaja esitas 1. novembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõudeks jäi pärast täpsustamist kohustada Viru Vanglat võimaldama kaebajale abikaasaga pikaajalisi kokkusaamisi kestusega kaks ööpäeva.
6.Kaebaja märkis 10. aprillil 2022 esitatud avalduses, et kui ei ole võimalik kohustada Viru Vanglat võimaldama kaebajale abikaasaga kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi, palub kaebaja kohtul kaaluda Viru Vangla kohustamist esitama taotluse kaebaja üleviimiseks Tallinna Vanglasse.
3-20-2168
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole analüüsinud objektiivselt ühtegi kaebaja esitatud argumenti. Google Maps võib näidata, et kaebaja abikaasal kulub Soomest Viru Vanglasse jõudmiseks 6 tundi, kuid tegelikult läheb tunduvalt rohkem aega, s.o 8−9 tundi, sõltub teetöödest ja ilmaoludest. Et jõuda Viru Vanglasse hommikul kella 10-ks kohale, peab kaebaja abikaasa kohale sõitma juba kokkusaamisele eelneval päeval, võttes öömaja. Nii pikk sõit on kaebaja abikaasale väga kurnav ja 24-tunnine kokkusaamine ei täida oma eesmärki, sest sellest kulub aega abikaasa väljapuhkamisele. Kaebaja tunnistab, et 2020. a kevad-suvel tuli ettekandeid tõesti kuidagi eriti palju. Selle põhjused olid järgmised: Covid-19 pärast luku taga istumise tõttu oli kaebaja süütenöör lühike, 2020. a aprillis ei võtnud Riigikohus kaebaja teistmisavaldust menetlusse, 2020. a mais hakkas Viru Vangla kaebaja korrespondentsiga vigurdama, Viru Vangla vanglateenistujad provotseerisid konflikte, kaebajalt ja tema abikaasalt võeti kaks korda järjest ära pikaajalised kokkusaamised. Kaebaja nendib, et tema käitumine ei ole olnud ideaalne, kuid ei saa aru, mis on sellel pistmist pereliikmetega suhtlemisega. Viru Vanglale ei olnud kolm aastat probleemiks kaebaja ja abikaasa kaheööpäevased pikaajalised kokkusaamised, vaatamata sellele, et kaebajale kirjutati erinevaid ettekandeid ja teda hoiti VangS § 69 alusel eraldatuses. Kaebaja hinnangul on tegu diskrimineerimisega muude asjaolude tõttu (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 12 lõige 1), sest teised kinnipeetavad, kelle lähedased tulevad Soomest või mujalt välisriigist, saavad kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi. VangS § 23 lõige 2 kohustab vanglateenistust soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist.
8.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Rääkides konkreetselt 2020. a septembrikuu kokkusaamisest, jääb vangla seisukohale, et vangla tegevus on olnud õiguspärane, ning palub kohtul arvestada haldus- ja vaidemenetluses esitatud põhjendustega. Pannes Eestis toime kuriteo, pidi kaebaja arvestama karistuse kandmisega Eesti kinnises vanglas ning sellega kaasnevad piirangud ja kulutused, mis võivad kaasneda lähedastele, on paratamatud. Soomest Eestisse tulek ei tähenda sellist liikumispiirangut, mis peaks käima igal juhul VangS § 25 lõike 2 teise lause põhjendatud juhtumi alla. Kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõte näitab, et kaebaja käitumine ei olnud hea ning VangS § 25 lõike 2 teise lause kolmas alternatiiv ei olnud täidetud. VangS § 25 lõike 2 ja justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 42 lõike 2 koosmõjust tuleneb, et pikaajalise kokkusaamise otsus tehakse iga kord uuesti – st iga taotluse puhul tuleb vanglateenistusel kontrollida, kas kokkusaamine on võimalik ning kui taotlus on esitatud pikemaks ajaks kui üks ööpäev, siis tuleb hinnata, kas see on sel hetkel põhjendatud ja vastab vangistuse täitmise eesmärkidele ning milline on olnud vangi käitumine. HKMS § 158 lõige 3 ei luba kohtul teostada üldjuhul kaalutlusõigust haldusorgani eest, seda enam etteulatuvalt ja olukorras, kus vangla diskretsiooniõigus ei ole nullini redutseerunud.
KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
9.Kohus on kaebuse menetlusse võtnud nõudes kohustada vastustajat võimaldama kaebajale abikaasaga pikaajalisi kokkusaamisi kestusega kaks ööpäeva. Pärast kohtu poolt asja määramist kirjalikku menetlusse, täiendavate dokumentide esitamiseks tähtaja andmist ja kohtuotsuse teatavaks tegemise aja teatamist esitas kaebaja 10. aprillil 2022 kohtule avalduse, milles märkis, et kui ei ole võimalik kohustada Viru Vanglat võimaldama kaebajale abikaasaga kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi, palub kaebaja kohtul kaaluda Viru Vangla kohustamist esitama taotluse kaebaja üleviimiseks Tallinna Vanglasse. Kohtu hinnangul on
3-20-2168 kaebaja sisuliselt soovinud menetlusse võetud nõudele lisada alternatiivse nõude. Alternatiivse nõude lisamise taotluse puhul on tegu kaebuse muutmise taotlusega (vt Riigikohtu 22. novembri 2010. a määrus asjas nr 3-3-1-62-10, punkt 16). HKMS § 49 lõige 1 sätestab: „Kaebaja võib kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Kaebetähtaja kontrollimisel loetakse uus nõue esitatuks esialgse kaebuse esitamise ajal.“ Kohus leiab, et kaebuse muutmise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja ei ole kohtule tõendanud, et tal oleks alternatiivse kohustamisnõude osas VangS § 11 lõikes 5 ette nähtud kohustuslik vaidemenetlus läbitud. Ilma kohustuslikku kohtueelset menetlust läbimata ei ole alternatiivne kohustamisnõue lubatav. Lisaks ei ole kohtu arvates kaebuse muutmine otstarbekas selle eesmärgi saavutamiseks. Kaebaja eesmärk on saada vanglas kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi abikaasaga. Pole põhjust arvata, et ainuüksi Tallinna Vanglasse ümberpaigutamine tagaks kaebajale võimaluse kaheööpäevasteks pikaajalisteks kokkusaamisteks. Viru Vangla on VangS § 25 lõike 2 teist lauset kohaldades asunud seisukohale, et just kaebaja enda halb käitumine on põhjus, miks kaebajale ei võimaldata kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi. Ka Tallinna Vanglal tuleks VangS § 25 lõike 2 teise lause kohaselt hinnata kaheööpäevaste pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise taotluste lahendamisel kaebaja käitumist. Kui see ei ole Tallinna Vangla hinnangul hea, ei võimaldaks ka Tallinna Vangla kaebajale kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi. Seega ei ole Tallinna Vanglasse ümberpaigutamisega seonduv kohustamisnõue otseses seoses kaheööpäevaste pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisega. Täiendavalt arvestab kohus ka sellega, et kaebaja esitas kaebuse muutmise taotluse alles menetluse lõppetapis enne kohtuotsuse tegemist, ehkki tal oli võimalik vastav nõue esitada juba algses kaebuses. Riigikohus on öelnud, et kohus võib kaebuse muutmise otstarbekuse hindamisel arvestada ka menetlusstaadiumi ja menetluse venimise ohtu (16. detsembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-60-15, punkt 23). Kaebuse muutmise taotluse rahuldamine tooks vaieldamatult endaga kaasa menetluse venimise, sest kohtul tuleks kohtuotsuse teatavaks tegemise aeg tühistada ning asuda välja selgitama vastustaja seisukohta kaebaja uue nõude kohta ning vajaduse korral koguda tõendeid. See kõik võtab aega ja pikendab menetlust. Kaebajal ei ole takistust esitada pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist kohtule uus kohustamiskaebus eesmärgiga paigutada ta ümber Tallinna Vanglasse. Nagu öeldud, puudub põhjus ja vajadus lahendada seda nõuet praeguse kaebuse raames.
10.Praeguses asjas on vaidluse all see, kas Viru Vangla on kohustatud võimaldama kaebajale abikaasaga kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi.
11.Kuna vaidemenetluses on vaatluse all olnud kaebaja pikaajaline kokkusaamine 2020. a septembri lõpus, lähtub ka kohus vangla tegevuse õiguspärasuse hindamisel sellest. Kaebaja soovis abikaasaga kaheööpäevast pikaajalist kokkusaamist 29. septembrist kuni 1. oktoobrini 2020. Vastustaja võimaldas kaebajale üheööpäevase pikaajalise kokkusaamise 29.−30. septembril 2020.
12.VangS § 25 lõike 2 esimene ja teine lause sätestavad: „Pikaajaline kokkusaamine on üks ööpäev kestev kooselamine vangla selleks ettenähtud ruumides ilma pideva järelevalveta. Põhjendatud juhtudel võib vanglateenistuse ametnik kinnipeetava pikaajalise kokkusaamise taotluse lahendamisel pikendada pikaajalist kokkusaamist kuni kolme ööpäevani, kui see on
3-20-2168 kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kinnipeetava käitumine on karistuse kandmise ajal olnud hea.“
13.Kaebaja on põhjendanud kaheööpäevaste pikaajaliste kokkusaamiste vajadust sellega, et tema abikaasa elab Soomes ning sealt Viru Vanglasse tulek on väga ajakulukas ja kurnav ning 24-tunnine kokkusaamine ei täida oma eesmärki, sest sellest kulub aega abikaasa väljapuhkamisele.
14.Viru Vangla on kaebaja taotlust lahendades kaebaja abikaasa elukoha kaugust ja sõidu kestust arvesse võtnud (leides vaidemenetluses küll, et autoga sõites peaks teekonna läbimiseks kuluma umbes 6 tundi). Vastustaja leidis siiski, et asjaolu, et kaebaja abikaasa on ajavahemikul 26. märts 2019 kuni 5. märts 2020 külastanud kaebajat pikaajalistel kokkusaamistel kümme korda, näitab, et kokkusaamistele tulek ei valmista abikaasale ületamatut raskust või muul viisil talumatuid ebamugavusi. Määravaks pidas vastustaja aga hoopis seda, et kaebaja käitumine perioodil 11. mai kuni 7. september 2020 ei olnud hea. Vastustaja tõi esile, et sel ajavahemikul määrati kaebajale 24 distsiplinaarkaristust vanglas kehtiva korra rikkumise eest. Seda kinnitab vangla poolt kohtule esitatud kaebaja distsiplinaarkaristuste väljavõte. Lisaks osutas vangla sellele, et kaebaja on väljendanud lugupidamatust vanglateenistujate suhtes ja soovimatust oma käitumist tulevikus muuta.
15.Õiguskirjanduses on rõhutatud, et kokkusaamisaja pikendamisel on määrav kinnipeetava hea käitumine karistuse kandmise ajal.1 VangS § 25 lõike 2 muutmise eelnõu seletuskirjas on selgitatud, et selles sättes nimetatud tingimuste kehtestamise eesmärgiks on suunata kinnipeetavaid õiguskuulekale teele ning motiveerida neid paremini käituma.2
16.Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja käitumine enne taotletavat pikaajalist kokkusaamist ei olnud hea. Umbes nelja kuu jooksul 24 distsipliinirikkumise toimepanemine kinnitab kaebaja negatiivset suhtumist vanglas kehtivasse korda ja soovimatust oma käitumist parandada. Kaebaja on ka ise kohtumenetluses tunnistanud, et 2020. a kevad-suvel sai ta eriti palju ettekandeid ja tema käitumine ei ole olnud ideaalne. Kaebaja väited rikkumise toimepanemise põhjuste kohta on ennastõigustavad ega vabanda rikkumiste toimepanemist. Kinnipeetaval tuleb vanglas käituda igas olukorras korrektselt ja õiguskuulekalt. Pikem kui üheööpäevane pikaajaline kokkusaamine on sisuliselt soodustus, mille saamiseks tuleb kinnipeetaval oma head käitumist ja õiguskuulekale teele asumist eelnevalt tõestada. Pikemate pikaajaliste kokkusaamiste õigust ei tulene kaebajale ka sellest, et vangla on varem võimaldanud kaebajale abikaasaga kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi hoolimata sellest, et kaebaja on toime pannud rikkumisi. Vangla on kaebaja taotlust lahendades esile toonud, et kaebaja käitumine oli eelneva poole aasta jooksul märkimisväärselt halvenenud. Nagu eelnevalt viidatud, tunnistas ka kaebaja, et 2020. a kevad-suvel sai ta kuidagi eriti palju ettekandeid. Seega oli kaebaja käitumises toimunud oluline muutus halvemuse suunas ja vastustaja ei pidanud seda arvestades enam võimalikuks kaebajale kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi võimaldada. Kuna kaebaja käitumine ei olnud hea, oli vastustajal VangS § 25 lõike 2 teise lause kohaselt õigus keelduda kaheööpäevaste pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamisest ning sellises olukorras ei olnud enam määravat tähtsust sellel, kui palju aega võtab ja milliseid raskusi põhjustab kaebaja abikaasale Soomest Viru Vanglasse tulek. Kui Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne, 2014, lk 84, J. Sootaki kommentaar Kättesaadav veebilehel https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/7681a481-36f6-d2bc-73d91eb65dc025ba/Kriminaalhooldusseaduse,%20vangistusseaduse%20ja%20kohtute%20seaduse%20muutmise%2 0seadus
3-20-2168 kaebaja soovib oma abikaasaga kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi saada, tuleb tal endal teha selleks pingutusi, parandades oma käitumist ja suhtumist ning asudes õiguskuulekale teele. Oma käitumise parandamisega on kaebajal seega võimalik säästa ka oma abikaasat kannatustest, mida põhjustaks talle ainult üheööpäevasele pikaajalisele kokkusaamisele tulemine.
17.Kaebaja osutas sellele, et VangS § 23 lõike 2 kohaselt on vastustaja kohustatud soodustama kaebaja vanglavälist suhtlemist. Kohus osutab täiendavalt ka VangS § 23 lõikele 1, mille kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Kuna kaebajal on jätkuvalt võimalik abikaasaga kohtuda üheööpäevastel pikaajalistel kokkusaamistel ja kasutada abikaasaga suhtlemiseks ka muid viise (helistamine, kirjutamine, lühiajalised kokkusaamised), siis on vastustaja võimaldanud kaebajale piisavalt viise abikaasaga suhtlemiseks, et vältida temaga sideme katkemist. Kaebajal ei ole õigust VangS § 23 lõikele 2 viidates nõuda kaheööpäevaste pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamist, hoolimata tema halvast käitumisest. Nagu öeldud, on pikemad kui üheööpäevased pikaajalised kokkusaamised soodustus, mille saamine sõltub seaduse järgi just kaebaja enda käitumisest, mitte vangla tegevusest. Vangla on valmis kaebajale kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi võimaldama, kui kaebaja õiguskuulekalt käitub.
18.Kaebaja tõi esile, et tema hinnangul on tegu tema diskrimineerimisega muude asjaolude tõttu (PS § 12 lõige 1), sest teised kinnipeetavad, kelle lähedased tulevad Soomest või mujalt välisriigist, saavad kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi. Kohus kaebaja väitega diskrimineerimise kohta ei soostu. Kui teiste kinnipeetavate käitumine on hea ja on täidetud muud VangS § 25 lõike 2 teises lauses nimetatud tingimused, ongi neil seaduse järgi õigus pikematele pikaajalistele kokkusaamistele. Kaebaja, kelle käitumine ei ole olnud hea, ei saa nõuda, et talle võimaldataks samasugused õigused, nagu on ette nähtud hästi käituvatele kinnipeetavatele.
19.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale 2020. a septembri lõpus kaheööpäevase pikaajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine ei olnud õigusvastane. Seega puudub vastustaja õigusvastane tegevus, mis võiks tingida kohustamiskaebuse rahuldamise. Kohus ei saa kohustada vastustajat võimaldama kaebajale edaspidi abikaasaga kaheööpäevaseid pikaajalisi kokkusaamisi ka seetõttu, et iga vastava taotluse puhul tuleb vastustajal kontrollida, kas taotluse lahendamise seisuga on VangS § 25 lõike 2 teises lauses nimetatud tingimused täidetud. Kohus ei saa etteulatuvalt teha vastustajale ettekirjutust kaheööpäevaste pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks, kui ei ole teada, kas tulevikus on VangS § 25 lõike 2 teises lauses sätestatud tingimused täidetud. Eelnevast lähtuvalt jätab kohus kaebuse rahuldamata.
20.HKMS § 108 lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kuna vastustaja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lõige 1). Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.